Skip to main content

Introduction

Sissejuhatus

oṁ ajñāna-timirāndhasya
jñānāñjana-śalākayā
cakṣur unmīlitaṁ yena
tasmai śrī-gurave namaḥ
oṁ ajñāna-timirāndhasya
jñānāñjana-śalākayā
cakṣur unmīlitaṁ yena
tasmai śrī-gurave namaḥ
śrī-caitanya-mano-’bhīṣṭaṁ
sthāpitaṁ yena bhū-tale
svayaṁ rūpaḥ kadā mahyaṁ
dadāti sva-padāntikam
śrī-caitanya-mano-’bhīṣṭaṁ
sthāpitaṁ yena bhū-tale
svayaṁ rūpaḥ kadā mahyaṁ
dadāti sva-padāntikam

J’étais plongé dans les plus profondes ténèbres de l’ignorance, mais avec le flambeau de la connaissance, mon maître spirituel m’a ouvert les yeux. Je lui rends mon hommage respectueux.

Ma sündisin sügavaimas teadmatuses, kuid minu vaimne õpetaja avas mu silmad teadmiste tõrviku valgusel. Ma kummardan tema ees ja avaldan oma suurimat lugupidamist.

Quand donc Śrīla Rūpa Gosvāmī Prabhupāda, qui a institué ici-bas cette grande mission pour répondre au désir de Śrī Caitanya, m’accordera-t-il refuge sous ses pieds pareils-au-lotus ?

Täitmaks Jumal Caitanya soovi, algatas Śrīla Rūpa Gosvāmī Prabhupāda misjonitegevuse selles materiaalses maailmas. Millal küll leian ma varjupaiga Tema lootosjalgade juures?

vande ’haṁ śrī-guroḥ śrī-yuta-pada-
kamalaṁ śrī-gurūn vaiṣṇavāṁś ca
śrī-rūpaṁ sāgrajātaṁ saha-gaṇa-
raghunāthānvitaṁ taṁ sa-jīvam
sādvaitaṁ sāvadhūtaṁ parijana-
sahitaṁ kṛṣṇa-caitanya-devaṁ
śrī-rādhā-kṛṣṇa-pādān saha-gaṇa-
lalitā-śrī-viśākhānvitāṁś ca
vande ’haṁ śrī-guroḥ śrī-yuta-pada-
kamalaṁ śrī-gurūn vaiṣṇavāṁś ca
śrī-rūpaṁ sāgrajātaṁ saha-gaṇa-
raghunāthānvitaṁ taṁ sa-jīvam
sādvaitaṁ sāvadhūtaṁ parijana-
sahitaṁ kṛṣṇa-caitanya-devaṁ
śrī-rādhā-kṛṣṇa-pādān saha-gaṇa-
lalitā-śrī-viśākhānvitāṁś ca

Je rends mon hommage respectueux aux pieds pareils-au-lotus de mon maître spirituel, de tous les précepteurs de la voie de la dévotion, et de tous les vaiṣṇavas. Mon hommage respectueux également aux pieds pareils-au-lotus de Śrīla Rūpa Gosvāmī et de son frère aîné Sanātana Gosvāmī, de même qu’à Raghunātha Dāsa, Raghunātha Bhaṭṭa, Gopāla Bhaṭṭa et Śrīla Jīva Gosvāmī. J’offre encore mon respectueux hommage à Śrī Kṛṣṇa Caitanya et à Śrī Nityānanda de même qu’à Śrī Advaita Prabhu, Gadādhara, Śrīvāsa et leurs autres compagnons. Et mon hommage enfin à Śrīmatī Rādhārāṇī et à Śrī Kṛṣṇa, comme à Leurs compagnes, Lalitā, Viśākhā et les autres gopīs.

Ma kummardan aupaklikult oma vaimse õpetaja ja kõikide vaiṣṇavate lootosjalge ees. Minu aupaklikud kummardused Śrīla Rūpa Gosvāmī ja tema vanema venna Sanātana Gosvāmī, samuti Raghunātha Dāsa ja Raghunātha Bhaṭṭa, Gopāla Bhaṭṭa ja Śrīla Jīva Gosvāmī lootosjalge ees. Minu aupaklikud kummardused Śrī Kṛṣṇa Caitanya ja Jumal Nityānanda ning kõikide nende kaaslaste, nagu Advaita Ācārya, Gadādhara ja Śrīvāsa ees. Minu aupaklikud kummardused Jumal Śrī Kṛṣṇa ja Śrīmatī Rādhārāṇi lootosjalge ees ning kõikide gopīde, eeskätt Śrī Lalitā ja Viśākhā, ees.

he kṛṣṇa karuṇā-sindho
dīna-bandho jagat-pate
gopeśa gopikā-kānta
rādhā-kānta namo ’stu te
he kṛṣṇa karuṇā-sindho
dīna-bandho jagat-pate
gopeśa gopikā-kānta
rādhā-kānta namo ’stu te

Ô Kṛṣṇa, océan de miséricorde, Toi l’ami des malheureux et le Seigneur de l’univers, Toi le maître des pâtres, l’amant de Rādhārāṇī et des gopīs, je Te rends mon hommage respectueux.

Oo, mu kallis Kṛṣṇa, Sa oled kõigi muresolijate sõber ja kogu loome allikas. Sa oled gopīde valitseja ja Rādhārāṇī armastatu. Ma kummardan Sinu ees sügavas austuses.

tapta-kāñcana-gaurāṅgi
rādhe vṛndāvaneśvari
vṛṣabhānu-sute devi
praṇamāmi hari-priye
tapta-kāñcana-gaurāṅgi
rādhe vṛndāvaneśvari
vṛṣabhānu-sute devi
praṇamāmi hari-priye

Ô Rādhārāṇī, je T’offre mes respects, Toi la reine de Vṛndāvana dont la carnation est d’or en fusion. Ô Toi la fille du roi Vṛṣabhānu, si chère au Seigneur, Kṛṣṇa.

Ma avaldan oma lugupidamist Rādhārāṇīle, kes on Vṛndāvana kuninganna ning kelle nahk on sulakulla värvi. Sa oled kuningas Vṛṣabhānu tütar ning väga kallis Jumal Kṛṣṇale.

vāñchā-kalpa-tarubhyaś ca
kṛpā-sindhubhya eva ca
patitānāṁ pāvanebhyo
vaiṣṇavebhyo namo namaḥ
vāñchā-kalpa-tarubhyaś ca
kṛpā-sindhubhya eva ca
patitānāṁ pāvanebhyo
vaiṣṇavebhyo namo namaḥ

Sans fin, je rends mon hommage respectueux à tous les vaiṣṇavas, les dévots du Seigneur. Ils peuvent, comme l’arbre-à-souhaits, combler les désirs de chacun et débordent de compassion pour les âmes déchues.

Minu aupaklikud kummardused kõikide vaiṣṇavatest pühendunute ees, kelle südamed on tulvil kaastunnet kõikide langenud hingede vastu ning kes, sarnaselt soovide puule, on võimelised täitma igaühe soove.

śrī-kṛṣṇa-caitanya prabhu-nityānanda
śrī-advaita gadādhara śrīvāsādi-gaura-bhakta-vṛnda
śrī-kṛṣṇa-caitanya prabhu-nityānanda
śrī-advaita gadādhara śrīvāsādi-gaura-bhakta-vṛnda

Je rends mon hommage respectueux à Śrī Kṛṣṇa Caitanya, Prabhu Nityānanda, Śrī Advaita, Gadādhara, et à tous les dévots de Gaurāṅga menés par Śrīvāsa.

Minu aupaklikud kummardused Śrī Kṛṣṇa Caitanya, Prabhu Nityānanda, Śrī Advaita, Gadādhara, Śrīvāsa ja teiste pühendumusahelas viibijate ees.

hare kṛṣṇa hare kṛṣṇa kṛṣṇa kṛṣṇa hare hare
hare rāma hare rāma rāma rāma hare hare
hare kṛṣṇa hare kṛṣṇa kṛṣṇa kṛṣṇa hare hare
hare rāma hare rāma rāma rāma hare hare

La Bhagavad-gītā, connue également sous le nom de Gītopaniṣad renferme l’essence du savoir védique. Elle est l’une des Upaniṣads les plus importantes. Il existe d’ailleurs de nombreux commentaires sur l’ouvrage, tellement même, qu’on pourrait s’interroger sur le bien-fondé d’une nouvelle publication. Voici donc ce qui m’a amené à produire la présente édition de ce livre.

Une dame m’a un jour prié de lui recommander une traduction de la Bhagavad-gītā. Bien qu’il y ait eu de multiples versions indiennes et occidentales de l’œuvre, je n’en ai trouvé aucune qui conserve rigoureusement au texte son intégrité originelle. Dans presque toutes, les commentateurs donnent leur opinion personnelle sans réellement rendre tel quel l’esprit de la Bhagavad-gītā.

„Bhagavad-gītā" on tuntud ka nime „Gītopaniṣad" all. Selles teoses sisaldub kogu vedateaduse tuum ning see on üks olulisemaid „Upaniṣade" vedakirjanduses. Muidugi leidub inglise keeles „Bhagavad-gītāle" mitmeid kommentaare ning võib tekkida kahtlus veel ühe vajalikkuses. Käesoleva väljaande vajalikkust võib selgitada järgnevalt. Hiljuti küsis üks ameeriklanna minu käest, millist „Bhagavad-gītā" tõlget ma talle soovitaksin. Ühendriikides võib müügilt leida väga mitmeid „Bhagavad-gītā" ingliskeelseid tõlkeid, kuid seni pole ma ei Ameerikas ega ka Indias näinud ühtegi autoriteetset väljaannet. Peaaegu kõigis neis on kommentaaride jagaja väljendanud omaenese arvamust, puudutamata „Bhagavad-gītā" vaimu nii nagu see tegelikult on.

Or cet esprit, l’Écrit lui-même nous le révèle. Tout comme pour prendre un médicament il faut se référer à la posologie, il convient de recevoir la Bhagavad-gītā en observant les directives de Celui qui l’a énoncée. En effet, si nous souhaitons qu’un médicament soit efficace, nous ne le prendrons pas d’une manière fantaisiste, ou selon les recommandations d’un ami, mais bien plutôt nous en tiendrons-nous aux indications de la notice ou aux instructions du médecin. Il en est de même de l’étude de la Bhagavad-gītā.

Au fil des pages, l’identité de Kṛṣṇa s’affirme : Il est Bhagavān, Il est Dieu, la Personne Suprême. Certes, le mot bhagavān désigne parfois une éminente personnalité ou un puissant deva. Et il indique assurément ici que Kṛṣṇa est un personnage de grande importance. Mais il nous faut savoir que Kṛṣṇa est Dieu, la Personne Suprême, ainsi que le confirment tous les grands ācāryas (maîtres spirituels) tels que Śaṅkarācārya, Rāmānujācārya, Madhvācārya, Nimbārka Svāmī, Śrī Caitanya Mahāprabhu et beaucoup d’autres autorités de l’Inde versées dans le savoir védique. En outre, le Seigneur en personne établit Sa divinité suprême dans la Bhagavad-gītā elle-même, divinité que Lui reconnaissent la Brahma-saṁhitā et l’ensemble des Purāṇas, plus particulièrement le Bhāgavata Purāṇa, ou Śrīmad-Bhāgavatam (kṛṣṇas tu bhagavān svayam). Nous devons donc recevoir la Bhagavad-gītā conformément aux directives de Dieu Lui-même.

Dans le quatrième chapitre (4.1–3), le Seigneur dit :

Teose tegelikust vaimust räägitakse „Bhagavad-gītās" endas. Me võime tuua näite: kui me soovime tarvitada teatud ravimit, siis tuleb meil täpselt järgida sellega kaasa antud juhendit. Me ei tohi tarvitada ravimit iseenese äranägemise või sõbra soovituse kohaselt. Me peame juhendist või arsti ettekirjutusest täpselt kinni pidama. Analoogselt tuleb suhtuda ka „Bhagavad-gītāsse". Meil tuleb juhinduda teose kõneleja näpunäidetest. „Bhagavad-gītā" kõnelejaks on Jumal Śri Kṛṣṇa. Teda mainitakse „Bhagavad-gītā" igal leheküljel kui Jumala Kõrgeimat Isiksust – Bhagavāni. Loomulikult võib sõna bhagavān viidata vahel mõnele mõjuvõimsale isikule või pooljumalale ja kahtlemata tähistab see sõna siin Jumal Śrī Kṛṣṇat kui suurt isiksust. Kuid samal ajal peame me teadma, et Śrī Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus. Seda kinnitavad meile kõik suured ācāryad (vaimsed õpetajad) nagu Śaṅkarācārya, Rāmānujācārya, Madhvācārya, Nimbārka Svāmī, Śrī Caitanya Mahāprabhu ja paljud teised vedateaduse autoriteedid Indias. Jumal Ise kinnitab samuti „Bhagavad-gītās," et Ta on Jumala Kõrgeim Isiksus ning selliselt käsitletakse Teda ka „Brahma-saṁhitās" ja „Purāṇades"; eriti „Śrīmad-Bhāgavatamis," mida tuntakse ka „Bhāgavata Purāṇa" nime all (kṛṣṇas tu bhagavān svayam). Seetõttu tulebki meil suhtuda „Bhagavad-gītāsse" Jumala Isiksuse Enda juhenduste kohaselt.

„Gītā" neljandas peatükis (4.1 – 3) lausub Jumal:

imaṁ vivasvate yogaṁ
proktavān aham avyayam
vivasvān manave prāha
manur ikṣvākave ’bravīt
imaṁ vivasvate yogaṁ
proktavān aham avyayam
vivasvān manave prāha
manur ikṣvākave ’bravīt
evaṁ paramparā-prāptam
imaṁ rājarṣayo viduḥ
sa kāleneha mahatā
yogo naṣṭaḥ paran-tapa
evaṁ paramparā-prāptam
imaṁ rājarṣayo viduḥ
sa kāleneha mahatā
yogo naṣṭaḥ paran-tapa
sa evāyaṁ mayā te ’dya
yogaḥ proktaḥ purātanaḥ
bhakto ’si me sakhā ceti
rahasyaṁ hy etad uttamam
sa evāyaṁ mayā te ’dya
yogaḥ proktaḥ purātanaḥ
bhakto ’si me sakhā ceti
rahasyaṁ hy etad uttamam

Il apprend à Arjuna que la connaissance du yoga dont il est question ici fut d’abord révélée au deva du soleil, qui la livra à Manu, lequel la communiqua à son tour à Ikṣvāku. Ainsi le yoga qu’enseigne la Bhagavad-gītā fut-il transmis par une filiation spirituelle, de maître à disciple. Or, comme avec le temps ce savoir s’est perdu, le Seigneur l’énonce à nouveau. Mais cette fois Il l’expose à Arjuna sur le champ de bataille de Kurukṣetra.

Nendes värssides teatab Jumal Arjunale, et teadmised nimetatud joogasüsteemist, „Bhagavad-gītāst," anti esmalt Päikesejumalale, kes andis need teadmised omakorda edasi Manule. Manu rääkis sellest Ikṣvākule ning sellise õpilasjärgnevusahela kaudu, kus teadmisi antakse otseselt ühelt isikult teisele, on seda õpetust ajast aega edasi antud. Pika aja jooksul läks see õpetus aga kaotsi ja Jumalal tuli need teadmised uuesti anda, sedapuhku Arjunale Kurukṣetra lahinguväljal.

Kṛṣṇa explique à Arjuna qu’Il lui révèle ce savoir secret, suprême entre tous, parce qu’il est Son dévot et Son ami. La Bhagavad-gītā est donc un traité plus particulièrement destiné aux dévots du Seigneur. Il y a trois catégories de spiritualistes, les jñānīs, les yogīs et les bhaktas, c’est-à-dire respectivement, les philosophes impersonnalistes, les adeptes de la méditation et les dévots du Seigneur. Dans ces versets également, le Seigneur annonce à Arjuna qu’Il fait de lui le premier chaînon d’une nouvelle filiation spirituelle (paramparā) puisque l’ancienne est rompue. Le Seigneur souhaite donner naissance à une nouvelle lignée de maîtres chargés de transmettre sans l’altérer la connaissance autrefois rapportée par le deva du soleil à ses successeurs. Il désire aussi que cette connaissance se propage par l’intermédiaire d’Arjuna, qui doit devenir l’autorité en matière de compréhension de la Bhagavad-gītā. On voit donc que le Seigneur a tout spécialement choisi Arjuna pour divulguer Son enseignement parce qu’il est Son dévot, Son disciple immédiat et Son ami intime. Pour cette raison, celui qui désire vraiment comprendre la Gītā doit développer les mêmes qualités qu’Arjuna. Il doit être un dévot uni au Seigneur par une relation directe. Or ce n’est qu’en devenant un dévot du Seigneur qu’on établit un lien direct avec Lui.

Bien que le sujet soit fort complexe, on peut tout de même expliquer brièvement que la relation qui unit le dévot à Dieu, la Personne Suprême, revêt l’une de ces cinq formes :

Ta lausub Arjunale, et Ta usaldab selle ülima saladuse talle, sest Arjuna on Tema pühendunu ja Tema sõber. Sellisel moel annab Jumal mõista, et „Bhagavad-gītā" on teos, mis on mõeldud eeskätt Tema pühendunutele. Transtsendentaliste on kolme liiki: jñānī, yogī ja bhakta ehk impersonalistid, mediteerijad ja pühendunud. „Bhagavad-gītās" ütleb Jumal Arjunale selgelt, et eelmise õpilasjärgnevusahela katkemise tõttu saab Arjunast uue paramparā (õpilasjärgnevusahela) esimene lüli. Järelikult oli see Jumala tahe – luua uus paramparā, mis annaks teadmisi edasi täpselt sellisel kujul nagu neid levitas Päikesejumal. Samuti oli Tema soov, et Arjuna paneks Tema õpetuste levikule uue alguse. Ta tahtis, et Arjunast saaks autoriteet „Bhagavad-gītā" mõistmises. Me võime seega tõdeda, et „Bhagavad- gītā" õpetus anti edasi Arjunale nimelt sel põhjusel, et Arjuna oli Jumala pühendunu, Kṛṣṇa otsene õpilane ja Tema lähedane sõber. Seetõttu mõistab „Bhagavad-gītāt" kõige paremini inimene, kel on Arjunaga sarnased omadused. Ta peab olema Jumalaga vahetutes suhetes viibiv pühendunu. Jumala pühendunuks saades omab inimene koheselt vahetuid suhteid Jumalaga. Sel teemal võiks rääkida väga üksikasjalikult, kuid üldjoontes võib öelda, et pühendunu suhtleb Jumala Kõrgeima Isiksusega ühel viisil viiest võimalikust:

1. la relation passive, ou neutre

1. Pühendunu võidakse olla passiivsel moel.

2. la relation active, ou de service

2. Pühendunu võidakse olla aktiivsel moel.

3. la relation d’amitié

3. Pühendunu võidakse olla kui sõber.

4. la relation parentale

4. Pühendunu võidakse olla kui vanem, s.o. isa või ema.

5. la relation amoureuse.

5. Pühendunu võidakse olla kui armastav abikaasa.

Arjuna est uni au Seigneur par une relation d’amitié. Évidemment, un abîme sépare cette amitié de celle que nous connaissons dans le monde matériel. Cette amitié transcendantale n’est pas à la portée de tous. Car si chaque être est uni au Seigneur par une relation qui lui est personnelle, cette relation ne devient manifeste que lorsque l’être atteint la perfection du service de dévotion. Malheureusement, dans notre condition actuelle, non seulement avons-nous oublié le Seigneur Suprême, mais aussi la relation éternelle qui nous lie à Lui.

Les milliards et milliards d’êtres vivants sont tous individuellement unis à Dieu par une relation éternelle. Cette relation, ou constitution propre et singulière de l’être, est appelée svarūpa. Or, comme nous l’avons mentionné plus haut, c’est par le processus du service de dévotion que l’être recouvre sa nature parfaite et originelle. Cet état de perfection est techniquement nommé svarūpa-siddhi. En ce qui le concerne, Arjuna est un dévot du Seigneur uni à Lui par une relation d’amitié.

Arjuna suhtles Jumalaga kui sõber. Loomulikult on selle sõpruse ja materiaalses maailmas leiduva sõpruse vahel tohutu erinevus. See on transtsendentaalne sõprus, mis ei saa osaks igaühele. Igaühel on Jumalaga omalaadsed suhted ning need suhted elustuvad kui me jõuame pühendunud teenimise täiuslikkuseni. Oma praeguses seisundis oleme me unustanud nii Kõigekõrgema Jumala kui ka oma igavesed suhted Temaga. Eranditult kõik miljarditest elusolenditest on igavesti Jumalaga teatud suhetes ning neid suhteid nimetatakse svarūpaks. Pühendunud teenimise läbi saab igaüks oma svarūpa uuesti ellu äratada. See tasand kannab nimetust svarūpa- siddhi – elusolendi algolemusliku positsiooni täiuslikkus. Arjuna oli seega pühendunu ning suhtles Kõrgeima Jumalaga kui sõber.

