Skip to main content

5. VERS

TEXT 5

Szöveg

Tekst

kleśo ’dhika-taras teṣām
avyaktāsakta-cetasām
avyaktā hi gatir duḥkhaṁ
dehavadbhir avāpyate
kleśo ’dhika-taras teṣām
avyaktāsakta-cetasām
avyaktā hi gatir duḥkhaṁ
dehavadbhir avāpyate

Szó szerinti jelentés

Synonyms

kleśaḥ – nehézség; adhika-taraḥ – nagyon sok; teṣām – számukra; avyakta – a megnyilvánulatlanhoz; āsakta – vonzódó; cetasām – elméjűek számára; avyaktā – a megnyilvánulatlan felé; hi – bizony; gatiḥ – a fejlődés; duḥkham – nehezen; deha-vadbhiḥ – a megtestesültek által; avāpyate – elérhető.

kleśaḥ — vaev; adhika-taraḥ — väga palju; teṣām — nende; avyakta — mitteavaldunusse; āsakta — kiindunud; cetasām — nende, kelle mõistus; avyaktā — mitteavaldunu suunas; hi — kindlasti; gatiḥ — progress; duḥkham — raskustega; deha-vadbhiḥ — kehastunu poolt; avāpyate — saavutatakse.

Fordítás

Translation

Rendkívül nehéz előrehaladniuk azoknak, akiknek elméje a Legfelsőbb megnyilvánulatlan, személytelen aspektusához vonzódik. Ezen az úton mindig nagyon fáradságos az előrejutás a megtestesült lények számára.

Nende jaoks, kelle mõistus on kiindunud mitteavaldunusse, Kõigekõrgema impersonaalsesse aspekti, on arenemine väga vaevarikas. Materiaalses kehas viibijaile on selle praktika abil arenemine alati raske.

Magyarázat

Purport

Azokat a transzcendentalistákat, akik a Legfelsőbb Úr felfoghatatlan, megnyilvánulatlan és személytelen arculatához vonzódnak, jñāna-yogīknak nevezzük, míg a bhakti-yogīk azok, akik teljesen Kṛṣṇa-tudatúak, és az Úr odaadó szolgálatának élnek. Ez a vers határozottan különbséget tesz a két yoga között. A jñāna-yoga folyamata – noha végül ugyanahhoz a célhoz vezet – rendkívül nehéz, míg a bhakti-yoga, vagyis az Istenség Legfelsőbb Személyiségének közvetlen szolgálata sokkal könnyebb, és természetesebb is a megtestesült lélek számára. Az egyéni lélek időtlen idők óta különféle testeket ölt magára. Pusztán elméletben nagyon nehéz megértenie, hogy nem azonos a testével. A bhakti-yogī ezért Kṛṣṇa mūrtiját imádja, mert így az elméjében rögzült testi felfogást helyesen alkalmazhatja. Az Istenség Legfelsőbb Személyisége formájának templomi imádata természetesen nem bálványimádás. A védikus irodalom tanúsága szerint az imádat kétféle lehet: saguṇa, amikor a Legfelsőbbet mint személyes tulajdonságokkal rendelkezőt imádjuk, valamint nirguṇa, amikor az imádat a Legfelsőbb személytelen, tulajdonságok nélküli aspektusára irányul. A templomi mūrti-imádat saguṇa, mert az Urat ott anyagi tulajdonságok képviselik. Az Úr formája ennek ellenére nem anyagi, noha olyan anyagi tulajdonságok képviselik, mint például a kő, a fa vagy az olajfesték. Ez a Legfelsőbb Úr abszolút természete.

Transtsendentaliste, kes järgivad tajumatu, mitteavaldunud Kõigekõrgema Jumala impersonaalse aspekti teed, nimetatakse jñāna-joogideks, ning inimesi, kes viibivad täielikult Kṛṣṇa teadvuses ning teenivad pühendunult Jumalat, nimetatakse bhakti-joogideks. Siin väljendatakse selgelt erinevust jñāna-jooga ja bhakti-jooga vahel. Jñāna-jooga protsess, ehkki lõpuks sama tulemuseni viiv, on väga vaevarikas, samas kui bhakti-jooga, Jumala Kõrgeima Isiksuse vahetu teenimise protsess, on kehastunud hingele märksa lihtsam ning loomupärasem. Individuaalne hing kehastub juba mäletamatutest aegadest ning seepärast on tal väga raske üksnes teoreetiliselt mõista, et ta ei ole see keha. Seepärast tunnistab bhakti-jooga kummardatava jumalusena Kṛṣṇat, sest sedasi saab kohaldada meie mõistuses kinnistunud kehalist kontseptsiooni. Loomulikult ei ole Jumala Kõrgeima Isiksuse kummardamine Tema murti kujul mitte mingi iidoli kummardamine. Vedalikus kirjanduses kinnitatakse, et Kõigekõrgema kummardamine jaguneb kaheks: saguṇaks ja nirguṇaks, ehk Kõigekõrgema kummardamiseks koos Tema atribuutidega või ilma nendeta. Templi jumaluse kummardamine on saguṇa, sest sel juhul on Jumal esindatud materiaalsete elementide abil. Kuid Jumala kuju, ehkki valmistatud materiaalsetest ainetest nagu kivi, puu või õlivärv, ei ole tegelikult materiaalne. Selline on Kõigekõrgema Jumala absoluutne olemus.

