Skip to main content

Bg 1.15

TEXT 15

Tekst

Tekst

pāñcajanyaṁ hṛṣīkeśo
devadattaṁ dhanañ-jayaḥ
pauṇḍraṁ dadhmau mahā-śaṅkhaṁ
bhīma-karmā vṛkodaraḥ
pāñcajanyaṁ hṛṣīkeśo
devadattaṁ dhanañ-jayaḥ
pauṇḍraṁ dadhmau mahā-śaṅkhaṁ
bhīma-karmā vṛkodaraḥ

Synoniemen

Synonyms

pāñcajanyam — de hoornschelp genaamd Pāñcajanya; hṛṣīka-īśaḥ — Hṛṣīkeśa (Kṛṣṇa, de Heer die de zintuigen van de toegewijden leidt); deva-dattam — de hoornschelp genaamd Devadatta; dhanam-jayaḥ — Dhanañjaya (Arjuna, de overwinnaar van rijkdom); pauṇḍram — de hoorn-schelp genaamd Pauṇḍra; dadhmau — blies; mahā-śaṅkham — de schrikwekkende hoornschelp; bhīma-karmā — iemand die herculische daden verricht; vṛka-udaraḥ — de gulzige eter (Bhīma).

pāñcajanyam — Pāñcajanya nimelist merikarpi; hṛṣīka-īśaḥ — Hṛṣīkeśa (Kṛṣṇa; Jumal, kes juhib pühendunute meeli); devadattam — Devadatta nimelist merikarpi; dhanam-jayaḥ — Dhanañjaya (Arjuna, rikkuste võitja); pauṇḍram — Pauṇḍra nimelist merikarpi; dadhmau — puhusid; mahā- śaṅkham — võimsat merikarpi; bhīma-karmā — see, kes täidab vägilaslikke ülesandeid; vṛka-udaraḥ — ablas õgard (Bhīma).

Vertaling

Translation

Heer Kṛṣṇa blies op Zijn hoornschelp, genaamd Pāñcajanya, Arjuna blies op de zijne, de Devadatta, en Bhīma, de gulzige eter en verrichter van herculische daden, blies op Pauṇḍra, zijn schrikwekkende hoornschelp.

Jumal Kṛṣṇa puhus Oma merikarpi, mis kandis nime Pāñcajanya; Arjuna puhus oma, mis kandis nime Devadatta ning ablas õgard ja vägilastegude sooritaja Bhīma puhus oma võimsat merikarpi, mis kandis nime Pauṇḍra.

Betekenisverklaring

Purport

Heer Kṛṣṇa wordt in dit vers Hṛṣīkeśa genoemd omdat Hij de eigenaar is van alle zintuigen. Omdat de levende wezens integrerende deeltjes van Hem zijn, zijn de zintuigen van de levende wezens ook integrerende deeltjes van Zijn zintuigen. De impersonalisten hebben geen verklaring voor de zintuigen van de levende wezens en zijn er daarom altijd op uit om alle levende wezens als ‘zintuigloos’ of als onpersoonlijk te beschrijven. De Heer, die Zich in het hart van alle levende wezens bevindt, bestuurt hun zintuigen, maar doet dat afhankelijk van de overgave van het levend wezen en in het geval van een zuivere toegewijde bestuurt Hij de zintuigen rechtstreeks. Hier op het Slagveld van Kurukṣetra bestuurt de Heer de zintuigen van Arjuna rechtstreeks, vandaar deze specifieke naam Hṛṣīkeśa.

De Heer heeft verschillende namen die met Zijn verschillende activiteiten overeenstemmen. Zijn naam is bijvoorbeeld Madhusūdana, omdat Hij een demon doodde met de naam Madhu; Zijn naam is Govinda, omdat Hij plezier geeft aan de koeien en de zintuigen; Zijn naam is Vāsudeva, omdat Hij als de zoon van Vasudeva verscheen; Zijn naam is Devakī-nandana, omdat Hij Devakī als Zijn moeder aanvaardde; Zijn naam is Yaśodā-nandana, omdat Hij Zijn activiteiten van vermaak tijdens Zijn jeugd aan Yaśodā in Vṛndāvana toekende; Zijn naam is Pārtha-sārathi, omdat Hij de wagenmenner van Zijn vriend Arjuna werd. Op dezelfde manier is Zijn naam Hṛṣīkeśa omdat Hij op het Slagveld van Kurukṣetra rechtstreeks leiding gaf aan Arjuna.