Le dixième chapitre nous permet de comprendre comment Arjuna réagit face au message de la Bhagavad-gītā (10.12–14) :

Tasuks tähele panna, mil viisil Arjuna „Bhagavad-gītā" vastu võttis. Kümnendas peatükis (10.12 – 14) kirjeldatakse seda järgmiselt:

arjuna uvāca
arjuna uvāca
paraṁ brahma paraṁ dhāma
pavitraṁ paramaṁ bhavān
puruṣaṁ śāśvataṁ divyam
ādi-devam ajaṁ vibhum
paraṁ brahma paraṁ dhāma
pavitraṁ paramaṁ bhavān
puruṣaṁ śāśvataṁ divyam
ādi-devam ajaṁ vibhum
āhus tvām ṛṣayaḥ sarve
devarṣir nāradas tathā
asito devalo vyāsaḥ
svayaṁ caiva bravīṣi me
āhus tvām ṛṣayaḥ sarve
devarṣir nāradas tathā
asito devalo vyāsaḥ
svayaṁ caiva bravīṣi me
sarvam etad ṛtaṁ manye
yan māṁ vadasi keśava
na hi te bhagavan vyaktiṁ
vidur devā na dānavāḥ
sarvam etad ṛtaṁ manye
yan māṁ vadasi keśava
na hi te bhagavan vyaktiṁ
vidur devā na dānavāḥ

« Arjuna dit : Tu es Dieu, la Personne Suprême, l’ultime demeure, la Vérité Absolue. Tu es la Personne originelle, transcendantale et éternelle. Tu es le Non-né, le plus pur et le plus grand. Tous les grands sages, Nārada, Asita, Devala et Vyāsa le proclament, et Toi-même à présent me le révèles. Ô Kṛṣṇa, tout ce que Tu m’as dit est pour moi l’entière vérité. Ni les devas ni les démons ne peuvent connaître Ta personne, ô Seigneur. »

Arjuna ütles: „Sina oled Jumala Kõrgeim Isiksus, kõige lõplik elupaik, puhtaim, Absoluutne Tõde. Sa oled igavene, transtsendentaalne, võimsaim, algne isiksus; see, kes pole eales sündinud. Kõik suured targad nagu Nārada, Asita, Devala ja Vyāsa kinnitavad seda tõde Sinu kohta ning nüüd kuulutad Sa seda mulle Ise. Oo, Kṛṣṇa, ma tunnistan kõike, mida Sa mulle räägid, kui tõde. Ei pooljumalad ega deemonid, mu Jumal, suuda mõista Sinu isiksust."

Après avoir reçu la Bhagavad-gītā du Seigneur en personne, Arjuna reconnaît en Kṛṣṇa le paraṁ brahma, le Brahman Suprême – les êtres distincts étant tous Brahman, tandis que Dieu est le Brahman Suprême. Les mots paraṁ dhāma Le désignent comme le repos, le séjour ultime de tout ce qui est ; pavitram signifie qu’Il est pur, exempt de toute souillure matérielle ; puruṣam indique qu’Il est le bénéficiaire suprême de tous les plaisirs ; śāśvatam, qu’Il est la Personne originelle ; divyam, qu’Il transcende la matière ; ādi-devam, qu’Il est Dieu, la Personne Suprême ; ajam, qu’Il est le Non-né ; et vibhum, le plus grand.

Olles kuulnud „Bhagavad-gītāt" Jumala Kõrgeimalt Isiksuselt, aktsepteeris Arjuna Kṛṣṇat kui paraṁ brahmat, Kõrgeimat Brahmanit. Iga elusolend on Brahman, kuid kõrgeim elusolend, Jumala Kõrgeim Isiksus, on Kõrgeim Brahman. Paraṁ dhāma tähendab, et Ta on ülim rahupaik, elupaik kõigele; pavitram tähendab, et Ta on puhas, materiaalsest saastast puutumata; puruṣam tähendab, et Ta on kõrgeim nautija; śāśvatam, et Ta on algne; divyam, et Ta on transtsendentaalne; ādi-devam tähendab, et Ta on Jumala Kõrgeim Isiksus; ajam, et Ta pole eales sündinud; ning vibhum tähendab, et Ta on võimsaim.

On pourrait croire que son amitié pour Kṛṣṇa incite Arjuna à prononcer des éloges flatteurs, mais pour dissiper tout soupçon du lecteur de la Bhagavad-gītā, Arjuna justifie ses louanges dans le verset suivant en précisant que si lui-même reconnaît en Kṛṣṇa, Dieu, la Personne Suprême, les autorités en matière de savoir védique que sont Nārada, Asita, Devala et Vyāsadeva, qui tous distribuent ce savoir reconnu des ācāryas, partagent son jugement. Non seulement Arjuna reconnaît-il l’absolue perfection des propos de Kṛṣṇa (sarvam etad ṛtaṁ manye – « Tout ce que Tu me dis, je l’accepte comme la vérité »), mais encore précise-t-il qu’il est très difficile de comprendre la personnalité du Seigneur que même les puissants devas ne peuvent connaître. Or, si même les êtres supérieurs à l’homme ne peuvent connaître Kṛṣṇa, comment un simple humain le pourrait-il sans devenir Son dévot ?

Nüüd võidakse mõelda, et kuna Kṛṣṇa oli Arjuna sõber, rääkis Arjuna Talle seda kõike meelituseks, kuid kõrvaldamaks kõik sellised kahtlused „Bhagavad-gītā" lugejate mõtetest, kinnitab Arjuna järgnevas värsis oma kiidusõnu, lausudes, et ta ei ole ainus, kes aktsepteerib Kṛṣṇat Jumala Kõrgeima Isiksusena, vaid et seda teevad ka sellised autoriteedid nagu Nārada, Asita, Devala ja Vyāsadeva. Need suured isiksused levitavad vedalikke teadmisi nii nagu neid aktsepteerivad kõik ācāryad. Seepärast ütlebki Arjuna Kṛṣṇale, et ta tunnistab kõike, mida Kṛṣṇa ütleb, lõpliku ja täiuslikuna. Sarvam etad ṛtaṁ manye: „Ma tunnistan kõike, mida Sa räägid, kui tõde." Samuti lausub Arjuna, et Jumala isiksust on väga raske mõista – see pole jõukohane isegi mitte võimsatele pooljumalatele. Seega ei suuda Jumalat mõista isegi inimestest võimsamad olendid. Kuidas võiks siis inimene mõista Jumal Śrī Kṛṣṇat, saamata Tema pühendunuks?

Il faut donc avoir une approche dévotionnelle de la Bhagavad-gītā, ne jamais se considérer l’égal de Kṛṣṇa et en aucun cas Le prendre pour une personne ordinaire ou même un très grand personnage. Kṛṣṇa est Dieu, la Personne Suprême. Que ce soit à la lumière de ces saints enseignements ou des paroles d’Arjuna qui s’efforce d’en saisir la portée, nous devons, ne serait-ce que théoriquement, accepter que Kṛṣṇa est Dieu. Cette acceptation soumise nous permettra de comprendre la Bhagavad-gītā. Inversement, lire sans une telle disposition d’esprit rendra la compréhension de l’ouvrage particulièrement ardue, car il s’agit d’un grand mystère.

Seetõttu tuleb „Bhagavad-gītāt" uurida pühendumuse vaimus. Keegi ei tohiks mõelda, et ta on Kṛṣṇaga võrdväärne või et Kṛṣṇa on tavaline isiksus ega isegi mitte seda, et Kṛṣṇa on väga erakordne isiksus. Śrī Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus. Seega peaks „Bhagavad-gītā" ja Arjuna kinnituste kohaselt inimene, kes püüab mõista „Bhagavad-gītāt", vähemalt teoreetiliselt aktsepteerima Śrī Kṛṣṇat kui Jumala Kõrgeimat Isiksust. Vaid sellises alandlikus vaimus oleme me suutelised „Bhagavad-gītāt" mõistma. Kui „Bhagavad-gītāt" ei loeta alandlikus vaimus, on selle mõistmine ülimalt raske, kuna see teos on üks suur mõistatus.

Quel est, en définitive, le but de la Bhagavad-gītā ? L’être humain étant généralement confronté dans sa vie à mille difficultés, tout comme le fut Arjuna devant l’imminence de la bataille de Kurukṣetra, nous dirons que la Bhagavad-gītā se propose de libérer l’humanité de l’ignorance inhérente à l’existence matérielle. Arjuna s’abandonna à Kṛṣṇa, qui lui exposa alors la Bhagavad-gītā.

Comme Arjuna, à cause de notre existence matérielle, nous sommes en proie à de vives anxiétés. En fait, nous baignons dans une atmosphère de non-existence. Et pourtant, bien que nous soyons, pour une raison ou une autre, plongés pour l’heure dans cet asat – ce qui n’existe pas –, nous ne sommes pas faits pour vivre sous la menace du non-existant, car nous sommes éternels.

Mis on siis „Bhagavad-gītā"? „Bhagavad-gītā" eesmärgiks on päästa inimkond materiaalse eksistentsi pimedusest. Kõikidel inimestel on palju erinevaid probleeme, just nagu Arjunalgi, kes pidi Kurukṣetra lahinguväljal võitlema. Arjuna alistus aga Śrī Kṛṣṇale, misjärel talle jutustati „Bhagavad- gītā". Materiaalsest eksistentsist tulenevad mured ei vaevanud mitte ainult Arjunat, vaid need vaevavad meid kõiki. Meie niinimetatud eksistents on õigupoolest eksistentsi kaotamine. Tegelikult ei saa eksistentsi kaotamine meid ähvardada. Me eksisteerime igavesti. Kuid ühel või teisel viisil oleme me sattunud keskkonda, mis on asat. Asat tähendab „see, mida ei ole olemas".

D’entre les êtres humains qui souffrent, seuls quelques-uns s’interrogent réellement sur leur condition intrinsèque, sur leur identité propre, sur la raison pour laquelle ils se sont retrouvés dans une situation aussi inconfortable. Or, à moins qu’il ne se demande pourquoi il souffre, à moins qu’il ne comprenne qu’il lui faut trouver un remède à ses maux, nul être humain ne peut être considéré digne de ce nom. L’humanité ne commence que lorsque de telles interrogations naissent dans l’esprit. Dans le Brahma-sūtra, on nomme cette recherche : brahma-jijñāsā (athāto brahma-jijñāsā). À moins que l’être humain ne s’enquière de la nature de l’Absolu, chacune de ses activités sera considérée comme un échec. Par conséquent, ceux qui s’essayent à trouver la cause de leurs souffrances, qui se demandent d’où ils viennent et où ils iront après la mort, sont à même d’étudier et de comprendre la Bhagavad-gītā. En outre, il faudra que l’étudiant sincère ait un grand respect pour Dieu, la Personne Suprême. Arjuna répondait parfaitement à tous ces critères.

Paljude kannatavate inimeste hulgast esitavad aga õigupoolest vaid väga vähesed küsimuse oma olemuse kohta – selle kohta, kes nad on; miks on nad sattunud sellesse kannatusterohkesse olukorda jne. Seni, kuni inimene ei hakka otsima oma kannatuste põhjuseid, kuni ta ei teadvusta, et ta ei soovi kannatada, vaid soovib hoopis leida lahenduse kõikidele oma probleemidele, ei saa teda veel päriselt inimeseks pidada. Inimeseks olemine algab siis, kui mõistuses tekivad taolised küsimused. „Brahma-sūtras" viidatakse sellistele küsimustele sõnaga brahma-jijñāsā. Athāto brahma-jijñāsā. Seni, kuni inimene ei esita küsimusi Absoluudi olemuse kohta, tuleb kõiki tema tegusid pidada ebaõnnestunuteks. Seepärast on neil, kes on hakanud otsima oma kannatuste põhjuseid ning esitama küsimusi selle kohta, kust nad tulevad ja kuhu lähevad pärast surma, parimad eeldused „Bhagavad- gītā" mõistmiseks. Siiras õpilane peab tundma ka sügavat lugupidamist Jumala Kõrgeima Isiksuse vastu. Arjuna oli selline õpilane.

Kṛṣṇa descend en ce monde spécifiquement pour rappeler à l’homme oublieux le but véritable de l’existence. Parmi les innombrables hommes qui s’éveilleront au vrai sens de la vie, un seul, peut-être, développera l’état d’esprit requis pour comprendre sa nature réelle ; c’est pour lui que Kṛṣṇa énonce la Bhagavad-gītā.

Le tigre de l’ignorance nous dévore tous, mais dans Son infinie miséricorde pour les êtres vivants – et plus particulièrement pour les êtres humains –, le Seigneur fait de Son ami Arjuna Son disciple et expose la Bhagavad-gītā.

Jumal Kṛṣṇa laskub Maale selleks, et inimestele, kes on elu tegeliku eesmärgi unustanud, seda jälle meelde tuletada. Kuid isegi siis mõistab ehk vaid üks paljudest ärganud inimolenditest oma tegelikku olemust ning just tema jaoks ongi käesolev „Bhagavad-gītā" jutustatud. Me kõik oleme pimedusega löödud, kuid Jumal on elusolendite, eriti inimeste suhtes ülimalt armulik. Seepärast jutustas Ta „Bhagavad-gītā," tehes Oma sõbrast Arjunast Oma õpilase.

Notons que parce qu’il est le compagnon intime de Kṛṣṇa, Arjuna ne peut être sujet à l’ignorance. S’il en devient pourtant victime lors de la bataille de Kurukṣetra, c’est pour donner à Kṛṣṇa l’occasion de répondre aux questions qu’il se posera sur les problèmes de l’existence, et pour en faire bénéficier les futures générations. L’homme saura alors quelle ligne de conduite adopter pour atteindre la perfection de la vie humaine.

Jumal Kṛṣṇa kaaslasena viibis Arjuna teadmatuse tasandist kõrgemal. Vaid selleks, et ta saaks Jumal Kṛṣṇale elu probleeme puudutavaid küsimusi esitada, asetati ta Kurukṣetra lahinguväljal teadmatuse mõju alla. Nii avanes Jumalal võimalus tulevaste inimpõlvede hüvanguks küsimustele vastata ja selgitada elu tegelikku mõtet. Tänu sellele saavad inimesed toimida neile juhendeile vastavalt ja täita inimelu missiooni.

La Bhagavad-gītā nous amène à comprendre cinq vérités fondamentales, dont la première est la science de Dieu, et la seconde, la nature intrinsèque des êtres vivants. Dieu est l’īśvara, « Celui qui dirige », et les êtres distincts, les jīvas, « ceux qui sont dirigés ». Seul un insensé se croira libre et ne reconnaîtra pas sa position subordonnée. L’être est en tout point subordonné, au moins dans son existence conditionnée. Outre l’īśvara et les jīvas, la Bhagavad-gītā nous entretient de la prakṛti (la nature matérielle), du temps (la durée totale de l’univers, ou manifestation matérielle), et du karma (l’action) – la manifestation cosmique donnant lieu aux activités innombrables et variées des êtres. Nous devons donc puiser dans cet Écrit la connaissance de Dieu, des êtres, de la prakṛti, de la manifestation cosmique, et de la façon dont elle est régie par le temps, et de ce en quoi consiste l’activité des êtres distincts.

„Bhagavad-gītā" hõlmab viit põhitõde. Esiteks selgitatakse teadust Jumalast ja seejärel elusolendite, jīvade, algolemuslikku positsiooni. Eksisteerivad īśvara ehk kontrollija ning jīvad ehk kontrollile alluvad elusolendid. Kui elusolend väidab, et ta asub väljaspool kontrolli, et ta on vaba, siis on ta hullumeelne. Elusolend viibib täielikult kontrolli all, vähemasti tingimustest sõltuvas elus. „Bhagavad-gītā" käsitleb nii īśvarat, kõrgeimat kontrollijat kui ka jīvasid, kontrollile alluvaid elusolendeid. Samuti räägitakse prakṛtist (materiaalsest loodusest), ajast (kogu universumi ehk materiaalse looduse avaldumise kestvusest) ja karmast (tegevustest). Kosmiline avaldumine on täidetud mitmesuguste tegevustega. Kõik elusolendid on hõivatud erinevate tegevustega. „Bhagavad-gītāst" peame me teada saama, kes on Jumal, kes on elusolendid, mis on prakṛti, mis on kosmiline avaldumine, kuidas seda kontrollib aeg ning millised on elusolendite tegevused.

La Bhagavad-gītā, à partir de ces cinq sujets fondamentaux, va démontrer que Dieu est suprême entre tous les êtres – qu’on Le nomme Kṛṣṇa, Brahman, Paramātmā, Souverain Suprême ou tout autrement. Les êtres vivants ne partagent cette souveraineté qu’en qualité. Comme le montreront les derniers chapitres, la nature matérielle est subordonnée au Seigneur Suprême et fonctionne sous Sa direction. Kṛṣṇa n’affirme-t-Il pas : mayādhyakṣeṇa prakṛtiḥ sūyate sa-carācaram – « La nature matérielle opère sous Ma direction. » Voir les merveilles de l’univers devrait nous aider à comprendre que derrière la manifestation cosmique se trouve l’être qui a le contrôle de tout. Rien ne saurait exister qui ne soit régi par quelqu’un. Il serait puéril de nier l’existence de ce maître d’œuvre. Un enfant trouvera peut-être extraordinaire qu’une voiture roule d’elle-même, sans traction animale, mais l’adulte, lui, sait que la machine a un moteur, et au-delà, un conducteur. Le Seigneur Suprême est sans conteste le « conducteur » de tout ce qui existe.

Comme nous le verrons dans les derniers chapitres, le Seigneur enseigne que les jīvas (les âmes distinctes) sont d’infimes parcelles de Son Être et font partie intégrante de Lui. Tout comme les gouttes d’eau de l’océan sont salées comme lui, tout comme les paillettes d’or sont du même métal précieux que la mine aurifère dont elles proviennent, nous-mêmes possédons les qualités de l’īśvara suprême, Kṛṣṇa, Bhagavān, mais à un degré infime, car nous sommes de minuscules īśvaras, des īśvaras subordonnés, parties intégrantes de Sa personne. Si nous essayons de dominer la nature, comme nous essayons aujourd’hui de devenir maître de l’espace, c’est parce que cette propension à diriger qui est en nous se trouve en Kṛṣṇa. La Bhagavad-gītā précise que cette tendance à vouloir régir la nature matérielle ne fait pas de nous pour autant les maîtres suprêmes.

Nendest viiest „Bhagavad-gītās" käsitletavast teemast selgub, et Kõigekõrgem Jumal ehk Kṛṣṇa ehk Brahman ehk Kõrgeim Kontrollija või Paramātmā – ükskõik, millist nime me kasutame – on kõigist võimsaim. Elusolendid on oma omadustelt Kõrgeima Kontrollijaga sarnased. Jumal omab kontrolli kõikide maailma asjade üle. Sellest räägitakse lähemalt „Bhagavad-gītā" viimastes peatükkides. Materiaalne loodus ei ole sõltumatu, see toimib Kõigekõrgema Jumala juhtimise kohaselt. Jumal Kṛṣṇa ütleb: mayādhyakṣeṇa prakṛtiḥ sūyate sa-carācaram – „See materiaalne loodus toimib Minu juhtimise all." Kui me näeme maailmas toimumas imelisi asju, peame me meeles pidama, et iga nähtuse taga on selle kontrollija. Mitte miski ei saa avalduda ilma kontrollijata. Lapsik oleks kontrollija olemasolu mitte eeldada. Näiteks võib laps mõelda, et auto on imeline asi, kuna ta liigub ilma, et hobune või mõni muu loom seda veaks, kuid arukas inimene tunneb auto ülesehitust. Ta teab, et iga masina taga on alati inimene, juht.

Samamoodi on Kõigekõrgem Jumal juht, kelle järelevalve all kõik toimib. Jīvad ehk elusolendid on Jumala jaoks Tema lahutamatud osakesed, nagu seda kinnitatakse „Bhagavad-gītā" viieteistkümnendas peatükis. Killuke kullakamakast on samuti kuld, ka üks veetilk ookeanist on soolane ning samamoodi ka meie, elusolendid, olles kõrgeima kontrollija, īśvara ehk Bhagavāni, Jumal Śrī Kṛṣṇa lahutamatud osakesed, omame väga vähesel määral Kõigekõrgema Jumala omadusi, sest me oleme imeväikesed īśvarad, alluvad īśvarad. Me üritame loodust enesele allutada, näiteks praegu püüame me kosmose ja planeetide üle kontrolli saavutada. Soov kontrolli saavutada on meis põhjusel, et see on omane Kṛṣṇale. Kuid ehkki meil on kalduvus materiaalse looduse üle valitseda, peaksime me meeles pidama, et me ei ole kõrgeimad kontrollijad. Nii räägitakse „Bhagavad- gītās".

Qu’est-ce que la nature matérielle ? La Gītā explique que la nature matérielle est ce qu’on appelle la prakṛti inférieure tandis que les êtres animés forment la prakṛti supérieure. De toute façon, qu’elle soit inférieure ou supérieure, la prakṛti opère toujours sous la direction du Seigneur. Étant d’essence féminine, elle Lui est subordonnée comme une épouse à son mari ; elle dépend du Seigneur, Son maître.