Ezt a következő nyers példával illusztrálhatjuk: ha leveleinket az utcai postaládába dobjuk, akkor minden különösebb akadály nélkül célba érnek. Azzal viszont semmire sem megyünk, ha a küldeményeket egy régi dobozba, egy utánzatládába vagy a postahivatal által nem hitelesített ládába helyezzük. Ehhez hasonlóan Istennek is van egy hiteles képviselője a mūrti formájában: az arcā-vigraha, a Legfelsőbb Úr inkarnációja. Isten ezen keresztül elfogadja az ember szolgálatát. Az Úr mindenható, ezért az arcā-vigraha inkarnációján keresztül képes elfogadni a bhakta szolgálatát, hogy ezzel is megkönnyítse az emberek dolgát, akiknek léte feltételekhez van kötve.

Selgituseks võib tuua lihtsa näite. Tänaval näeme me kirjakaste, ning kui me postitame sinna oma kirjad, siis lähevad nad loomulikult ilma igasuguste probleemideta nende adressaatidele. Kuid lastes kirju mõnda vanasse kirjakasti või selle jäljendusse, mille me oleme kuskilt juhuslikult leidnud ning mida postiteenistus ei ole enda omaks kinnitanud, ei lähe me kirjad kuhugile. Samamoodi on Jumal kinnitanud Oma esindaja templis asuva jumaluse näol, mida nimetatakse arcā-vigrahaks. See arcā-vigraha on Kõigekõrgema Jumala inkarnatsioon, mille läbi on võimalik Jumalat teenida. Jumal on kõikvõimas ning omab kogu jõudu ning seetõttu saab Ta pühendunute teenimise võtta vastu Oma arcā-vigraha kujul, et teha Tema teenimine tingimustest sõltuvalt elava inimese jaoks sobivaks.

Egy bhaktának tehát nem okoz nehézséget, hogy a Legfelsőbb felé haladjon azonnal és közvetlenül, ám a személytelen lelki megvalósítás útját járók rendkívül sok akadályba ütköznek. A védikus írásokból, például az upaniṣadokból kell megérteniük, hogy mi is a Legfelsőbb megnyilvánulatlan arculata, valamint jól el kell sajátítaniuk a nyelvet, meg kell érteniük az érzékelhetetlen érzéseket, s mindezt a gyakorlatba is át kell ültetniük. Ez egyáltalán nem könnyű a közönséges ember számára. Az odaadó szolgálatot végző, Kṛṣṇa-tudatú ember azonban nagyon egyszerűen eljuthat az Istenség Legfelsőbb Személyiségének teljesen tudatos megértéséig, csupán azáltal, hogy a hiteles lelki tanítómester irányítását követve él, mindig leborul a mūrti előtt, az Úr dicsőségéről hall, s a Neki felajánlott étel maradékait fogyasztja. Nem férhet hozzá kétség, hogy az imperszonalisták egy olyan fölöslegesen nehéz utat követnek, amely azzal a kockázattal jár, hogy végül mégsem ismerik meg teljes mértékben az Abszolút Igazságot. A perszonalisták ezzel szemben minden veszély, akadály és nehézség nélkül, közvetlenül elérik a Legfelsőbb Személyiséget. A Śrīmad-Bhāgavatamban hasonló gondolattal találkozunk: ha az embernek végső soron az Istenség Legfelsőbb Személyisége előtt kell meghódolnia (ezt a folyamatot nevezik bhaktinak), ám ehelyett egész életében azon töri magát, hogy megértse, mi Brahman és mi nem az, akkor számtalan nehézségbe fog ütközni. Ezért ez a vers azt ajánlja, hogy ne lépjünk az önmegvalósítás e nehéz útjára, mert az nem biztos, hogy elvezet a végső célig.

