Skip to main content

TEXT 5

TEXT 5

Texte

Tekst

kleśo ’dhika-taras teṣām
avyaktāsakta-cetasām
avyaktā hi gatir duḥkhaṁ
dehavadbhir avāpyate
kleśo ’dhika-taras teṣām
avyaktāsakta-cetasām
avyaktā hi gatir duḥkhaṁ
dehavadbhir avāpyate

Synonyms

Synonyms

kleśaḥ: difficultés; adhikataraḥ: beaucoup de; teṣām: pour eux; avyakta: au non-manifesté; āsakta: attaché; cetasām: pour ceux dont le mental; avyaktā: vers le non-manifesté; hi: certes; gatiḥ: le progrès; duḥkham: avec difficulté; dehavadbhiḥ: par les êtres incarnés; avāpyate: est obtenu.

kleśaḥ — vaev; adhika-taraḥ — väga palju; teṣām — nende; avyakta — mitteavaldunusse; āsakta — kiindunud; cetasām — nende, kelle mõistus; avyaktā — mitteavaldunu suunas; hi — kindlasti; gatiḥ — progress; duḥkham — raskustega; deha-vadbhiḥ — kehastunu poolt; avāpyate — saavutatakse.

Translation

Translation

Toutefois, pour ceux dont le mental s’attache au non-manifesté, à l’aspect impersonnel de l’Absolu, il est fort pénible de progresser, car cette voie s’avère toujours ardue pour l’être incarné.

Nende jaoks, kelle mõistus on kiindunud mitteavaldunusse, Kõigekõrgema impersonaalsesse aspekti, on arenemine väga vaevarikas. Materiaalses kehas viibijaile on selle praktika abil arenemine alati raske.

Purport

Purport

Le spiritualiste qui se consacre à l’aspect impersonnel, inconcevable et non manifesté du Seigneur Suprême est un jñāna-yogī. Celui qui est pleinement absorbé dans la conscience de Kṛṣṇa, qui sert le Seigneur avec amour et dévotion, est un bhakti-yogī. La différence entre les deux se manifeste ici de façon décisive: la voie du jñāna-yoga, bien qu’elle conduise finalement au même but, est fort épineuse, alors que la voie du bhakti-yoga (servir directement le Seigneur Suprême) est infiniment plus aisée et convient naturellement à l’âme incarnée. L’âme conditionnée étant incarnée depuis des temps immémoriaux, il lui est très difficile de comprendre sur une base purement théorique qu’elle se distingue du corps matériel. Aussi, le bhakti-yogī adore Kṛṣṇa dans Sa forme arcā, laquelle lui permet d’appliquer justement la conception corporelle qu’il a de toute personne réelle. Il va sans dire que l’adoration du Seigneur Suprême dans Sa forme de mūrti n’est pas une pratique idolâtre. Les Écritures védiques précisent que le culte de Dieu peut être saguṇa ou nirguṇa, selon que l’on voit ou non le Seigneur avec Ses attributs. L’adoration de la mūrti est saguṇa, car le Seigneur y est représenté à l’aide des attributs de la matière. Toutefois, bien que l’on se serve de matériel comme le bois, la pierre ou la peinture à l’huile pour représenter la forme du Seigneur, cette dernière n’est pas matérielle. Telle est la nature absolue du Seigneur Suprême.

Transtsendentaliste, kes järgivad tajumatu, mitteavaldunud Kõigekõrgema Jumala impersonaalse aspekti teed, nimetatakse jñāna-joogideks, ning inimesi, kes viibivad täielikult Kṛṣṇa teadvuses ning teenivad pühendunult Jumalat, nimetatakse bhakti-joogideks. Siin väljendatakse selgelt erinevust jñāna-jooga ja bhakti-jooga vahel. Jñāna-jooga protsess, ehkki lõpuks sama tulemuseni viiv, on väga vaevarikas, samas kui bhakti-jooga, Jumala Kõrgeima Isiksuse vahetu teenimise protsess, on kehastunud hingele märksa lihtsam ning loomupärasem. Individuaalne hing kehastub juba mäletamatutest aegadest ning seepärast on tal väga raske üksnes teoreetiliselt mõista, et ta ei ole see keha. Seepärast tunnistab bhakti-jooga kummardatava jumalusena Kṛṣṇat, sest sedasi saab kohaldada meie mõistuses kinnistunud kehalist kontseptsiooni. Loomulikult ei ole Jumala Kõrgeima Isiksuse kummardamine Tema murti kujul mitte mingi iidoli kummardamine. Vedalikus kirjanduses kinnitatakse, et Kõigekõrgema kummardamine jaguneb kaheks: saguṇaks ja nirguṇaks, ehk Kõigekõrgema kummardamiseks koos Tema atribuutidega või ilma nendeta. Templi jumaluse kummardamine on saguṇa, sest sel juhul on Jumal esindatud materiaalsete elementide abil. Kuid Jumala kuju, ehkki valmistatud materiaalsetest ainetest nagu kivi, puu või õlivärv, ei ole tegelikult materiaalne. Selline on Kõigekõrgema Jumala absoluutne olemus.

