Skip to main content

TEXT 78

TEXT 78

Texte

Tekst

yatra yogeśvaraḥ kṛṣṇo
yatra pārtho dhanur-dharaḥ
tatra śrīr vijayo bhūtir
dhruvā nītir matir mama
yatra yogeśvaraḥ kṛṣṇo
yatra pārtho dhanur-dharaḥ
tatra śrīr vijayo bhūtir
dhruvā nītir matir mama

Synonyms

Synonyms

yatra: là où; yoga-īśvaraḥ: le maître du yoga mystique; kṛṣṇaḥ: Kṛṣṇa; yatra: là où; pārthaḥ: le fils de Pṛthā; dhanuḥ-dharaḥ: porteur de l’arc et des flèches; tatra: là; śrīḥ: l’opulence; vijayaḥ: la victoire; bhūtiḥ: la puissance exceptionnelle; dhruvā: certaine; nītiḥ: la moralité; matiḥ mama: est mon opinion.

yatra — kus; yoga-īśvaraḥ — müstitsismi valitseja; kṛṣṇaḥ — Jumal Kṛṣṇa; yatra — kus; pārthaḥ — Pṛthā poeg; dhanuḥ-dharaḥ — vibu ja noole kandja; tatra — seal; śrīḥ — küllus; vijayaḥ — võit; bhūtiḥ — erakordne jõud; dhruvā — kindel; nītiḥ — moraalsus; matiḥ mama — minu arvamus.

Translation

Translation

Là où sont réunis Kṛṣṇa, le maître de tous les yogīs, et Arjuna, l’archer sublime, là règnent incontestablement l’opulence, la victoire, la puissance formidable et la moralité. Telle est ma pensée.

Kus iganes viibivad kõikide müstitsismide valitseja Kṛṣṇa ja osavaim vibukütt Arjuna, seal on kindlasti ka küllus, võit, erakordne jõud ja moraalsus. Selline on minu arvamus.

Purport

Purport

La Bhagavad-gītā commençait par une question de Dhṛtarāṣṭra. Ce dernier espérait que ses fils, avec l’assistance de grands guerriers tels que Bhīṣma, Droṇa et Karṇa, remporteraient la victoire. Il s’attendait à ce que son camp triomphe. Cependant, après lui avoir décrit la scène du champ de bataille, Sañjaya déclare au roi: « Tu espères la victoire, mais voici ma pensée: là où se trouvent Kṛṣṇa et Arjuna se trouve également la bonne fortune. » Il lui montre ainsi de façon directe qu’il ne doit pas s’attendre à obtenir la victoire. La victoire sera du côté d’Arjuna, puisque Kṛṣṇa est dans son camp. En acceptant de conduire le char d’Arjuna, Kṛṣṇa manifeste une autre de Ses opulences divines, le renoncement, qu’Il montra d’ailleurs en nombre d’occasions, Lui, le maître du renoncement.

„Bhagavad-gītā" algas Dhṛtarāṣṭra küsimusega. Ta lootis, et tema pojad saavutavad võidu, sest neid toetasid sellised suured sõdalased nagu Bhīṣma, Droṇa ja Karṇa. Ta lootis, et võit on tema poolel. Kuid olles kirjeldanud lahinguväljal toimunut, lausus Sañjaya kuningale: „Sina mõtled võidule, kuid minu arvamus on see, et kõikjal, kus viibivad Kṛṣṇa ja Arjuna, saadab neid hea õnn." Ta kinnitas otsekoheselt, et Dhṛtarāṣṭral ei tasu võidu peale loota. Võit kuulus kindlalt Arjunale, sest tema poolel võitles Kṛṣṇa. Võttes Arjuna vankrijuhi koha, ilmutas Kṛṣṇa veel ühte Oma jumalikest omadustest. Kṛṣṇa omab täielikult kõiki jumalikke omadusi ning üks nendest on loobumus. Kṛṣṇa loobumusest on palju näiteid, sest Ta on loobumuste valitseja.