Nous venons de voir que les entités vivantes et la nature matérielle sont toutes deux dominées, contrôlées par le Seigneur Suprême et que la Bhagavad-gītā range les êtres vivants, bien qu’ils fassent partie intégrante du Seigneur, dans la prakṛti. L’un des versets du septième chapitre l’indique clairement : apareyam itas tv anyāṁ prakṛtiṁ viddhi me parām / jīva-bhūtām – « La prakṛti, la nature matérielle, est Mon énergie inférieure, mais il existe, au-delà de cette nature, une autre prakṛti, l’être vivant ou jīva-bhūtām. »

Mis on materiaalne loodus? „Gītās" kirjeldatakse seda kui madalamat prakṛtit, madalamat loodust. Elusolendit kirjeldatakse kui kõrgemat prakṛtit. Prakṛti on alati kontrollitav, olenemata sellest, kas ta on madalam või kõrgem. Prakṛti on naissoost ning ta on Jumala kontrolli all täpselt samuti nagu abielunaise tegevused on tema mehe kontrolli all. Prakṛti on alati alluv, Jumala poolt kontrollitav. Nii elusolendid kui materiaalne loodus on alluvad, kontrollitavad Kõigekõrgema Jumala poolt. „Gītā" kinnituste kohaselt kuuluvad elusolendid vaatamata sellele, et nad on Kõigekõrgema Jumala lahutamatud osad, prakṛti hulka. Sedasi öeldakse selgelt „Bhagavad-gītā" seitsmendas peatükis. Apareyam itas tv anyāṁ prakṛtiṁ viddhi me parām / jīva-bhūtām – „See materiaalne loodus on Minu madalam prakṛti, kuid sellest kõrgemal asetseb teine prakṛti – jīva-bhūtām, elusolendid."

Trois modes d’influence ou guṇas, la vertu, la passion et l’ignorance, sont inhérents à la nature matérielle. Ces guṇas se combinent tous sous le contrôle du temps éternel et sont à l’origine des activités, ou karma. Ces activités ont lieu depuis des temps immémoriaux et nous souffrons ou jouissons de leurs fruits. Ainsi de l’homme d’affaires, par exemple, qui a travaillé dur et intelligemment, et a gagné beaucoup d’argent. Il est heureux de jouir de sa fortune. Mais qu’il vienne à faire faillite, et il sera malheureux. Cette alternance de bonheur et de malheur consécutifs à nos actions est ce qu’on appelle le karma.

Materiaalne loodus koosneb kolmest omadusest: voorusest, kirest ja teadmatusest. Neist kõrgemal asetseb igavene aeg. Nende omaduste kombineerumisel ja igavese aja kontrolli all sünnivad tegevused, mida nimetatakse karmaks. Neid tegevusi sooritatakse mäletamatutest aegadest alates ning nende viljad toovad meile kas kannatusi või naudinguid. Oletame näiteks, et ma olen ärimees ning olen arukust tarvitades kõvasti tööd teinud ja suure hulga raha kokku ajanud. Nüüd olen ma oma töö tulemuste nautija. Ent kui ma olen kogu oma raha äri ajades kaotanud, tuleb mul kannatada. Samamoodi me kas naudime oma tegevuste vilju või kannatame nende tagajärjel igas eluvaldkonnas. Seda nimetataksegi karmaks.

D’entre les cinq objets d’étude de la Bhagavad-gītā, l’īśvara (le Seigneur Suprême), le jīva (l’âme distincte), la prakṛti (la nature matérielle), le kāla (le temps éternel) et le karma (l’action), les quatre premiers existent éternellement. Les manifestations de la prakṛti, bien qu’elles soient de nature éphémère, ne sont pas fictives. Il y a bien certains philosophes qui assurent que la manifestation de la nature matérielle est fausse, mais la philosophie vaiṣṇava, la philosophie de la Bhagavad-gītā, affirme le contraire. La manifestation de l’univers matériel n’est pas fausse. Elle est réelle, mais temporaire. Elle ressemble au nuage qui traverse le ciel ou aux pluies dont se nourrissent les grains. Dès que le nuage s’éloigne ou que la saison des pluies s’achève, les récoltes se dessèchent. La nature matérielle suit un cours semblable : elle se manifeste, demeure un certain temps puis disparaît. Mais du fait que ce cycle se poursuit sans fin, la prakṛti est éternelle et bien réelle. Du reste, le Seigneur l’appelle : « Ma prakṛti ». Cette nature matérielle est une énergie séparée du Seigneur, tandis que l’être vivant constitue une énergie qui Lui est éternellement liée. Le Seigneur, les êtres, la nature matérielle et le temps sont donc tous éternels et intimement liés les uns aux autres. Seul le karma, dont les effets peuvent toutefois provenir d’actions très anciennes, n’est pas éternel. Ainsi souffrons-nous ou jouissons-nous des suites de nos actes depuis des temps immémoriaux. Nous pouvons cependant modifier les effets du karma, mais cette modification dépend du degré de perfection de notre savoir. En général, en dépit de l’étendue de nos activités, nous ignorons ce qu’il faut réellement faire pour échapper aux conséquences de nos actes. Mais tout cela sera expliqué dans la Bhagavad-gītā.

Nii īśvara (Kõigekõrgem Jumal), jīva (elusolend), prakṛti (loodus), kāla (igavene aeg) kui karma (tegevused) on „Bhagavad-gītās" käsitletavad teemad. Igavesed nendest viiest on Jumal, elusolendid, materiaalne loodus ja aeg. Prakṛti avaldumine on küll ajutine, kuid reaalne. Mõned filosoofid väidavad, et materiaalse looduse avaldumine on illusioon, kuid „Bhagavad- gītā" filosoofia või vaiṣṇavate filosoofia kohaselt see nii ei ole. Maailma avaldumist ei peeta illusoorseks, see on reaalne, ehkki ajutine. Materiaalse maailma avaldumine on sarnane pilvega, mis rändab üle taeva või vihmahooaja saabumisega, mis paneb vilja hoogsalt kasvama. Niipea kui vihmahooaeg on möödas või pilv taevakaarelt lahkunud, kannatab vahepeal vohama löönud vili taas põua käes. Samamoodi avaldub materiaalne maailm kindla ajavahemiku järel, kestab mõne aja ning kaob taas. Sedasi toimib prakṛti. See tsükkel kordub igavesti ning seetõttu on prakṛti igavene ega saa olla illusoorne. Jumal ütleb selle kohta: „Minu prakṛti." Materiaalne loodus on Kõigekõrgema Jumala eraldiseisev energia ning samamoodi on ka elusolendid Kõigekõrgema Jumala energiad, ehkki mitte eraldiseisvad, vaid Jumalaga igavestes suhetes viibivad. Seega on nii Jumal, elusolendid, materiaalne loodus kui ka aeg igavesed ning omavahel seotud. Viies käsitletav, karma, seevastu ei ole igavene. Sellegipoolest võib karma toime olla väga kaugeleulatuv. Meie kannatused ja naudingud tulenevad tegudest, mida me oleme sooritanud kauges minevikus, kuid me saame nende tegude ehk karma tagajärgi ise muuta. Need muutused aga sõltuvad meie teadmiste täiuslikkusest. Me oleme pidevalt hõivatud mitmesuguste tegevustega. Kahtlemata ei tea me, mida peaksime kõigi nende tegevuste järel- ja kõrvalmõjudest vabanemiseks tegema, kuid ka sellele küsimusele annab vastuse „Bhagavad-gītā".

L’īśvara, le Seigneur, est la conscience suprême. Les jīvas, les êtres vivants, parce qu’ils font partie intégrante de la Personne Suprême, ont également une conscience. Nous avons vu que si l’être vivant et la nature matérielle sont tous deux prakṛti, énergie du Seigneur, seul le jīva est conscient. Et parce que sa conscience est analogue à celle du Seigneur, la jīva-prakṛti est considérée comme supérieure. Toutefois, même s’il atteint un degré de perfection très élevé, jamais l’être vivant ne deviendra suprêmement conscient. Toute théorie soutenant le contraire est mensongère. Le jīva est conscient, mais ne peut l’être suprêmement.

Kõigekõrgem Jumal, īśvara, omab kõrgeimat teadvust. Jīvad, elusolendid, olles Kõigekõrgema Jumala lahutamatud osakesed, omavad samuti teadvust. Nii elusolend kui ka materiaalne loodus kuuluvad Kõigekõrgema Jumala energia, prakṛti, hulka, kuid ainult üks neist – jīva – omab teadvust. Teine prakṛti teadvust ei oma. Selles seisnebki nende erinevus. Kuna jīva omab Jumala teadvusega sarnast teadvust, nimetataksegi jīva-prakṛtit kõrgemalseisvaks. Jumala teadvus on siiski kõrgeim teadvus ning keegi ei tohiks väita, et jīva, elusolend, omab samuti kõrgeimat teadvust. Elusolend ei saa ka kõrgeima täiuslikkuse tasandile jõudnuna omada kõrgeimat teadvust ning teooriad, mis väidavad vastupidist, on ekslikud. Elusolend omab teadvust, kuid see ei saa kunagi olla kõrgeim või täiuslik.

Le treizième chapitre de la Bhagavad-gītā établit clairement cette distinction entre le jīva et l’īśvara : tous deux sont kṣetra-jñas, conscients, mais le premier n’est conscient que de son propre corps, tandis que le second a une conscience qui s’étend à la totalité des êtres. Parce qu’Il vit dans son cœur sous la forme du Paramātmā, l’īśvara est conscient à chaque instant des conditions psychiques du jīva et le guide dans ses moindres désirs. Celui-ci oublie ce qu’il doit faire. Il choisit d’agir de telle ou telle façon, et se retrouve empêtré toujours davantage dans les rets du karma qu’il se crée. Il doit se réincarner, changer de corps vie après vie, comme on met ou enlève un vêtement, et subir les conséquences de ses actes. Il existe pourtant un moyen de changer cela : il suffit de se placer sous l’égide de la vertu et, avec un esprit sain, comprendre quelle sorte d’activité adopter. Ainsi, nos actes présents et les effets de nos actes passés seront modifiés. C’est pour cela que le karma n’est pas éternel, alors que l’īśvara, le jīva, la prakṛti et le temps le sont.

Erinevusi jīva ja īśvara vahel selgitatakse „Bhagavad-gītā" kolmeteistkümnendas peatükis. Jumal on kṣetra-jña, ehk teadvust omav ning sama kehtib ka elusolendi kohta, kuid elusolend omab teadvust ainult oma isikliku keha piirides, Jumal aga omab teadvust kõikides kehades. Kuna Jumal viibib iga elusolendi südames, on Ta teadlik iga jīva psüühilisest seisundist. Me ei tohiks seda unustada. Samuti selgitatakse, et Paramātmā, Jumala Kõrgeim Isiksus, viibib iga elusolendi südames kui īśvara, kontrollija ning et Ta juhendab elusolendit tema soovide täitmisel. Elusolend on oma soovid unustanud. Esmalt otsustab ta toimida mingil kindlal viisil, seejärel langeb ta aga oma karma järelmõjude köidikuisse. Lahkudes ühest kehast omandab ta teise, nii nagu me vahetame riideid. Sedasi ringi rännates kannatab hing oma varasemate tegude tagajärgede käes. Neid reaktsioone saab aga peatada, kui elusolend viibib vooruse guṇa tasandil, on täie mõistuse juures ning mõistab, millised tegevused on talle kohased. Kui ta seda mõistab, muutuvad kõikide tema poolt minevikus sooritatud tegude tagajärjed. Järelikult ei ole karma igavene. Seepärast me kinnitasimegi, et „Bhagavad- gītās" käsitletavatest teemadest (īśvara, jīva, prakṛti, aeg ja karma) neli on igavesed, karma aga on ajutine.

L’être vivant ressemble à l’īśvara dans la mesure où leurs consciences sont toutes deux transcendantales. La conscience n’est d’ailleurs pas générée par le contact avec la matière. La Bhagavad-gītā réfute la théorie selon laquelle la conscience se développerait sous certaines conditions d’agencement de la matière. Tout comme la lumière réfléchie par un verre teinté peut prendre une couleur différente, la conscience de l’être peut être réfléchie de façon pervertie en raison des circonstances matérielles ; ce qui n’est pas du tout le cas de la conscience du Seigneur. Kṛṣṇa Lui-même l’affirme : mayādhyakṣeṇa prakṛtiḥ. Même lorsqu’Il descend dans l’univers matériel, Sa conscience n’en est pas affectée. Si tel était le cas, Il serait indigne d’aborder des sujets transcendantaux comme Il le fait dans la Bhagavad-gītā. Il est impossible de parler du monde spirituel tant que la conscience subit l’influence malsaine de la matière. Le Seigneur n’est donc pas contaminé par elle, alors qu’en ce moment notre conscience l’est. La Bhagavad-gītā nous conseille de purifier cette conscience souillée par la nature matérielle afin de pouvoir agir selon la volonté de l’īśvara et de connaître le bonheur.

Il ne s’agit pas d’arrêter toute action, mais de purifier nos actes, qui prennent alors le nom de bhakti. Ces activités dans la bhakti peuvent sembler tout à fait ordinaires, mais elles sont en réalité exemptes de toute contamination. Le profane au maigre savoir ne verra aucune différence entre les actions du dévot du Seigneur et celles de l’homme du commun, mais c’est qu’il ignore que, comme ceux du Seigneur, les actes du dévot transcendent les trois guṇas et ne sont jamais souillés par une conscience impure.

Kõrgeima teadvusega īśvara ning elusolendi sarnasus seisneb selles, et nende mõlema teadvus on transtsendentaalne. Teadvus ei teki kokkupuutest mateeriaga. Selline arvamus on ekslik. Teooria, mille kohaselt teadvus areneb teatud materiaalsete elementide kombinatsioonist ja kindlates tingimustes, „Bhagavad-gītās" kinnitust ei leia. Teadvus võib materiaalsetes tingimustes peegelduda mingil moondunud kujul, samuti nagu valgus omandab läbi värvilise klaasi paistes mingi kindla värvi, kuid Jumala teadvust mateeria ei mõjuta. Jumal Kṛṣṇa ütleb: mayādhyakṣeṇa prakṛtiḥ. Laskudes materiaalsesse maailma, jääb Tema teadvus mateeriast puutumata. Kui see oleks teisiti, ei suudaks Ta transtsendentaalsetel teemadel kõneleda nagu Ta seda teeb „Bhagavad-gītās". See, kelle teadvus ei ole puhas materiaalsest saastatusest, ei suuda transtsendentaalse maailma kohta ühtegi sõna öelda. Seega pole Jumal mateeriaga saastunud. Meie teadvus aga on praegusel hetkel mateeriaga saastunud. „Bhagavad-gītās" õpetatakse, et me peame puhastama oma mateeriaga saastunud teadvuse. Puhta teadvuse tasandil on meie teod kooskõlas īśvara tahtega ning see teeb meid õnnelikuks. See ei tähenda, et me peaksime tegevustest loobuma. Pigem peame me oma tegevused puhastama ning siis kannavad need nimetust bhakti. Bhakti vaimus sooritatud tegevused sarnanevad pealtnäha tavaliste tegevustega, kuid need tegevused ei ole saastunud. Ebakompetentsele inimesele võib tunduda, et pühendunu tegutseb justkui tavaline inimene, kuid selline, väheste teadmistega inimene ei mõista, et ei pühendunu ega Jumala toimingud ole mõjutatud ebapuhtast teadvusest ega mateeriast. Nad on materiaalse looduse kolme guṇa suhtes transtsendentaalsed. Meil aga tuleb teada, et praegusel hetkel on meie teadvus veel saastunud.

Aussi longtemps que sa conscience est contaminée par la matière, on dit que l’être est conditionné. Il a une conception erronée de son vrai moi et croit être un produit de la nature matérielle. C’est ce qu’on appelle le faux ego. Celui qui s’identifie ainsi au corps ne peut comprendre ce qu’est sa véritable condition. La Bhagavad-gītā a donc été énoncée pour nous libérer de cette conception du soi fondée sur le corps. Arjuna y joue le rôle de l’être conditionné afin de recevoir du Seigneur cette connaissance.

Le premier devoir du spiritualiste est de s’affranchir de ce concept erroné du soi. Pour atteindre la libération, il faut d’abord comprendre que l’on n’est pas le corps physique. Mukti, la libération, signifie être libéré de la conscience matérielle. Le Śrīmad-Bhāgavatam nous donne cette définition : muktir hitvānyathā-rūpaṁ svarūpeṇa vyavasthitiḥ – mukti signifie être libéré de la conscience contaminée par le monde matériel et situé dans la pure conscience. Du reste, comme la Bhagavad-gītā n’a d’autre objet que de raviver la conscience pure de l’être, il est naturel qu’à la fin de l’ouvrage, Kṛṣṇa demande à Arjuna si sa conscience est maintenant purifiée. Avoir la conscience purifiée indique que l’on agit conformément aux instructions du Seigneur. Pour résumer, nous dirons que faisant partie intégrante de la Personne Suprême, nous sommes nous aussi conscients. Mais nous courons le risque d’être affectés par les guṇas inférieurs, quand le Seigneur, par contre, ne peut l’être en aucune façon. C’est là toute la différence entre Kṛṣṇa et les infimes âmes distinctes.

Kui me oleme mateeriaga saastunud, nimetatakse meid tingimustest sõltuvateks. Vale teadvus avaldub ettekujutuses, et „mina olen materiaalse looduse looming". Seda nimetatakse valeks egoks. See, kes mõtleb kehalistes määratlustes, ei suuda oma tegelikku olukorda mõista. „Bhagavad-gītā" jutustati selleks, et vabastada meid kehalisest elukäsitlusest ning Arjuna pani ennast taolisesse olukorda selleks, et saada Jumalalt vastavat informatsiooni. Inimene peab vabanema kehalisest elukäsitlusest – see on transtsendentalistile esmatähtis ülesanne. See, kes tahab jõuda vabanemiseni, peab esmalt teadvustama, et ta ei ole materiaalne keha. Mukti ehk vabanemine tähendab materiaalsest teadvusest vabanemist. Ka „Śrīmad-Bhāgavatamis" antakse vabanemise definitsioon. Muktir hitvānyathā-rūpaṁ svarūpeṇa vyavasthitiḥ: mukti tähendab vabanemist materiaalses maailmas saastunud teadvusest ja jõudmist puhta teadvuse tasandile. Kõik „Bhagavad-gītās" antud juhtnöörid on mõeldud puhta teadvuse äratamiseks. „Gītā" lõpus küsibki Kṛṣṇa Arjunalt, kas viimane on nüüd puhta teadvuse tasandile jõudnud. Puhastunud teadvus tähendab toimimist vastavalt Jumala ettekirjutustele. Selline on puhastunud teadvuse põhiolemus. Jumala lahutamatute osakestena on meil teadvus juba olemas, kuid meil on kalduvus sattuda materiaalse looduse madalamate guṇade mõju alla. Jumal kui Kõrgeim, seevastu, ei ole neist kunagi mõjutatud. Selline on erinevus Kõigekõrgema Jumala ja väikeste individuaalsete hingede vahel.

Interrogeons-nous à présent sur ce qu’est vraiment cette conscience. C’est la perception du moi, le fait d’avoir conscience d’exister, d’être « je suis ». Oui, mais qui suis-je ? Avec une conscience contaminée, « je suis » signifie « je suis le seigneur et le bénéficiaire de tout ce qui m’entoure ». Le monde matériel existe d’ailleurs parce que chaque être vivant pense en être le maître et le créateur.

La conscience matérielle repose sur cette double perception : « Je suis le créateur » et « je suis le bénéficiaire ». Mais en fait cela ne s’applique qu’à Kṛṣṇa, car l’être distinct, partie intégrante du Seigneur Suprême, n’est ni le créateur, ni le bénéficiaire, mais le collaborateur. Il est la créature qui contribue au plaisir du créateur. Son destin est de coopérer avec le divin, comme la pièce qui ne fonctionne qu’en parfaite harmonie avec la machine entière, ou la partie du corps qui est toujours solidaire du corps entier. Tout comme on nourrit l’arbre en arrosant ses racines, on entretient le corps en alimentant l’estomac. Les mains, les jambes, les yeux, ne peuvent jouir directement de la nourriture. Ils doivent d’abord l’acheminer vers l’estomac dont l’organisme dépend tout entier. Donc, puisque le Seigneur Suprême est le bénéficiaire et le créateur de tout, les êtres vivants subordonnés qui désirent connaître le vrai bonheur doivent agir pour Le satisfaire. La relation qui unit les êtres distincts au Seigneur ressemble en effet à celle qui unit le serviteur au maître. Quand le maître est pleinement satisfait, le serviteur l’est aussi. Aussi devons-nous nous efforcer de satisfaire le Seigneur, en dépit de notre tendance à vouloir profiter de l’univers matériel et à nous en croire les créateurs. Cette tendance existe en nous parce qu’à l’origine elle existe en Dieu, le véritable créateur de l’univers.