Prenons un exemple simple, mais fort approprié: une lettre postée dans une boîte agréée par la poste parviendra sans difficulté à son destinataire. Mais on ne pourra pas en dire autant d’une lettre jetée dans une boîte quelconque, ou dans une imitation de boîte à lettres, non reconnue par le bureau des postes. Ainsi, le Seigneur Suprême, Dieu, est-Il représenté par la mūrti (arcā-vigraha), Sa manifestation ici-bas. Puisqu’Il est omniprésent et tout-puissant, Kṛṣṇa peut, à travers Sa forme arcā, accepter le service de Son dévot et ainsi faciliter la pratique dévotionnelle de l’homme conditionné.

Selgituseks võib tuua lihtsa näite. Tänaval näeme me kirjakaste, ning kui me postitame sinna oma kirjad, siis lähevad nad loomulikult ilma igasuguste probleemideta nende adressaatidele. Kuid lastes kirju mõnda vanasse kirjakasti või selle jäljendusse, mille me oleme kuskilt juhuslikult leidnud ning mida postiteenistus ei ole enda omaks kinnitanud, ei lähe me kirjad kuhugile. Samamoodi on Jumal kinnitanud Oma esindaja templis asuva jumaluse näol, mida nimetatakse arcā-vigrahaks. See arcā-vigraha on Kõigekõrgema Jumala inkarnatsioon, mille läbi on võimalik Jumalat teenida. Jumal on kõikvõimas ning omab kogu jõudu ning seetõttu saab Ta pühendunute teenimise võtta vastu Oma arcā-vigraha kujul, et teha Tema teenimine tingimustest sõltuvalt elava inimese jaoks sobivaks.

Il n’est donc pas difficile pour un dévot d’approcher l’Être Suprême immédiatement, directement, alors que ceux qui empruntent la voie de l’impersonnalisme rencontrent maints obstacles. Ces derniers doivent, pour comprendre l’aspect non manifesté de l’Absolu, étudier certains Écrits védiques comme les Upaniṣads, et donc apprendre la langue sanskrite. Ils doivent également arriver à comprendre des sentiments qui ne peuvent être perçus. Enfin, tout cela doit être parfaitement assimilé et réalisé, tâche bien malaisée pour un homme ordinaire. Le dévot absorbé dans le service de Kṛṣṇa n’a aucun mal à réaliser Dieu, la Personne Suprême, simplement en suivant les instructions d’un maître spirituel authentique, en rendant régulièrement son hommage à la mūrti, en écoutant les gloires du Seigneur et en faisant honneur aux reliefs sanctifiés de la nourriture qui Lui est offerte. De toute évidence, l’impersonnaliste emprunte inutilement un sentier ardu. Et il n’est même pas certain qu’il puisse un jour parvenir à réaliser la Vérité Absolue. Le personnaliste, par contre, y parviendra directement, sans risque et sans peine. On trouve dans le Śrīmad-Bhāgavatam un passage ressemblant fort à notre verset, qui déclare que si, au lieu de suivre la voie de la bhakti, au lieu de s’abandonner à Dieu, la Personne Suprême, on se risque, sa vie durant, à tenter de discerner ce qui est Brahman et ce qui ne l’est pas, on n’y gagnera que peines et difficultés. Ce verset conseille donc de ne pas se risquer à emprunter un chemin épineux, dont on ne peut être sûr qu’il mène à bon port.

