Skip to main content

TEXT 1

TEXT 1

Tekstas

Tekst

dhṛtarāṣṭra uvāca
dharma-kṣetre kuru-kṣetre
samavetā yuyutsavaḥ
māmakāḥ pāṇḍavāś caiva
kim akurvata sañjaya
dhṛtarāṣṭra uvāca
dharma-kṣetre kuru-kṣetre
samavetā yuyutsavaḥ
māmakāḥ pāṇḍavāś caiva
kim akurvata sañjaya

Synonyms

Synonyms

dhṛtarāṣṭraḥ uvaca — karalius Dhṛtarāṣṭra tarė; dharma-kṣetre — šventoje vietoje; kuru-kṣetre — vietovėje, kuri vadinasi Kurukṣetra; samavetāh — susirinkę; yuyutsavaḥ — trokštantys kautis; māmakāḥ — manoji pusė (sūnūs); pāṇḍavāḥ — Pāṇḍu sūnūs; ca — ir; eva — tikrai; kim — ką; akurvata — darė; sañjaya — o Sañjaya.

dhṛtarāṣṭraḥ uvāca — kuningas Dhṛtarāṣṭra ütles; dharma-kṣetre — palverännakute paigas; kuru-kṣetre — paigas, mis kannab nime Kurukṣetra; samavetāḥ — kogunenud; yuyutsavaḥ — soovides võidelda; māmakāḥ — minu kogukond (pojad); pāṇḍavāḥ — Pāṇḍu pojad; ca — ja; eva — kindlasti; kim — mida; akurvata — nad tegid; sañjaya — oo, Sañjaya.

Translation

Translation

Dhṛtarāṣṭra tarė: O Sañjaya, ką veikė susirinkę į šventą Kurukṣetros lauką trokštantys kautis mano ir Pāṇḍu sūnūs?

Dhṛtarāṣṭra küsis: Oo, Sañjaya, mida tegid minu pojad ja Pāṇḍu pojad pärast seda, kui nad olid võitlemisplaanidega kogunenud palverännakute paika Kurukṣetrasse?

Purport

Purport

KOMENTARAS: „Bhagavad-gītā“ – tai plačiai skaitomas teistinio mokslo tekstas, apibendrintas „Gitā-māhātmyoje“ („Gītos pašlovinime“). Šis kūrinys „Bhagavad-gītą“ pataria skaityti labai atidžiai, padedant Śrī Kṛṣṇos bhaktui ir mėginant suvokti ją be subjektyvių interpretacijų. Beje, pačioje „Bhagavad-gītoje“ parodyta, kaip teisingai suvokti ją Arjunos, kuris Gītą išgirdo iš Paties Viešpaties, pavyzdžiu. Kam pavyks suvokti „Bhagavad- gītą“ tokia mokinių sekos dvasia, savaip jos neinterpretuojant, tas patirs daug daugiau, negu išstudijavęs visą Vedų išmintį ir visus pasaulio šventraščius. „Bhagavad-gītoje“ galima rasti viską, kas yra kituose šventraščiuose, ir ne tik tai; skaitytojas aptiks joje ir tas žinias, kurių niekur kitur nėra. Tai specifinis Gītos bruožas. Teistinis mokslas, kurį ji perteikia, yra tobulas, nes jį Savo lūpomis ištarė Aukščiausiasis Dievo Asmuo, Viešpats Śrī Kṛṣṇa.

„Bhagavad-gītā" on laialdaselt loetav teaduslik teoloogiline teos, mis on kokku võetud teoses „Gītā-māhātmya" („Gītā ülistus"). Seal öeldakse, et „Bhagavad-gītāt" tuleb lugeda tähelepanelikult mõne Śrī Kṛṣṇa pühendunu juhendamise abil ning et seda tuleb püüda mõista ilma igasuguste isiklike tõlgitsusteta. Näide „Bhagavad-gītā" selgest mõistmisest on antud „Bhagavad-gītās" endas – selleks näiteks on Arjuna, kes kuulas „Gītāt" otse Jumala suust kõnelduna. Kui inimesel on küllalt õnne, et mõista „Bhagavad- gītāt" nii nagu seda antakse edasi õpilasjärgnevusahela kaudu, ilma omakasupüüdlike tõlgitsusteta, siis omandab ta väärtuslikumad teadmised kui on võimalik omandada kogu ülejäänud vedaliku tarkuse ja maailma teiste pühakirjade uurimisega kokku. „Bhagavad-gītāst" leiab lugeja kõike, mida sisaldavad teised pühakirjad, kuid siin on ka teadmisi, mida mujal ei leidu. Selles seisnebki „Gītā" eriline väärtus. See on täiuslik teoloogiline teadus, sest selle jutustajaks on otseselt Jumala Kõrgeim Isiksus, Jumal Śrī Kṛṣṇa.

Dhṛtarāṣṭros ir Sañjayos dialogas „Mahābhāratoje“ sudaro šios didžios filosofijos branduolį. Ji išaiškinta Kurukṣetros mūšio lauke, kuris vediškoje visuomenėje nuo neatmenų laikų laikytas šventa vieta. Ją išsakė Viešpats, nužengęs mūsų planeton grąžinti žmoniją į doros kelią.

„Mahābhāratas" öeldakse, et teemad, mida Dhṛtarāṣṭra ja Sañjaya arutavad, moodustavad selle suure filosoofia aluspõhja, mida selgitati lahti Kurukṣetra lahinguväljal, mis on iidsetest vedalikest aegadest olnud püha palverännakute paik. „Bhagavad-gītā" jutustajaks oli Jumal Ise, ajal, mil Ta isiklikult viibis sellel planeedil, andmaks inimkonnale toimimisjuhiseid.

