Skip to main content

Keturiolikta mantra

Neljateistkümnes Mantra

Tekstas

Tekst

sambhūtiṁ ca vināśaṁ ca
yas tad vedobhayaḿ saha
vināśena mṛtyuṁ tīrtvā
sambhūtyāmṛtam aśnute
sambhūtiṁ ca vināśaṁ ca
yas tad vedobhayaḿ saha
vināśena mṛtyuṁ tīrtvā
sambhūtyāmṛtam aśnute

Synonyms

Synonyms

sambhūtim — amžiną Dievo Asmenį, Jo transcendentinį vardą, pavidalą, žaidimus, ypatybes, atributus, įvairovę Jo buveinėje ir panašiai; ca — ir; vināśam — laikiną materialų kosminį pasaulį su jo pusdieviais, žmonėmis ir gyvūnais, kuriems būdingi netikri vardai, šlovė ir panašiai; ca — taip pat; yaḥ — tas, kuris; tat — tai; veda — žino; ubhayam — abu; saha — kartu; vināśena — su visu tuo, kas pasmerkta išnykti; mṛtyum — mirtį; tīrtvā — peržengdamas; sambhūtyā — amžinoje Dievo karalystėje; amṛtam — nemirtingumu; aśnute — mėgaujasi.

sambhūtim — igavene Jumala Isiksus, Tema transtsendentaalne nimi, kuju, omadused, ajaviited ja asupaik; ca — ja; vināśam — pooljumalate materiaalne avaldus, inimesed, loomad, jne, koos nende valelike nimedega ja uhkusega; ca — samuti; yaḥ — see, kes; tat — see; veda — teab; ubhayam — mõlemat; saha — koos; vināśena — kõigega, mis on hukule määratud; mṛtyum — surm; tīrtvā — ületab; sambhūtyā — Jumala igavene kuningriik; amṛtam — surematus; aśnute — naudib.

Translation

Translation

Žmogus turi gerai pažinti Dievo Asmenį Śrī Kṛṣṇą ir transcendentinį Jo vardą, pavidalą, ypatybes bei žaidimus, taip pat laikiną materialią kūriniją su laikinais jos pusdieviais, žmonėmis bei gyvūnais. Pažinęs tai, žmogus įveikia mirtį, iškyla virš efemeriško kosminio pasaulio ir amžinoje Dievo karalystėje gyvena amžiną, kupiną palaimos bei išmanymo gyvenimą.

Inimene peaks teadma täiuslikult Jumala Kõrgemat Isiksust ja Tema transtsendentaalset nime, nagu ka seda ajutist materiaalset teost tema surelike pooljumalatega, inimestega ja loomadega. Saavutades need teadmised ületab inimene surma ja efemeerse kosmilise avalduse ning naudib igaveses Jumala kuningriigis igavest elu, täis õndsust ja teadmisi.

Purport

Purport

Vadinamoji mokslo pažanga padėjo žmonių civilizacijai pasiekti didelių laimėjimų materialioje plotmėje: buvo sukurti kosminiai laivai, įvaldyta atominė energija ir t. t. Tačiau nepavyko išvaduoti žmogaus iš gimimo, senatvės, ligų ir mirties. Kaskart, kai išmintingas žmogus klausia vadinamųjų mokslininkų apie kančią, kurią gimdo gimimas, senatvė, ligos ir mirtis, jie išsisukinėja, sakydami, kad materialusis mokslas tobulėja ir ilgainiui sugebės padaryti žmogų nemirtingą, nesenstantį ir nesergantį. Tokie atsakymai rodo, kad mokslininkai visiškai nepažįsta materialios gamtos. Materialioje gamtoje veikia labai griežti dėsniai. Visa, kas materialu, pergyvena šešis kitimo etapus: gimsta, auga, kurį laiką išsilaiko, kinta, vysta ir galiausiai miršta. Šių šešių pokyčių neišvengia niekas, kas turi ryšio su materialiąja gamta, todėl niekas materialiame pasaulyje – nei pusdievis, nei žmogus, nei gyvūnas, nei augalas – negali gyventi amžinai.

