Skip to main content

CHAPITRE 4

Chapter 4

Au-delà des limites de l’univers

Taevas selle universumi kohal

Bien que sur les planètes supérieures de notre univers règnent la naissance et la mort, de grands yogīs s’efforcent de les atteindre. On peut se demander pourquoi. C’est que bien qu’ils possèdent d’immenses pouvoirs, ces yogīs ont encore tendance à vouloir jouir des plaisirs matériels. Les planètes supérieures leur offrent une longévité exceptionnelle. Śrī Kṛṣṇa indique la valeur du temps sur ces planètes :

Kui isegi selle universumi kõrgeimad planeedid alluvad sünni ja surma tsüklile, miks püüdlevad siis suured joogid nendele tõusmise poole? Põhjuseks on tõsiasi, et ehkki need joogid võivad olla omandanud mitmed müstilised võimed, on neil siiski säilinud kalduvus materiaalse elu võimaluste nautimiseks. Kõrgematel planeetidel on elu kestus meie mõistes aga uskumatult pikk. Śrī Kṛṣṇa räägib nende planeetide ajaarvestusest järgmist:

sahasra-yuga-paryantam
ahar yad brahmaṇo viduḥ
rātriṁ yuga-sahasrāntāṁ
te ’ho-rātra-vido janāḥ
sahasra-yuga-paryantam
ahar yad brahmaṇo viduḥ
rātriṁ yuga-sahasrāntāṁ
te ’ho-rātra-vido janāḥ

« À l’échelle humaine, un jour de Brahmā équivaut à mille des différents âges, et autant sa nuit. » (Bhagavad-gītā, 8.17)

"Brahmā üks päev on võrdne tuhande ajastuga Maal. Ja sama pikk on ka Brahmā öö." (Bg. 8.17)

Un yuga dure 4 300 000 années. Ce nombre multiplié par mille représente douze heures de la vie de Brahmā, sur sa planète Brahmaloka, et de même douze autres de ces heures représentent une nuit. Trente de tels jours valent un mois, douze mois une année, et Brahmā vit pendant cent de ces années. La vie sur une telle planète s’avère donc incroyablement longue ; et pourtant, même si c’est après des milliards d’années, les habitants de Brahmaloka doivent aussi affronter la mort. À moins d’aller sur les planètes spirituelles, il n’y a pas moyen d’échapper à la mort.

Üks yuga kestab 4 300 000 aastat. Seda arvu tuhandega korrutades saame me ühe Brahmā päeva pikkuse Brahmaloka planeedil. Ning sama pikk on öö kestus. Kolmkümmend sellist ööpäeva võrdub ühe kuuga, kaksteist kuud ühe aastaga, ning Brahmā elu kestuseks on sada sellist aastat. Elu Brahmalokal on tõepoolest pikk, kuid kõigi nende triljonite aastate järel tuleb sealsetelgi elanikel ikkagi alistuda surmale. Surma käest pääseme me alles vaimsetele planeetidele tõustes.

avyaktād vyaktayaḥ sarvāḥ
prabhavanty ahar-āgame
rātry-āgame pralīyante
tatraivāvyakta-saṁjñake
avyaktād vyaktayaḥ sarvāḥ
prabhavanty ahar-āgame
rātry-āgame pralīyante
tatraivāvyakta-saṁjñake

« Quand vient le jour de Brahmā, tous les êtres vivants sortent de l’état non manifesté, et ils y retournent à la tombée de la nuit. » (Bhagavad-gītā, 8.18)

"Brahmā päeva alates saavad alguse ka suur hulk elusolendeid, ning Brahmā öö saabudes nad hävivad." (Bg. 8.18)

À la fin d’un jour de Brahmā, tous les systèmes planétaires se voient recouverts d’eau, et leurs habitants anéantis. Après cette dévastation, et une fois passée la nuit de Brahmā, lorsqu’il s’éveille à l’aube, survient une nouvelle création, et tous les êtres réapparaissent. Ainsi, la nature même de ce monde est d’être soumis à la création et à la destruction.

Brahmā päeva lõppedes kattuvad kõik madalamad planetaarsüsteemid veega, ja nendel elunevad olendid hävitatakse. Kui pärast seda hävitustööd Brahmā öö on möödunud, luuakse kõik hävitatu hommikul, kui Brahmā ärkab, uuesti. Allumine loomise ja hävitamise protsessile on seega materiaalse maailma loomuseks.

bhūta-grāmaḥ sa evāyaṁ
bhūtvā bhūtvā pralīyate
rātry-āgame ’vaśaḥ pārtha
prabhavaty ahar-āgame
bhūta-grāmaḥ sa evāyaṁ
bhūtvā bhūtvā pralīyate
rātry-āgame ’vaśaḥ pārtha
prabhavaty ahar-āgame

« Ô fils de Pṛthā, chaque jour de Brahmā, des myriades d’êtres sont à nouveau ramenés à l’existence, et la nuit venue, tous sont anéantis sans qu’ils puissent s’y soustraire. » (Bhagavad-gītā, 8.19)

"Taas ja taas algab päev, ja elusolendid tulevad oma mitmekesisuses ilmavalgele, ja öö saabudes, oo Pārtha, tuleb neil kõigil taaskord abitult alistuda hävitamisele." (Bg. 8.19)

Bien que les êtres vivants ne veuillent pas de dévastation, celle-ci survient et submerge les planètes jusqu’à ce que tous leurs habitants soient engloutis dans les eaux, et ce, d’un bout à l’autre de la nuit de Brahmā. Mais lorsque vient le jour, l’eau peu à peu se retire.

Ehkki elusolendid on hävitamise vastu, häving toimub, planeedid kattuvad veega ja kõik elusolendid jäävad Brahma ööks vee alla. Kuid päeva saabudes vesi järk-järgult hajub.

paras tasmāt tu bhāvo ’nyo
’vyakto ’vyaktāt sanātanaḥ
yaḥ sa sarveṣu bhūteṣu
naśyatsu na vinaśyati
paras tasmāt tu bhāvo ’nyo
’vyakto ’vyaktāt sanātanaḥ
yaḥ sa sarveṣu bhūteṣu
naśyatsu na vinaśyati

« Il existe cependant une autre nature non manifestée, qui est éternelle et se situe au-delà des états manifesté et non manifesté de la matière. Indestructible et suprême, elle demeure intacte quand tout en l’univers matériel est dissous. » (Bhagavad-gītā, 8.20)

"Ometigi eksisteerib ka teine loodus, mis on igavene, ja mis on transtsendentaalne loodava ja hävitatava mateeria suhtes. Seda kõrgemat loodust ei hävitata kunagi. Siis kui hävitatakse kõik siin materiaalses maailmas, jääb see ikkagi muutumatuks." (Bg. 8.20)

On ne peut mesurer l’étendue de l’univers matériel, mais les Védas nous apprennent que des millions d’univers composent la création et qu’au-delà de ces univers matériels, existe un autre monde, celui-là spirituel. Toutes les planètes y sont éternelles, de même que l’existence de tous les êtres qui y vivent. Dans ce verset, le mot bhāvaḥ, signifiant nature, nous indique une autre nature, un autre monde.

