Skip to main content

TEXT 54

TEXT 54

Texte

Tekst

brahma-bhūtaḥ prasannātmā
na śocati na kāṅkṣati
samaḥ sarveṣu bhūteṣu
mad-bhaktiṁ labhate parām
brahma-bhūtaḥ prasannātmā
na śocati na kāṅkṣati
samaḥ sarveṣu bhūteṣu
mad-bhaktiṁ labhate parām

Synonyms

Synonyms

brahma-bhūtaḥ: ne faisant qu’un avec l’Absolu; prasanna-ātmā: plein de joie; na: jamais; śocati: ne se lamente; na: jamais; kāṅkṣati: ne désire; samaḥ: d’égale disposition; sarveṣu: envers tous; bhūteṣu: les êtres; mat-bhaktim: Mon service de dévotion; labhate: atteint; parām: transcendantal.

brahma-bhūtaḥ — olles Absoluudiga üks; prasanna-ātmā — läbinisti rõõmus; na — mitte kunagi; śocati — kurdab; na — mitte kunagi; kāṅkṣati — soovib; samaḥ — suhtudes võrdselt; sarveṣu — kõikidesse; bhūteṣu — elusolenditesse; mat-bhaktim — Minu pühendunud teenimise; labhate — saavutab; parām — transtsendentaalse.

Translation

Translation

Celui qui atteint le niveau transcendantal réalise aussitôt le Brahman Suprême et ressent une joie très profonde. Il se montre égal envers tous les êtres et jamais ne s’afflige, ni n’aspire à quoi que ce soit. Il obtient dès lors de Me servir avec une dévotion pure.

Sellise transtsendentaalse positsiooni saavutanud inimene teadvustab kohe Kõrgeimat Brahmanit ning muutub läbinisti rõõmsaks. Ta ei kurda kunagi ega ihalda midagi. Ta suhtub võrdselt kõikidesse elusolenditesse. Sellel tasandil jõuab ta Minu puhta pühendunud teenimiseni.

Purport

Purport

Atteindre le niveau du brahma-bhūta, s’identifier à l’Absolu, constitue, pour l’impersonnaliste, le but ultime. Mais du point de vue du personnaliste, du pur dévot, il faut aller encore plus loin et s’engager sur la voie du service de dévotion pur. Il faut comprendre par là que l’être qui sert purement le Seigneur Suprême, avec amour et dévotion, est déjà parvenu au niveau de la libération, c’est-à-dire qu’il a atteint le brahma-bhūta, l’unité avec l’Absolu. Car sans cette unité, on ne peut servir l’Absolu. Au niveau absolu, il n’existe aucune distinction entre celui qui sert et celui qui est servi. La différence existe, pourtant, dans un sens spirituel plus profond.

Impersonalisti jaoks on brahma-bhūta tasandi saavutamine ning Absoluudiga üheks saamine lõplik eesmärk. Personalist ehk puhas pühendunu on seadnud endale aga kõrgema eesmärgi ning püüab seetõttu sellelt tasandilt tõusta edasi, puhta pühendunud teenimiseni. See tähendab, et isik, kes on rakendanud end Kõigekõrgema Jumala puhtasse pühendunud teenimisse, asub juba vabanemise brahma-bhūta tasandil ning on saanud Absoluudiga üheks. Jõudmata sellele tasandile, pole võimalik Kõigekõrgemat, Absoluuti, teenima hakata. Absoluutse kontseptsiooni kohaselt pole teenija ja teenitava vahel mingit erinevust, kuid kõrgemas, vaimses mõttes eksisteerib siin siiski erinevus.