Tsivilisatsioon on oma nn. teadmiste arenguga loonud palju materiaalseid asju, kaasa arvatud kosmoselaevad ja aatomienergia. Kuid ta pole suutnud luua situatsiooni, milles inimene ei peaks surema, uuesti sündima, vananema või kannatama haiguste all. Kui intelligentne inimene tõstab need küsimused mõne teadlase ees, siis väidab too väga targalt, et materiaalse teaduse progress jätkub ning lõpuks on võimalik muuta inimene eatuks ja surematuks. Materialistidest teadlaste sellised vastused tõestavad nende materiaalse looduse täielikku mittetundmist. Materiaalses looduses allub kõik mateeria karmidele seadustele ning peab läbi tegema tema eksistentsi kuus etappi: sünd, kasvamine, elu kestvus, muundumine, allakäik ning lõpuks surm. Kõik, mis puutub kokku materiaalse loodusega, peab alluma neile kuuele astmele ning seetõttu ei saa keegi, ei inimene, puu, pooljumal ega loom jääda sellesse maailma igavesti elama.

Kiekviena gyvybės rūšis turi savo gyvenimo trukmę. Viešpats Brahmā, viršiausia materialios visatos gyva būtybė, gyvena milijonų milijonus metų, o mažyčio mikrobo gyvenimas trunka vos kelias valandas. Tačiau niekas nėra amžina materialiame pasaulyje. Tam tikromis sąlygomis daiktai atsiranda arba yra sukuriami ir kurį laiką egzistuoja, o jeigu jų gyvenimas trunka kiek ilgėliau, jie auga, dauginasi ir tolydžio vysta, kol visiškai išnyksta. Pagal šiuos dėsnius, anksčiau ar vėliau turi mirti ir patys Brahmos, kurių skirtingose visatose yra milijonai. Todėl visa materiali visata vadinama Mṛtyuloka, mirties kraštu.

Erinevate liikide elu pikkus võib olla erinev. Jumal Brahmā, selle materiaalse maailma tähtsaim elusolend võib elada miljoneid ja miljoneid aastaid, samal ajal kui mõni väike pisik elab vaid mõne tunni, kuid sellel ei ole tähtsust. Mitte keegi selles materiaalses maailmas ei saa elada igavesti. Asjad sünnivad või neid luuakse teatud tingimustes, nad jäävad mõneks ajaks püsima ning kui neis on elu, siis nad kasvavad, loovad põlvkondi, vähenevad siis pikapeale ning lõpuks nad hävitatakse. Selle seaduse järgi peavad, kui mitte täna siis homme surema isegi Brahmād (erinevates universumites on miljoneid Brahmāsi, kusjuures iga järgnev on eelmisest suurem). Seetõttu nimetatakse kogu materiaalset maailma Mṛtyulokaks, surma asupaigaks.

Mokslininkai materialistai ir politikai mūsų planetą mėgina padaryti nemirtingųjų pasauliu, nes neturi jokių žinių apie dvasinę gamtą, kur nėra mirties. Taip yra dėl to, kad jie visiškai nesusipažino su Vedų raštais, kurių puslapiuose sukauptas brandus transcendentinis patyrimas. Deja, šiuolaikinis žmogus nelinkęs semtis žinių iš Vedų, Purāṇų bei kitų šventraščių.

Materiaalsed teadlased ja poliitikud püüavad seda kohta muuta surematuks, kuna nad ei tea midagi surematust vaimsest loodusest, sest nad ei tunne Vedalikku kirjandust. Vedalik kirjandus on tulvil tarkust, mis on küpseks saanud kogemuse läbi. Kuid kaasaegsetel inimestel on vastumeelne omandada Vedadest teadmisi.

