Skip to main content

Mantra Sept

Seitsmes Mantra

Texte

Tekst

yasmin sarvāṇi bhūtāny
ātmaivābhūd vijānataḥ
tatra ko mohaḥ kaḥ śoka
ekatvam anupaśyataḥ
yasmin sarvāṇi bhūtāny
ātmaivābhūd vijānataḥ
tatra ko mohaḥ kaḥ śoka
ekatvam anupaśyataḥ

Synonyms

Synonyms

yasmin : dans cette situation ; sarvāṇi : tous ; bhūtāni : les êtres vivants ; ātmā : l’étincelle spirituelle ou cit-kaṇa ; eva : seulement ; abhūt : existe en tant que ; vijānataḥ : pour celui qui sait ; tatra : en cela ; kaḥ : quelle ; mohaḥ :illusion ; kaḥ : quelle ; śokaḥ : angoisse ; ekatvam : un en qualité ; anupaśyataḥ : pour celui qui voit à travers l’autorité en la matière, ou celui qui voit toujours ainsi.

yasmin — olukorras; sarvāṇi — kõik; bhūtāni — elusolendid; ātmā — vaimsed osakesed; eva — ainult; abhūt — saab tõeks; vijānataḥ — üks, kes teab; tatra — sealhulgas; kaḥ — mis; mohaḥ — illusioon; kaḥ — mis; śokaḥ — rahutus; ekatvam — samade omadustega; anupaśyataḥ — see, kes näeb alati kõike läbi autoriteedi.

Translation

Translation

Celui qui constamment voit en chaque être l’étincelle spirituelle, en qualité identique à Dieu, connaît la vraie nature des choses. Comment l’illusion ou l’angoisse pourraient-elles s’emparer de lui ?

See, kes näeb kõiki elusolendeid, kui Jumalaga kvaliteetselt ühtseid vaimseid osakesi, on saavutanud tõeliselt asjade loomuse tundmise. Mis võib teda rahutuks teha või segadusse viia?

Purport

Purport

Nul autre que le madhyama-adhikārī et l’uttama-adhikārī, dont nous parlions dans le mantra précédent, ne peut connaître avec justesse la nature spirituelle de l’être vivant. De même que le feu et les étincelles qui en jaillissent ne font qu’un en qualité, le Seigneur Suprême et les êtres vivants participent de la même nature. Pourtant, malgré une nature identique, le feu et l’étincelle ne sont pas égaux, car ils ne produisent pas la même intensité de chaleur et de lumière. Le mahā-bhāgavata, celui qui s’est entièrement voué à Dieu, voit donc l’unicité dans le sens où il comprend que tout est l’énergie du Seigneur. Il y a unicité, car il n’y a pas de différence entre l’énergie et sa source. Même si, d’un point de vue analytique, la chaleur et la lumière sont distinctes du feu, ce dernier n’existe pas séparé d’elles. Aussi peut-on dire, en faisant la synthèse, que la chaleur, la lumière et le feu ne sont qu’une seule et même chose.

Väljaarvatud ülalmainitud kahel kõrgeimal pühendumuse astmel usklikud, ei saa keegi mõista elava olendi vaimset kohta. Elusolendid sarnanevad oma omadustelt Jumalaga, nagu sädemed sarnanevad oma omadustelt tulega, kuid mis puudutab hulka, siis ei ole sädemed veel tuli. Tule soojuse ja valguse hulk ei ole võrreldav sädeme omaga. Mahā-bhāgavata, suur pühendunu, näeb kõige ühtsust selles, et kõik on Kõigevägevama Jumala energia. Ja kuna pole vahet energia ja energilisuse vahel, siis on kõik üks. Ilma soojuse ja valguseta ei oleks tulel mõtet, kuid sellest hoolimata on soojus ja valgus analüütilisest seisukohast lähtudes midagi muud kui tuli. Ehkki sünteesina on soojus, valgus ja tuli üks.

Les mots ekatvam anupaśyataḥ utilisés dans ce mantra signifient « réaliser l’unicité de tous les êtres à partir de l’enseignement des Écritures révélées ». L’être vivant est une étincelle du Tout, c’est-à-dire de Dieu, et il possède presque 80% des attributs du Tout, mais en infime quantité puisqu’il n’en est qu’une infime partie. Pour user d’une autre analogie, le rapport entre Dieu et les êtres vivants ressemble à celui qui existe entre l’océan et la goutte d’eau. Bien que le sel qu’ils contiennent soit de même composition chimique, la quantité en diffère considérablement. Si l’être distinct était en tout l’égal de Dieu, en quantité comme en qualité, jamais il n’aurait subi l’influence de l’énergie matérielle. On a vu dans les mantras précédents, qu’aucun être — pas même les puissants devas — ne peut égaler l’Être Suprême, à quelque égard que ce soit. Le terme sanskrit ekatvam, dans ce verset, ne suggère donc pas l’égalité totale du Seigneur et de l’être, mais signifie, dans un sens plus large, que leurs intérêts sont communs, comme ceux qui unissent les membres d’une même famille ou les citoyens d’une même nation, malgré la multiplicité des individus. Les intérêts de l’être distinct et ceux de l’Être Suprême sont donc identiques, puisque Dieu et Ses parties intégrantes composent une même famille suprême ; chaque être est le fils de Dieu. La Bhagavad-gītā (7.5) enseigne que toutes les créatures de l’univers — non seulement les humains, mais aussi les mammifères, les oiseaux, les reptiles, les poissons, les arbres, etc. — émanent de l’énergie marginale du Seigneur Suprême. On peut donc dire qu’elles appartiennent toutes à la famille du Seigneur, et nulle mésentente ou incompatibilité n’est possible entre elles.

