Skip to main content

ANTRAS SKYRIUS

TEINE PEATÜKK

Gītos turinio apžvalga

Gītā sisu kokkuvõte

TEXT 1:
Sañjaya tarė: Matydamas gailesčio apimtą, labai prislėgtą Arjuną, jo pilnas ašarų akis, Madhusūdana, Kṛṣṇa, ištarė tokius žodžius.
TEXT 1:
Sañjaya ütles: Nähes Arjunat sügavast kaastundest vallatuna, masendatuna ja pisarad silmis, lausus Madhusūdana, Kṛṣṇa, järgmised sõnad.
TEXT 2:
Aukščiausiasis Dievo Asmuo tarė: Mano brangusis Arjuna, kaip galėjo tave apnikti tos nešvarios mintys? Nepritinka jos tam, kuris žino gyvenimo vertę. Ne į aukštesnes planetas, o į nešlovę jos veda.
 
TEXT 2:
Jumala Kõrgeim Isiksus ütles: Mu kallis Arjuna, kuidas on need ebapuhtad mõtted küll sinu üle võimust saanud? Säärane käitumine pole kohane inimesele, kes teab elu väärtust. Sellised mõtted ei juhi sind mitte kõrgematele planeetidele, vaid halba kuulsusse.
TEXT 3:
O Pṛthos sūnau, nepasiduoki žeminančiai negaliai. Ji tau nepritinka. Nugalėk šį širdies silpnumą ir pakilk, o priešų baudėjau.
TEXT 3:
Oo, Pṛthā poeg, ära anna järele sellele mandumiseni viivale jõuetusele. Selline käitumine pole sulle kohane. Unusta need tähtsusetud südamevaevad ning tõuse üles, oo, vaenlaste nuhtleja.
TEXT 4:
Arjuna tarė: O priešų naikintojau, o Madhu žudike, kaip aš galiu mūšyje strėlėmis atsakyti Bhīṣmai ir Droṇai – tiems, kuriuos turėčiau garbinti?
TEXT 4:
Arjuna ütles: Oo, vaenlaste hävitaja, oo, Madhu tapja, kuidas saan ma lasta oma nooli selliste inimeste nagu Bhīṣma ja Droṇa pihta, kes väärivad minu sügavat austust ja lugupidamist?
TEXT 5:
Geriau elgetaujant stumti dienas šiame pasaulyje, negu gyventi didžiųjų sielų – savo mokytojų gyvybės kaina. Nors juos užvaldęs žemiškas godulys, bet jie vyresnieji. Jeigu jie žus, viskas, kuo mėgausimės, bus sutepta krauju.
TEXT 5:
Parem elada siin maailmas kerjates, kui elada nende suurte hingede elude arvel, kes on olnud minu õpetajaiks. Ehkki nad ihaldavad maiseid rikkusi, on nad siiski minust kõrgemal seisvad. Kui nad tappa, määrdub verega kõik, mida me naudime.
TEXT 6:
Dar nežinia, kas geriau: ar nugalėti juos, ar patiems pralaimėti. Jeigu išžudytume Dhṛtarāṣṭros sūnus, mūsų gyvenimas nebetektų prasmės. O juk tai jie dabar stovi prieš mus kautynių lauke.
TEXT 6:
Samuti ei tea me, mis oleks parem – kas see, kui meie alistame neid või nemad meid. Kui me tapame Dhṛtarāṣṭra pojad, peaks meil pärast seda olema ükskõik, kas elada või surra. Ja ometigi seisavad nad praegu meie ees lahinguväljal.
TEXT 7:
Dėl apgailėtino silpnumo visai praradęs savitvardą, aš nebesuprantu savo pareigos. Todėl aiškiai sakyk, kas man visų geriausia? Nuo šiol, aš – Tavo mokinys, Tau patikėjęs savo sielą. Malonėk pamokyti mane.
TEXT 7:
Ma ei tea enam, mis on minu kohus, ning ihnurlike nõrkuste tagajärjel olen ma kaotanud igasuguse enesevalitsemise. Olles sellises olukorras, palun ma, et Sa ütleksid, milline toimimisviis oleks minu jaoks parim. Nüüd olen ma Sinu õpilane, Sinule alistunud hing. Palun juhenda mind.
