Skip to main content

TEXT 35

TEXT 35

Texte

Tekst

yaj jñātvā na punar moham
evaṁ yāsyasi pāṇḍava
yena bhūtāny aśeṣāṇi
drakṣyasy ātmany atho mayi
yaj jñātvā na punar moham
evaṁ yāsyasi pāṇḍava
yena bhūtāny aśeṣāṇi
drakṣyasy ātmany atho mayi

Synonyms

Synonyms

yat: ce que; jñātvā: sachant; na: jamais; punaḥ: à nouveau; moham: à l’illusion; evam: comme cela; yāsyasi: tu n’iras; pāṇḍava: ô fils de Pāṇḍu; yena: par quoi; bhūtāni: les êtres; aśeṣāṇi: tous; drakṣyasi: tu verras; ātmani: dans l’Âme Suprême; atha u: ou en d’autres mots; mayi: en Moi.

yat — mida; jñātvā — teades; na — mitte kunagi; punaḥ — taas; moham — illusiooni; evam — selline; yāsyasi — sa lähed; pāṇḍava — oo, Pāṇḍu poeg; yena — mille läbi; bhūtāni — elusolendeid; aśeṣāṇi — kõiki; drakṣyasi — sa näed; ātmani — Kõrgeimas Hinges; atha u — või teisisõnu öeldes; mayi — Minus.

Translation

Translation

Quand tu auras ainsi reçu la connaissance véritable auprès d’une âme réalisée, l’illusion ne t’égarera jamais plus. Tu comprendras que tous les êtres font partie intégrante du Suprême. En d’autres mots, qu’ils M’appartiennent.

Omandanud tõelised teadmised eneseteadvustamiseni jõudnud hingelt, ei lange sa enam kunagi illusiooni püünisesse, sest nende teadmiste läbi näed sa, et kõik elusolendid on vaid Kõigekõrgema osakesed ehk, teisisõnu öeldes, nad kuuluvad Minule.

Purport

Purport

En recevant la connaissance des lèvres d’un être réalisé qui connaît la vraie nature des choses, l’homme en vient à comprendre que tous les êtres font partie intégrante de Dieu, Kṛṣṇa, la Personne Suprême. On appelle māyā ( – pas, – cela) le concept d’une existence séparée de Kṛṣṇa. Certains croient que les êtres n’ont aucun lien avec Kṛṣṇa, Lequel ne serait qu’un grand personnage historique, et la Vérité Absolue rien d’autre que le Brahman impersonnel. En réalité, nous dit la Bhagavad-gītā, le Brahman impersonnel est l’éclat irradiant du corps de Kṛṣṇa. Kṛṣṇa est Dieu, la Personne Suprême, la cause de tout ce qui est. Ce que confirme à son tour la Brahma-saṁhitā: Kṛṣṇa est Dieu, la Personne Suprême, la cause de toutes les causes. De Lui émanent les innombrables avatāras et tous les êtres vivants. Les philosophes māyāvādīs commettent l’erreur de croire que Kṛṣṇa perd, en Se multipliant, Son individualité propre. Cette hypothèse traduit un raisonnement tout à fait matériel, car au niveau de la matière, effectivement, un objet perd son intégralité première s’il se trouve fragmenté. Ces philosophes ne peuvent comprendre que dans l’absolu, un plus un font toujours un, de même qu’un moins un.

Teadmiste omandamise tulemuseks eneseteadvustamiseni jõudnud hingelt ehk sellelt, kes teab asjade tegelikku olemust, on mõistmine, et kõik elusolendid on Jumala Kõrgeima Isiksuse, Jumal Śrī Kṛṣṇa lahutamatud osakesed. Seisukohta, nagu saaks midagi eksisteerida Kṛṣṇast lahus seisvalt, nimetatakse māyāks (mā – mitte; yā – see). Mõned inimesed arvavad, et meil pole Kṛṣṇaga midagi pistmist, et Kṛṣṇa on vaid tähelepanuväärne ajalooline isiksus ning et Absoluut on impersonaalne Brahman. „Bhagavad- gītās" öeldakse aga, et tegelikult on impersonaalne Brahman Kṛṣṇa isiklik sära. Śrī Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeima Isiksusena kõige põhjuseks. „Brahma- saṁhitās" öeldakse selgelt, et Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus, kõikide põhjuste põhjus. Isegi miljonid inkarnatsioonid on vaid Tema erinevad ekspansioonid. Ka elusolendid on Kṛṣṇa ekspansioonid. Māyāvādīdest filosoofid arvavad ekslikult, et Oma erinevate ekspansioonidega kaotab Kṛṣṇa neist eraldiseisva olemasolu. See mõte on olemuselt materialistlik. Materiaalsest maailmast on meil kogemus, et kui midagi tükkideks jagada, siis kaotab see oma algse identiteedi. Kuid māyāvādīdest filosoofid ei suuda mõista, et „absoluutne" tähendab, et üks pluss üks on üks, ning et üks miinus üks on samuti üks. Nõnda on see absoluutses maailmas.