„Viṣṇu Purāṇa“ (6.7.61) pasakoja:

viṣṇu-śaktiḥ parā proktā
kṣetrajñākhyā tathā parā
avidyā-karma-saṁjñānyā
tṛtīyā śaktir iṣyate

Dievo Asmuo, Viešpats Viṣṇu, valdo įvairiausias energijas – parā (aukštesniąją) ir aparā (žemesniąją energiją). Gyvosios esybės priskitinos aukštesniajai energijai. Materialioji energija, kurios nelaisvėje mes esame, yra žemesnioji energija. Materialioji kūrinija egzistuoja žemesniosios energijos dėka, ji aptemdo gyvosios esybės sąmonę neišmanymo skraiste (avidyā) ir priverčia ją veikti karmiškai. Tačiau egzistuoja ir kita, aukštesniosios energijos dalis, kuri skiriasi tiek nuo materialiosios, arba žemesniosios energijos, tiek ir nuo gyvųjų esybių. Ši energija sudaro amžiną, nemirtingą Viešpaties buveinę. Apie tai liudijama „Bhagavad-gītoje“ (8.20):

"Viṣṇu Purāṇast" (6.7.61) teame me, et Jumal Viṣṇul, Jumal Isiksusel, on erinevaid energiaid, mida tuntakse parā-ülema ja aparā-alama energiana. Materiaalne energia, milles me praegu asetseme, on avidyā- alam energia ning tänu sellele energiale on võimalik materiaalne loomine. Kuid on olemas teine, kõrgem energia, mida nimetatakse parā śaktiks, kus kõik erineb sellest alamast materiaalsest loodusest. Too loodus on igavene ehk Jumala surematu looming (Bg 8.20).

paras tasmāt tu bhāvo ’nyo
’vyakto ’vyaktāt sanātanaḥ
yaḥ sa sarveṣu bhūteṣu
naśyatsu na vinaśyati

Visos materialios planetos – aukštesniosios, žemesniosios ir viduriniosios, įskaitant Saulę, Mėnulį ir Venerą, – išsibarsčiusios po visą visatą. Šios planetos egzistuoja tol, kol gyvena Brahmā. Tačiau kai kurios žemesniosios planetos yra sunaikinamos, pasibaigus vienai Brahmos dienai, o kitą Brahmos dieną jos vėl kuriamos. Aukštesniosiose planetose laikas skaičiuojamas kitaip negu Žemėje. Vieneri mūsų metai daugelyje aukštesniųjų planetų prilygsta dvidešimt keturioms valandoms, t. y. vienai parai. Pagal šių planetų laiką keturi Žemės amžiai (Satya, Tretā, Dvāpara ir Kali) tetrunka dvylika tūkstančių metų. Šis laiko tarpsnis, padaugintas iš tūkstančio, sudaro vieną Brahmos dieną, tiek trunka ir Brahmos naktis. Tokios trukmės dienos ir naktys sudaro mėnesius ir metus, o Brahmā gyvena šimtą metų. Brahmos gyvenimo pabaigoje visas kosminis pasaulis sunaikinamas.

Kõik materiaalsed planeedid (kõrgemalseisvad, alumised ja vahepealsed), sealhulgas ka Päike ja Kuu ja Veenus on universumis laiali puistatud. Need planeedid eksisteerivad vaid Brahmā eluajal. Mõned planeedid kaotatakse Brahmā päeva lõpus ning luuakse Brahmā järgmise päeva jooksul uuesti. Ülemistel planeetidel kehtib meist erinev ajaaarvestus. Paljudel ülemistel planeetidel võrdub üks meie aasta nende kahekümne nelja tunniga. Maa neli ajastut (Satya, Tretā, Dvāpara ja Kali) kestavad ülemistel planeetidel kakskümmend kaks tuhat aastat ja viis kuud. Kui sellist ajapikkust korrutada tuhandega, siis saame Brahmā ühe päeva pikkuse. Brahmā öö on tema päevaga ühepikkune. Kui sellised päevad ja ööd panna kokku kuudeks ja aastateks siis Brahmā eluea pikkus on sada sellist aastat, tema elu lõpus hukkub ka universum.