TEXT 8:
Neišmanau, kaip numaldyti jusles džiovinančią širdgėlą. Ji nenuslops, net jeigu laimėčiau klestinčią, žemėje neturinčią sau lygių karalystę su pačia aukščiausia valdžia, kokią pusdieviai turi danguje.
TEXT 8:
Ma ei suuda enam leida mingeid vahendeid ajamaks minema seda ängistust, mis mu meelte üle võimust on võtnud. Ma pole võimeline hajutama seda ka siis, kui ma võidaksin endale vaenlasteta ja õitsva kuningriigi ning omandaksin pooljumalatega võrdväärse võimu.
TEXT 9:
Sañjaya tarė: Pasakęs šiuos žodžius, Arjuna, priešų baudėjas, tarė Kṛṣṇai – „Govinda, aš nesikausiu“, ir nutilo.
TEXT 9:
Sañjaya ütles: Olles lausunud need sõnad, ütles Arjuna, vaenlaste nuhtleja, Kṛṣṇale: „Govinda, ma ei hakka võitlema," ning vaikis seejärel.
TEXT 10:
O Bharatos aini, tuomet Kṛṣṇa, stovėdamas abiejų kariuomenių viduryje, šypsodamasis taip tarė sielvarto palaužtam Arjunai.
TEXT 10:
Ning siis, oo, Bharata järglane, lausus Kṛṣṇa naeratades kahe armee vahel seistes murest murtud Arjunale järgmised sõnad.
TEXT 11:
Aukščiausiasis Dievo Asmuo tarė: Protingi tavo žodžiai, tiktai kremtiesi tu dėl to, dėl ko sielvartauti neverta. Išmintingieji neaprauda nei gyvųjų, nei mirusiųjų.
TEXT 11:
Jumala Kõrgeim Isiksus ütles: Rääkides tarku sõnu, leinad sa taga seda, mis pole väärt kurvastamist. Need, kes on targad, ei kurvasta ei elavate ega surnute üle.
TEXT 12:
Niekada nebuvo taip, kad neegzistuočiau Aš, tu ir visi šie karaliai, ir niekad nebus taip, kad mes nustosime buvę.
TEXT 12:
Pole kunagi olnud aega, mil poleks eksisteerinud Mind, sind või kõiki neid kuningaid, ning ka tulevikus ei saabu kunagi aega, mil keegi meist lakkaks olemast.
TEXT 13:
Kaip įkūnytoji siela, būdama dar šiame kūne, visą laiką keliauja iš vaikystės į jaunystę ir senatvę, taip ir po mirties ji pereina į naują kūną. Tokie pokyčiai blaiviai mąstančio žmogaus neklaidina.
TEXT 13:
Nii nagu kehas viibiv hing kandub üle lapsest noorukisse, noorukist täiskasvanusse ja täiskasvanust vanurisse, kannab ta end peale surma üle teise kehasse. Oma vaimset olemust teadvustanud inimene end sellisest muutusest segadusse viia ei lase.
TEXT 14:
O Kuntī sūnau, laimė ir kančia, kaip žiema ir vasara, trumpam ateina ir vėl praeina. Šiuos pojūčius sukelia juslinis patyrimas, o Bharatos aini, ir reikia mokytis netrikdomam juos pakęsti.
TEXT 14:
Oo, Kuntī poeg! Õnne ja ebaõnne ajutised ilmingud ning nende möödumine aja jooksul sarnanevad talve ja suve vaheldumisele. Need tulenevad meelelisest tajumusest, oo, Bharata järglane, ning inimene peab õppima neid taluma oma meelerahu häirimata.
TEXT 15:
O geriausias tarp žmonių [Arjuna], tas, kurio netrikdo laimė ir kančia, kuris išlieka tvirtas jas patyręs – iš tikro vertas išsivaduoti.
TEXT 15:
Oo, parim inimeste seas [Arjuna]! See, kes ei lase end häirida ei õnnest ega ebaõnnest ning kes ei kaota kunagi oma meelerahu, on kahtlemata väärt vabanemist.
TEXT 16:
Regintieji tiesą priėjo išvadą, kad tai, kas neegzistuoja [materialus kūnas] – nepastovu, o tai, kas amžina [siela] – nekinta. Šią išvadą jie padarė ištyrinėję abiejų reiškinių esmę.