Sedasi ei ole pühendunul mingit raskust Kõigekõrgema poole koheselt ja vahetult pöörduda, kuid nende jaoks, kes püüdlevad vaimse teadvustamise poole, järgides impersonaalset meetodit, on selle eesmärgi saavutamine väga raske. Nad peavad mõistma, kuidas Kõigekõrgem on esindatud mitteavaldunus, toetudes sellistele vedalikele pühakirjadele nagu „Upaniṣadid", mis tähendab, et nad peavad ära õppima keele, mõistma mittetajumuslikke tundeid ning teadvustama kõiki neid protsesse. Tavalise inimese jaoks ei ole see just kuigi kerge. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene, kes on hõivatud pühendunud teenimisega, teadvustab Jumala Kõrgeimat Isiksust lihtsalt järgides autoriteetse vaimse õpetaja juhendusi, avaldades regulaarselt jumalusele oma lugupidamist, kuulates Jumala hiilgusest ning süües Jumalale pakutud toidu jääke. Pole kahtlust, et impersonalistid võtavad asjatult omaks väga vaevarikka tee ning riskivad võimalusega lõppude lõpuks Absoluutset Tõde ikkagi mitte teadvustada. Kuid personalist läheneb Jumalale ilma igasuguste raskuste või takistusteta, riskimata seejuures millegagi. Ka „Śrīmad-Bhāgavatamis" kinnitatakse sedasama. Seal öeldakse, et kui inimene peab lõpptulemusena alistuma Jumala Kõrgeimale Isiksusele (seda alistumisprotsessi nimetatakse bhaktiks), kuid üritab selle asemel mõista, mis on ja mis ei ole Brahman, ning kui ta kulutab kogu oma elu selle selgitamiseks, siis on selle tulemuseks vaid probleemid. Seepärast soovitatakse siin seda vaevarikast eneseteadvustamise teed mitte valida, sest sedasi ei saa inimene olla lõpptulemuses kindel.

Az élőlény örökkévalóan egyéni lélek, ezért ha a lelki egészbe akar beleolvadni, akkor eljuthat eredeti természete örökkévaló és tudással teli aspektusainak teljes megismeréséig, ám boldogság-aspektusának nem fog a tudatára ébredni. Az ilyen transzcendentalista azonban, aki nagyon jártas a jñāna-yoga gyakorlásában, egy bhakta kegyéből szintén eljuthat a bhakti-yogához, az odaadó szolgálathoz. Ekkor az imperszonalista filozófia, melyet oly hosszú ideig tanulmányozott, még mindig akadályt jelenthet számára, mert nehéz megszabadulni ettől a felfogástól. A megtestesült léleknek ezért a megnyilvánulatlan mindig gondot okoz – a gyakorlás és a megvalósítás során egyaránt. Minden élőlény részleges függetlenséggel rendelkezik, s biztosak lehetünk abban, hogy a megnyilvánulatlan elérése nem tartozik transzcendentális gyönyörrel teljes természetéhez. Nem szabad tehát ezt az utat választanunk. Minden egyéni élőlény számára a Kṛṣṇa-tudat folyamata a legjobb út, amelybe az odaadó szolgálat összes tevékenysége beletartozik. Ha valaki nem akar tudomást venni az odaadó szolgálat folyamatáról, azzal azt kockáztatja, hogy idővel ateista lesz. E vers szerint az embernek sohasem szabad – főleg ebben a mostani korszakban – arra biztatnia másokat, hogy ahhoz a folyamathoz forduljanak, amelyben a megnyilvánulatlanra, a felfoghatatlanra és az érzékszerveken túlira kell összpontosítaniuk. Az Úr Kṛṣṇa nem ajánlja ezt a folyamatot.

Elusolend on igavesti individuaalne hing ning kui ta tahab sulada vaimsesse tervikusse, võib ta saavutada oma igavese looduse igavikulisuse ja teadmiste aspekti teadvustamise, kuid ta ei saa teadvustada õndsuse aspekti. Mõne pühendunu armust võib selline transtsendentalist, kes omab suuri teadmisi jñāna-jooga protsessist, jõuda bhakti-jooga ehk pühendunud teenimiseni. Kuid selleks ajaks võib jñāna-jooga pikaajaline praktiseerimine saada samuti raskuste põhjustajaks, kui inimene ei suuda loobuda impersonaalsetest ideedest. Seega valmistab mitteavaldunu kehastunud hingele raskusi nii selle teadvustamisele püüeldes kui ka seda teadvustades. Iga elav hing on osaliselt sõltumatu ning ta peab alati meeles pidama, et mitteavaldunu teadvustamine on tema vaimse õndsusrikka olemuse vastane. Seepärast ei tasu seda protsessi järgida. Parim tee iga elusolendi jaoks on Kṛṣṇa teadvuse protsess, mis nõuab enese täielikku rakendamist pühendunud teenimisse. Kui inimene tahab eirata pühendunud teenimist, jääb talle oht ateismi pöörduda. Nagu juba selgitatud käesolevas värsis, ei tasuks seepärast kunagi, eriti käesoleval ajastul, soovitada protsessi, milles oma tähelepanu keskendatakse mitteavaldunule, tajumatule, mis jääb väljapoole meelte ulatust. Jumal Kṛṣṇa seda ei soovita.