Skip to main content

TEXT 5

TEXT 5

Texte

Tekst

ṛṣibhir bahudhā gītaṁ
chandobhir vividhaiḥ pṛthak
brahma-sūtra-padaiś caiva
hetumadbhir viniścitaiḥ
ṛṣibhir bahudhā gītaṁ
chandobhir vividhaiḥ pṛthak
brahma-sūtra-padaiś caiva
hetumadbhir viniścitaiḥ

Synonyms

Synonyms

ṛṣibhir: par les sages; bahudhā: de nombreuses façons; gītam: décrits; chandobhiḥ: hymnes védiques; vividhaiḥ: en divers; pṛthak: diversement; brahma-sūtra: du Vedānta; padaiḥ: dans les aphorismes; ca: aussi; eva: certes; hetumadbhiḥ: avec cause et effet; viniścitaiḥ: établis.

ṛṣibhiḥ — suurte tarkade poolt; bahudhā — mitmel moel; gītam — kirjeldatud; chandobhiḥ — vedalike hümnide poolt; vividhaiḥ — erinevate; pṛthak — mitmel moel; brahma-sūtra — „Vedānta-sūtra"; padaiḥ — aforismidega; ca — samuti; eva — kindlasti; hetu-madbhiḥ — põhjuse ja tulemusega; viniścitaiḥ — kindla.

Translation

Translation

Ce savoir qui traite du champ d’action et de son connaissant, de nombreux sages l’ont exposé dans divers Écrits védiques, notamment dans le Vedānta-sūtra où causes et effets sont présentés avec force raison.

Paljud targad on selgitanud neid teadmisi tegevusväljast ja selle tundjast erinevates vedalikes kirjutistes. Koos põhjuste ja tulemuste vaheliste seoste selgitusega on sellel teemal eriti üksikasjalikult kõneldud „Vedānta-sūtras".

Purport

Purport

D’entre tous les maîtres qui sont à même de dispenser cette science, Kṛṣṇa, Dieu, la Personne Suprême, est le plus grand. Mais même Lui Se réfère aux textes reconnus, comme le Vedānta, pour expliquer le point controversé de la dualité et de la non-dualité de l’âme distincte et de l’Âme Suprême. Car même les sages et les érudits appuient leurs assertions sur les dires d’autorités antérieures. Kṛṣṇa Se réfère aux grands sages, en particulier à Vyāsadeva – l’auteur du Vedānta-sūtra, ouvrage dans lequel la dualité est parfaitement bien expliquée – et à son père, Parāśara, qui écrivait dans ses traités religieux: ahaṁ tvaṁ ca tathānye... – « Nous tous, vous, moi et les divers êtres, bien qu’actuellement prisonniers de corps matériels, sommes purement transcendantaux. Nous sommes maintenant tombés sous l’emprise des trois modes d’influence de la nature matérielle, chacun selon son karma. Ainsi nous trouvons-nous à des niveaux supérieurs ou inférieurs. Toutes ces conditions qui se manifestent dans une infinie variété d’espèces vivantes ont pour cause l’ignorance. L’Âme Suprême, par contre, infaillible de nature, demeure spirituelle et absolue et n’est jamais contaminée par ces trois guṇas. » Les Védas originels, et plus particulièrement la Kaṭha Upaniṣad, font aussi la distinction entre l’âme, l’Âme Suprême et le corps. Et d’entre les nombreux sages qui en ont parlé, Parāśara est le plus grand.

