Skip to main content

TEXTS 20-23

TEXTS 20-23

Texte

Tekst

yatroparamate cittaṁ
niruddhaṁ yoga-sevayā
yatra caivātmanātmānaṁ
paśyann ātmani tuṣyati
yatroparamate cittaṁ
niruddhaṁ yoga-sevayā
yatra caivātmanātmānaṁ
paśyann ātmani tuṣyati
sukham ātyantikaṁ yat tad
buddhi-grāhyam atīndriyam
vetti yatra na caivāyaṁ
sthitaś calati tattvataḥ
sukham ātyantikaṁ yat tad
buddhi-grāhyam atīndriyam
vetti yatra na caivāyaṁ
sthitaś calati tattvataḥ
yaṁ labdhvā cāparaṁ lābhaṁ
manyate nādhikaṁ tataḥ
yasmin sthito na duḥkhena
guruṇāpi vicālyate
yaṁ labdhvā cāparaṁ lābhaṁ
manyate nādhikaṁ tataḥ
yasmin sthito na duḥkhena
guruṇāpi vicālyate
taṁ vidyād duḥkha-saṁyoga-
viyogaṁ yoga-saṁjñitam
taṁ vidyād duḥkha-saṁyoga-
viyogaṁ yoga-saṁjñitam

Synonyms

Synonyms

yatra: dans l’état où; uparamate: cessent (parce qu’on ressent un bonheur spirituel); cittam: les activités mentales; niruddham: étant écartées de la matière; yoga-sevayā: par la pratique du yoga; yatra: dans lequel; ca: aussi; eva: certes; ātmanā: par le mental pur; ātmānam: de L’Être Suprême; paśyan: réalisant la position; ātmani: dans le Soi; tuṣyati: on devient satisfait; sukham: le bonheur; ātyantikam: suprême; yat: lequel; tat: par cette; buddhi: intelligence; grāhyam: accessible; atīndriyam: transcendantal; vetti: on sait; yatra: où; na: jamais; ca: aussi; eva: certes; ayam: il; sthitaḥ: situé; calati: ne s’écarte; tattvataḥ: de la vérité; yam: laquelle; labdhvā: en obtenant; ca: aussi; aparam: tout autre; lābham: gain; manyate: ne se soucie; na: jamais; adhikam: plus; tataḥ: que cela; yasmin: dans lequel; sthitaḥ: étant situé; na: jamais; duḥkhena: par les souffrances; guruṇā api: même les pires; vicālyate: ne devient ébranlé; tam: que; vidyāt: tu dois savoir; duḥkha-saṁyoga: des souffrances provenant du contact avec la matière; viyogam: l’extermination; yoga-saṁjñitam: appelée l’extase dans le yoga.

yatra — sellises olukorras, kus; uparamate — lõppevad (kuna elusolend tunneb transtsendentaalset õnne); cittam — mõttetegevus; niruddham — olemata kokkupuutes mateeriaga; yoga-sevayā — jooga praktiseerimise läbi; yatra — milles; ca — samuti; eva — kindlasti; ātmanā — puhta mõistusega; ātmānam — Hinge; paśyan — teadvustades positsiooni; ātmani — Hinges; tuṣyati — inimene rahuldub; sukham — õnn; ātyantikam — kõrgeim; yat — milline; tat — see; buddhi — arukusega; grāhyam — kättesaadav; atīndriyam — transtsendentaalne; vetti — ta teab; yatra — milles; na — mitte kunagi; ca — samuti; eva — kindlasti; ayam — tema; sthitaḥ — asetsev; calati — liigub; tattvataḥ — tõest; yam — see, mida; labdhvā — saavutamisega; ca — samuti; aparam — ükskõik, millist teist; lābham — saavutust; manyate — peab; na — mitte kunagi; adhikam — rohkem; tataḥ — kui see; yasmin — milles; sthitaḥ — asetsedes; na — mitte kunagi; duḥkhena — kannatustega; guruṇā api — isegi juhul, kui väga raske; vicālyate — laseb kõigutada; tam — seda; vidyāt — sa pead teadma; duḥkha-saṁyoga — mateeriaga kokku puutumisest tulenevad kannatused; viyogam — hävitamine; yoga-saṁjñitam — nimetatakse transiks joogas.

