Skip to main content

TEXT 12

TEXT 12

Texte

Tekst

iṣṭān bhogān hi vo devā
dāsyante yajña-bhāvitāḥ
tair dattān apradāyaibhyo
yo bhuṅkte stena eva saḥ
iṣṭān bhogān hi vo devā
dāsyante yajña-bhāvitāḥ
tair dattān apradāyaibhyo
yo bhuṅkte stena eva saḥ

Synonyms

Synonyms

iṣṭān: désirées; bhogān: les nécessités vitales; hi: certes; vaḥ: à vous; devāḥ: les devas; dāsyante: accorderont; yajña-bhāvitāḥ: étant satisfaits par l’accomplissement de sacrifices; taiḥ: par eux; dattān: des dons faits; apradāya: sans offrir; ebhyaḥ: à ces devas; yaḥ: celui qui; bhuṅkte: profite; stenaḥ: voleur; eva: certes; saḥ: il.

iṣṭān — ihaldatuid; bhogān — eluks hädavajalikke asju; hi — kindlasti; vaḥ — teile; devāḥ — pooljumalad; dāsyante — kingivad; yajña-bhāvitāḥ — rahuldatud ohverduste sooritamise läbi; taiḥ — nende poolt; dattān — antud asju; apradāya — pakkumata; ebhyaḥ — nendele pooljumalatele; yaḥ — see, kes; bhuṅkte — naudib; stenaḥ — varas; eva — kindlasti; saḥ — tema.

Translation

Translation

Parce qu’ils sont mandatés pour subvenir aux nécessités de la vie, les devas, satisfaits par ces yajñas [sacrifices], pourvoiront à tous vos besoins. Mais qui jouit de leurs dons sans rien leur offrir en retour est certes un voleur.

„Erinevate eluliste vajaduste rahuldamise eest vastutavad pooljumalad annavad teile kõik tarviliku, kui nad on rahuldatud yajña [ohverduse] sooritamise läbi. See aga, kes naudib selliseid ande, pakkumata neid vastutasuks pooljumalatele, on kahtlemata varas."

Purport

Purport

Les devas sont les agents mandatés par la Personne Suprême, Viṣṇu, pour subvenir aux besoins des êtres. On doit donc les satisfaire en accomplissant les yajñas recommandés dans les Écritures. Les Védas préconisent différents sacrifices pour différents devas, mais c’est en fait au Seigneur, ultimement, qu’ils sont destinés. Les sacrifices aux devas sont prescrits pour ceux qui ne peuvent appréhender la Personnalité de Dieu. Et chacun selon sa nature se verra recommander par les Védas tel ou tel yajña. Le culte des devas repose sur un principe analogue, car il prend en compte les caractéristiques propres de chaque personne. Aux mangeurs de chair animale, il est conseillé de rendre un culte à la déesse Kālī, terrifiante personnification de la nature matérielle, et de lui sacrifier des animaux. Ceux par contre qui sont influencés par la vertu se verront recommander le culte transcendantal de Viṣṇu. Pour l’homme ordinaire, au moins cinq sortes de yajñas sont indispensables. On les nomme pañca-mahā-yajña. Quoi qu’il en soit, les yajñas ne visent finalement que l’élévation à un niveau purement spirituel.

Pooljumalad on Jumala Kõrgeima Isiksuse, Viṣṇu autoriteetsed esindajad, kes varustavad materiaalset maailma kõige eluks vajalikuga. Seepärast tuleb neid rahuldada ettekirjutatud yajñade sooritamisega. „Vedadest" leiame juhendused mitmetele erinevatele pooljumalatele suunatud yajñade sooritamiseks, kuid lõppkokkuvõttes on kõikide yajñade vastuvõtja Jumala Kõrgeim Isiksus. Pooljumalatele ohverdamist soovitatakse vaid neile, kes ei mõista Jumala Kõrgeima Isiksuse olemust. „Vedades" soovitatud yajñad erinevad üksteisest vastavalt erinevate inimeste materiaalsetele omadustele. Ka erinevused erinevatele pooljumalatele suunatud yajñade vahel lähtuvad samalt aluselt – erinevatest omadustest. Näiteks lihasööjatele soovitatakse kummardada jumalanna Kālīt, materiaalse looduse koletut vormi, kellele tuleks ohverdada loomi. Kuid vooruse guṇas viibijaile soovitatakse Viṣṇu transtsendentaalset kummardamist. Lõppkokkuvõttes on kõikide yajñade ülesandeks aidata elusolendil aste astme järel transtsendentaalsele tasandile tõusta. Tavalisel inimesel tuleb sooritada vähemalt viite yajñat, mida tuntakse pañca-mahā-yajña nime all.

