Skip to main content

TEXTS 4-5

TEXTS 4-5

Texte

Tekst

buddhir jñānam asammohaḥ
kṣamā satyaṁ damaḥ śamaḥ
sukhaṁ duḥkhaṁ bhavo ’bhāvo
bhayaṁ cābhayam eva ca
buddhir jñānam asammohaḥ
kṣamā satyaṁ damaḥ śamaḥ
sukhaṁ duḥkhaṁ bhavo ’bhāvo
bhayaṁ cābhayam eva ca
ahiṁsā samatā tuṣṭis
tapo dānaṁ yaśo ’yaśaḥ
bhavanti bhāvā bhūtānāṁ
matta eva pṛthag-vidhāḥ
ahiṁsā samatā tuṣṭis
tapo dānaṁ yaśo ’yaśaḥ
bhavanti bhāvā bhūtānāṁ
matta eva pṛthag-vidhāḥ

Synonyms

Synonyms

buddhiḥ: l’intelligence; jñānam: le savoir; asammohaḥ: l’affranchissement du doute et de l’illusion; kṣamā: la clémence; satyam: la véracité; damaḥ: la maîtrise des sens; śamaḥ: la maîtrise du mental; sukham: le bonheur; duḥkham: le malheur; bhavaḥ: la naissance; abhāvaḥ: la mort; bhayam: la peur; ca: aussi; abhayam: l’absence de peur; eva: aussi; ca: et; ahiṁsā: la non-violence; samatā: l’équilibre d’esprit; tuṣṭiḥ: la satisfaction; tapaḥ: la pénitence; dānam: la charité; yaśaḥ: la gloire; ayaśaḥ: l’opprobre; bhavanti: procèdent; bhāvāḥ: les natures; bhūtānām: des êtres; mattaḥ: de Moi; eva: certes; pṛthak-vidhāḥ: diversement ordonnées.

buddhiḥ — arukus; jñānam — teadmised; asammohaḥ — vabadus kahtlustest; kṣamā — andestavus; satyam — tõearmastus; damaḥ — meelte kontroll; śamaḥ — mõistuse kontroll; sukham — õnn; duḥkham — kannatamine; bhavaḥ — sünd; abhāvaḥ — surm; bhayam — hirm; ca — samuti; abhayam — kartmatus; eva — samuti; ca — ning; ahiṁsā — vägivallatus; samatā — tasakaalukus; tuṣṭiḥ — rahuldatus; tapaḥ — askees; dānam — heategevus; yaśaḥ — kuulsus; ayaśaḥ — kurikuulsus; bhavanti — tekivad; bhāvāḥ — loomused; bhūtānām — elusolendite; mattaḥ — Minust; eva — kindlasti; pṛthak-vidhāḥ — mitmekesiselt seatud.

Translation

Translation

L’intelligence, le savoir, l’affranchissement du doute et de l’illusion, la clémence, le véracité, la maîtrise des sens et du mental, le bonheur et le malheur, la naissance et la mort, la peur et l’intrépidité, la non-violence, l’équanimité, la satisfaction, l’austérité, la charité, la gloire et l’opprobre – tous ces aspects de la nature humaine sont par Moi seul créés.

Elusolendite kõikide erinevate omaduste loojaks olen olnud üksnes Mina. Mina olen loonud nii arukuse kui teadmised, vabaduse kahtlustest ja eksiarvamustest, andestavuse, tõearmastuse, kontrolli meelte ja mõistuse üle, õnne ja kannatused, sünni, surma, hirmu, kartmatuse, vägivallast hoidumise, tasakaalukuse, rahuldatuse, askeesid, heategevuse, kuulsuse ja ka häbistuse.

Purport

Purport

Bon ou mauvais, tout ce qui se rapporte à l’homme et se trouve énuméré ici est créé par Kṛṣṇa.

Nagu öeldakse selles värsis, on Kṛṣṇa loonud kõik elusolendite erinevad omadused, olgu need siis head või halvad.

L’intelligence est le pouvoir d’analyser les choses dans leur juste perspective, et le véritable savoir, la capacité à distinguer le spirituel du matériel. La connaissance ordinaire acquise à l’université, qui fait de la matière son seul objet, n’est pas acceptée ici comme le vrai savoir. L’éducation moderne demeure incomplète, car elle ne jette aucune lumière sur le spirituel. Elle s’arrête aux éléments matériels et aux besoins du corps.

