Skip to main content

TEXT 19

TEXT 19

Tekstas

Tekst

bahūnāṁ janmanām ante
jñānavān māṁ prapadyate
vāsudevaḥ sarvam iti
sa mahātmā su-durlabhaḥ
bahūnāṁ janmanām ante
jñānavān māṁ prapadyate
vāsudevaḥ sarvam iti
sa mahātmā su-durlabhaḥ

Synonyms

Synonyms

bahūnām — daugelio; janmanām — besikartojančių gimimų ir mirčių; ante — po; jñāna-vān — tas, kuris turi visišką žinojimą; mām — Man; prapadyate — atsiduoda; vāsudevaḥ — Dievo Asmuo, Kṛṣṇa; sarvam — viskas; iti — taip; saḥ — ta; mahā-ātmā — didi siela; su-durlabhaḥ — labai retai sutinkama.

bahūnām — paljusid; janmanām — korduvaid sünde ja surmasid; ante — pärast; jñāna-vān — see, kes omab täielikke teadmisi; mām — Mulle; prapadyate — alistub; vāsudevaḥ — Jumala Isiksus, Kṛṣṇa; sarvam — kõik; iti — niiviisi; saḥ — see; mahā-ātmā — suur hing; su-durlabhaḥ — väga haruldane.

Translation

Translation

Po daugybės gimimų ir mirčių tas, kuris iš tikrųjų žino, atsiduoda Man, nes suvokia, kad Aš – visų priežasčių priežastis ir visa, kas egzistuoja. Bet tokia didi siela labai reta.

Pärast paljusid sünde ja surmasid alistub see, kes tõepoolest omab teadmisi, Minule, teades, et Mina olen kõikide põhjuste põhjus ja kõik eksisteeriv. Selline suur hing on väga haruldane.

Purport

Purport

KOMENTARAS: Gyvoji esybė, daugybę gyvenimų pašventusi dvasinei praktikai ir pasiaukojimo tarnystei, gali įgyti transcendentinį gryną žinojimą, kurio esmę sudaro tai, kad galutinis dvasinio pažinimo tikslas – Aukščiausiasis Dievo Asmuo. Kai dvasinio pažinimo pradžioje žmogus stengiasi nugalėti potraukį materializmui, jis linksta į impersonalizmą, tačiau darydamas pažangą supranta, kad dvasinis gyvenimas – tai veikla, o ta veikla yra pasiaukojimo tarnystė. Tai suvokęs žmogus pajunta potraukį Aukščiausiajam Dievo Asmeniui ir atsiduoda Jam. Tuomet jis jau supranta, kad viskas – Viešpaties Śrī Kṛṣṇos malonė, kad Kṛṣṇa – visų priežasčių priežastis, ir kad šis materialus pasaulis negali egzistuoti nepriklausomai nuo Jo. Toks žmogus supranta, kad materialus pasaulis – tai iškreiptas dvasinio pasaulio įvairovės atspindys, suvokia, kad viskas susiję su Aukščiausiuoju Viešpačiu Kṛṣṇa. Todėl jis visur mato ryšį su Vāsudeva, t.y. Śrī Kṛṣṇa. Toks visapusiškas Vāsudevos matymas paskatina žmogų visiškai atsiduoti Aukščiausiajam Viešpačiui Śrī Kṛṣṇai kaip aukščiausiam tikslui. Tokia atsidavusi didi siela labai reta.

