Skip to main content

TEXT 9

TEXT 9

Texte

Tekst

kaviṁ purāṇam anuśāsitāram
aṇor aṇīyāṁsam anusmared yaḥ
sarvasya dhātāram acintya-rūpam
āditya-varṇaṁ tamasaḥ parastāt
kaviṁ purāṇam anuśāsitāram
aṇor aṇīyāṁsam anusmared yaḥ
sarvasya dhātāram acintya-rūpam
āditya-varṇaṁ tamasaḥ parastāt

Synonyms

Synonyms

kavim: Celui qui sait tout; purāṇam: le plus ancien; anuśāsitāram: le maître; aṇoḥ: que l’atome; aṇīyāṁsam: plus petit; anusmaret: pense toujours à; yaḥ: Celui qui; sarvasya: de tout; dhātāram: le soutien; acintya: inconcevable; rūpam: dont la forme; āditya-varṇam: resplendissante comme le soleil; tamasaḥ: à l’obscurité; parastāt: transcendantale.

kavim — seda, kes teab kõike; purāṇam — vanimat; anuśāsitāram — kontrollijat; aṇoḥ — kui aatom; aṇīyāṁsam — väiksemat; anusmaret — mõtleb alati; yaḥ — see, kes; sarvasya — kõige; dhātāram — alalhoidjat; acintya — käsitlematu; rūpam — kelle kuju; āditya-varṇam — helendavat kui päike; tamasaḥ — pimeduse suhtes; parastāt — transtsendentaalsest.

Translation

Translation

Lorsqu’on médite sur le Suprême, on doit voir en Lui l’Être omniscient, l’Être le plus ancien, le maître et le soutien de tout, qui, plus petit que le plus petit, situé au-delà de toute conception matérielle, est inconcevable et toujours demeure une personne. Aussi resplendissant que le soleil, Il transcende ce monde de ténèbres.

Kõrgeimale Isikule tuleks mediteerida kui olendile, kes teab kõike, kes on vanim, kes on kõige kontrollija, kes on väiksem väikseimast ning kes on kõige alalhoidja, kes jääb väljapoole kõiki materiaalseid arusaamu, kes on käsitlematu ning kes on alati isik. Ta on helendav kui Päike ning Ta on transtsendentaalne, sellest materiaalsest loodusest kõrgemal seisev.

Purport

Purport

Ce verset décrit de quelle façon il convient de penser au Suprême, et démontre qu’Il n’est ni une force impersonnelle, ni un simple vide. On ne saurait en effet, sans rencontrer de grandes difficultés, méditer sur le vide ou sur quelque chose d’impersonnel. Par contre, le processus décrit ici permet de s’absorber aisément en Kṛṣṇa. Rāma, ou Kṛṣṇa, est d’abord et avant tout une personne, puruṣa. Que l’on pense à Dieu sous la forme de Rāma ou de Kṛṣṇa, Ses attributs sont décrits dans ce verset.

Le Seigneur est kavi, c’est-à-dire qu’il est parfaitement conscient du passé, du présent et de l’avenir, et donc, omniscient. Il est l’Être le plus ancien car Il est l’origine de tout, tout provient de Lui. Il est le maître suprême de l’univers, le soutien et le guide de l’humanité. Il est plus petit que le plus petit, et si l’âme ne mesure que le dix-millième de la pointe d’un cheveu, le Seigneur est si inconcevablement ténu qu’Il pénètre dans le cœur de cette particule spirituelle. Absolu, Il a ce pouvoir de pénétrer dans l’atome et dans le cœur de l’infiniment petit, pour le diriger en tant que l’Âme Suprême. Mais bien qu’Il soit si infime, Il n’en est pas moins omniprésent et soutient tout ce qui existe, notamment l’ensemble des systèmes planétaires. On se demande souvent comment il est possible que d’immenses planètes puissent flotter dans l’espace. Or ce verset nous apprend que le Seigneur Suprême, en vertu de Son inconcevable puissance, est Celui qui maintient tous les astres, toutes les galaxies.