En ce monde même nous pouvons déjà distinguer deux natures, l’esprit et la matière. L’âme qui habite le corps est esprit, et tant qu’elle vit dans le corps, celui-ci est animé ; à l’opposé, dès que l’âme, ou l’étincelle spirituelle, quitte le corps, il devient immobile. La nature spirituelle représente la nature supérieure de Kṛṣṇa, tandis que la nature matérielle représente Sa nature inférieure. Au-delà de la nature matérielle existe bel et bien une autre nature, supérieure et entièrement spirituelle, mais ceci ne peut être compris par la voie de l’empirisme. Nous pouvons peut-être voir des millions et des millions d’étoiles à travers un télescope, mais nous ne pouvons pas nous y rendre et les visiter. Nous devons donc reconnaître nos limites. Si par la connaissance expérimentale nous ne pouvons pas même comprendre l’univers matériel, quelle possibilité avons-nous de connaître Dieu et Son royaume ? Il nous faut accepter qu’aucune expérience empirique ne nous donnera d’y parvenir. Le savoir nous viendra par l’écoute de la Bhagavad-gītā. Si nous adhérons à la conscience de Kṛṣṇa, toutes les informations au sujet de Kṛṣṇa et de Son royaume nous seront révélées.

Meie kujutlusvõime ei suuda haarata materiaalse universumi ulatust, kuid Vedakirjanduses saadav informatsioon kinnitab meile, et terves loomes eksisteerib miljoneid universumeid, ja kõigist neist kõrgemal eksisteerib veel teine, vaimne maailm. Sealsed planeedid on kõik igavesed, ja sealsed asustajad elavad igavesti. Sõna bhāvaḥ tähendab selle värsis "loodus", viidates sellega teisele loodusele. Ka selles maailmas võime me täheldada kahte loodust. Elusolend on vaim, ning seni kuni ta viibib kehas, on ta ka selle keha elustajaks, kuid niipea kui elusolend, vaimne säde, kehast lahkub, muutub keha elutuks. Vaimset loodust nimetatakse Kṛṣṇa kõrgemaks looduseks, ja materiaalset loodust madalamaks. Sellest materiaalsest loodusest kõrgemal asuv teine loodus on läbinisti vaimne. Katsetuste läbi me selle olemuse mõistmiseni jõuda ei suuda. Teleskoobi abil võime me vaadelda miljoneid tähti, kuid nendeni jõudmine pole meie võimuses. Me peame mõistma, kuivõrd võimetud me tegelikult oleme. Meie suuda katsetamise läbi isegi mitte seda materiaalset universumit tundma õppida, kuidas võiksime me siis veel loota, et me suudame sel viisil mõista Jumalat ja Tema kuningriiki? Katsetamise läbi pole võimalik selle mõistmiseni jõuda. Et seda mõista, tuleb meil kuulata "Bhagavad-gītās" kirja pandut. Me ei saa katsetamise teel välja uurida, kes on meie isa, me peame küsima seda ema käest, ja uskuma, mida ta meile ütleb. Kui me teda ei usu, ei saagi me oma küsimusele vastust. Ja samamoodi avaneb meile kogu informatsioon Kṛṣṇast ja Tema kuningriigist kui me järgime täpselt Kṛṣṇa teadvuse meetodeid.

Les mots paras tasmāt tu bhāvaḥ désignent la nature supérieure, et vyaktāḥ fait référence à ce qui est manifesté devant nos yeux. Nous pouvons percevoir l’univers matériel : la terre, le soleil, les étoiles et les planètes. Mais au-delà se trouve un autre univers, celui-là de nature éternelle, avyaktāt sanātanaḥ. La nature spirituelle est sanātanaḥ, éternelle : elle n’a ni commencement ni fin. La nature matérielle par contre a un commencement et une fin. Un nuage dans le ciel semble couvrir une grande étendue, mais en réalité il ne représente qu’un infime point couvrant une partie insignifiante de la totalité du firmament. Parce que nous sommes très petits, insignifiants, il suffit que quelques centaines de kilomètres soient couverts de nuages pour qu’il nous semble que le ciel tout entier est recouvert. Pareillement, l’univers matériel est comparable à un nuage insignifiant dans le vaste ciel spirituel. Et tout comme un nuage a une origine et une fin, il en va de même pour cette nature matérielle. Mais lorsque les nuages se dispersent et que le ciel s’éclaircit, nous pouvons voir les choses sous leur véritable jour. Le corps, lui aussi, est comme un nuage passant sur l’âme spirituelle. Il demeure quelque temps, donne ses fruits, décline puis disparaît. N’importe quel phénomène matériel observé est soumis à ces six transformations : il voit le jour, grandit, se stabilise, donne ses fruits, décline, puis disparaît. Or, Kṛṣṇa indique qu’au-delà de ces changements, de cette nature « comme un nuage » il existe une nature spirituelle qui elle, est éternelle, qui toujours demeure même lorsque la nature matérielle est anéantie.

