Skip to main content

TEXT 5

TEXT 5

Tekst

Tekst

śrī-bhagavān uvāca
bahūni me vyatītāni
janmāni tava cārjuna
tāny ahaṁ veda sarvāṇi
na tvaṁ vettha paran-tapa
śrī-bhagavān uvāca
bahūni me vyatītāni
janmāni tava cārjuna
tāny ahaṁ veda sarvāṇi
na tvaṁ vettha paran-tapa

Synoniemen

Synonyms

śrī-bhagavān uvāca — de Persoonlijkheid Gods zei; bahūni — veel; me — van Mij; vyatītāni — zijn voorbijgegaan; janmāni — geboorten; tava — van jou; ca — en ook; arjuna — o Arjuna; tāni — die; aham — Ik; veda — weet; sarvāṇi — alle; na — niet; tvam — jou; vettha — weet; parantapa — o bedwinger van de vijand.

śrī-bhagavān uvāca — Jumala Isiksus ütles; bahūni — paljud; me — Minu; vyatītāni — on möödunud; janmāni — sünnid; tava — sinu; ca — ja samuti; arjuna — oo, Arjuna; tāni — neid; aham — Mina; veda — tean; sarvāṇi — kõiki; na — ei; tvam — sina; vettha — tead; parantapa — oo, vaenlaste alistaja.

Vertaling

Translation

De Persoonlijkheid Gods zei: Vele, vele geboorten hebben zowel jij als Ik doorgemaakt. Ik kan ze Me allemaal herinneren, maar jij niet, o bedwinger van de vijand!

Jumala Isiksus ütles: Me mõlemad oleme läbi teinud mitmeid, mitmeid sünde. Mina mäletan neid kõiki, kuid sina, oo, vaenlaste alistaja, neid mäletada ei suuda.

Betekenisverklaring

Purport

De Brahma-saṁhitā (5.33) geeft informatie over vele, vele incarnaties van de Heer. Er wordt gezegd:

„Brahma-saṁhitāst" (5.33) saame me teada paljudest Jumala kehastustest. Seal öeldakse:

advaitam acyutam anādim ananta-rūpam
ādyaṁ purāṇa-puruṣaṁ nava-yauvanaṁ ca
vedeṣu durlabham adurlabham ātma-bhaktau
govindam ādi-puruṣaṁ tam ahaṁ bhajāmi
advaitam acyutam anādim ananta-rūpam
ādyaṁ purāṇa-puruṣaṁ nava-yauvanaṁ ca
vedeṣu durlabham adurlabham ātma-bhaktau
govindam ādi-puruṣaṁ tam ahaṁ bhajāmi

‘Ik vereer de Allerhoogste Persoonlijkheid Gods, Govinda [Kṛṣṇa], de oorspronkelijke persoon, die absoluut, onfeilbaar en zonder begin is. Hoewel Hij in oneindig veel vormen geëxpandeerd is, blijft Hij toch dezelfde oorspronkelijke persoon, de oudste en Hij die er altijd uitziet als een jongen in de bloei van zijn jeugd. Zulke eeuwige, alwetende vormen van de Heer, die vol geluk zijn, worden gewoonlijk zelfs door de beste Vedische geleerden niet begrepen, maar ze zijn altijd zichtbaar voor de zuivere toegewijden.’

„Ma kummardan Jumala Kõrgeima Isiksuse Govinda [Kṛṣṇa] ees, kes on algne isiksus – absoluutne, eksimatu, alguseta. Ehkki Ta on laiendanud End lõpmatutesse vormidesse, on Ta endiselt seesama algne, vanim ja ometi alati noorusliku välimusega. Selliseid igavesi, õndsust täis ja kõiketeadvaid Jumala kehastusi mõistavad tavaliselt vaid parimad vedalikud õpetlased, kuid puhtad pühendunud näevad neid alati."

