Skip to main content

TEXT 13

TEXT 13

Texte

Tekst

dehino ’smin yathā dehe
kaumāraṁ yauvanaṁ jarā
tathā dehāntara-prāptir
dhīras tatra na muhyati
dehino ’smin yathā dehe
kaumāraṁ yauvanaṁ jarā
tathā dehāntara-prāptir
dhīras tatra na muhyati

Synonyms

Synonyms

dehinaḥ: de l’âme incarnée; asmin: dans ce; yathā: comme; dehe: dans le corps; kaumāram: l’enfance; yauvanam: la jeunesse; jarā: la vieillesse; tathā: de même; deha-antara: du changement de corps; prāptiḥ: l’accomplissement; dhīraḥ: l’homme réfléchi; tatra: à ce propos; na: jamais; muhyati: n’est déconcerté.

dehinaḥ — kehastunud; asmin — selles; yathā — nagu; dehe — kehas; kaumāram — poisiiga; yauvanam — noorus; jarā — vanadus; tathā — samamoodi; deha-antara — ühest kehast teise ülekandumine; prāptiḥ — saavutus; dhīraḥ — tasakaalukas; tatra — seeläbi; na — mitte kunagi; muhyati — on segadusse aetud.

Translation

Translation

Au moment de la mort, l’âme change de corps, tout comme elle est passée dans le précédent de l’enfance à la jeunesse, puis de la jeunesse à la vieillesse. Le sage n’est pas troublé par ce changement.

Nii nagu kehas viibiv hing kandub üle lapsest noorukisse, noorukist täiskasvanusse ja täiskasvanust vanurisse, kannab ta end peale surma üle teise kehasse. Oma vaimset olemust teadvustanud inimene end sellisest muutusest segadusse viia ei lase.

Purport

Purport

Parce qu’il est une âme individuelle, l’être voit son corps changer à chaque instant, se manifestant tantôt sous la forme d’un enfant, tantôt sous celle d’un adolescent, d’un adulte ou d’un vieillard. L’âme spirituelle, elle, reste la même. Elle ne subit aucun changement. Et quand finalement, la mort arrive, elle transmigre dans un autre corps. Donc, puisque l’âme est assurée d’avoir un autre corps – matériel ou spirituel – dans une vie prochaine, Arjuna n’a aucune raison de s’apitoyer sur la mort éventuelle de Bhīṣma ou de Droṇa. Il devrait se réjouir au contraire de les voir échanger leur vieux corps contre un neuf et recouvrer ainsi l’énergie de leur jeunesse. Tout changement de corps nous apporte son lot de joies ou de souffrances, selon ce que furent nos actes passés. Bhīṣma et Droṇa, étant de nobles âmes, ne manqueront pas d’obtenir dans leur prochaine vie un corps spirituel, ou tout du moins un corps qui leur permettra d’avoir sur les planètes édéniques des plaisirs supérieurs. Aussi, qu’ils aillent ici ou là après leur mort, il n’y a nulle raison de s’inquiéter de leur destinée.

Iga elusolend materiaalses maailmas on individuaalne hing, kes pidevalt vahetab kehasid, avaldudes algul lapsena, siis täiskasvanuna ja lõpuks vanurina. Ometigi on pidevalt kohal üks ja seesama vaimne hing, kes ei tee läbi mingeid muutusi. Surmahetkel lahkub hing sellest kehast ja asetub uude kehasse. Kuna hing kandub surmahetkel alati üle uude kehasse, olgu see siis vaimne või materiaalne, polnud Arjunal mingit põhjust lahinguväljale kogunenute saatuse üle sel viisil muretseda, sealhulgas ei Bhīṣma ega ka Droṇa saatuse üle, kelle pärast ta suurimat muret tundis. Pigem oleks tal olnud põhjust rõõmustada nende kehavahetuse üle, sest seeläbi omandaksid nad uue, noore inimese energia. Sellised kehavahetused toovad kaasa mitmeid uusi naudinguid või kannatusi vastavalt elusolendi eelmises elus sooritatud tegudele. Seega omandaksid Bhīṣma ja Droṇa õilsate hingedena oma järgmise sünniga kindlasti vaimsed kehad või sünniksid vähemalt taevalikel planeetidel, kus nad võiksid tunda materiaalse eksistentsi kõrgeimaid naudinguid. Kummalgi juhul poleks kurvastuseks mingit põhjust.

Est qualifié de dhīra, de réfléchi, celui qui connaît parfaitement la nature de l’âme distincte et de l’Âme Suprême et qui connaît également les natures matérielle et spirituelle. Il n’est pas troublé par les changements de corps.