Arukus tähendab võimet analüüsida asju nende tõelises valguses, ning teadmised tähendavad arusaamist sellest, mis on hing ning mis on mateeria. Tavapäraselt käsitlevad ülikoolides omandatavad teadmised üksnes mateeriat, ning seetõttu ei loeta neid siinkohal teadmisteks. Teadmised tähendavad vaimse ja materiaalse eristamist. Tänapäeval ei jagata koolides vaimseid teadmisi, vaid räägitakse materiaalsetest elementidest ning kehalistest vajadustest. Seetõttu pole akadeemilised teadmised täielikud.

L’être peut s’affranchir du doute et de l’illusion (asammoha) lorsqu’il devient résolu et comprend la philosophie spirituelle qui transcende la matière. Lentement mais sûrement, il sort de l’état de perplexité dans lequel il était plongé. Mais c’est l’attention et la prudence, et non une acceptation aveugle, qui permettent d’y arriver.

Tout homme doit faire preuve de clémence (kṣamā) en montrant de la tolérance et en pardonnant les offenses mineures d’autrui. La véracité (satyam) consiste à présenter, pour le bien de tous, les faits tels qu’ils sont. Les conventions sociales nous poussent à ne dire la vérité que lorsqu’elle est plaisante. Mais quel genre de véracité est-ce là ? Les faits ne doivent pas être déformés. La vérité doit être exposée directement, franchement, pour que chacun voie les choses comme elles sont. Dire la vérité, c’est par exemple prévenir les gens qu’un homme est un voleur s’il en est un, fût-ce là une vérité déplaisante. Par définition, donc, la véracité exige que les faits soient présentés tels quels, pour le bénéfice de tous.

Asammoha tähendab vabadust kahtlustest ja eksiarvamustest ning selleni on võimalik jõuda, kui inimene ei ole kõhklevalt kahevahel ning mõistab transtsendentaalset filosoofiat. Aeglaselt, kuid kindlalt vabaneb ta segadusest. Mitte midagi ei tule omaks võtta pimesi, esmalt tuleb kõike tähelepanelikult ja ettevaatlikult uurida. Kṣamā tähendab leplikkust ja andestavust. Seda omadust tuleb teadlikult arendada, olles leplik ja andestades teiste väikesed solvangud. Satyam, tõearmastus, tähendab seda, et fakte tuleb teiste hüvanguks esitada sellistena nagu need on. Fakte ei tohi moonutada. Seltskondliku kombe kohaselt öeldakse, et tõtt tohib rääkida vaid siis, kui teised suudavad selle „alla neelata", kuid see pole tõearmastus. Tõde tuleb kõnelda avameelselt, nii, et teised mõistaksid, millised faktid tegelikult on. Kui üks inimene on varas ning teisi inimesi hoiatatakse selle varga eest, siis kõneldakse tõtt. Ehkki tõde võib olla vahel raske „alla neelata", ei tohi seda varjata. Tõearmastus tähendab seda, et teiste hüvanguks tuleb fakte esitada alati sellistena nagu need on. Selline on tõe definitsioon.

Maîtriser ses sens, c’est être capable de ne pas les employer pour des plaisirs personnels inutiles. Il n’est certes pas interdit de répondre aux besoins naturels des sens, mais abuser des plaisirs matériels compromet le progrès spirituel. De même, on ne doit pas absorber son mental en de vaines pensées. Cette discipline du mental a pour nom śama. Il faut éviter de perdre son temps à méditer sur les moyens de s’enrichir, car c’est faire mauvais usage de ses facultés mentales dont le rôle essentiel est de comprendre, à partir de sources authentiques, le besoin primordial de l’homme. Le pouvoir de la pensée doit s’accroître au contact d’hommes qui l’ont déjà hautement développé, au contact d’exégètes reconnus des Écritures, de saints hommes ou de maîtres spirituels.

On trouvera le plaisir ou le bonheur (sukham) dans ce qui favorise le développement de la connaissance spirituelle dans la conscience de Kṛṣṇa et inversement, la peine ou la souffrance dans ce qui ne favorise pas le plein développement de cette conscience. En clair, tout ce qui favorise le développement du savoir doit être accepté et tout ce qui lui est préjudiciable doit être rejeté.

