Skip to main content

Bg 1.1

TEXT 1

Tekst

Tekst

dhṛtarāṣṭra uvāca
dharma-kṣetre kuru-kṣetre
samavetā yuyutsavaḥ
māmakāḥ pāṇḍavāś caiva
kim akurvata sañjaya
dhṛtarāṣṭra uvāca
dharma-kṣetre kuru-kṣetre
samavetā yuyutsavaḥ
māmakāḥ pāṇḍavāś caiva
kim akurvata sañjaya

Synoniemen

Synonyms

dhṛtarāṣṭraḥ uvāca — koning Dhṛtarāṣṭra zei; dharma-kṣetre — in de bedevaartplaats; kuru-kṣetre — in de plaats genaamd Kurukṣetra; sama-vetāḥ — bijeengekomen; yuyutsavaḥ — met het verlangen te strijden; māmakāḥ — mijn partij (zonen); pāṇḍavāḥ — de zonen van Pāṇḍu; ca — en; eva — zeker; kim — wat; akurvata — deden ze; sañjaya — o Sañjaya.

dhṛtarāṣṭraḥ uvāca — kuningas Dhṛtarāṣṭra ütles; dharma-kṣetre — palverännakute paigas; kuru-kṣetre — paigas, mis kannab nime Kurukṣetra; samavetāḥ — kogunenud; yuyutsavaḥ — soovides võidelda; māmakāḥ — minu kogukond (pojad); pāṇḍavāḥ — Pāṇḍu pojad; ca — ja; eva — kindlasti; kim — mida; akurvata — nad tegid; sañjaya — oo, Sañjaya.

Vertaling

Translation

Dhṛtarāṣṭra zei: O Sañjaya, wat deden mijn zonen en de zonen van Pāṇḍu toen ze vol strijdlust bijeen waren gekomen in de bedevaartplaats Kurukṣetra?

Dhṛtarāṣṭra küsis: Oo, Sañjaya, mida tegid minu pojad ja Pāṇḍu pojad pärast seda, kui nad olid võitlemisplaanidega kogunenud palverännakute paika Kurukṣetrasse?

Betekenisverklaring

Purport

De Bhagavad-gītā is de veelgelezen theïstische wetenschap die in het Gītā-māhātmya (De verheerlijking van de Gītā) is samengevat. Daarin wordt gezegd dat men de Bhagavad-gītā met behulp van een toegewijde van Śrī Kṛṣṇa heel zorgvuldig moet lezen en dat men haar moet proberen te begrijpen zonder persoonlijk gekleurde interpretaties. In de Bhagavad-gītā zelf is het voorbeeld te vinden van hoe de Gītā begrepen moet worden, namelijk zoals ze door Arjuna begrepen werd, die de Gītā rechtstreeks van de Heer hoorde. Wanneer men fortuinlijk genoeg is de Bhagavad-gītā te begrijpen in die opeenvolging van discipelen, zonder gekleurde interpretaties, dan overstijgt men de studie van de Vedische wijsheid en alle andere heilige teksten van de wereld. In de Bhagavad-gītā zal men alles vinden wat ook in andere heilige teksten aanwezig is, maar de lezer zal er ook dingen in aantreffen die nergens anders te vinden zijn. Dat is de speciale positie die de Bhagavad-gītā inneemt. Ze is de perfecte theïstische wetenschap, omdat ze rechtstreeks gesproken werd door de Allerhoogste Persoonlijkheid Gods, Heer Śrī Kṛṣṇa.