Milles seisneb teadvus? Teadvus tähendab „mina olen". Ja kes ma olen? Saastunud teadvuse puhul tähendab „mina olen", et „mina olen kõige nähtava valitseja, mina olen nautija". Maailm pöörleb, kuna kõik elusolendid mõtlevad, et nad on materiaalse maailma loojad ja valitsejad. Materiaalne teadvus omab kahte psüühilist alajaotust. Ühel juhul arvab elusolend, et ta on looja, teisel, et nautija. Kuid tegelikult on nii looja kui nautija Kõigekõrgem Jumal. Elusolend, olles Kõigekõrgema Jumala lahutamatu osake, pole ei looja ega nautija, vaid kaasatoimija – loodu ja nauditav. Näiteks toimib üks masinaosa kooskõlas kogu masinaga, üks kehaosa kooskõlas kogu kehaga. Käed, jalad, silmad jne on kõik kehaosad, kuid ükski neist ei suuda tegelikult nautida. Magu aga suudab. Jalad aitavad edasi liikuda, käed varustavad toiduga, hambad närivad; kõik kehaosad rahuldavad magu, sest magu on keskne ja keha toitev organ. Seetõttu ongi kõik tegevused suunatud maole. Puud saab kasvama ergutada juurt kastes ning keha kasvab, kui toidetakse magu. Seetõttu ongi keha tervena hoidmiseks vajalik, et kõik kehaosad üksmeelselt magu toidaksid. Samamoodi on Kõigekõrgem Jumal nautija ja looja ning meie kui alluvate elusolendite ülesanne on Teda üheskoos rahuldada. Selline koostöö on tegelikult abiks meile enestele, samamoodi nagu mao toitmine aitab teisigi kehaosi. Kui sõrmed järsku otsustaksid, et nad söövad toidu kõhule andmise asemel parem ise ära, lõpeks see neile suure pettumusega. Kogu loome ja naudingute keskmeks on Kõigekõrgem Jumal. Elusolendid on kaasatoimijad, kuid koostöö läbi naudivad nemadki. See suhe sarnaneb isanda ja teenri suhtele. Kui isand on täiesti rahuldatud, on ka teener rahuldatud. Samamoodi tuleb ka Kõigekõrgemat Jumalat rahuldada, ehkki soov olla looja ja nautida materiaalset maailma on olemas ka elusolendites ja seda sellepärast, et see soov on olemas Kõigekõrgemas Jumalas, kes on loonud avaldunud kosmilise maailma.

Nous verrons par conséquent dans la Bhagavad-gītā que le Tout complet – c’est-à-dire la Vérité Suprême et Absolue, Śrī Kṛṣṇa, Dieu la Personne Suprême – comprend : le maître suprême (īśvara), les êtres qu’Il domine (jīvas), la manifestation cosmique (prakṛti), le temps éternel (kāla) et l’action (karma). Tout ce qui existe n’est que la manifestation de Ses diverses énergies.

Seetõttu leiamegi me käesolevast „Bhagavad-gītāst", et täiuslik tervik hõlmab kõrgeimat kontrollijat, kontrollitavaid elusolendeid, kosmilist avaldumist, igavest aega ja karmat ehk tegevusi ning kõiki neid teemasid selles teoses ka seletatakse. Kõik need tervikuna moodustavad täiusliku terviku, mida nimetatakse Kõrgeimaks Absoluutseks Tõeks. Täiuslik tervik ning täiuslik Absoluutne Tõde kokku on täiuslik Jumala Isiksus Śrī Kṛṣṇa. Kõik avaldumised tulenevad Tema erinevatest energiatest. Tema on täiuslik tervik.

La Bhagavad-gītā explique également que le Brahman impersonnel est lui aussi subordonné à cette Personne Suprême et complète (brahmaṇo hi pratiṣṭhāham). Le Brahma-sūtra développe cette idée en comparant le Brahman aux rayons du soleil ; il est la lumière irradiant du Seigneur. La réalisation du Brahman impersonnel n’est donc qu’une réalisation incomplète de la Vérité Absolue, tout comme l’est celle du Paramātmā. On verra dans le quinzième chapitre que Dieu, la Personne Suprême, Puruṣottama, Se situe au-delà des deux. La Personne Suprême est dite sac-cid-ānanda-vigraha, ainsi que la décrivent les premiers mots de la Brahma-saṁhitā : īśvaraḥ paramaḥ kṛṣṇaḥ sac-cid-ānanda-vigrahaḥ / anādir ādir govindaḥ sarva-kāraṇa-kāraṇam – « Kṛṣṇa, Govinda, est la cause de toutes les causes. Il est la cause originelle et la forme même de l’éternité, de la connaissance et de la félicité. » Avec le Brahman impersonnel, on réalise Son éternité (sat). Avec le Paramātmā, Sa connaissance et Son éternité (sat-cit). Mais en atteignant la réalisation de la Personne Suprême, Kṛṣṇa, on perçoit d’un coup l’ensemble de Ses attributs spirituels, soit le sat, le cit et l’ānanda (l’éternité, la connaissance et la félicité) dans la forme absolue (vigraha).

Samuti selgitatakse „Gītās", et ka impersonaalne Brahman allub täiuslikule Kõrgeimale Isiksusele (brahmaṇo hi pratiṣṭhāham). Täpsemalt selgitatakse Brahmani olemust „Brahma-sūtras", kus seda võrreldakse päikesekiirtega. Impersonaalne Brahman on Jumala Kõrgeimast Isiksusest lähtuv sära. Impersonaalse Brahmani teadvustamine on absoluutse terviku osaline teadvustamine ning sama kehtib ka Paramātmā kohta. Viieteistkümnendas peatükis näeme me, et Jumala Kõrgeima Isiksuse, Puruṣottama teadvustamine on kõrgem nii impersonaalse Brahmani kui Paramātmā teadvustamisest, mis on vaid osaline. Jumala Kõrgeim Isiksus kannab nime Sac- cid-ānanda-vigraha. „Brahma-saṁhitā" algab järgmiste sõnadega: īśvaraḥ paramaḥ kṛṣṇaḥ sac-cid-ānanda-vigrahaḥ / anādir ādir govindaḥ sarva- kāraṇa-kāraṇam. „Govinda, Kṛṣṇa, on kõikide põhjuste põhjus. Ta on algne põhjus, Ta on igavikulisuse, teadmiste ja õndsuse kehastus." Impersonaalse Brahmani teadvustamine on Tema sat (igavikulisuse) omaduse teadvustamine. Paramātmā teadvustamine on sac-cit (igavikulisuse ja teadmiste) teadvustamine. Kuid Jumala Isiksuse, Kṛṣṇa teadvustamine on kõikide transtsendentaalsete omaduste, nii sat (igavikulisuse), cit (teadmiste) kui ānanda (õndsuse) teadvustamine täiuslikus vigrahas (täiuslikus kehas).

Ceux dont l’intelligence est limitée considèrent la Vérité Suprême comme impersonnelle. Mais Dieu est bien une personne, une personne transcendantale. Toutes les Écritures védiques le confirment. Nityo nityānāṁ cetanaś cetanānām. (Kaṭha Upaniṣad 2.2.13) De même que nous sommes des êtres individuels, dotés d’une personnalité propre, la Vérité Suprême et Absolue est une personne. La réalisation de la Personnalité de Dieu est la plus complète, car elle inclut tous les aspects transcendantaux de la Vérité Absolue, Sa forme y compris. Le Tout complet n’est pas sans forme, car s’Il l’était, s’Il était inférieur à Sa création, Il ne pourrait être le Tout complet qui doit nécessairement comprendre tant ce qui relève de notre expérience que ce qui dépasse notre entendement.

Inimesed, kelle teadmised on vähesed, peavad Kõrgeimat Tõde impersonaalseks, kuid tegelikult on Ta transtsendentaalne isiksus, nagu meile kogu vedakirjanduses kinnitatakse. Nityo nityānāṁ cetanaś cetanānām. („Kaṭha Upaniṣad" 2.2.13) Nii nagu meie kõik oleme isiksused ja omame isikupära, on ka Kõrgeim Absoluutne Tõde lõppkokkuvõttes isiksus. Jumala Isiksuse teadvustamine tähendab Tema täiusliku keha kõikide transtsendentaalsete omaduste teadvustamist. Täiuslik tervik ei ole kehatu ega vormitu. Kui Tal puuduks keha või midagi, mis on olemas Tema loomingus, siis ei saaks Ta ju olla täiuslik tervik. Täiuslik tervik peab endasse haarama nii kõik meie kogemisvõime raamesse kui ka sellest väljapoole jääva, vastasel juhul ei saaks see olla täiuslik.

Ce Tout parfait, Kṛṣṇa, la Personne Suprême, possède de puissantes énergies (parāsya śaktir vividhaiva śrūyate) et la Bhagavad-gītā explique comment Il agit à travers elles. Le monde phénoménal dans lequel nous vivons est aussi complet en lui-même, car d’après la philosophie du sāṅkhya, les vingt-quatre éléments, dont l’univers est une manifestation transitoire, sont assemblés de façon à produire l’ensemble des ressources indispensables à son maintien et à sa subsistance. Rien ne manque, mais rien non plus n’est superflu. Cette manifestation est créée pour un temps déterminé par l’énergie du Tout suprême, puis détruite, toujours selon Son plan parfait. Pour ce qui est des êtres distincts, infimes unités également complètes, il leur est donné toute facilité pour connaître le Tout. S’ils ressentent le moindre manque, c’est à cause de leur connaissance imparfaite du Tout complet. À leur intention, la Bhagavad-gītā renferme la totalité du savoir védique.

Täiuslik tervik, Jumala Isiksus, omab lõputult energiaid (parāsya śaktir vividhaiva śrūyate). Seda, kuidas Kṛṣṇa Oma erinevaid energiaid kasutab, kirjeldatakse samuti „Bhagavad-gītās". See harukordne maailm ehk materiaalne maailm, kus me praegu viibime, on iseenesest samuti täiuslik, sest kakskümmend neli elementi, mille ajutine avaldumine see materiaalne universum vastavalt sāṇkhya filosoofiale on, on täiuslikult kohandatud tootma täiuslikke varusid, mis on vajalikud selle maailma eksistentsiks ja alalhoiuks. Siin pole midagi üleliigset ning samuti ei ole siin midagi puudu. Sellel avaldumisel on kestvusaeg, mis on kõrgeima terviku poolt määratud ning kui see aeg lõpeb, hävivad need ajalikud avaldumised terviku täiuslike seaduste kohaselt. Väiksematele täiuslikele osakestele, nimelt elusolenditele, eksisteerivad siin kõik vahendid täiusliku teadvustamiseks. Me kogeme igasuguseid ebatäiuseid, sest meie teadmised täiuslikust on ebatäiuslikud. „Bhagavad-gītā" sisaldab täielikke teadmisi „Vedade" tarkustest.

La connaissance védique est complète, infaillible, et les hindous la reconnaissent comme telle. Un exemple peut nous aider à mieux comprendre ce point : d’après les préceptes védiques, la smṛti, quiconque touche aux excréments d’animaux doit immédiatement se purifier par un bain. Or, ces mêmes Écritures considèrent la bouse de vache comme un agent purificateur. Cela peut sembler pour le moins contradictoire, mais on l’accepte pourtant car on est assuré en suivant leur enseignement de ne pas se tromper. Or, il se trouve justement que la science moderne a démontré les vertus antiseptiques de la bouse de vache. Ainsi le savoir védique – dont la Bhagavad-gītā constitue l’essence – est-il parfait, car il se situe au-delà de l’erreur et de l’incertitude.

Kõik „Vedades" antud teadmised on eksimatud. Hindud aktsepteerivadki „Vedasid" täiuslike ja eksimatutena. Näiteks on smṛtis ehk vedakirjanduses ettekirjutus, et puudutades looma väljaheidet, peab inimene end puhastamiseks üleni pesema. Ka lehma sõnnik on looma väljaheide, kuid vedakirjanduse kinnituste kohaselt on lehma sõnnikul puhastav toime. See võib tunduda vastuolulisena, kuid tuleb siiski omaks võtta, kuna tegu on vedaliku ettekirjutusega. Sedasi toimides ei ole võimalik kunagi eksida. Tänapäevaks on teadlased leidnud nimetatud väitele kinnitust ja avastanud, et lehma sõnnikul on tõepoolest antiseptilised omadused. „Vedades" antud teadmised on täiuslikud, väljaspool kahtlust ja veatud. „Bhagavad-gītāsse" on aga koondatud kõikide vedalike tarkuste olulisim osa.

Cette connaissance n’est pas le fruit d’une simple recherche, car une recherche est toujours imparfaite puisque effectuée avec des sens imparfaits. Cette connaissance parfaite, dit la Bhagavad-gītā, nous vient d’une filiation de maîtres spirituels (paramparā), dont le premier chaînon est le maître suprême, le Seigneur Lui-même. C’est donc de cette façon que nous aussi devons la recevoir, à l’imitation d’Arjuna qui accueillit dans sa totalité, sans discuter, l’enseignement de Śrī Kṛṣṇa. Il ne s’agit pas d’accepter une partie de la Bhagavad-gītā et d’en rejeter une autre. Non. On doit recevoir ce message sans l’interpréter, sans rien supprimer, sans rien ajouter. Nous devons voir en ce texte sacré la plus parfaite expression du savoir védique, savoir d’origine transcendantale puisque le Seigneur Lui-même fut le premier à l’énoncer. Les paroles du Seigneur sont apauruṣeya, c’est-à-dire qu’on ne peut les comparer à celles des hommes conditionnés par la matière, assujettis à quatre imperfections majeures qui les empêchent de délivrer une connaissance parfaite et totale. Ces imperfections consistent à : 1) commettre des erreurs, 2) être victime de l’illusion, 3) avoir tendance à tromper autrui, 4) posséder des sens imparfaits.

Vedatarkus ei ole uurimustöö tulemus. Meie uurimustöö on ebatäiuslik, kuna meeled, millega me seda uurimust sooritame, on ebatäiuslikud. Me peame paramparā ehk õpilasjärgnevusahela kaudu meieni jõudnud täiuslikud teadmised omaks võtma. Sedasi soovitab „Bhagavad-gītā". Me peame ammutama teadmisi õigest allikast õpilasjärgnevusahela kaudu, mis algab kõrgeima vaimse õpetaja, Jumala Endaga, ning milles Tema sõnumit kannavad edasi vaimsed õpetajad. Arjuna, õpilane, kes sai õpetuse otseselt Jumal Śrī Kṛṣṇalt, aktsepteerib kõike Jumala poolt öeldut ilma ühegi vastuväiteta. Pole lubatud üht „Bhagavad-gītā" osa aktsepteerida ja teist mitte. Sedasi toimida ei tohi. Me peame võtma „Bhagavad-gītā" vastu ilma igasuguste interpretatsioonideta. Me ei tohi omavoliliselt midagi kõrvale heita ega lisada. „Gītāsse" tuleb suhtuda kui täiuslikeimasse „Vedade" tarkusest kõnelevasse teosesse. Vedalikud teadmised on saadud transtsendentaalsetest allikatest ning selle esimesed sõnad ütles Jumal Ise. Sõnu, mida lausus Jumal, nimetatakse apauruṣeyaks, mis tähendab, et need sõnad erinevad sõnadest, mida võib lausuda ilmalik inimene, kes on mõjutatud neljast puudusest: ta sooritab vältimatult vigu, on pidevalt mõjutatud illusioonist, omab kalduvust teisi petta ning on piiratud ebatäiuslike meelte poolt. Omades selliseid puudusi, ei saa inimene anda täiuslikku informatsiooni kõikeläbivatest teadmistest.

Le savoir védique n’a pas été transmis par des êtres soumis à ces imperfections. Brahmā, le premier être créé, le reçut d’abord en son cœur, puis le communiqua à ses fils et disciples tel qu’il lui fut donné par le Seigneur. Dieu, étant pūrṇam, « absolument parfait », ne peut tomber sous le coup des lois de la nature matérielle. Aussi devons-nous faire preuve de suffisamment d’intelligence pour comprendre qu’Il est le créateur originel – Celui qui créa même Brahmā – et l’unique possesseur de tout ce qui existe dans l’univers. Dans le onzième chapitre, le Seigneur est appelé prapitāmaha, car Il est le créateur de Brahmā que l’on nomme pitāmaha (l’aïeul). Nous ne devons donc pas nous proclamer propriétaires de quoi que ce soit et devons nous contenter de la part qui nous est assignée par le Seigneur pour subvenir à nos besoins.

Vedatarkuste edastajateks aga ei ole selliste puudustega elusolendid. Kõigepealt anti need esimesena loodud elusolendi, Brahmā, südamesse. Brahmā andis need omakorda edasi oma poegadele ja õpilastele sellisel kujul nagu ta need Jumalalt sai. Jumal on pūrṇam, läbinisti täiuslik, ning pole võimalik, et Ta alluks materiaalse looduse seadustele. Seepärast tuleb olla piisavalt arukas ja mõista, et Jumal on kogu universumis leiduva ainus omanik ning kõige algne looja, ka Brahmā looja. Brahmā poole pöördutakse nimega Pitāmaha, mis tähendab „vanaisa". Kuna Jumal on Brahmā, vanaisa looja, siis pöördutakse üheteistkümnendas peatükis Tema poole nimega Prapitāmaha. Seega ei tohi keegi end millegi omanikuks kuulutada, vaid peab rahulduma selle osaga, mis Jumal on talle enese alalhoiuks andnud.

La Bhagavad-gītā nous apprend de quelle façon utiliser cette part qui nous est dévolue. Avant que la bataille ne commence, Arjuna, de son propre chef, décide de ne pas combattre car il lui serait impossible de jouir d’un royaume conquis au prix de la vie des siens. Cette décision repose sur son identification au corps et son désir de répondre à ses demandes. Il s’identifie à son enveloppe charnelle et considère que ceux qui s’y rattachent sont ses frères, ses beaux-frères, ses neveux, ses aïeux, etc. C’est pourquoi, afin de modifier sa façon de voir les choses, le Seigneur lui énonce la Bhagavad-gītā. Et finalement Arjuna décide de combattre suivant Ses directives : kariṣye vacanaṁ tava – « J’agirai selon Tes instructions. »

On palju võimalusi kasutada Jumala poolt meile eraldatut. Ka seda selgitatakse „Bhagavad-gītās". Esmalt otsustas Arjuna, et ta ei peaks Kurukṣetra lahingus võitlema. See oli tema isiklik otsus. Arjuna ütles Jumalale, et kui ta tapaks oma sugulased, ei suudaks ta enam kuningriiki nautida. See otsus lähtus kehalisest elukäsitlusest, sest Arjuna pidas end oma kehaks ning arvas, et tema kehalised sugulased on tema vennad, vennapojad, naisevennad, vanaisad jne. Seetõttu soovis ta rahuldada oma kehalisi vajadusi. Jumal jutustas Arjunale „Bhagavad-gītā" vaid selleks, et muuta tema seisukohti ning lõppude lõpuks otsustaski Arjuna võidelda Jumala juhtnööride kohaselt, öeldes: kariṣye vacanaṁ tava – „Ma teen nii nagu Sa ütled."

Les hommes ne doivent pas passer leur vie à se quereller comme chiens et chats. Ils doivent user de leur intelligence pour réaliser l’importance de la forme humaine et ne pas se comporter comme des animaux. L’être humain doit saisir le véritable sens de la vie, ainsi que l’indiquent les Écritures védiques et en particulier la Bhagavad-gītā qui en est l’essence. Ces écrits s’adressent aux hommes, non aux bêtes. Un animal peut en tuer un autre sans qu’il soit question de péché. Mais qu’un homme, par simple gourmandise, tue un animal et il se rend coupable de violation d’une des lois de la nature. La Gītā explique clairement que chacun agit et se nourrit en fonction des divers modes d’influence de la nature ; elle décrit en outre les actes et les aliments correspondant à la vertu, la passion et l’ignorance. Si nous tirons parti de tels enseignements, notre vie entière sera purifiée et nous pourrons dès lors atteindre l’ultime destination, au-delà de l’univers matériel temporaire, en un lieu appelé sanātana-dhāma, le royaume spirituel éternel (yad gatvā na nivartante tad dhāma paramaṁ mama).

Inimesed ei pea selles maailmas kasside ja koerte kombel tülitsema. Nad peavad olema küllalt arukad mõistmaks inimelu väärtust ning keeldumaks elamast loomade kombel. Inimene peab mõistma, mis on tema elu eesmärk. Juhtnöörid selleks on antud kõigis vedakirjanduse hulka kuuluvates teostes, mille olulisim osa on ära toodud „Bhagavad-gītās". Vedakirjandus on mõeldud inimeste, mitte loomade jaoks. Loomad võivad üksteist tappa ning me ei saa sel puhul kõnelda patust, ent kui inimene tapab looma, rahuldamaks oma kontrollimata isu, siis vastutab ta loodusseaduste rikkumise eest. „Bhagavad-gītās" selgitatakse, et vastavalt looduse kolmele erinevale guṇale on olemas kolme liiki tegevusi: vooruslikud tegevused, kirest ajendatud tegevused ning teadmatusest korda saadetud tegevused. Samamoodi saab ka toidu jagada kolme klassi: vooruslik toit, kire guṇa mõju all olev toit ja teadmatuse guṇale alluv toit. See kõik on selgelt kirja pandud ning kui me järgime täpselt „Bhagavad-gītā" ettekirjutusi, puhastame me kogu oma elu ning oleme lõpptulemusena võimelised jõudma sihtpunktini, mis asub väljaspool seda materiaalset taevast (yad gatvā na nivartante tad dhāma paramaṁ mama).