Translation

Translation

Celui qui par la pratique du yoga parvient à soustraire son mental de toute activité matérielle connaît le niveau de perfection qu’on appelle samādhi, ou extase méditative. Cet état se caractérise par la faculté de percevoir l’Être Suprême avec un mental pur et de trouver la joie en Lui. Ainsi, à travers ses sens purifiés, il se trouve constamment immergé dans un bonheur transcendantal infini. Cette perfection atteinte, il ne s’écartera plus de la vérité, sachant que rien n’est plus précieux. Imperturbable, même au cœur des pires difficultés, il se libère définitivement des souffrances nées du contact avec la matière.

Täiuslikkuse seisundis, mida nimetatakse transiks ehk samādhiks, on joogi mõistus jooga praktiseerimise läbi materialistlikust mõttetegevusest täielikult vabanenud. Seda täiuslikkust iseloomustab inimese võime näha puhta mõistuse abil Hinge tegelikku olemust ja tunda Hinges naudingut. Selles rõõmuküllases seisundis kogeb inimene piiritut transtsendentaalset õnne, nautides seda transtsendentaalsete meelte läbi. Selles veendununa ei lahku inimene kunagi tõest. Olles selle saavutanud, mõtleb ta, et midagi enamat saavutada pole võimalik. Viibides selles seisundis, ei lase inimene ka keset suurimaid raskusi oma tasakaalu rikkuda. See on tõepoolest vabanemine kõikidest kannatustest, mis tulenevad kokkupuutest mateeriaga.

Purport

Purport

La toute première caractéristique du yoga est qu’il nous aide à nous détacher graduellement des concepts matériels. Puis, quand le yogī réalise l’Âme Suprême par le biais d’une intelligence et d’un mental spiritualisés, et qu’il ne commet plus l’erreur de croire que l’âme et l’Âme Suprême sont une seule et même entité, il connaît le samādhi, l’extase méditative. La pratique du yoga se fonde plus ou moins sur les principes de Patañjali. Les monistes et certains commentateurs non autorisés soutiennent que l’âme est identique à l’Âme Suprême. Se méprenant sur le véritable objectif du système de Patañjali, ils considèrent que la libération est la fusion des deux. Les non-dualistes n’acceptent pas la distinction entre connaissance et connaissant, implicite dans ce verset, qui affirme l’existence d’une félicité transcendante éprouvée grâce à des sens transcendantaux. Or, le système de yoga de Patañjali reconnaît bien l’existence d’une félicité spirituelle. Si donc, les monistes la rejettent, c’est surtout pour ne pas compromettre leur théorie sur l’unicité de la connaissance et du connaissant. Le célèbre instructeur de la voie du yoga, Patañjali Muni lui-même, atteste dans ses Yoga-sūtras (4.33): puruṣārtha-śūnyānāṁ guṇānāṁ pratiprasavaḥ kaivalyaṁ svarūpa-pratiṣṭhā vā citi-śaktir iti.