Le mot acintya, « inconcevable », est ici particulièrement significatif. La puissance de Dieu dépassant notre entendement, notre conception des choses, on la dit inconcevable (acintya). Qui pourrait contredire ce point ? Kṛṣṇa est à la fois partout dans l’univers matériel, et au-delà. Or, dans la mesure où nous sommes incapables de comprendre cet univers, pourtant insignifiant en comparaison du monde spirituel, comment pourrions-nous concevoir ce qui se trouve au-delà ? Acintya désigne ce qui transcende la matière, ce qui dépasse la logique, l’argumentation et la spéculation philosophique, ce qui est inconcevable. Ainsi, l’homme intelligent devrait abandonner les controverses inutiles et les vaines hypothèses pour s’en remettre aux Écritures comme les Védas, la Bhagavad-gītā et le Śrīmad-Bhāgavatam, et en appliquer les principes. Telle est la clé de l’entendement.

Selles värsis selgitatakse Kõigekõrgemast mõtlemise protsessi. Olulisim on mõista, et Kõigekõrgem pole tühjus ega midagi impersonaalset. Pole võimalik mediteerida tühjusest või millestki impersonaalsest. See on väga raske. Kṛṣṇast mõtlemise protsess on seevastu väga lihtne ning seda selgitataksegi käesolevas värsis. Jumal on esiteks puruṣa, isik, nagu Rāma või Kṛṣṇa. Ning olenemata sellest, kas me mõtleme Rāmast või Kṛṣṇast, kirjeldatakse selles „Bhagavad-gītā" värsis meile, milline isik on Jumal. Jumal on kavi, see tähendab, et Ta teab nii minevikku, olevikku kui ka tulevikku, mis tähendab omakorda, et Ta teab kõike. Ta on vanim isiksus, sest Tema on kõige alge. Kõik on sündinud Temast. Ta on ka universumi kõrgeim kontrollija ning inimkonna alalhoidja ja juhendaja. Ta on väikseimast väiksem. Elusolendi suurus on üks kümnetuhandik juuksekarva otsast, kuid Jumal on nii käsitlematult väike, et mahub selle osakese südamesse. Seetõttu öeldakse, et Ta on väikseimast väiksem. Kuna Ta on Kõrgeim, võib Ta tungida aatomisse ja väikseima olendi südamesse ning kontrollida teda kui Ülihing. Ehkki Ta on nii väike, on Ta kõikeläbiv ning kõike alalhoidev. Kõiki neid planetaarsüsteeme hoiab alal Tema. Tihtipeale me imestame, kuidas need suured planeedid avaruses hõljuvad. Käesolevas värsis öeldakse, et Oma käsitlematu energia abil hoiab kõiki neid suuri planeete ja galaktikaid ülal Jumal. Sellega seoses on väga oluline sõna acintya (käsitlematu). Jumala energia jääb väljapoole meie arusaamasid, väljapoole meie mõtlemisvõimet ning seepärast öeldakse, et see on käsitlematu. Kes saaks seda vaidlustada? Ta läbib seda materiaalset maailma, jäädes sellegipoolest sellest kõrgemale. Me ei suuda mõista isegi seda materiaalset maailma, mis on täiesti tühine vaimse maailmaga võrreldes – kuidas saaksime me siis mõista veel midagi, mis jääb sellest väljapoole? Acintya viitab materiaalsest maailmast väljapoole jäävale, mida meie tõendused, loogika ega filosoofilised teooriad ei suuda määratleda, mis on meie jaoks käsitlematu. Seepärast peaksid arukad inimesed vältima kasutut vaidlemist ja spekuleerimist, aktsepteerides seda, mida on öeldud pühakirjades nagu „Vedad", „Bhagavad-gītā" ja „Śrīmad-Bhāgavatam" ning järgides nendes antud põhimõtteid. See on tee mõistmisele.