Skip to main content

Mantra Huit

Kaheksas Mantra

Texte

Tekst

sa paryagāc chukram akāyam avraṇam
asnāviraḿ śuddham apāpa-viddham
kavir manīṣī paribhūḥ svayambhūr
yāthātathyato ’rthān vyadadhāc chāśvatībhyaḥ samābhyaḥ
sa paryagāc chukram akāyam avraṇam
asnāviraḿ śuddham apāpa-viddham
kavir manīṣī paribhūḥ svayambhūr
yāthātathyato ’rthān vyadadhāc chāśvatībhyaḥ samābhyaḥ

Synonyms

Synonyms

saḥ : cette personne ; paryagāt : doit vraiment connaître ; śukram : l’omnipotent ; akāyam : non incarné ; avraṇam : sans reproche ; asnāviram : sans veines ; śuddham : antiseptique ; apāpa-viddham : prophylactique ; kaviḥ : omniscient ; manīṣī : le philosophe ; paribhūḥ : le plus grand de tous ; svayambhūḥ : qui Se suffit à Lui-même ; yāthātathyataḥ : selon ; arthān : les choses désirables ; vyadadhāt : accorde ; śāśvatībhyaḥ :immémoriaux ; samābhyaḥ : les temps.

saḥ — see isik; paryagāt — peab tõeliselt teadma; śukram — kõikvõimas; akāyam — kehatu; avraṇam — ühegi etteheiteta; asnāviram — soonteta; śuddham — antiseptiline; apāpa-viddham — raviv; kaviḥ — kõiketeadja; maniṣi — filosoof; paribhūḥ — kõigist suurim; svayambhūḥ — enesega rahulduv; yāthātathyataḥ — täpselt kohane; arthān — ihaldusväärsed; vyadadhāt — määrab; śāśvatibhyaḥ — igivana; samābhyaḥ — aeg.

Translation

Translation

Celui-là connaît dans toute Sa vérité Dieu, l’Être Suprême non incarné, omnipotent, irréprochable et omniscient, le philosophe qui Se suffit à Lui-même et satisfait les désirs de tous depuis des temps immémoriaux ; nulle veine n’irrigue Son corps et rien ne souille Sa pureté.

Selline inimene peab tõesti teadma kõigist suurimat, kes on kehatu, kõiketeadja, väljaspool etteheiteid, saasteta, puhas, riivamatu, enesega rahulduv filosoof, kes igivanast ajast alates täidab kõigi soovid.

Purport

Purport

Ce mantra décrit la forme éternelle et transcendantale de Dieu, la Personne Absolue. En effet, le Seigneur Suprême n’est pas dénué de forme. Il possède un corps transcendantal qui n’est en rien comparable à ceux de l’univers matériel. Le corps des êtres ici-bas est formé de matière et fonctionne comme n’importe quelle machine ; sa structure anatomique repose sur un ensemble de mécanismes : fonctions respiratoires, digestives, sanguines… Mais le corps du Seigneur est transcendantal et, comme l’indique ce mantra, ne dépend d’aucun système veineux. Et s’il est clairement dit que Dieu est non incarné, c’est qu’aucune différence n’existe entre Son corps et Son âme, et qu’Il n’est pas, comme nous, forcé par les lois de la nature à revêtir un corps matériel. Dans notre situation, l’âme est différente du corps physique et du mental subtil, alors qu’une telle distinction n’existe pas en Dieu. Il est le Tout Complet et Absolu, aussi Son corps, Son mental et Lui-même ne font-ils qu’un.

Siin on Jumala Absoluutse Isiku transtsendentaalse ja igavese vormi kirjeldus. Kõrgem Jumal ei ole vormitu. Tal on Tema transtsendentaalne vorm, mis ei sarnane ilmalikule. Elavad on saanud oma kehad materiaalselt looduselt ning nad töötavad nagu masinad. Keha füsioloogiline ja anatoomiline ehitus omab mehaanilist struktuuri soonte ja kõige muu kaasnevaga. Jumala transtsendentaalses kehas pole midagi, mis sarnaneks soontega. On selgelt öeldud, et ta on kehatu. See tähendab, et tema keha ja hinge vahel ei ole mingit vahet, samuti pole Ta saanud oma keha looduselt nagu meie. Kehalise elu materiaalses kontseptsioonis on hing erinev jämedast välisest kestast ja peenest mõistusest. Kõrgem Jumal on taolisest eraldusest siiski erinev. Kõrgema Jumala puhul ei ole vaimu ja keha vahel mingit vahet. Ta on Lõplik Tervik ja Tema vaim ning keha ja Tema Ise on üks.

