Skip to main content

TEXT 20

TEXT 20

Texte

Tekst

ye tu dharmāmṛtam idaṁ
yathoktaṁ paryupāsate
śraddadhānā mat-paramā
bhaktās te ’tīva me priyāḥ
ye tu dharmāmṛtam idaṁ
yathoktaṁ paryupāsate
śraddadhānā mat-paramā
bhaktās te ’tīva me priyāḥ

Synonyms

Synonyms

ye: ceux qui; tu: mais; dharmya: de la religion; amṛtam: nectar; idam: ce; yathā: comme; uktam: dit; paryupāsate: s’engagent complètement; śraddadhānāḥ: avec foi; mat-paramāḥ: considérant que le Seigneur Suprême est tout; bhaktāḥ: les dévots; te: ils; atīva: très très; me: à Moi; priyāḥ: chers.

ye — need, kes; tu — kuid; dharma — religiooni; amṛtam — nektarit; idam — seda; yathā — kui; uktam — öeldud; paryupāsate — rakendavad end täielikult; śraddadhānāḥ — usuga; mat-paramāḥ — pidades Mind, Kõigekõrgemat Jumalat, kõigeks; bhaktāḥ — pühendunud; te — nemad; atīva — üliväga; me — Mulle; priyāḥ — kallid.

Translation

Translation

Celui qui, plein de foi, s’engage tout entier dans cette impérissable voie du service de dévotion, faisant de Moi le but suprême, M’est infiniment cher.

Need, kes kindlas usus järgivad seda hävimatut pühendunud teenimise teed ja alistuvad sellele täielikult, seades Mind oma kõrgeimaks eesmärgiks, on Mulle ääretult kallid.

Purport

Purport

Des versets deux à vingt (de mayy āveśya mano ye mām – « celui qui fixe son mental sur Moi » – jusqu’à ye tu dharmāmṛtam idam – « cette impérissable voie du service de dévotion »), le Seigneur a décrit les différents procédés spirituels qui permettent d’aller jusqu’à Lui. Ces procédés sont très chers à Kṛṣṇa, qui reconnaît pour Sien quiconque les suit.

Arjuna demandait quelle était la meilleure voie, entre la recherche du Brahman impersonnel et le service offert à la Personne Suprême. Le Seigneur lui répond si explicitement qu’il est impossible de douter que le service dévotionnel offert à la Personne Suprême soit la meilleure méthode de réalisation spirituelle. En d’autres mots, ce chapitre certifie que la fréquentation de dévots nous amène à développer un attachement pour le pur service de dévotion et à accepter un maître spirituel authentique. On écoute alors de ses lèvres l’enseignement spirituel et l’on commence à chanter les gloires du Seigneur, à observer avec foi, attachement et dévotion les principes régulateurs du bhakti-yoga. Ainsi se trouve-t-on engagé au service transcendantal du Seigneur.

Tout le chapitre met l’accent sur cette voie. Il est donc certain que le service dévotionnel est le seul procédé qui mène de façon absolue à la réalisation spirituelle, à Dieu, la Personne Suprême. La conception impersonnelle de la Vérité Suprême et Absolue, qu’on trouve également décrite dans ce chapitre, n’est valable que jusqu’au moment où l’on se voue à la pleine réalisation spirituelle. En d’autres termes, elle est utile tant qu’on n’a pas eu l’opportunité de rencontrer un pur dévot. Celui qui suit la voie impersonnelle agit sans convoiter les fruits de ses actes. Il médite et cultive la connaissance afin de pouvoir distinguer le spirituel du matériel – activités nécessaires, répétons-le, tant que l’on n’a pas rencontré un pur dévot. Mais celui qui, par bonheur, trouve directement en lui le désir de suivre la voie de la conscience de Kṛṣṇa, en prenant part au service de dévotion pur, n’a pas à franchir une à une les étapes de la réalisation spirituelle. Le service de dévotion, décrit du chapitre sept au chapitre douze de la Bhagavad-gītā, convient mieux à l’être. Pour qui l’adopte, en effet, nul besoin de se soucier du maintien du corps, car, par la grâce du Seigneur, tout lui vient naturellement.

Selles peatükis, alates teisest värsist kuni viimaseni, alates sõnadest mayy āveśya mano ye mām („keskendades oma mõistuse Minule") kuni sõnadeni ye tu dharmāmṛtam idam („see igavese tegevuse religioon") on Jumal selgitanud transtsendentaalse teenimise protsessi, mille abil on võimalik Talle läheneda. Selline protsess on Jumalale väga kallis ning Ta tunnustab inimesi, kes on selle omaks võtnud. Arjuna tõstatas küsimuse, kas on parem järgida impersonaalse Brahmani teadvustamise teed või rakendada end Jumala Kõrgeima Isiksuse isiklikku teenimisse. Jumal vastas talle selgelt ja ühemõtteliselt, et kahtlemata on Jumala Isiksuse pühendunud teenimine kõikidest vaimse teadvustamise protsessidest parim. Teisisõnu öeldes jõutakse selles peatükis järeldusele, et pühendunutega suhtlemise läbi arendab inimene endas välja kiindumuse puhta pühendunud teenimise vastu, misjärel ta võtab vastu autoriteetse vaimse õpetaja ning hakkab tema juhendusel kuulama ja laulma Kṛṣṇast. Ta asub usu, kiindumuse ja pühendumusega järgima pühendunud teenimise reguleerivaid printsiipe, rakendades end sedasi Jumala transtsendentaalsesse teenimisse. Käesolevas peatükis soovitatakse järgida just nimelt seda teed ning seetõttu pole kahtlust, et pühendunud teenimine on ainus absoluutne tee vaimsele eneseteadvustamisele ning Jumala Kõrgeima Isiksuse juurde. Kõrgeima Absoluutse Tõe impersonaalset kontseptsiooni omaks võtmist soovitatakse siin üksnes hetkeni, mil inimene pühendab end vaimsele eneseteadvustamisele. Teiste sõnadega võib impersonaalne kontseptsioon olla inimesele kasutoov nii kaua, kuni tal pole võimalust suhelda puhta pühendunuga. Absoluutse Tõe impersonaalse kontseptsiooni kohaselt töötab inimene, loobudes oma töö viljadest, mediteerib ning omandab teadmisi sellest, mis on vaimne ning mis materiaalne. See on vajalik nii kaua, kuni inimesel pole võimalust suhelda puhta pühendunuga. Kui aga inimeses areneb soov hõivata end Kṛṣṇa teadvuses otseselt Jumala pühendunud teenimisse, siis ei ole tal õnneks vaja vaimse teadvustamise nimel järgida sellist mitmeastmelist protsessi. Nagu selgitatud „Bhagavad-gītā" kuues keskmises peatükis, on pühendunud teenimine inimesele märksa loomupärasem. Teenides pühendunult Jumalat, pole inimesel hinge kehas hoidmiseks vaja materiaalsete asjade pärast muretseda, sest sel juhul tuleb kõik eluks vajalik Jumala armu läbi iseenesest.

Ainsi s’achèvent les teneurs et portées de Bhaktivedanta sur le douzième chapitre de la Śrīmad Bhagavad-gītā traitant du service de dévotion.

Selliselt lõpevad Bhaktivedanta selgitused „Śrīmad Bhagavad-gītā" kaheteistkümnendale peatükile, mis käsitlesid pühendunud teenimist.