Ce sont en fait Duryodhana et Yudhiṣṭhira qui s’opposent dans la bataille de Kurukṣetra. Arjuna ne fait que porter assistance à son frère aîné, Yudhiṣṭhira. Parce que Kṛṣṇa et lui se trouvent du côté de Yudhiṣṭhira, la victoire de ce dernier est assurée. La bataille a pour objet d’établir qui sera empereur du monde et Sañjaya prédit ici que le pouvoir passera aux mains de Yudhiṣṭhira qui, après avoir remporté la bataille, verra sa prospérité s’accroître de plus en plus. Car non seulement il est droit et pieux, mais c’est de surcroît un homme de très haute moralité. De toute sa vie il n’a proféré un seul mensonge.

Lahing toimus tegelikult Duryodhana ja Yudhiṣṭhira vahel. Arjuna võitles oma vanema venna, Yudhiṣṭhira poolel. Kuna nii Arjuna kui ka Kṛṣṇa olid mõlemad Yudhiṣṭhira poolel, oli viimase võit kindel. See lahing pidi otsustama, kes hakkab valitsema maailma, ning Sañjaya ennustas, et võimu saab enda kätte Yudhiṣṭhira. Siin ennustatakse ka seda, et pärast selle lahingu võitmist saavutab Yudhiṣṭhira üha enam ja enam edu, sest ta polnud mitte üksnes õiglane ja jumalakartlik, vaid ka rangelt moraalne. Ta ei valetanud oma elu jooksul kordagi.

Bien des hommes auxquels l’intelligence fait défaut prennent la Bhagavad-gītā pour une simple discussion entre deux amis sur un champ de bataille. Si tel était le cas, un tel livre ne mériterait pas le nom d’Écriture sacrée. Certains avancent que Kṛṣṇa fut immoral en poussant Arjuna à combattre, mais ici, la vérité est clairement établie: la Bhagavad-gītā enseigne la moralité la plus élevée. Cette moralité suprême est résumée au verset trente-quatre du neuvième chapitre: man-manā bhava mad-bhakto. On doit devenir un dévot de Kṛṣṇa. Et l’essence de toute religion est de s’abandonner à Lui (sarva-dharmān parityajya mām ekaṁ śaraṇaṁ vraja). La Bhagavad-gītā constitue donc la voie suprême de la religion et de la moralité. Toutes les autres voies purifieront celui qui les emprunte, ou le mèneront à la voie suprême de la Bhagavad-gītā, mais c’est en cet écrit sacré, en son enseignement ultime, qu’il pourra trouver le summum de la moralité et de la religion: s’abandonner à Kṛṣṇa. Telle est la conclusion du dix-huitième chapitre.

Paljud vähese arukusega inimesed peavad „Bhagavad-gītāt" lahinguväljal toimunud kahe sõbra vaheliseks vestluseks. Kuid nende poolt kirjutatud kommentaare ei saa pidada pühakirjaks. Keegi võib protesteerida, et Kṛṣṇa õhutas Arjunat astuma lahingusse, mis oli ebamoraalne, kuid siin on täpselt selgitatud tegelikku olukorda: „Bhagavad-gītā" juhendused on kõrgeim moraalikoodeks. Üheksanda peatüki kolmekümne neljandas värsis antakse kõrgeim moraalijuhendus: man-manā bhava mad-bhaktaḥ. Inimene peab saama Kṛṣṇa pühendunuks ning kõikide religioonide peamiseks tuumaks ongi Kṛṣṇale alistumine (sarva-dharmān parityajya mām ekaṁ śaraṇaṁ vraja). „Bhagavad-gītā" juhendused moodustavad religiooni ja moraalsuse kõrgeima protsessi. Kõik teised protsessid võivad samuti olla puhastavad ja tuua inimese Kṛṣṇa teadvuse juurde, kuid „Gītā" viimane juhendus on kogu moraalsuse ja religiooni lõplik sõna: alistuda Kṛṣṇale. Selline on kaheksateistkümnenda peatüki järeldus.

