Skip to main content

TEXT 28

TEXT 28

Texte

Tekst

vedeṣu yajñeṣu tapaḥsu caiva
dāneṣu yat puṇya-phalaṁ pradiṣṭam
atyeti tat sarvam idaṁ viditvā
yogī paraṁ sthānam upaiti cādyam
vedeṣu yajñeṣu tapaḥsu caiva
dāneṣu yat puṇya-phalaṁ pradiṣṭam
atyeti tat sarvam idaṁ viditvā
yogī paraṁ sthānam upaiti cādyam

Synonyms

Synonyms

vedeṣu: par l’étude des Védas; yajñeṣu: par les sacrifices (yajñas); tapaḥsu: en se soumettant à différents types d’austérités; ca: aussi; eva: certes; dāneṣu: en donnant en charité; yat: ce qui; puṇya-phalam: le résultat des actes pieux; pradiṣṭam: indiqués; atyeti: surpasse; tat sarvam: tous ceux-là; idam: cela; viditvā: sachant; yogī: le dévot; param: suprême; sthānam: la demeure; upaiti: atteint; ca: aussi; ādyam: originelle.

vedeṣu — „Vedade" uurimises; yajñeṣu — yajña ehk ohverduse sooritamises; tapaḥsu — erinevate askeeside sooritamises; ca — samuti; eva — kindlasti; dāneṣu — heategevuses; yat — see, mis; puṇya-phalam — jumalakartliku töö resultaati; pradiṣṭam — näidatud; atyeti — ületab; tat sarvam — kõiki neid; idam — seda; viditvā — teades; yogī — pühendunu; param — kõrgeima; sthānam — elupaiga; upaiti — saavutab; ca — samuti; ādyam — algse.

Translation

Translation

Celui qui emprunte la voie du service de dévotion n’est en rien privé des fruits que confèrent l’étude des Védas, les sacrifices, les austérités, les actes charitables, la recherche philosophique et l’action intéressée. Par sa seule pratique dévotionnelle, il les obtient tous et atteint à la fin le royaume suprême et éternel.

Inimene, kes võtab omaks pühendunud teenimise tee, ei jää ilma resultaatidest, mida saadakse „Vedade" uurimisest, askeeside ja ohverduste sooritamisest, heategevusest, filosofeerimisest või karmalisest tegevusest. Teenides pühendunult Jumalat, saavutab ta kõikide loetletud tegevuste resultaadid, ning jõuab lõpuks kõrgeimasse igavesse elupaika.

Purport

Purport

Ce verset résume les septième et huitième chapitres, qui traitent tout particulièrement de la conscience de Kṛṣṇa et du service de dévotion. Il est essentiel d’étudier les Védas sous la direction d’un maître spirituel et d’accepter de vivre auprès de lui une vie de grande austérité. Le brahmacārī doit vivre sous le toit du maître spirituel, en humble serviteur, et demander l’aumône de maison en maison pour la lui rapporter. Il ne doit prendre son repas que sur son ordre, et, si un jour cet ordre ne vient pas, il jeûne. Ce sont là quelques-uns des principes védiques du brahmacarya.

See värss on seitsmenda ja kaheksanda peatüki kokkuvõte, mis käsitleb iseäranis Kṛṣṇa teadvust ja Kṛṣṇa pühendunud teenimist. „Vedasid" tuleb uurida vaimse õpetaja juhtimise all ning tema hoole all elades peab õpilane läbi tegema palju askeese. Brahmacārī peab elama vaimse õpetaja kodus kui teener, ta peab käima ukselt uksele, paludes almust, ning tooma selle vaimsele õpetajale. Ta sööb ainult õpetaja korraldusel, ning kui õpetaja teda sööma ei kutsu, siis peab õpilane sel päeval paastuma. Need on mõningad vedalikud printsiibid, mida brahmacārī peab järgima.