La nature du Seigneur Suprême est pareillement décrite dans la Brahma-saṁhitā (5.1) par les mots sac-cid-ānanda-vigraha — « Sa forme est éternelle, elle est la quintessence de l’existence, de la connaissance et de la félicité absolues. » Les Écritures védiques parlent sans équivoque du corps transcendantal de Dieu comme étant totalement différent du nôtre ; c’est la raison pour laquelle on Le dit parfois sans forme. Cela veut dire que Sa forme n’est pas matérielle comme la nôtre et qu’Il ne possède pas de forme concevable par l’homme. La Brahma-saṁhitā (5.32) explique en outre que les différentes parties de Son corps peuvent chacune occuper les fonctions des autres. Le Seigneur peut ainsi entendre avec Sa bouche, voir avec Ses mains, accepter des offrandes de nourriture avec Ses yeux, etc. Selon les śruti-mantras, Ses bras et Ses jambes, bien que différents des nôtres, Lui permettent de prendre ce que nous Lui offrons et de Se déplacer plus rapidement que quiconque. Ce que ce huitième mantra corrobore avec des qualificatifs comme śukram, « omnipotent ».

"Brahma-saṁhitās" on Kõrgema Jumala keha kirjeldatud samal kombel. Seal on Teda kirjeldatud nagu sac-cid-ānanda-vigrahat. See tähendab, et ta esindab transtsendentaalset eksistentsi, tarkust ja õndsust. Vedalikus kirjanduses on öeldud, et Tal on täiesti eriline transtsendentaalne keha ning seetõttu on Teda kirjeldatud kehatuna. Tema kehatus tähendab, et Tal ei ole meiega sarnanevat kuju või vormi, mida me võiksime tajuda. Edasi on "Brahma- saṁhitās" öeldud, et Jumal võib kõigi oma keha osadega teha seda, mida ta ise soovib. On öeldud, et Ta võib ükskõik millise kehaosaga teha teiste meelte tööd. See tähendab, et Jumal võib Oma kätega käia ja võtta vastu asju jalgadega. Ta võib Oma käte ja jalgadega näha ning süüa silmadega. Śruti mantras on öeldud, et Tema käed ja jalad ei sarnane meie omadega, need on erinevad, kuid nende abil saab Ta vastu võtta, mida iganes me talle pakume ning, et Ta käib kiiremini kõigist. "Śrī Īśopaniṣadi" kaheksas mantra kinnitab seda, öeldes, et Ta on kõikvõimas.

La forme arcā-vigraha, intronisée dans le temple par un maître spirituel authentique (réalisé en terme du mantra sept) afin d’y être adorée, n’est pas différente de la forme originelle du Seigneur, Śrī Kṛṣṇa. Celui-ci Se multiplie en effet en un nombre incalculable de formes, tels Baladeva, Rāma, Nṛsiṁha, Varāha, etc., qui toutes sont le même et unique Dieu. L’arcā-vigraha adorée dans le temple est, au même titre, une émanation du Seigneur. On peut immédiatement entrer en contact avec Dieu par le culte rendu à Son arcā-vigraha qui, grâce à Son omnipotence, accepte le service de Son dévot. L’arcā-vigraha « descend » à la requête des ācāryas, les saints maîtres, et en vertu de la toute-puissance du Seigneur possède exactement les mêmes pouvoirs d’action que Lui.

Certains, ignorant ces mantras de la Śrī Īśopaniṣad et les autres śruti-mantras, croient sottement que les bhaktas rendent un culte à des éléments matériels. À leurs yeux imparfaits, comme à ceux des kaniṣṭha-adhikārīs,l’arcā-vigraha n’est que matière. Ils sont incapables de comprendre que le Seigneur peut, du fait de Son omniscience et de Son omnipotence, transformer à Son gré la matière en esprit et l’esprit en matière.