Meelte ohjeldamine tähendab hoidumist meelte kasutamisest tarbetu, isikliku naudingu nimel. Meelte vajaduste õige rahuldamine pole keelatud, kuid tarbetu meeleline nauding on takistuseks vaimse arengu teel. Seetõttu tuleb hoiduda meelte asjatust kasutamisest. Samamoodi tuleb mõistust hoida vabana tarbetutest mõtetest. Seda nimetatakse śamaks. Meil ei tule raisata oma aega mõtiskledes, kuidas rohkem raha teenida. See on mõtlemisvõime väärkasutus. Mõistus tuleb suunata inimese esmase vajaduse mõistmisele ning teadmisi sellest tuleb omandada autoriteetsest allikast. Mõtlemisvõimet tuleb arendada selliste inimeste keskel, kes tunnevad hästi pühakirju; kes on pühakud ja vaimsed õpetajad või kelle mõtlemisvõime on kõrgelt arenenud. Inimene peaks leidma naudingut ja õnne (sukham) selles, mis aitab tal arendada vaimseid teadmisi Kṛṣṇa teadvuses, ning kõiges, mis takistab Kṛṣṇa teadvuse arendamist nägema valu ja kannatuste allikat. Me peame vastu võtma kõik selle, mis aitab meil arendada Kṛṣṇa teadvust ning eemale heitma kõik, mis seda takistab.

La naissance (bhava) ne peut concerner que le corps, puisque, comme cela a été expliqué dans le second chapitre, il n’existe pour l’âme ni naissance ni mort. La naissance et la mort n’affectent que l’enveloppe charnelle.

La peur (bhayam) se manifeste lorsqu’on appréhende l’avenir. Le dévot ignore la peur car, par ses actes, il est assuré de retourner au monde spirituel, auprès de Dieu. Par conséquent, son avenir s’annonce très brillant. Toute autre personne éprouve une anxiété continuelle, ne sachant pas ce que sera l’avenir, dans cette vie comme dans la suivante. Le meilleur moyen d’échapper à cette angoisse, à cette peur, est de connaître Kṛṣṇa et de vivre toujours en pleine conscience de Sa personne. Le Śrīmad-Bhāgavatam (11.2.37) explique que la crainte vient de notre absorption dans l’énergie illusoire (bhayaṁ dvitīyābhiniveśataḥ syāt). Elle n’atteint donc plus quiconque est libéré du joug de cette énergie, quiconque est conscient de ne pas être un corps de matière mais un être spirituel, partie intégrante de Dieu et qui par conséquent est engagé dans le service absolu de la Personne Suprême. La peur est le tribut de l’homme dénué de conscience de Kṛṣṇa. Seul l’homme conscient de Kṛṣṇa connaît l’absence de peur (abhayam).

Bhava, sünd, viitab materiaalsele kehale. Mis puutub hinge, siis nagu „Bhagavad-gītā" alguses juba selgitatud, ei eksisteeri hinge jaoks ei sündi ega surma. Sünd ja surm on seotud üksnes meie kehastumisega materiaalses maailmas. Hirm tuleneb aga tuleviku pärast muretsemisest. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei koge hirmu, sest ta on oma tegevused seadnud nii, et lõpptulemusena pöördub ta kindlasti tagasi vaimsesse taevasse, tagasi koju, Jumala juurde. Seega on tema tulevik ülimalt helge. Teised inimesed aga ei tea, mida tulevik neile toob või milline saab olema nende järgmine elu. Seetõttu on nad pidevalt muredest vaevatud. Et vabaneda sellest vaevatusest, on parim toimimisviis jõuda Kṛṣṇa mõistmiseni ning viibida alati Kṛṣṇa teadvuses. Sel moel vabaneme me kõikidest hirmudest. „Śrīmad- Bhāgavatamis" (11.2.37) öeldakse: bhayaṁ dvitīyābhini-veśataḥ syāt. Selles värsis kinnitatakse, et hirmu põhjustab süvenemine illusoorsesse energiasse. Kuid nendel, kes on vabad illusoorse energia mõju alt, kes on veendunud, et nad ei ole mitte materiaalsed kehad, vaid Jumala Kõrgeima Isiksuse vaimsed osakesed, ning kes on seetõttu rakendanud end Kõigekõrgema Jumala transtsendentaalsesse teenimisse, pole midagi karta. Nende tulevik on väga helge. Hirm on omane ainult sellistele inimestele, kes ei viibi Kṛṣṇa teadvuses. Abhayam, kartmatus, on saavutatav üksnes Kṛṣṇa teadvuses viibides.