Inimest, kes omab täielikke teadmisi individuaalse hinge, Ülihinge ja nii materiaalse kui ka vaimse looduse olemusest, nimetatakse dhīraks ehk kõige häirimatumaks inimeseks. Selline inimene ei satu keha vahetumisest eales segadusse.

La théorie māyāvādī sur l’unicité de l’âme spirituelle n’a aucun fondement puisque l’âme ne peut être divisée. Si l’Âme Suprême pouvait être sectionnée en une multitude d’âmes individuelles, Elle serait divisible et mutable, alors qu’en réalité, Elle est immuable. La Gītā dit que les parcelles de l’Être Suprême, les âmes distinctes, existent de toute éternité (sanātana) et sont kṣaras, susceptibles de tomber sous le joug de la nature matérielle. Toutefois les âmes individuelles conservent à jamais leur statut de parties distinctes, même après avoir atteint la libération spirituelle. Une fois délivrées de la matière, elles obtiennent de vivre éternellement auprès de Dieu, la Personne Suprême, dans la connaissance et la félicité absolues.

On pourrait appliquer à l’Âme Suprême – le Paramātmā présent en chaque être mais néanmoins différent de l’âme individuelle habitant chacun de ces corps – le principe de la réflexion. Lorsque le ciel se reflète dans l’eau, l’image réfléchie est aussi bien celle du soleil et de la lune que celle des étoiles. Les étoiles sont semblables aux âmes distinctes, et le soleil, ou la lune, à l’Âme Suprême. L’âme spirituelle infinitésimale est ici représentée par Arjuna, et l’Âme Suprême par Kṛṣṇa, Dieu en personne. Mais comme le montrera avec précision le début du quatrième chapitre, l’un et l’autre ne sont pas au même niveau. Si Arjuna était l’égal de Kṛṣṇa, ou si Kṛṣṇa n’était pas supérieur à Arjuna, leur relation de maître à disciple n’aurait aucun sens. S’ils étaient tous deux fourvoyés par l’énergie illusoire (māyā), il ne servirait à rien que l’un instruise l’autre – un tel enseignement serait sans valeur, car nul n’est un maître autorisé s’il se trouve sous l’emprise de māyā. Si donc l’on prend en compte ce qui vient d’être dit jusqu’ici, il devient facile d’admettre que Kṛṣṇa est le Seigneur Suprême, et qu’Il occupe une position supérieure à celle d’Arjuna, âme oublieuse égarée par māyā.

Māyāvādīde teooria vaimse hinge ainulisusest pole vastuvõetav, sest vaimset hinge ei ole võimalik osakesteks jagada. Selline erinevateks individuaalseteks hingedeks jagunemine teeks Kõigekõrgema muudetavaks ja lõhestatavaks, mis on aga vastuolus Kõrgeima Hinge muutumatuse printsiibiga. Nagu kinnitatakse „Bhagavad-gītās", eksisteerivad kõik Kõrgeima fragmentaarsed osakesed igavesti (sanātana) ning nad kannavad nime kṣara, mis tähendab, et nad omavad kalduvust langeda materiaalsesse loodusse. Selliste fragmentaarsete osakeste omadused jäävad alati samaks ning ka pärast vabanemist jäävad individuaalsed hinged ühtmoodi fragmentaarseteks. Saavutades kord vabanemise, hakkab individuaalne hing elama koos Jumala Isiksusega igavest elu, mis on täis õndsust ja teadmisi. Ülihing, kes asetseb igas individuaalses kehas ning keda nimetatakse Paramātmāks, on erinev individuaalsest elusolendist. Seda on võimalik selgitada peegeldusteooria abil. Kui taevas peegeldub veepinnal, peegelduvad seal nii tähed kui ka Päike ja Kuu. Tähti võib võrrelda elusolenditega ning Päikest või Kuud Kõigekõrgema Jumalaga. „Bhagavad-gītās" esindab individuaalset vaimset hinge Arjuna ning Kõrgeim Hing on Jumala Isiksus Śrī Kṛṣṇa. Nad ei asetse samal tasandil, nagu selgub neljanda peatüki alguses. Kui Arjuna oleks Kṛṣṇaga samal tasandil ning Kṛṣṇa ei olekski Arjunast kõrgemalseisev, muutuks nende kui juhendaja ja juhendatava vahekord mõttetuks. Kui nad mõlemad oleksid eksitatud illusoorsest energiast ehk māyāst, poleks ühel neist mingit vajadust olla juhendatav ega teisel juhendaja. Selline juhendamine oleks mõttetu, sest māyā haardes ei saa keegi olla autoriteetne juhendaja. Kuid „Gītās" kinnitatakse, et Jumal Kṛṣṇa on Kõigekõrgem Jumal, kõrgemalseisev elusolendist, Arjunast, unustavast hingest, kes on māyā poolt eksitusse viidud.