Celui qui dans l’existence matérielle agit pour le plaisir des sens expérimente la souffrance alors que l’être qui, sur le plan absolu, pratique le service de dévotion pur ne connaît pas cette souffrance. Le dévot conscient de Kṛṣṇa n’a aucun motif de lamentation et ne convoite rien. Parce que Dieu possède toute plénitude, l’être engagé dans Son service, dans la conscience de Kṛṣṇa, trouve à son tour la plénitude en lui-même. On pourrait le comparer à une rivière dont les eaux auraient été débarrassées de toute impureté. Parce qu’il ne pense qu’à Kṛṣṇa, le pur dévot est tout naturellement heureux. Ayant trouvé la plénitude dans le service du Seigneur, il ne s’inquiète ni des pertes ni des profits matériels. Fort du savoir que tout être vivant fait partie intégrante du Seigneur Suprême, dont il est par conséquent le serviteur éternel, il n’éprouve aucun désir de jouir de la matière. Il ne voit, ici-bas, aucun être supérieur à un autre, car supérieur et inférieur sont des concepts éphémères, et un dévot ne prend jamais en considération le va-et-vient des manifestations temporaires. Pour lui, l’or ne vaut pas plus que la pierre et le plus grand personnage de l’univers n’a pas plus d’importance que la fourmi.

Telles sont donc les caractéristiques de celui qui se trouve au niveau du brahma-bhūta, niveau qu’atteignent sans peine les purs dévots. À ce stade, l’idée de s’identifier au Brahman Suprême en annihilant son individualité propre paraît infernale, et l’idée de vivre sur les planètes édéniques, extravagante. Les sens sont pour leur part devenus aussi inoffensifs que les crochets brisés d’un serpent. De même qu’il n’y a pas lieu de craindre un serpent dont les crochets sont brisés, il n’y a pas lieu de craindre les sens une fois qu’ils sont maîtrisés. Pour celui que la matière a corrompu, le monde matériel est misérable, mais pour le dévot, il est aussi merveilleux que Vaikuṇṭha, le royaume spirituel. On peut atteindre ce stade par la grâce du Seigneur, Caitanya Mahāprabhu, qui en notre âge enseigna le pur service de dévotion.

Materialistliku elukäsitluse kohaselt elades, tehes tööd vaid enda meelelise rahuldamise nimel, eksisteerivad alati kannatused, kuid absoluutses maailmas, kui elusolend rakendab end puhtasse pühendunud teenimisse, ei tule kannatusi kogeda. Kṛṣṇa teadvuses viibival pühendunul pole millegi üle hädaldada või midagi ihaldada. Kuna Jumal on Eneses täielik, muutub ka Jumalat teeniv elusolend Kṛṣṇa teadvuses eneses täielikuks. Ta saab justkui jõeks, milles voolab üksnes puhas vesi. Kuna puhas pühendunu ei mõtle muust kui Kṛṣṇast, on ta loomulikult alati rõõmus. Ta ei hädalda materiaalse kaotuse üle ega ihalda ka midagi materiaalset saada, sest Jumalat teenides on ta eneses täielik. Ta ei ihalda materiaalseid naudinguid, sest teab, et iga elusolend on Kõigekõrgema Jumala igavene lahutamatu osake ning seega ka Tema igavene teener. Ta ei näe materiaalses maailmas kedagi kõrgemal või madalamal seisvana, sest materiaalses maailmas on sellised positsioonid ajutised ning pühendunut ei huvita mitte millegi ajutise avaldumine või kadumine. Tema jaoks on kivid ja kuld samaväärsed. Selline on brahma-bhūta tasand ning puhas pühendunu tõuseb sellele tasandile ilma suuremate raskusteta. Sellel eksistentsi tasandil tundub mõte Kõrgeima Brahmaniga üheks saamisest ning seeläbi oma individuaalsuse hävitamisest põrgulikuna, mõte taevalikku kuningriiki jõudmisest muutub aga nõiduspildiks ning meeled on kui murtud hammastega maod. Nii nagu murtud hammastega madu pole põhjust karta, ei tule karta ka meeli, kui nad asuvad elusolendi kontrolli all. Mateeriast nakatunud inimese jaoks on maailm kannatusterohke paik, kuid pühendunu jaoks on kogu universum sama hea elukoht kui Vaikuṇṭha ehk vaimne taevas. Selle materiaalse universumi tähtsaim isik pole pühendunu jaoks tähtsam kõige väiksemast sipelgast. Sellisele tasandile on võimalik jõuda Jumal Caitanya armust, kes levitas õpetust puhtast pühendunud teenimisest käesoleval ajastul.