Skip to main content

TEXT 15

TEXT 15

Texte

Tekst

na māṁ duṣkṛtino mūḍhāḥ
prapadyante narādhamāḥ
māyayāpahṛta-jñānā
āsuraṁ bhāvam āśritāḥ
na māṁ duṣkṛtino mūḍhāḥ
prapadyante narādhamāḥ
māyayāpahṛta-jñānā
āsuraṁ bhāvam āśritāḥ

Synonyms

Synonyms

na: ne pas; mām: à Moi; duṣkṛtinaḥ: les incroyants; mūḍhāḥ: les sots; prapadyante: s’abandonnent; nara-adhamāḥ: les plus bas des hommes; māyayā: par l’énergie illusoire; apahṛta: dérobée; jñānāḥ: la connaissance; āsuram: démoniaque; bhāvam: la nature; āśritāḥ: acceptant.

na — ei; mām — Mulle; duṣkṛtinaḥ — uskmatud; mūḍhāḥ — rumalad; prapadyante — alistuvad; nara-adhamāḥ — madalaimad inimkonnas; māyayā — illusoorse energia poolt; apahṛta — varastatud; jñānāḥ — kelle teadmised; āsuram — deemonlikku; bhāvam — loomust; āśritāḥ — võttes vastu.

Translation

Translation

Les hommes d’une sottise grossière, ceux qui se trouvent au dernier échelon de l’humanité, ceux dont le savoir a été dérobé par l’illusion et ceux qui participent de la nature athée des démons, aucun de ces incroyants ne s’abandonne à Moi.

Need uskmatud, kes on läbinisti rumalad, kes on madalaimad inimkonna seas, kelle teadmised on varastanud illusioon, ning kes omavad deemonite ateistlikku loomust, ei alistu Minule.

Purport

Purport

La Bhagavad-gītā nous enseigne qu’il suffit de s’abandonner aux pieds pareils-au-lotus de Kṛṣṇa, la Personne Suprême, pour surmonter la rigueur des lois de la nature matérielle. On pourrait alors se demander pourquoi les philosophes érudits, les hommes de science, les chefs d’entreprise, les administrateurs et, plus généralement, tous les dirigeants de la société, ne s’abandonnent pas aux pieds de lotus de Kṛṣṇa, la toute-puissante Personne Divine. Les leaders de l’humanité ont cherché avec opiniâtreté, en élaborant toutes sortes de plans année après année, et même vie après vie, à échapper aux lois de la nature matérielle, à atteindre la mukti. Mais si cette libération peut s’obtenir par le simple abandon au Seigneur, pourquoi tant de chefs intelligents et laborieux n’ont-ils pas adopté cette voie ?

„Bhagavad-gītās" öeldakse, et lihtsalt alistudes Jumala Isiksuse, Kṛṣṇa lootosjalgadele, võib inimene tõusta kõrgemale materiaalse looduse karmidest seadustest. Sellega seoses tekib küsimus, miks õpetatud filosoofid, teadlased, ärimehed, valitsejad ja kõik tavaliste inimeste juhid ei alistu kõikvõimsa Jumala Isiksuse, Śrī Kṛṣṇa lootosjalgadele? Inimkonna liidrid otsivad muktit ehk vabanemist materiaalse looduse seaduste alt paljudel eri viisidel ja teevad selleks suuri plaane, püüeldes selle eesmärgi poole läbi paljude aastate ja elude. Ent kui vabanemist on võimalik saavutada üksnes Jumala Kõrgeima Isiksuse lootosjalgadele alistudes, siis miks ei võta need arukad ning kõvasti tööd tegevad juhid omaks seda lihtsat meetodit?