Jumala palvekuju, arcā-vigraha, mis on pandud templitesse üles ācārjade poolt, kes on Jumalani jõudnud seitsmendas mantras kirjeldatud viisil, ei ole samuti erinev Jumala algupärasest kujust. Jumala algupärane kuju on Śrī Kṛṣṇa. Śrī Kṛṣṇa levib lõputu arvu kujude näol, nagu näiteks Baladeva, Rāma, Nṛsiṁha, Varāha jne., kuid kõik need on Jumala Isik.

Seega on arcā-vigraha, mille poole palvetatakse templites, Jumala levimise vorm. Palvetades arcā-vigraha poole võib jõuda Jumalani, kes võtab teenimise vastu oma kõikvõimsa energia abil ning ei tee ühtegi etteheidet. Arcā-vigraha laskub ācāryade, pühade õpetajate palvel, ning tegutseb täpselt Tema kõikvõimsa energia abil. Rumalad inimesed, kellel pole aimu nendest "Śrī Iśopaniṣadi" mantratest ega teistest śruti-mantratest, arvavad, et arcā-vigraha, kelle poole palvetavad pühendunud, on tehtud materiaalsest ainest. Rumalate inimeste puuduliku nägemise jaoks või kaniṣṭha-adhikāride meelest on kuju materiaalne. Kuid sellised väheste teadmistega inimesed ei tea, et Jumal, olles kõiketeadja ja kõikvõimas, võib muundada vaimu aineks ja vastupidi, nagu Ta soovib.

Dans la Bhagavad-gītā (9.11–12), le Seigneur déplore la déchéance de ces ignorants qui, ne sachant rien de Son pouvoir, Le rabaissent à l’état d’homme ordinaire lorsqu’Il descend sur terre. Il ne Se manifeste jamais pleinement à ces ergoteurs, car on ne Le connaît qu’en proportion de notre abandon à Lui. La dégradation de tous ceux qui vivent en ce monde est entièrement due à leur oubli de la relation les unissant à Dieu.

"Bhagavad-gītās" (9.11-12) kahetseb Jumal väheste teadmistega inimeste halvenenud olukorda, kes peavad Jumala keha materiaalseks, kuna Ta tuleb alla sellesse maailma inimese kujul. Sellised vähese informatsiooniga inimesed ei tea Jumala kõikvõimsusest. Seetõttu ei avalda Jumal end mõtlejatele kogu oma olekus. Teda on võimalik tunnetada ainult vastavalt Temale alistumise määrale. Ning inimolendite tingimused on halvenenud ainult tänu sellele, et me oleme unustanud oma sidemed Jumalaga.

Ce mantra, comme bien d’autres mantras védiques, dit très clairement que c’est le Seigneur qui, depuis des temps immémoriaux, subvient aux besoins de tous les êtres. L’être connaît diverses aspirations que le Seigneur satisfait selon le mérite de chacun. Celui qui veut devenir magistrat doit non seulement posséder les qualifications requises, mais aussi recevoir sa nomination de l’autorité judiciaire en place. Il ne suffit pas d’avoir les diplômes nécessaires pour occuper un poste, il faut encore qu’un supérieur accorde au candidat sa nomination. De même, à un autre niveau, le Seigneur récompense chaque être selon ses mérites, mais ces mérites en eux-mêmes ne sont pas suffisants ; il doit s’y ajouter la sanction du Seigneur.

Selles mantras nagu paljudes teistes Vedade mantrates on selgelt öeldud, et Jumal annab inimestele soovid ning täidab siis need vastavalt inimeste omadustele. Kui inimene tahab saada ülemkohtu prokuröriks, siis ei pea tal olema mitte ainult sobivad omadused selleks, vaid sõltub ka autoriteedist, kes määrab talle selle tiitli. Ainult vajalike teadmiste omandamisest on vähe, et seda positsiooni tõeliselt saavutada. Sellele kohale määratakse inimene kõrgema autoriteedi poolt. Samuti määrab Jumal inimolendile naudinguid vastavalt tema omadustele, teiste sõnadega — karma seaduse põhjal. Kuid neist omadustest on Jumala armuta siiski vähe.