„Bhagavad-gītā" on laialdaselt loetav teaduslik teoloogiline teos, mis on kokku võetud teoses „Gītā-māhātmya" („Gītā ülistus"). Seal öeldakse, et „Bhagavad-gītāt" tuleb lugeda tähelepanelikult mõne Śrī Kṛṣṇa pühendunu juhendamise abil ning et seda tuleb püüda mõista ilma igasuguste isiklike tõlgitsusteta. Näide „Bhagavad-gītā" selgest mõistmisest on antud „Bhagavad-gītās" endas – selleks näiteks on Arjuna, kes kuulas „Gītāt" otse Jumala suust kõnelduna. Kui inimesel on küllalt õnne, et mõista „Bhagavad- gītāt" nii nagu seda antakse edasi õpilasjärgnevusahela kaudu, ilma omakasupüüdlike tõlgitsusteta, siis omandab ta väärtuslikumad teadmised kui on võimalik omandada kogu ülejäänud vedaliku tarkuse ja maailma teiste pühakirjade uurimisega kokku. „Bhagavad-gītāst" leiab lugeja kõike, mida sisaldavad teised pühakirjad, kuid siin on ka teadmisi, mida mujal ei leidu. Selles seisnebki „Gītā" eriline väärtus. See on täiuslik teoloogiline teadus, sest selle jutustajaks on otseselt Jumala Kõrgeim Isiksus, Jumal Śrī Kṛṣṇa.

De onderwerpen die tussen Dhṛtarāṣṭra en Sañjaya besproken worden en die in het Mahābhārata worden beschreven, vormen de grondslag voor deze grootse filosofie. Deze filosofie werd uiteengezet op het Slagveld van Kurukṣetra, dat al sinds de onheuglijke tijd van het Vedische tijdperk een bedevaartplaats is. De Heer sprak deze filosofie toen Hij persoonlijk op deze planeet aanwezig was om leiding te geven aan de mensheid.

„Mahābhāratas" öeldakse, et teemad, mida Dhṛtarāṣṭra ja Sañjaya arutavad, moodustavad selle suure filosoofia aluspõhja, mida selgitati lahti Kurukṣetra lahinguväljal, mis on iidsetest vedalikest aegadest olnud püha palverännakute paik. „Bhagavad-gītā" jutustajaks oli Jumal Ise, ajal, mil Ta isiklikult viibis sellel planeedil, andmaks inimkonnale toimimisjuhiseid.

Het woord ‘dharma-kṣetra’ (een plaats waar religieuze rituelen worden verricht) is belangrijk omdat de Allerhoogste Persoonlijkheid Gods op het Slagveld van Kurukṣetra aan de kant van Arjuna stond. Dhṛtarāṣṭra, de vader van de Kuru’s, twijfelde er sterk aan dat zijn zonen uiteindelijk zouden zegevieren. Terwijl hij zo twijfelde, vroeg hij aan Sañjaya, zijn secretaris: ‘Wat deden ze?’ Hij was ervan overtuigd dat zowel zijn zonen als die van zijn jongere broer Pāṇḍu vol vastberadenheid op het slagveld bijeengekomen waren om de strijd aan te gaan. Maar toch is zijn vraag belangrijk. Hij wilde niet dat de neven en broers een compromis zouden aangaan en hij wilde zeker zijn van het lot van zijn zonen op het slagveld. Omdat besloten was dat de slag zou plaatsvinden op Kurukṣetra, dat ergens anders in de Veda’s beschreven wordt als een bedevaartsoord — zelfs voor de hemelbewoners — werd Dhṛtarāṣṭra zeer bezorgd over de invloed van de heilige plaats op de uitkomst van de strijd. Hij wist maar al te goed dat deze invloed gunstig was voor Arjuna en de zonen van Pāṇḍu, omdat ze allemaal van nature deugdzaam waren. Sañjaya was een leerling van Vyāsa en was daarom door de genade van Vyāsa in staat om zich het Slagveld van Kurukṣetra voor de geest te halen, ook al bevond hij zich in de kamer van Dhṛtarāṣṭra. Daarom vroeg Dhṛtarāṣṭra hem naar de situatie op het slagveld.