Paras tu bhāvaḥ tähendab "kõrgem loodus", ja vyaktaḥ tähistab seda, mida me hetkel avaldununa näeme. Me näeme, et materiaalne universum avaldub Maa, Päikese, tähtede ja planeetide näol. Ja sellest universumist kõrgemal eksisteerib teine, igavene loodus. Avyaktāt sanātanaḥ. Materiaalsel loodusel on algus ja lõpp, kuid vaimne loodus on sanātanaḥ — igavene. Sel pole ei algust ega lõppu. Kuidas on see võimalik? Üks pilv võib katta taevas küll suure ala, kuid terves taevas on ta siiski vaid väike täpike, mis katab kinni vaid ühe tähtsusetu osa. Selle põhjuseks, et meile tundub ta katvat suurt ala on see, et me ise oleme niivõrd pisikesed. Samamoodi on see materiaalne universum vaid väike tähtsusetu pilveke tohutus vaimses taevas. Ta on kaetud mahat-tattvaga, mateeriaga. Ja nagu pilv tekib ja hävib, niisamuti ka materiaalne maailm. Kui pilved hajuvad ja taevas selgineb, oleme me võimelised nägema kõike nii nagu see on. Ka meie praegune keha on kui pilv vaimse hinge kohal. See kestab mõne aja, annab järglasi, seejärel kärbub ja hävib. Ükskõik, mida me siin materiaalses maailmas ka ei vaatleks, allub see materiaalse looduse kuuele muutusele — see sünnib, kasvab, eksisteerib teatud aja, annab järglasi, kärbub ja lõpuks hävib. Kṛṣṇa kinnitab aga, et väljapool neid muutumisi, väljapool seda pilvesarnast loodust on vaimne loodus, mis on igavene. Kui see materiaalne loodus hävib, jääb vaimne loodus, avyaktāt sanātanaḥ, endiselt püsima.

Dans la littérature védique, on trouve bon nombre d’informations relatives aux mondes matériel et spirituel. Le deuxième Chant du Śrīmad-Bhāgavatam nous fournit des descriptions du monde spirituel et de ses habitants. En vérité, tout ce qui existe ici-bas s’y retrouve sous un jour réel. Ici, dans l’univers matériel chaque chose n’est qu’une imitation, une ombre de ce qui existe dans le monde spirituel. Dans un cinéma, nous ne voyons qu’une représentation de la scène réelle ; de même le Śrīmad-Bhāgavatam enseigne que l’univers matériel n’est rien d’autre qu’un amalgame de matière façonné d’après la réalité spirituelle, un peu comme un mannequin dans la vitrine d’un magasin qui est fait à l’image d’une femme. Tout homme sensé sait bien que le mannequin n’est qu’une imitation.

Śrīdhara Svāmī dit que parce que le monde spirituel est réel, l’univers matériel qui n’en est qu’une imitation, semble lui aussi réel. Nous devons comprendre l’essence de la réalité : la réalité veut dire l’existence qui ne peut pas être annihilée. Réalité signifie donc éternité.

Vedakirjandus sisaldab suurel hulgal informatsiooni nii materiaalsest kui vaimsest taevast. "Śrīmad-Bhāgavatami" Teises Laulus kirjeldatakse meile vaimset taevast ja selle asustajaid. Vedakirjandusest võime leida isegi informatsiooni, et vaimses taevas eksisteerivad vaimsed õhulaevad, millega vabastatud hinged rändavad välgukiirusel vaimse taeva planeetide vahel. Praktiliselt kõik, mida võime näha siinses maailmas, eksisteerib ka vaimses taevas. Siinses materiaalses taevas on kõik vaid imitatsioon, varikuju sellest, mis eksisteerib vaimses taevas. Täpselt nagu me kinolinal näeme jäljendkujundit tegelikkusest, kinnitab "Śrīmad-Bhāgavatam" meile, et see materiaalne maailm on vaid tegelikkuse järgi kujundatud mateeria kombinatsioon, samamoodi nagu mannekeentüdruk poeaknal on kujundatud tegeliku tüdruku järgi. Iga täie aru juures inimene mõistab, et mannekeen poeaknal on vaid jäljendus. Śrīdhara Svāmī ütleb, et kuna vaimne maailm on tegelikkus, siis materiaalne maailm, mis on selle jäljendus, tundub samuti olevat tegelikkus. Me peame mõistma tegelikkuse tegelikku tähendust — tegelikkus tähendab seda, mille eksistents ei ole lõpetatav, tegelikkus tähendab igavikulisust.

nāsato vidyate bhāvo
nābhāvo vidyate sataḥ
ubhayor api dṛṣṭo ’ntas
tv anayos tattva-darśibhiḥ
nāsato vidyate bhāvo
nābhāvo vidyate sataḥ
ubhayor api dṛṣṭo ’ntas
tv anayos tattva-darśibhiḥ

« Ceux qui voient la vérité ont conclu, après avoir étudié leurs natures respectives, à l’impermanence du non-existant [le corps matériel] et à l’immuabilité de l’éternel [l’âme spirituelle]. » (Bhagavad-gītā, 2.16)

"Need, kes näevad tõde, on jõudnud järeldusele, et see, mida pole olemas, ei saa ka püsida, ja see, mis on olemas, ei saa iial lakata olemast. Sellise järelduseni on nad jõudnud mõlemat loodust uurinuna." (Bg. 2.16)

Le vrai bonheur réside en Kṛṣṇa ; le plaisir matériel, lui, qui est temporaire, n’est pas véritable. Ceux qui voient les choses sous leur vrai jour ne prennent pas part aux plaisirs chimériques. Le véritable but de la vie humaine consiste à atteindre le monde spirituel, mais comme le fait remarquer le Śrīmad-Bhāgavatam, la plupart des gens ne le savent pas. La vie humaine est destinée à saisir la réalité et à la rejoindre. Toute la littérature védique nous enseigne de ne pas demeurer dans les ténèbres. L’univers matériel est de nature ténébreuse, alors que le monde spirituel resplendit de lumière, mais sans pour autant être éclairé par le feu ou l’électricité. Kṛṣṇa nous le dit dans le quinzième chapitre de la Bhagavad-gītā :

Tegelik nauding on Kṛṣṇa, sest materiaalne nauding, mis on ajalik, ei ole tegelik. Need, kes näevad asju nii nagu need on, ei huvitu varinaudingutest. Inimeksistentsi tegelik eesmärk on vaimsesse taevasse jõudmine, kuid nagu kinnitab "Śrīmad-Bhāgavatam", pole enamikel inimestel sellest mingit aimu. Inimelu on mõeldud tegelikkuse mõistmiseks ja enese tegelikkusse kandmiseks. Kõik Vedakirjanduse teosed õpetavad meid siia pimedusse mitte jääma. Selle materiaalse maailma looduseks on pimedus, kuid vaimne maailm on täis valgust ega vaja valgustamist tule või elektriga. Sellele viitab Kṛṣṇa "Bhagavad- gītā" viieteistkümnendas peatükis (15.6):

na tad bhāsayate sūryo
na śaśāṅko na pāvakaḥ
yad gatvā na nivartante
tad dhāma paramaṁ mama
na tad bhāsayate sūryo
na śaśāṅko na pāvakaḥ
yad gatvā na nivartante
tad dhāma paramaṁ mama

« Ce royaume suprême, le Mien, ni le soleil ni la lune, ni le feu ou l’électricité ne l’éclairent. Pour qui l’atteint, point de retour en ce monde. »

"Minu elupaika ei valgusta ei päike ega kuu ega elektrivalgus. See, kes jõuab Minu elupaika, ei pea kunagi tagasi pöörduma sellesse materiaalsesse maailma."