Žodis dharma-kṣetra (vieta, kurioje atliekamos religinės apeigos) reikšmingas tuo, kad Kurukṣetros mūšio lauke Aukščiausiasis Dievo Asmuo buvo Arjunos pusėje. Dhṛtarāṣtra, Kauravų tėvas, labai abejojo savo sūnų galimybe laimėti. Dvejodamas jis teiraujasi savo patarėjo Sañjayos: „Ką jie veikia?“ Jis įsitikinęs, kad ir jo, ir jaunesniojo brolio Pāṇḍu sūnūs susirinko į Kurukṣetros mūšio lauką nusiteikę kautis. Ir vis dėlto jo klausimas yra daug reiškiantis. Jis nepageidauja jokio kompromiso tarp pusbrolių ir brolių, nori aiškiai žinoti, kas lemta jo sūnums mūšio lauke. Kadangi kautynėms buvo pasirinktas Kurukṣetros laukas, kurį Vedos vadina garbinimo vieta, verta net ir dangaus gyventojų, Dhṛtarāṣṭṛa labai baiminosi dėl galimos šventos vietos įtakos kautynių baigčiai. Jisai neabejojo, kad Arjunai ir Pāṇḍu sūnums ši aplinkybė turės teigiamos įtakos, nes jie doro būdo. Sañjaya – Vyāsos mokinys, todėl, Vyāsos malone, Sañjaya galėjo regėti Kurukṣetros mūšio lauką iš Dhṛtarāṣṭros menių. Tai žinodamas Dhṛtarāṣṭra klausia jo apie padėtį mūšio lauke.

Märkimisväärne on siin sõna dharma-kṣetra (paik, kus viiakse läbi religioosseid rituaale) ning seda põhjusel, et Kurukṣetra lahinguväljal viibis Jumala Kõrgeim Isiksus Arjuna poolel. Dhṛtarāṣṭra, Kurude isa, kahtles väga oma poegade lõplikus võidus. Ning selliste kahtluste kütkes viibides küsis ta oma sekretärilt Sañjayalt: „Mida nad tegid?" Ta oli kindel, et nii tema kui ka tema noorema venna Pāṇḍu pojad olid kogunenud Kurukṣetra lahinguväljale kindlate plaanidega alustada sõda. Ometigi on tema selline küsimus tähelepanuväärne. Ta ei soovinud teha mingit kompromissi vendade ja onupoegade vahel ning ta tahtis olla kindel oma poegade saatuses lahinguväljal. Kuna lahing pidi toimuma Kurukṣetras, mida „Vedades" nimetatakse pühapaigaks isegi kõrgemate planeetide elanike jaoks, tekkis Dhṛtarāṣṭras hirm sellise püha paiga mõju pärast lahingu lõpptulemusele. Ta teadis väga hästi, et Arjunale ja teistele Pāṇḍu poegadele saab selline mõju olla vaid soodne, sest nad olid kõik oma loomu poolest vooruslikud inimesed. Sañjaya oli Vyāsa õpilane ning seepärast oli ta Vyāsa armu läbi võimeline nägema Kurukṣetra lahinguväljal toimuvat ka vaatamata sellele, et ta ise viibis Dhṛtarāṣṭra toas. Ja nõnda küsis Dhṛtarāṣṭra, milline oli olukord lahinguväljal.

Dhṛtarāṣṭros klausimas atskleidžia jo kėslus, mat, tiek Pāṇḍavai, tiek ir Dhṛtarāṣtros sūnūs yra iš tos pačios giminės, o jis sąmoningai Kuru ainiais pavadina tiktai savo sūnus, tuo atskirdamas Pāṇdu sūnus nuo giminės paveldo. Tad išaiškėja ypatinga Dhṛtarāṣṭros pozicija, kurią jis buvo užėmęs santykiuose su savo sūnėnais, Pāṇdu sūnumis. Taigi, jau nuo pasakojimo pradžios juntama, kad šventame Kurukṣetros lauke, dalyvaujant pačiam religijos tėvui Śrī Kṛṣṇai, it piktžolės ryžių lauke su šaknimis bus išrauti kenksmingi augalai – tokie, kaip Dhṛtarāṣṭros sūnus Duryodhana bei kiti į jį panašūs, ir Viešpačiui padedant jų vietą užims tikrai religingi žmonės su Yudhiṣṭhira priešakyje. Tokia žodžių dharma-kṣetre bei kuru-kṣetre svarba, nenagrinėjant jų reikšmės istorijos ir vediškosios kultūros atžvilgiu.

Nii Pāṇḍavad kui Dhṛtarāṣṭra pojad kuulusid ühte perekonda, kuid siin avaldab Dhṛtarāṣṭra oma hoiakut. Ta tunnistas sihilikult oma poegadeks üksnes Kurud ning arvas Pāṇḍu pojad suguvõsast välja. Seega võib mõista Dhṛtarāṣṭra omalaadset seisukohta suhetes oma venna Pāṇḍu poegadega. Täpselt nagu riisipõllult kitkutakse välja umbrohi, nii kõlab ka „Bhagavad- gītā" teemade arenduse algusest peale eeldus, et Kurukṣetra religioosselt põllult, kus viibis religiooni isa, Śrī Kṛṣṇa, kistakse umbrohuna välja nii Duryodhana kui ka teised Dhṛtarāṣṭra pojad ning läbinisti religioossed isiksused eesotsas Yudhiṣṭhiraga saavutavad Jumala abil võidu. Selles seisneb sõnade dharma-kṣetre ja kuru-kṣetre eriline tähendus, lisaks nende ajaloolisele ja vedalikule tähtsusele.