Il faut toujours se souvenir que ce sont les devas, les agents du Seigneur, qui pourvoient aux besoins vitaux de la société humaine. Personne n’est en mesure de créer ce dont il a besoin, qu’il s’agisse des aliments (céréales, fruits, légumes, produits laitiers, sucre... pour l’homme guidé par la vertu, ou viande pour le non-végétarien), de la chaleur, de la lumière, de l’eau ou de l’air, tous indispensables. Aucune de ces nécessités vitales ne peut être créée par l’être humain. Sans le Seigneur Suprême, il n’existerait ni lumière du soleil, ni clair de lune, ni pluie, ni vent, et personne ne pourrait vivre. À l’évidence, notre vie dépend tout entière de ce que nous donne le Seigneur. Même les nombreux matériaux bruts dont nous nous servons dans nos usines (métal, soufre, mercure, manganèse et tant d’autres) nous sont fournis par les agents du Seigneur. En faire bon usage nous permettra de rester en bonne santé et de maintenir des conditions favorables à la réalisation spirituelle. Ainsi atteindrons-nous le but ultime de la vie: se soustraire à la lutte pour l’existence en ce monde.

Cet objectif peut être atteint par l’accomplissement des yajñas. Mais si nous oublions le but de la vie humaine et utilisons les bienfaits dispensés par les agents du Seigneur pour le seul plaisir de nos sens, nous empêtrant ainsi de plus en plus dans l’existence matérielle – ce qui n’est certes pas le but de la création –, nous devenons des voleurs et sommes punis par les lois de la nature. Une société de voleurs ne peut jamais trouver le bonheur, car leur vie est sans but. Les matérialistes grossiers ne connaissent pas le but ultime de la vie. Ils ne cherchent que la jouissance matérielle et ignorent comment effectuer les yajñas. Par chance, Śrī Caitanya a introduit le sacrifice le plus facile, le saṅkīrtana-yajña, qui dans le monde peut être accompli par quiconque accepte les principes de la conscience de Kṛṣṇa.

Inimene peaks siiski teadma, et kõigega, mis on inimühiskonnas elamiseks vajalik, varustavad inimesi pooljumalad, kes on Jumala esindajad. Mitte keegi ei suuda midagi ise luua. Selle kinnituseks võib tuua toidu näite. Inimühiskonnas söövad vooruse guṇas viibivad inimesed teravilju, puuvilju, aedvilju, piima, suhkrut jne ning mittetaimetoitlased söövad ka liha, kuid mitte midagi neist ei suuda inimene ise luua. Näiteid võib tuua ka soojuse, valguse, vee jms, mis kõik on samuti eluks hädavajalikud – inimühiskond ei suuda mitte midagi neist ise luua. Ilma Kõigekõrgema Jumalata poleks meil ohtralt päikesevalgust, kuupaistet, vihma, tuult jne, milleta elu oleks võimatu. Meie elu sõltub ilmselgelt Jumala andidest. Isegi meie tööstustoodangu jaoks on vaja paljusid erinevaid tooraineid nagu metalli, väävlit, elavhõbedat, mangaani jne. Selle kõigega varustavad meid Jumala esindajad selleks, et me saaksime neid õieti kasutades tervete ja tugevatena tegeleda eneseteadvustamisega, mis võimaldab meil jõuda elu lõpliku eesmärgini – materiaalse eksistentsi olelusvõitlusest vabanemiseni. Elu sellise eesmärgi saavutamine on võimalik yajñasid sooritades. Kui me aga unustame inimelu eesmärgi ning kasutame kõike Jumala esindajate poolt pakutavat vaid oma meelte rahuldamiseks, siis satume me üha enam materiaalse looduse köidikuisse, mis pole aga loome eesmärgiks. Sedasi muutume me kahtlemata varasteks ning peame materiaalse looduse seaduste kohaselt kandma karistust. Varaste ühiskonnas ei saa kunagi olla õnne, sest sellises ühiskonnas ei ole elul eesmärki. Veendunud materialistidest varastel pole elus lõplikku eesmärki. Kõik nende tegevused on suunatud üksnes enese meelelisele rahuldamisele ning nad ei oma yajñade sooritamise kohta mingeid teadmisi. Jumal Caitanya pani aga aluse lihtsaimale yajñale, nimelt saṅkīrtana-yajñale, mida võib sooritada igaüks, kes võtab omaks Kṛṣṇa teadvuse põhimõtted, ükskõik, millises maailma paigas.