La Bhagavad-gītā donne une réponse très directe: les vrais chefs de la société, les vrais érudits tels Brahmā, Śiva, Kapila, les Kumāras, Manu, Vyāsa, Devala, Asita, Janaka, Prahlāda, Bali et, plus récemment, Madhvācārya, Rāmānujācārya, Śrī Caitanya, et bien d’autres encore – tous fervents philosophes, politiciens, hommes de science, instructeurs et administrateurs – se sont effectivement abandonnés aux pieds pareils-au-lotus de la Personne Suprême, la toute-puissante autorité. Ceux qui n’acceptent pas de suivre la voie tracée par le Seigneur sont des imposteurs qui, afin d’en tirer nombre d’avantages matériels, s’attribuent le titre de philosophe, politicien, etc. N’ayant aucune notion de Dieu, ils concoctent leurs propres plans, et ne réussissent qu’à compliquer les problèmes de l’existence au lieu de les résoudre. L’énergie matérielle est si puissante qu’elle peut résister à tous les congrès, commissions et plans contestables des athées.

„Gītā" vastab sellele küsimusele selgesõnaliselt. Ühiskonna tõeliselt haritud juhid nagu Brahmā, Śiva, Kapila, Kumārad, Manu, Vyāsa, Devala, Asita, Janaka, Prahlāda, Bali, ning hiljem Madhvācārya, Rāmānujācārya, Śrī Caitanya ja paljud teised, kes olid usaldusväärsed filosoofid, poliitikud, haridusjuhid, teadlased jne, alistusid kõikvõimsa autoriteedi, Kõrgeima Isiksuse lootosjalgadele. Need, kes vaid esitavad end filosoofide, teadlaste, õpetajate ja valitsejatena materiaalse kasu nimel, olemata tegelikult filosoofid, teadlased jne, ei aktsepteeri ei Kõigekõrgema Jumala plaane ega Tema teed. Nad ei oma Jumalast mitte mingisugust ettekujutust. Nad loovad vaid oma ilmalikke plaane ning tekitavad endale seeläbi üha suuremaid materiaalse eksistentsi probleeme nende lahendamise asemel. Kuna materiaalne energia (loodus) on väga tugev, suudab see vastu seista ebaautoriteetsetele ateistide plaanidele ning teha tühiseks niinimetatud „plaanikomiteede" targutamised.

Ces planificateurs athées sont désignés dans ce verset par le mot duṣkṛtinaḥ, « incroyants », (de la racine kṛtī, « ceux qui accomplissent des actes méritoires »). Il ne s’agit pas de nier l’intelligence et le mérite de certains matérialistes, car toute réalisation d’envergure, bonne ou mauvaise, requiert de l’intelligence. Mais parce qu’ils font un mauvais usage de cette faculté en allant à l’encontre de la volonté du Seigneur Suprême, on les nomme duṣkṛtī, pour indiquer que leur intelligence s’est égarée et que leurs efforts sont mal employés.

Ateistlikke plaanidetegijaid kirjeldatakse siin sõnaga duṣkṛtinaḥ, mis tähendab „uskmatud". Kṛtī viitab inimesele, kes on sooritanud kiiduväärseid tegevusi. Ateistlik plaanitegija võib vahel olla väga arukas ning ka teenekas, sest iga hiiglasliku plaani, olgu see siis hea või halb, ellu saatmiseks on vaja omada arukust. Ent kuna ateistid kasutavad oma aju valedel eesmärkidel, mis käivad vastu Kõigekõrgema Jumala plaanidele, siis nimetatakse ateistist plaanidetegijat duṣkṛtīks, mis tähendab, et tema arukus ja jõupingutused teenivad valet eesmärki.

La Gītā explique clairement que l’énergie matérielle est entièrement dirigée par le Seigneur Suprême. Semblable à l’ombre contrainte de suivre chaque mouvement d’un objet, elle n’a aucun libre-arbitre. Elle n’en demeure pas moins très puissante, et l’athée qui ignore Dieu ne peut ni en connaître le fonctionnement, ni connaître les plans divins du Seigneur. Parce qu’il demeure prisonnier de l’illusion, de la passion et de l’ignorance, toutes ses entreprises sont vouées à l’échec, comme le furent jadis celles d’Hiraṇyakaśipu et de Rāvaṇa, tous deux pourtant matériellement très instruits, tout à la fois grands philosophes, administrateurs, hommes de science et instructeurs. On dénombre quatre sortes de duṣkṛtinas, d’incroyants:

