TEXT 14

Texte

Tekst

satataṁ kīrtayanto māṁ
yatantaś ca dṛḍha-vratāḥ
namasyantaś ca māṁ bhaktyā
nitya-yuktā upāsate

Synonyms

satatam: toujours; kīrtayantaḥ: chantant; mām: à Mon sujet; yatantaḥ: s’efforçant pleinement; ca: aussi; dṛḍha-vratāḥ: avec détermination; namasyantaḥ: offrant leur hommage; ca: et; mām: Moi; bhaktyā: dans la dévotion; nitya-yuktāḥ: engagés perpétuellement; upāsate: adorent.

satatam — alati; kīrtayantaḥ — lauldes; mām — Minust; yatantaḥ — igatpidi püüeldes; ca — samuti; dṛḍha-vratāḥ — sihikindlalt; namasyantaḥ — avaldades lugupidamist; ca — ja; mām — Mind; bhaktyā — pühendumuses; nitya-yuktāḥ — alati hõivatud; upāsate — teenivad.

Translation

Chantant toujours Mes gloires, se prosternant devant Moi, grandement déterminées dans leur effort spirituel, ces âmes élevées M’adorent à tout jamais dans la dévotion.

Lauldes alati Mulle ülistust, püüeldes täie sihikindlusega ning kummardades Minu ees, on need suured hinged pühendumusest Minule pidevalt hõivatud Minu teenimisega.

Purport

Il ne suffit pas d’apposer une étiquette sur un homme ordinaire pour que celui-ci devienne un mahātmā. Il doit répondre à la description qu’en donne ce verset: ne pas se soucier d’autre chose que de chanter constamment les gloires du Seigneur Suprême, Kṛṣṇa. Le mahātmā n’est donc évidemment pas un impersonnaliste. Louer Dieu, c’est exalter Son saint nom, Sa forme éternelle, Ses attributs transcendantaux et Ses divertissements extraordinaires. Il faut ainsi glorifier le Seigneur sous tous ces aspects. Le mahātmā est par conséquent l’être qui s’attache à Dieu, la Personne Suprême.

Inimene ei saa mahātmāks sellest, kui teda niiviisi nimetada. Selles värsis kirjeldatakse tema tunnusjooni. Mahātmā laulab alati Kõigekõrgemale Jumalale Kṛṣṇale, Jumala Isiksusele ülistust. Millegi muuga ta ei tegele. Ta on alati hõivatud Jumala ülistamisega. Teisisõnu öeldes pole ta impersonalist, sest kui räägitakse ülistamisest, siis tähendab see Kõigekõrgema Jumala, Tema püha nime, Tema igavese kuju, Tema transtsendentaalsete omaduste ning Tema ebatavaliste mängude ülistamist. Kõike seda tuleb ülistada ning seetõttu on mahātmā kiindunud Jumala Kõrgeimasse Isiksusse.

En aucun cas la Gītā ne présente comme un mahātmā un homme que séduit l’aspect impersonnel du Seigneur, le brahmajyoti. Comme nous le verrons dans le prochain verset, les caractéristiques du mahātmā sont bien différentes. Il prend toujours part aux diverses activités du service de dévotion que décrit le Śrīmad-Bhāgavatam, c’est-à-dire écouter et chanter les gloires de Viṣṇu (et non celles de quelque deva ou être humain), ainsi que Le garder toujours en mémoire (śravaṇaṁ kīrtanaṁ viṣṇoḥ smaraṇam). Le mahātmā est fermement déterminé à atteindre le but ultime, c’est-à-dire gagner la compagnie du Seigneur Suprême dans le cadre de l’un des cinq rasas spirituels. Dans cet objectif, il met son mental, son corps et sa voix au service du Seigneur Suprême, Śrī Kṛṣṇa. C’est ce qu’on appelle la conscience de Kṛṣṇa.

Seda, kes on kiindunud Kõigekõrgema Jumala impersonaalsesse aspekti ehk brahmajyotisse, ei peeta „Bhagavad-gītās" mahātmāks. Sellist inimest kirjeldatakse järgmises värsis. Nagu kirjutatud „Śrīmad-Bhāgavatamis", on mahātmā alati hõivatud pühendunud teenimise erinevate tegevustega, kuulates ja lauldes Viṣṇust, mitte aga ühestki pooljumalast või inimesest. See on pühendumus: śravaṇaṁ kīrtanaṁ viṣṇoḥ ja smaraṇam, Jumala mäletamine. Selline mahātmā omab kõigutamatut sihikindlust, saavutamaks lõpptulemusena Kõigekõrgema Jumalaga suhtlemise ühes viiest transtsendentaalsest rasast. Et selle eesmärgini jõuda, suunab ta nii keha, mõistuse, hääle kui ka kõik muu, Kõigekõrgema Jumala Śrī Kṛṣṇa teenistusse. Seda nimetatakse täielikuks Kṛṣṇa teadvuseks.

Le service de dévotion comporte des activités bien définies: par exemple, jeûner certains jours, comme le onzième jour après la nouvelle et la pleine lune (ekādaśī), ou le jour commémorant l’avènement de Kṛṣṇa sur terre. Les grands ācāryas recommandent l’observance de ces règles à quiconque désire sérieusement être admis auprès du Seigneur Suprême, dans le monde spirituel. Les mahātmās les observent strictement, et sont ainsi assurés d’atteindre le but recherché.

Pühendunud teenimise hulka kuulub rida ettekirjutatud tegevusi, näiteks paastumine kindlatel päevadel nagu täis- ning noorkuu üheteistkümnendal päeval ehk ekādaśīl, ning Jumala ilmumise päeval. Suured ācāryad on kehtestanud need reeglid nende jaoks, kes tahavad tõepoolest pääseda Jumala Kõrgeima Isiksuse seltskonda transtsendentaalses maailmas. Mahātmād, suured hinged, järgivad rangelt kõiki neid reegleid ning seetõttu saavutavad kahtlemata soovitud tulemuse.

Comme l’expliquait le second verset de ce chapitre, non seulement la pratique du service de dévotion est aisée, mais elle est aussi joyeuse. Il n’est pas nécessaire de recourir à des austérités sévères. Que l’on soit gṛhastha, sannyāsī ou brahmacārī, quel que soit notre lieu de résidence en ce monde, on peut, sous la direction d’un maître spirituel qualifié, dédier sa vie au service dévotionnel de la Personne Suprême, et ainsi devenir un mahātmā, une grande âme.

Käesoleva peatüki teises värsis öeldi, et pühendunud teenimise praktiseerimine on mitte üksnes lihtne, vaid ka rõõmuküllane. Selle praktiseerija ei pea läbi tegema karme askeese. Ta võib elada oma elu, praktiseerides pühendunud teenimist vaimse õpetaja juhenduse all, igas olukorras. Olenemata sellest, kas ta on perekondlik inimene, sannyāsī või brahmacārī, ning olenemata ka sellest, millises maailma paigas ta asub, võib ta pühendunult teenida Jumala Kõrgeimat Isiksust ja saada sedasi mahātmāks, suureks hingeks.