TEXT 16:
Need, kes näevad tõde, on jõudnud järeldusele, et mitteeksisteeriv [materiaalne keha] pole püsiv ning et igavene [hing] ei muutu. Sellisele järeldusele on nad jõudnud mõlema olemust uurides.
TEXT 17:
Žinok, jog tai, kas persmelkia visą kūną – nesunaikinama. Niekas negali sunaikinti amžinosios sielos.
TEXT 17:
Tea, et see, kes läbib kogu keha, on hävitamatu. Keegi ei suuda hävitada surematut hinge.
TEXT 18:
Nesunaikinamos, neišmatuojamos ir amžinos gyvosios esybės materialus kūnas pasmerktas žūti, todėl kovok, o Bharatos aini.
TEXT 18:
Hävitamatu, mõõtmatu ja igavese elusolendi materiaalne keha kohtab kord niikuinii oma lõppu, seepärast võitle, oo, Bharata järglane!
TEXT 19:
Žinojimo neturi nei tas, kuris mano, jog gyvoji esybė gali ką nors nužudyti, nei tas, kuris mano, kad ji pati gali būti nužudyta – nes „aš“ nei žudo, nei pats žūva.
TEXT 19:
Ei see, kes arvab, et elusolend suudab tappa, ega ka see, kes peab elusolendit tapetavaks, ei oma teadmisi, sest hing ei saa tappa ega olla tapetud.
TEXT 20:
Siela niekada negimsta ir nemiršta. Ji neatsirado praeityje, neatsiranda dabar ir neatsiras ateityje. Ji – negimusi, amžina, visad esanti, seniausia. Ji nežūva nužudžius kūną.
TEXT 20:
Hinge jaoks ei eksisteeri sündi ega surma. Ta ei ole kunagi sündinud, ta ei sünni ega saa kunagi sündima. Ta on algne, sündimatu, igavene ja alati eksisteeriv. Keha surres jääb hing ikka elama.
TEXT 21:
O Pārtha, kaip gali žmogus, suprantantis, kad siela nesunaikinama, amžina, negimusi ir nekintama, ką nors nužudyti arba priversti žudyti?
TEXT 21:
Oo, Pārtha, kuidas saab inimene, kes teab, et hing on hävitamatu, igavene, sündimatu ja muutumatu, kedagi tappa või sundida kedagi tapma?
TEXT 22:
Kaip žmogus užsivelka naujus drabužius, nusimetęs sudėvėtus, taip ir siela gauna naujus materialius kūnus, palikusi senus ir nebenaudingus.
TEXT 22:
Samamoodi nagu inimene paneb selga uued rõivad, loobudes vanadest, võtab hing omaks uued materiaalsed kehad, loobudes vanadest ning kasututest.
TEXT 23:
Sielos negali sukapoti į dalis joks ginklas, negali sudeginti ugnis, permerkti vanduo, išdžiovinti vėjas.
TEXT 23:
Hinge ei saa kunagi põletada tules, teha märjaks vees, kuivatada tuules ega tükeldada ühegi relvaga.
TEXT 24:
Ši individuali siela yra nedaloma ir netirpi, neįmanoma jos nei sudeginti, nei išdžiovinti. Ji amžina, visur esanti, pastovi, nepajudinama, amžinai ta pati.
TEXT 24:
See individuaalne hing on purustamatu ja sulatamatu ning teda pole võimalik ei põletada ega kuivatada. Ta on igavene, muudetamatu ja liigutamatu, ta viibib kõikjal ja jääb igavesti samaks .
TEXT 25:
Pasakyta, kad siela nematoma, nesuvokiama ir nekintama. Tai žinant, nederėtų sielotis dėl kūno.
TEXT 25:
Öeldakse, et hing on nähtamatu, käsitlematu ja muudetamatu. Seda teades ei tohiks sa keha pärast kurvastada.
TEXT 26:
Tačiau jeigu tu, o tvirtaranki, vis dėlto manai, kad siela [ar gyvybės požymiai] vis gims ir mirs amžiams, vis tiek nėra dėl ko sielvartauti.
TEXT 26:
Ja isegi siis, oo, tugevakäeline, kui sa arvad, et hing [või elu tunnused] sünnib alati ja sureb igavesti, pole sul ikkagi põhjust muretsemiseks.
TEXT 27:
Kas gimė, tas tikrai numirs, o po mirties jis būtinai vėl atgims. Todėl nesielvartauk ir vykdyk savo pareigą – jos neišvengsi.