La non-violence (ahiṁsā) implique que l’on ne fasse rien qui puisse provoquer la douleur ou la confusion chez autrui. Si les programmes proposés par les hommes politiques, les sociologues, les philanthropes et autres n’apportent que de piètres résultats, c’est que leurs auteurs ne possèdent pas la vision spirituelle et ne savent pas ce qui est vraiment bon pour l’humanité. Ahiṁsā implique qu’il faut éduquer les gens de façon à ce qu’ils puissent tirer pleinement parti de leur forme humaine. Le corps humain étant essentiellement destiné à la réalisation spirituelle, tout programme qui ne tend pas à ce but lui fait violence. En définitive, la non-violence est ce qui favorise le bonheur spirituel futur de l’humanité.

Ahiṁsā ehk vägivallast hoidumine tähendab seda, et me ei tohiks teha midagi, mis põhjustaks teistele kannatusi ja segadust. Arvukate poliitikute, sotsioloogide ja filantroopide poolt lubatud materiaalsed tegevused ei tooda kuigi häid tulemusi, sest neil puudub transtsendentaalne nägemus ning seetõttu nad ei tea, mis oleks inimühiskonnale tegelikult kasutoov. Ahiṁsā tähendab seda, et inimesi tuleks õpetada oma inimkeha ära kasutama parimal võimalikul viisil. Inimkeha on mõeldud vaimseks teadvustamiseks ning seetõttu tarvitab iga liikumine või ühing, mis ei ole suunatud sellele eesmärgile, inimeste peal vägivalda. Seda, mis aitab inimestel saavutada tulevikus vaimset õnne, nimetatakse vägivallast hoidumiseks.

L’équanimité (samatā), c’est se libérer de l’attachement et de l’aversion. Être trop attaché, ou ne pas l’être du tout, n’est pas bon en soi. Le monde matériel doit être accepté de façon égale, sans attachement ni aversion. On doit accepter tout ce qui favorise la conscience de Kṛṣṇa et rejeter tout ce qui peut lui faire obstacle. Voilà ce qu’on appelle samatā, l’équanimité. Le dévot n’a ni aversion ni attachement, et son acceptation ou son rejet d’une chose ne dépend que de l’utilité que celle-ci peut avoir dans la pratique de la conscience de Kṛṣṇa.

Samatā, tasakaalukus, tähendab vabadust kiindumustest ning vastumeelsustest. Olla millessegi väga tugevalt kiindunud või tunda millegi vastu tugevat vastumeelsust pole kuigi hea. Sellesse materiaalsesse maailma tuleb suhtuda kiindumuse ja vastikustundeta. Vastu tuleb võtta kõik see, mis aitab kaasa Kṛṣṇa teadvuse arendamise jätkamisele, seda takistav tuleb aga kõrvale heita. Seda nimetatakse samatāks ehk tasakaalukuseks. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei heida midagi kõrvale, mis aitab tal arendada Kṛṣṇa teadvust, ega võta midagi vastu, juhul kui see ei ole vajalik Kṛṣṇa teadvuse arendamises.

La satisfaction (tuṣṭi), c’est ne pas chercher à toujours accroître ses biens matériels, mais au contraire se contenter de ce que le Seigneur Suprême nous accorde par Sa grâce.

L’austérité, ou pénitence (tapas), inclut les nombreux principes régulateurs que recommandent les Védas. Se lever tôt le matin, par exemple, et se laver. Se lever de très bonne heure peut être parfois bien désagréable. C’est pourquoi tout effort volontaire qu’on accomplira afin de se soumettre à ces règles sera qualifié d’austérité. Des jeûnes sont également prescrits en certains jours du mois. On peut avoir du mal à les observer, mais quiconque est fermement déterminé à progresser dans la science de la conscience de Kṛṣṇa n’hésitera pas à supporter ces désagréments. Il ne s’agit pas néanmoins, de jeûner sans raison ou au mépris de ce que conseillent les Écritures, par exemple pour des raisons politiques. La Bhagavad-gītā explique que ces sortes de jeûnes relèvent de l’ignorance. Or, aucun acte inspiré par l’ignorance ou la passion ne saurait engendrer de bienfait spirituel. En revanche, tout ce qui relèvera du mode d’influence de la vertu nous fera progresser. Ainsi, le jeûne accompli en accord avec les injonctions védiques permettra-t-il d’enrichir notre connaissance spirituelle.