Par l’étude de la Bhagavad-gītā, nous comprenons que si la méditation et la spéculation philosophique peuvent nous conduire à réaliser notre nature spirituelle, l’abandon total à Kṛṣṇa constitue la plus haute perfection. Telle est l’essence des enseignements de la Bhagavad-gītā. L’observance des principes régulateurs du varṇāśrama-dharma et des pratiques religieuses est certes une voie confidentielle d’acquisition de la connaissance, mais la méditation et le développement de la connaissance le sont davantage encore. L’abandon à Kṛṣṇa, à travers le service de dévotion en pleine conscience de Sa personne, constitue l’enseignement le plus confidentiel de tous. Telle est la quintessence du dix-huitième chapitre.

„Bhagavad-gītāst" mõistame, et eneseteadvustamine filosoofiliste spekulatsioonide ja meditatsiooni abil ei ole sama protsess kui täielik alistumine Kṛṣṇale, mis on kõrgeim täiuslikkus. See on „Bhagavad-gītā" õpetuste tuum. Ühiskonna erinevate jaotuste ja erinevate religioossete suundumuste kohaste reguleerivate printsiipide järgimine võib olla väärtuslike teadmiste tee, kuid ehkki religiooni rituaalid on väärtuslikud, on meditatsioon ja teadmiste arendamine veelgi väärtuslikumad. Ning juhendus alistuda pühendunud teenimisega Kṛṣṇale täies Kṛṣṇa teadvuses on kõige väärtuslikum juhendus, mis kunagi antud. See on kaheksateistkümnenda peatüki tuum.

La Bhagavad-gītā enseigne encore que l’ultime vérité est la Personne Suprême, Kṛṣṇa. La réalisation de la Vérité Absolue se présente, on l’a vu, sous trois aspects: le Brahman impersonnel, le Paramātma, situé dans le cœur de tous les êtres, et enfin Bhagavān, la Personne Suprême, Kṛṣṇa. Par connaissance parfaite de la Vérité Absolue, il faut entendre connaissance parfaite de Kṛṣṇa. Toutes les branches de la connaissance sont incluses dans la connaissance de Kṛṣṇa. Kṛṣṇa transcende la matière, car Il est toujours situé en Son éternelle puissance interne. Les êtres vivants forment Son énergie et se divisent en deux catégories: les uns éternellement conditionnés, les autres éternellement libérés. Ils sont innombrables et font tous partie intégrante de Kṛṣṇa. Quant à l’énergie matérielle, elle se manifeste en vingt-quatre éléments. La création matérielle, qui s’opère sous l’action du temps éternel, est créée puis dissoute par la puissance externe du Seigneur. Ces créations et dissolutions, ou manifestations et non-manifestations, se répètent dans un cycle sans fin.

Samuti kinnitab „Bhagavad-gītā", et tegelik tõde on Jumala Kõrgeim Isiksus, Kṛṣṇa. Absoluutset Tõde teadvustatakse kolmes aspektis: impersonaalse Brahmanina, iga elusolendi südames viibiva Paramātmāna ning lõpuks Jumala Kõrgeima Isiksuse, Kṛṣṇana. Täielikud teadmised Absoluutsest Tõest tähendavad täielikke teadmisi Kṛṣṇast. Kui inimene mõistab Kṛṣṇat, on teadmiste kõik teised jaotused selle mõistmise lahutamatud osakesed. Kṛṣṇa on transtsendentaalne, kuna Ta asub alati Oma igaveses sisemises jõus. Elusolendid avalduvad Tema energiast ning jagunevad kahte kategooriasse: igavesti tingimustest sõltuvad ja igavesti vabad hinged. Selliseid elusolendeid eksisteerib loendamatul hulgal ning neid peetakse Kṛṣṇa lahutamatuteks osadeks. Materiaalne energia jaguneb kahekümne neljaks osaks. Mõjutatuna igavesest ajast loob ja hävitab väline energia kogu loome. See kosmilise maailma avaldumine on vaheldumisi nähtav ja nähtamatu.

