Skip to main content

VERSO 5

TEXT 5

Texto

Tekst

kleśo ’dhika-taras teṣām
avyaktāsakta-cetasām
avyaktā hi gatir duḥkhaṁ
dehavadbhir avāpyate
kleśo ’dhika-taras teṣām
avyaktāsakta-cetasām
avyaktā hi gatir duḥkhaṁ
dehavadbhir avāpyate

Sinônimos

Synonyms

kleśaḥ — perturbação; adhika-taraḥ — muita; teṣām — deles; avyakta — ao imanifesto; āsakta — apegadas; cetasām — daqueles cujas mentes; avyaktā — rumo ao imanifesto; hi — decerto; gatiḥ — o progresso; duḥkham — com problemas; deha-vadbhiḥ — pelos corporificados; avāpyate — é alcançado.

kleśaḥ — vaev; adhika-taraḥ — väga palju; teṣām — nende; avyakta — mitteavaldunusse; āsakta — kiindunud; cetasām — nende, kelle mõistus; avyaktā — mitteavaldunu suunas; hi — kindlasti; gatiḥ — progress; duḥkham — raskustega; deha-vadbhiḥ — kehastunu poolt; avāpyate — saavutatakse.

Tradução

Translation

Para aqueles cujas mentes estão apegadas ao aspecto impessoal e imanifesto do Supremo, o progresso é muito problemático. Progredir nesta disciplina é sempre difícil para aqueles que estão encarnados. 

Nende jaoks, kelle mõistus on kiindunud mitteavaldunusse, Kõigekõrgema impersonaalsesse aspekti, on arenemine väga vaevarikas. Materiaalses kehas viibijaile on selle praktika abil arenemine alati raske.

Comentário

Purport

Os transcendentalistas que seguem o caminho que leva ao aspecto inconcebível, imanifesto e impessoal do Senhor Supremo chamam-se jñāna-yogīs, e aqueles que estão em plena consciência de Kṛṣṇa, ocupados no serviço devocional do Senhor, chamam-se bhakti-yogīs. E aqui se expressa definitivamente a diferença entre jñāna-yoga e bhakti-yoga. O processo de jñāna-yoga, embora possa levar o transcendentalista à mesma meta, é muito penoso, ao passo que o caminho de bhakti-yoga, o processo no qual se presta serviço direto à Suprema Personalidade de Deus, é mais fácil e é natural para a alma encarnada. A alma individual está encarnada desde tempos imemoriais. É muito difícil para ela a simples compreensão teórica de que não é o corpo. Por isso, o bhakti-yogī aceita como adorável a Deidade de Kṛṣṇa porque, como há alguma concepção corpórea fixa na mente, pode-se então aplicá-la. É claro que a adoração à forma da Suprema Personalidade de Deus que permanece no templo não é idolatria. Na literatura védica há evidência de que a adoração pode ser saguṇa e nirguṇa — em que o Supremo possui ou não possui atributos. A adoração à Deidade no templo é adoração saguṇa, pois o Senhor é representado por qualidades materiais. Mas a forma do Senhor, embora representada por qualidades materiais, tais como pedra, madeira ou pintura a óleo, na verdade não é material. Esta é a natureza absoluta do Senhor Supremo.

Transtsendentaliste, kes järgivad tajumatu, mitteavaldunud Kõigekõrgema Jumala impersonaalse aspekti teed, nimetatakse jñāna-joogideks, ning inimesi, kes viibivad täielikult Kṛṣṇa teadvuses ning teenivad pühendunult Jumalat, nimetatakse bhakti-joogideks. Siin väljendatakse selgelt erinevust jñāna-jooga ja bhakti-jooga vahel. Jñāna-jooga protsess, ehkki lõpuks sama tulemuseni viiv, on väga vaevarikas, samas kui bhakti-jooga, Jumala Kõrgeima Isiksuse vahetu teenimise protsess, on kehastunud hingele märksa lihtsam ning loomupärasem. Individuaalne hing kehastub juba mäletamatutest aegadest ning seepärast on tal väga raske üksnes teoreetiliselt mõista, et ta ei ole see keha. Seepärast tunnistab bhakti-jooga kummardatava jumalusena Kṛṣṇat, sest sedasi saab kohaldada meie mõistuses kinnistunud kehalist kontseptsiooni. Loomulikult ei ole Jumala Kõrgeima Isiksuse kummardamine Tema murti kujul mitte mingi iidoli kummardamine. Vedalikus kirjanduses kinnitatakse, et Kõigekõrgema kummardamine jaguneb kaheks: saguṇaks ja nirguṇaks, ehk Kõigekõrgema kummardamiseks koos Tema atribuutidega või ilma nendeta. Templi jumaluse kummardamine on saguṇa, sest sel juhul on Jumal esindatud materiaalsete elementide abil. Kuid Jumala kuju, ehkki valmistatud materiaalsetest ainetest nagu kivi, puu või õlivärv, ei ole tegelikult materiaalne. Selline on Kõigekõrgema Jumala absoluutne olemus.