In de Brahma-saṁhitā (5.39) staat ook:

Samuti öeldakse „Brahma-saṁhitās" (5.39):

rāmādi-mūrtiṣu kalā-niyamena tiṣṭhan
nānāvatāram akarod bhuvaneṣu kintu
kṛṣṇaḥ svayaṁ samabhavat paramaḥ pumān yo
govindam ādi-puruṣaṁ tam ahaṁ bhajāmi
rāmādi-mūrtiṣu kalā-niyamena tiṣṭhan
nānāvatāram akarod bhuvaneṣu kintu
kṛṣṇaḥ svayaṁ samabhavat paramaḥ pumān yo
govindam ādi-puruṣaṁ tam ahaṁ bhajāmi

‘Ik vereer de Allerhoogste Persoonlijkheid Gods, Govinda [Kṛṣṇa], die altijd in verschillende incarnaties verschijnt, zoals Rāma, Nṛsiṁha en ook in vele subincarnaties, maar die de oorspronkelijke Persoonlijkheid Gods is, die Kṛṣṇa genoemd wordt en die ook persoonlijk neerdaalt.’

„Ma kummardan Jumala Kõrgeima Isiksuse Govinda [Kṛṣṇa] ees, kes ilmub alati erinevate kehastustena, nagu Rāma, Nṛsiṁha, ja paljude teistena, kuid kes jääb ikkagi alati algseks Jumala Isiksuseks Kṛṣṇaks ning kes kehastub ka Oma isiklikul kujul."

Ook in de Veda’s wordt gezegd dat de Heer, hoewel Hij īīn is en geen gelijke heeft, Zich in ontelbare vormen manifesteert. Hij is als de vaidūrya, een steen die van kleur verandert maar toch īīn en dezelfde blijft. Deze veelvormigheid wordt begrepen door de zuivere toegewijden, maar niet door een eenvoudige studie van de Veda’s (vedeṣu durlabham adurlabham ātma-bhaktau).

Toegewijden als Arjuna horen altijd bij het gezelschap van de Heer en wanneer de Heer incarneert, incarneren de toegewijden die Zijn metgezellen zijn ook om Hem in verschillende rollen te dienen. Arjuna is een van die toegewijden en uit dit vers blijkt dat toen Heer Kṛṣṇa de Bhagavad-gītā enkele miljoenen jaren geleden tot de zonnegod Vivasvān sprak, Arjuna ook aanwezig was, maar in een andere rol. Het verschil tussen de Heer en Arjuna is dat de Heer Zich dit voorval kan herinneren, maar Arjuna niet. Dat is het verschil tussen het levend wezen, dat een integrerend deeltje is, en de Allerhoogste Heer. Hoewel Arjuna hier wordt aangesproken als de machtige held die veel vijanden kan bedwingen, is hij niet in staat om zich te herinneren wat er in zijn verscheidene vorige levens gebeurd is. Het levend wezen kan daarom nooit de Allerhoogste Heer evenaren, hoe groot het ook mag zijn naar materiële maatstaven. Wie een eeuwige metgezel van de Heer is, is beslist een bevrijd persoon, maar hij kan niet gelijk zijn aan de Heer. De Heer wordt in de Brahma-saṁhitā beschreven als onfeilbaar (acyuta), wat betekent dat Hij Zichzelf nooit vergeet, ook al staat Hij in contact met de materiële energie. De Heer en het levend wezen kunnen dus nooit in alle opzichten aan elkaar gelijk zijn, zelfs al is het levend wezen net zo bevrijd als Arjuna.

Hoewel Arjuna een toegewijde van de Heer is, vergeet hij soms de aard van de Heer, maar door goddelijke genade kan een toegewijde onmiddellijk de onfeilbaarheid van de Heer begrijpen, terwijl een niet-toegewijde of demon Zijn transcendentale aard niet kan begrijpen. Demonische breinen kunnen deze beschrijvingen in de Bhagavad-gītā dus niet begrijpen. Kṛṣṇa herinnerde Zich Zijn activiteiten van miljoenen jaren, maar Arjuna kon dat niet, ook al zijn zowel Kṛṣṇa als Arjuna van nature eeuwig.