Märkimisväärne on siin sõna dharma-kṣetra (paik, kus viiakse läbi religioosseid rituaale) ning seda põhjusel, et Kurukṣetra lahinguväljal viibis Jumala Kõrgeim Isiksus Arjuna poolel. Dhṛtarāṣṭra, Kurude isa, kahtles väga oma poegade lõplikus võidus. Ning selliste kahtluste kütkes viibides küsis ta oma sekretärilt Sañjayalt: „Mida nad tegid?" Ta oli kindel, et nii tema kui ka tema noorema venna Pāṇḍu pojad olid kogunenud Kurukṣetra lahinguväljale kindlate plaanidega alustada sõda. Ometigi on tema selline küsimus tähelepanuväärne. Ta ei soovinud teha mingit kompromissi vendade ja onupoegade vahel ning ta tahtis olla kindel oma poegade saatuses lahinguväljal. Kuna lahing pidi toimuma Kurukṣetras, mida „Vedades" nimetatakse pühapaigaks isegi kõrgemate planeetide elanike jaoks, tekkis Dhṛtarāṣṭras hirm sellise püha paiga mõju pärast lahingu lõpptulemusele. Ta teadis väga hästi, et Arjunale ja teistele Pāṇḍu poegadele saab selline mõju olla vaid soodne, sest nad olid kõik oma loomu poolest vooruslikud inimesed. Sañjaya oli Vyāsa õpilane ning seepärast oli ta Vyāsa armu läbi võimeline nägema Kurukṣetra lahinguväljal toimuvat ka vaatamata sellele, et ta ise viibis Dhṛtarāṣṭra toas. Ja nõnda küsis Dhṛtarāṣṭra, milline oli olukord lahinguväljal.

De Pāṇḍava’s en de zonen van Dhṛtarāṣṭra behoren tot dezelfde familie, maar Dhṛtarāṣṭra onthult hier zijn gedachten. Hij rekende doelbewust alleen zijn eigen zonen tot de Kuru’s en hij ontzegde de zonen van Pāṇḍu hun erfdeel. Hieruit wordt duidelijk wat Dhṛtarāṣṭra’s relatie en positie was ten opzichte van zijn neven, de zonen van Pāṇḍu. Zoals in een rijstveld de overbodige planten weggenomen worden, zo kon vanaf het begin van deze gebeurtenissen verwacht worden dat op het heilige veld Kurukṣetra, waar Śrī Kṛṣṇa, de vader van religie, aanwezig was, de ongewenste planten zoals Dhṛtarāṣṭra’s zoon Duryodhana en anderen weggevaagd zouden worden en dat diep religieuze personen, aangevoerd door Yudhiṣṭhira, door de Heer zouden worden aangesteld. Dat is de betekenis van de woorden ‘dharma-kṣetre’ en ‘kuru-kṣetre’, los van hun historische en Vedische betekenis.

Nii Pāṇḍavad kui Dhṛtarāṣṭra pojad kuulusid ühte perekonda, kuid siin avaldab Dhṛtarāṣṭra oma hoiakut. Ta tunnistas sihilikult oma poegadeks üksnes Kurud ning arvas Pāṇḍu pojad suguvõsast välja. Seega võib mõista Dhṛtarāṣṭra omalaadset seisukohta suhetes oma venna Pāṇḍu poegadega. Täpselt nagu riisipõllult kitkutakse välja umbrohi, nii kõlab ka „Bhagavad- gītā" teemade arenduse algusest peale eeldus, et Kurukṣetra religioosselt põllult, kus viibis religiooni isa, Śrī Kṛṣṇa, kistakse umbrohuna välja nii Duryodhana kui ka teised Dhṛtarāṣṭra pojad ning läbinisti religioossed isiksused eesotsas Yudhiṣṭhiraga saavutavad Jumala abil võidu. Selles seisneb sõnade dharma-kṣetre ja kuru-kṣetre eriline tähendus, lisaks nende ajaloolisele ja vedalikule tähtsusele.