Après avoir étudié les Védas, de l’âge de cinq ans jusqu’à sa vingtième année, sous la conduite de son maître spirituel, le brahmacārī pourra devenir un homme de parfait caractère. L’étude des Védas, en effet, n’est pas un passe-temps pour des penseurs occupés à spéculer au fond de leur fauteuil, mais sert à former des hommes parfaits. Après avoir reçu cette formation, le brahmacārī peut se marier et fonder un foyer. Il effectue dès lors toutes sortes d’oblations afin de poursuivre son cheminement spirituel. Il donne en charité en tenant compte du temps et des circonstances, ainsi que de la nature de la personne à qui s’adressent les dons. Il sait discerner, à la lumière de la Bhagavad-gītā, la charité relevant de la vertu, de la passion ou de l’ignorance. Enfin, en temps opportun, il quitte la vie familiale et sociale pour embrasser le vānaprastha, où il entreprend une ascèse sévère: il habite la forêt, s’habille avec l’écorce des arbres, ne se rase plus, etc. L’homme passant ainsi du brahmacārya au gṛhastha-āśrama, puis du vānaprastha-āśrama au sannyāsa, s’élève jusqu’au stade le plus parfait de l’existence. Parmi les hommes qui suivent ce processus certains iront sur les planètes édéniques, et ceux qui progresseront encore davantage atteindront une destination purement spirituelle: soit le brahmajyoti, soit les planètes Vaikuṇṭhas, soit Kṛṣṇaloka. Telle est la voie tracée par les Écritures védiques.

Pärast viiendast eluaastast kahekümnendani kestvat „Vedade" uurimist õpetaja juhendamise all võib õpilasest saada täiuslike omadustega inimene. „Vedade" uurimine ei ole mõeldud „tugitoolispekulantide" meelelahutuseks, vaid iseloomu kasvatamiseks. Pärast sellist praktikat on brahmacārīl lubatud abielluda ning alustada perekondlikku elu. Pereinimesena peab ta edasise valgustumise nimel sooritama mitmeid ohverdusi. Samuti peab ta andma annetusi, vastavalt ajale, kohale ja annetuste saajale, tehes vahet „Bhagavad-gītās" kirjeldatud vooruse, kire või teadmatuse guṇa alla kuuluva heategevuse vahel. Perekondlikust elust tagasi tõmbudes ja võttes omaks vānaprastha elukorralduse, teeb ta läbi raskeid askeese, elades metsades, riietudes puukoorde, ajamata habet jne. Järgides brahmacarya, perekondliku inimese, vānaprastha ja lõpuks sannyāsa elukorraldust, tõuseb inimene elu täiuslikkuseni. Mõned inimesed tõusevad seejärel taevalikele planeetidele või kui nad on veelgi kaugemale arenenud, vabanevad nad vaimsesse taevasse – kas siis impersonaalsesse brahmajyotisse, Vaikuṇṭha planeetidele või Kṛṣṇalokale. Selline on vedakirjanduse poolt näidatud tee.

La remarquable particularité de la conscience de Kṛṣṇa, toutefois, est qu’elle permet de dépasser d’un coup, par la pratique du service de dévotion, tous les rites propres aux quatre ordres mentionnés.

Kṛṣṇa teadvuse suurepärasus seisneb ometigi selles, et selle abil võib inimene, Jumalat pühendunult teenides, kõikide erinevate elukorralduste rituaalidest kohe kõrgemale tõusta.

Les mots idaṁ viditvā indiquent qu’il faut chercher à comprendre l’enseignement dispensé par Kṛṣṇa dans les septième et huitième chapitres de la Bhagavad-gītā. Et cela en les étudiant avec des dévots, et non pas en comptant sur notre érudition ou nos spéculations intellectuelles. Les chapitres sept à douze forment l’essence de la Bhagavad-gītā. Particulièrement chers au Seigneur, ils sont étayés par les six premiers et les six derniers chapitres de l’ouvrage. Si une personne a le bonheur de comprendre la Bhagavad-gītā en la compagnie de dévots, et plus particulièrement les six chapitres du milieu, sa vie devient plus glorieuse que si elle avait fait tous les sacrifices, austérités, aumônes et spéculations possible; elle obtient tous les bénéfices de ces différentes pratiques par la seule conscience de Kṛṣṇa.