TEXT 27:
See, kes on sündinud, peab kindlasti ka surema ning surmale järgneb kahtlemata uus sünd. See on vältimatu ning seepärast ei tohiks sa oma kohustuste täitmise pärast muretseda.
TEXT 28:
Pradžioje visos sukurtos būtybės esti neišreikštos, tarpiniame būvyje jos įgyja išreikštą pavidalą, o po naikinimo vėl tampa neišreikštos. Tad ar yra dėl ko sielotis?
TEXT 28:
Kõik loodud eluvormid on algul mitteavaldunud seisundis, avaldunud oma vahepealses seisundis, ning taas mitteavaldunud pärast nende hävitamist. Milleks siis nende pärast kurvastada?
TEXT 29:
Vieni į sielą žvelgia kaip į stebuklą, kiti kalba apie ją kaip apie stebuklą, treti girdi apie ją pasakojant kaip apie stebuklą, bet yra ir tokių, kurie net išgirdę niekaip nepajėgia jos suprasti.
TEXT 29:
Mõned vaatavad hinge kui imepärast, mõned kirjeldavad teda imepärasena. Mõned kuulevad temast kui imepärasest, samal ajal kui teised, isegi temast kuuldes, ei suuda tema olemust vähimalgi määral mõista.
TEXT 30:
O Bharatos aini, kūne esantysis – nenužudomas. Tad neverta sielotis dėl gyvųjų būtybių.
TEXT 30:
Oo, Bharata järglane, tea, et seda, kes viibib kehas, ei saa iial surmata. Seepärast ära vaeva oma südant ühegi elusolendi pärast.
TEXT 31:
O dėl savo kṣatriyo pareigos, žinoki, nėra tau geresnio darbo už kovą ginant religijos principus. Todėl nedvejok.
TEXT 31:
Arvestades sinu kohustusi kṣatriyana, peaksid sa teadma, et sinu jaoks pole paremat tegevust kui religioossete printsiipide nimel võitlemine ning seega pole sul vähimatki põhjust kõhkluseks.
TEXT 32:
O Pārtha, laimingi tie kṣatriyai, kuriems netikėtai pasitaiko tokios kautynės, atveriančios jiems dangaus planetų vartus.
TEXT 32:
Oo, Pārtha, õnnelikud on kṣatriyad, kellele sellised lahinguvõimalused tulevad kätte palumata, avades neile taevalike planeetide uksed.
TEXT 33:
O jeigu tu nevykdysi savo religinės pareigos – nesikausi, tuomet dėl pareigos nepaisymo tikrai užsitrauksi nuodėmę ir sutepsi kario garbę.
TEXT 33:
Kui sa aga ei täida oma religioosset kohustust ning ei võitle, sooritad sa oma kohustuste eiramise läbi kahtlemata patuse teo ning kaotad sel moel võitleja maine.
TEXT 34:
Žmonės nuolat minės tavo gėdą, o garbingam žmogui negarbė net už mirtį baisesnė.
TEXT 34:
Inimesed jäävad igavesti rääkima sinust kui autust inimesest, lugupeetud inimese jaoks aga on halb kuulsus hullem kui surm.
TEXT 35:
Didieji karvedžiai, labai vertinę tavo vardą ir šlovę, nutars, kad vien baimė paskatino tave pasitraukti iš mūšio lauko, ir laikys tave menkysta.
TEXT 35:
Suured väejuhid, kes on seni sinu nime ja kuulsust kõrgelt hinnanud, mõtleksid, et sa lahkusid lahinguväljalt vaid hirmu tõttu, ning hakkaksid sind seetõttu tähtsusetuks pidama.
TEXT 36:
Daug užgaulių žodžių svies tavo priešai, su panieka menkindami tavo sugebėjimus. Kas gali būti tau skaudžiau?
TEXT 36:
Sinu vaenlased hakkavad sind paljude halvustavate sõnadega kirjeldama ning sinu võimetust põlastama. Mis võiks sulle veel rohkem valu tekitada?
TEXT 37:
O Kunti sūnau, arba tu žūsi mūšio lauke ir laimėsi dangaus planetas, arba nugalėsi ir džiaugsiesi žemės karalyste. Tad kelkis ir ryžtingai stok į kovą.
