Skip to main content

Mantra Un

Esimene Mantra

Texte

Tekst

īśāvāsyam idaḿ sarvaṁ
yat kiñca jagatyāṁ jagat
tena tyaktena bhuñjīthā
mā gṛdhaḥ kasya svid dhanam
īśāvāsyam idaḿ sarvaṁ
yat kiñca jagatyāṁ jagat
tena tyaktena bhuñjīthā
mā gṛdhaḥ kasya svid dhanam

Synonyms

Synonyms

īśa : du Seigneur ; āvāsyam : sous la domination ; idam : ceci ; sarvam : tout ; yat kiñca : quoi que ce soit ; jagatyām : dans l’univers ; jagat : tout ce qui est animé ou inanimé ; tena : par Lui ; tyaktena : la part assignée ; bhuñjīthāḥ : tu dois accepter ; mā : ne pas ; gṛdhaḥ : essayer d’acquérir ; kasya svit : de quelqu’un d’autre ; dhanam : les biens.

īśa — Jumalaga; āvāsyam — kontrollitav; idam — see; sarvam — kõik; yat kiñca — mis ka ei oleks; jagatyām — universumis; jagat — elav ja elutu; tena — Tema poolt; tyaktena — eraldatud; bhuñjīthāḥ — peab tunnistama; — mitte; gṛdhaḥ — soov omandada; kasya svit — veel millegi; dhanam — rikkust.

Translation

Translation

De tout ce qui existe en cet univers, de l’animé comme de l’inanimé, le Seigneur est maître et possesseur. Chacun doit donc prendre uniquement la part qui lui est assignée, sachant bien à qui tout appartient.

Kõik elav ja elutu selles universumis kuulub Jumalale ja on Tema poolt juhitav. Seepärast peab igaüks võtma ainult seda hädavajalikku, mis on temale eraldatud nagu tema osa ja hoiduma ülejäänust, hästi teades, kellele kõik kuulub.

Purport

Purport

La connaissance védique est infaillible car elle est transmise par une filiation spirituelle authentique dont le Seigneur est l’origine. La source de ce savoir est transcendantale puisqu’Il en formula Lui-même les prémices. Ces paroles du Seigneur sont apauruṣeya, car Celui qui les a émises n’appartient pas à l’univers matériel. Tout être vivant en ce monde a quatre imperfections : 1) il est doté de sens imparfaits, 2) il est astreint à l’illusion, 3) il est sujet à l’erreur, 4) il est porté à tromper autrui. Ces quatre imperfections l’empêchent de donner une connaissance parfaite. Mais les Vedas ne viennent pas d’un être aussi imparfait. À l’origine, Brahmā, le premier être créé, reçut de Dieu Lui-même la connaissance des Vedas en son cœur ; il la transmit à ses fils et à ses disciples, qui la perpétuèrent à travers les âges.

Vedalik tarkus on eksimatu, kuna see jõuab meieni jüngrite pärimustena, vaimsete õpetajate läbi, saades alguse Jumalast Enesest. Vedalik tarkus pärineb transtsedentaalsetest allikatest ja esimese sõna ütles Jumal Ise. Sõnu, mida ütles Jumal Ise, nimetatakse apauruṣeya, mis tähendab, et nad ei ole pärit ilmalikult isikult. Selle ilmaliku maailma elavail olendeil on neli puudust: 1) ta on määratud tegema vigu, 2) ta on sõltuv illusioonidest, 3) tal on kalduvus teisi petta, 4) tema meeled on ebatäiuslikud. Taolise nelja liiki ebatäiuslikkuse tõttu pole võimalik anda edasi täiuslikku informatsiooni kõikeläbivast tarkusest. Vedad ei ole loodud niisuguste ebatäiuslike autorite poolt. Vedade tarkus anti algselt edasi esimese elava olendi, Brahmā, südamesse ning Brahmā levitas seda omakorda oma poegade ja jüngrite seas, kes jätkasid seda kogu ajaloo vältel.