Sedasi ei ole pühendunul mingit raskust Kõigekõrgema poole koheselt ja vahetult pöörduda, kuid nende jaoks, kes püüdlevad vaimse teadvustamise poole, järgides impersonaalset meetodit, on selle eesmärgi saavutamine väga raske. Nad peavad mõistma, kuidas Kõigekõrgem on esindatud mitteavaldunus, toetudes sellistele vedalikele pühakirjadele nagu „Upaniṣadid", mis tähendab, et nad peavad ära õppima keele, mõistma mittetajumuslikke tundeid ning teadvustama kõiki neid protsesse. Tavalise inimese jaoks ei ole see just kuigi kerge. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene, kes on hõivatud pühendunud teenimisega, teadvustab Jumala Kõrgeimat Isiksust lihtsalt järgides autoriteetse vaimse õpetaja juhendusi, avaldades regulaarselt jumalusele oma lugupidamist, kuulates Jumala hiilgusest ning süües Jumalale pakutud toidu jääke. Pole kahtlust, et impersonalistid võtavad asjatult omaks väga vaevarikka tee ning riskivad võimalusega lõppude lõpuks Absoluutset Tõde ikkagi mitte teadvustada. Kuid personalist läheneb Jumalale ilma igasuguste raskuste või takistusteta, riskimata seejuures millegagi. Ka „Śrīmad-Bhāgavatamis" kinnitatakse sedasama. Seal öeldakse, et kui inimene peab lõpptulemusena alistuma Jumala Kõrgeimale Isiksusele (seda alistumisprotsessi nimetatakse bhaktiks), kuid üritab selle asemel mõista, mis on ja mis ei ole Brahman, ning kui ta kulutab kogu oma elu selle selgitamiseks, siis on selle tulemuseks vaid probleemid. Seepärast soovitatakse siin seda vaevarikast eneseteadvustamise teed mitte valida, sest sedasi ei saa inimene olla lõpptulemuses kindel.

L’être vivant est une âme éternellement distincte. En cherchant à se fondre dans le Tout absolu, il réalisera peut-être les aspects d’éternité et de connaissance propres à sa nature originelle, mais pas l’aspect de félicité qui lui est aussi inhérent. Il se peut néanmoins que ce spiritualiste versé dans la pratique du jñāna-yoga, en vienne un jour, par la grâce d’un dévot, au service de dévotion, le bhakti-yoga. Mais sa longue pratique de l’impersonnalisme lui créera de nouveaux problèmes, dans la mesure où il ne parviendra que difficilement à se défaire de ce concept. Ainsi, la méditation sur le non-manifesté n’offre que des difficultés à ceux qui s’y attachent, aussi bien dans la pratique que dans la réalisation. Chaque être est doté d’une indépendance partielle, mais il faut savoir en toute certitude que la voie du non-manifesté est contraire à la nature spirituelle et bienheureuse de l’âme. Il faut donc éviter de la suivre.

La conscience de Kṛṣṇa implique une absorption totale dans le service de Dieu. Elle est la meilleure voie. Celui qui délibérément se détourne du service dévotionnel court le risque de dévier vers l’athéisme. Comme l’exprime le présent verset, en tout âge, et plus encore dans le nôtre, la méthode de réalisation qui permet de fixer son attention sur l’inconcevable, le non-manifesté existant au-delà de toute approche des sens, ne doit jamais être encouragée. Le Seigneur, Kṛṣṇa, la déconseille.

Elusolend on igavesti individuaalne hing ning kui ta tahab sulada vaimsesse tervikusse, võib ta saavutada oma igavese looduse igavikulisuse ja teadmiste aspekti teadvustamise, kuid ta ei saa teadvustada õndsuse aspekti. Mõne pühendunu armust võib selline transtsendentalist, kes omab suuri teadmisi jñāna-jooga protsessist, jõuda bhakti-jooga ehk pühendunud teenimiseni. Kuid selleks ajaks võib jñāna-jooga pikaajaline praktiseerimine saada samuti raskuste põhjustajaks, kui inimene ei suuda loobuda impersonaalsetest ideedest. Seega valmistab mitteavaldunu kehastunud hingele raskusi nii selle teadvustamisele püüeldes kui ka seda teadvustades. Iga elav hing on osaliselt sõltumatu ning ta peab alati meeles pidama, et mitteavaldunu teadvustamine on tema vaimse õndsusrikka olemuse vastane. Seepärast ei tasu seda protsessi järgida. Parim tee iga elusolendi jaoks on Kṛṣṇa teadvuse protsess, mis nõuab enese täielikku rakendamist pühendunud teenimisse. Kui inimene tahab eirata pühendunud teenimist, jääb talle oht ateismi pöörduda. Nagu juba selgitatud käesolevas värsis, ei tasuks seepärast kunagi, eriti käesoleval ajastul, soovitada protsessi, milles oma tähelepanu keskendatakse mitteavaldunule, tajumatule, mis jääb väljapoole meelte ulatust. Jumal Kṛṣṇa seda ei soovita.