Pode-se dar aqui um exemplo rudimentar. Podemos encontrar pela rua algumas caixas do correio, e se pusermos nossas cartas naquelas caixas, não haverá nenhuma dificuldade de elas naturalmente chegarem a seu destino. Mas uma caixa velha qualquer, ou uma imitação que encontramos num lugar qualquer, que não é autorizada pelo correio, não servirão a este propósito. De modo semelhante, Deus é representado autorizadamente na forma da Deidade, que se chama arcā-vigraha. Esta arcā-vigraha é uma encarnação do Senhor Supremo. Deus aceitará serviço por intermédio desta forma. O Senhor é onipotente, todo-poderoso; portanto, através de Sua encarnação como arcā-vigraha, Ele pode aceitar os serviços do devoto, só para facilitar a vida do homem condicionado.

Selgituseks võib tuua lihtsa näite. Tänaval näeme me kirjakaste, ning kui me postitame sinna oma kirjad, siis lähevad nad loomulikult ilma igasuguste probleemideta nende adressaatidele. Kuid lastes kirju mõnda vanasse kirjakasti või selle jäljendusse, mille me oleme kuskilt juhuslikult leidnud ning mida postiteenistus ei ole enda omaks kinnitanud, ei lähe me kirjad kuhugile. Samamoodi on Jumal kinnitanud Oma esindaja templis asuva jumaluse näol, mida nimetatakse arcā-vigrahaks. See arcā-vigraha on Kõigekõrgema Jumala inkarnatsioon, mille läbi on võimalik Jumalat teenida. Jumal on kõikvõimas ning omab kogu jõudu ning seetõttu saab Ta pühendunute teenimise võtta vastu Oma arcā-vigraha kujul, et teha Tema teenimine tingimustest sõltuvalt elava inimese jaoks sobivaks.

Logo, para o devoto não há dificuldade de aproximar-se do Supremo imediata e diretamente, mas o método será difícil para aqueles que buscam a compreensão espiritual seguindo o caminho impessoal. Para compreender a representação imanifesta do Supremo eles devem consultar textos védicos, tais como os Upaniṣads, e devem aprender o idioma em que estes foram escritos, entender os sentimentos não-perceptivos e realizar todos esses processos. Isto não é muito fácil para um homem comum. Quem está em consciência de Kṛṣṇa, ocupado no serviço devocional, através da orientação do mestre espiritual autêntico, do oferecimento regular de reverências à Deidade, do fato de ouvir as glórias do Senhor e comer os restos do alimento oferecido ao Senhor, tem muita facilidade de compreender a Suprema Personalidade de Deus. Não há dúvida alguma de que os impersonalistas estão tomando um caminho desnecessariamente penoso, correndo o risco de acabarem não entendendo a Verdade Absoluta. Mas o personalista, sem nenhum risco, problema ou dificuldade, aproxima-se da Suprema Personalidade diretamente. Uma passagem semelhante aparece no Śrīmad-Bhāgavatam, onde se afirma que o resultado será problemático demais para quem, por fim, tem de se render à Suprema Personalidade de Deus através do processo de rendição chamado bhakti, mas passa toda a sua vida dando-se ao trabalho de entender o que é Brahman e o que não é Brahman. Portanto, aqui se aconselha que ninguém deve trilhar este penoso caminho de auto-realização, porque o resultado final é muito incerto.