Le monde spirituel est dit non manifesté, car il ne peut être perçu par les sens matériels :

Vaimset maailma nimetatakse avaldamatuks, sest materiaalsete meelte abil pole seda võimalik tajuda.

avyakto ’kṣara ity uktas
tam āhuḥ paramāṁ gatim
yaṁ prāpya na nivartante
tad dhāma paramaṁ mama
avyakto ’kṣara ity uktas
tam āhuḥ paramāṁ gatim
yaṁ prāpya na nivartante
tad dhāma paramaṁ mama

« Cet endroit dont on ne retombe jamais une fois qu’on l’a atteint, que les Védāntistes décrivent comme non manifesté et impérissable, cette destination ultime est Ma demeure suprême. » (Bhagavad-gītā, 8.21)

"Seda ülimat elupaika nimetatakse avaldamatuks ja vääratamatuks, ja see on ülimaks sihtkohaks. See, kes jõuab sinna, ei pea enam kunagi tagasi pöörduma. See paik on Minu ülim elupaik." (Bg. 8.21)

Ce verset fait allusion à un grand périple. Nous devons en effet arriver à voyager dans l’espace, à travers l’univers matériel, à percer son enveloppe pour enfin entrer dans le monde spirituel. Paramāṁ gatim : ce voyage est suprême. Il ne s’agit pas de se rendre à quelques milliers de kilomètres pour ensuite revenir. Ce genre de voyage n’est pas très héroïque. Nous devons plutôt traverser l’univers matériel tout entier. Et cela, ce n’est pas à l’aide de vaisseaux spatiaux que nous pourrons le faire, mais par la conscience de Kṛṣṇa. Quiconque s’absorbe dans la conscience de Kṛṣṇa, et pense à Kṛṣṇa au moment de la mort, s’y voit immédiatement élevé. Si nous voulons un tant soit peu atteindre le monde spirituel et y jouir d’une vie éternelle, pleine de félicité et de connaissance, nous devons commencer maintenant à développer un corps sac-cid-ānanda. Il est dit que Kṛṣṇa possède un tel corps – īśvaraḥ paramaḥ kṛṣṇaḥ sac-cid-ānanda-vigrahaḥ – et nous aussi nous possédons donc un semblable corps d’éternité, de connaissance et de félicité, mais il est infinitésimal et recouvert du vêtement de la matière. Si d’une façon ou d’une autre nous parvenons à quitter ce vêtement illusoire, nous pourrons atteindre le royaume spirituel. Une fois arrivés là, il n’est plus nécessaire de revenir ici-bas (yaṁ prāpya na nivartante).

Selles värsis räägitakse pikast reisist. Selle sooritamiseks peame me olema võimelised tungima avakosmosse, läbi käima kogu materiaalse universumi, läbi tungima selle kattest ja sisenema vaimsesse taevasse. Paramāṁ gatim — see on ülim reis. Tegu pole sellest planeedist mõne tuhande miili kaugusele eemaldumise ja seejärel tagasi tulemisega. Sellise reisi sooritamine pole mingi eriline kangelastegu. Me peame materiaalsest maailmast välja jõudma. Seda ei saa me teha tähelaevade abil, see on võimalik vaid Kṛṣṇa teadvuse abil. See, kes viibib pidevalt Kṛṣṇa teadvuses, ja kes mõtleb surmahetkel Kṛṣṇast, kannab end sellega koheselt vaimsesse maailma. Kui me üldse omame soovi vaimsesse maailma minekuks, et elada igavesti ja õndsuses elu täis teadmisi, peame me juba praegu tegema algust sac-cid-ānanda keha arendamisega. On öeldud, et Kṛṣṇal on sac-cid-ānanda keha — īśvaraḥ paramaḥ kṛṣṇaḥ sac-cid- ānanda-vigrahaḥ — ka meil on samasugune keha, mis on igavene, täis õndsust ja teadmisi, ainult et väga väike, ning hetkel kaetud materiaalse kestaga. Kui me suudame sellest võltskestast vabaneda, jõuame me vaimsesse kuningriiki. Ja kui me kord oleme jõudnud vaimsesse maailma, pole meil vaja enam siia tagasi tulla (yaṁ prāpya na nivartante).

Chacun devrait donc essayer d’atteindre ce dhāma paramam – la demeure suprême de Kṛṣṇa. Kṛṣṇa Lui-même nous y invite ; Il nous donne en outre des Écritures pour nous guider et nous envoie Ses représentants authentiques. Nous devrions profiter de ces avantages. La vie humaine représente l’occasion de recevoir cette bénédiction, et il va du devoir de l’État, des parents, des enseignants et éducateurs d’élever ceux qui ont obtenu un corps humain jusqu’à cette perfection. Le simple fait de manger, de dormir, de s’accoupler et de se quereller comme chiens et chats ne nous élève pas au rang d’êtres civilisés. Nous devons utiliser la vie humaine à bon escient et tirer parti de cette connaissance pour cultiver la conscience de Kṛṣṇa, en sorte que nous soyons absorbés en Kṛṣṇa vingt-quatre heures sur vingt-quatre et qu’à l’heure de la mort nous rejoignions immédiatement le monde spirituel.

Igaüks peaks püüdma jõudma sellesse Kṛṣṇa ülimasse asupaika, mida nimetatakse dhāma paramam. Kṛṣṇa Ise laskub meie sekka, et meid sinna kutsuda, Ta Ise annab meile meid selles juhendava kirjanduse ja saadab meile Oma bona fide esindajaid. Me peaksime seda inimelus antud võimalust ära kasutama. Sel, kes on jõudnud sellesse ülimasse elupaika, ei ole vaja enam sooritada askeese, patukahetsusi, joogameditatsioone jne., ja sellele, kes sinna ei jõua, on kõik patukahetsused ja askeesid vaid raisku läinud aeg. Inimkehas sünd on võimalus saada see õnnistus, ja on riigi, vanemate, õpetajate ja hoolekandjate kohustuseks inimkehas sünni saanud hingi selle elu täiuslikkuseni jõudmisel igati aidata. Lihtsalt kassi või koera kombel söömine, magamine, paaritumine ja tülitsemine pole tsivilisatsioon. Me peame seda inimkehas sündi täpselt ära kasutama, ja valmistama end Kṛṣṇa teadvuses viibides ja teadmisi omandades ette vaimsesse maailma tagasipöördumiseks, nii et me kakskümmend neli tundi ööpäevas viibiksime Kṛṣṇa teadvuses ja oleksime sedasi valmis vaimsesse taevasse tõusmiseks.