Les lois du monde matériel veulent que tout naisse, subsiste quelque temps, se reproduise, dépérisse puis disparaisse. Nul corps n’y échappe, qu’il soit humain, animal ou végétal. Mais nous savons qu’au-delà de ce monde éphémère s’en trouve un autre de nature éternelle (sanātana). Le Seigneur et les jīvas sont d’ailleurs également décrits dans le onzième chapitre, comme étant sanātanas.

Du fait que le monde spirituel, la Personne Suprême et les êtres vivants sont tous de nature sanātana, une relation intime nous unit au Seigneur. La Bhagavad-gītā a pour but de nous aider à recouvrer notre fonction éternelle, le sanātana-dharma. Nous nous livrons pour le moment à des occupations temporelles de toutes sortes. Or, pour mener une vie pure, il nous faut purifier nos actes en délaissant ce qui est temporaire et en accomplissant ce qui est prescrit par le Seigneur Suprême.

Seda eesmärki nimetatakse sanātana taevaks ehk igaveseks või vaimseks taevaks. Siin materiaalses maailmas võime me näha, et kõik on ajutine. Kõik saab alguse, püsib mõnda aega, loob teatud kõrvalsaadusi või järeltulijaid, siis kärbub ja lõpuks kaob. Selline on materiaalse looduse seadus ning me võime seda kinnitada näidetega kas elusolendi keha, puuvilja või ükskõik, mille muu kohta. Kuid nagu me teame, asub väljaspool seda ajalikku maailma veel teinegi maailm. Sellel maailmal on teistsugune loodus – see on sanātana, igavene. Ka jīvat kirjeldatakse kui sanātanat, igavest ning üheteistkümnendas peatükis kirjeldatakse ka Jumalat kui sanātanat. Me viibime Jumalaga lähedastes suhetes ning kuna me kõik – sanātana-dhāma ehk taevas, sanātana Kõrgeim Isiksus ja sanātana elusolendid – oleme omaduste poolest samased, on kogu „Bhagavad-gītā" ülesandeks meie sanātana-dharma ehk iga elusolendi igavese tegevuse taasäratamine. Me oleme hõivatud erinevate tegevustega, mis on kõik ajutised ja ebapuhtad. Neid tegevusi saab aga puhastada, loobudes neist nende ajutisel kujul ning võttes need omaks sellistena nagu Jumala Kõrgeim Isiksus on neid ette kirjutanud. Selline on puhas elu.

Kṛṣṇa, Sa demeure absolue, les entités vivantes, sont tous sanātanas, et l’union des êtres et du Seigneur Suprême dans la demeure sanātana correspond à la perfection de la vie humaine. Le Seigneur est très bon envers les êtres vivants parce qu’ils sont Ses fils. Dans la Bhagavad-gītā, Kṛṣṇa déclare : sarva-yoniṣu [...] ahaṁ bīja-pradaḥ pitā – « Je suis le père de tous les êtres. »

Évidemment, il existe une multitude d’entités vivantes en raison de la variété de leur karma, mais Kṛṣṇa n’en demeure pas moins le père de toutes. Il descend en ce monde afin de rappeler à Lui les âmes déchues conditionnées par la matière et les ramener dans leur demeure éternelle où elles retrouvent leur fonction sanātana en la compagnie éternelle du Seigneur. Pour sauver ces âmes, Kṛṣṇa vient Lui-même dans Sa forme originelle ou en diverses autres formes, ou bien dépêche Ses serviteurs intimes – dans le rôle de Son fils, par exemple – ou Ses compagnons, Ses représentants qualifiés, les ācāryas.

Nii Kõigekõrgem Jumal kui ka Tema transtsendentaalne elupaik on sanātanad, nii nagu elusolendidki ning elusolendite suhtlemine Kõigekõrgema Jumalaga Tema sanātana elupaigas ongi inimelu täiuslikkus. Jumal on elusolendite vastu väga armulik, sest nad on Tema pojad. Jumal Kṛṣṇa kuulutab „Bhagavad-gītās": sarva-yoniṣu... ahaṁ bīja-pradaḥ pitā. „Mina olen kõikide elusolendite isa." Vastavalt erinevatele karmadele eksisteerib loomulikult suur hulk erinevaid elusolendeid, kuid Jumal kinnitab, et Tema on isaks neile kõigile. Seetõttu laskub Jumal päästma kõiki langenuid, tingimustest sõltuvaid hingi, kutsudes neid tagasi igavesse sanātana taevasse, kus sanātana elusolendid saaks taastada oma igavese sanātana positsiooni igavestes suhetes Jumalaga. Jumal tuleb Ise Oma erinevates inkarnatsioonides või läkitab mõne usaldusväärse teenri Oma pojana, saadab mõne Oma kaaslastest või mõne ācārya, selleks, et vabastada tingimustest sõltuvaid hingi.

Ainsi, le sanātana-dharma ne désigne pas une religion sectaire, mais la fonction éternelle de chaque être en relation avec le Seigneur. Śrīpāda Rāmānujācārya donne du mot sanātana la définition suivante : « Ce qui n’a ni commencement ni fin ». C’est en ces termes, en se basant sur l’autorité de ce grand sage, que nous en parlerons nous aussi.

Seega ei ole sanātana-dharma sektantlik religioosne suundumus. See on igaveste elusolendite igavene funktsioon suhetes igavese Kõigekõrgema Jumalaga. Sanātana-dharma tähistab, nagu juba eespool öeldud, elusolendi igavest tegevust. Śrīpāda Rāmānujācārya on selgitanud sõna sanātana kui „see, millel pole ei algust ega lõppu". Niisiis, tuleb meil sanātana-dharmast rääkides, toetuda Śrīpāda Rāmānujācārya autoriteedile ning mõista seda kui algusetut ja lõputut.

Par ailleurs, le mot français « religion » n’a pas exactement le même sens que sanātana-dharma, car il comporte l’idée d’une foi – et une foi peut changer. On peut appartenir à une certaine confession, puis l’abandonner pour en adopter une autre. Or, le sanātana-dharma, par définition, est immuable. On ne peut enlever à l’âme sa fonction éternelle, pas plus que sa liquidité à l’eau ou que sa chaleur au feu. Le sanātana-dharma est inhérent à l’être, éternellement. Nous acceptons la définition de Śrīpāda Rāmānujācārya, selon laquelle il n’a ni début ni fin. Il ne peut donc être sectaire, puisqu’il ne connaît aucune limite. Ceux qui se rangent derrière une croyance sectaire feront l’erreur de croire que le sanātana-dharma l’est aussi. Mais en réfléchissant profondément à la question, à la lumière de la science moderne, on réalisera que le sanātana-dharma est l’affaire de tous les êtres – non seulement l’affaire de toute l’humanité de cette planète, mais celle de tous les êtres de l’univers entier.

Ingliskeelne sõna religion, „religioon", omab sanātana-dharmast veidi erinevat tähendust. „Religioon" kannab mõtet usust, usk aga võib muutuda. Inimene võib uskuda mõnda teatud protsessi, kuid tema usk võib muutuda ning ta võib võtta omaks mõne teise protsessi. Sanātana-dharma viitab aga tegevusele, mida ei saa muuta. Näiteks ei saa veelt võtta vedelust või tulelt soojust. Samuti ei saa igaveselt elusolendilt võtta tema igavest funktsiooni. Sanātana-dharma kuulub igavesti elusolendi juurde. Seetõttu, rääkides sanātana-dharmast, peame me Śrīpādā Rāmānujācārya autoriteedile toetudes tunnistama, et sellel pole ei algust ega ka lõppu. See, mil pole algust ega lõppu, ei saa olla sektantlik, kuna seda ei saa mingitesse raamidesse suruda. Mõnda ususekti kuuluvad inimesed võivad sanātana- dharmat ekslikult samuti sektantlikuks pidada, ent kui me süveneme sellesse teemasse ja vaatleme seda nüüdisaegse teaduse valgusel, siis näeme, et sanātana-dharma on kõikide maailma inimeste – ei, kõikide universumi elusolendite tegevus.

Il est possible de retrouver l’origine historique de toutes les religions, mais pas celle du sanātana-dharma, car il est pour chacun une réalité éternelle et immanente. Les Écritures révélées (śāstras) n’affirment-elles pas que l’être n’est astreint ni à la naissance ni à la mort ? L’âme ne naît ni ne meurt, dit la Bhagavad-gītā ; éternelle et indestructible, elle survit à la mort du corps matériel temporaire.

La racine sanskrite du mot sanātana-dharma peut nous aider à comprendre ce qu’est vraiment la religion. Le mot dharma désigne la nature intrinsèque d’un objet donné. Chaleur et lumière, par exemple, ne peuvent être dissociées du feu ; sans elles, le mot « feu » n’a plus aucun sens. Ainsi devons-nous découvrir la qualité essentielle de l’être, qualité qui toujours l’accompagne et constitue sa nature éternelle. Cette nature éternelle est sa religion éternelle.

Mitte-sanātana religioonide kohta võime leida ajaloo annaalides kindla algusaja, kuid sanātana-dharma alguse kohta ei leia me mingit märget, sest see käib elusolenditega igavesti kaasas. Ja mis puutub elusolenditesse, siis kinnitavad autoriteetsed śāstrad, et elusolendi jaoks ei eksisteeri sündi ega surma. „Gītās" kinnitatakse, et elusolend pole kunagi sündinud ning samuti ei sure ta kunagi. Ta on igavene ja hävitamatu ning elab oma ajutise keha hävides edasi. Me peaksime üritama mõista religiooni olemust sanskritikeelse sõna sanātana-dharma põhitähendusest lähtudes. Dharma viitab sellele, mis eksisteerib pidevalt koos mingi kindla objektiga. Tulest rääkides eeldame me, et sellega kaasnevad soojus ja valgus. Ilma soojuse ja valguseta kaotaks sõna „tuli" oma mõtte. Samamoodi tuleb meil avastada elusolendi algolemuslik osa, mis on tema lahutamatuks kaaslaseks. See lahutamatu kaaslane on tema igavene omadus ning see igavene omadus on tema igavene religioon.

Lorsque Sanātana Gosvāmī s’enquit auprès de Caitanya Mahāprabhu de la svarūpa, la condition intrinsèque de l’être vivant, celui-ci répondit que sa nature essentielle est de servir Dieu, la Personne Suprême. On voit sans peine, à la lumière de cette affirmation, que chaque être en sert un autre. C’est ainsi qu’il jouit de la vie. L’animal sert l’homme, comme un serviteur son maître. A sert B, qui sert C, lequel à son tour sert D, etc. L’ami sert l’ami, la mère son fils, l’épouse son mari et le mari sa femme... Tous les êtres vivants, sans exception, sont impliqués dans le service d’autrui. Lorsqu’un politicien présente son programme, c’est pour convaincre l’électorat de son aptitude à le servir. Et c’est dans l’espoir de recevoir ses précieux services que les électeurs lui accorderont leur suffrage. Le marchand sert ses clients, l’artisan sert l’homme d’affaires, l’homme d’affaires sert sa famille, laquelle à son tour sert l’État. Il y a, par conséquent, d’une façon ou d’une autre, une tendance naturelle et éternelle en chaque être qui l’incite à servir. Nul n’y échappe. Aussi peut-on dire en guise de conclusion que cette attitude de service est inhérente à l’être vivant, qu’elle constitue sa religion éternelle.

Kui Sanātana Gosvāmī küsis Śrī Caitanya Mahāprabhult, mis on iga elusolendi svarūpa, vastas Jumal, et iga elusolendi svarūpa ehk algolemuslik positsioon on Jumala Kõrgeima Isiksuse teenimine. Kui me Jumal Caitanya vastust analüüsime, siis võime kergelt mõista, et iga elusolend teenib pidevalt teist elusolendit. Üks elusolend teenib erinevatel viisidel teisi elusolendeid ning naudib sedasi elu. Madalamal tasandil viibivad loomad teenivad inimesi, nii nagu teenrid teenivad oma isandat. A teenib isandat B, B teenib isandat C, C teenib isandat D jne. Me võime näha, et sõber teenib sõpra, ema teenib poega, naine meest, mees naist jne. Selles vaimus vaatlemist jätkates võime peagi veenduda, et kõik elusolendid teenivad kedagi. Poliitik esitab rahvale oma manifesti, veenmaks neid oma võimekuses rahvast teenida. Valijad annavad seejärel poliitikule oma kaalukad toetushääled, uskudes, et too teeb ühiskonnale kindlasti suure teene. Poemüüja teenib ostjat ning tööline töösturit. Tööstur teenib oma perekonda ning perekond teenib, vastavalt igavese elusolendi igavesele kalduvusele, riiki. Sellisel moel võime me näha, et kõik elusolendid teenivad teisi elusolendeid ning seega võime me ka täies rahus järeldada, et teenimine on elusolendi lahutamatu kaaslane ning et teenimine on iga elusolendi igavene religioon.

Pourtant, suivant les circonstances, l’époque et le lieu, les hommes professent une foi particulière (christianisme, hindouisme, islamisme, bouddhisme ou autre). Mais de telles désignations n’ont rien à voir avec le sanātana-dharma. Un hindou peut fort bien se convertir à l’islam, un musulman à l’hindouisme, ou un chrétien à telle ou telle autre religion sans que jamais ces changements n’affectent leur disposition éternelle à servir autrui. Le chrétien, l’hindou, le musulman seront toujours les serviteurs de quelqu’un. Professer le sanātana-dharma ne signifie donc pas épouser une confession religieuse particulière. Non. Professer le sanātana-dharma signifie servir, tout simplement.

Ometigi väidab inimene end kuuluvat mingile kindlale ajale ja tingimustele viitavasse usku, tunnistades end sedasi olevat kas hindu, muhameedlane, kristlane, budist või mõne teise sekti ideede toetaja. Sellised määratlused ei ole sanātana-dharma. Hindu võib muuta oma usku ja saada muhameedlaseks, muhameedlane võib muuta oma usku ja saada hinduks, samamoodi võib kristlane muuta oma usku ja nii edasi. Kuid ühelgi juhul ei mõjuta usu vahetus elusolendi igavest tegevust – teiste teenimist. Nii hindu, muhameedlane kui ka kristlane on alati kellegi teenrid. Seega ei tähenda mõnda usulahku kuulumine veel oma sanātana-dharma tunnistamist. Sanātana-dharma tähendab teenimist.

En vérité, c’est une relation de service qui nous lie au Seigneur. Dieu est le bénéficiaire suprême, et nous sommes Ses serviteurs. Nous sommes créés pour Son plaisir. Aussi devons-nous concourir à Sa félicité éternelle pour connaître le bonheur. Nous ne saurions être heureux sans Lui, à l’instar des différentes parties du corps qui ne peuvent obtenir une quelconque satisfaction quand elles se refusent à contenter l’estomac. Il est impossible d’être heureux sans servir le Seigneur Suprême dans l’amour et la transcendance.

Õigupoolest oleme me Kõigekõrgema Jumalaga seotud teenimise läbi. Kõrgeim Jumal on kõrgeim nautija ning elusolendid on Tema teenijad. Meid on loodud selleks, et Temale naudingut pakkuda ning osaledes igaveses Jumala Kõrgeima Isiksuse naudingus, saame me õnnelikuks. Ühelgi teisel viisil me õnnelikuks ei saa. Pole võimalik sõltumatult õnnelikuks saada, täpselt nii nagu üks kehaosa ei saa olla õnnelik, kui ta ei toimi kooskõlas maoga. Elusolend ei saa olla õnnelik, kui ta ei teeni Kõigekõrgemat Jumalat transtsendentaalses armastuses.

La Bhagavad-gītā réprouve le service ou l’adoration des devas. On peut lire à ce propos dans le septième chapitre, verset vingt :

„Bhagavad-gītās" ei kiideta heaks erinevate pooljumalate kummardamist ega teenimist. Seitsmendas peatükis, kahekümnendas värsis kinnitatakse:

kāmais tais tair hṛta-jñānāḥ
prapadyante ’nya-devatāḥ
taṁ taṁ niyamam āsthāya
prakṛtyā niyatāḥ svayā
kāmais tais tair hṛta-jñānāḥ
prapadyante ’nya-devatāḥ
taṁ taṁ niyamam āsthāya
prakṛtyā niyatāḥ svayā

« Ceux dont l’intelligence a été ravie par les désirs matériels s’abandonnent aux devas et suivent les divers rites cultuels correspondant à leur nature propre. » Il est dit ici sans détours que les hommes sont incités par la convoitise à rendre un culte aux devas plutôt qu’à Kṛṣṇa, le Seigneur Suprême. Encore une fois, précisons que notre usage du nom de Kṛṣṇa n’implique rien de sectaire ; kṛṣṇa signifie « la plus haute joie », et les Écritures confirment que le Seigneur Suprême est le réservoir de toute joie : Ānanda-mayo ’bhyāsāt (Vedānta-sūtra 1.1.12).

Les êtres distincts, à l’image du Seigneur, sont pleinement conscients et recherchent tous le bonheur. La Personne Suprême jouissant d’un bonheur éternel, les êtres distincts connaîtront un bonheur identique s’ils Le servent et vivent en Sa compagnie.

„Need, kelle arukuse on röövinud materiaalsed soovid, alistuvad pooljumalatele ning järgivad nende teenimise reegleid vastavalt oma loodusele." Siin on lihtsalt ja selgelt öeldud, et need, kes on juhitud ihast, kummardavad pooljumalaid, mitte Kõigekõrgemat Jumalat, Kṛṣṇat. Kṛṣṇa pole sektantlik nimi. Kṛṣṇa tähendab „kõrgeim nauding" ning pole kahtlust, et Kõigekõrgem Jumal on kogu naudingu varamu. Kõik me januneme naudingute järele. Ānanda-mayo 'bhyāsāt. („Vedānta-sūtra" 1.1.12) Elusolendid omavad nagu Jumalgi täit teadvust ning seetõttu janunevad nad naudingute järele. Jumal on alati õnnelik ning kui elusolendid suhtlevad Jumalaga, tegutsevad koos Temaga ja viibivad Tema juures, saavad nemadki õnnelikuks.

Le Seigneur descend en ce monde mortel pour y dévoiler Ses joyeux divertissements. Quand Il vivait à Vṛndāvana avec Ses amis pâtres et pastourelles, parmi les vaches et les villageois qui tous ne vivaient que pour Lui, chacune de Ses activités était empreinte de félicité.

Jumal laskub siia surelikku maailma, et näidata Vṛndāvanas Oma mänge, mis on täis naudinguid. Kui Jumal Śrī Kṛṣṇa viibis Vṛndāvanas, olid kõik Tema suhted Tema lehmakarjustest sõprade, Vṛndāvana neidude, lehmade ning teiste Vṛndāvana asustajatega täis õnne. Kogu Vṛndāvana elanikkond ei mõelnud mitte millestki muust peale Kṛṣṇa. Jumal Kṛṣṇa aga palus isegi Oma isa Nanda Mahārājat, et too ei kummardaks pooljumal Indrat, soovides inimestele tõestada, et neil pole vaja teenida ühtegi pooljumalat. Nad peavad teenima üksnes Kõigekõrgemat Jumalat, kuna nende lõplikuks eesmärgiks on jõuda tagasi Jumala elupaika.

Un jour, Kṛṣṇa dissuada Son père Nanda Mahārāja d’offrir un culte au deva Indra, car Il voulut instituer le fait qu’il n’est pas nécessaire d’adorer les devas. Seul le Seigneur Suprême doit être adoré puisque le but ultime de l’existence est de retourner auprès de Lui, en Sa demeure, demeure que la Bhagavad-gītā décrit au verset six du chapitre quinze :

„Bhagavad-gītās" viieteistkümnenda peatüki kuuendas värsis kirjeldatakse meile Jumal Śrī Kṛṣṇa elupaika:

na tad bhāsayate sūryo
na śaśāṅko na pāvakaḥ
yad gatvā na nivartante
tad dhāma paramaṁ mama
na tad bhāsayate sūryo
na śaśāṅko na pāvakaḥ
yad gatvā na nivartante
tad dhāma paramaṁ mama

« Ce royaume suprême, le Mien, ni le soleil ni la lune, ni le feu ou l’électricité ne l’éclairent. Pour qui l’atteint, il n’est point de retour en ce monde. »

„Minu kõrgeimat elupaika ei valgusta ei Päike ega Kuu, ei tuli ega elekter. Need, kes sinna jõuavad, ei pöördu enam kunagi tagasi siia materiaalsesse maailma."

Ce verset nous dépeint le ciel éternel. Bien sûr, nous avons une conception matérielle du ciel, nous ne pouvons concevoir que celui que nous voyons, avec son soleil, sa lune, ses étoiles... Mais Kṛṣṇa affirme ici que le ciel éternel, le monde spirituel, n’a besoin ni du soleil, ni de la lune, de l’électricité, du feu ou de quelque autre énergie lumineuse pour l’éclairer, car il est illuminé par le brahma-jyotir, l’éclatante radiance qui émane de Son corps. Dire que nous peinons pour atteindre d’autres planètes, alors qu’il est si facile de concevoir la planète du Seigneur. On l’appelle Goloka et la Brahma-saṁhitā (5.37) la décrit de fort belle manière : goloka eva nivasaty akhilātma-bhūtaḥ.

