Skip to main content

CHAPITRE 1

Isahluko 1

Nous ne sommes pas le corps

Angiwona Lomzimba

dehī nityam avadhyo ’yaṁ
dehe sarvasya bhārata
tasmāt sarvāṇi bhūtāni
na tvaṁ śocitum arhasi
dehī nityam avadhyo ’yaṁ
dehe sarvasya bhārata
tasmāt sarvāṇi bhūtāni
na tvaṁ śocitum arhasi

« L'âme qui habite le corps est éternelle et ne peut jamais être tuée, ô descendant de Bharata. Tu n’as donc à pleurer personne. » (Bhagavad-gītā, 2.30)

“Awu mzukulwane ka-Bhārata, lowo ohlala ngaphakathi komzimba uphila phakade futhi akasoze abulawa, ngakho-ke asikho isidingo sokukhalela noma ngabe isiphi isidalwa.” (Gītā 2.30)

La toute première étape de la réalisation spirituelle consiste à percevoir notre identité propre comme distincte de celle du corps : « Je ne suis pas un corps de matière mais une âme spirituelle. » Voilà une prise de conscience essentielle pour quiconque veut transcender la mort et entrer dans le monde spirituel. Mais il ne suffit pas de dire « je ne suis pas le corps », il faut le réaliser profondément. Or, ce n’est pas aussi simple qu’il y paraît à première vue. Bien que nous ne soyons pas ce corps mais pure conscience, d’une façon ou d’une autre nous sommes devenus prisonniers d’une enveloppe physique. Si nous désirons vraiment connaître le bonheur et l’indépendance qui transcendent la mort, nous devons retrouver et assumer notre identité réelle, toute de pure conscience.

Isinyathelo sokuqala endleleni ebheke ekukhanyiselekeni ukuqonda ngokuphelele nokuhlukanisa phakathi komuntu nomzimba wakhe. Empeleni isidalwa esingumuntu kumele sithi,” Angisiwona lomzimba, kodwa ngiyilo-mphefumulo ophilisa lomzimba,” lomcabango kufanele kube ngowokuqala kulowo ophokophelele ukuzuza ukuphila okuphakade embusweni ka Kṛṣṇa (Unkulunkulu olangazelelekayo). Inkinga akusikona ukusho ukuthi angisiwona lo mzimba kodwa kungukufinyelel kulomcabango futhi ukuqonde ngokuphelele ukuthi awusiwona lo mzimba. Lokhu-ke kuzwakala kuyinto elula kodwa akulula njengoba ucabanga. Yize singeyona lemizimba, kepha siyimiphefumulo engcwele, nemsulwa, ndlelana thizeni kodwa sesizithole sizibuka njengemizimba.Lenkinga idalwa ukuthiumphefumulo uhlale ugqoke lengubo engumzimba. Uma sikulangazelele ukuzuza inkululeko,ukuphila nenjabulo engunaphakade, (injabulo ezweni eliyisigodlo sika Kṛṣṇa- eKṛṣṇaloka), kumele sizibuyisele futhi sigxile esimweni sethu semvelo, sobumsulwa nobungcwele bomoya.

Lorsque l’on est animé d’une conception corporelle de l’existence, l’idée que l’on se fait du bonheur ressemble à celle d’un homme en proie au délire. Certains philosophes soutiennent que pour guérir ce délire dû à l’identification au corps, il faut s’abstenir de toute action. Du fait que les activités matérielles sont une source de souffrances, ils prétendent que l’on devrait purement et simplement cesser d’agir. Pour eux, la perfection culmine en une sorte de nirvana bouddhique, dans lequel aucune activité n’est accomplie. Toutefois, la Bhagavad-gītā nous apprend que le corps matériel n’est pas tout. Au-delà de cet amalgame d’éléments matériels, il y a l’esprit, et la manifestation de cet esprit est la conscience.