Atėjus Brahmos nakčiai, gyvosios būtybės, gyvenančios aukštesniosiose planetose – Saulėje ir Mėnulyje, taip pat Martyalokos, Žemės planetos, bei žemesniųjų planetų gyventojai nugrimzta į naikinimo vandenis. Brahmos naktį nė viena gyva būtybė, jokia gyvybės rūšis, neturi išreikšto pavidalo, nors kaip dvasinės esybės jos tebeegzistuoja. Toks neišreikštas būvis vadinasi avyakta. Pasibaigus Brahmos gyvenimui, kai pradedama naikinti visa visata, prasideda kitas avyaktos periodas. Tačiau be pasaulio, kuris pergyvena du neišreikštosios būties periodus, yra dar ir dvasinė atmosfera, arba gamta. Šioje atmosferoje plauko daugybė dvasinių planetų, kurios egzistuoja amžinai – net tada, kai pasibaigus Brahmos gyvenimui sunaikinamos visos materialios visatos planetos. Materialių visatų yra labai daug ir visas jas valdo Brahmos, tačiau visas Brahmų valdomas kosminis pasaulis sudaro vos vieną ketvirtadalį visos Viešpaties energijos (ekapāda-vibhūti). Tai žemesnioji energija. Anapus Brahmos valdų driekiasi dvasinė gamta, kuri vadinasi tripād-vibhūti ir sudaro tris ketvirtadalius Viešpaties energijos. Tai aukštesnioji energija, arba parā-prakṛti.

Elusolendid, kes elutsevad Päikesel ja Kuul ning samuti need, kes asuvad Martyaloka süsteemis, mille hulka kuulub ka Maa ja paljud planeedid, mis asuvad Maast allpool, ujutatakse Brahmā öö ajal üle. Sel ajal eluavaldused puuduvad, ehkki nende eksisteerimine jätkub vaimselt. Sellist mitteavaldumise staadiumit nimetatakse avyaktaks. Sama avyakta staadium tuleb Brahmā elu lõpul, kui hävineb kogu universum. Peale nende mitteavaldumiste staadiumite on olemas veel teine, vaimne atmosfäär ehk loodus, milles on tohutu arv vaimseid planeete, mis eksisteerivad igavesti, ka siis kui selle materiaalse universumi planeedid on hävinud. Kosmiline avaldus erinevate Brahmāde jurisdiktsioonides on Jumala energia ühe neljandiku osa näitamine ning seda energiat nimetatakse alamaks. Väljaspool Brahma võimu olevat vaimset loodust nimetatakse tri-pād-vibhūtiks, Jumala energia kolmeks neljandikuks ja see on kõrgem energia, ehk parā prakṛti.

Aukščiausiasis Asmuo, viešpataujantis dvasiniame pasaulyje, yra Viešpats Śrī Kṛṣṇa. „Bhagavad-gītos“ tvirtinimu (8.22), prie Jo galima priartėti tiktai su besąlygišku atsidavimu tarnaujant Jam. Kiti metodai: jñāna (filosofija), yoga (misticizmas) ar karma (veikla dėl naudos) – tam netinka. Karmiai – žmonės, triūsiantys dėl naudos, gali pasikelti į Svargalokos planetas, prie kurių priskiriama Saulė bei Mėnulis. Jñāniai ir yogai gali pasiekti dar aukštesnes planetas, pavyzdžiui, Maharloką, Tapoloką ir Brahmaloką. O tie, kurie dar toliau pažengė, vykdydami atsidavimo tarnystę, patenka į dvasinę gamtą – arba į švytinčią kosminę atmosferą dvasiniame danguje (Brahmaną), arba į Vaikuṇṭhos planetas, nelygu, kokios jų ypatybės. Tačiau viena yra tikrai aišku – niekas nepateks į dvasines Vaikuṇṭhos planetas be atsidavimo tarnystės patirties.

Valitsev Kõrgem Isik vaimses looduses on Jumal Śrī Kṛṣṇa. Temani võib jõuda vaid tingimusteta pühendunud teenimisega ja ei millegi muuga. Selles ei aita jñāna (filosoofia) protsess ega yoga (müstitsism) ning veel vähem toob tulemusi karma (viljakandev töö). Karmīd, ehk viljakad töötajad, võivad end viia ülesse Svargaloka planeetideni, kaasa arvatud Päikese ja Kuuni. Jñānīnid ning yogaga tegelejad võivad jõuda veelgi kõrgemale, näiteks Brahmalokani; ning, kui nad muutuvad pühendunud teenimise läbi veelgi võimekamateks, siis lastakse neil siseneda vaimsesse loodusesse, kas siis vaimse taeva valgustatud kosmilisse sfääri (Brahman) või nende omadustele vastavatele planeetidele. Kõigest hoolimata on aga kindel, et ilma väljaõppeta pühendunud teenimiseks ei saa keegi jõuda vaimsetele planeetidele, mida nimetatakse Vaikuṇṭhadeks.