Bien que le Seigneur réside éternellement dans Son royaume de Goloka, nous pouvons L’approcher, et pour nous y aider Il manifeste au monde Sa forme réelle, sac-cid-ānanda-vigraha. Il nous évite de nous perdre en conjectures sur ce que peut être Son apparence, en Se montrant à nous tel qu’Il est dans Sa forme de Śyāmasundara. Hélas, quand Il vient à nous semblable à un humain, qu’Il Se divertit en notre compagnie, les sots Le dénigrent. Sa descente en ce monde ne devrait pourtant pas nous amener à Le prendre pour un homme ordinaire. C’est grâce à Sa toute-puissance qu’Il nous révèle Sa forme véritable et nous montre Ses divertissements, les mêmes que ceux auxquels Il Se livre dans Son royaume.

See värss kirjeldab meile vaimset taevast. Loomulikult oleme me oma arusaamades taevast kinni materialistlikes kontseptsioonides. Me seostame taevast Päikese, Kuu, tähtede ja muu sellisega, kuid siin kinnitab Jumal, et igaveses taevas pole vajadust ei Päikese, Kuu, elektri ega ka tule järele, sest vaimset taevast valgustab brahmajyoti, Kõigekõrgemast Jumalast lähtuv sära. Me teeme suuri jõupingutusi teistele planeetidele jõudmiseks, kuid Kõigekõrgema Jumala elupaiga teadvustamine pole sugugi raske. Seda elupaika nimetatakse Golokaks. Seda kirjeldatakse väga ilusalt „Brahma- saṁhitās" (5.37): goloka eva nivasaty akhilātma-bhūtaḥ. Jumal viibib igavesti Oma elupaigas Golokal, kuid ometigi saab Tema poole pöörduda ka selles maailmas. Selle kinnitamiseks laskubki Jumal siia maailma, ilmutades End Oma tõelisel kujul, milleks on sac-cid-ānanda-vigraha. Kui Ta ilmub Oma tõelisel kujul, pole meil enam vaja kujutleda, milline Ta võiks olla. Et meid asjatuist kujutlusist vabastada, ilmutab Ta End Śyāmasundarana, sellisena nagu Ta on. Kahjuks heidavad aga väheste teadmistega inimesed Tema üle vaid nalja, kuna Jumal tuleb siia ja mängib meiega nagu üks meie hulgast. Vaatamata sellele, et Jumal ilmub meie keskele inimesena, ei tohiks me arvata, et Ta on üks meie hulgast. Jumal on kõikvõimas ning seetõttu võib Ta ilmutada End meile Oma tõelisel kujul ning mängida koos meiega mänge, mis ei erine mängudest, mida mängitakse Tema igaveses elupaigas.

Du royaume divin, Kṛṣṇaloka ou Goloka, émane le brahmajyoti, l’éblouissante lumière du monde transcendantal où baignent les planètes spirituelles de nature ānanda-maya et cin-maya. Le Seigneur affirme que « quiconque atteint le monde spirituel ne revient jamais plus dans l’univers matériel » – na tad bhāsayate sūryo na śaśāṅko na pāvakaḥ / yad gatvā na nivartante tad dhāma paramaṁ mama. Dans le monde matériel, même si nous atteignons la plus haute planète (Brahmaloka) – que dire donc de la lune –, nous retrouvons les contingences propres aux planètes matérielles, à savoir la naissance, la maladie, la vieillesse et la mort.

Vaimse taeva säravates kiirtes hõljub suur hulk planeete. Brahmajyoti saab alguse kõrgeimast elupaigast, Kṛṣṇalokast ning ānanda-maya, cin- maya planeedid, mis pole materiaalsed, hõljuvad nendes kiirtes. Jumal lausub: na tad bhāsayate sūryo na śaśāṅko na pāvakaḥ / yad gatvā na nivartante tad dhāma paramaṁ mama. See, kes jõuab vaimse taevani, ei pea enam materiaalsesse maailma tagasi pöörduma. Materiaalses taevas võime aga tõusta kasvõi kõrgeimale planeedile, Brahmalokale, rääkimata siis Kuust, jäädes ikkagi sõltuvusse samadest tingimustest, millest me sõltume sellel planeedil, s.t. sünnist, surmast, haigustest ja vananemisest. Materiaalses maailmas pole neist materiaalse eksistentsi neljast põhimõttest vaba ükski planeet.

S’ils le désirent, les êtres vivants peuvent voyager d’une planète à l’autre, mais cela ne peut être accompli par des moyens mécaniques. Le processus est donné dans la Gītā : yānti deva-vratā devān pitṝn yānti pitṛ-vratāḥ. Les Écritures védiques nous apprennent que notre univers se divise en trois systèmes planétaires : le supérieur, l’intermédiaire et l’inférieur. Le soleil et la lune appartiennent au premier, la terre au second. Donc, pour atteindre les planètes supérieures (Devaloka ou Svargaloka), que ce soit la lune, le soleil ou autre, il suffit de rendre un culte au deva qui régit chacune d’elles.

Elusolendid rändavad ühelt planeedilt teisele, kuid see ei tähenda, et me võiks mehaaniliste vahendite abil suvalisele planeedile jõuda. Teistele planeetidele jõudmiseks on olemas teatud protsess. Ka sellest räägitakse „Bhagavad-gītās": yānti deva-vratā devān pitṝn yānti pitṛ-vratāḥ. Planeetidevaheliseks reisimiseks pole vaja mitte mingeid mehaanilisi vahendeid. „Gītā" juhendab: yānti deva-vratā devān. Kuu, Päike ja kõrgemad planeedid kannavad nime Svargaloka. Planeedid jagatakse kolme erinevasse gruppi: kõrgemad, keskmised ja madalamad planetaarsüsteemid. Maa kuulub keskmisse planetaarsüsteemi. „Bhagavad-gītā" teatab meile, kuidas on võimalik tõusta kõrgematele planetaarsüsteemidele (Devalokale) väga lihtsa valemi abil: yānti deva-vratā devān. Tarvis on vaid soovitava planeedi pooljumalat kummardada ning sel viisil minna kas Kuule, Päikesele või ükskõik, millisele kõrgema planetaarsüsteemi planeedile.

La Bhagavad-gītā toutefois nous déconseille d’agir ainsi car quand bien même atteindrait-on la plus haute, Brahmaloka – voyage qui par des moyens mécaniques demanderait peut-être 40000 ans, et qui vivrait assez vieux ? – on sera toujours confronté à la naissance, la vieillesse, la maladie et la mort. Par contre, celui qui atteindra Kṛṣṇaloka ou toute autre planète du monde spirituel ne connaîtra plus les souffrances matérielles que nous venons d’énumérer. Rappelons qu’entre toutes les planètes du monde spirituel, la planète suprême est Goloka Vṛndāvana, ou Kṛṣṇaloka, la demeure primordiale de Dieu, la Personne Suprême et originelle. Ainsi la Bhagavad-gītā nous instruit-elle sur tous ces sujets et nous apprend comment quitter le monde de la matière pour entamer une vie véritablement heureuse dans le monde spirituel.

Ometigi ei soovitata „Bhagavad-gītās" meile rändamist ühelegi materiaalse maailma planeedile, isegi mitte materiaalse maailma kõrgeimale planeedile Brahmalokale. Kui me lõpuks sinna ka jõuaksime, olles mõne mehaanilise leiutise abil nelikümmend tuhat aastat rännanud (ja kes suudaks nii kaua elada?!), ootaksid meid ikkagi ees materiaalsed ebamugavused: sünd, surm, haigused ja vananemine. Kuid see, kes soovib jõuda kõige kõrgemale planeedile, Kṛṣṇalokale, või ükskõik, millisele vaimse taeva planeedile, ei pea nende probleemide pärast enam muretsema. Kõrgeim planeet vaimses taevas on Goloka Vṛndāvana, mis on algse Jumala Isiksuse, Śrī Kṛṣṇa algne asupaik. Kõigest sellest räägitakse „Bhagavad- gītās". Lisaks antakse meile juhised, kuidas lahkuda materiaalsest maailmast ja alustada tõelist õndsust tulvil elu vaimses taevas.

La véritable image de l’univers matériel nous est donnée dans le quinzième chapitre de la Bhagavad-gītā (15.1) :

„Bhagavad-gītā" viieteistkümnendas peatükis antakse meile pilt materiaalse maailma tegelikust olemusest. Seal öeldakse:

ūrdhva-mūlam adhaḥ-śākham
aśvatthaṁ prāhur avyayam
chandāṁsi yasya parṇāni
yas taṁ veda sa veda-vit
ūrdhva-mūlam adhaḥ-śākham
aśvatthaṁ prāhur avyayam
chandāṁsi yasya parṇāni
yas taṁ veda sa veda-vit

Le monde matériel est ici comparé à un arbre dont les racines pointent vers le haut et les branches vers le bas. Nous connaissons des arbres dont les racines pointent vers le haut : il s’agit de ceux que l’on voit se refléter dans l’eau des lacs ou des rivières ; leurs racines sont tournées vers le haut et leurs branches vers le bas. De la même manière, le monde matériel est le reflet du monde spirituel, l’ombre de la réalité. Une ombre n’a ni substance ni réalité, mais elle indique qu’il existe par ailleurs un objet bien réel. S’il n’y a pas d’eau dans le désert, les mirages indiquent que l’eau existe pourtant. Ainsi en est-il du bonheur : on ne peut le trouver dans le monde matériel pas plus qu’on ne peut trouver d’eau dans le désert. Il existe toutefois bel et bien dans le monde spirituel.

Siin kirjeldatakse materiaalset maailma kui puud, mis kasvab juured üles- ja oksad allapoole. Me oleme arvatavasti kõik näinud puud, mille juured on ülespoole – jõekaldal või muu veekogu ääres seistes ja veepinnalt peegeldusi vaadates näeme me puid „tagurpidi". Oksad on alla- ja juured ülespoole. Samamoodi on materiaalne maailm vaid peegeldus vaimsest maailmast. Materiaalne maailm on vaid tegelikkuse vari. Vari ise ei ole reaalsus, kuid selle olemasolust mõistame, et tõelisus on olemas. Kõrbes ei ole vett, kuid miraaz̆ meenutab meile vee olemasolu. Materiaalses maailmas pole vett ega õnne, kuid tõelise õnne tõeliselt janukustutav vesi voolab vaimses maailmas.

Ce monde, Kṛṣṇa nous indique comment l’atteindre :

Jumal annab meile „Bhagavad-gītās" vaimsesse taevasse jõudmiseks järgmise juhise (15.5):

nirmāna-mohā jita-saṅga-doṣā
adhyātma-nityā vinivṛtta-kāmāḥ
dvandvair vimuktāḥ sukha-duḥkha-saṁjñair
gacchanty amūḍhāḥ padam avyayaṁ tat
nirmāna-mohā jita-saṅga-doṣā
adhyātma-nityā vinivṛtta-kāmāḥ
dvandvair vimuktāḥ sukha-duḥkha-saṁjñair
gacchanty amūḍhāḥ padam avyayaṁ tat

En nous affranchissant de l’illusion et du désir de prestige (nirmāna-moha), nous atteindrons le royaume éternel (padam avyayam). Ici-bas, chacun a tendance à rechercher des titres honorifiques : l’un veut le prestige de la noblesse, l’autre de la richesse, un autre du pouvoir, en devenant roi, président, etc. Être attaché à des désignations qui ne concernent que l’enveloppe corporelle traduit notre attachement au corps. Le premier pas dans la réalisation spirituelle sera donc de réaliser que nous sommes distincts du corps. Pour l’heure, nous sommes sous l’emprise des trois guṇas, mais le service de dévotion nous en libérera. Ce n’est qu’en nous attachant au service de dévotion du Seigneur que nous pourrons nous détacher des trois guṇas. L’attrait pour les distinctions honorifiques et l’attachement sont le fruit de la concupiscence et du désir de dominer la nature matérielle. Or nous retournerons au royaume éternel de Dieu, le sanātana-dhāma, qui jamais ne connaît la destruction, qu’à condition de se défaire de cette tendance. Seul l’atteindra celui qui sert le Seigneur Suprême et qui ne s’égare pas dans les faux plaisirs.

See padam avyayam ehk igavene kuningriik on saavutatav inimese poolt, kes on nirmāna-moha. Mida see tähendab? Me kõik ihaldame tiitleid. Mõni tahab olla „sir", mõni „isand", mõni tahab saada presidendiks, rikkuriks, kuningaks või veel kellekski. Need on kehalised määratlused. Seni, kuni me oleme kiindunud neisse määratlustesse, oleme me sunnitud omama ka keha, kuna määratlused kuuluvad keha juurde. Kuid me ei ole kehad. Selle mõistmine on esimene samm vaimse eneseteadvustamise teel. Me viibime materiaalse looduse kolme guṇa mõju all, kuid Jumala pühendunud teenimise läbi peame me nende mõju alt vabanema. Kui me ei ole kiindunud Jumala pühendunud teenimisse, ei saa me ka vabaneda materiaalse looduse guṇade mõju alt. Tiitlid ja kiindumused tulenevad ihast ja kirgedest, soovist materiaalse looduse üle valitseda. Kuni me ei loobu soovist materiaalse looduse üle valitseda, ei ole meil vähimatki lootust jõuda tagasi Kõigekõrgema kuningriiki, sanātana-dhāmasse. Selle igavese kuningriigini, mis eales ei hävi, on suutelised jõudma vaid need, keda ei aja segadusse materiaalse maailma võltsnaudingute meelitused; need, kes teenivad alati Kõigekõrgemat Jumalat. Sellisele inimesele pole ülimasse elupaika jõudmine sugugi raske.

La Bhagavad-gītā (8.21) ajoute encore :

Ühes teises „Gītā" värsis (8.21) öeldakse:

avyakto ’kṣara ity uktas
tam āhuḥ paramāṁ gatim
yaṁ prāpya na nivartante
tad dhāma paramaṁ mama
avyakto ’kṣara ity uktas
tam āhuḥ paramāṁ gatim
yaṁ prāpya na nivartante
tad dhāma paramaṁ mama

Avyakta signifie non manifesté. Il nous faut reconnaître que même le monde matériel n’est pas entièrement manifesté à nos yeux. Nos sens sont si imparfaits qu’il nous est impossible, par exemple, de voir toutes les étoiles du firmament. Les Écritures védiques donnent de nombreuses descriptions des différentes planètes, descriptions que nous sommes libres ou non d’accepter. Le Śrīmad-Bhāgavatam, tout particulièrement, décrit les planètes les plus importantes de l’univers ainsi que le monde spirituel qui se trouve au-delà de la sphère matérielle, un monde dit avyakta, non manifesté. On devrait avoir un profond désir d’atteindre ce royaume suprême, car celui qui l’atteint ne retourne pas dans le monde matériel.

Avyakta tähendab „avaldumatu". Isegi selles materiaalses maailmas pole kõik meile nähtav. Meie meeled on sedavõrd ebatäiuslikud, et me ei suuda näha isegi mitte kõiki materiaalse universumi tähti. Vedakirjandusest võime me aga leida palju infot kõikide planeetide kohta ning me võime seda uskuda või mitte. Vedakirjanduses, eriti „Śrīmad-Bhāgavatamis," kirjeldatakse kõiki olulisi planeete. Vaimset maailma, mis asub väljaspool siinset materiaalset taevast, kirjeldatakse kui avyaktat, avaldumatut. Igaüks peaks ihaldama jõuda sinna ülimasse kuningriiki, sest see, kes sinna jõuab, ei pea enam kunagi materiaalsesse maailma tagasi pöörduma.

Le verset cinq du chapitre huit nous explique comment atteindre la demeure du Seigneur :

Järgnevalt võib tekkida küsimus: kuidas Kõrgeima Jumala elupaika jõuda? Sellest räägitakse kaheksandas peatükis, kus öeldakse:

anta-kāle ca mām eva
smaran muktvā kalevaram
yaḥ prayāti sa mad-bhāvaṁ
yāti nāsty atra saṁśayaḥ
anta-kāle ca mām eva
smaran muktvā kalevaram
yaḥ prayāti sa mad-bhāvaṁ
yāti nāsty atra saṁśayaḥ

« Celui qui, à la fin de sa vie, quitte son corps en pensant à Moi seul partage aussitôt Ma nature, n’en doute pas. » Celui qui à l’instant précis de la mort pense à la forme personnelle de Kṛṣṇa ira à Lui dans le monde spirituel. Mad-bhāvam désigne la nature absolue de l’Être Suprême et sac-cid-ānanda-vigraha Sa forme d’éternité, de connaissance et de félicité. Notre corps présent, au contraire, est asat, périssable et non pas éternel, et acit, plein d’ignorance et non de savoir, car non seulement ignorons-nous tout du monde spirituel, mais notre connaissance du monde matériel est elle-même incomplète. Il est nirānanda, siège de la souffrance et non de la joie, attendu que tous nos tourments ici-bas viennent de lui. Mais celui qui pense à Kṛṣṇa, à Dieu, au moment de la mort, obtient aussitôt un corps sac-cid-ānanda.

„Ja igaüks, kes elu lõpul oma kehast lahkudes mäletab üksnes Mind, saavutab kohe Minu looduse. Selles pole vähimatki kahtlust." (Bg. 8.5) See, kes mõtleb surmahetkel Kṛṣṇast, läheb Kṛṣṇa juurde. Inimene peaks Kṛṣṇat alati meeles pidama. Kui ta kehast lahkudes mõtleb Kṛṣṇa kehast, jõuab ta kahtluseta vaimsesse kuningriiki. Mad-bhāvam tähistab Kõrgeima Olendi ülimat loodust. Kõigekõrgem Olend on sac-cid-ānanda-vigraha – Tema keha on igavene, täis teadmisi ja õndsust. Meie praegune keha ei ole sac- cid-ānanda. See on asat, mitte sat. See pole igavene, vaid häviv. See pole cit, täis teadmisi, vaid täis teadmatust. Me ei tea midagi vaimsest kuningriigist, me ei tea isegi kõike materiaalsest maailmast. Siin on veel palju sellist, mida me ei tea. See keha on ka nirānanda, täis hädasid, mitte õndsust. Kõik hädad, mida me selles materiaalses maailmas kohtame, tulenevad meie kehast, kuid see, kes kehast lahkudes mõtleb Jumala Kõrgeimast Isiksusest, Śrī Kṛṣṇast, omandab koheselt sac-cid-ānanda keha.

Nous revêtons ou abandonnons le corps matériel selon des lois bien précises. À notre mort, notre prochain corps est déterminé par des autorités supérieures en fonction des activités que nous avons accomplies dans cette vie. Suivant ce que furent nos actes passés, nous serons élevés ou rabaissés. Ainsi pouvons-nous dire que nous préparons dès aujourd’hui notre vie future. C’est pourquoi une existence qui vise l’élévation au royaume de Dieu nous garantit après la mort l’obtention d’un corps spirituel semblable à celui du Seigneur.

Vanast kehast lahkumine ja uue saamine materiaalses maailmas ei toimu juhuslikult. Inimene ei sure enne, kui on otsustatud, millise keha omandab ta järgmises elus. Seda otsustavad kõrgemad autoriteedid, mitte elusolend ise. Vastavalt oma tegudele selles elus me kas tõuseme või langeme. Praegune elu on ettevalmistus järgmiseks eluks. Seega saame me juba praegu muuta end Jumala kuningriiki tõusmise vääriliseks. Nii toimides omandame me oma praegusest kehast lahkudes kahtluseta samasuguse vaimse keha nagu on Jumalal.

Comme nous l’avons déjà spécifié, il existe diverses catégories de spiritualistes : les brahma-vādis, les paramātmā-vādīs et les dévots du Seigneur. Nous avons vu également que l’on trouve dans le brahmajyoti – le ciel spirituel – une multitude de planètes spirituelles, en nombre infiniment plus grand que dans l’univers matériel. Ce dernier, malgré ses milliards d’univers, de planètes, de soleils et de lunes ne représente qu’un quart de l’entière création (ekāṁśena sthito jagat), car la plus grande partie se trouve dans le ciel spirituel. Celui qui désire se fondre dans l’existence du Brahman Suprême est transféré dans le brahmajyoti et atteint ainsi le ciel spirituel. Le dévot, qui désire la compagnie du Seigneur, est conduit sur l’une des innombrables planètes Vaikuṇṭhas où se trouvent Ses émanations plénières Nārāyaṇa, dotées de quatre bras et portant les noms de Pradyumna, Aniruddha, Govinda, etc.

Au moment de la mort, le spiritualiste pense soit au brahmajyoti, soit au Paramātmā, soit à la Personne Suprême, Śrī Kṛṣṇa. Dans un cas comme dans l’autre, il gagne le ciel spirituel. Mais seul le dévot, lequel est en contact personnel avec le Seigneur, se rend sur les planètes Vaikuṇṭhas ou sur Goloka Vṛndāvana. « N’en doute pas », dit Kṛṣṇa. Comme Arjuna qui déclare au Seigneur qu’il accepte tout ce qu’Il lui a dit, nous devons avoir foi dans les paroles de Kṛṣṇa, même si elles ne correspondent pas à ce que nous nous imaginons.