In dit verband kunnen we ook opmerken dat een levend wezen alles vergeet, doordat het van lichaam verandert; maar de Heer kan het Zich herinneren omdat Hij Zijn sac-cid-ānanda-lichaam niet verwisselt. Hij is advaita, wat betekent dat er geen verschil bestaat tussen Zijn lichaam en Hemzelf. Alles wat met Hem verbonden is, is spiritueel, terwijl de geconditioneerde ziel van haar materiële lichaam verschilt. En omdat het lichaam van de Heer en Zijn Zelf volkomen gelijk zijn, is Zijn positie altijd verschillend van die van het gewone levend wezen, zelfs wanneer Hij afdaalt naar het materiële niveau. De demonen kunnen de transcendentale natuur van de Heer niet aanvaarden. In het volgende vers zal de Heer deze natuur Zelf uitleggen.

„Vedades" öeldakse, et ehkki Jumal on üks ja ainus, avaldab Ta End paljudes erinevates vormides. Ta on nagu vaidūrya kivi, mis muudab värvi, jäädes samal ajal ikkagi endiseks. Puhtad pühendunud mõistavad kõiki neid erinevaid avaldumisi, kuid ainult „Vedade" uurimise läbi ei ole võimalik neid mõista (vedeṣu durlabham adurlabham ātma-bhaktau). Pühendunud, nagu Arjuna, saadavad Jumalat alati, ning iga kord, kui Jumal kehastub, kehastuvad nad koos Temaga kui Tema alalised kaaslased, et teenida Jumalat erinevatel viisidel. Üks Jumala alalistest kaaslastest on Arjuna ning selles värsis antakse mõista, et kui Jumal Kṛṣṇa jutustas miljoneid aastaid tagasi „Bhagavad-gītāt" päikesejumal Vivasvānile, oli ka Arjuna teatud moel kohal. Kuid erinevus Jumala ja Arjuna vahel on selles, et Jumal mäletab seda, Arjuna aga mitte. Selles seisneb erinevus Kõigekõrgema Jumala ja Tema lahutamatu osakese, elusolendi vahel. Ehkki Arjuna poole pöördutakse siin kui võimsa kangelase poole, kes suudab alistada vaenlasi, ei suuda ta meenutada, mida ta tegi oma paljude eelnevate sündide jooksul. Seetõttu ei ole ükski elusolend, ükskõik kui võimas ta materiaalses mõttes ka oleks, Kõigekõrgema Jumalaga võrdväärne. Kõik Jumala alatised kaaslased on kahtlemata vabanenud isiksused, kuid ka nemad pole Jumalaga võrdsed. „Brahma-saṁhitās" nimetatakse Jumalat eksimatuks (acyuta), mis tähendab, et Jumal ei unusta kunagi Enda olemust, ka mitte mateeriaga kokku puutudes. Jumal ja elusolend ei saa seega kunagi olla igas mõttes võrdväärsed, isegi mitte siis, kui elusolend on jõudnud vabanemiseni, nagu seda on Arjuna. Ehkki Arjuna on Jumala pühendunu, unustab ta vahel Tema olemuse, kuid jumaliku armulikkuse läbi suudab pühendunu kohe mõista Jumala kui eksimatu positsiooni, samas kui mittepühendunu ehk deemon ei suuda aru saada, milles seisneb Jumala transtsendentaalne olemus. Seepärast pole neid „Bhagavad-gītā" kirjeldusi võimalik mõista deemonlikult meelestatud ajude abil. Kṛṣṇa mäletab tegusid, mida Ta on sooritanud miljoneid aastaid tagasi, kuid Arjuna ei mäleta oma varasemaid tegusid, ehkki nii Kṛṣṇa kui Arjuna on mõlemad oma looduse poolest igavesed. Elusolend unustab kehavahetusega kõik eelnevalt sooritatu, samas kui Jumal mäletab kõike, mida Ta on teinud, sest Tema sac-cid-ānanda keha ei muutu kunagi. Jumal on advaita, s.t. Jumala ja Tema keha vahel pole mingit erinevust. Kõik Temaga seotu on vaimne, samas kui tingimustest sõltuv hing on oma materiaalsest kehast erinev. Ning kuna Jumala keha ja Jumal Ise on samased, on Tema positsioon tavalise elusolendi positsioonist alati erinev, seda isegi siis, kui Ta laskub materiaalsele tasandile. Deemonid ei suuda tunnistada endale Jumala transtsendentaalset loodust, mida Jumal Ise meile järgmises värsis selgitab.