TEXT 37:
Oo, Kuntī poeg, sa kas hukkud lahinguväljal ja jõuad taevalikele planeetidele või alistad vastase ja saad nautida maist kuningriiki. Seepärast, tõuse üles täies otsusekindluses ja võitle!
TEXT 38:
Kovoki dėl pačios kovos ir nesirūpink nei laime, nei kančia, nei praradimu, nei įgijimu, nei pergale, nei pralaimėjimu. Šitaip niekada neužsitrauksi nuodėmės.
TEXT 38:
Sa võitle vaid võitlemise pärast, mõtlemata õnnele või kannatustele, kasule või kahjule, võidule või kaotusele – sedasi ei lange sa kunagi pattu.
TEXT 39:
Iki šiol aiškinau tau šį žinojimą pasitelkęs analitinio tyrinėjimo būdą. Dabar paklausyk, kaip jį paaiškinsiu veiklos be karminių rezultatų požiūriu. O Pṛthos sūnau, kai veiksi šitai išmanydamas, tu sutraukysi veiklos pančius.
TEXT 39:
Seni andsin Ma sulle teadmisi keha ja hinge analüüsides. Nüüd aga kuula, kuidas Ma selgitan neid rääkides tööst, mis ei too endaga karmalisi tagajärgi. Oo, Pṛthā poeg, tegutsedes nende teadmiste kohaselt võid sa vabastada end tegevuste järelmõjude köidikuist.
TEXT 40:
Tos pastangos nieko neatima ir nesumažina, ir net mažas žingsnelis šiame kelyje apsaugos nuo pačios didžiausios baimės.
TEXT 40:
Nendes püüdlustes ei kohata ei kaotust ega kahju ning väikseimgi edasiliikumine sellel teel võib kaitsta inimest hirmsaimategi ohtude eest.
TEXT 41:
Žengiančiųjų šiuo keliu ketinimai tvirti, jų tikslas vienas. O mylimasis Kuru aini, tuo tarpu neryžtingųjų intelektas plačiai išsišakojęs.
TEXT 41:
Need, kes käivad seda teed, on kindlad oma eesmärgis ning neil on ainult üks siht. Oo, Kurude armastatud laps, mitmeharuline on nende arukus, kes kõhklevad.
TEXTS 42-43:
Menko išmanymo žmonės žavisi puošniais Vedų žodžiais, siūlančiais atlikti įvairią karminę veiklą, kad būtų galima pasikelti į dangaus planetas, užsitarnauti gerą gimimą, valdžią ar gauti kitokios materialios naudos. Geisdami juslinių malonumų bei prabangaus gyvenimo, jie teigia, kad už tai nėra nieko aukštesnio.
TEXTS 42-43:
Väheste teadmistega inimesed on võlutud „Vedade" ilusatest sõnadest, mis soovitavad mitmesuguseid karmalisi tegevusi taevalikele planeetidele tõusmise nimel, mille tulemuseks on hea sünd, võim ja muu selline. Ihaldades meelelisi naudinguid ja külluslikku elu, väidavad nad, et midagi kõrgemat ei eksisteeri.
TEXT 44:
Kas pernelyg prisirišęs prie juslinių malonumų bei materialių gėrybių ir dėl to pameta galvą, tam negimsta tvirtas pasiryžimas pasiaukojus tarnauti Aukščiausiajam Viešpačiui.
TEXT 44:
Need inimesed, kes on liialt tugevalt meelelistesse naudingutesse ja materiaalsesse küllusesse kiindunud ning keda need segadusse ajavad, pole suutelised oma mõistusega vastu võtma resoluutset otsust Kõigekõrgema Jumala pühendunud teenimise kasuks.
TEXT 45:
Vedos daugiausiai kalba apie tris materialios gamtos guṇas. O Arjuna, tapk transcendentalus guṇų atžvilgiu, laisvas nuo visų priešybių, atsisakyk siekių kažką laimėti ar išsaugoti šiame pasaulyje ir susitelk savajame „aš“.
TEXT 45:
„Vedades" käsitletakse peamiselt materiaalse looduse kolme guṇat. Oo, Arjuna, saa kõigi nende kolme guṇa suhtes transtsendentaalseks ja vabane kõikidest kahesustest ja muredest saavutuste ja kindlustunde pärast. Keskendu oma tõelisele „minale".
TEXT 46:
Visas reikmes, kurias patenkina mažas šulinys, gali patenkinti ir didelis vandens telkinys. Taip ir žinantis galutinį Vedų tikslą pasiekia visus kitus jų tikslus.