Sanskritikeelsed sõnad ekvatam anupaśyataḥ tähendavad pühakirja järgi elusolendite ühtsuse mõistmist. Kõrgeima Terviku üksikutel sädemetel on kaheksakümmend protsenti samad omadused nagu Tervikul, kuid nad pole sama võimsad kui Kõrgeim Jumal. Need omadused on olemas väga väikeses koguses, kuna elav olevus on vaid väike osake Kõrgeimast Tervikust. Nad on nagu veepiisk ja ookean: soola hulka veepiisas ei ole võimalik võrrelda kogu ookeanis sisalduva soola hulgaga. Kuid piisas oleva soola omadused on oma keemiliselt omaduselt sarnased ookeani omaga.

Kui iga üksik elusolend oleks võrdne Tervikuga nii omaduste, kui ka hulga poolest, siis ei tuleks kõne alla tema üleujutamine materiaalse energia mõjuga. Eelmises mantras oli juba juttu sellest, et mitte ükski elusolend, isegi mitte võimsad pooljumalad, ei saa mitte mingis mõttes Kõrgeimat Olendit ületada. Seetõttu ei tähenda ekatvam, et elusolend on igas mõttes Jumalaga võrdne. Laiemas mõttes tähendab see, et nende huvi on sama, nagu sama perekonnaliikmete huvi perekonnas. Rahvuste puhul on vaatamata sellele kui erinevad kodanikud sinna kuuluvad, rahvuslik huvi üks. Kuna elusolendid on kõik Kõrgeima perekonna liikmed, siis ei saa Kõrgeima Olendi ja osakeste huvid olla erinevad. Iga elusolend on Kõrgeima Olendi poeg. "Bhagavad-gītās" (14.3-4) on öeldud, et kõik elusolendid, kaasa arvatud linnud, loomad, roomajad, sipelgad, veeloomad ja taimed, tulenevad Kõrgeima Olendi marginaalsest jõust. Ning seetõttu kuuluvad nad kõik Kõrgeima Olendi ühte perekonda. Vaimses elus ei ole huvide kokkupõrkumist.

Tout être spirituel est destiné au bonheur, dit le Vedānta-sūtra (1.1.12) : ānanda-mayo ’bhyāsāt. De par leur nature et leur constitution, tous les êtres — le Seigneur Suprême aussi bien que tout être émanant de Lui — sont faits pour le bonheur éternel. Tous les êtres emprisonnés dans la matière recherchent constamment le bonheur, mais ils le cherchent au mauvais endroit. Au-delà de la dimension matérielle se trouve la dimension spirituelle, dénuée de tout attribut matériel (nirguṇa) et libre des conflits d’intérêts, où l’Être Suprême et Ses innombrables compagnons jouissent d’une félicité éternelle. Dans le monde matériel, les divers individus sont toujours en lutte, car ils ignorent où se trouve le bonheur. Le véritable centre du bonheur est le Seigneur Suprême, cœur de la sublime danse rāsa. Nous sommes tous destinés à Le rejoindre et à jouir avec Lui d’une vie libre de tout conflit, axée sur un commun intérêt transcendantal. Quiconque peut comprendre cette harmonie parfaite ne connaîtra plus l’illusion (moha) ni la lamentation (soka).

Vaimsed olendid on loodud nautima. Oma loomult ja ehituselt on iga elusolend, nii Kõrgeim Jumal kui ka iga tema erinev osake määratud nautima igavesti. Elusolendid, kes on oma kehas vangis, otsivad samuti alati naudingut, kuid nad otsivad seda tasandil, mis pole mõeldud nende jaoks. Peale selle materiaalse maailma on olemas vaimne tasand, kus Kõrgeim Olend tunneb koos oma lugematute kaaslastega naudingut, millel pole midagi ühist materiaalsusega. Seda tasandit nimetatakse nirguṇaks. Nirguṇa tasandil ei teki naudingu tõttu konflikte. Materiaalses maailmas tekivad erinevate elusolendite vahel alati kokkupõrked, kuna naudingu keskpunkt puudub. Naudingu keskpunkt on Kõrgeim Jumal, kes on kesksel kohal hiilgavas ja vaimses tantsus (rāsa). Me oleme kõik määratud Temaga ühinema, et nautida elu, milles on üks transtsendentaalne huvi ja kus puuduvad kokkupõrked. See on vaimse huvi kõrge tasand ning siis, kui ühtsuse taolist täiuslikku vormi on tunnetatud, ei saa enam tekkida põhjust illusioonideks ja kaebusteks.