„Gītās" öeldakse selgelt, et materiaalne energia toimib täielikult Kõigekõrgema Jumala juhtimise all. See ei saa tegutseda sõltumatult. See toimib nagu vari, mis liigub vastavalt objekti liikumisele. Kuid sellegipoolest on materiaalne energia väga võimas ning ateist ei suuda oma uskmatu loomuse tõttu mõista, kuidas see toimib. Samuti ei saa ta aru Kõigekõrgema Jumala plaanist. Illusiooni ning kire ja teadmatuse guṇa mõju all nurjuvad kõik tema plaanid samamoodi nagu see juhtus Hiraṇyakaśipu ja Rāvaṇa puhul, kelle kavatsused tehti tolmuks, ehkki nad olid materialistlikult haritud nagu teadlased, filosoofid, valitsejad ja õpetajad. Duṣkṛtinad ehk uskmatud inimesed jagunevad nelja allpool ära toodud kategooriasse.

1) Les mūḍhas sont ceux qui manquent totalement d’intelligence et peinent comme des bêtes de somme. Ils veulent jouir du fruit de leurs actes, et n’en donner aucune part à l’Être Suprême. Ils ressemblent à l’âne, exemple type de la bête de somme. Cet humble animal peine jour et nuit, sans trop savoir pour qui. Il se contente d’un peu d’herbe pour se nourrir, dort dans la crainte d’être battu, et satisfait ses pulsions sexuelles au risque de recevoir une ruade de l’ânesse. Il lui arrive de chanter, et même de philosopher, mais son braiment a pour seul résultat d’incommoder son entourage. Telle est la situation de l’insensé qui ignore à qui doit aller le fruit de ses actes, qui ignore que l’action (karma) est destinée au sacrifice (yajña).

(1) Mūḍhad on inimesed, kes on läbinisti rumalad ning kes veoloomade kombel tööd rügavad. Nad tahavad nautida oma töö vilju ise ega soovi, et neist saaks osa Kõigekõrgem. Tüüpiline näide veoloomast on eesel. Isand sunnib seda alandlikku looma kõvasti tööd rügama. Eesel ei teagi õieti, kelle heaks ta päevade ja ööde kaupa rasket tööd teeb. Ta on rahul, täites oma kõhu rohuga, magades hirmus, et peremees võiks talle kere peale anda, ning rahuldades end seksuaalvahekorras, ehkki talle võivad sellise ürituse tõttu osaks saada vastaspoole pidevad kabjahoobid. Eesel deklameerib vahel poeesiat ja filosoofiat, kuid tema kisa ainult häirib teisi. Selline on ka resultaatide nimel töötava rumala inimese positsioon, kes ei tea, kelle heaks ta peaks töötama. Nad ei tea, et karma (tegevus) on mõeldud yajña (ohverduse) jaoks.

En général, ceux qui travaillent sans répit pour satisfaire des besoins qu’ils se sont eux-mêmes créés n’ont pas le temps d’entendre parler de l’immortalité de l’âme. Ces mūḍhas ne vivent que pour des gains matériels fugaces, dont en outre seule une petite part leur revient. Ils travaillent parfois plusieurs jours et plusieurs nuits sans dormir, se nourrissent à peine, souffrent d’indigestion et d’ulcères de l’estomac, tout cela au profit de maîtres illusoires. Méconnaissant leur véritable maître, ils perdent leur temps à servir Mammon. Pour leur malheur, ils ne s’abandonnent jamais au maître absolu, au maître de tous les maîtres, et ne prennent pas même le temps de s’enquérir de Lui auprès de sources autorisées. Comme le porc qui préfère les immondices aux friandises faites de sucre et de ghī, le matérialiste insensé ne se fatiguera jamais d’entendre parler des fluctuations des choses de ce monde, alors qu’il n’aura que peu de temps à accorder aux sujets concernant l’éternelle force vivante qui fait se mouvoir l’univers.

