Skip to main content

TEXT 40

TEXT 40

Texte

Tekst

indriyāṇi mano buddhir
asyādhiṣṭhānam ucyate
etair vimohayaty eṣa
jñānam āvṛtya dehinam
indriyāṇi mano buddhir
asyādhiṣṭhānam ucyate
etair vimohayaty eṣa
jñānam āvṛtya dehinam

Synonyms

Synonyms

indriyāṇi: les sens; manaḥ: le mental; buddhiḥ: l’intelligence; asya: de cette concupiscence; adhiṣṭhānam: le siège; ucyate: sont nommés; etaiḥ: par tous ceux-ci; vimohayati: plonge dans la confusion; eṣaḥ: cette concupiscence; jñānam: la connaissance; āvṛtya: couvrant; dehinam: de l’âme incarnée.

indriyāṇi — meeled; manaḥ — mõistus; buddhiḥ — arukus; asya — selle iha; adhiṣṭhānam — pesitsuspaik; ucyate — nimetatakse; etaiḥ — kõigi nendega; vimohayati — ajab segadusse; eṣaḥ — see iha; jñānam — teadmised; āvṛtya — kattes; dehinam — kehastunu.

Translation

Translation

C’est dans les sens, le mental et l’intelligence, que se loge cette concupiscence. Par leur intermédiaire, elle recouvre le savoir véritable de l’être vivant et l’égare.

Meeled, mõistus ja arukus on selle iha pesitsuspaigad. Nende läbi katab iha kinni elusolendi tegelikud teadmised ning ajab ta segadusse.

Purport

Purport

L’ennemi occupe divers points stratégiques dans le corps de l’âme conditionnée. Kṛṣṇa nous les indique pour qu’on puisse le trouver et le vaincre. Le mental est le centre d’activité des sens, où sont stockées toutes les idées de plaisir qui font surface lorsqu’on entend parler des objets des sens. Le mental et les sens étant le siège de la convoitise, l’intelligence devient le foyer des tendances concupiscentes. Sous l’ascendant de la concupiscence, l’intelligence, qui est proche de l’âme, incite cette dernière à développer un faux ego et à s’identifier à la matière, donc au mental et aux sens. L’âme, de plus en plus accoutumée à jouir des sens matériels, en vient à croire que là est le vrai bonheur. Le Śrīmad-Bhāgavatam (10.84.13) explique cette méprise de l’âme sur son identité réelle:

Vaenlane on hõivanud tingimustest sõltuva hinge kehas mitmed strateegilised positsioonid ning seepärast annab Kṛṣṇa meile teada, millistes paikades vaenlane end peidab, et see, kes soovib seda vaenlast alistada, teaks tema asukohta. Mõistus on meelte kõikide tegevuste koordineerijaks ning seepärast, kuuldes meelte ihaldusobjektidest, täitub mõistus tavaliselt kõikvõimalike mõtetega võimalikest meelelistest naudingutest. Selle tulemusena muutuvad mõistus ja meeled iha pesitsuspaikadeks ning seejärel saab arukusest sellistele ihadele järeleandmise keskus. Arukus on aga vaimse hinge lähim naaber. Iha poolt vallutatud arukus sunnib vaimset hinge võtma omaks vale ego ja samastama end mateeriaga ning seeläbi mõistuse ja meeltega. Vaimne hing satub sõltuvusse materiaalsetest meelelistest naudingutest ning peab neid ekslikult tõeliseks õnneks. Seda, kuidas vaimne hing samastab end ekslikult mateeriaga, selgitatakse väga hästi „Śrīmad- Bhāgavatamis" (10.84.13):

yasyātma-buddhiḥ kuṇape tri-dhātuke
sva-dhīḥ kalatrādiṣu bhauma ijya-dhīḥ
yat-tīrtha-buddhiḥ salile na karhicij
janeṣv abhijñeṣu sa eva go-kharaḥ
yasyātma-buddhiḥ kuṇape tri-dhātuke
sva-dhīḥ kalatrādiṣu bhauma ijya-dhīḥ
yat-tīrtha-buddhiḥ salile na karhicij
janeṣv abhijñeṣu sa eva go-kharaḥ

« L’homme qui identifie au moi son corps constitué de trois éléments, qui considère ce qui est lié au corps comme sa parenté ou sa nation, qui fait de sa terre natale un objet de culte, et qui se rend aux lieux saints pour s’y baigner plutôt que pour y rencontrer ceux qui possèdent le savoir transcendantal, ne vaut certes pas mieux qu’un âne ou une vache. »

„Inimene, kes samastab end oma kolmest elemendist koosneva materiaalse kehaga, kes peab oma keha järglasi enese sugulasteks, kes kummardab oma sünnimaad ning kes läheb pühadesse palverännakupaikadesse lihtsalt suplema selle asemel, et kohtuda sealsete transtsendentaalseid teadmisi omavate isiksustega, on võrdväärne eesli või lehmaga."