Materialiose planetose kiekvienas – nuo Brahmos iki skruzdėlės, stengiasi valdyti materialią gamtą, ir tai vadinasi materializmo liga. Kol gyva būtybė serga šia liga, ji priversta nuolat keisti kūnus. Kad ir kokį pavidalą ji gautų – žmogaus, pusdievio ar gyvulio, ji dukart neišvengiamai pateks į neišreikštą būvį – per naikinimą, kuris vyksta Brahmos naktį, ir naikinimą pasibaigus Brahmos gyvenimui. Jei mes nenorime nuolatos gimti ir mirti, jei norime atsikratyti gimimo ir mirties palydovų – senatvės ir ligų, turime stengtis patekti į dvasines planetas, kur galėsime amžinai gyventi drauge su Viešpačiu Kṛṣṇa arba Jo visiškomis ekspansijomis, Nārāyaṇomis. Viešpats Kṛṣṇa ir Jo visiškos ekspansijos viešpatauja visose dvasinėse planetose, kurių yra nesuskaitoma daugybė. Tai patvirtina śruti-mantros: eko vaśī sarva-gāḥ kṛṣṇa īdyaḥ, eko ’pi san bahudhā yo ’vabhāti („Gopāla-tāpanī Upaniṣada“ 1.3.21).

Materiaalsetel planeetidel püüavad kõik alates Brahmāst kuni sipelgani peremehetseda materiaalse looduse üle. Seda nimetatakse materiaalseks haiguseks. Seni kuni kestab see materiaalne haigus, tuleb elusolendil kas pooljumala, inimese, või looma kujul jätkata kehade vahetamise protsessi ning kannatada lõpuks välja mitteavaldumise tingimused kaht liiki katastroofide ajal: Brahmā öö ajal ja Brahmā elu lõpus. Kui me tahame lõpetada korduva sünni ja surma protsessi ning sellega kaasneva vanaduse ja haigused, siis peame me püüdma jõuda vaimsetele planeetidele, kus kõigil ja igal neist on valitsevaks Kujuks Jumal Kṛṣṇa Tema täieliku pikenduse abil.

Niekas negali primesti savo valios Kṛṣṇai. Tai sąlygota siela trokšta viešpatauti materialioje gamtoje, tačiau ji būna priversta paklusti materialios gamtos dėsniams ir kenčia, vis iš naujo gimdama ir mirdama. Viešpats nužengia į žemę atkurti religijos principų, ir pats svarbiausias iš šių principų yra išsiugdyti norą atsiduoti Viešpačiui. Toks yra esminis Viešpaties nurodymas „Bhagavad-gītoje“ (18.66): sarva-dharmān parityajya mām ekam śaraṇaṁ vraja – „Atmesk visus kitus siekius ir tiesiog atsiduok Man.“ Tačiau kvailiai tuoj apipynė šį nurodymą savo interpretacijomis ir toliau mėgina įvairiausiais būdais klaidinti žmones. Žmonės skatinami steigti ligonines, o ne mokytis atsidavimo tarnystės, kuri padėtų jiems patekti į dvasinę karalystę. Jie mokomi domėtis tokia veikla, kuri teikia laikiną palengvėjimą, tačiau niekada nesuteikia tikros laimės. Norėdami sutramdyti siautėjančias gamtos jėgas, jie steigia įvairiausias visuomenines ir pusiau valstybines organizacijas, tačiau iš tikrųjų nežino, kaip tą visagalę stichiją apraminti. Daugybė žmonių garsėja kaip didžiausi „Bhagavad-gītos“ žinovai, tačiau šie žinovai pro pirštus praleidžia svarbiausias „Gītos“ tiesas, kuriose mokoma, kaip numaldyti materialiąją gamtą. Tuo tarpu „Bhagavad-gītoje“ (7.14) aiškiai pasakyta, kad vienintelis būdas numaldyti visagalę gamtą – pažadinti savyje Dievo sąmonę.