Tavaliselt ütlevad need, kes on ööd ja päevad tööga hõivatud, kandes omaenda loodud kohustuste koormat, et neil pole aega kuulata elusolendi surematusest. Selliste mūḍhade jaoks tähendavad ajalikud materiaalsed saavutused kogu elu, ja seda hoolimata tõsiasjast, et nad saavad nautida vaid väikest osa oma töö viljadest. Vahel veedavad nad unetuid öid ja päevi materiaalse kasu nimel töötades, ning ehkki neil võivad selle tagajärjel ilmneda maohaavandid või seedehäired, rahulduvad nad minimaalse söögiga. Nad on lihtsalt päevad ja ööd hõivatud illusoorsete isandate heaks töötamisega. Teadmata, kes on nende tegelik isand, raiskavad sellised rumalad töölised mammonat teenides kasutult oma väärtuslikku aega. Õnnetuseks ei alistu nad kunagi kõikide isandate kõrgeimale isandale ega leia aega kuulata õpetusi Temast õigetest allikatest. Väljaheiteid sööv siga ei hooli suhkrust ja võist valmistatud magustoitudest. Samamoodi kuulab selline rumal töötaja väsimatult lugusid selle väreleva ilmaliku maailma meelelistest naudingutest, leidmata aega kuulata lugusid igavesest elujõust, mis selle materiaalse maailma liikuma paneb.

2) Les narādhamas, ou « les plus vils des hommes » (nara: homme, adhama: le plus bas), sont une autre classe de duṣkṛtīs. Parmi les 8400000 espèces vivantes, il y a 400000 espèces humaines dont un grand nombre sont inférieures, pratiquement non civilisées. L’homme est civilisé dans la mesure où il se soumet à certaines règles de vie sociale, politique et religieuse. Ceux qui sont évolués sur le plan social et politique, mais dépourvus de principes religieux, comptent au nombre des narādhamas. Or, il n’y a pas de vraie religion sans Dieu, puisque le but fondamental de toute religion est de connaître la Vérité Absolue ainsi que le lien qui nous relie à Elle. Dans la Gītā, Dieu, la Personne Suprême, énonce clairement qu’Il est cette Vérité Absolue, et que rien ni personne ne Lui est supérieur. La forme humaine est destinée à permettre à l’homme de raviver sa conscience perdue de la relation éternelle qui l’unit à la Vérité Suprême, Kṛṣṇa, la Personne Divine et toute-puissante. Quiconque se refuse à saisir cette opportunité est qualifié de narādhama.

Les Écritures révélées nous apprennent que l’enfant dans le sein de sa mère prie Dieu de le libérer de sa condition de fœtus, pénible à l’extrême, et Lui fait la promesse de n’adorer que Lui dès sa délivrance. Prier Dieu dans les moments difficiles est un instinct naturel pour l’être car il Lui est éternellement lié. Toutefois, à peine est-il sorti du ventre de sa mère, que l’enfant, sous l’influence de māyā, l’énergie illusoire, oublie les souffrances de la naissance, et du même coup, son sauveur.