Sedasi ei ole pühendunul mingit raskust Kõigekõrgema poole koheselt ja vahetult pöörduda, kuid nende jaoks, kes püüdlevad vaimse teadvustamise poole, järgides impersonaalset meetodit, on selle eesmärgi saavutamine väga raske. Nad peavad mõistma, kuidas Kõigekõrgem on esindatud mitteavaldunus, toetudes sellistele vedalikele pühakirjadele nagu „Upaniṣadid", mis tähendab, et nad peavad ära õppima keele, mõistma mittetajumuslikke tundeid ning teadvustama kõiki neid protsesse. Tavalise inimese jaoks ei ole see just kuigi kerge. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene, kes on hõivatud pühendunud teenimisega, teadvustab Jumala Kõrgeimat Isiksust lihtsalt järgides autoriteetse vaimse õpetaja juhendusi, avaldades regulaarselt jumalusele oma lugupidamist, kuulates Jumala hiilgusest ning süües Jumalale pakutud toidu jääke. Pole kahtlust, et impersonalistid võtavad asjatult omaks väga vaevarikka tee ning riskivad võimalusega lõppude lõpuks Absoluutset Tõde ikkagi mitte teadvustada. Kuid personalist läheneb Jumalale ilma igasuguste raskuste või takistusteta, riskimata seejuures millegagi. Ka „Śrīmad-Bhāgavatamis" kinnitatakse sedasama. Seal öeldakse, et kui inimene peab lõpptulemusena alistuma Jumala Kõrgeimale Isiksusele (seda alistumisprotsessi nimetatakse bhaktiks), kuid üritab selle asemel mõista, mis on ja mis ei ole Brahman, ning kui ta kulutab kogu oma elu selle selgitamiseks, siis on selle tulemuseks vaid probleemid. Seepärast soovitatakse siin seda vaevarikast eneseteadvustamise teed mitte valida, sest sedasi ei saa inimene olla lõpptulemuses kindel.

O ser vivo é eternamente uma alma individual, e se ele quiser imergir no todo espiritual, pode ser que passe a compreender os aspectos eterno e cognoscível de sua natureza original, mas não realiza a porção bem-aventurada. Pela graça de um devoto, esse transcendentalista, muito erudito no processo de jñāna-yoga, pode chegar ao ponto de bhakti-yoga, ou serviço devocional. Nesse momento, a longa prática do impersonalismo também se torna uma fonte de problemas, porque ele não pode desistir da idéia. Por isso, a alma encarnada está sempre tendo dificuldades com o imanifesto, tanto na hora da prática quanto na hora da compreensão. Todas as almas vivas são parcialmente independentes, e deve-se saber com toda a certeza que esta compreensão sobre o imanifesto vai de encontro à natureza de seu eu espiritual bem-aventurado. Não convém adotar esse processo. O processo da consciência de Kṛṣṇa, que é o mesmo que ocupar-se em serviço devocional pleno, é o melhor caminho para todos os seres vivos. Se alguém prefere ignorar este serviço devocional, há o perigo de se voltar para o ateísmo. Portanto, não se deveria jamais incentivar, especialmente nesta era, o processo de focalizar a atenção no imanifesto, ou inconcebível, que está além do alcance dos sentidos, como já foi expresso neste verso. O Senhor Kṛṣṇa não o aconselha.

Elusolend on igavesti individuaalne hing ning kui ta tahab sulada vaimsesse tervikusse, võib ta saavutada oma igavese looduse igavikulisuse ja teadmiste aspekti teadvustamise, kuid ta ei saa teadvustada õndsuse aspekti. Mõne pühendunu armust võib selline transtsendentalist, kes omab suuri teadmisi jñāna-jooga protsessist, jõuda bhakti-jooga ehk pühendunud teenimiseni. Kuid selleks ajaks võib jñāna-jooga pikaajaline praktiseerimine saada samuti raskuste põhjustajaks, kui inimene ei suuda loobuda impersonaalsetest ideedest. Seega valmistab mitteavaldunu kehastunud hingele raskusi nii selle teadvustamisele püüeldes kui ka seda teadvustades. Iga elav hing on osaliselt sõltumatu ning ta peab alati meeles pidama, et mitteavaldunu teadvustamine on tema vaimse õndsusrikka olemuse vastane. Seepärast ei tasu seda protsessi järgida. Parim tee iga elusolendi jaoks on Kṛṣṇa teadvuse protsess, mis nõuab enese täielikku rakendamist pühendunud teenimisse. Kui inimene tahab eirata pühendunud teenimist, jääb talle oht ateismi pöörduda. Nagu juba selgitatud käesolevas värsis, ei tasuks seepärast kunagi, eriti käesoleval ajastul, soovitada protsessi, milles oma tähelepanu keskendatakse mitteavaldunule, tajumatule, mis jääb väljapoole meelte ulatust. Jumal Kṛṣṇa seda ei soovita.