puruṣaḥ sa paraḥ pārtha
bhaktyā labhyas tv ananyayā
yasyāntaḥ-sthāni bhūtāni
yena sarvam idaṁ tatam
puruṣaḥ sa paraḥ pārtha
bhaktyā labhyas tv ananyayā
yasyāntaḥ-sthāni bhūtāni
yena sarvam idaṁ tatam

« La dévotion pure permet d’atteindre Dieu, la Personne Suprême, Lequel est supérieur à tous, ô fils de Pṛthā. Bien qu’Il vive toujours en Son royaume, Il pénètre en toute chose, et en Lui tout repose. » (Bhagavad-gītā, 8.22)

"Jumala Kõrgeima Isiksuseni, kes on võimsam kõigist, on võimalik jõuda puhta pühendumuse läbi. Ehkki Ta asetseb hetkel Oma elupaigas, on Ta kõikeläbiv, ja kõik asetseb sedaviisi Temas." (Bg. 8.22)

Si nous sommes le moindrement désireux d’atteindre cette demeure suprême, nous devons adopter le moyen d’y accéder, tel qu’indiqué ici, c’est-à-dire la dévotion pure. Le mot bhaktyā désigne le service de dévotion ou la soumission au Seigneur Suprême. La racine de bhaktyā est bhaj, et signifie service. Le Nārada-pañcarātra définit la bhakti comme « l’affranchissement de toute désignation matérielle ». Si l’on est déterminé à échapper à toutes les désignations issues du corps matériel, on peut accéder à la bhakti. La bhakti consiste à réaliser que l’on est pur esprit, et non pas matière. Notre véritable identité n’est pas le corps matériel, qui ne fait que recouvrir l’âme. Notre véritable identité est d’être le serviteur de Kṛṣṇa, et quiconque s’établit dans son identité réelle et sert Kṛṣṇa est un bhakta. Dans le Madhya-līlā (19.170) nous retrouvons les mots suivants qui nous disent d’utiliser nos sens au service du Seigneur Suprême : sarvopādhi-vinirmuktaṁ, tat-paratvena nirmalam, hṛṣīkeṇa hṛṣīkeśa, sevanaṁ bhaktir ucyate. Hṛṣīkeṇa hṛṣīkeśa sevanam signifie quand nos sens seront libérés de toutes désignations matérielles, nous les utiliserons au service du maître des sens, Hṛṣīkeśa, ou Kṛṣṇa.

Kui me oleme vähegi huvitatud sellesse ülimasse elupaika jõudmisest, on selle soovi teostamise protsessiks, nagu öeldud antud värsis, bhakti protsess. Bhaktyā tähendab pühendunud teenimist, alandlikkust Kõigekõrgema Jumala ees. Sõna bhaktyā tüveks on bhaj, mis tähendab "teenimine". Sõna bhakti definitsioon "Nārada-pañcarātra" kohaselt on "vabadus kõigest tingimustest sõltumisest." Kui soovitakse vabaneda kõigest tingimustest sõltumisest, mis vaimset hinge eksitab, ning mis tulenevad kehast, ja mis alailma vahetuvad koos keha vahetumisega, tuleb algust teha bhakti protsessiga. Bhakti on mõistmine, et ollakse puhas hing, millel pole midagi ühist mateeriaga. Meie tegelik olemus ei ole mitte see keha, mis on vaid vaimu kattekihiks, meie tegelik olemus on dāsa, olla Kṛṣṇa teener. Kui ollakse teadvustanud endale oma tegelikku olemust ja ollakse Kṛṣṇaga vastastikuses teenimises, ollaksegi bhakta. Hṛṣīkeṇa hṛṣīkeśa-sevanam: kui meie meeled on vabanenud materiaalsetest tingimustest sõltumisest, rakendame me nad meelte valitseja, Hṛṣīkeśa, ehk Kṛṣṇa teenimisse.

Comme Rūpa Gosvāmī le fait remarquer, nous devons servir Kṛṣṇa d’une manière qui Lui soit agréable. En général, nous voulons servir Dieu dans un but matériel ou en vue d’obtenir quelque gain. Bien sûr, mieux vaut se tourner vers Dieu dans un esprit intéressé que de ne jamais le faire, mais il faut chercher à se libérer de tout profit matériel. Notre but devrait être de comprendre qui est Kṛṣṇa. Bien entendu, Kṛṣṇa est illimité et il ne nous est pas possible, à proprement parler, de Le saisir dans toute Sa grandeur, mais nous devons accepter ce qu’il nous est donné de comprendre. La Bhagavad-gītā nous est précisément présentée dans ce but. Nous devons savoir que lorsque nous recevons la connaissance de cette façon, Kṛṣṇa est satisfait, et nous devrions apprendre à Le servir selon Son plaisir. La conscience de Kṛṣṇa représente une grande science, exposée à travers une immense littérature dont nous devrions tirer parti pour atteindre la bhakti.

Nagu Rūpa Gosvāmī lausus, on Kṛṣṇat vaja teenida andumusega. Enamasti pöördume me Jumala teenimisele teatud materiaalse kasusaamise eesmärgil. Loomulikult on see, kes pöördub Jumala poole materiaalse kasusaamise eesmärgil kõrgemale jõudnud kui see, kes üldse Jumala poole ei pöördu, kuid me peame sellest materiaalse kasu ootamisest vabanema. Meie eesmärgiks peaks olema Kṛṣṇat mõista. Loomulikult on Kṛṣṇa piiramatu ja piiritu, ning Tema täiuses pole me suutelised Teda mõistma, kuid teatud tasemeni on see meie jaoks N võimalik. "Bhagavad-gītā" on meile antud justnimelt selleks, et me õpiksime Teda mõistma. Sel viisil teadmisi omandanuna peaksime me teadma, et Kṛṣṇa on rõõmus kui Teda andunult teenitakse, ja seda peaksime me Kṛṣṇa rõõmustamiseks seejärel ka tegema. Kṛṣṇa teadvus on suur teadus tohutu hulga kirjandusega, ja me peaksime seda ära kasutama, et jõuda bhakti tasandile.