TEXT 46:
Väikesel kaevul ei saa olla otstarvet, mida ei rahuldaks suur veekogu. Samamoodi saavutab kõik „Vedade" eesmärgid see, kes teab nende lõppeesmärki.
TEXT 47:
Tu gali vykdyti nurodytą pareigą, bet nesisavink tos veiklos vaisių. Niekada nelaikyk savęs veiklos rezultatų priežastimi ir neįprask neatlikti savo pareigos.
TEXT 47:
Sul on õigus täita oma ettekirjutatud kohustusi, kuid nende tegevuste viljad ei kuulu sulle. Ära kunagi pea ennast oma tegevuste resultaatide põhjustajaks ja ära kaldu kunagi kõrvale oma kohustuste täitmisest.
TEXT 48:
Vykdyk savo pareigą, o Arjuna, išlaikydamas pusiausvyrą, neprisirišęs prie sėkmės ar nesėkmės. Tokia pusiausvyros būsena vadinasi yoga.
TEXT 48:
Oo, Arjuna, täida oma kohuseid täie meelekindlusega, loobudes kiindumusest edusse või kaotusesse. Sellist meelerahu nimetatakse joogaks.
TEXT 49:
O Dhanañjaya, vykdydamas pasiaukojimo tarnystę apsisaugok nuo pasibjaurėtinos veiklos ir su tokia sąmone atsiduok Viešpačiui. Šykštuoliai tie, kurie nori mėgautis savo darbo vaisiais.
TEXT 49:
Oo, Dhanañjaya, hoia kõik häbiväärsed tegevused endast pühendunud teenimise abil kaugel eemal ning alistu sellise teadvusega Jumalale. Vaid ihnurid soovivad nautida oma tegevuse vilju.
TEXT 50:
Žmogus, atsidėjęs pasiaukojimo tarnystei, dar šiame gyvenime atsikrato tiek gerų, tiek blogų pasekmių. Todėl siek yogos – meno tobulai veikti.
TEXT 50:
Jumala pühendunud teenimisega hõivatud inimene vabastab end juba selles elus oma varasemate halbade ning heade tegude järelmõjudest. Seepärast püüdle jooga poole, mis on kõikidest tegevustest kõrgeim kunst.
TEXT 51:
Didieji išminčiai, ar bhaktai, su pasiaukojimu tarnaudami Viešpačiui išsilaisvina iš veiklos materialiame pasaulyje pasekmių. Taip jie ištrūksta iš gimimo ir mirties rato ir pasiekia būvį be kančių [sugrįždami atgal pas Dievą].
TEXT 51:
Hõivates end sedasi Jumala pühendunud teenimisse, vabastavad suured targad või pühendunud end oma materiaalses maailmas sooritatud tegude tagajärgedest. Sel viisil vabanevad nad sünni ja surma ringkäigust ning jõuavad kõikidest kannatustest kõrgemal asuvale tasandile [tagasi Jumala juurde].
TEXT 52:
Kai tavo intelektas išsigaus iš iliuzijos tankynės, tapsi abejingu ir tam, ką jau girdėjai, ir tam, ką dar išgirsi.
TEXT 52:
Kui su arukus on pääsenud välja pettekujutelmade paksust metsast, muutud sa ükskõikseks kõige selle suhtes, mida sa oled varem kuulnud ja kõige selle suhtes, mida sa tulevikus kuuled.
TEXT 53:
Kai tavo proto daugiau nebetrikdys puošni Vedų kalba, kai jis nuolatos bus paniręs į savęs pažinimo transą, tada tu pasieksi dievišką sąmonę.
TEXT 53:
Kui su mõistus ei ole enam häiritud „Vedade" ilukõnest ning kui see on kinnistunud sinu tegeliku vaimse olemuse teadvustamise tasandil, siis saavutad sa jumaliku teadvuse.
TEXT 54:
Arjuna tarė: O Kṛṣṇa, kaip atpažinti tą, kurio sąmonė panirusi į transcendenciją? Kaip jis šneka ir kokia jo kalba? Kaip jis sėdi ir kaip vaikšto?
TEXT 54:
Arjuna küsis: Oo, Kṛṣṇa, mis on märgiks sellest, et inimese teadvus on keskendunud transtsendentsusele? Kuidas ta räägib ja millist keelt ta kasutab? Kuidas ta istub ning kuidas kõnnib?