Jumala Kõrgeim Isiksus, Kṛṣṇa on kõrgeim autoriteet, selgitamaks neid teadmisi. Õpetlased ning tunnustatud autoriteedid viitavad alati varasematele autoriteetidele ning seepärast selgitab ka Kṛṣṇa enim vaidlust tekitanud küsimust hinge ja Ülihinge üheaegsest samasusest ja erinevusest, viidates „Vedānta-sūtrale", mida peetakse autoriteetseks pühakirjaks. Esmalt ütleb Ta: „Sedasi kinnitavad paljud targad." Selline tark on lisaks Temale näiteks Vyāsadeva, „Vedānta-sūtra" autor. „Vedānta-sūtras" selgitatakse erinevusi hinge ja Ülihinge vahel äärmiselt üksikasjalikult. Vyāsadeva isa Parāśara on samuti suur tark, kes kirjutab oma religioonist kõnelevates raamatutes: ahaṁ tvaṁ ca tathānye... – „Meie – sina, mina ning paljud teised erinevad elusolendid – oleme kõik transtsendentaalsed, ehkki me viibime materiaalsetes kehades. Hetkel oleme me langenud vastavalt oma karmale materiaalse looduse kolme guṇa mõju alla. Mõned meist on kõrgemal, mõned madalamal tasandil. Kõrgemad ja madalamad guṇad eksisteerivad tänu teadmatusele ning need avalduvad lõputu hulga erinevate elusolenditena. Kuid Ülihing, kes on eksimatu, on transtsendentaalne materiaalse looduse kolme guṇa suhtes, jäädes nende saastavast mõjust alati puhtaks." Ka algsetes „Vedades", eriti „Kaṭha Upaniṣadis", eristatakse hinge, Ülihinge ja keha. Seda seika on selgitanud paljud suured targad, kellest olulisimaks peetakse Parāśarat.

Le mot chandobhiḥ renvoie aux différentes Écritures védiques. La Taittirīya Upaniṣad, par exemple, tirée du Yajur-veda, décrit la nature, l’être vivant et Dieu, la Personne Suprême.

Sõna chandobhiḥ tähistab erinevaid vedaliku kirjanduse teoseid. Näiteks „Taittirīya Upaniṣad", mis on üks „Yajur Veda" alajaotustest, kirjeldab loodust, elusolendit ja Jumala Kõrgeimat Isiksust.

Comme nous l’avons déjà expliqué, le kṣetra est le champ d’action, et il existe deux types de kṣetra-jñas: l’âme individuelle et l’Être Suprême. La Taittirīya Upaniṣad (2.5) explique cela ainsi: brahma pucchaṁ pratiṣṭhā. Lorsqu’on réalise que l’on dépend de la nourriture pour survivre, on possède une conception matérielle de l’Absolu, l’anna-maya, qui est une manifestation de l’énergie du Seigneur. Puis, quand on perçoit la Vérité Suprême et Absolue à travers les symptômes de la vie, les différentes formes d’existence, on parvient à la réalisation dite prāṇa-maya. Ensuite, quand on développe les fonctions du penser, du sentir et du vouloir, on atteint jñāna-maya qui précède vijñāna-maya, étape de la réalisation du Brahman où l’on perçoit le mental et les différents signes de vie comme distincts de soi. Enfin, dès qu’on réalise l’aspect de félicité de l’Absolu, on touche à la plus haute réalisation, ānanda-maya. Tels sont les cinq degrés de la réalisation du Brahman, ou brahma puccham.

Les trois premiers niveaux de la réalisation du Brahman – anna-maya, prāṇa-maya et jñāna-maya – se rapportent aux champs d’action des êtres individuels. Mais le Seigneur Suprême, que l’on nomme ānanda-maya et que le Vedānta-sūtra décrit comme ānanda-mayo ’bhyāsāt – Celui qui est par nature débordant de félicité – Se trouve au-delà de tous ces différents champs d’action. Pour goûter cette félicité transcendantale, Il Se déploie en vijñāna-maya, jñāna-maya, prāṇa-maya et anna-maya. Dans le champ d’action, l’être est considéré comme le bénéficiaire, mais il est distinct de l’ānanda-maya. Ce qui signifie que si l’être, dans son désir de jouissance, s’unit à l’ānanda-maya, il atteint la perfection. Voilà donc décrites avec précision les positions respectives du Seigneur Suprême (le connaissant suprême du champ), de l’être distinct (le connaissant subordonné), et de la nature du champ d’action. Cette connaissance est exposée dans le Vedānta-sūtra, ou Brahma-sūtra.