Puruṣaḥ sa paraḥ : dans le monde spirituel, Kṛṣṇa, le Seigneur Suprême, Se trouve présent en tant que la Personne Souveraine. Il y a là d’innombrables planètes naturellement lumineuses et sur chacune d’elles réside une manifestation de Kṛṣṇa. Ces manifestations sont pourvues de quatre bras et possèdent d’innombrables noms. Ce sont toutes des personnes, elles n’ont rien d’impersonnel. Ces manifestations de Kṛṣṇa peuvent être approchées par la bhakti, et non par le défi, la spéculation philosophique, l’élucubration mentale ou quelque exercice physique ; seule une dévotion pure, sans aucune déviation liée à l’action intéressée, donne d’y parvenir.

Puruṣaḥ sa paraḥ: vaimses taevas on Kõigekõrgem Jumal kohalolev Kõigekõrgema Isiksusena. Seal on lugematul hulgal isevalgustuvaid planeete, ja igal neist elab üks Kṛṣṇa ekspansioon. Nad on neljakäelised ja Neil on lugematul arvul erinevaid nimesid. Nad kõik on isiksused — tegu ei ole mitte millegi impersonaalsega. Nende puruṣadeni, või isiksusteni on võimalik jõuda üksnes bhakti protsessi läbi. Seda pole võimalik teha ei väljakutsete, filosoofiliste spekulatsioonide, mõtisklemiste ega mingit füüsiliste harjutuste abil, see on võimalik ainult kõrvalekaldumatu pühendumuse läbi, vabanenuna soovidest oma tegude viljade järele.

Yasyāntaḥ-sthāni bhūtāni, yena sarvam idaṁ tatam : chaque être vivant et chaque chose se trouvent à l’intérieur de Kṛṣṇa, Dieu, la Personne Suprême, mais en même temps Il est à l’extérieur d’eux, omniprésent. Comment cela s’explique-t-il ? Dieu est semblable au soleil, qui se situe en un endroit et pourtant se trouve partout présent grâce à ses rayons. Bien que Kṛṣṇa Se situe dans son dhāma paramam, Ses énergies se diffusent partout. Il n’est pas différent de Ses énergies, pas plus que la lumière du soleil et le soleil lui-même ne se distinguent l’un de l’autre. Et parce que Kṛṣṇa et Ses énergies sont semblables, nous pouvons Le voir partout dès l’instant où nous atteignons un niveau élevé dans le service de dévotion.

Milline on aga siis see puruṣaḥ, Kõigekõrgem Isiksus? Yasyāntaḥ-sthāni bhūtāni yena sarvam idaṁ tatam: kõik ja iga elusolend asetseb Temas, ja ometigi on Ta neist väljapool, kõikeläbiv. Kuidas saab see nii olla? Ta on nagu Päike, kes asetseb ühes kindlas kohas, ja on oma kiirte näol ometigi kõikjal. Ehkki Jumal asupaigaks on Tema dhāma paramam, avalduvad Tema energiad kõikjal. Ja täpselt niivõrd kui päikesevalgus ei erine Päikesest, ei erine ka Jumala energiad Temast Enesest. Ning et Kṛṣṇa ja Tema energiad teineteisest mitte millegi poolest ei erine, võime me pühendunud teenimisega arendatud teadvuse abil näha Kṛṣṇat kõikjal.

premāñjana-cchurita-bhakti-vilocanena
santaḥ sadaiva hṛdayeṣu vilokayanti
premāñjana-cchurita-bhakti-vilocanena
santaḥ sadaiva hṛdayeṣu vilokayanti

« J’adore Govinda, le Seigneur originel, que voient au plus profond de leur cœur les purs bhaktas dont les yeux sont oints du baume de l’amour et de la dévotion. » (Brahma-saṁhitā, 5.38)

"Ma kummardan Govinda, algallikalise Jumala Isiksuse ees, keda puhtad pühendunud, kelle silmad on täitunud Jumala armastamise ravimiga, alati oma südames vaatlevad." ("Brahma-saṁhitā" 5.38)

Ceux qu’emplit l’amour de Dieu Le voient constamment devant eux. Non pas que nous ayons vu Dieu la nuit dernière et qu’Il ait maintenant disparu. Non. Pour l’être conscient de Kṛṣṇa, Kṛṣṇa est toujours présent et peut être perçu de façon constante. Nous devons simplement acquérir les yeux pour Le voir.

Need, kes on täies armastuses pühendunud Jumalale, näevad Jumalat alati. See pole nii, et me nägime eile õhtul Jumalat, kuid nüüdseks on Ta minema läinud. Hoopiski mitte. Kṛṣṇa teadvuses viibija jaoks on Kṛṣṇa alati koos temaga ja pidevalt tajutav. Me peame lihtsalt arendama oma silmad Teda nägema.

À cause de notre asservissement à la matière, du voile formé par les sens matériels, nous ne pouvons pas saisir ce qui est spirituel. Mais nous pouvons parer à cette ignorance en chantant Hare Kṛṣṇa. Comment cela se peut-il ? Un homme qui dort par exemple, peut être réveillé par un son. Bien qu’il soit inconscient à tout égard – il ne peut ni voir, ni toucher, ni sentir – le sens de l’ouïe est si développé que cet homme peut être réveillé par un simple son. De même, l’âme spirituelle maintenant plongée dans le sommeil au contact de la matière, peut être ravivée par ce son transcendantal : Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare / Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Il s’agit là d’une simple invocation au Seigneur Suprême et à Ses énergies. Le mot hare signifie énergie, et Kṛṣṇa désigne le Seigneur Suprême. Ainsi, lorsque nous chantons le mantra Hare Kṛṣṇa, nous disons : « Ô énergie du Seigneur, ô Seigneur, veuillez m’accepter. » Nous n’avons d’autre prière que celle d’être acceptés par le Seigneur. Il n’est pas question de prier pour notre pain quotidien, car le pain est toujours donné. Le mantra Hare Kṛṣṇa n’est rien d’autre qu’une invocation au Seigneur Suprême, Lui demandant de nous accepter. Śrī Caitanya Mahāprabhu lui-même priait ainsi :