TEXT 55:
Aukščiausiasis Dievo Asmuo tarė: O Pārtha, kai žmogus atsisako visų troškimų jusliškai tenkintis, kuriuos prasimano protas, ir kai šitaip apsivalęs jo protas pasitenkina vien savuoju „aš“, sakoma, kad jo sąmonė tapo grynai transcendentinė.
TEXT 55:
Jumala Kõrgeim Isiksus vastas: Oo, Pārtha, kui inimene loobub kõikidest meeleliste naudingute soovidest, mida tekitavad mõttespekulatsioonid, ning kui tema mõistus on puhastunud ning leiab rahuldust üksnes oma vaimse „mina" läbi, siis võib öelda, et ta viibib puhta transtsendentaalse teadvuse tasandil.
TEXT 56:
Kieno proto nesudrumsčia net trejopos kančios, kas nedžiūgauja laimėje, kas atsikratė prisirišimo, baimės bei pykčio, tas vadinamas tvirto proto išminčiumi.
TEXT 56:
Häirimatu mõistusega targaks nimetatakse seda, kes ei lase end häirida ei keset kolme liiki kannatusi ega suurt õnne ning kes on vaba kiindumustest, hirmust ja vihast.
TEXT 57:
Kas materialiame pasaulyje neprisiriša prie gėrio ar blogio, kas susidūręs su jais nei giria juos, nei peikia, to žinojimas yra tvirtas ir tobulas.
TEXT 57:
See, kes ei lase end mõjutada sellest heast ja halvast, mis talle materiaalses maailmas osaks võib langeda, kes ei põlasta ühte ega teist, omab kindlalt täiuslikke teadmisi.
TEXT 58:
Kas sugeba savo jusles atitraukti nuo juslių objektų taip, kaip vėžlys įtraukia šarvan savo galūnes, tas yra tvirtos ir tobulos sąmonės.
TEXT 58:
See, kes suudab lahutada oma meeled meelte ihaldusobjektidest, samamoodi nagu kilpkonn tõmbab oma jäsemed kilbi sisse, on kindlalt omandanud täiusliku teadvuse.
TEXT 59:
Įkūnyta siela gali susilaikyti nuo juslinių malonumų, bet skonis juslių objektams išlieka. Tačiau patyrusi tobulesnį skonį ji pažaboja potraukį juslių objektams ir įgyja tvirtą sąmonę.
TEXT 59:
Ehkki kehastunud hing võib hoiduda meelelistest naudingutest, jääb kiindumus naudinguobjektidesse meeltele omaseks. Kogedes aga kõrgemat naudingut, unustab ta varasemad ning omandab vastava teadvuse tasandi.
TEXT 60:
Juslės tokios stiprios ir veržlios, o Arjuna, kad per prievartą užvaldo net įžvalgaus, besistengiančio jas valdyti žmogaus protą.
TEXT 60:
Oo, Arjuna, meeled on nii tugevad ja rahutud, et kannavad vägisi minema ka selge otsustusvõimega inimese mõistuse, kuigi ta püüab meelte üle kontrolli saavutada.
TEXT 61:
Tvirto intelekto žmogumi laikomas tas, kuris suturi savo jusles visiškai jas valdydamas, o sąmonę sutelkia į Mane.
TEXT 61:
See, kes talitseb oma meeli, hoides neid täieliku kontrolli all, ja keskendab oma teadvuse Minule, on häirimatu arukusega inimene.
TEXT 62:
Žmogui kontempliuojant į juslių objektus, išsivysto prisirišimas prie jų. Prisirišimas pagimdo geismą, o geismas sukelia pyktį.
TEXT 62:
Meelte ihaldusobjekte vaadeldes areneb inimesel nende vastu kiindumus, sellest kiindumusest sünnib iha ning ihast tõuseb raev.
TEXT 63:
Pyktis visiškai paklaidina, o paklydimas aptemdo atmintį. Kai atmintis aptemsta, dingsta intelektas, o dingus intelektui vėl puolama į materijos liūną.
TEXT 63:
Vihast sünnib täielik illusioon ning illusiooni tagajärjel tekib mälus segadus. Kui mälus on tekkinud segadus, kaob arukus ning kui elusolend on kaotanud oma arukuse, langeb ta taas materiaalse maailma ookeani.