L’illusion engendre une civilisation athée, promise à la lamentation. En raison des lois de la nature, la civilisation que nous offrent les politiciens modernes ne sera jamais qu’un foyer d’angoisse, car elle peut s’effondrer à tout moment. Comme le dit la Bhagavad-gītā (7.14), seuls ceux qui s’abandonnent aux pieds pareils-au-lotus du Seigneur Suprême peuvent se soustraire aux dures lois de la nature. Si nous voulons échapper à l’illusion et à l’angoisse, et unifier les désirs de chacun, nous devons centrer toutes nos activités sur Dieu.

Māyā, ehk illusioon, tähendab Jumalata tsivilisatsiooni, mille tulemuseks on hädaldamine. Jumalata tsivilisatsioon, mille vaderiteks on kaasaegsed poliitikud, on alati tulvil rahutust. Selline on looduse seadus. "Bhagavad-gītās" (7.14) on öeldud, et keegi ei saa sellest seadusest mööda minna. Ainult need, kes alistuvad Kõrgeima Jumala lootosejalgade ees, võivad looduse karmidest seadustest üle olla. Niisiis, kui me tahame vabaneda kõigist illusioonidest ja rahutustest ning luua kõiki huvisid läbiva ühtsuse, siis peame me selleks tooma Jumala kõigisse oma tegudesse.

Il faut dédier au service du Seigneur les fruits de nos efforts et ne les destiner qu’à cette fin si nous voulons connaître l’ātma-bhūta dont parle la Śrī Īśopaniṣad. La satisfaction de l’âme, l’ātma-bhūta de ce verset, est identique au brahma-bhūta de la Bhagavad-gītā (18.54). L’ātmā suprême est le Seigneur Lui-même, tandis que l’ātmā infinitésimal est l’être vivant. L’ātmā suprême, le Paramātmā, subvient aux besoins de tous les êtres distincts infimes pour connaître la joie de leur amour, comme un père se multiplie à travers ses enfants et prend soin d’eux pour jouir du plaisir de leur compagnie. Qu’ils soient obéissants, et les rapports familiaux seront très harmonieux, l’atmosphère de la maison agréable, les aspirations communes. Il en est de même au niveau transcendantal de la famille absolue du Parabrahman, l’Être spirituel suprême.

Kõik meie teod peavad olema Jumala huvide teenimiseks ning neil ei tohi olla teist eesmärki, sest, nagu on öeldud "Śrī Īśopaniṣadis", saame me ainult Jumala huvide teenimise läbi tunda ātmā- bhūta huvi. See, ning "Bhagavad-gītās" (18.54) mainitud brahma- bhūta huvi on üks ja seesama: Kõrgem ātmā ehk Paramātmā on Jumal Ise ning väike ātmā on elusolend. Kõrgem ātmā ehk Paramātmā hoiab alal väikesi olendeid, sest Kõrgeim Jumal tahab tunda rõõmu nende kiindumusest. Isa arendab oma laste kaudu iseennast ning hoiab neid, et tunda rõõmu. Kui lapsed on sõnakuulelikud, siis sujub perekonnas kõik ning valitseb meeldiv õhkkond. Samal kombel on kõik korraldatud Brahmani ehk Parabrahmani, Kõrgeima Hinge Absoluutses perekonnas.

Le Parabrahman est une personne au même titre que les êtres distincts ; aucun d’eux n’est impersonnel. Au niveau spirituel, toute personne jouit de la connaissance, de l’éternité et de la félicité absolues. Voilà donc les caractères de l’existence spirituelle, et ceux qui retrouvent la pleine conscience de cette dimension transcendantale s’abandonnent aussitôt aux pieds pareils-au-lotus de l’Être Suprême, Śrī Kṛṣṇa. Mais ces mahātmās, ces grandes âmes, sont très rares, car ce n’est qu’après de nombreuses vies que l’on peut atteindre à cette réalisation qui marque la fin de l’illusion, de la détresse, des souffrances issues de l’existence matérielle, et du cycle des morts et des renaissances. Voilà donc ce que nous apprend ce mantra de la Śrī Īśopaniṣad.

Parabrahman on samavõrra isiksus nagu on seda üksikud olendid. Ükski neist ei ole ebaisikuline. Need transtsendentaalsed isiksused on tulvil õndsust, tarkust ja igavest elu. Selline on tegelik vaimne eksistents ning niipea, kui inimene saab tollest transtsendentaalsest seisundist tõeliselt teadlikuks, alistub ta Kõrgema Olendi, Śrī Kṛṣṇa lootosjalgade ees. Taolisi mahātmāsid, suuri hingi, kohtab aga väga harva, sest transtsendentaalset tunnetust on võimalik saavutada alles peale paljusid, paljusid sünde. Kuid, kui see kord on saavutatud, siis pole enam illusioone, kurbust, materiaalse eksistentsi viletsust ega sündi ja surma, mida me kogeme oma elu antud järgus. Nii on öeldud antud "Śrī Īśopaniṣadi" mantras.