Jooga praktiseerimise abil vabaneb inimene järk-järgult materialistlikest arusaamadest. See on jooga põhimõtete rakendamise esimene tunnusmärk. Seejärel saavutab joogi transi seisundi, mida nimetatakse ka samādhiks, mis tähendab, et ta teadvustab Ülihinge transtsendentaalse mõistuse ja meelte läbi, vältides enese ekslikku samastamist Ülihingega. Jooga praktiseerimine tugineb valdavalt Patañjali süsteemi põhimõtetele. Mõned ebaautoriteetsed vedaliku kirjanduse kommenteerijad on püüdnud samastada individuaalset hinge Ülihingega ning monistid peavad seda vabanemiseks, kuid ometigi ei mõista nad Patañjali joogasüsteemi tegelikku tähendust. Patañjali süsteem tunnistab küll transtsendentaalset naudingut, kuid monistid seda transtsendentaalset naudingut ei tunnista, hirmust seada seeläbi ohtu ühekssaamise teooria. Monistid ei tunnista teadmiste ja teadja erinevust, kuid selles värsis tunnistatakse, et transtsendentaalsete meelte läbi saab tunda transtsendentaalset naudingut. Seda kinnitab ka selle joogasüsteemi väljapaistev esindaja Patañjali Muni. See suur tark kinnitab oma „Yoga-sūtrates" (3.34): puruṣārtha-śūnyānāṁ guṇānāṁ pratiprasavaḥ kaivalyaṁ svarūpa-pratiṣṭhā vā citi-śaktir iti.

La puissance interne dont il est question dans le verset cité ici, citi-śakti, est spirituelle. Le mot puruṣārtha désigne quant à lui la piété matérielle, l’essor économique, la jouissance matérielle et, en dernier lieu, la tentative de ne plus faire qu’un avec Dieu. Les monistes nomment cette « fusion d’identité » kaivalyam, bien que Patañjali explique que le mot kaivalyam se rapporte à la puissance interne et transcendantale grâce à laquelle l’être vivant prend conscience de sa position immanente. Caitanya Mahāprabhu nomme cette prise de conscience ceto-darpaṇa-mārjanam, c’est-à-dire purification du miroir impur du mental. Cette « purification » est en fait la libération, bhava-mahā-dāvāgni-nirvāpaṇam. La théorie du nirvāṇa – qui n’est aussi qu’une étape préliminaire – correspond à ce principe. Dans le Bhāgavatam (2.10.6), cette libération est qualifiée de svarūpeṇa vyavasthitiḥ. Quant à la Bhāgavad-gītā, elle en parle dans ce verset.

Citi-śakti ehk sisemine potents on transtsendentaalne. Puruṣārtha tähendab materiaalset religioossust, majanduslikku arengut, meelte rahuldamist ning lõpuks püüet Kõigekõrgemaga üheks saada. Monistid tähistavad „Kõigekõrgemaga üheks saamist" sõnaga kaivalyam. Kuid Patañjali kinnituste kohaselt tähistab sõna kaivalyam sisemist ehk transtsendentaalset potentsi, mille kaudu elusolend saab teada oma algolemuslikust positsioonist. Jumal Caitanya kirjeldas seda seisundit sõnadega ceto-darpaṇa- mārjanam, mis tähendab mõistuse ebapuhta peegli puhastamist. See „puhastamine" on tegelik vabanemine ehk bhava-mahā-dāvāgni-nirvāpaṇam. Nirvāṇa teooria, mis räägib samuti vaid täiuslikustumise algusest, on sellise vabanemise teooria põhimõtetega kooskõlas. „Bhāgavatamis" (2.10.6) räägitakse sellest tasandist sõnadega svarūpeṇa vyavasthitiḥ. Ka „Bhagavad- gītās" leiab see kinnitust käesolevas värsis.

Une fois le nirvāṇa atteint, lorsque cesse toute activité matérielle, l’être commence à agir au niveau spirituel, dans le cadre du service dévotionnel du Seigneur, ce qu’on appelle la conscience de Kṛṣṇa. Il connaît alors la « vraie vie », telle que la décrit le Bhāgavatam (svarūpeṇa vyavasthitiḥ), dénuée de toute contamination matérielle, que māyā, la puissance d’illusion, ne peut altérer. Le fait que l’être n’ait plus à endurer les assauts de la matière impure ne signifie pas que son identité originelle et éternelle soit anéantie. Opinion que Patañjali partage également et qu’il exprime par les mots kaivalyaṁ svarūpa-pratiṣṭhā vā citi-śaktir iti. L’apparition de la citi-śakti, la félicité spirituelle, marque le début de la vraie vie. Ce que confirme le Vedānta-sūtra (1.1.12) par la formule ānanda-mayo ’bhyāsāt. On peut aisément parvenir à cette béatitude transcendantale naturelle – le but ultime du yoga – par la pratique du service de dévotion, le bhakti-yoga, qui sera clairement décrit dans le septième chapitre.