La Bhagavad-gītā traite essentiellement de cinq sujets: le Seigneur Suprême, la nature matérielle, les êtres vivants, le temps éternel et les différents types d’actions. Les quatre derniers éléments dépendent du premier, Dieu, la Personne Suprême, Kṛṣṇa. Les différentes conceptions de la Vérité Absolue – le Brahman impersonnel, le Paramātma, ou toute autre conception spirituelle que l’on peut en avoir – sont comprises dans la Personne Suprême. Bien que la Personne Suprême, l’être vivant, la nature matérielle et le temps semblent distincts, rien ne se distingue en réalité du Suprême. Mais, simultanément, le Suprême diffère de tout. Telle est la philosophie qu’enseigna Śrī Caitanya: Dieu est inconcevablement à la fois différent et non différent de tout. Cette philosophie représente la parfaite connaissance de la Vérité Absolue.

„Bhagavad-gītās" vaadeldakse viit keskset teemat: Jumala Kõrgeimat Isiksust, materiaalset loodust, elusolendeid, igavest aega ja kõikvõimalikke tegevusi. Kõik on sõltuv Jumala Kõrgeimast Isiksusest, Kṛṣṇast. Kõik Absoluutse Tõe kontseptsioonid – impersonaalne Brahman, iga elusolendi südames asetsev Paramātmā ja kõik teised transtsendentaalsed kontseptsioonid – sisalduvad Jumala Kõrgeima Isiksuse mõistmises. Ehkki näiliselt võib tunduda, et Jumala Kõrgeim Isiksus, elusolend, materiaalne loodus ja aeg on üksteisest erinevad, ei erine tegelikult miski Kõigekõrgemast Jumalast. Samas on Kõigekõrgem Jumal Ise aga alati kõigest erinev. Jumal Caitanya filosoofia on „käsitlematu ühtsuse ja erinevuse" filosoofia. See filosoofiline süsteem sisaldab täielikke teadmisi Absoluutsest Tõest.

Dans sa condition originelle, l’être distinct est pur esprit, fragment infime de l’Esprit Suprême. On pourrait comparer Kṛṣṇa au soleil et les êtres aux rayons du soleil. Ils forment l’énergie marginale, car ils peuvent être liés soit à l’énergie spirituelle soit à l’énergie matérielle. En d’autres termes, ils sont situés entre les énergies spirituelle et matérielle. Et parce qu’ils appartiennent à l’énergie supérieure, ils sont dotés d’un fragment d’indépendance. En faire bon usage, c’est pour eux se placer sous la tutelle de Kṛṣṇa pour ainsi recouvrer leur condition naturelle, au sein de la puissance de félicité du Seigneur.

Oma algses positsioonis on elusolend puhas hing. Ta on just nagu Kõrgeima Hinge aatomisuurune osake. Seepärast võib Jumal Kṛṣṇat võrrelda päikesega, elusolendeid aga päikesevalgusega. Kuna elusolendid kuuluvad Kṛṣṇa marginaalsesse energiasse, omavad nad kalduvust olla kokkupuutes kas materiaalse või vaimse energiaga. Teisisõnu öeldes asetseb elusolend Jumala kahe energia vahel ning kuna ta kuulub Jumala kõrgemasse energiasse, omab ta mõningat iseseisvust. Seda iseseisvust õieti kasutades astub ta Kṛṣṇa vahetu juhendamise alla ning saavutab sel moel oma loomuliku seisundi Jumala naudinguid jagavas energias.

Ainsi s’achèvent les teneurs et portées de Bhaktivedanta sur le dix-huitième chapitre de la Srīmad Bhagavad-gītā traitant de sa conclusion, la perfection du renoncement.

Selliselt lõpevad Bhaktivedanta selgitused „Śrīmad Bhagavad-gītā" kaheksateistkümnendale peatükile, mis käsitlesid selle järeldust — loobumuse täiuslikkust.