Mitte keegi ei saa valitseda Kṛṣṇa üle. Kõik, kes püüavad domineerida materiaalse looduse üle, on tingimustest sõltuvad hinged, kes alluvad materiaalse looduse seadustele ning kannatavad korduva sünni ja surma hoope. Jumal tuleb uuesti taastama religiooni põhimõtteid, kus peamiseks on Temale alistumise arendamine. Jumal räägib sellest "Gītās" (18.66), kuid rumalad inimesed on seda õpetust valesti tõlgendanud ning eksitanud inimesi valele teele. Nad kiirustavad haiglate avamisega, kuid ei ole huvitatud enese harimisest vaimsesse kuningriiki jõudmiseks. Neid on õpetatud huvi tundma vaid tööde vastu, mis toovad ajutist kergendust, kuid ei saa elusolendit tegelikult mitte kunagi õnnelikuks teha. Nad avavad mitmesuguseid ühiskondlikke ja poolriiklikke institutsioone, et lahendada looduse hävitava jõu probleemi. Kuid nad ei tea kuidas rahustada ületamatut loodust. Paljud inimesed kuulutavad ennast suurteks "Bhagavad-gītā" tundjateks, kuid nad jätavad tähele panemata seal äramärgitud võimaluse materiaalse looduse rahustamiseks. "Gītās" on selgelt öeldud, et võimast loodust on võimalik rahustada vaid Jumalast teadlikuks saamise äratamisega (Bg. 7.14).

Ši „Śrī Īśopaniṣados“ mantra moko, kad lygia greta reikia gerai pažinti tiek sambhūti (Dievo Asmenį), tiek vināśą (laikiną materialųjį pasaulį). Pažinus vien tik laikiną materialųjį pasaulį, nieko negalima išgelbėti, nes gamtoje nuolat vyksta naikinimo procesas (ahany ahany bhūtāni gacchantīha yamālayam). Naujų ligoninių steigimas neišgelbės nieko nuo naikinančių gamtos jėgų. Išsigelbėti žmogus tegali gavęs išsamių žinių apie amžiną, palaimos ir išmanymo kupiną gyvenimą. Vedų tikslas – išmokyti žmones meno, kaip pasiekti amžinąjį gyvenimą. Žmonės dažnai žavisi tuo, kas laikina ir grindžiama jutiminiais malonumais, tačiau vergavimas jutimų objektams klaidina žmogų ir skatina jo degradavimą.

"Śrī Īśopaniṣad" õpetab selles mantras, et on vaja täielikult tunda nii sambhūtit kui vināśat — mõlemaid. Teades vaid vināśat, ajutist materiaalset avaldust, pole võimalik mitte midagi päästa: looduses valitseb pidevalt häving. Haiglate avamisega pole võimalik päästa sellest hävingust mitte kedagi, ükskõik kui suuri pingutusi ka ei tehtaks. Inimesi on võimalik päästa vaid igavese õndsuse ja tarkuse tundmisega. Kogu Vedalik skeem on mõeldud inimestele igavese elu saavutamise kunsti õpetamiseks. Inimesi meelitavad valele teele tihti teistsugused ajutiselt ligitõmbavad asjad, mis põhinevad meelelisel rahuldusel, kui selliste asjade teenimine, mis juhib neid kõrvale põhilisest, on kõige alandavam.

Todėl mes, pasirinkę teisingą kelią, turime gelbėti tiek save, tiek savo artimą. Tiesa negali patikti ar nepatikti. Tiesa yra tiesa. Jei mes norime, kad mums netektų nuolat gimti ir mirti, turime su atsidavimu tarnauti Viešpačiui. Čia negali būti kompromisų, nes tai – būtinybė.

Seepärast peame me päästma oma kaasinimesi õigel kombel. Kas inimest tuleb päästa õiges mõttes? Ei ole olemas tõe armastamist ja mitte armastamise küsimust. Tõde eksisteerib. Kui me tahame pääseda korduvatest sündidest ja surmadest, siis peame me alustama Jumala pühendunud teenimisega. Sellise vajaduse juures pole võimalik teha mitte mingisuguseid kompromisse.