Nagu eespool öeldud, on kṣetra tegevusväli ja kṣetra-jña selle tundja. Kṣetra-jñasid on kaks: individuaalne elusolend ning kõrgeim elusolend. „Taittirīya Upaniṣadis" (2.5) öeldakse: brahma pucchaṁ pratiṣṭhā. Üks Kõigekõrgema Jumala energia avaldumistest on anna-maya, mis tähendab sõltuvust toidust oma eksistentsi säilitamiseks. See on Kõigekõrgema materialistlik teadvustamine. Anna-maya järel võib elusolend jõuda prāṇa- maya tasandile. See tähendab, et pärast Kõrgeima Absoluutse Tõe teadvustamist toidus võib elusolend teadvustada Absoluutse Tõe kohalolekut ka elu tunnustes või erinevates eluvormides. Jñāna-maya tasandil areneb Absoluutse Tõe teadvustamine elu tunnuste mõistmisest mõtlemiseks, tundmiseks ning soovimiseks. Sellele järgneb Brahmani teadvustamine (vijñāna-maya tasand). Sellel tasandil mõistab elusolend, et ta seisab lahus oma mõistusest ja elu tunnustest. Järgnev ning ühtlasi kõrgeim tasand on ānanda-maya. Siis teadvustab inimene oma õndsust täis olemust. Brahmani teadvustamises on seega viis astet, mis üheskoos kannavad nimetust brahma puccham. Neist viiest hõlmavad esimesed kolm – anna-maya, prāṇa-maya ja jñāna-maya – elusolendite erinevaid tegevusvälju. Kõigist neist tegevusväljadest kõrgemalseisev on aga Kõigekõrgem Jumal, keda nimetatakse ānanda-mayaks. Ka „Vedānta-sūtras" kirjeldatakse Kõigekõrgemat sõnadega ānanda-mayo 'bhyāsāt. „Jumala Kõrgeim Isiksus on loomupäraselt täis rõõmu." Nautimaks Oma transtsendentaalset õndsust, laieneb Ta vijñāna-mayaks, prāṇa-mayaks, jñāna-mayaks ja anna-mayaks. Tegevusväljas elavat elusolendit peetakse nautijaks, ning ānanda-maya on temast erinev. See tähendab, et kui elusolend otsustab nautida, ühendades end ānanda-mayaga, siis saavutab ta täiuslikkuse. See on õige viis Kõigekõrgema Jumala kui tegevusvälja kõrgeima tundja, elusolendi kui Talle alluva tegevusvälja tundja ning tegevusvälja olemuse mõistmiseks. Seda tõde tuleb otsida „Vedānta-sūtrast" ehk „Brahma-sūtrast".

Le verset nous explique ici que les aphorismes (sūtras) du Brahma-sūtra sont présentés en termes de causes et effets. Certains de ces sūtras sont na viyad aśruteḥ (2.3.2), nātmā śruteḥ (2.3.18) et parāt tu tac-chruteḥ (2.3.40). Le premier aphorisme renvoie au champ d’action, le second à l’être vivant, et le troisième à l’Être Suprême, le plus grand de tous les êtres.

Käesolevas värsis mainitakse, et „Brahma-sūtra" on suurepäraselt ülesehitatud vastavalt põhjuse ja tagajärje seostele. Mõned nendest sūtratest ehk aforismidest ütlevad: na viyad aśruteḥ (2.3.2), nātmā śruteḥ (2.3.18) ja parāt tu tac-chruteḥ (2.3.40). Esimene neist viitab tegevusväljale, teine elusolendile ning kolmas Kõigekõrgemale Jumalale, kõrgeimale kõikide erinevate avaldunud olendite hulgas.