Skip to main content

TEXT 4

TEXT 4

Texte

Tekst

arjuna uvāca
aparaṁ bhavato janma
paraṁ janma vivasvataḥ
katham etad vijānīyāṁ
tvam ādau proktavān iti
arjuna uvāca
aparaṁ bhavato janma
paraṁ janma vivasvataḥ
katham etad vijānīyāṁ
tvam ādau proktavān iti

Synonyms

Synonyms

arjunaḥ uvāca: Arjuna dit; aparam: postérieure; bhavataḥ: Ta; janma: naissance; param: antérieure; janma: la naissance; vivasvataḥ: du deva du soleil; katham: comment; etat: ceci; vijānīyām: comprendrais-je; tvam: Toi; ādau: à l’origine; proktavān: instruisis; iti: ainsi.

arjunaḥ uvāca — Arjuna ütles; aparam — noorem; bhavataḥ — Sinu; janma — sünd; param — kõrgemalseisev; janma — sünd; vivasvataḥ — päikesejumala; katham — kuidas; etat — seda; vijānīyām — ma mõistan; tvam — Sina; ādau — algul; proktavān — juhendasid; iti — niiviisi.

Translation

Translation

Arjuna dit: Vivasvān, le deva du soleil, apparut bien avant Toi. Comment se peut-il qu’à l’origine Tu lui aies donné cette science ?

Arjuna ütles: Päikesejumal Vivasvān sündis varem kui Sina. Kuidas pean ma siis mõistma Sinu ütlust, et Sina õpetasid talle seda teadust aegade alguses?

Purport

Purport

Comment Arjuna, un dévot de Kṛṣṇa, peut-il douter des paroles du Seigneur ? C’est qu’en fait il ne demande pas d’éclaircissements pour lui-même, mais pour ceux qui ne croient pas en Dieu ou qui n’acceptent pas Kṛṣṇa comme la Personne Suprême. C’est uniquement pour eux qu’Arjuna, agissant comme s’il n’était pas conscient de la nature divine de Kṛṣṇa, pose cette question. Comme le montrera clairement le dixième chapitre, Arjuna sait bien que Kṛṣṇa est Dieu, la Personne Suprême, la source de tout ce qui est, l’étape ultime de la transcendance. Mais Kṛṣṇa étant apparu sur terre en tant que fils de Devakī, comment le commun des mortels pourrait-il comprendre qu’Il puisse être Dieu, la Personne Suprême éternelle et originelle ? Arjuna demande donc à Kṛṣṇa de clarifier ce mystère. Aujourd’hui, comme de tout temps, Kṛṣṇa est reconnu comme la plus grande autorité en matière spirituelle. Seuls les matérialistes démoniaques rejettent l’authenticité de Ses propos. Arjuna questionne donc directement Kṛṣṇa pour qu’Il Se décrive Lui-même. Il ne veut pas s’en remettre aux dires d’athées sans scrupule qui veulent toujours dénaturer Kṛṣṇa, en Le décrivant d’une manière que seuls eux et leurs partisans peuvent comprendre.

Comme il est dans l’intérêt de chacun de connaître la science de Kṛṣṇa, le Seigneur, en dévoilant Sa propre nature, apporte le plus grand bien qui soit au monde entier. Les gens de mentalité démoniaque qui analysent le Seigneur selon leur propre point de vue trouveront peut-être étranges les explications que Kṛṣṇa donne sur Sa propre personne, mais pas les dévots qui accueillent toujours avec joie les enseignements venant directement de Lui. Parce qu’ils sont toujours avides d’en savoir plus à Son sujet, les bhaktas vénèrent toujours les paroles de Kṛṣṇa – paroles qui font autorité. Même les athées, qui Le tiennent pour un homme ordinaire, seront ainsi susceptibles de reconnaître que Kṛṣṇa est bien supérieur aux hommes, qu’Il est sac-cid-ānanda-vigraha, la forme éternelle de connaissance et de félicité, qu’Il transcende la matière et qu’Il ne subit pas l’emprise des trois guṇas, pas plus que l’influence du temps et de l’espace. Un dévot comme Arjuna ne peut évidemment pas se méprendre sur la nature transcendantale de Kṛṣṇa. Sa question n’a d’autre but que de défier l’athée qui considère Kṛṣṇa comme un homme ordinaire, sujet aux modes d’influence de la nature matérielle.