Ngokuphila enyameni sazi izinto ezenzeka ngokwenyama kuphela, ukujabula kwethu kufana nalokho komuntu ophethwe ngamathezane (umuntu onomsangano).Lokhu kusho ukwanelisa imizwa yamadlebe, yolimi yezitho zangasese kanye nemizwa yamehlo.Izidalwa ezingabantu, kakhulukazi bayizigqila zalemizwa. Baphilela zona futhi basebenzela zona. Kunama philosophers(izinjulamqondo) acabanga ukuthi indlela yokulapha lesisimo samathezane okuphila kulomzimba ukuthi umuntu kumele apheze ukwenza. Ngenxa yokuthi izenzo esizenza ngalomzimba yizona eziyisisusa sokuhlupheka kwethu bacangela ekutheni ukuhlupheka kuzophela uma nokwenza kuyekwa. Lokhu-ke kunyusela eqophelweni elifana nalelo lama-Buddhist elibizwa nge-nirvāṇa lapho kungasekho ukwenza. Imfundiso ka-Buddha yayithi: ngenxa yokuhlangana nokubumbana kwezithako zalomhlaba (inhlabathi, amanzi, umoya, umlilo, njalo, njalo) kuvela lomzimba, okungukuthi uma ngandlelathize lezithako zingahlukaniswa noma zihlakazwe lokho kuzosho ukuthi nembangela yokuhlupheka isihlakazekile. Uma sihlushwa abakhokhisi bentela ngokusifuna intela ethe xaxa ngenxa yokuba nomuzi othe ukuba mkhudlwana, ikhambi elilula lokuhlukana nalolu-sizi lokukhokha intela ukuthi uvele uwubhidlize umuzi. Kodwa-ke i-Bhagavad-gītā lapha iyasixwayisa ukuthi lomzimba wenyama awusikona konke. Ngaphezu kwalenhlanganisela yezithako ezihlanganise lomzimba kunomphefumulo (spirit) inkomba yokuba khona kwalomphefumulo ukuphila, ukuba nomuzwa/inzwa (consciousness).

On ne peut nier le phénomène de la conscience. Un corps sans conscience est un corps mort. Dès que la conscience a quitté le corps, la bouche ne parle plus, l’œil ne voit plus et l’oreille n’entend plus. Même un enfant peut comprendre cela. Il est indéniable que la conscience est absolument nécessaire à la vie du corps. Et qu’est-ce que cette conscience ? Eh bien, tout comme la chaleur ou la fumée sont des manifestations ou des symptômes du feu, la conscience est le symptôme de l’âme. Telle est la philosophie de la Bhagavad-gītā et la conclusion de toutes les Écritures védiques.

Lenkombakuphila ngeke sayiphika. Umzimba ongenayo lenkombakuphila ubizwa ngesidumbu. Ukususwa kwalenkombakuphila emzimbeni kwenza umlomo ungakwazi ukukhuluma, iso lingakwazi ukubuka, indlebe ingakwazi ukuzwa. Ngisho nengane encane iyakubona lokhu. Kuyiqiniso elingephikwe ukuthi umuzwa/inzwa iyadingeka ukukhanyisa imizwa yomzimba. Ingabe uyini lomuzwa? Njengoba ukushisa noma intuthu kuyinkomba yokubakhona komlilo, ngokunjalo nalenkombakuphila iwubufakazi bokuba khona komphefumulo.Ngamanye amazwi ikhomba ukuthi umuntu usaphila (akafile),usenawo umphefumulo. Amandla alomphefumulo noma” oqobo lomuntu” ingempela lomuntu likhiqizwa livele liyilenkombakuphila. Yebo lomuzwa ungubufakazi bokuba khona komphefumulo. Lokhu-ke akusiyona injula mqondo ye-Bhagavad-gītā kuphela kodwa injula yama-Vedas yonke iyakucacisa lokhu.

L’école impersonnaliste de Śaṅkarācārya et les vaiṣṇavas appartenant à la succession disciplique de Śrī Kṛṣṇa, reconnaissent l’existence factuelle de l’âme. Mais les philosophes bouddhistes ne reconnaissent pas l’existence de l’âme. Ils prétendent qu’à un certain stade la matière s’agence de manière à produire la conscience. On peut réfuter cet argument en disant que même si nous avions tous les composants matériels à notre disposition, nous ne pourrions produire la conscience. Même si tous les éléments matériels sont présents chez un homme mort, on ne peut pas pour autant raviver sa conscience. Nous ne sommes pas que des machines. Une pièce d’un mécanisme qui se brise peut être remplacée et la machine fonctionnera de nouveau, mais quand le corps a flanché et que la conscience l’abandonne, nous n’avons aucun moyen de remplacer la pièce défectueuse et de raviver la conscience. L’âme est différente du corps, et aussi longtemps qu’elle habite le corps, celui-ci est animé. En l’absence de l’âme il est impossible d’animer le corps.