Ainsi, quand Kṛṣṇa affirme que quiconque se souvient de Lui à l’heure de la mort, en tant que Brahman, Paramātmā ou Bhagavān, pénètre le ciel spirituel, Ses paroles ne sauraient être mises en doute.

Nagu eespool selgitatud, eksisteerib kolme erinevat laadi transtsendentaliste – brahma-vādīd, paramātmā-vādīd ja pühendunud – ning, nagu öeldud, on brahmajyotis (vaimses taevas) lugematu hulk vaimseid planeete. Neid planeete on palju rohkem kui materiaalse maailma planeete. Materiaalset maailma on hinnatud kui ligikaudu neljandikku kogu loomest (ekāṁśena sthito jagat). Üksnes loome materiaalses osas on miljardeid universumeid triljonite planeetide, päikeste ja kuudega, ent ikkagi on materiaalne loome vaid väike osa kogu loomest. Suurem osa loomest asub vaimses taevas. See, kes soovib ühineda Kõrgeima Brahmaniga, kantakse koheselt Kõigekõrgema Jumala brahmajyotisse vaimses taevas. Pühendunu, kes soovib aga nautida suhtlemist Jumalaga, tõuseb ühele lugematutest Vaikuṇṭha planeetidest. Seal saab ta suhelda neljakäelise Nārāyaṇa või Kõrgeima Jumala teiste täielike ekspansioonidega, kes kannavad nimesid Pradyumna, Aniruddha, Govinda jne. Seega keskendavad transtsendentalistid oma mõtted surmahetkel kas brahmajyotile, Paramātmāle või Jumala Kõrgeimale Isiksusele Śrī Kṛṣṇale. Kõik nad jõuavad vaimsesse taevasse, kuid ainult pühendunu, ehk inimene, kes omab Kõigekõrgema Jumalaga isiklikke suhteid, jõuab Vaikuṇṭha planeetidele või Goloka Vṛndāvanale. Jumal lisab, et „selles pole vähimatki kahtlust" ning seda tuleb sügavalt uskuda. Me ei tohi seda, mis ei ole vastavuses meie arusaamadega, kõrvale lükata, meie suhtumine peab olema samasugune nagu Arjunal: „Ma usun kõike, mida Sa oled öelnud." Kui Jumal ütleb, et see, kes mõtleb surmahetkel Temast kui Brahmanist, Paramātmāst või Jumala Isiksusest, jõuab kindlasti vaimsesse taevasse, siis pole selles vähimatki kahtlust. Ei tule kõne allagi selles kahelda.

La Bhagavad-gītā (8.6) explique comment il est possible d’entrer dans le royaume de Dieu simplement en pensant à Lui au moment de la mort.

„Bhagavad-gītā" (8.6) selgitab samuti põhiprintsiipi, mis võimaldab surmahetkel Jumalast mõeldes vaimsesse kuningriiki jõuda. Seal öeldakse:

yaṁ yaṁ vāpi smaran bhāvaṁ
tyajaty ante kalevaram
taṁ tam evaiti kaunteya
sadā tad-bhāva-bhāvitaḥ
yaṁ yaṁ vāpi smaran bhāvaṁ
tyajaty ante kalevaram
taṁ tam evaiti kaunteya
sadā tad-bhāva-bhāvitaḥ

« L’état de conscience dont on conserve le souvenir à l’instant de quitter le corps détermine la condition d’existence future. » Il faut d’abord bien comprendre que la nature matérielle est le déploiement de l’une des multiples énergies du Seigneur Suprême, lesquelles sont ainsi décrites dans le Viṣṇu Purāṇa (6.7.61) :

„Ükskõik, millist eksistentsi seisundit inimene kehast lahkudes mäletab, selle seisundini ta kahtlemata ka jõuab." Esiteks peame me mõistma, et materiaalne loodus on Kõigekõrgema Jumala ühe energia avaldumine. „Viṣṇu Purāṇas" (6.7.61) kirjeldatakse kõiki Kõigekõrgema Jumala energiaid:

viṣṇu-śaktiḥ parā proktā
kṣetra-jñākhyā tathā parā
avidyā-karma-saṁjñānyā
tṛtīyā śaktir iṣyate
viṣṇu-śaktiḥ parā proktā
kṣetra-jñākhyā tathā parā
avidyā-karma-saṁjñānyā
tṛtīyā śaktir iṣyate

Les énergies du Seigneur sont innombrables et inconcevables, mais de grands érudits, qui furent à la fois de grands sages et des âmes libérées, les ont étudiées puis classées en trois groupes. Toutes sont autant d’aspects différents de la viṣṇu-śakti, la puissance du Seigneur, Viṣṇu. D’entre Ses puissances, l’énergie supérieure est désignée comme parā, purement spirituelle. Nous l’avons déjà mentionné, les êtres distincts appartiennent à cette énergie. Les autres énergies, ou énergies matérielles, sont soumises à l’ignorance. Ainsi, au moment de la mort, soit nous demeurons au cœur de l’énergie inférieure, le monde matériel, soit nous sommes transférés dans l’énergie supérieure, le monde spirituel.

Kõigekõrgem Jumal omab loendamatul hulgal mitmesuguseid energiaid, mis ei mahu meie arusaamade raamesse. Ometigi on aga suured targad ja vabanenud hinged neid energiaid uurinud ja jaotanud need kolme ossa. Kõik Jumala energiad on viṣṇu-śaktid, s.t. Jumal Viṣṇu erinevate potentsiaalide avaldumised. Esimest energiat nimetatakse parā, mis tähendab transtsendentaalne. Elusolendid kuuluvad samuti selle kõrgema energia hulka, nagu eespool juba selgitatud. Teised energiad ehk materiaalsed energiad avalduvad teadmatuse guṇas. Surmahetkel võime me tõusta vaimse maailma energiasse, või jääda materiaalse maailma madalama energia mõju alla. Seepärast lausutaksegi „Bhagavad-gītās" (8.6):

yaṁ yaṁ vāpi smaran bhāvaṁ
tyajaty ante kalevaram
taṁ tam evaiti kaunteya
sadā tad-bhāva-bhāvitaḥ
yaṁ yaṁ vāpi smaran bhāvaṁ
tyajaty ante kalevaram
taṁ tam evaiti kaunteya
sadā tad-bhāva-bhāvitaḥ

Dans notre existence, nous pensons soit à l’énergie matérielle soit à l’énergie spirituelle. Mais comment transférer nos pensées du matériel au spirituel quand on sait qu’à l’heure actuelle la plupart des publications – journaux, romans, revues – encombrent notre esprit de pensées matérielles ? La réponse est simple : il faut tout simplement nous en détourner et porter notre attention sur les Écrits védiques comme les Purāṇas, écrits à cette fin par les grands sages. Ces recueils sacrés ne sont pas des œuvres imaginées. Ce sont tous des documents historiques. Un verset du Caitanya-caritāmṛta (Madhya 20.122) nous dit :

Oma elus oleme me harjunud mõtlema kas materiaalsest või vaimsest energiast. Kuidas saaksime aga kanda oma mõtted materiaalselt energialt vaimsele? Meie ümber on väga palju kirjandust, näiteks ajalehed, ajakirjad ja romaanid, mis täidavad meie mõtteid materiaalse energiaga. Me peame kasutama oma mõistust, mis on praegu hõivatud ilmaliku kirjandusega, vedakirjanduse lugemiseks. Suured targad on sel eesmärgil kirjutanud palju vedalikke teoseid, nagu näiteks „Purāṇad". Need pole väljamõeldised, vaid ajaloolised ürikud. „Caitanya-caritāmṛtas" (Madhya 20.122) on järgnev värss:

māyā-mugdha jīvera nāhi svataḥ kṛṣṇa-jñāna
jīvere kṛpāya kailā kṛṣṇa veda-purāṇa
māyā-mugdha jīvera nāhi svataḥ kṛṣṇa-jñāna
jīvere kṛpāya kailā kṛṣṇa veda-purāṇa

Les âmes conditionnées ont oublié leur relation avec le Seigneur Suprême. Elles ne se préoccupent que des seules activités matérielles. Aussi Kṛṣṇa-dvaipāyana Vyāsa leur donna-t-il un très grand nombre d’Écrits védiques pour qu’elles puissent s’intéresser au monde spirituel. Il divisa d’abord le Véda originel en quatre parties qu’il expliqua dans les Purāṇas, puis pour la masse des gens, il écrivit le Mahābhārata dont fait partie la Bhagavad-gītā. Il résuma ensuite l’ensemble de ces Écrits védiques dans le Vedānta-sūtra, et pour guider les générations à venir en fit un commentaire : le Śrīmad-Bhāgavatam. Nous devons toujours nous absorber dans la lecture de ces ouvrages, exactement comme les matérialistes se plongent dans les journaux, les magazines ou autres écrits. Ainsi serons-nous capables de nous souvenir du Seigneur à l’heure de notre mort. Lui-même recommande expressément cette voie, et par l’emploi du mot « inéluctablement » dans le verset sept du chapitre huit, Il garantit la pleine efficacité de la méthode.

Unustavad elusolendid ehk tingimustest sõltuvad hinged on unustanud oma suhted Kõigekõrgema Jumalaga, ning on süvenenud mõtteisse materiaalsetest tegevustest. Et aidata neil oma mõttejõud vaimsele taevale kanda, on Kṛṣṇa-dvaipāyana Vyāsa kirjutanud suure hulga vedalikke teoseid. Esmalt jagas ta „Veda" neljaks, seejärel selgitas ta neid „Purāṇades" ja vähem võimekatele inimestele kirjutas ta „Mahābhārata". Ning „Mahābhāratast" leiame me „Bhagavad-gītā". Lisaks sellele on vedakirjanduse olulisim osa kokku võetud „Vedānta-sūtras" ning järgnevate põlvede jaoks kirjutas ta sellele ka algupärased kommentaarid, mida tuntakse „Śrīmad- Bhāgavatami" nime all. Me peame oma mõistust pidevalt nende teoste lugemisse hõivama. Nii nagu materialistid loevad ajalehti, ajakirju ja muid materialistlikke kirjutisi, nii peame meie lugema teoseid, mille andis meile Vyāsadeva; sel viisil suudame me surmahetkel mäletada Kõigekõrgemat Jumalat. See on ainus tee, mida soovitab Jumal ning mille puhul Ta garanteerib meile edu: „Selles pole vähimatki kahtlust."

tasmāt sarveṣu kāleṣu
mām anusmara yudhya ca
mayy arpita-mano-buddhir
mām evaiṣyasy asaṁśayaḥ
tasmāt sarveṣu kāleṣu
mām anusmara yudhya ca
mayy arpita-mano-buddhir
mām evaiṣyasy asaṁśayaḥ

« Tu dois donc remplir ton devoir de guerrier en pensant constamment à Moi, en Ma forme personnelle de Kṛṣṇa. En Me dédiant tes actes, en concentrant sur Moi ton mental et ton intelligence, tu viendras à Moi inéluctablement. »

„Seepärast, oo, Arjuna, pead sa alati mõtlema Minust kui Kṛṣṇast ning täitma samal ajal sinule määratud võitlemise kohust. Kui sa oled pühendanud oma tegevused Mulle ja kinnitanud oma mõistuse ning arukuse Minule, jõuad sa kindlasti Minuni." (Bg. 8.7)

Kṛṣṇa ne conseille pas à Arjuna d’abandonner son devoir pour se souvenir de Lui. Non. Il ne propose jamais rien qui ne soit réalisable. Pour survivre en ce monde matériel, nous devons travailler. C’est d’ailleurs l’une des raisons pour laquelle la société humaine est divisée en quatre groupes – les brāhmaṇas (sages et érudits), les kṣatriyas (administrateurs et hommes de guerre), les vaiśyas (agriculteurs et commerçants) et les śūdras (ouvriers et artisans). Ouvriers, marchands, soldats, administrateurs ou fermiers, hommes de lettres, savants ou théologiens, tous doivent remplir leurs devoirs professionnels pour vivre. Kṛṣṇa ne souhaite donc pas qu’Arjuna délaisse ses devoirs, mais bien plutôt qu’il les accomplisse en pensant à Lui (mām anusmara). S’il ne s’applique pas dans sa lutte pour l’existence à penser au Seigneur, comment pourra-t-il se Le rappeler au moment de la mort ? Śrī Caitanya nous a donné le même conseil : kīrtanīyaḥ sadā hariḥ. On doit toujours chanter ou réciter les saints noms du Seigneur. Le nom du Seigneur et le Seigneur Lui-même n’étant pas différents, l’instruction que Kṛṣṇa donne à Arjuna « souviens-toi de Moi » et celle que donne Śrī Caitanya « chante constamment les noms de Kṛṣṇa » ne sont qu’une seule et même instruction. Kṛṣṇa et Ses saints noms sont une seule et même chose, car au niveau absolu, il n’y a aucune différence entre l’objet et le nom qui le désigne. C’est pourquoi il faut s’exercer à se souvenir constamment du Seigneur, à chaque heure du jour et de la nuit, par le chant ou la récitation assidue de Ses saints noms et le choix d’un mode de vie adapté.

Kṛṣṇa ei soovita Arjunal oma kohustustest lahti öelda ning lihtsalt Teda meenutada. Ei, Jumal ei soovita kunagi midagi ebapraktilist. Selles materiaalses maailmas tuleb oma keha alalhoidmiseks nii või teisiti tööd teha. Inimühiskond jaotub, vastavalt tegevustele, nelja ühiskondliku seisuse järgsesse kategooriasse – nimelt brāhmaṇateks, kṣatriyateks, vaiśyadeks ning śūdrateks. Brāhmanad ehk intelligendid töötavad ühel viisil, kṣatriyad ehk valitsejad teisel viisil ning kaupmehed ja töölised täidavad kõik oma ametikohustusi. Inimühiskonnas peab igaüks enese alalhoiuks paratamatult töötama, olenemata sellest, kas ta on tööline, kaupmees, valitseja või talupidaja, või kuulub ühiskonna kõrgemaisse klassi ning on kirjaoskaja, teadlane või kasvõi teoloog. Seetõttu lausubki Jumal Arjunale, et tal ei tule oma ametikohustustest lahti öelda, kuid neid täites tuleb tal alati Kṛṣṇat meeles pidada (mām anusmara). Kui inimene ei mõtle Kṛṣṇast ajal, mil ta oma eksistentsi eest võitleb, ei suuda ta Kṛṣṇat ka surmahetkel meenutada. Seda kinnitab ka Jumal Caitanya. Ta lausub: kīrtanīyaḥ sadā hariḥ – Jumala nimesid tuleb korrata pidevalt. Jumala nimed ja Jumal Ise ei erine teineteisest mitte millegi poolest. Seega on Jumal Kṛṣṇa juhendus Arjunale: „Pea Mind meeles," ja Jumal Caitanya korraldus: „Korrake alati Jumal Kṛṣṇa nimesid," sisuliselt üks ja seesama. Nende vahel pole erinevust, sest Kṛṣṇa ja Tema nimi ei erine teineteisest. Absoluutsel tasandil pole nime ja nime omaniku vahel mingisugust erinevust. Seetõttu peame me Jumalat meeles pidama kakskümmend neli tundi ööpäevas, korrates Tema nimesid ja korraldades oma elu nii, et me Teda hetkeksi ei unustaks.

Mais comment cela est-il possible ? Les ācāryas nous donnent cet exemple : quand une femme mariée s’attache à un autre homme que son époux, ou un homme à une autre femme, le sentiment qui les anime est puissant. Sous l’influence d’un tel attachement, on pensera constamment à l’être aimé. Tout en accomplissant ses tâches quotidiennes, l’épouse pensera toujours à cet instant où elle pourra rencontrer son amant, et soignera plus que jamais son travail pour que son mari ne soupçonne rien de sa liaison. De même devons-nous penser à chaque instant à l’objet suprême de l’amour, Kṛṣṇa, tout en remplissant aussi parfaitement que possible nos devoirs matériels. Il nous faut toutefois, pour y parvenir, développer un fort sentiment d’amour. Arjuna pensait constamment à Kṛṣṇa, et bien qu’il fût un guerrier, il était son compagnon de tous les instants. Le Seigneur ne lui conseille pas d’abandonner la lutte et de se retirer dans une forêt pour méditer. D’ailleurs, Arjuna s’était déclaré inapte à pratiquer un tel yoga après que Kṛṣṇa le lui eut décrit :

Kuidas on see võimalik? Ācāryad annavad meile järgmise näite. Kui abielus naine on kiindunud võõrasse mehesse või kui abielus mees tunneb kiindumust teise naise vastu, siis peetakse seda kiindumust väga tugevaks. Sellise kiindumusega inimene mõtleb pidevalt oma armastatust. Abielus naine, kes mõtleb oma armukesest, unistab pidevalt temaga kohtumisest, seda ka oma koduseid ülesandeid täites. Tegelikult teeb ta oma koduseid toimetusi hoolikamaltki kui tavaliselt, selleks, et ta mees midagi ei aimaks. Samamoodi tuleb meil alati meeles pidada oma ülimat armastajat, Śrī Kṛṣṇat ning täita oma materiaalseid kohustusi väga hoolikalt. Selleks on vaja tugevat armastust. Kui me omame tugevat armastust Kõigekõrgema Jumala vastu, siis oleme me võimelised täitma oma kohust, samal ajal Teda meeles pidades. Kuid see armastus tuleb meil endas välja arendada. Arjuna näiteks mõtles kogu aeg Kṛṣṇast, sest ta oli Kṛṣṇa igavene kaaslane, kuid samal ajal oli ta ka sõdalane. Kṛṣṇa ei soovitanud Arjunal võitlemisest loobuda ja metsa mediteerima minna. Kui Jumal Kṛṣṇa kirjeldas Arjunale joogasüsteemi, lausus Arjuna, et selline süsteem pole tema jaoks praktikas rakendatav.

arjuna uvāca
yo ’yaṁ yogas tvayā proktaḥ
sāmyena madhusūdana
etasyāhaṁ na paśyāmi
cañcalatvāt sthitiṁ sthirām
yo ’yaṁ yogas tvayā proktaḥ
sāmyena madhusūdana
etasyāhaṁ na paśyāmi
cañcalatvāt sthitiṁ sthirām

« Arjuna dit : Ce yoga que Tu as décrit, ô Madhusūdana, me semble impraticable, car le mental est instable et capricieux. » (B.g. 6.33)

„Arjuna ütles: „Oo, Madhusūdana, joogasüsteem, mida Sa kirjeldasid, pole minu jaoks rakendatav ega talutav, sest mu mõistus on rahutu ja muutlik." (Bg. 6.33)

Et le Seigneur déclare :

Kuid Jumal vastas:

yoginām api sarveṣāṁ
mad-gatenāntar-ātmanā
śraddhāvān bhajate yo māṁ
sa me yukta-tamo mataḥ
yoginām api sarveṣāṁ
mad-gatenāntar-ātmanā
śraddhāvān bhajate yo māṁ
sa me yukta-tamo mataḥ

« Et de tous les yogīs, celui qui, avec une foi totale, demeure toujours en Moi et médite sur Moi en Me servant avec amour, celui-là est le plus grand et M’est le plus intimement lié. Tel est Mon avis. » (B.g. 6.47) Celui dont la pensée reste toujours fixée sur le Seigneur Suprême est donc à la fois le plus grand yogī, le plus grand jñānī et le plus grand dévot. Le Seigneur dit en outre à Arjuna qu’en tant que kṣatriya, il ne peut renoncer à son devoir de combattant, mais que s’il lutte en pensant au Seigneur, il sera capable de se souvenir de Lui au moment de la mort. Il faut pour cela s’abandonner complètement à Dieu en se consacrant à Son service d’amour transcendantal.

„Ning kõikidest joogidest on kõrgeimal astmel asetsev ning Minuga jooga läbi kõige lähedasemalt ühenduses see, kes on alati Minusse süvenenud, mõtleb Minust eneses ning teenib Mind transtsendentaalselt ja armastusega. Selline on Minu seisukoht." (Bg. 6.47) Järelikult on see, kes mõtleb alati Kõigekõrgemast Jumalast, samaaegselt nii kõrgeim joogi, suurim jñānī kui ka parim pühendunu. Seejärel lausub Jumal Arjunale, et kṣatriyana ei saa ta loobuda võitlemast, ent kui Arjuna võitleb Kṛṣṇat meeles pidades, siis suudab ta Kṛṣṇat ka oma surmahetkel meenutada. Inimene peab täielikult alistuma Jumala teenimisele transtsendentaalses armastuses.

Nos actes ne relèvent pas seulement du corps, ils dépendent surtout du mental et de l’intelligence. Si nous fixons notre mental et notre intelligence sur le Seigneur Suprême, nos sens suivront et s’engageront à leur tour à Son service. Nos actes sembleront identiques, mais notre conscience aura changé. La Bhagavad-gītā nous enseigne comment absorber notre mental et notre intelligence dans la pensée du Seigneur, car une telle absorption mène au royaume de Dieu. Si le mental est dédié au service de Kṛṣṇa, les sens le seront automatiquement aussi. En l’absorption totale en Śrī Kṛṣṇa résident le secret et l’art de la Bhagavad-gītā.