Par manque d’une connaissance suffisante de la science absolue, nous sommes recouverts du voile de l’illusion et nous nous croyons séparés de Kṛṣṇa. En vérité, bien que nous soyons distincts de Lui, nous n’en demeurons pas moins non différents. La diversité physique que nous rencontrons chez les êtres vivants est, elle aussi, māyā, illusoire. Nous sommes tous faits pour satisfaire Kṛṣṇa. C’est donc bien à cause de l’influence de māyā qu’Arjuna croit que les liens matériels et éphémères avec sa famille importent davantage que les liens spirituels et éternels avec Kṛṣṇa.

Le but de la Gītā est de nous enseigner que l’être vivant, serviteur éternel de Kṛṣṇa, ne peut être séparé de Lui, et que l’impression qu’il a d’exister hors de Kṛṣṇa est māyā. L’être vivant, en tant que partie intégrante mais distincte du Seigneur Suprême, a un devoir à remplir. Pour l’avoir oublié depuis des temps immémoriaux, il est contraint d’habiter un corps d’homme, d’animal, de deva, etc. Ces différents corps ont en effet pour origine l’oubli du service transcendantal du Seigneur. Et pourtant, ce voile d’illusion peut être ôté d’un coup si l’on sert avec amour le Seigneur dans la conscience de Kṛṣṇa. Or, ce n’est qu’auprès d’un maître spirituel authentique que l’on obtiendra la connaissance pure, connaissance qui nous empêchera de mettre Dieu et l’être vivant sur un pied d’égalité. Avoir le parfait savoir, c’est reconnaître que Kṛṣṇa, l’Âme Suprême, est le refuge ultime de tous les êtres, et que sans Lui on ne peut que se laisser abuser par l’énergie matérielle illusoire et s’imaginer exister hors de Lui. Sous le couvert d’identités matérielles toutes fort différentes, ils oublient le Seigneur Suprême. Mais dès que ces âmes égarées adoptent la conscience de Kṛṣṇa, elles s’engagent sur la voie de la libération. Ce que corrobore le Bhāgavatam (2.10.6): muktir hitvānyathā-rūpaṁ svarūpeṇa vyavasthitiḥ. Être libéré, c’est recouvrer sa condition immanente de serviteur éternel de Kṛṣṇa.

Omamata piisavaid teadmisi absoluutsest teadusest, oleme me kaetud illusiooniga ning seepärast arvame, et me oleme Kṛṣṇast lahus seisvad. Ehkki me oleme Kṛṣṇa eraldiseisvad osad, ei ole me Temast erinevad. Elusolendi kehaline erinevus on vaid māyā, mitte tegelikkus. Meid kõiki on loodud rahuldama Kṛṣṇat. Üksnes māyā tõttu mõtles Arjuna, et ajutine, kehaline sugulusside on olulisem kui tema igavene vaimne side Kṛṣṇaga. Kogu „Gītā" õpetus viib lõppkokkuvõttes järeldusele, et elusolendil, olles Kṛṣṇa igavene teener, ei ole võimalik saada Kṛṣṇast eraldi seisvaks, ning käsitlust, nagu võiks keegi saada Kṛṣṇast sõltumatuks, nimetatakse māyāks. Elusolendeil kui Kõigekõrgema erinevail lahutamatutel osakestel on kõigil kindel eesmärk, mida neil tuleb täita. Olles selle eesmärgi juba mäletamatutest aegadest unustanud, asuvad nad erinevates kehades inimestena, loomadena, pooljumalatena jne. Sellised kehalised erinevused tulenevad Jumala transtsendentaalse teenimise unustamisest. Ent kui inimene hõivab end Kṛṣṇa teadvuse läbi Jumala transtsendentaalse teenimisega, siis vabaneb ta sellest illusioonist. Puhtaid teadmisi sellest teenimisest saab omandada vaid tõeliselt vaimselt õpetajalt ning nende teadmiste abil on võimalik vältida ekslikku arvamust, et elusolend on Kṛṣṇaga võrdne. Täiuslikud teadmised seisnevad mõistmises, et Kõrgeim Hing, Kṛṣṇa, on kõikide elusolendite kõrgeim varjupaik ning Tema kaitsest loobudes satuvad elusolendid materiaalse energia poolt eksitusse, kujutledes end omavat sõltumatut identiteeti. Sellisel moel, vastavalt enese mateeriaga samastamise erinevatele vormidele, unustavad elusolendid Kṛṣṇa. Kui selliselt eksitusse viidud inimesed jõuavad ometigi Kṛṣṇa teadvuse tasandile, siis asuvad nad, nagu seda kinnitatakse „Bhāgavatamis" (2.10.6), sellest hetkest vabanemise teel: muktir hitvānyathā-rūpaṁ svarūpeṇa vyavasthitiḥ. Vabanemine tähendab tagasiasumist oma algolemuslikku positsiooni Kṛṣṇa igavese teenrina (ehk jõudmist Kṛṣṇa teadvuse tasandile).