Tuṣṭi ehk rahuldatus tähendab seda, et inimene ei peaks suunama oma tegevusi tarbetult üha suurema materiaalse vara omandamisele. Inimene peaks rahulduma sellega, mida Kõigekõrgem Jumal Oma armust talle annab. Seda nimetatakse rahuldatuseks. Tapas tähendab askeesi. „Vedades" on antud suur hulk reegleid, mis kuuluvad tapase hulka, nagu näiteks hommikul vara tõusmine ja enese pesemine. Vahel võib hommikul varakult tõusmine olla väga raske, kuid sundides end vabatahtlikult sellistele regulatsioonidele alluma, sooritame me askeese. Samuti eksisteerivad ettekirjutused iga kuu kindlatel päevadel paastumiseks. Selline paastumine võib tunduda küll ebameeldiv, kuid toetudes otsusekindlusele Kṛṣṇa teadvuse teaduses edasi areneda, peaks inimene aktsepteerima selliseid kehalisi katsumusi, kui need on pühakirjades ette nähtud. Tarbetult või vedalike ettekirjutustega vastukäivalt paastuda aga ei soovitata. „Bhagavad-gītās" öeldakse, et näiteks mingitel poliitilistel põhjustel paastumine on paastumine teadmatusest. Teadmatusest või kirest ajendatud teod aga ei aita meil vaimselt areneda. Vaimselt areneda aitavad meil vooruslikkusest ajendatud teod ning vedalike ettekirjutuste kohane paastumine rikastab inimese vaimseid teadmisi.

Pour ce qui est de la charité, tout homme doit donner la moitié de son revenu pour le service d’une bonne cause. Cette cause doit être la conscience divine, qui est non seulement une bonne cause, mais aussi la meilleure: Kṛṣṇa étant infiniment bon, Sa cause l’est tout naturellement elle aussi. Il s’agit donc de faire la charité à ceux qui œuvrent dans cette voie, aux brāhmaṇas, disent les Écritures védiques. Cette pratique est toujours suivie en Inde, bien que de nos jours la plupart des gens ne l’appliquent plus vraiment selon les normes scripturaires. On pourrait évidemment se demander pourquoi il faut faire la charité aux brāhmaṇas: tout simplement parce qu’ils cultivent à chaque instant de leur existence la connaissance spirituelle la plus haute, et qu’ayant voué leur vie entière à comprendre le Brahman, ils n’ont pas le loisir de gagner de l’argent. Celui qui connaît le Brahman est un brāhmaṇa (brahma jānātīti brāhmaṇaḥ). Les sannyāsīs doivent eux aussi bénéficier de la charité. Du reste, s’ils demandent l’aumône de porte en porte, ce n’est pas pour s’enrichir, mais bien pour satisfaire aux exigences missionnaires de leur vocation. Ils vont de maison en maison pour aider les familles qui n’ont plus conscience du vrai but de la vie, à sortir des ténèbres de l’ignorance. Sous couvert de mendicité, ils encouragent les chefs de famille à raviver leur conscience de Kṛṣṇa. Ils dispensent l’enseignement des Védas qui exhortent les hommes à s’éveiller aux perfections que leur doit la vie humaine, en même temps qu’ils leur indiquent la méthode qui y conduit. C’est donc pour de bonnes causes qu’il faut donner, comme le maintien des sannyāsīs et des brāhmaṇas, et non pour des causes frivoles.

