Skip to main content

TEXTS 1-2

TEXTS 1-2

Texte

Tekst

arjuna uvāca
prakṛtiṁ puruṣaṁ caiva
kṣetraṁ kṣetra-jñam eva ca
etad veditum icchāmi
jñānaṁ jñeyaṁ ca keśava
arjuna uvāca
prakṛtiṁ puruṣaṁ caiva
kṣetraṁ kṣetra-jñam eva ca
etad veditum icchāmi
jñānaṁ jñeyaṁ ca keśava
śrī-bhagavān uvāca
idaṁ śarīraṁ kaunteya
kṣetram ity abhidhīyate
etad yo vetti taṁ prāhuḥ
kṣetra-jña iti tad-vidaḥ
śrī-bhagavān uvāca
idaṁ śarīraṁ kaunteya
kṣetram ity abhidhīyate
etad yo vetti taṁ prāhuḥ
kṣetra-jña iti tad-vidaḥ

Synonyms

Synonyms

arjunaḥ uvāca: Arjuna dit; prakṛtim: la nature; puruṣam: le bénéficiaire; ca: aussi; eva: certes; kṣetram: le champ; kṣetrajñam: celui qui connaît le champ; eva: certes; ca: aussi; etat: tout ceci; veditum: comprendre; icchāmi: je souhaite; jñānam: le savoir; jñeyam: l’objet du savoir; ca: aussi; keśava: ô Kṛṣṇa; śrī-bhagavān uvāca: Dieu, la Personne Suprême, dit; idam: ce; śarīram: corps; kaunteya: ô fils de Kuntī; kṣetram: le champ; iti: ainsi; abhidhīyate: est appelé; etat: cela; yaḥ: quiconque; vetti: connaît; tam: il; prāhuḥ: est appelé; kṣetra-jñaḥ: connaissant du champ; iti: ainsi; tat-vidaḥ: par ceux qui le savent.

arjunaḥ uvāca — Arjuna ütles; prakṛtim — loodust; puruṣam — nautijat; ca — samuti; eva — kindlasti; kṣetram — välja; kṣetra-jñam — välja tundjat; eva — kindlasti; ca — samuti; etat — kõike seda; veditum — mõista; icchāmi — ma soovin; jñānam — teadmisi; jñeyam — teadmiste objekti; ca — samuti; keśava — oo, Kṛṣṇa; śrī-bhagavān uvāca — Jumala Isiksus ütles; idam — seda; śarīram — keha; kaunteya — oo, Kuntī poeg; kṣetram — välja; iti — sel moel; abhidhīyate — nimetatakse; etat — see; yaḥ — see, kes; vetti — teab; tam — teda; prāhuḥ — nimetatakse; kṣetra-jñaḥ — välja tundja; iti — sel moel; tat-vidaḥ — nende poolt, kes seda teavad.

Translation

Translation

Arjuna dit: Ô mon cher Kṛṣṇa, j’aimerais savoir ce que sont la prakṛti [la nature], le puruṣa [le bénéficiaire], le champ, le connaissant du champ, le savoir et l’objet du savoir. Dieu, la Personne Suprême, répond: On appelle champ le corps, ô fils de Kuntī, et connaissant du champ celui qui connaît le corps.

Arjuna ütles: Oo, mu kallis Kṛṣṇa, ma tahaksin teada saada prakṛtist [loodusest], puruṣast [nautijast], tegevusväljast ja tegevusvälja tundjast ning samuti teadmistest ning teadmiste objektist. Jumala Kõrgeim Isiksus vastas: Seda keha, oo, Kuntī poeg, nimetatakse tegevusväljaks, ning seda, kes seda keha tunneb, nimetatakse tegevusvälja tundjaks.

Purport

Purport

Arjuna demande ici à Kṛṣṇa ce que sont la prakṛti (la nature), le puruṣa (le bénéficiaire), le kṣetra (le champ), le kṣetra-jña (le connaissant du champ), le jñāna (le savoir) et le jñeya (l’objet du savoir). Kṛṣṇa lui répond que le champ et le connaissant du champ sont respectivement le corps et celui qui connaît le corps. Le corps est le champ d’action de l’âme conditionnée qui, bien qu’elle soit prisonnière de ce monde, s’efforce de dominer la nature matérielle. Elle obtient d’ailleurs pour ce faire un corps doté d’organes sensoriels spécifiques, lequel prend tel ou tel aspect selon son aptitude à dominer et à jouir des sens. Le corps est donc le champ d’action (kṣetra) de l’âme conditionnée. Le connaissant du champ (kṣetra-jña) est celui qui connaît le corps sans s’y identifier. On peut donc aisément distinguer le champ du connaissant. N’importe qui peut constater que le corps passe de l’enfance à la vieillesse en subissant plusieurs changements, mais que la personne, elle, demeure la même. Le connaissant du champ d’action est par conséquent bel et bien différent du champ proprement dit. Ainsi l’âme conditionnée peut comprendre qu’elle est distincte de son corps. Cela a déjà été expliqué au début de la Bhagavad-gītā: dehino ’smin yathā dehe. L’être qui vit à l’intérieur du corps – lequel passe de l’enfance à l’adolescence, puis de la jeunesse à la vieillesse – sait que celui-ci change avec le temps.

Nous avons dit que le possesseur du champ est le kṣetra-jña. Parfois l’on pense « Je suis heureux », « je suis en colère », « je suis un homme », « je suis une femme », « je suis un chien », « je suis un chat. » Autant de désignations corporelles appliquées au connaissant, lequel est pourtant totalement différent du champ d’action. Nous savons fort bien que nous sommes distincts de nos vêtements, comme, du reste, de tous les objets que nous utilisons. Nous devrions donc facilement réaliser que nous sommes également distincts du corps que nous revêtons. Ainsi, vous, moi, ou toute autre personne qui a un corps, sommes-nous les kṣetra-jñas, les connaissants du kṣetra (le champ d’action).