Abalandeli baka-Śaṅkarācārya,(labo abaphika isiqu sika Nkulunkulu) kanye nama-Vaiṣṇava,(labo abakholelwa esiqwini sikaNkulunkulu) bakholelwa kwimfundiso eyehla ngesizukulwane sabafundisi esisuka eNkosini u-Kṛṣṇa. Zombili lezizinhlangothi ziyalivuma iqiniso lokuba khona komphefumulo, nakuba labo abalandela injula mqondo ka-Buddha bayaliphika.Abalandeli baka Buddha bathi ukubumbana kwezithako zomzimba kuhamba kuze kufinyelele ezingeni lapho kukhiqiza khona umuzwa/inzwa. Lenkulumo iphikiswa yiqiniso elithi: noma zingabakhona zonke izinhlanganisela zomzimba phambi kwethu kodwa thina ngokwethu ngeke sikwazi ukukhiqiza umuzwa/inzwa ngazo. Isidumbu somuntu sinazo zonke izitho nezithako zomzimba kodwa ngeke ukwazi ukusivusa usibuyisele esimweni sokuphila. Lomzimba awufani nomshini. Uma ingxenye ethize emshinini ifa, kubuyiselwa enye, umshini uqhubeke usebenze kahle, kodwa uma umzimba ufa, umuzwa /inzwa uyabaleka uwushiye. Ngalendlela akukho ukuthi singabuyisela leyongxenye ebikade ifile bese sivuselela nomuzwa/inzwa emzimbeni. Umphefumulo uhlukile emzimbeni, uma umphefumulo usahlangene nenyama lowomzimba usuke useno-muzwa. Ngokuqinisekile awekho amathuba okuthi umzimba ube nomuzwa/nenzwa uma umphefumulo ungekho.

Nous ne pouvons percevoir l’âme avec nos sens grossiers et c’est pourquoi souvent nous en refusons l’existence. Mais en fait, il y a beaucoup de choses que nous ne pouvons voir. Avec nos sens limités, nous ne pouvons voir ni l’air, ni les ondes radio, ni le son, ni une minuscule bactérie, mais cela ne signifie pas que toutes ces choses n’existent pas. Les microscopes et autres instruments nous permettent de voir beaucoup de choses dont nos sens imparfaits niaient auparavant l’existence. Il en va de même pour l’âme ; ce n’est pas parce qu’elle est de dimension atomique et qu’elle n’a été perçue ni par les sens ni par aucun instrument, que nous devons conclure qu’elle n’existe pas. Le fait est que l’on peut en percevoir les symptômes et les effets.

Ngesizathu sokuthi asikwazi ukuwubona noma ukuwuzwa ngalemizwa esinayo umphefumulo, siyawuphika. Eqinisweni kuningi okukhona kodwa esingakwazi ukuthi sikubone ngamehlo ethu. Asikwazi ukubona umoya esiwuphefumulayo, umoya wokusakaza, umsindo, ngisho namagciwane imbala nalokhu okuncane ukudlula wona. Lokhu kungaboni akusho kodwa ukuthi zonke lezizinto azikho. Isizathu sokungakwazi ukuzibona lezizinto ukuthi lemizwa yakho emfishane futhi ibuthakathaka. Ngosizo lwe-microscope namanye amathuluzi, sekukuningi esesikwazi ukukubona nakuba bekungebonakale ngalamehlo ethu abona kafushane. Lesi sibonelo sibonisa kahle kamhlophe ukuthi akumele siphethe ngokuthi umphefumulo awukho ngenxa yokuthi nje lamathuluzi esimanje awakakwazi ukusibonisa umphefumulo. Isizathu sethu esenza singakwazi ukubona umphefumulo ukuthi ubuncane bawo budlula ngisho loko okuncane kunegciwane. Kodwa singakwazi ukubona ngezimpawu nemithelela, ubukhona bomphefumulo.