Nirvāṇa ehk materiaalse eksistentsi lõppemise järel avalduvad aga vaimsed tegevused ehk Jumala pühendunud teenimine, mida tuntakse Kṛṣṇa teadvuse nime all. „Śrīmad-Bhāgavatamis" öeldakse selle kohta: svarūpeṇa vyavasthitiḥ – see on „elusolendi tõeline elu". Māyā ehk illusioon on mateeria poolt saastatud vaimse elu vorm. Vabanemine sellest materiaalsuse haigusest ei tähenda aga elusolendi algse ja igavese positsiooni hävimist. Ka Patañjali kinnitab seda, öeldes: kaivalyaṁ svarūpa-pratiṣṭhā vā citi-śaktir iti. Citi-śakti ehk transtsendentaalne nauding on tõeline elu. Seda kinnitatakse „Vedānta-sūtras" (1.1.12) sõnadega ānanda-mayo 'bhyāsāt. See loomupärane transtsendentaalne nauding on jooga lõppeesmärgiks ning bhakti-joogat ehk pühendunud teenimist praktiseerides pole selle saavutamine raske. Bhakti-joogat kirjeldatakse värvikalt „Bhagavad-gītā" seitsmendas peatükis.

Le yoga qui nous occupe conduit à deux sortes de samādhi: l’un, le samprajñāta-samādhi, sera atteint à force de recherches philosophiques, l’autre, l’asamprajñāta-samādhi, en transcendant les plaisirs des sens. Lorsqu’il arrive ainsi à dépasser la matière, le yogī n’en est plus jamais dépendant. Par contre, s’il n’atteint pas la transcendance, il n’aura pas connu le succès. Les pseudo-pratiques du yoga d’aujourd’hui, qui permettent tous les plaisirs sensoriels, sont donc en complète contradiction avec le vrai yoga. Qu’un yogī puisse se livrer à la vie sexuelle et s’intoxiquer est une aberration. Quant aux adeptes qui recherchent les siddhis (pouvoirs surnaturels), ils demeureront toujours imparfaits, puisque, comme l’indique ce passage, il n’est pas de perfection pour qui recherche les résultats secondaires du yoga. Ceux qui s’exhibent grâce à leurs siddhis ou à des postures de yoga extraordinaires doivent savoir qu’ils manquent complètement le vrai but du yoga.

Joogasüsteemis, nagu kirjeldatakse käesolevas peatükis, eksisteerib kaks erinevat samādhi seisundit – samprajñāta-samādhi ja asamprajñāta- samādhi. Kui inimene jõuab transtsendentaalsele tasandile erinevate filosoofiliste uurimuste läbi, siis öeldakse, et ta on saavutanud samprajñāta- samādhi seisundi. Asamprajñāta-samādhi seisundis ei ole aga joogi enam mingil moel kokkupuutes ilmalike naudingutega, sest ta on transtsendentaalne kõikide meeleliste naudingute suhtes. Sellele transtsendentaalsele tasandile jõudes ei lange ta enam. Nimetatud tasandini jõudmata võib aga joogi pidada oma üritusi edututeks. Tänapäeva niinimetatud joogapraktika, mis hõlmab erinevaid meelelisi naudinguid, on sellele filosoofiale vastukäiv. Joogi, kes lubab endale seksuaalnaudinguid ning tarbib uimastavaid aineid, on naeruväärne. Isegi need joogid, kes püüdlevad jooga praktiseerimise läbi siddhide (täiuslikkuste) saavutamise poole, ei asetse täiuse tasandil. Kui joogid on huvitatud jooga praktiseerimise kõrvalnähtudest, ei saa nad jõuda täiuslikkuse tasandile, nagu seda kinnitatakse käesolevas värsis. Inimesed, kes on erinevaid võimlemisharjutusi ja siddhisid esitades, joogast näitemängu teinud, võiksid teada, et sel viisil on jooga mõte kaduma läinud.

