Skip to main content

제20절

TEXT 20

원문

Tekst

예 뚜 다르맘리땀 이담 ye tu dharmāmṛtam idaṁ
야톡땀 빠류빠사떼 yathoktaṁ paryupāsate
스랃다다나 맛-빠라마 śraddadhānā mat-paramā
박따스 떼’띠바 메 쁘리야하 bhaktās te ’tīva me priyāḥ
ye tu dharmāmṛtam idaṁ
yathoktaṁ paryupāsate
śraddadhānā mat-paramā
bhaktās te ’tīva me priyāḥ

동의어

Synonyms

예: 하는 자들, 뚜: 그러나, 다르마: 종교의, 암리땀: 감로수, 이담: 이것, 야타: 같이, 욱땀: 말했다, 빠류빠사떼: 전적으로 종사하다, 스랃다다나: 믿음을 가지고, 맛-빠라마: 지고한 주 나를 모든 것으로 받아들이는, 박따하: 헌애자들, 떼: 그들, 아띠바: 아주 아주, 메: 나에게, 쁘리야하: 소중한.

ye — need, kes; tu — kuid; dharma — religiooni; amṛtam — nektarit; idam — seda; yathā — kui; uktam — öeldud; paryupāsate — rakendavad end täielikult; śraddadhānāḥ — usuga; mat-paramāḥ — pidades Mind, Kõigekõrgemat Jumalat, kõigeks; bhaktāḥ — pühendunud; te — nemad; atīva — üliväga; me — Mulle; priyāḥ — kallid.

번역

Translation

영원한 봉헌의 길을 따르며, 믿음으로 완전히 헌신하며, 나를 최상의 목표로 삼는 자들은 나에게 아주 많이 소중하다.

Need, kes kindlas usus järgivad seda hävimatut pühendunud teenimise teed ja alistuvad sellele täielikult, seades Mind oma kõrgeimaks eesmärgiks, on Mulle ääretult kallid.

주석

Purport

이 장의 제2절에서부터 마지막까지 “마이야베샤 마노 예 맘(mayy āveśya mano ye mām), 즉 나에게 마음을 집중하는”에서 시작하여 “예 뚜 다르맘리땀 이담(ye tu dharmāmṛtam idam), 즉 영원한 봉헌의 이 종교”에 이르기까지 지고한 주께서 당신께 다가가기 위한 초월적 봉헌의 과정을 설명하셨다. 그러한 과정은 주께 매우 소중한 것이며 주는 이것에 종사하는 자를 받아들이신다. 비인성적 브라흐만의 길에 헌신하는 자와 최고인격신을 위한 봉헌에 종사하는 자 중에서 누가 더 나은지에 관한 질문이 아르주나에 의해 제기되었고, 의심의 여지 없이 인격신을 향한 봉헌이 영적 깨달음의 모든 과정 중에서 최고라고 주께서 명백히 대답하셨다. 다른 말로 하면, 이 장에서 좋은 교류를 통해 순수한 봉헌에 대한 애착을 가질 수 있으며, 이어서 진정한 영적 스승을 받아들여 주에 관해 듣고 배우고 구송하며, 믿음과 애착, 그리고 헌애심으로 봉헌의 원칙들을 지키면 결국 주를 향한 초월적 봉헌에 전적으로 종사하게 된다. 이러한 길이 이 장에서 권장되었으며, 의심의 여지 없이 봉헌이 자아 인식과 최고인격신에 이르는 유일한 절대적 길이다. 지고의 절대 진리에 관한 비인성적 개념은 이 장에 설명된 바처럼, 자아 인식을 위해 항복하는 순간에 이르게 하는 데까지만 필요한 것이다. 다시 말해, 순수한 헌애자와 만날 기회가 없다면 비인성적 개념도 도움이 될 수 있다. 절대 진리의 비인성적 개념으로 결과에 집착 없이 일하고, 명상하며 영혼과 물질을 이해하기 위한 지식을 배양할 수 있다. 순수한 헌애자를 만나지 못하는 한, 이것은 필요하다. 다행히 순수한 봉헌으로 끄리쉬나 의식에 직접 종사하고자 하면 영적 깨달음의 점진적 단계를 거칠 필요가 없다. 바가바드 기따의 제6장 중간에서 언급되었듯이 봉헌이 우리에게 더 맞다. 모든 것이 주의 은총으로 저절로 진행되기 때문에 우리 몸을 유지하기 위한 물질적인 것들에 신경 쓸 필요가 없다.