Śrī Kṛṣṇa est Dieu, la Personne Suprême, et Il nous fait remarquer dans la Bhagavad-gītā que toutes nos souffrances viennent de ce que l’on s’identifie au corps.

mātrā-sparśās tu kaunteya
śītoṣṇa-sukha-duḥkha-dāḥ
āgamāpāyino ’nityās
tāṁs titikṣasva bhārata
mātrā-sparśās tu kaunteya
śītoṣṇa-sukha-duḥkha-dāḥ
āgamāpāyino ’nityās
tāṁs titikṣasva bhārata

« Éphémères, joies et peines, comme étés et hivers, vont et viennent, ô fils de Kuntī. Elles procèdent de la perception des sens, ô descendant de Bharata. Il faut apprendre à les tolérer, sans en être affecté. » (Bhagavad-gītā, 2.14)

“Awu ndodana ka Kunti, ukuzwela okwesikhashana ukufudumala nokugodola, ukujabula nokukhathazeka, nokushabalala kwako konke loku ngokuhamba kwesikhathi, kufana nokufika nokudlula kobusika nehlobo okuyizinkathi zonyaka, Ewu, mzukulu ka Bhārata, umuntu kumele azifundise ukukubekezelela ngaphandle koku phazamiseka.” (Gītā 2.14)

En été nous aimons bien le contact de l’eau, mais l’hiver venu, lorsqu’elle est froide, nous cherchons au contraire à l’éviter. L’eau demeure toujours la même, mais notre corps la trouve tantôt agréable, tantôt désagréable. Toutes les sensations de plaisir ou de souffrance sont dues au corps.

Ehlobo kuyawuthokozisa umzimba ukuthintwa ngamanzi, kodwa ebusika lawomanzi siyawaxwaya ngoba ayabanda. Kunoma yisiphi salezi-zimo amanzi asuke engashintshile, efana, into eshintshayo ngumbono wethu ngawo, ovela emva kokuthintana komzimba namanzi.

Selon les circonstances, le corps et le mental ressentent du plaisir ou de la souffrance. Nous aspirons incontestablement au bonheur, car la condition naturelle de l’âme est d’être heureuse. L’âme est une parcelle de l’Être Suprême, Lequel est sac-cid-ānanda-vigrahaḥ, qui veut dire tout de connaissance et de félicité éternelle. Une goutte d’eau de l’océan possède toutes les propriétés de l’océan lui-même ; pareillement, bien que minuscules parcelles du Tout Suprême, nous avons la même nature que Lui, les mêmes tendances. Kṛṣṇa est Dieu, la Personne Suprême. Son nom signifie « le plus grand plaisir » : kṛṣ signifie « le plus grand » et ṇa veut dire « plaisir ». Kṛṣṇa incarne le plaisir suprême et en tant que parcelles infimes de Sa Personne, nous aspirons naturellement au plaisir.

Ukukhathazeka nokujabula kungenxa yemizwa yomzimba. Ngaphansi kwezimo ezithile umzimba nengqondo uba nemizwa yokujabula, kwezinye izimo imizwa yokukhathazeka. Eqinisweni vele silangazelele ukujabula ngoba umphefumulo uma uzwela ukujabula usuke usekhaya lawo. Umuntu uyingxenye yoMdali osiqu Sakhe sinolwazi nokujabula okuphelele phakade sac-cid-ānanda-vigrahaḥ (Bs. 5.1). Impela lona leli gama elithi Kṛṣṇa alihlukanisi futhi alicwasi, lichaza” injabulo enkulu. “Kṛṣ-”uchaza loko okukhulu kunakho konke, kanti u ”-ṇa” usho intokozo. Iconsi lamanzi asolwandle linazo zonke izithako zamanzi olwandle, nathi ngokunjalo yize singangezinhlansi kuMdali sinawo amandla afanayo Naye ngokwezinga lethu.

L’âme, pourtant de dimension atomique, fait accomplir au corps toutes sortes de merveilles. Nous voyons dans le monde tant de villes, d’autoroutes, de ponts, de monuments, marques de grandes civilisations ; mais qui a fait tout cela ? C’est la minuscule étincelle spirituelle sise dans le corps. Or, si de telles merveilles peuvent être accomplies par cette infime étincelle d’esprit, on ne peut pas même imaginer ce que l’Esprit Suprême peut accomplir. Les aspirations naturelles de l’étincelle spirituelle infinitésimale reflètent les attributs du Tout – la connaissance, la félicité et l’éternité – mais le corps matériel fait obstacle à ces aspirations. La Bhagavad-gītā nous enseigne cependant le moyen de combler les désirs de l’âme.