Oma materiaalsete köidikute ja materiaalsete meelte tõttu ei suuda me mõista, mis on vaimne. Kuid selle teadmatuse saab hajutada Hare Kṛṣṇa mantra laulmise protsessi abil. Kuidas saab see nii olla? Magavat inimest saab äratada helivibratsiooni abil. Kuigi selline magav inimene võib olla igas suhtes teadvusetu — ta ei näe, oma tundmusi, erista lõhnu jne. — kuulmismeel on niivõrd esiletõusev, et magavat inimest saab äratada vaid helivibratsiooni abil. Samamoodi saab vaimset hinge, kelle üle on hetkel võimust võtnud materiaalsetest kokkupuudetest tulenev teadvusetu uneseisund ellu äratada transtsendentaalse helivibratsiooni Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare / Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare abil. Hare Kṛṣṇa on lihtne pöördumine Kõigekõrgema Jumala ja Tema energiate poole. Hare tähendab "energia", ja Kṛṣṇa on Kõigekõrgema Jumala nimi, seega lauldes Hare Kṛṣṇa lausume me: "Oo Jumala energia, Oo Jumal, palun võta mind vastu." Meil pole ühtki teist palvet, millega paluda, et Jumal meid vastu võtaks. Tegu pole mitte meie igapäevase leiva palumisega, sest oma igapäevase leiva saame me ikka. Hare Kṛṣṇa on pöördumine Jumala poole palvega, et Ta meid vastu võtaks. Ise Jumal Caitanya Mahāprabhu palus:

ayi nanda-tanuja kiṅkaraṁ
patitaṁ māṁ viṣame bhavāmbudhau
kṛpayā tava pāda-paṅkaja-
sthita-dhūlī-sadṛśaṁ vicintaya
ayi nanda-tanuja kiṅkaraṁ
patitaṁ māṁ viṣame bhavāmbudhau
kṛpayā tava pāda-paṅkaja-
sthita-dhūlī-sadṛśaṁ vicintaya

« Je suis ton serviteur éternel, ô Kṛṣṇa, fils de Nanda Mahārāja, mais cependant, pour quelque raison, me voilà tombé dans l’océan de l’existence matérielle. Je T’en prie donc, arrache-moi à ces vagues de morts et de renaissances, change-moi en un atome de poussière sous Tes pieds pareils-au-lotus. »  (Śikṣāṣtakam 5)

"Oo Mahārāja Nanda poeg, ma olen Sinu igavene teener, kuid sellegipoolest olen ma mingil põhjusel langenud sellesse sündimise ja suremise ookeani. Seepärast ma palun Sind, tõsta mind siit suremise ookeanist välja ja luba mul saada üheks aatomiks Sinu lootoseõiel jalge ees." ("Śikṣāṣṭaka" 5)

Le seul espoir pour un homme perdu au milieu de l’océan est que quelqu’un vienne l’en sortir. Si quelqu’un vient à lui et le tire ne serait-ce que de quelques centimètres hors de l’eau, il s’en trouvera aussitôt soulagé. De la même façon, si nous avons le bonheur d’être arrachés à l’océan de la naissance et de la mort par la pratique de la conscience de Kṛṣṇa, nous nous sentirons immédiatement délivrés.

Keset ookeani vette kukkunud inimese ainsaks lootuseks on, et tuleb mõni laev, mis teda üles korjab. Kui keegi tuleb ja ta lihtsalt mõne meetri võrra veest välja tirib, on see inimene pääsenud. Samamoodi oleme meie päästetud sellest sündimise ja suremise ookeanist kui me Kṛṣṇa teadvuse arendamise läbi laseme endeid sellest välja aidata.

Bien que nous ne puissions percevoir la nature transcendantale du Seigneur Suprême, de Son nom, de Sa renommée et de Ses activités, si nous nous établissons dans la conscience de Kṛṣṇa, graduellement Dieu Se révélera à nous. Nous ne pouvons pas voir Dieu par nos propres efforts, mais si nous nous préparons comme il se doit, Dieu Se révélera à nous et nous pourrons alors Le voir. Nul ne peut commander à Dieu, il faut plutôt agir de telle sorte qu’Il sera content de Se révéler à nous.

Ehkki me pole võimelised tajuma Kõigekõrgema Jumala transtsendentaalset loodust, Tema nime, Tema kuulsust ja tegusid, end Kṛṣṇa teadvuses kinnistades avaneb Jumal meile järk- järgult. Omaenese tahtest me Jumala nägemiseni jõuda ei suuda, kuid kui me arendame ennast, avab Jumal meile Ennast ja me näeme Teda. Keegi ei saa käskida Jumalat, et Too tuleks ja tantsiks tema ees. Me peame töötame viisil, mis Kṛṣṇat rõõmustab, ja siis näitabki Ta meile End.

Dans la Bhagavad-gītā Kṛṣṇa Se décrit et nous renseigne sur Lui-même, et là, il n’est pas question de douter ; nous devons simplement accepter ce qu’Il nous dit et nous efforcer de Le comprendre. Il n’y a pas d’antécédent requis pour comprendre la Bhagavad-gītā, car elle est énoncée depuis le niveau absolu. Le simple fait de chanter les noms de Kṛṣṇa nous révélera ce que nous sommes, qui est Dieu, ce que sont l’univers matériel et le monde spirituel, pourquoi nous sommes conditionnés, comment nous pouvons échapper à ce conditionnement, et de même, tout ce que nous devons savoir, étape par étape. À vrai dire, les voies de la foi et de la révélation ne nous sont pas étrangères. Chaque jour nous mettons notre foi en quelque chose. Nous achetons par exemple un billet d’avion pour voyager, et sur la base de ce billet nous avons foi que nous serons transportés à destination. Pourquoi donnons-nous de l’argent pour un tel billet ? Nous ne donnons pas notre argent à n’importe qui. La compagnie est reconnue et la ligne aérienne aussi, de sorte que la foi s’établit. Sans foi, nous ne pouvons faire un seul pas en avant dans le cours ordinaire de notre vie.

Nous devons avoir la foi, mais foi en ce qui est reconnu. Il ne s’agit pas d’avoir une foi aveugle, mais d’accepter ce qui est reconnu. Or la Bhagavad-gītā est reconnue et acceptée comme Écriture sainte par toutes les classes d’hommes en Inde, et si l’on considère le monde hors des limites de l’Inde, nombre d’érudits, de théologiens et de philosophes reconnaissent la Bhagavad-gītā comme un important ouvrage d’autorité spirituelle. L’autorité de la Bhagavad-gītā ne fait pas le moindre doute. Même un homme de science aussi éminent que le professeur Albert Einstein lisait régulièrement la Bhagavad-gītā.