(2) Teine kategooria duṣkṛtīsid ehk uskmatuid on narādhama, mis tähendab „madalaim inimkonna hulgas". Nara tähendab „elusolend" ning adhama „madalaim". 8,4 miljonist erinevast elusolendi eksistentsi vormist on 400 000 inimolendid ning nende 400 000 hulgas on suur hulk madalamaid, enamasti tsiviliseerimatuid inimesi. Tsiviliseeritud inimesed on need, kes järgivad ühiskondlikus, poliitilises ja religioosses elus reguleerivaid printsiipe. Neid, kes on sotsiaalselt ja poliitiliselt arenenud, kuid kellel puuduvad religioossed printsiibid, tuleb pidada narādhamadeks. Religioon ilma Jumalata ei ole religioon, sest religioossete printsiipide järgimise eesmärgiks on mõista Kõrgeimat Tõde ning inimese suhteid Temaga. „Gītās" väidab Jumala Isiksus selgelt, et Temast kõrgemat autoriteeti ei eksisteeri ning et Tema on Kõrgeim Tõde. Tsiviliseeritud inimelu vorm on mõeldud selleks, et inimene taastaks oma kaotatud teadmised igavestest suhetest Kõrgeima Tõe, Jumala Isiksuse, kõikvõimsa Śrī Kṛṣṇaga. Igaüht, kes seda võimalust ära ei kasuta, tuleb pidada narādhamaks. Pühakirjadest saame me teada, et emaüsas viibides (mis on äärmiselt ebamugav olukord) palub laps Jumalal teda vabastada, ning lubab Jumalale alustada Tema teenimist niipea kui ta emaüsast välja pääseb. Raskustes Jumalat paluda on iga elusolendi loomulik instinkt, sest iga elusolend viibib igavestes suhetes Jumalaga. Kuid pärast emaüsast väljapääsemist unustab laps nii sündimise raskused kui ka selle, kes ta neist päästis, sattudes māyā, illusoorse energia mõju alla.

Quiconque élève un enfant a le devoir de réveiller sa conscience divine assoupie. Dans la Manu-smṛti, le guide des principes religieux, dix sacrements purificateurs sont donnés dans le but de raviver la conscience de Dieu dans le cadre du varṇāśrama-dharma. Mais aujourd’hui, nul n’observe plus rigoureusement ces principes, et par suite, la population dans sa presque totalité ne compte plus que des narādhamas.

Lastehoidja kohus on taastada neis uinunud jumalik teadvus. „Manu- smṛtis", religioossete printsiipide käsiraamatus, mainitud kümme puhastusprotsessi on mõeldud Jumala teadvuse taastamiseks varṇāśrama ühiskonnas. Ometigi ei järgita tänapäeval üheski maailma paigas rangelt ühtegi neist protsessidest, ning seetõttu on 99,9 protsenti maailma elanikkonnast narādhamad.

En raison de la toute-puissance de l’énergie matérielle, le semblant d’éducation d’une telle population est tout à fait vaine. Selon les normes établies par la Bhagavad-gītā en effet, le véritable érudit est l’homme qui voit d’un œil égal le sage brāhmaṇa, la vache, l’éléphant, le chien et le mangeur de chien. Cette vision est celle du véritable dévot.

Nityānanda Prabhu, incarnation divine du maître parfait, libéra les frères Jagāi et Mādhāi, narādhamas typiques, montrant ainsi que la miséricorde du pur dévot s’étend même aux plus indignes des hommes. Et ce n’est que par la grâce d’un dévot du Seigneur que le narādhama, condamné par le Seigneur Lui-même, peut raviver sa conscience spirituelle.

Kui kogu elanikkond muutub narādhamadeks, siis muudab füüsilise looduse kõikvõimas energia ka nende niinimetatud hariduse nulliks ja tühiseks. „Gītā" kohaselt on õpetatud inimene see, kes vaatab võrdse pilguga nii õpetatud brāhmaṇat, koera, lehma, elevanti kui ka koerasööjat. Selline on tõelise pühendunu nägemus. Śrī Nityānanda Prabhu, kes on Jumala kehastus jumaliku õpetajana, vabastas materiaalse looduse köidikuist tüüpilised narādhamad, vennad Jagāi ja Mādhāi, ning näitas, kuidas tõeline pühendunu jagab armu madalaimatele inimestele. Seega saab Jumala Isiksuse poolt hukka mõistetud narādhama taastada oma jumaliku teadvuse üksnes pühendunu armu läbi.

Śrī Caitanya Mahāprabhu, en propageant le bhāgavata-dharma, l’action dévotionnelle, recommande que l’on écoute avec soumission le message de Dieu. Or, la Bhagavad-gītā constitue l’essence de ce message, et c’est en l’écoutant avec soumission que le narādhama pourra se libérer. Malheureusement, les hommes vils refusent de prêter l’oreille à son message, que dire donc de s’abandonner à la volonté du Seigneur ? En un mot, les narādhamas négligent volontairement le devoir primordial de l’homme.