Tegelikult ei tööta me oma kehaga, vaid oma mõistuse ja arukuse abil. Kui viimased on pidevalt hõivatud mõtetega Kõigekõrgemast Jumalast, siis on loomulikult ka meie meeled hõivatud Kõigekõrgema Jumala teenimisega. Ehkki tegevused jäävad vähemasti pealtnäha samadeks, on teadvuses toimunud muutus. „Bhagavad-gītās" õpetatakse, kuidas rakendada oma mõistus ja arukus mõtetesse Jumalast. Selline mõistuse hõivamine Jumala teenimisse võimaldab meil Jumala kuningriiki jõuda. Kui mõistus on hõivatud Kṛṣṇa teenimisse, siis teevad seda automaatselt ka meeled. Selles seisnebki „Bhagavad-gītā" saladus: kunst olla täielikult süvenenud mõtetesse Śrī Kṛṣṇast.

L’homme moderne a fait d’énormes efforts pour atteindre la lune, mais il n’a guère œuvré pour son élévation spirituelle. C’est pourquoi, s’il lui reste cinquante ans à vivre, il doit utiliser ce court laps de temps à cultiver le souvenir de la Personne Suprême par la pratique du service de dévotion.

Kaasaja inimene on teinud suuri jõupingutusi Kuule jõudmiseks, kuid enda vaimse arengu nimel ei ole ta vaeva näinud. Kui inimesel on jäänud veel viiskümmend aastat elada, peaks ta vähemalt selle lühikese aja jooksul pidevalt praktiseerima Jumala Kõrgeimast Isiksusest mõtlemist. „Śrīmad- Bhāgavatami" (7.5.23) kohaselt seisneb see praktika pühendumise protsessis:

śravaṇaṁ kīrtanaṁ viṣṇoḥ
smaraṇaṁ pāda-sevanam
arcanaṁ vandanaṁ dāsyaṁ
sakhyam ātma-nivedanam
śravaṇaṁ kīrtanaṁ viṣṇoḥ
smaraṇaṁ pāda-sevanam
arcanaṁ vandanaṁ dāsyaṁ
sakhyam ātma-nivedanam

(Śrīmad-Bhāgavatam 7.5.23)

(Śrīmad-Bhāgavatam 7.5.23)

Ces neuf pratiques, dont la plus simple (śravaṇam) consiste à écouter le message de la Bhagavad-gītā des lèvres d’une âme réalisée, nous aideront à toujours absorber nos pensées en l’Être Suprême. Nous pourrons alors nous souvenir constamment de Lui et, en quittant notre corps de matière, obtenir un corps spirituel qui nous permettra de vivre auprès de Lui.

Need üheksa protsessi, millest lihtsaim on śravaṇam, „Bhagavad-gītā" kuulamine eneseteadvustamiseni jõudnud isiksuselt, aitavad inimesel kanda oma mõtted Kõigekõrgemale Olendile. See aitab inimesel mäletada Kõigekõrgemat Jumalat ja võimaldab tal oma praegusest kehast lahkudes omandada vaimse keha, mis sobib Kõigekõrgema Jumalaga suhtlemiseks.

Le Seigneur dit encore :

Jumal kinnitab:

abhyāsa-yoga-yuktena
cetasā nānya-gāminā
paramaṁ puruṣaṁ divyaṁ
yāti pārthānucintayan
abhyāsa-yoga-yuktena
cetasā nānya-gāminā
paramaṁ puruṣaṁ divyaṁ
yāti pārthānucintayan

« Celui qui médite sur Moi, la Personne Suprême, et toujours se souvient de Moi, sans jamais dévier, celui-là vient à Moi sans nul doute, ô Pārtha. » (B.g. 8.8)

„Oo, Pārtha, see, kes mediteerib Minule kui Jumala Kõrgeimale Isiksusele, kelle mõistus on pidevalt hõivatud Minu mäletamisega ega kaldu sellelt teelt kõrvale, jõuab kindlasti Minuni." (Bg. 8.8)

La méthode est simple. Il nous faut toutefois, pour l’apprendre, approcher une personne expérimentée, une personne qui la pratique déjà : tad vijñānārthaṁ sa gurum evābhigacchet. Le mental allant sans cesse d’un objet à l’autre, il faut s’exercer à le fixer sur la forme ou le nom du Seigneur Suprême, Śrī Kṛṣṇa. Le mental est instable et fébrile de nature, mais il peut trouver l’apaisement dans la vibration spirituelle. On doit donc méditer sur le paramaṁ puruṣaṁ, la Personne Suprême, dans le monde spirituel, et ainsi parvenir jusqu’à Lui.

La Bhagavad-gītā nous indique avec précision la voie à suivre et les moyens d’obtenir la réalisation suprême, le but ultime. Les portes de ce savoir sont ouvertes à tous. Les hommes de toute condition sociale ou culturelle peuvent approcher le Seigneur en pensant à Lui, car écouter ce qui se rapporte à Dieu ou simplement penser à Lui est accessible à tous.

See pole väga raske protsess. Siiski tuleb seda õppida kogemustega inimeselt. Tad vijñānārthaṁ sa gurum evābhigacchet: tuleb minna inimese juurde, kes seda meetodit juba praktiseerib. Mõistus eksleb pidevalt ühelt teemalt teisele ning tuleb õppida seda pidevalt Kõigekõrgema Jumala, Śrī Kṛṣṇa kujule või Tema nime helile keskendama. Mõistus on oma olemuselt püsimatu, ekseldes siia-sinna, kuid seda saab rahustada Kṛṣṇa nime helivibratsiooni abil. Seepärast tuleb meditatsiooni objektiks valida paramaṁ puruṣam, Jumala Kõrgeim Isiksus vaimse taeva kuningriigis ja jõuda sel viisil Temani. „Bhagavad-gītās" on kirjas lõpliku eneseteadvustamise ning lõpliku eesmärgi saavutamise viisid ja vahendid ning nende teadmiste uksed on avatud igaühele. Kellegi ees ei panda ust kinni. Kõik inimesed, olenemata ühiskonnaklassist, võivad jõuda Śri Kṛṣṇani Temast mõeldes, sest Temast mõelda ja kuulata on igaühel võimalik.

Kṛṣṇa dit en effet dans la Bhagavad-gītā (9.32–33) :

Jumal jätkab (Bg. 9.32 – 33):

māṁ hi pārtha vyapāśritya
ye ’pi syuḥ pāpa-yonayaḥ
striyo vaiśyās tathā śūdrās
te ’pi yānti parāṁ gatim
māṁ hi pārtha vyapāśritya
ye ’pi syuḥ pāpa-yonayaḥ
striyo vaiśyās tathā śūdrās
te ’pi yānti parāṁ gatim
kiṁ punar brāhmaṇāḥ puṇyā
bhaktā rājarṣayas tathā
anityam asukhaṁ lokam
imaṁ prāpya bhajasva mām
kiṁ punar brāhmaṇāḥ puṇyā
bhaktā rājarṣayas tathā
anityam asukhaṁ lokam
imaṁ prāpya bhajasva mām

Le Seigneur affirme qu’un marchand, une femme, un ouvrier ou même un homme situé au plus bas échelon de l’humanité peuvent atteindre le Suprême. Il n’est pas indispensable d’être doté d’une intelligence supérieure, mais il faut par contre impérativement adopter les principes du bhakti-yoga et faire du Seigneur l’objectif premier, le but ultime de notre vie. Quiconque suivra les enseignements de la Bhagavad-gītā atteindra la perfection de l’existence et en aura définitivement résolu tous les problèmes. Telle est la substance, l’essence de la Bhagavad-gītā.

Nendes värssides ütleb Jumal, et ka kaupmees, langenud naine, lihttööline ja kasvõi madalaimasse klassi kuuluv inimene võivad jõuda Kõrgeimani. Pole oluline omada hästi arenenud arukust. Oluline on võtta omaks bhakti- jooga printsiibid ja teha Kõigekõrgemast Jumalast oma elu summum bonum, kõrgeim siht, lõplik eesmärk. Igaüks, kes seda teeb, võib jõuda vaimsesse maailma Jumala juurde. Kui inimene võtab vastu „Bhagavad- gītās" avaldatud põhimõtted, suudab ta muuta oma elu täiuslikuks ja leiab kõikidele elu probleemidele lõpliku lahenduse. Selline ongi kogu „Bhagavad-gītā" sõnum.

Nous dirons en guise de conclusion que la Bhagavad-gītā est un texte transcendantal qu’il faut lire avec le plus grand soin. Gītā-śāstram idaṁ puṇyaṁ, yaḥ paṭhet prayataḥ pumān, nous dit la Gītā-māhātmya (1). Celui qui suit sincèrement les instructions de la Bhagavad-gītā est délivré de toute souffrance et de toute angoisse. Bhaya-śokādi-varjitaḥ – il sera libéré de ses craintes dans cette vie et sa prochaine existence sera spirituelle.

Kokkuvõtteks võib öelda, et „Bhagavad-gītā" on transtsendentaalne kirjandus, mida tuleb väga tähelepanelikult lugeda. Gītā-śāstram idaṁ puṇyaṁ yaḥ paṭhet prayataḥ pumān: see, kes järgib täpselt „Bhagavad-gītā" juhendusi, vabaneb kõikidest elu hädadest ja muredest. Bhaya-śokādi-varjitaḥ. Inimene vabaneb kõikidest hirmudest selles elus ning tema järgmisest elust saab vaimne. („Gītā-māhātmya" 1)

La Gītā-māhātmya (2) ajoute :

Kasu on veel suuremgi:

gītādhyāyana-śīlasya
prāṇāyāma-parasya ca
naiva santi hi pāpāni
pūrva-janma-kṛtāni ca
gītādhyāyana-śīlasya
prāṇāyāma-parasya ca
naiva santi hi pāpāni
pūrva-janma-kṛtāni ca

« Qui lit la Bhagavad-gītā avec sincérité et grand sérieux est affranchi, par la grâce du Seigneur, des conséquences de ses fautes passées. » Le Seigneur proclame dans le dernier chapitre de la Bhagavad-gītā (18.66) :

„Kui inimene loeb „Bhagavad-gītāt" väga suure siirusega ja süvenenult, siis vabaneb ta Jumala armu läbi oma varasemate väärtegude järelmõjudest." („Gītā-māhātmya" 2) Jumal ütleb „Bhagavad-gītā" lõpus (18.66) väga otseselt ja selgelt:

sarva-dharmān parityajya
mām ekaṁ śaraṇaṁ vraja
ahaṁ tvāṁ sarva-pāpebhyo
mokṣayiṣyāmi mā śucaḥ
sarva-dharmān parityajya
mām ekaṁ śaraṇaṁ vraja
ahaṁ tvāṁ sarva-pāpebhyo
mokṣayiṣyāmi mā śucaḥ

« Laisse là toutes formes de pratique religieuse et abandonne-toi simplement à Moi. Je te délivrerai de toutes les suites de tes fautes. N’aie nulle crainte. » Ainsi, le Seigneur prend la responsabilité de celui qui s’abandonne à Lui et le libère des conséquences de ses fautes. Puis la Gītā-māhātmya (3) poursuit ainsi :

„Hülga kõik religioonid ning lihtsalt alistu Minule. Mina vabastan sind kõikidest patuste tegude järelmõjudest. Ära karda midagi." Niisiis võtab Jumal Temale alistunu eest kogu vastutuse Enda peale ning kaitseb teda tema pattude järelmõjude eest.

mala-nirmocanaṁ puṁsāṁ
jala-snānaṁ dine dine
sakṛd gītāmṛta-snānaṁ
saṁsāra-mala-nāśanam
mala-nirmocanaṁ puṁsāṁ
jala-snānaṁ dine dine
sakṛd gītāmṛta-snānaṁ
saṁsāra-mala-nāśanam

« On peut se purifier en prenant un simple bain tous les jours, mais en se baignant, fût-ce une fois, dans les eaux sacrées pareilles au Gange de la Bhagavad-gītā, on se débarrasse d’un coup de toute impureté matérielle. »

„Inimene võib end iga päev veega pestes puhastada, ent kui ta kordki peseb end „Bhagavad-gītās" nagu püha Gangese vees, puhastub ta kogu materiaalse elu saastast." („Gītā-māhātmya" 3)

gītā su-gītā kartavyā
kim anyaiḥ śāstra-vistaraiḥ
yā svayaṁ padmanābhasya
mukha-padmād viniḥsṛtā
gītā su-gītā kartavyā
kim anyaiḥ śāstra-vistaraiḥ
yā svayaṁ padmanābhasya
mukha-padmād viniḥsṛtā

Dieu a personnellement exposé la Bhagavad-gītā, aussi n’est-il nullement nécessaire de lire d’autres Écrits védiques. La littérature védique est en effet si vaste que l’homme d’aujourd’hui, absorbé dans ses activités matérielles, ne peut la parcourir entièrement. Cela n’est de toute façon pas indispensable. Il est suffisant d’écouter ou de lire la Bhagavad-gītā avec attention et de manière régulière, car elle est l’essence de tous les Écrits védiques et a été énoncée par Dieu, la Personne Suprême.

Kuna „Bhagavad-gītā" jutustajaks on Jumala Kõrgeim Isiksus Ise, pole ülejäänud vedakirjanduse lugemine oluline. Piisab, kui kuulata ja lugeda tähelepanelikult ja regulaarselt „Bhagavad-gītāt". Käesoleval ajastul on inimesed sedavõrd hõivatud kõikvõimalike ilmalike tegevustega, et nad pole võimelised kõiki vedalikke teoseid lugema. Ent see polegi vajalik. Piisab ka üksnes „Bhagavad-gītā" lugemisest, sest siin sisaldub kogu vedakirjanduse tuum ning mis peaasi, selle jutustajaks on Jumala Kõrgeim Isiksus Ise. („Gītā-māhātmya" 4)

bhāratāmṛta-sarvasvaṁ
viṣṇu-vaktrād viniḥsṛtam
gītā-gaṅgodakaṁ pītvā
punar janma na vidyate
bhāratāmṛta-sarvasvaṁ
viṣṇu-vaktrād viniḥsṛtam
gītā-gaṅgodakaṁ pītvā
punar janma na vidyate

« Si en buvant l’eau du Gange, on obtient le salut, que dire de ce qu’obtient celui qui boit les eaux sacrées de la Bhagavad-gītā, le nectar du Mahābhārata énoncé par Kṛṣṇa, le Viṣṇu originel » (Gītā-māhātmya 5) La Bhagavad-gītā émane des lèvres du Seigneur tandis que le Gange prend sa source à Ses pieds pareils-au-lotus. Il n’y a certes, aucune différence entre la bouche et les pieds du Seigneur, mais nous comprendrons aisément que la Bhagavad-gītā prévaut sur le Gange.

„Kui see, kes joob Gangese vett, saab lunastuse, mida rääkida siis veel sellest, kes joob „Bhagavad-gītā" nektarit? „Bhagavad-gītā" on „Mahābhārata" olulisim osa, nektar, ning see on jutustatud Jumal Kṛṣṇa Enda, algse Viṣṇu poolt." („Gītā-māhātmya" 5)

„Bhagavad-gītā" tuleb Jumala Kõrgeima Isiksuse Enda suust ning samuti on öeldud, et Ganges saab alguse Jumala lootosjalgade juurest. Kõigekõrgema Jumala suu ja jalgade vahel pole muidugi erinevust, ent kui me loeme „Bhagavad-gītāt" eelarvamusteta, siis näeme, et see on siiski veel olulisem kui Gangese vesi.

sarvopaniṣado gāvo
dogdhā gopāla-nandanaḥ
pārtho vatsaḥ su-dhīr bhoktā
dugdhaṁ gītāmṛtaṁ mahat
sarvopaniṣado gāvo
dogdhā gopāla-nandanaḥ
pārtho vatsaḥ su-dhīr bhoktā
dugdhaṁ gītāmṛtaṁ mahat

« On peut comparer cette Gītopaniṣad, la Bhagavad-gītā, l’essence de toutes les Upaniṣads, à une vache qui serait traite par le jeune pâtre Kṛṣṇa. Quant à Arjuna, il est semblable au jeune veau qui se nourrit de son lait. Les sages érudits et les purs dévots en boivent aussi le délectable lait. » (Gītā-māhātmya 6)

„See „Gītopaniṣad" ehk „Bhagavad-gītā", mis sisaldab kõikide „Upaniṣadide" tuuma, on justkui lehm ning Jumal Kṛṣṇa, kuulus Oma lehmakarjuse ameti poolest, on just parajasti seda lehma lüpsmas. Arjunat võrreldakse vasikaga ning õpetatud teadlastele ja puhastele pühendunutele pakutakse juua seda „Bhagavad-gītā" nektarilist piima." („Gītā- māhātmya" 6)

ekaṁ śāstraṁ devakī-putra-gītam
eko devo devakī-putra eva
eko mantras tasya nāmāni yāni
karmāpy ekaṁ tasya devasya sevā
ekaṁ śāstraṁ devakī-putra-gītam
eko devo devakī-putra eva
eko mantras tasya nāmāni yāni
karmāpy ekaṁ tasya devasya sevā

(Gītā-māhātmya 7)

(Gītā-māhātmya 7)

De nos jours, les gens souhaitent avoir une Écriture, un Dieu, une religion et une activité. Aussi ce verset dit-il, ekaṁ śāstraṁ devakī-putra-gītam : « Qu’il n’y ait qu’une Écriture pour le monde entier – la Bhagavad-gītā. » Eko devo devakī-putra eva : « Qu’il n’y ait qu’un Dieu – Kṛṣṇa. » Eko mantras tasya nāmāni : « Qu’il n’y ait qu’un hymne, un mantra, une prière – le chant de Son nom Hare Kṛṣṇa Hare Kṛṣṇa Kṛṣṇa Kṛṣṇa Hare Hare / Hare Rāma Hare Rāma Rāma Rāma Hare Hare. » Karmāpy ekaṁ tasya devasya sevā : « Qu’il n’y ait qu’une activité – le service de dévotion offert à Dieu, la Personne Suprême. »

Käesoleval ajal tahavad inimesed omada üht kindlat pühakirja, üht kindlat Jumalat, üht kindlat religiooni ning üht kindlat tööd. Seepärast, ekaṁ śāstraṁ devakī-putra-gītam: olgu siis ainult üks kindel pühakiri, üks ühine pühakiri kogu maailma jaoks – „Bhagavad-gītā". Eko devo devakī-putra eva: olgu üks kindel Jumal kogu maailma jaoks – Śrī Kṛṣṇa. Eko mantras tasya nāmāni: ja üks kindel hümn, mantra, palve – Jumala nimede kordamine: Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare / Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Karmāpy ekaṁ tasya devasya sevā: ja olgu ainult üks kindel töö – Jumala Kõrgeima Isiksuse teenimine.

La Succession Disciplique

ÕPILASJÄRGNEVUSAHEL

Evaṁ paramparā-prāptam, imaṁ rājarṣayo viduḥ. « Cette science suprême fut transmise à travers une succession disciplique, et les saints rois la reçurent ainsi. » (Bhagavad-gītā 4.2)

Evaṁ paramparā-prāptam imaṁ rājarṣayo viduḥ. „Bhagavad-gītā nii nagu see on" on edasi antud järgmise õpilasjärgnevusahela kaudu:

1. Kṛṣṇa
2. Brahmā
3. Nārada
4. Vyāsa
5. Madhva
6. Padmanābha
7. Nṛhari
8. Mādhava
9. Akṣobhya
10. Jaya Tīrtha
11. Jñānasindhu
12. Dayānidhi
13. Vidyānidhi
14. Rājendra
15. Jayadharma
16. Puruṣottama
17. Brahmaṇya Tīrtha
18. Vyāsa Tīrtha
19. Lakṣmīpati
20. Mādhavendra Purī
21. Īśvara Purī, (Nityānanda, Advaita)
22. Lord Caitanya
23. Rūpa, (Svarūpa, Sanātana)
24. Raghunātha, Jīva
25. Kṛṣṇadāsa
26. Narottama
27. Viśvanātha
28. (Baladeva), Jagannātha
29. Bhaktivinoda
30. Gaurakiśora
31. Bhaktisiddhānta Sarasvatī
32. A. C. Bhaktivedanta Swami Prabhupāda

1. Kṛṣṇa
2. Brahmā
3. Nārada
4. Vyāsa
5. Madhva
6. Padmanābha
7. Nṛhari
8. Mādhava
9. Akṣobhya
10. Jaya Tīrtha
11. Jñānasindhu
12. Dayānidhi
13. Vidyānidhi
14. Rājendra
15. Jayadharma
16. Puruṣottama
17. Brahmaṇya Tīrtha
18. Vyāsa Tīrtha
19. Lakṣmīpati
20. Mādhavendra Purī
21. Īśvara Purī, (Nityānanda, Advaita)
22. Lord Caitanya
23. Rūpa, (Svarūpa, Sanātana)
24. Raghunātha, Jīva
25. Kṛṣṇadāsa
26. Narottama
27. Viśvanātha
28. (Baladeva), Jagannātha
29. Bhaktivinoda
30. Gaurakiśora
31. Bhaktisiddhānta Sarasvatī
32. A. C. Bhaktivedanta Swami Prabhupāda