Contrairement aux êtres vivants et aux objets inanimés, le Seigneur étant pūrṇam (infiniment parfait), Il ne peut être sujet aux lois de la nature matérielle dont Il est Lui-même le législateur. L’Īśopaniṣad, qui est une partie du Yajur Veda, traite du droit de propriété divin sur tout ce qui est, droit confirmé dans le septième chapitre de la Bhagavad-gītā (7.4–5) où sont définies la parā et l’aparā prakṛti.

Kuna Jumal on pūrṇam, ehk täiesti täiuslik, siis ei allu Ta materiaalse looduse seadustele, samal ajal kui kõik elavad ja elutud olendid alluvad loodusseaduste kontrollile ning sõltuvad seega Jumala võimust. "Īśopaniṣad" on osa "Yajur vedast" ning sisaldab informatsiooni selle kohta, kellele kuulub kõik, mis eksisteerib universumis.

Les éléments de la nature, soit la terre, l’eau, le feu, l’air, l’éther, le mental, l’intelligence et l’ego matériel, appartiennent tous à l’énergie inférieure du Seigneur (aparā-prakṛti) qu’on appelle également l’énergie matérielle, tandis que l’âme spirituelle, le principe vital, constitue Son énergie supérieure (parā-prakṛti). Ces énergies (prakṛtis) émanent toutes deux du Seigneur, qui est donc le maître ultime de tout ce qui existe. Il n’est rien dans l’univers qui n’appartienne pas à la prakṛti, qu’elle soit parā ou aparā, et par conséquent, tout est la propriété de l’Être Suprême.

See leiab kinnitust "Bhagavad-gītā" seitsmendas peatükis (7.4-5), kus on arutlusel parā ja aparā prakṛti. Kõik looduse elemendid — maa, tuli, õhk, vesi, vaim, intelligents ja ego — see kõik on Jumala alama astme, ehk materiaalse energia võimuses, samal ajal kui elav olend, orgaaniline energia on sõltuv Jumala kõrgema astme energiast, parā prakṛtist. Kogu energia tuleneb Jumalast, järelikult on Tema kõige kontrollija. Maailmas ei ole midagi, mis ei kuuluks parā või aparā prakṛti alla, järelikult kuulub kõik otseselt Kõrgeimale Olevusele.

L’Être Suprême, Dieu, la Personne Absolue, étant en tout point complet, Il possède une intelligence parfaite et totale grâce à laquelle Il peut tout organiser par la voie de Ses diverses puissances. On compare souvent l’Être Suprême au feu, et tout ce qui existe, l’organique comme l’inorganique, à la chaleur et à la lumière du feu. De même que le feu dispense son énergie sous forme de chaleur et de lumière, le Seigneur déploie Ses énergies de diverses façons. Il demeure ainsi le maître et le soutien ultime de tout ce qui est. Il est omniscient, tout-puissant et le bienfaiteur de tous. Il détient à leur plus haut degré de perfection la puissance, la gloire, la beauté, la fortune, le savoir et le renoncement.

Kõrgeimal Olevusel, Jumaluse Absoluutsel Isiksusel, kes on Täiuslik Isik, on veatu ja lõplik intelligents korraldamaks kõike Oma erinevate potentsiaalide abil. Kõrgeimat Olendit võrreldakse tihti tulega ning kõike orgaanilist ja anorgaanilist võrreldakse tule soojuse ja valgusega. Tuli annab energiat ära soojuse ja valguse kaudu ning samuti jaotab Jumal Oma energiat erineval kombel ning jääb kõige kontrollijaks, ülalhoidjaks ja ainuvalitsejaks. Ta on Kõikvõimas, Ta on kõige Teadja, kõigi Heategija ning Tal on kujutelmatult palju võimu, rikkust, kuulsust, tarkust ja loobumust.