Levitades bhāgavata-dharmat ehk õpetades inimesi Jumalat teenima, soovitas Śrī Caitanya Mahāprabhu inimestele kuulata alandlikult Jumala Isiksuse sõnumit. Selle sõnumi tuum sisaldub „Bhagavad-gītās". Madalaimad inimeste hulgas võivad saavutada vabanemise üksnes alandliku kuulamise protsessi abil, ent kahjuks keelduvad nad „Bhagavad-gītā" sõnumite kuulamisest, rääkimata siis Kõigekõrgema Jumala tahtele alistumisest. Narādhamad, madalaimad inimkonna hulgas, eiravad tahtlikult inimese esmast kohustust.

3) La troisième sorte de duṣkṛtīs s’appelle māyayāpahṛta-jñānāḥ, et regroupe ceux dont la vaste science a été frappée de nullité par le pouvoir d’illusion de l’énergie matérielle. La plupart d’entre eux sont très instruits – ce sont de grands philosophes, des poètes, des hommes de lettres ou de science – mais, aveuglés par l’énergie illusoire, ils vont à l’encontre de la volonté du Seigneur.

(3) Järgmine kategooria duṣkṛtīsid on māyayāpahṛta-jñānāḥ, s.t. inimesed, kelle erudeeritud teadmised on illusoorse materiaalse energia mõjul nulliks muutunud. Valdavalt on nad kõrgelt haritud inimesed: suured filosoofid, luuletajad, literaadid, teadlased jne, kuid illusoorne energia eksitab neid, mistõttu nad ei kuuletu Kõigekõrgema Jumala korraldustele.

Leur nombre aujourd’hui est considérable. On en trouve même parmi les spécialistes de la Bhagavad-gītā. En termes clairs et évidents, la Gītā établit que Kṛṣṇa est Dieu, la Personne Suprême, à nul autre inférieur ou égal. Il est le père de Brahmā (l’ancêtre de l’humanité) et de toutes les espèces vivantes. Il est l’origine du Brahman impersonnel et du Paramātmā, Son émanation plénière. Il est la source de tout ce qui est, et tous doivent s’abandonner à Ses pieds pareils-au-lotus. Pourtant malgré ces évidences, les māyayāpahṛta-jñānāḥ considèrent avec ironie la Personnalité de Dieu et Le prennent pour un homme ordinaire. Ils ignorent que la forme humaine, forme privilégiée, est à l’image de la forme spirituelle et éternelle du Seigneur Suprême.

Käesoleval hetkel on maailmas suur hulk māyayāpahṛta-jñānāḥ kategooriasse kuuluvaid inimesi. Nende hulka kuuluvad isegi paljud „Bhagavad- gītā" uurijad. „Gītās" öeldakse selges ja lihtsas keeles, et Śrī Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus. Keegi pole Temaga võrdne või Temast võimsam. Teda mainitakse Brahmā, kõikide elusolendite algse isa isana. Õigupoolest kinnitatakse selles raamatus, et Śrī Kṛṣṇa pole mitte üksnes Brahmā, vaid kõikide elusolendite isa. Kṛṣṇa on nii impersonaalse Brahmani kui ka Paramātmā juur, Ülihing iga elusolendi südames on Tema täieõiguslik ekspansioon. Ta on kõige allikas ning kõigile soovitatakse alistuda Tema lootosjalgadele. Hoolimata kõigist neist selgetest kinnitustest heidavad sellised inimesed Kõigekõrgema Jumala isiksuslikkuse üle nalja, pidades Teda lihtsalt üheks inimeste seast. Nad ei tea, et inimese õnnistatud kuju on loodud Kõigekõrgema Jumala igavese ja transtsendentaalse kuju järgi.

Ils refusent donc de s’abandonner aux pieds de lotus de Kṛṣṇa, et naturellement, d’enseigner ce principe fondamental. Par suite, leurs interprétations inauthentiques de la Bhagavad-gītā, faites en dehors de la paramparā, nuisent au progrès spirituel de leurs lecteurs.