Arjuna soovis kuulda prakṛtist (loodusest), puruṣast (nautijast), kṣetrast (tegevusväljast), kṣetra-jñast (tegevusvälja tundjast), teadmistest ning teadmiste objektist. Kui ta esitas Kṛṣṇale nendel teemadel küsimused, vastas Kṛṣṇa, et seda keha nimetatakse tegevusväljaks ning seda, kes tunneb keha, nimetatakse tegevusvälja tundjaks. Keha on tingimustest sõltuvale hingele tegevusväljaks. Tingimustest sõltuv hing on langenud materiaalse eksistentsi püünisesse ning püüab valitseda materiaalse looduse üle. Nõnda saab ta endale tegevusvälja, vastavalt oma võimele materiaalse looduse üle valitseda. Selleks tegevusväljaks on tema keha. Ning mis on keha? Keha koosneb meeltest. Tingimustest sõltuv hing tahab oma meeli nautida ning vastavalt tema võimele kogeda meelelisi naudinguid antakse talle keha ehk tegevusväli (kṣetra).

Inimest, kes samastab end oma kehaga, nimetatakse kṣetra-jñaks ehk tegevusvälja tundjaks. Pole eriti raske mõista erinevust tegevusvälja ja selle tundja, s.t. keha ja selle tundja vahel. Iga inimene võib näha, et alates lapsepõlvest kuni vanaduseni teeb ta läbi palju kehalisi muutusi ja ometigi jääb ta ikka üheks ja samaks isiksuseks. Seega eksisteerib tegevusvälja tundja ja tegeliku tegevusvälja vahel erinevus. Tingimustest sõltuv hing võib seeläbi mõista, et ta on oma kehast erinev. „Bhagavad-gītā" alguses öeldakse: dehino 'smin. See tähendab, et elusolend asub kehas ning et keha vahetub lapsest noorukiks, noorukist täisealiseks ning lõpuks vanuriks, ning inimene, kes omab keha, teab, et keha muutub. Keha omajat eristatakse seepärast nimetusega kṣetra-jña. Vahel me mõtleme: „Ma olen õnnelik", „Ma olen mees", „Ma olen naine", „Ma olen koer", „Ma olen kass". Need on keha tundja kehalised määratlused. Kuid keha tundja on kehast erinev. Ehkki me kasutame paljusid väliseid asju, nagu näiteks riideid, teame me, et oleme nendest asjadest erinevad. Lähemal jälgimisel näeme aga ka seda, et me oleme erinevad oma kehast. Mind või sind või ükskõik keda, kes omab keha, nimetatakse kṣetra-jñaks ehk tegevusvälja tundjaks ning keha nimetatakse kṣetraks ehk tegevusväljaks.

Les six premiers chapitres ont décrit ce connaissant du corps (l’être distinct) et les façons dont il peut comprendre le Seigneur Suprême. Puis les chapitres sept à douze ont décrit le Seigneur et la relation qui unit l’âme distincte à l’Âme Suprême dans le cadre du service de dévotion. La suprématie de Dieu et la position subordonnée de l’âme individuelle furent aussi clairement établies. Toujours subordonné, l’être ne souffre que parce qu’il oublie sa position originelle. Toutefois, qu’il accomplisse des actes vertueux, et il approchera le Seigneur Suprême de diverses manières comme le font le malheureux, le curieux, celui qui cherche à s’enrichir ou celui qui aspire à la connaissance. À partir de ce treizième chapitre, nous apprendrons comment l’être entre en contact avec la matière et comment le Seigneur l’en libère par le biais des différentes méthodes que sont l’action intéressée, le développement de la connaissance et le service de dévotion. Ce chapitre nous expliquera également comment l’âme, bien que tout à fait distincte du corps, finit, d’une façon ou d’une autre, par lui être liée.

„Bhagavad-gītā" esimeses kuues peatükis selgitati keha tundjat (elusolendit) ning seda, millises positsioonis võib ta mõista Kõigekõrgemat Jumalat. Kuues keskmises peatükis räägiti Jumala Kõrgeimast Isiksusest ning individuaalse hinge ja Ülihinge suhetest pühendunud teenimise vaatepunktist lähtudes. Nendes peatükkides on selgelt välja toodud Jumala Kõrgeima Isiksuse kõrgemalseisev ning individuaalse hinge alluv positsioon. Elusolendid on kõikides olukordades alluvad, kuid olles selle unustanud, nad kannatavad. Kui nad jõuavad jumalakartlike tegude läbi valgustatuseni, siis pöörduvad nad erinevate motiividega Kõigekõrgema Jumala poole. Mõned inimesed teevad seda ahastusest, mõned rahapuuduse tõttu, mõned on uudishimulikud ning mõned otsivad teadmisi. Ka seda selgitati nendes peatükkides. Alates käesolevast, kolmeteistkümnendast peatükist selgitatakse, kuidas elusolend satub kokkupuutesse materiaalse loodusega ning kuidas, läbi erinevate protsesside nagu karmaliste tegevuste, teadmiste arendamise ja pühendunud teenimise, Kõigekõrgem Jumal elusolendi vabastab. Ehkki elusolend on materiaalsest kehast täiesti erinev, seob ta end ikkagi sellega. Ka sellele antakse järgnevalt selgitus.