Soyons donc assez intelligents pour comprendre qu’excepté le Seigneur, nul ne possède quoi que ce soit. Par conséquent, il ne faut accepter que la part qu’Il nous a assignée. La vache, par exemple, donne du lait mais ne le boit pas ; elle mange de l’herbe et du foin, et son lait est destiné à nourrir les humains car tel est le dessein du Seigneur. Nous devons nous satisfaire des choses qu’Il nous a accordées sans jamais oublier à qui appartient en réalité tout ce dont nous disposons.

Seetõttu peaks inimene olema küllaldaselt tark mõistmaks, et kõik kuulub Jumalale ning, et vastu võib võtta seda, mis kuulub Jumala juurde. Näiteks annab lehm piima, kuid ei joo seda. Tema piim on määratud inimestele joomiseks. Lehm sööb rohtu ja õlgi, kuid ei joo oma piima. Selliselt on Jumal korraldanud ning meiegi peame rahulduma asjadega, mida Ta on oma helduses kõrvale pannud. Me ei tohi ära unustada, kellele kuuluvad tegelikult asjad, mida me omame.

Prenons comme autre exemple la maison où nous habitons. Si nous regardons les choses du point de vue de l’Īśopaniṣad, nous devons reconnaître que nous n’avons créé aucune des matières premières (bois, pierre, fer, etc.) ayant servi à sa construction ; nous n’avons fait que modifier leur forme originelle et les assembler par notre travail. Or, l’ouvrier peut-il se dire le propriétaire d’un objet parce qu’il a travaillé dur à le façonner ?

Võtke näiteks elumaja, mis on valmistatud mullast, puust, kivist, metallist, tsemendist ja paljudest teistest materjalidest. Kui me mõtleme "Śrī Īśopaniṣadi" terminites, siis teame me, et ühtki neist ülalmainitud ehitusmaterjalidest ei suuda me ise luua. Me võime need lihtsalt kokku panna ja anda neile oma tööga erinevaid vorme. Tööline ei saa väita, et asi kuulub talle ainult seetõttu, et ta on selle kallal tööd teinud.

La société souffre d’incessants conflits entre prolétaires et capitalistes qui, arrivés à un niveau international, mettent le monde en danger. Les hommes s’affrontent comme chiens et chats. La Śrī Īśopaniṣad ne peut aider des chiens ou des chats ; transmise par les purs ācāryas, c’est à l’homme véritable qu’elle donne le message de Dieu. La race humaine doit donc tirer parti de la sagesse qu’elle enseigne et cesser de se battre pour des possessions matérielles. Il faut se contenter des privilèges que le Seigneur nous octroie dans Sa miséricorde. Nulle paix n’est possible aussi longtemps que communistes, capitalistes ou tout autre parti se diront propriétaires des ressources naturelles qui, en fait, n’appartiennent qu’à Dieu.

Le capitaliste ne peut pas subjuguer le communiste par de simples manœuvres politiques, pas plus que le communiste ne peut vaincre le capitaliste simplement en combattant pour le pain volé. Si l’un et l’autre ne reconnaissent pas le droit de propriété absolu de la Personne Suprême, tout ce qu’ils clament comme leur appartenant est en fait volé et ils seront passibles de châtiment par les lois de la nature. La bombe atomique est entre les mains des communistes comme des capitalistes, et s’ils se refusent à reconnaître le droit de propriété du Seigneur Suprême, il est évident qu’un jour ou l’autre, elle détruira les deux partis. S’ils veulent être épargnés et donner la paix au monde, il leur faut suivre les enseignements de la Śrī Īśopaniṣad.