Kṛṣṇa annab meile Endast informatsiooni "Bhagavad-gītās", ja selle tõepärasuses pole vähimatki kahtlust, meie peame seda lihtsalt tunnetama ja mõistma. "Bhagavad-gītā" mõistmiseks pole vajalik omada mingit eelnevat kvalifikatsiooni, sest see on antud absoluutsel platvormil. Lihtsa Kṛṣṇa nimede kordamise protsessi abil avaneb inimesele tema tõeline olemus, Jumala olemus, materiaalsete ja vaimsete universumide olemus, põhjused miks me oleme hetkel sõltuvuses tingimustest, kuidas me sellest vabaneda saame ja nii aste astmelt edasi. Õigupoolest pole uskumise ja ilmutuste protsess meile sugugi võõras. Me usume alati millegisse, mida me usaldame, ja selle usu tulemused ilmnevad hiljem. Indiasse reisimiseks piletit ostes usume me, et just selle piletiga viiakse meid sinna. Kui see poleks nii, miks me siis selle pileti eest üldse maksame? Me ei anna ju raha mitte millegi eest ei-tea-kellelle. Me usume selle lennukompanii usaldatavusse. Ilma usuta ei saa me oma igapäevases elus sammugi teha. Me omame alati usku millessegi, ja see usk tekib sellesse, mis on meie jaoks usaldatatav ja autoriteetne. Me ei toimi ju pimedas usus, vaid toetume sellele, mida enne on teiste poolt usaldusväärseks ja autoriteetseks tunnistatud. "Bhagavad-gītāt" tunnistavad Indias inimesed kõikidest klassidest, ning mis puutub muusse maailma, siis tunnistavad "Bhagavad-gītāt" ka siin erakordse ja autoriteetse teosena paljud õpetlased, teoloogid ja filosoofid. "Bhagavad-gītā" autoriteetsuses pole vähimatki kahtlust. Isegi Albert Einstein, üks märkimisväärsemaid teadlasi, luges "Bhagavad-gītāt" regulaarselt.

La Bhagavad-gītā nous enseigne qu’il existe un autre monde, le monde spirituel, le royaume de Kṛṣṇa, Dieu la Personne Suprême. Si nous étions transportés dans une contrée où l’on nous informerait que nous n’avons plus à subir la naissance, la maladie, la vieillesse et la mort, n’en serions-nous pas heureux ? Et si nous entendions parler d’un tel endroit, ne tenterions-nous pas de toutes nos forces de nous y rendre ? Personne ne veut vieillir ni mourir. En fait, ce qui satisferait notre plus profond désir serait de trouver cet endroit, libre de toutes souffrances. Pourquoi ? Parce que c’est notre nature profonde et notre privilège. Car nous sommes éternels, pleins de félicité et de connaissance, mais à cause de notre asservissement à ce monde matériel, nous avons oublié notre véritable nature. Aussi la Bhagavad-gītā nous donne l’avantage de pouvoir retrouver notre nature originelle.

"Bhagavad-gītāle" toetudes tuleb meil tunnistada, et eksisteerib vaimne universum, mis on Jumala kuningriik. Kui me satuksime maale, kus meile öeldakse, et seal ei eksisteeri sündimist, vananemist, haigusi ja surma, kas poleks me siis selle üle rõõmsad? Kui me kuuleksime sellise paiga olemasolust, püüaksime me kindlasti kõigest väest sinna minna. Keegi ei taha vananeda ega surra. Tõepoolest, nendest hädadest vaba paik saaks kindlasti meie südamesooviks. Ja miks me seda soovime? Sest meil on selleks õigus, privileeg. Me oleme igavesed, õndsad ja täis teadmisi, kuid mässitud selle materiaalse maailma köidikuisse, oleme me oma sellise olemuse unustanud. Ja seepärast annab "Bhagavad-gītā" meile võimaluse taastada oma algupärane staatus.

Les bouddhistes et shankarites prétendent que l’au-delà est néant. Mais la Bhagavad-gītā ne nous déçoit pas ainsi. La philosophie du néant a simplement produit des athées. Nous sommes des êtres spirituels et nous voulons le bonheur, si bien que dès que notre futur paraît être le néant, nous sommes portés à jouir de la vie matérielle. C’est ainsi que les impersonnalistes discutent de la philosophie du vide, tout en essayant de jouir autant que possible de l’existence matérielle. On peut trouver plaisir à spéculer de cette manière, mais on n’en retirera aucun bénéfice spirituel.

Śaṅkarācārya filosoofia järgijad, ja samuti budistid väidavad, et väljapool seda maailma on vaid tühjus, kuid "Bhagavad- gītā" meid sel viisil ei kurvasta. Selline tühjuse filosoofia on tekitanud vaid ateiste. Me oleme vaimsed olendid ja me tahame nautida, kuid niipea kui meile öeldakse, et tulevik on tühjus, kaldume me materiaalset elu nautima. Seepärast ongi impersonalistidest tühjuse filosoofia arutajad samal ajal ikkagi igal võimalikul viisil nautimas seda materiaalset elu. Keegi võib ju sellesuunalistest spekulatsioonidest rõõmu tunda, kuid vaimselt sellest küll mingit kasu saada ei saa.

brahma-bhūtaḥ prasannātmā
na śocati na kāṅkṣati
samaḥ sarveṣu bhūteṣu
mad-bhaktiṁ labhate parām
brahma-bhūtaḥ prasannātmā
na śocati na kāṅkṣati
samaḥ sarveṣu bhūteṣu
mad-bhaktiṁ labhate parām

« Celui qui atteint le niveau transcendantal réalise aussitôt le Brahman Suprême et ressent une joie très profonde. Il se montre égal envers tous les êtres et jamais ne s’aflige, ni n’aspire à quoi que ce soit. Il obtient dès lors de Me servir avec une dévotion pure. » (Bhagavad-gītā, 18.54)

"See, kes on jõudnud vaimsele tasandile, teadvustab Kõigekõrgema Brahmani koheselt. Ta viibi kunagi ahastuses ega oma mingeid soove midagi omada ning ta suhtub igasse elusolendisse samaväärselt. Sellel tasandil jõuab ta Minu puhta pühendunud teenimiseni." (Bg. 18.54)

Celui qui a progressé dans la vie dévotionnelle et qui aime servir Kṛṣṇa, se détachera automatiquement des plaisirs matériels. La caractéristique de l’être ainsi absorbé dans le service de dévotion est qu’il est pleinement satisfait avec Kṛṣṇa.

See, kes on pühendunud elus arengut saavutanud ja kes maitseb Kṛṣṇa teenimist, vabaneb automaatselt materiaalsete naudingute mõju alt. Pideva bhakti tasandil viibimise tunnuseks on see, et ollakse Kṛṣṇaga täielikult rahuldatud.