Inhlansi yomphefumulo lena, yize incane kangaka kodwa iyo enyakazisa lomzimba ukuthi uhambe wenze izinto ezimangalisa kangaka.Kulomhlaba sibona inqwaba yama dolobha, imigwaqo, amabhuloho, amabhilidi, imibuso nokuningi okuyizikhumbuzo zemibuso, kodwa ubani owenze konke lokhu? Konke lokhu kwenziwa yilomphefumulo ongaphakathi komzimba. Uma konke lokhu kwenziwa yilenhlansi engaphakathi komzimba eyingxenye yelangabi okunguMdali, sesingacabangela-ke nje ngezimangaliso ezingavezwa yilowo onguMsuka walenhlansi. Ngakho-ke kuyimvelo ukuthi lenhlansi ilangazelele ukufana nelangabi okunguMdali ophelele ngolwazi, nentokozo kanye nokuphila kwaphakade. Kodwa lokulangazelela kuyaphazamiseka ngenxa yalomzimba nemizwa yawo. Ulwazi mayelana nokuthi ingasizuza kanjani lesisimo, luchazwa nguMdali uqobo lwakhe kwi-Bhagavad-gītā.

Nous cherchons présentement à obtenir la connaissance, la félicité et l’éternité au moyen d’un instrument imparfait. De fait, notre progrès vers ces objectifs se trouve entravé par le corps matériel. Nous devons donc prendre conscience de notre existence au-delà du corps. Savoir en théorie seulement que nous ne sommes pas le corps ne suffit pas.

Njengamanje wonke umuntu uzama ukufinyelela esimweni sokuphelela olwazini, entokozweni, nasekuphileni kwaphakade kepha senza ngethuluzi elingakwazi ukuwumela lowomsebenzi. Eqinisweni indlela eya ekuphileni kwaphakade ivinjwe yilomzimba nezinkanuko zawo, ngakho-ke simelwe ukufinyelela kulowomcabango lapho siphila khona ngale komzimba. Ukuzwa kushiwo kuphela ukuthi asiyona lemizimba akwenele. Simelwe ukuzigcina sihlukanisekile kulemizimba njengabanikazi bayo, hhayi izigqila zayo. Uma sikwazi ukushayela imoto kahle ngokucophelela, leyomoto izosilonda kodwa uma singakwazi lokho kuzosifaka ezingozini.

Le corps est constitué des sens et les sens sont toujours accaparés par leurs objets. Par exemple, les yeux voient une personne attirante et nous disent : « Oh, quelle belle fille ! Quel beau garçon ! Allons le rencontrer. » Les oreilles nous disent : « Oh, quelle jolie musique ! Allons l’écouter. » Et la langue : « Oh, voilà un bon restaurant ! Allons-y. » Ainsi les sens nous entraînent d’un endroit à l’autre, nous rendant perplexes.

Lomzimba wethu uyinhlanganisela yezitho zokusebenza. Lezi-zitho zihlala zilambele okuqondene nazo. Amehlo uma ebona umuntu omuhle athi,”Awu intombi enhle kanje, umfana omuhle kanje, asihambe siyobona” Izindlebe zithi,”Awu waze wamnandi lowomculo. Asihambe siyolalela” Ulimi luthi,”Awu nansi irestaurant epheka ukudla okuconsisa amathe, asiye” Ngalendlela izitho zethu zomzimba ziyasihudula, zisisusa la zisishonise le na le. Ngenxa yalokhu sididekile.

indriyāṇāṁ hi caratāṁ
yan mano ’nuvidhīyate
tad asya harati prajñāṁ
vāyur nāvam ivāmbhasi
indriyāṇāṁ hi caratāṁ
yan mano ’nuvidhīyate
tad asya harati prajñāṁ
vāyur nāvam ivāmbhasi

« Comme un vent violent balaye un bateau sur l’eau, il suffit qu’un seul des sens débridés capte l’attention du mental pour que l’intelligence soit emportée. » (Bhagavad-gītā, 2.67)

“Njengoba nesikebhe emanzini sipheshulwa isivunguvungu somoya, ngisho isitho esisodwa somzimba ingqondo egxila kusona siyabuthuntubeza ubuhlakani bomuntu.” (Gītā 2.67)

Il est impératif que nous apprenions à maîtriser nos sens. On appelle gosvāmī celui qui a appris à se rendre maître de ses sens. Go signifie « sens » et svāmī « celui qui maîtrise » ; ainsi celui qui parvient à maîtriser ses sens mérite le titre de gosvāmī. Kṛṣṇa enseigne que celui qui s’identifie au corps de matière ne peut recouvrer son identité propre d’âme spirituelle. Les plaisirs physiques sont parfois enivrants, mais de courte durée, et nous ne pouvons pas y trouver de plaisir véritable du fait même de leur nature éphémère. Le bonheur réel est celui de l’âme, non celui du corps. Nous devons orienter nos vies de manière à ne pas être distraits par les plaisirs corporels. Car si d’une façon ou d’une autre nous nous laissons distraire, il devient presque impossible de fixer notre conscience sur notre identité véritable, au-delà du corps.