Tänapäeva ühiskonnas on töölised ja kapitalistid pidevas riius. Riid on praeguseks võtnud rahvusvahelised mõõtmed ja maailm on hädaohus. Inimesed lõrisevad vastamisi nagu koerad ja kassid. "Śrī Īśopaniṣad" ei saa anda nõu koertele ja kassidele, kuid see on Jumala teade inimestele, edasiantuna tõeliste ācāryade, pühade õpetajate kaudu. Ning inimkond peaks selle Vedade tarkuse vastu võtma; keegi ei peaks kaklema materiaalsete omanduste pärast. Inimene peaks rahulduma nende privileegidega, mis talle Jumala poolt antud on. Niikaua ei saa olema rahu kuni kommunistlik, kapitalistlik või ükskõik milline teine partei väidab end omavat loodusrikkusi, mis kuuluvad tervikuna Jumalale. Kapitalistid ei suuda hoida kommuniste vaos vaid poliitilise manööverdamisega, samuti ei saa kommunistid kapitalistidest võitu, võideldes lihtsalt varastatud leiva eest. Kuni nad ei tunnista, et kõik kuulub Jumalale, on kõik, mida nad väidavad end omavat, varastatud ning seetõttu saavad nad karistatud looduse seaduste järgi. Pomm on olemas nii kapitalistidel kui ka kommunistidel ning, kui nad ei tunnista Kõrgeima Jumaluse omandust, siis võib olla täiesti kindel, et lõpptulemusena hävitab pomm mõlemad pooled. Seetõttu peaksid mõlemad pooled järgima "Śrī Īśopaniṣadi" õpetust ning tooma selle abil maailmale rahu.

Les hommes ne sont pas faits pour se quereller comme chiens et chats. Ils doivent être assez clairvoyants pour réaliser l’importance de l’existence humaine et en comprendre le but. La littérature védique est destinée aux hommes, pas aux animaux. Pour se nourrir, un animal peut en tuer un autre, sans que ce soit un péché ; mais si un homme abat un animal pour le seul plaisir de ses papilles gustatives incontrôlées, il est responsable d’avoir brisé les lois de la nature et doit être puni en conséquence.

Inimolendid ei ole määratud kaklema nagu koer ja kass. Neil peaks olema küllaldaselt mõistust taipamaks inimelu tähtsust ning saamaks aru inimelu mõttest. Vedalik kirjandus on mõeldud inimestele ja mitte kassidele ja koertele. Kassid ja koerad võivad tappa toiduks teisi loomi ja sealjuures ei räägita patust. Kuid kui inimene tapab looma, et rahuldada oma tärkavat isu, siis on ta vastutav looduse seaduste rikkumise eest ning peab saama karistatud.

Il y a certaines normes à respecter pour les êtres humains, mais qui ne s’appliquent pas aux animaux. Si le tigre ne mange ni riz, ni blé et ne boit pas de lait, c’est qu’il est fait pour se nourrir de chair animale. Ainsi, certains animaux sont herbivores et d’autres carnivores, mais aucun d’entre eux ne transgresse les lois de la nature, qui ont été établies par la volonté du Seigneur. Tous les représentants de la gent animale — mammifères, oiseaux, reptiles et autres — respectent rigoureusement les lois de la nature et ne commettent donc nul péché ; par conséquent, les enseignements védiques ne leur sont pas destinés. Seule la vie humaine comporte des responsabilités.

Inimolendite elu on loomadest erineval tasandil. Tiiger ei söö riisi ja nisu ega joo piima, kuna talle on tema osa jäetud loomade näol. On olemas palju loomi ja linde, kes on taime- või lihatoidulised, kuid ükski neist ei astu üle loodusseadustest, kuna nii on korraldanud Jumal. Loomad, linnud, roomajad, on otseselt seotud loodusseadustega ja selletõttu ei ole nende jaoks olemas küsimust eksimises, samuti pole Vedalikud õpetused mõeldud nende jaoks. Ainult inimelul on kohustused.