TEXT 64:
O kas, nesaistomas potraukio ar pasibjaurėjimo, gali valdyti jusles, laikydamasis principų, reguliuojančių laisvę, tas gali pelnyti visišką Viešpaties malonę.
TEXT 64:
Sellele inimesele aga, kes ei oma ei kiindumusi ega vastumeelsusi ning kes on võimeline kontrollima oma meeli vabaduse reguleerivate printsiipide abil, saab osaks Jumala täielik armulikkus.
TEXT 65:
Kas patenkintas savo būviu [Kṛṣṇos sąmone], tam jau neegzistuoja trejopos materialios būties kančios. Intelektas to, kuris yra tokios džiugios sąmonės, netrukus įgyja pastovumą.
TEXT 65:
Sel viisil [Kṛṣṇa teadvuses] rahuldust leidnud inimese jaoks ei eksisteeri enam materiaalse eksistentsi kolme liiki kannatusi. Sellises rahuldatud teadvuses muutub inimese arukus peagi kõigutamatuks.
TEXT 66:
Kas [per Kṛṣṇos sąmonę] nesusijęs su Aukščiausiuoju, tas neturi nei transcendentinio intelekto, nei sutelkto proto – o be jų neįmanoma ramybė. O be ramybės ar galima laimė?
TEXT 66:
See, kes ei ole seotud Kõigekõrgemaga [Kṛṣṇa teadvuses], ei saa omada ei transtsendentaalset arukust ega häirimatut mõistust, ilma milleta pole võimalik rahu saavutamine. Ning kuidas saab rääkida õnnest inimese puhul, kes ei ole saavutanud rahu?
TEXT 67:
Kaip stiprus vėjas nuneša vandenyje plūduriuojantį laivelį, taip ir viena nerimstanti juslė, užvaldžiusi protą, pasiglemžia intelektą.
TEXT 67:
Nii nagu tugev tuul kannab kaldast eemale paadi, suudab kasvõi üksainus ekslevatest meeltest, millele mõistus keskendub, minema kanda inimese arukuse.
TEXT 68:
Todėl, o tvirtaranki, tas, kuris atitraukė jusles nuo jų objektų, turi tikrai tvirtą intelektą.
TEXT 68:
Seepärast, oo, tugevakäeline, omab häirimatut arukust kahtlemata see, kes hoiab oma meeled lahus nende naudingu objektidest.
TEXT 69:
Tai, kas visoms būtybėms yra naktis, susitvardžiusiajam – būdravimo metas. O visų būtybių būdravimas yra naktis įsigilinusiam į save išminčiui.
TEXT 69:
See, mis on öö kõigile elusolendeile, on ärkamise aeg end kontrolliva inimese jaoks; ning kõikide elusolendite ärkamise aeg on öö endasse süvenenud targale.
TEXT 70:
Ramybę pasieks tik tas, kurio netrikdo troškimai, – be paliovos plūstantys lyg upės į vandenyną, nuolat pasipildantį vandenimis, bet išliekantį ramų, – o ne tas, kuris stengiasi patenkinti tokius troškimus.
 
TEXT 70:
Rahu suudab saavutada vaid see inimene, keda ei häiri soovide lakkamatu vool, mis on sarnane igavesti täidetavasse, kuid alati rahulikku ookeani suubuvate jõgedega, mitte aga tema, kes püüab neid soove rahuldada.
TEXT 71:
Kas atsisakė noro tenkinti jusles, gyvena neturėdamas troškimų, visiškai atsikratė nuosavybės jausmo ir neturi klaidingos savimonės – tik tas pasieks tikrą ramybę.
TEXT 71:
Vaid see, kes ei ihalda meelelisi naudinguid, kes elab vabana soovidest, kes on loobunud omanditundest ning kes on vaba valest egost, suudab saavutada tõelise rahu.
TEXT 72:
Šitoks yra dvasinio ir dieviško gyvenimo kelias. Stojęs į tą kelią žmogus nepaklysta. Jeigu žmogus yra tame kelyje net mirties valandą, jis gali pasiekti Dievo karalystę.
TEXT 72:
Selline on vaimse ja jumalakartliku elu tee, milleni jõudes ei satu inimene enam segadusse. Kui ta viibib ka surmahetkel sellel teel, siis võib ta siseneda Jumala kuningriiki.