Kõik māyayāpahṛta-jñānīde poolt kirjutatud ebaautoriteetsed „Gītā" tõlgitsused, mis ei kuulu paramparā süsteemi piiridesse, on vaid komistuskivid vaimse mõistmise teel. Eksitusse viidud „Gītā" tõlgitsejad ei alistu Śrī Kṛṣṇa lootosjalgadele ega soovita ka teistel seda teha.

4) Enfin, relèvent de la dernière catégorie les āsuraṁ bhāvam āśritāḥ, les hommes démoniaques, délibérément athées. Certains d’entre eux affirment sans pouvoir en donner de raison valable que Dieu ne peut descendre dans l’univers matériel. D’autres prétendent qu’Il est subordonné au Brahman impersonnel, quand la Bhagavad-gītā déclare le contraire. Envieux du Seigneur Suprême, les athées forgent de toutes pièces dans leurs cerveaux fertiles des incarnations de toutes sortes, toutes plus fausses les unes que les autres. Le refus de la Personnalité Divine étant au fondement de leur existence, ils ne peuvent évidemment pas s’abandonner à Kṛṣṇa.

(4) Viimane kategooria duṣkṛtīsid kannavad nimetust āsuraṁ bhāvam āśritāḥ, mis tähendab „deemonlike põhimõtetega inimesed". See klass inimesi on avalikult ateistid. Mõned neist väidavad, et Kõigekõrgem Jumal ei lasku kunagi materiaalsesse maailma, suutmata aga seejuures esitada selle põhjenduseks ühtegi pädevat argumenti. Teised peavad Teda impersonaalsest avaldumisvormist madalamal seisvaks, ehkki „Gītās" kinnitatakse vastupidist. Kadestades Jumala Kõrgeimat Isiksust, loovad ateistid seetõttu ise mitmeid ebaautoriteetseid, nende oma mõistuse toodetud inkarnatsioone. Sellised inimesed, kelle kogu elu keskseks põhimõtteks on Jumala Isiksust halvustada, ei suuda alistuda Śrī Kṛṣṇa lootosjalgadele.

Śrī Yāmunācārya Albandaru, dévot du Sud de l’Inde, disait: « Ô Seigneur ! En dépit du caractère incomparable de Tes traits corporels, de Tes qualités et de Tes actes, bien que toutes les Écritures inspirées de la vertu confirment Ta nature personnelle, bien que toutes les autorités réputées pour leur sainteté et la profondeur de leur connaissance en matière de science spirituelle reconnaissent elles aussi que Tu es la Personne Suprême, Tu demeures inaccessible aux athées. »

Lõuna-Indiast pärit Śrī Yāmunācārya Albandaru on öelnud: „Oo, mu Jumal! Ateistlikke põhimõtteid järgivad inimesed ei saa Sind tunda, ehkki Sinu omadused, atribuudid ja teod on ebatavalised, ehkki kõik vooruse guṇasse kuuluvad pühakirjad kinnitavad Sinu eksistentsi isiksuslikkust ning ehkki kuulsad pühakutest autoriteedid, kes on tuntud transtsendentaalse teaduse põhjaliku teadmise poolest, tunnistavad Sind Kõrgeima Olendina."

C’est pourquoi, malgré les recommandations de toutes les Écritures et de toutes les autorités spirituelles, (1) les sots, (2) les derniers des hommes, (3) les penseurs spéculatifs et (4) les athées déclarés mentionnés dans ce verset, ne s’abandonnent jamais aux pieds pareils-au-lotus de Dieu, la Personne Suprême.

Seega ei alistu eespool mainitud (1) läbinisti rumalad inimesed, (2) madalaimad inimkonna hulgas, (3) eksitusse viidud spekulandid ning (4) avalikult end ateistideks tunnistavad isikud kunagi Jumala Isiksuse lootosjalgadele, ning seda hoolimata kõikidest pühakirjade ja autoriteetide poolt antud soovitustest.