Arjunat tunnistatakse Jumala pühendununa. Kuidas aga saab ta siis Jumala sõnu mitte uskuda? Tegelikult ei esita Arjuna seda küsimust mitte enese huvides, vaid nende jaoks, kes ei usu Jumala Kõrgeimat Isiksust, ning deemonite jaoks, kellele ei meeldi mõte Kṛṣṇast kui Jumala Kõrgeimast Isiksusest. Nende jaoks küsib Arjuna selle küsimuse, tehes seda nii nagu ta ise ei mõistaks Jumala Isiksuse, Kṛṣṇa olemust. Kümnendas peatükis ilmneb, et Arjuna teadis väga hästi, et Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus, kõige algne allikas ja transtsendentsuse kõrgeim aspekt. Loomulikult oli Kṛṣṇa siin maailmas ka Devakī pojana. Tavalisel inimesel on väga raske mõista, kuidas sai Kṛṣṇa jääda samal ajal Jumala Kõrgeimaks Isiksuseks, igaveseks algseks isikuks. Seetõttu esitas Arjuna küsimuse selle asjaolu kohta Kṛṣṇale nii, et Kṛṣṇa Ise saaks anda autoriteetse selgituse. Seda, et Kṛṣṇa on kõrgeim autoriteet, tunnistatakse kogu maailmas, ning mitte ainult käesoleval hetkel, vaid juba mäletamatutest aegadest peale. Ainult deemonid eiravad seda fakti. Kuna Kṛṣṇa on kõigi poolt tunnistatud autoriteet, asetab Arjuna Tema ette küsimuse nii, et Kṛṣṇa saaks kirjeldada End Ise ning et kellelgi poleks vaja tugineda deemonite poolt antud kirjeldustele, mis moonutavad Teda neile ja nende järgijatele sobival viisil. Kṛṣṇat selgitava teaduse uurimine on igaühe enese huvides. Kui Kṛṣṇa Ise räägib Endast, siis toob see kasu kõikidele maailmadele. Deemonitele võivad need kirjeldused tunduda küll kummalistena, kuna nad lähtuvad Kṛṣṇa uurimisel alati omaenese vaatepunktist, aga pühendunud on südamest tänulikud kõige Kṛṣṇa poolt öeldu eest. Pühendunud on alati tänulikud igasuguse Kṛṣṇast kõneleva autoriteetse informatsiooni eest, sest nad tahavad alati Kṛṣṇast üha enam ja enam teada saada. Ateistid, kes peavad Kṛṣṇat tavaliseks inimeseks, võivad selle informatsiooni läbi jõuda lõpuks arusaamisele, et Kṛṣṇa on üleinimlik, et Ta on sac-cid-ānanda-vigraha – õndsuse ja teadmiste igavene kehastus, et Ta on transtsendentaalne ning et Ta on kõrgemalseisev nii kõikide materiaalse looduse guṇade kui ka aja ja ruumi mõju suhtes. Kṛṣṇa pühendunu, nagu näiteks Arjuna, on kahtlemata kõikidest Kṛṣṇa transtsendentaalse positsiooni vääritikäsitlejatest kõrgemas positsioonis. Arjuna küsimuse selline asetus Jumala ette tulenes lihtsalt pühendunu püüdest astuda vastu ateistlikele seisukohtadele, mille kohaselt Kṛṣṇat peetakse tavaliseks inimeseks, kes allub materiaalse looduse guṇade mõjule.