Skip to main content

TEXT 48

TEXT 48

Texte

Tekst

saha-jaṁ karma kaunteya
sa-doṣam api na tyajet
sarvārambhā hi doṣeṇa
dhūmenāgnir ivāvṛtāḥ
saha-jaṁ karma kaunteya
sa-doṣam api na tyajet
sarvārambhā hi doṣeṇa
dhūmenāgnir ivāvṛtāḥ

Synonyms

Synonyms

saha-jam: né simultanément; karma: le travail; kaunteya: ô fils de Kuntī; sa-doṣam: avec des fautes; api: bien que; na: jamais; tyajet: on ne doit abandonner; sarva-ārambhāḥ: toute entreprise; hi: certes; doṣeṇa: avec des fautes; dhūmena: de fumée; agniḥ: le feu; iva: comme; āvṛtāḥ: couvert.

saha-jam — samaaegselt sündinud; karma — töö; kaunteya — oo, Kuntī poeg; sa-doṣam — vigane; api — ehkki; na — mitte kunagi; tyajet — peaks loobuma; sarva-ārambhāḥ — kõik ettevõtmised; hi — kindlasti; doṣeṇa — veaga; dhūmena — suitsuga; agniḥ — tuli; iva — nagu; āvṛtāḥ — kaetud.

Translation

Translation

Tout comme un feu est toujours couvert par de la fumée, toute entreprise est toujours ternie par quelque faute. Néanmoins, ô fils de Kuntī, nul ne doit abandonner le travail conforme à sa nature, fût-il entaché de fautes.

Igat üritust varjutavad teatavad puudujäägid, täpselt nagu suits varjutab tuld. Oo, Kuntī poeg, seepärast ei tohiks keegi endale loomupärasest tööst loobuda, isegi kui ta teeb oma töös rohkelt vigu.

Purport

Purport

Dans l’existence conditionnée, tout acte est entaché par l’influence des trois guṇas. Le brāhmaṇa lui-même doit parfois accomplir des sacrifices qui exigent l’immolation d’animaux. Pareillement, le kṣatriya, fût-il d’une grande piété, n’a pas d’autre choix que de combattre l’ennemi. Le vaiśya, le marchand, aussi pieux soit-il lui aussi, peut parfois se voir dans l’obligation, pour que son commerce survive, de cacher certains profits ou faire un peu de marché noir. Ce sont là des pratiques inévitables. De même, le śūdra employé par un mauvais maître devra suivre les ordres parfois condamnables de ce dernier. Cependant, malgré ces imperfections, chacun doit continuer à se plier à son devoir, car il procède de sa nature propre.

Tingimustest sõltuvas elus on kõik tööd saastatud materiaalse looduse guṇadest. Isegi kui inimene on brāhmaṇa, on ta sunnitud sooritama ohverdusi, millega kaasneb looma tapmine. Samamoodi peab kṣatriya võitlema vaenlaste vastu, olenemata sellest, kui jumalakartlikku elu ta ka elaks. Ta ei saa seda vältida. Samamoodi peab kaupmees, ükskõik kui jumalakartlik ta ka oleks, vahel konkurentsis püsimiseks oma tulusid varjama või kaubitsema vahel ka mustal turul. Sedalaadi teod on vajalikud ning neid pole võimalik vältida. Kui inimene on śūdra ning ta isand pole just kuigi hea, peab ta täitma oma isanda korraldusi ka siis, kui need tegelikult ei vajaks täitmist. Vaatamata sellistele puudustele peab inimene täitma oma ettekirjutatud kohustusi, sest need on sündinud tema enda loomusest.

Ce verset nous offre une belle analogie. Bien que le feu soit pur en soi, il est toujours couvert de fumée. Mais la fumée ne souille pas le feu. Bien que le feu produise de la fumée, il est considéré comme le plus pur de tous les éléments. Le kṣatriya qui préfère abandonner ses fonctions pour adopter celles du brāhmaṇa n’est en rien assuré qu’elles ne lui imposeront pas également des tâches désagréables. Nous en concluons donc que nul dans l’univers matériel ne peut échapper entièrement aux souillures que lui impose la nature matérielle. L’exemple du feu et de la fumée est fort approprié pour illustrer ce point. Ainsi, lorsqu’en plein hiver on retire une pierre chaude du feu, la fumée peut bien piquer les yeux ou le nez, on est tout de même obligé, malgré ces désagréments, de continuer à faire usage du feu. Pareillement, nul ne doit délaisser son occupation naturelle sous prétexte qu’elle lui occasionne une certaine gêne. Bien plutôt doit-on rester déterminé à servir le Seigneur Suprême en persévérant dans la tâche qui nous est assignée au sein de la conscience de Kṛṣṇa. Telle est la perfection. Lorsqu’un travail particulier est accompli pour la satisfaction du Seigneur Suprême, il se trouve purifié de toutes ses imperfections. Et lorsqu’au contact du service de dévotion, les fruits de l’acte sont aussi purifiés, on développe une vision parfaite du soi, objet de la réalisation spirituelle.

Antud värsis antakse selle kohta ka väga hea võrdlus. Ehkki tuli on puhas, tekib sellest ikka suitsu. See suits ei muuda aga ometigi tuld ebapuhtaks. Ehkki tulest tekib suitsu, peetakse tuld puhtaimaks elemendiks. Kui keegi eelistab loobuda kṣatriya kohustustest brāhmaṇa kohustuste kasuks, ei saa ta sugugi kindel olla, et tal brāhmaṇana ei tule täita ebameeldivaid kohustusi. Sellest võib järeldada, et materiaalses maailmas ei saa keegi olla täielikult vaba materiaalse looduse saastavast mõjust. Näide tulest ja suitsust on sellega seoses väga kohane. Kui keegi võtab talvisel ajal tulest kivi, häirib suits vahel silmi ja teisi kehaosi, kuid nendest häirivatest tingimustest hoolimata peab inimene tuld kasutama. Samamoodi ei tohiks keegi loobuda oma loomupärasest tööst lihtsalt seepärast, et see sisaldab mõningaid ebameeldivaid momente. Inimene peaks täie sihikindlusega teenima Kõigekõrgemat Jumalat, täites oma ettekirjutatud kohustusi Kṛṣṇa teadvuses. See on täiuslikkuseni viiv tee. Kui tööd tehakse Kõigekõrgema Jumala rahuldamiseks, puhastub see kõikidest vigadest. Ning kui töö tulemused on puhastunud, olles seotud pühendunud teenimisega, saavutab inimene täiuslikkuse, mille läbi ta näeb sisemuses oma tõelist „mina". Seda nimetataksegi eneseteadvustamiseks.