Sõnad idaṁ viditvā viitavad sellele, et lugeja peab püüdma mõista Śrī Kṛṣṇa poolt „Bhagavad-gītā" käesolevas ja seitsmendas peatükis antud juhendusi. Neid tuleb püüda mõista mitte ilmaliku õpetatuse või mõttespekulatsioonide abil, vaid kuulates neid pühendunute keskel. „Bhagavad- gītā" tuum peitub peatükkides seitsmendast kaheteistkümnendani (kaheteistkümnes kaasa arvatud). Esimesed kuus ja viimased kuus peatükki on kui ümbris keskmisele kuuele peatükile, mis viibivad Jumala erilise kaitse all. Kui inimene on sedavõrd õnnelik, et suudab pühendunutega suhtlemise abil mõista „Bhagavad-gītāt", eriti neid kuut keskmist peatükki, siis omandab ta elu koheselt suurema mõtte kui see oleks omandanud kõikide askeeside, ohverduste, heategevuste, spekulatsioonide jne läbi, sest kõikide nende tegevuste tulemused on saavutatavad lihtsalt Kṛṣṇa teadvust arendades.

Si l’on a la moindre foi en la Bhagavad-gītā, il faut en étudier les enseignements auprès d’un dévot, car il est le seul, comme le confirme le début du quatrième chapitre, qui en saisisse parfaitement le sens et l’objet. La foi nous incite à recevoir de lui la Bhagavad-gītā, plutôt que de n’importe quel spéculateur. En recherchant et en gardant la compagnie des dévots, on en vient à étudier puis à comprendre la Bhagavad-gītā. On entame alors la pratique du service de dévotion, lequel dissipe tous nos doutes, toutes nos erreurs sur Kṛṣṇa, Sa forme, Son nom, Ses divertissements, Ses activités, etc. Dès lors, on se fixe dans son étude. On en retire une grande joie et en fin de compte, on parvient au stade où l’on demeure toujours conscient de Kṛṣṇa. Au stade le plus élevé, l’amour de Kṛṣṇa submerge le dévot. Ce niveau de perfection le conduit jusqu’à Goloka Vṛndāvana, demeure de Kṛṣṇa dans le monde spirituel, où il goûte le bonheur éternel.

See, kelle usk „Bhagavad-gītāsse" on nõrk, peaks õppima „Bhagavad- gītāt" pühendunult, sest neljanda peatüki alguses öeldakse selgelt, et „Bhagavad-gītāt" suudavad mõista üksnes pühendunud. Keegi teine selle teose tähendust täielikult mõista ei suuda. Seepärast peab inimene õppima „Bhagavad-gītāt" Kṛṣṇa pühendunutelt, mitte spekulantidelt. See on märk usust. Kui inimene tahab suhelda pühendunutega ning lõpuks talle see võimalus avaneb, siis alles seejärel hakkab ta tegelikult „Bhagavad-gītāt" uurima ja mõistma. Pühendunutega suhtlemisest edasi arenedes rakendab inimene end pühendunud teenimisse. See hajutab kõik tema kahtlused Kṛṣṇast ehk Jumalast, Kṛṣṇa tegudest, kehast, mängudest, nimest, omadustest jne. Kui kõik need kahtlused on täielikult kadunud, võib inimene tõsiselt „Śrīmad Bhagavad-gītāt" uurima hakata. Ta hakkab selle teose uurimist nautima ning saavutab pideva Kṛṣṇa teadvuse. Veelgi edasi arenedes armub ta täielikult Kṛṣṇasse. See elu kõrgeim täiuslikkuse tasand võimaldab pühendunul tõusta Kṛṣṇa elupaika vaimses taevas, Goloka Vṛndāvaṇale, kus ta saab elada igavesti õnnelikult.

Ainsi s’achèvent les teneurs et portées de Bhaktivedanta sur le huitième chapitre de la Śrīmad Bhagavad-gītā traitant de la voie menant au Suprême.

Selliselt lõpevad Bhaktivedanta selgitused „Śrīmad Bhagavad-gītā" kaheksandale peatükile, mis käsitlesid Kõrgeimani jõudmist.