Le yoga le plus adapté à l’ère d’hypocrisie dans laquelle nous vivons est le bhakti-yoga. Celui qui le pratique n’est jamais déçu et connaît tant de bonheur dans ses activités qu’il n’aspire à aucune autre joie. Par contre, les voies du haṭha-yoga, du dhyāna-yoga et du jñāna-yoga sont pour ainsi dire impraticables à notre époque.

Parim jooga praktiseerimise viis käesoleval ajastul on Kṛṣṇa teadvuse arendamine, mis on väga lihtne. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene kogeb oma töö täitmisest sellist õnne, et ta ei tunne enam vajadust millegi muu järele. Haṭha-, dhyāna- ja jñāna-jooga praktiseerimine on, eriti käesoleval silmakirjalikkuse ajastul, väga raske, kuid karma-jooga või bhakti-jooga praktiseerimisel sarnaseid takistusi ei esine.

Tant que nous aurons un corps matériel, il nous faudra répondre à ses besoins, à ses exigences: manger, dormir, s’accoupler et se défendre. Celui qui pratique le pur bhakti-yoga (la conscience de Kṛṣṇa) satisfait ces besoins, mais dans la mesure du nécessaire, sans rechercher l’excitation des sens. Faisant contre mauvaise fortune bon cœur, il utilise au mieux le fardeau que représente son corps matériel et, parce qu’il est conscient de Kṛṣṇa, jouit en ce monde d’un bonheur transcendantal. Insensible aux multiples vicissitudes de l’existence – accident, maladie, pauvreté, ou même décès d’un être cher, etc. –, il accomplit son devoir avec diligence dans le cadre du bhakti-yoga. Rien ne peut l’en écarter. Āgamāpāyino ’nityās tāṁs titikṣasva bhārata, dit la Bhagavad-gītā (2.14). Il tolère les peines, car il sait qu’elles vont et viennent et ne peuvent en rien affecter son service. Il atteint ainsi la perfection du yoga.

Nii kaua kui elusolend viibib materiaalses kehas, on ta sunnitud rahuldama ka kehalisi vajadusi nagu söömine, magamine, kaitsmine ja paaritumine. Kuid puhas Kṛṣṇa teadvuses viibiv bhakti-joogi ei anna kehalisi vajadusi rahuldades meeltele vaba voli. Ta rahuldub sellega, mida vajab enese alalhoidmiseks, nii-öelda lõigates kasu ka halvast tehingust ning nautides Kṛṣṇa teadvust arendades transtsendentaalset õnne. Ootamatud sündmused nagu õnnetusjuhtumid, haigused, vaesus ja isegi kõige lähedasema inimese surm ei riku tema tasakaalu. Ta on alati nõus täitma oma kohustusi Kṛṣṇa teadvuses ehk bhakti-joogas. Õnnetused ei sega tal oma kohustuste täitmist. Nagu öeldakse „Bhagavad-gītās" (2.14): āgamāpāyino 'nityās tāṁs titikṣasva bhārata – ta suhtub kõikidesse sellistesse ootamatutesse sündmustesse sallivalt, sest ta teab, et need tulevad ja lähevad, mõjutamata tema kohustuste täitmist. Sel viisil saavutab ta jooga praktiseerimise kõrgeima täiuslikkuse.