Skip to main content

TEXT 1

TEXT 1

Texte

Tekst

arjuna uvāca
ye śāstra-vidhim utsṛjya
yajante śraddhayānvitāḥ
teṣāṁ niṣṭhā tu kā kṛṣṇa
sattvam āho rajas tamaḥ
arjuna uvāca
ye śāstra-vidhim utsṛjya
yajante śraddhayānvitāḥ
teṣāṁ niṣṭhā tu kā kṛṣṇa
sattvam āho rajas tamaḥ

Synonyms

Synonyms

arjunaḥ uvāca: Arjuna dit; ye: ceux qui; śāstra-vidhim: les règles prescrites dans les Écritures; utsṛjya: abandonnant; yajante: vouent un culte; śraddhayā: une foi totale; anvitāḥ: emplis de; teṣām: d’eux; niṣṭhā: la foi; tu: mais; kā: qu’est-ce que; kṛṣṇa: ô Kṛṣṇa; sattvam: dans la vertu; āho: ou bien; rajaḥ: dans la passion; tamaḥ: dans l’ignorance.

arjunaḥ uvāca — Arjuna ütles; ye — need, kes; śāstra-vidhim — pühakirjade regulatsioonidest; utsṛjya — loobudes; yajante — kummardavad; śraddhayā — täies usus; anvitāḥ — omades; teṣām — nende; niṣṭhā — usk; tu — aga; — mis; kṛṣṇa — oo, Kṛṣṇa; sattvam — vooruses; āho — või vastasel juhul; rajaḥ — kires; tamaḥ — teadmatuses.

Translation

Translation

Arjuna dit: Ô Kṛṣṇa, quelles sont les conditions d’existence de ceux qui ne suivent pas les principes des Écritures et se vouent à un culte de leur invention ? Sont-ils sous l’influence de la vertu, de la passion ou de l’ignorance ?

Arjuna küsis: Oo, Kṛṣṇa, millises olukorras on inimesed, kes ei järgi pühakirjade printsiipe, vaid kummardavad kedagi või midagi omaenda ettekujutuse kohaselt? Kas nad viibivad vooruses, kires või teadmatuses?

Purport

Purport

Dans le quatrième chapitre, le trente-neuvième verset enseignait que l’homme qui se voue à un culte particulier se voit graduellement élevé au niveau de la connaissance, et atteint par là les sommets de la paix et de la prospérité. Dans le seizième chapitre, il était en outre expliqué que l’on doit considérer comme un asura, un démon, celui qui omet de suivre les principes établis par les Écritures et comme un deva celui qui les observe avec foi. Mais qu’en est-il de celui qui suit avec foi des principes dont les Écritures ne font pas mention ? Kṛṣṇa va dissiper ici le doute d’Arjuna. L’adoration de celui qui fait d’un être humain un dieu et place en lui sa foi relève-t-elle de la vertu, de la passion ou de l’ignorance ? Obtient-il la véritable connaissance et atteint-il ainsi la perfection de l’existence ? Connaîtra-t-il le succès quand il ne suit pas les principes des Écritures, mais a pourtant foi en quelque chose, deva ou homme, dont il fait l’objet de son culte ? Telles sont les questions qu’Arjuna pose à Kṛṣṇa.

Neljanda peatüki kolmekümne üheksandas värsis öeldakse, et inimene, kes on ustav mõnele kindlale religioossele tegevusele, tõuseb järk-järgult teadmiste tasandile ning saavutab lõpptulemusena rahu ja õitsengu kõrgeima täiuslikkuse tasandi. Kuueteistkümnendas peatükis jõutakse aga järeldusele, et see, kes ei järgi pühakirjades kehtestatud printsiipe, on asura ehk deemon, ning see, kes neid printsiipe järgib, on deva ehk pooljumal. Kui inimene aga järgib usuga teatud printsiipe, millest ei räägita pühakirjades, milline on siis tema positsioon? See on Arjuna kahtlus, mille Kṛṣṇa järgnevalt hajutab. Ning kas need inimesed, kes peavad mõnd inimest Jumalaks ning teenivad teda täies usus, viibivad vooruses, kires või teadmatuses? Kas sellised inimesed jõuavad elus täiuslikkuseni? Kas need inimesed, kes ei järgi pühakirjade reegleid, kuid usuvad midagi ja teenivad mõnd jumalat või pooljumalat, saavutavad oma püüdlustes edu? Need on küsimused, mida Arjuna Kṛṣṇale esitab.