Selles peatükis, alates teisest värsist kuni viimaseni, alates sõnadest mayy āveśya mano ye mām („keskendades oma mõistuse Minule") kuni sõnadeni ye tu dharmāmṛtam idam („see igavese tegevuse religioon") on Jumal selgitanud transtsendentaalse teenimise protsessi, mille abil on võimalik Talle läheneda. Selline protsess on Jumalale väga kallis ning Ta tunnustab inimesi, kes on selle omaks võtnud. Arjuna tõstatas küsimuse, kas on parem järgida impersonaalse Brahmani teadvustamise teed või rakendada end Jumala Kõrgeima Isiksuse isiklikku teenimisse. Jumal vastas talle selgelt ja ühemõtteliselt, et kahtlemata on Jumala Isiksuse pühendunud teenimine kõikidest vaimse teadvustamise protsessidest parim. Teisisõnu öeldes jõutakse selles peatükis järeldusele, et pühendunutega suhtlemise läbi arendab inimene endas välja kiindumuse puhta pühendunud teenimise vastu, misjärel ta võtab vastu autoriteetse vaimse õpetaja ning hakkab tema juhendusel kuulama ja laulma Kṛṣṇast. Ta asub usu, kiindumuse ja pühendumusega järgima pühendunud teenimise reguleerivaid printsiipe, rakendades end sedasi Jumala transtsendentaalsesse teenimisse. Käesolevas peatükis soovitatakse järgida just nimelt seda teed ning seetõttu pole kahtlust, et pühendunud teenimine on ainus absoluutne tee vaimsele eneseteadvustamisele ning Jumala Kõrgeima Isiksuse juurde. Kõrgeima Absoluutse Tõe impersonaalset kontseptsiooni omaks võtmist soovitatakse siin üksnes hetkeni, mil inimene pühendab end vaimsele eneseteadvustamisele. Teiste sõnadega võib impersonaalne kontseptsioon olla inimesele kasutoov nii kaua, kuni tal pole võimalust suhelda puhta pühendunuga. Absoluutse Tõe impersonaalse kontseptsiooni kohaselt töötab inimene, loobudes oma töö viljadest, mediteerib ning omandab teadmisi sellest, mis on vaimne ning mis materiaalne. See on vajalik nii kaua, kuni inimesel pole võimalust suhelda puhta pühendunuga. Kui aga inimeses areneb soov hõivata end Kṛṣṇa teadvuses otseselt Jumala pühendunud teenimisse, siis ei ole tal õnneks vaja vaimse teadvustamise nimel järgida sellist mitmeastmelist protsessi. Nagu selgitatud „Bhagavad-gītā" kuues keskmises peatükis, on pühendunud teenimine inimesele märksa loomupärasem. Teenides pühendunult Jumalat, pole inimesel hinge kehas hoidmiseks vaja materiaalsete asjade pärast muretseda, sest sel juhul tuleb kõik eluks vajalik Jumala armu läbi iseenesest.

이로써 스리마드 바가바드 기따의 제12장, 봉헌에 대한 박띠베단따 주석을 마칩니다.

Selliselt lõpevad Bhaktivedanta selgitused „Śrīmad Bhagavad-gītā" kaheteistkümnendale peatükile, mis käsitlesid pühendunud teenimist.