Mis puutub heategevusse, siis peaks inimene annetama poole oma sissetulekust heal otstarbel. Milline annetus on tehtud heal otstarbel? Heal otstarbel tehtud annetus on annetus Kṛṣṇa teadvuse levitamiseks ning selline annetus ei ole tehtud mitte üksnes heal, vaid parimal otstarbel. Kuna Kṛṣṇa on hea, on ka Tema heaks annetamine hea tegu. Seega tuleks annetused teha inimestele, kes arendavad Kṛṣṇa teadvust. Vedakirjanduses öeldakse, et annetusi tuleb teha brāhmaṇatele. Seda ettekirjutust järgitakse ka veel tänapäeval, ehkki mitte kuigi täpselt vedalikke ettekirjutusi järgides. Sellegipoolest on see reegel – brāhmaṇatele tuleb teha annetusi. Miks? Sest brāhmaṇad on pühendunud vaimsete teadmiste arendamisele. Brāhmaṇa peaks pühendama kogu oma elu Brahmani mõistmisele. Brahma jānātīti brāhmaṇaḥ: see, kes tunneb Brahmanit, on brāhmaṇa. Seega tuleb annetusi teha brāhmaṇatele, sest nad on alati hõivatud kõrgema vaimse teenimisega ning neil pole aega endale elatist teenida. Vedakirjanduses öeldakse, et annetusi tuleb samuti teha sannyāsīdele ehk inimestele, kes on võtnud omaks loobumusliku elukorralduse. Sannyāsī käib ukselt uksele kerjamas, kuid mitte raha saamiseks, vaid misjonitöö eesmärgil. Sannyāsī ülesandeks on äratada perekondlikke inimesi teadmatuse unest. Kuna perekondlikud inimesed on hõivatud pereasjadega, on nad unustanud elu tegeliku eesmärgi: Kṛṣṇa teadvuse äratamise; seetõttu on sannyāsī ülesandeks külastada kerjusena perekondlikke inimesi ning ärgitada neid arendama Kṛṣṇa teadvust. „Vedades" on öeldud, et inimene peab end üles äratama ning saavutama selle, millele tal inimesena õigus on. Sannyāsī levitab Kṛṣṇa teadvust ning õpetab selleni jõudmise meetodit. Seega tuleb annetusi teha sannyāsīdele, brāhmaṇatele ning teistel headel otstarvetel, mitte aga juhuslikult.

Le véritable renom (yaśas) doit correspondre à la définition qu’en a donnée Śrī Caitanya: un homme n’est illustre que s’il est célébré pour sa grande dévotion, pour ce qu’il accomplit dans la conscience de Kṛṣṇa. Toute autre forme de gloire est sans valeur.

Yaśas tähendab kuulsust. Jumal Caitanya ütles, et inimene on kuulus, kuid teda tuntakse kui väljapaistvat pühendunut. See on tõeline kuulsus. Kui inimene saavutab Kṛṣṇa teadvuse arendamises erakordset edu, siis saab temast tõeliselt kuulus inimene. Need, kellel sellist kuulsust pole, on häbistatud inimesed.

Les vertus que nous venons d’énumérer se manifestent chez les devas et chez les humains des différentes planètes de l’univers. Ceux qui prennent part au service de dévotion développent naturellement toutes les bonnes qualités créées par le Seigneur Suprême.

Kõik need omadused avalduvad inimühiskonnas ja pooljumalate ühiskonnas kogu universumis. Teistel planeetidel on palju erinevaid inimühiskondi, ning need omadused avalduvad neis kõigis. Sellele, kes soovib Kṛṣṇa teadvuses areneda, loob Kṛṣṇa kõik need omadused, kuid inimene peab neid omadusi ise sisemiselt arendama. Kõigekõrgema Jumala tahte kohaselt arendab end Tema pühendunud teenimisse rakendanud inimene endas kõiki häid omadusi.

Kṛṣṇa est à l’origine de tout ce qui existe, le bon comme le mauvais. Rien ne se manifeste dans l’univers matériel qui ne soit déjà en Lui. Qui sait cela possède le vrai savoir. Bien que les manifestations en cet univers soient diverses, Kṛṣṇa est leur source unique.

Kõige eksisteeriva, olgu see siis hea või halb, algeks on Kṛṣṇa. Selles materiaalses maailmas ei ole seega mitte midagi, mille lätteks ei oleks Kṛṣṇa. Selle teadmine on tõepoolest tarkus: ehkki me oleme teadlikud eksistentsi mitmekesisusest, peame me teadvustama, et kõige allikaks on Kṛṣṇa.