Les êtres ne savent généralement pas quoi demander au Seigneur ni quelle position réclamer. Mais quand ils viennent à connaître leur nature intrinsèque, leur position originelle, ils demandent au Seigneur de vivre en Sa compagnie transcendantale afin de Le servir avec amour et dévotion. Malheureusement, ceux qui subissent l’emprise de la matière Lui adressent des requêtes d’un tout autre ordre. La Bhagavad-gītā (2.41) dit de l’intelligence matérielle de ces gens qu’elle est dispersée, poursuivant des fins multiples, au contraire de l’intelligence spirituelle, qui tend vers un but unique. Le Śrīmad-Bhāgavatam (7.5.30–31) ajoute que ceux qui sont captivés par l’éphémère beauté de l’énergie externe oublient le véritable but de l’existence, qui est de retourner à Dieu. S’efforçant alors seulement d’améliorer leurs conditions de vie, ils élaborent toutes sortes de projets et de plans, mais cela revient à mâcher sans cesse ce qui a déjà été mâché. L’indulgence du Seigneur à leur égard est telle cependant, qu’Il leur permet de faire ce qu’ils désirent, sans jamais contrarier leurs desseins. Ce mantra utilise pour cela un mot très approprié, yāthātathyataḥ, qui signifie que le Seigneur récompense l’être exactement selon son désir. À qui veut trouver une vie infernale, le Seigneur le permet, comme Il aide celui qui le souhaite à retourner à Lui, dans le monde spirituel.

Harilikult ei tea inimene, mida Jumalalt paluda või millise koha jaoks end ette valmistada. Kui aga too inimolend teab enesele määratud kohta, siis palub ta, et teda võetaks vastu Jumala transtsendentaalsesse liitu, et Teda armastusega teenida. Selle asemel, et paluda just seda, palub inimolend materiaalse looduse mõjutustel paljusid teisi asju ning tema mõistust on "Bhagavad-gītās" (2.41) kirjeldatud kui jagunenud või viltust. Vaimne intelligents on üks, kuid selle vastandeid on palju. "Śrīmad-Bhāgavatamis" on öeldud, et isik, kes on võlutud välise energia ajutisest ilust, unustab oma tõelise eesmärgi, milleks on tagasiminek Jumala juurde. Unustanud selle, püütakse kõike korraldada erinevate plaanide ja programmide järgi, mida on võrreldud lõputu mõtisklemisega juba läbimõeldud keeldumise üle. Kuid Jumal on nii armuline, et Ta laseb unustaval elusolendil seda teha ilma tema tegutsemisesse vahele segamata. Kui elusolend tahab minna põrgusse, siis laseb Jumal temal sinna ka minna, ilma vahele segamata; ning kui ta tahab minna tagasi koju, tagasi Jumala juurde, siis aitab Jumal teda selleski.

Le Seigneur est ici nommé paribhūḥ, « l’Être Suprême ». Nul ne L’égale, nul ne Lui est supérieur. Les autres êtres sont, selon ce mantra, des mendiants en quête de bienfaits que le Seigneur accorde. Si notre puissance égalait celle du Seigneur, si nous étions, comme Lui, omnipotents et omniscients, nous n’aurions nul besoin de mendier auprès de Lui, ni même de Le prier pour une prétendue libération de la matière. La vraie libération consiste à retourner à Dieu ; celle des impersonnalistes n’est qu’un mythe. L’être continuera de mendier ainsi perpétuellement pour son plaisir égoïste jusqu’à ce qu’il retrouve sa raison spirituelle et prenne conscience de sa nature intrinsèque.

Jumalat on siin kirjeldatud sõnaga paribhūḥ, suurim kõigist. Teisi elusolendeid on aga kirjeldatud nagu kerjuseid, kes Teda paluvad. Ning Jumal täidab nende palved. Kui teised elusolendid oleksid Jumalaga võrdse võimuga, kui nad oleksid sama kõikvõimsad, kõiketeadjad, siis ei saaks kõne alla tullagi Jumalalt nn. vabastamise kerjamine. Inimolendi tõeline vabanemine on tagasitulek Jumala juurde. Kui vabanemist kujutatakse ette millegi abstraktsena, siis jääb see vaid müüdiks ning kerjamine meelte rahuldamise tarbeks võib jätkuda igavesti; kuni kerjus ei tule mõistusele ega tunneta enesele tegelikult määratud kohta.