Asudes pärast paljusid, paljusid sünde pühendunud teenimise juurde või transtsendentaalseid rituaale sooritama, võib elusolend jõuda puhta transtsendentaalse arusaamani, et vaimse teadvustamise lõplikuks eesmärgiks on Jumala Kõrgeim Isiksus. Vaimse teadvustamise alguses, kui inimene püüab loobuda materiaalsetest kiindumustest, kaldub ta teatud määral impersonalismi poole, kuid kõrgemalt arenenud inimene mõistab, et vaimses elus eksisteerivad tegevused ning et nendeks tegevusteks on pühendunud teenimine. Seda mõistes kiindub inimene Jumala Kõrgeimasse Isiksusse ja alistub Talle. Sellel hetkel mõistab ta, et Jumal Śrī Kṛṣṇa armulikkus on kõik, et Tema on kõikide põhjuste põhjus, ning et see materiaalne avaldumine ei ole Temast sõltumatu. Ta mõistab, et materiaalne maailm on vaid vaimse mitmekesisuse moonutatud peegeldus ning et kõik on seotud Kõigekõrgemaga, Jumal Kṛṣṇaga. Sedasi näeb ta kõike seoses Vāsudeva ehk Śrī Kṛṣṇaga. Saavutades sellise kõikehaarava nägemuse Vāsudevast, alistub inimene täielikult Kõigekõrgemale Jumalale, Śrī Kṛṣṇale, nähes selles kõrgeimat eesmärki. Selliseid Jumalale alistunud suuri hingi on võimalik kohata väga harva.

Šis posmas puikiai paaiškintas trečiame „Śvetāśvatara Upaniṣados“ skyriuje (14 ir 15 tekstai):

Käesolevat värssi selgitatakse hästi „Śvetāśvatara Upaniṣadi" kolmandas peatükis (14. ja 15. värsis):

sahasra-śīrṣā puruṣaḥ
sahasrākṣaḥ sahasra-pāt
sa bhūmiṁ viśvato vṛtvā-
tyātiṣṭhad daśāṅgulam
sahasra-śīrṣā puruṣaḥ
sahasrākṣaḥ sahasra-pāt
sa bhūmiṁ viśvato vṛtvā-
tyātiṣṭhad daśāṅgulam
puruṣa evedaṁ sarvaṁ
yad bhūtaṁ yac ca bhavyam
utāmṛtatvasyeśāno
yad annenātirohati
puruṣa evedaṁ sarvaṁ
yad bhūtaṁ yac ca bhavyam
utāmṛtatvasyeśāno
yad annenātirohati

„Chāndogya Upaniṣadoje“ (5.1.15) pasakyta: na vai vāco na cakṣūṁṣi na śrotrāṇi na manāṁsīty ācakṣate prāṇa iti evācakṣate prāṇo hy evaitāni sarvāṇi bhavanti – „Nei gebėjimas kalbėti, nei regėti, nei girdėti, nei mąstyti nėra pagrindinis gyvosios būtybės kūno veiksnys; gyvybė – štai kas visos veiklos centras.“ Taip ir Viešpats Vāsudeva arba Dievo Asmuo, Viešpats Śrī Kṛṣṇa, yra pagrindinė visur esanti esybė. Materialus kūnas turi gebėjimą kalbėti, regėti, girdėti, protauti etc. Bet kai gebėjimai nesusiję su Aukščiausiuoju Viešpačiu, jie netenka savo svarbos. O kadangi Vāsudeva yra visa persmelkiantis ir viskas yra Vāsudeva, bhaktas, turintis visišką žinojimą, Jam atsiduoda (žr. „Bhagavad-gītą“ 7.17 ir 11.40).

„Chāndogya Upaniṣadis" (5.1.15) öeldakse: na vai vāco na cakṣūṁṣi na śrotrāṇi na manāṁsīty ācakṣate prāṇa iti evācakṣate prāṇo hy evaitāni sarvāṇi bhavanti. „Elusolendi kehas ei ole olulisim tegur ei kõne-, nägemis-, kuulmis- ega mõtlemisvõime. Kõikide tegevuste keskuseks on elu." Samamoodi on Jumal Vāsudeva, Jumala Kõrgeim Isiksus, Jumal Śrī Kṛṣṇa keskne elusolend kõiges. Kehal on võime rääkida, näha, kuulda, mõelda jne, kuid need võimed on tähtsusetud, kui neid ei kasutata seoses Kõigekõrgema Jumalaga. Ning kuna Vāsudeva on kõikeläbiv ning kõik on Vāsudeva, alistub täielikes teadmistes pühendunu Temale (vaata „Bhagavad-gītā" 7.17 ja 11.40).