Jumal Kṛṣṇale viidatakse selles värsis kui Hṛṣikeśale põhjusel, et Ta on kõikide meelte omanik. Elusolendid on Tema lahutamatud osakesed ning seega on ka elusolendite meeled Tema meelte lahutamatud osakesed. Impersonalistid ei suuda elusolendite meelte olemasolu selgitada ning seetõttu püüavad nad alati kirjeldada kõiki elusolendeid meeltetute või impersonaalsetena. Kuid Jumal, kes asetseb iga elusolendi südames, juhib nende meeli. See, kuidas Ta seda teeb, sõltub sellest, kuivõrd on elusolend Temale alistunud. Näiteks puhastel pühendunutel kontrollib Jumal otseselt kõiki nende meeli. Siin, Kurukṣetra lahinguväljal, kontrollib Jumal otseselt Arjuna transtsendentaalseid meeli ning sellest ka Tema nimi Hṛṣīkeśa. Jumal omab erinevaid nimesid vastavalt Tema erinevatele tegudele. Näiteks tuleneb Tema nimi Madhusūdana sellest, et Ta tappis deemon Madhu; Tema nimi Govinda sellest, et Ta pakub naudingut lehmadele ning meeltele; Tema nimi Vāsudeva sellest, et Ta ilmus Vasudeva pojana; Tema nimi Devakī-nandana sellest, et Ta aktsepteeris Devakīt kui Oma ema; Tema nimi Yaśodā-nandana sellest, et Ta pühendas Oma lapsepõlvemängud Yaśodāle Vṛndāvanas; Tema nimi Pārtha-sārathi sellest, et Ta oli Oma sõbra Arjuna kaarikujuhiks. Ning siinkohal nimetatakse Teda Hṛṣīkeśaks, kuna Ta andis Kurukṣetra lahinguväljal juhiseid Arjunale.

Arjuna wordt in dit vers Dhanañjaya genoemd, omdat hij zijn oudere broer hielp met het vergaren van rijkdommen toen de koning die nodig had om verschillende offers te bekostigen. Op dezelfde manier staat Bhīma bekend als Vṛkodara, omdat hij net zo allesverslindend kon eten als hij in staat was herculische daden te verrichten, zoals het doden van de demon Hiḍimba. Zo was het weerklinken van de hoornschelpen van diverse personen aan de kant van de Pāṇḍava’s, beginnend met die van de Heer, zeer bemoedigend voor de vechtende strijders. De tegenpartij miste zulke voordelen en miste ook Kṛṣṇa, de Allerhoogste Bestuurder, aan hun zijde alsook de godin van het geluk. Ze waren dus voorbestemd de strijd te verliezen; dat was de boodschap die het geluid van de hoornschelpen overbracht.

Arjunale viidatakse selles värsis kui Dhanañjayale põhjusel, et ta aitas oma vanemal vennal koguda varandust, kui kuningas erinevate ohvritalituste sooritamise tarvis makse nõudis. Samamoodi on Bhīma tuntud Vṛkodara nime all, sest ta sõi sama ohjeldamatult nagu ta sooritas vägitegusid (näiteks ta tappis deemon Hiḍimba). Seega olid erinevate Pāṇḍavate pool võidelnud isiksuste, eesotsas Jumala, poolt puhutud merikarpide helid sõduritele väga innustavad. Vastaspool ei omanud aga selliseid eeliseid nagu Jumal Kṛṣṇa, kõrgeima juhtija, ja õnnejumalanna enda poolel omamine. Nende kaotus oli juba ette määratud – see oligi sõnum, mida merikarpide helid kuulutasid.