Le Seigneur seul Se suffit entièrement à Lui-même. Lorsque Śrī Kṛṣṇa apparut sur terre il y a 5 000 ans, Il fit voir par Ses activités surnaturelles qu’Il était Dieu, la Personne Suprême. Dans Son enfance, Il extermina nombre d’êtres démoniaques et de monstres puissants, tels Aghāsura, Bakāsura et Śakatāsura, alors qu’à un âge encore si tendre, il était impossible qu’Il eût acquis une telle puissance par aucune pratique que ce soit. Il fut capable, par exemple, de soulever la colline Govardhana et n’eut pas besoin pour cela de s’exercer à l’haltérophilie. Il dansa avec les gopīs sans souci des convenances, et pourtant sans qu’aucune faute puisse Lui être imputée. En fait, si les relations amoureuses de Kṛṣṇa et des gopīs avaient été le fruit de la luxure et n’avaient pas transcendé l’amour matériel, jamais Śrī Caitanya, qui suivait strictement toutes les règles du sannyāsa, ne les aurait exaltées.

La Śrī Īśopaniṣad confirme ici, avec les termes śuddham et apāpa-viddham, que le Seigneur est pur et qu’Il ne peut être contaminé. Il est śuddham (littéralement « antiseptique ») dans le sens où une chose impure est purifiée à Son seul contact, et apāpa-viddham (littéralement « prophylactique »), dans la mesure où Il protège de toute souillure ceux qui entrent en contact avec Lui. La Bhagavad-gītā (9.30–31) explique qu’à ses débuts un bhaktapeut sembler faire de constants écarts (su-durācāra), mais on doit le considérer comme pur car il est engagé sur la voie juste. Telle est l’une des manifestations de la nature « prophylactique » du Seigneur. Un autre aspect de cette qualité est que Dieu ne peut être touché par le péché ; chacun de Ses gestes est vertueux, même s’ils peuvent parfois sembler immoraux. Parce qu’Il est śuddham, « antiseptique », c’est-à-dire qu’Il demeure pur en toutes circonstances et purifie tout objet impur, on compare le Seigneur au soleil, lequel reste pur tout en asséchant les pires endroits et en stérilisant les choses les plus immondes. Or, si le soleil, simple corps matériel, possède ce pouvoir, nous pouvons à peine imaginer combien grand est le pouvoir de purification du Seigneur tout-puissant.

Kõrgem Jumal on enesega rahulduv. Kui Jumal Kṛṣṇa ilmus 5 000 aastat tagasi maa peale, siis tõi Ta erinevate tegudega esile kõik Jumaluse avaldused. Oma lapsepõlves tappis Ta mitu võimsat deemonit, mille juures ei tulnud kõne allagi taolise jõu saamine mingist teisest allikast. Ta tõstis ülesse Govardhana künka, ta tantsis koos gopīdega, ilma, et teda oleks ühiskonna poolt kuidagi piiratud või, et keegi oleks talle kuidagi saanud etteheiteid teha. Ja ehkki gopīd lähenesid talle rikkaliku armastusega, kiitis Jumal Kṛṣṇa ühinemist gopīdega isegi Jumal Caitanya, keda tunti range sannyāsinina ning jüngrite ettekirjutuste paindumatu järgijana. Selle kinnituseks on "Śrī Iśopaniṣadis" öeldud, et Jumal on śuddham (antiseptiline) ja apāpa-viddham (raviv), puhas ja rüvetamatu. Antiseptiline on ta selles mõttes, et kui mõni selle maailma ebapuhas olend Teda puudutab, siis saab ta puhtaks. Sõna raviv viitab Tema liidule, millest räägitakse "Bhagavad-gītās" (9.30-31). On öeldud, et isegi piinlikult täpne ja hoolas pühendunu võib olla algselt olnud sudurācāra, halvasti käituv. Sellest hoolimata võetakse ta vastu, sest ta on õigel teel. Selline on Jumala liidu raviv toime. Jumal on apāpa-viddham, mis tähendab, et mingisugune patt ei saa Teda puudutada. Isegi kui Ta teeb midagi, mis võib näida patusena on need teod puhtad ning ei tule kõne allagi, et Jumal oleks ekslik. Ta on puhtaim kõigist ning tihti võrreldakse Teda Päikesega. Päike eraldab niiskust maailma kõige erinevamatest ja puutumatutest paikadest, kuid jääb ise puhtaks. Ta puhastab ebameeldivaid asju neid steriliseerides. Kui juba Päike on sedavõrd võimas, olles vaid materiaalne objekt, siis võime me kujutleda Kõikvõimsa Jumala puhtust ja jõudu.