Toutefois, il ne faudrait pas se croire en parfaite harmonie avec les lois de la nature simplement parce qu’on a adopté un régime végétarien ; les végétaux sont aussi des êtres vivants. Une forme de vie doit en nourrir une autre, telle est la loi de la nature. Être un végétarien strict ne doit pas être un sujet de fierté ; ce qui importe, c’est de reconnaître Dieu comme le possesseur suprême. La conscience des animaux n’est pas suffisamment développée pour qu’ils se rendent compte de l’existence du Seigneur Suprême, mais l’être humain, lui, est assez intelligent pour comprendre, à la lumière des Écritures védiques, comment fonctionnent les lois de la nature, et en retirer de grands bénéfices. L’homme s’expose à de grands risques en négligeant les enseignements védiques ; il est donc essentiel pour lui de reconnaître la souveraineté du Seigneur et de devenir Son dévot.

Dans la Bhagavad-gītā (9.26), le Seigneur dit clairement qu’Il accepte les aliments végétariens que Lui offrent Ses purs dévots. Par suite, l’homme doit non seulement devenir végétarien, mais doit aussi devenir un dévot du Seigneur. Il doit servir Dieu avec amour et Lui offrir tous ses aliments pour n’en partager que les reliefs, appelés prasāda, la miséricorde de Dieu. Seul celui qui agit ainsi s’acquitte convenablement de ses responsabilités humaines. Celui qui n’offre pas sa nourriture au Seigneur ne mange que du péché et s’expose à toutes sortes de malheurs, conséquences de ses actes coupables. (Bhagavad-gītā, 3.13)

Ei ole õige arvata, et aitab ainult taimetoitlusest, et mitte üle astuda looduse seadustest. Ka taimedes on elu. Üks elu on mõeldud toitma teist elu. See on looduse seadus. Inimene ei peaks olema selle üle uhke, et ta on taimetoitlane. Tähtis on tunnetada Kõrgeimat Jumalat. Loomadel ei ole arenenud teadvust, et nad võiksid tunnetada Jumalat, kuid inimolend on küllaldaselt tark selleks, et võtta õppust Vedalikust kirjandusest ning seeläbi aru saada, kuidas toimivad looduse seadused. Kui inimene eitab Vedaliku kirjanduse õpetusi, siis on tema elu täis ohte. Seetõttu nõutakse inimeselt, et ta tunnistaks Kõrgeima Jumala ülemvõimu. Ta peab olema pühendunud Jumalale. Ta peab kõik ohverdama Jumalale ja võtma osa vaid Jumalale ohverdatud toidu jääkidest. Nii on tema õige kohus. "Bhagavad-gītās" (9.26) väidab Jumal selgelt, et Ta võtab vastu vaid taimetoitu, mis tuleb puhta pühendunu kätest. Seetõttu ei pea me olema vaid rangelt taimetoitlased, vaid olema ka pühendunud Jumalale, andma Jumalale kogu oma toidu ja võtma osa vaid prasādamist, Jumala armust.

Selline pühendunu elab õiget elu. Need, kes seda ei tee, söövad vaid patustades ja kannatavad mitmete hädade all, mis on mitmesuguste eksimuste tulemus (Bg. 3.13).

La racine du péché est la désobéissance délibérée aux lois de la nature, manifestée par le refus de reconnaître le droit de propriété absolu du Seigneur. La transgression des lois de la nature, de l’ordre du Seigneur, entraîne la ruine de l’homme. Au contraire, si l’on est sensé, si l’on connaît les lois de la nature, et si l’on reste libre de l’attachement comme de l’aversion, on est certain de retrouver la considération du Seigneur et de devenir digne de retourner vers Lui, dans Son royaume éternel.

Patu juur on oma olemuselt looduse seadustele mittekuuletumine, selle eitamine, et kõik kuulub Jumalale. Looduse seadustele või Jumala käskudele mitteallumine toob endaga kaasa inimolendi hävimise. Kui inimene on mõistlik ja teab looduse seadusi, olemata mõjutatud mittevajalikest sidemeist ja põlastusest, siis võib ta olla kindel, et Jumal tunnistab ta omaks ning ta on kõlvulik minema tagasi Jumala juurde, tagasi oma igavesse koju.