Kubaluleke ngendlela eyisimanga ukukwazi ukulawula izitho zethu zomzimba. Igama elithi gosvāmī linikwa lowo osefundile ukulawula abuse phezu kwezitho zomzimba wakhe. Go kusho ”izitho” u-svāmī usho ”umlawuli” Ngakho-ke lowo okwazi ukulawula izitho zakhe zomzimba kumele simthathe njenge gosvāmī. Lapha u-Kṛṣṇa uyaxwayisa ukuthi lowo osazibiza ngalomzimba okhohlisanayo akazukwazi ukulibona uqobo lwakhe olungu-mphefumulo. Ubumnandi obuzwiwa umzimba buyalokoza futhi buyadakana kudide, kube nzima nokubuthokozela ngenxa yokuthi bungobesikhashana. Ubumnandi beqiniso buzwakala emoyeni hhayi enyameni. Simelwe ukuhlela izimpilo zethu ngendlela yokuthi bungasikhiphi endleleni ubumnandi obuzwakala enyameni. Uma kwenzeka-ke siphuma endleni akube kusabalula ukuthi umoya wethu usivume isiqu esingaphezu komzimba.

bhogaiśvarya-prasaktānāṁ
tayāpahṛta-cetasām
vyavasāyātmikā buddhiḥ
samādhau na vidhīyate
bhogaiśvarya-prasaktānāṁ
tayāpahṛta-cetasām
vyavasāyātmikā buddhiḥ
samādhau na vidhīyate
traiguṇya-viṣayā vedā
nistraiguṇyo bhavārjuna
nirdvandvo nitya-sattva-stho
niryoga-kṣema ātmavān
traiguṇya-viṣayā vedā
nistraiguṇyo bhavārjuna
nirdvandvo nitya-sattva-stho
niryoga-kṣema ātmavān

« La ferme résolution de servir le Seigneur Suprême avec amour et dévotion ne naît jamais dans l’esprit confus de ceux qui sont trop attachés aux plaisirs des sens et à l’opulence matérielle. Les Védas traitent essentiellement de sujets relatifs aux trois modes d’influence de la nature matérielle. Transcende ces trois guṇas, ô Arjuna, libère-toi de toute dualité, de tout souci de gain et de sécurité, et fixe ton attention sur le soi. » (Bhagavad-gītā, 2.44-45)

“Ezingqondweni zalabo abanamathele kakhulu ekujabuliseni izitho zabo zemizimba nobukhazikhazi bezwe futhi kubakhungethe lokho, isibindi nokuqina kulendlela yenkonzo yemisebenzi yothando kaNkulunkulu akwakheli ezingqondweni zabo. Ama-Vedas ahlaziya udaba lwenkambiso yemvelo oluhlukene kathathu. Khuphukela ngaphezulu kwayo lenkambiso, Awu Arjuna iba ngaphezu kwayo lenkambiso ingakuthinti, zikhulule ezintweni zezwe ezimbaxambili nase kukhathazekeni kokuzuza nokuphepha, zinza ekuqondeni iWena qobo.” (Gītā 2.44-45)

Le mot Véda signifie « livre de connaissances ». Il y a beaucoup de livres traitant du savoir et de la sagesse spirituelle, variant selon le pays, la population, le milieu, etc. En Inde, ce sont les Védas ; en Occident l’Ancien et le Nouveau Testament ; et les musulmans acceptent le Coran. Or, quel est l’objet de tous ces livres saints ? Ils doivent nous amener à comprendre notre nature d’âme pure. Ils visent à restreindre les activités du corps par certaines règles, celles-ci constituant souvent des règles de moralité. La Bible, par exemple, contient dix commandements destinés à régler nos vies. Nous devons discipliner nos corps de façon à pouvoir atteindre la plus haute perfection ; sans principes régulateurs il est impossible de parfaire nos vies. Les règles peuvent différer d’un pays à un autre, ou d’une Écriture sainte à une autre. Cela n’a pas vraiment d’importance car elles sont énoncées en fonction de l’époque, des circonstances et de la mentalité des gens. Le principe reste le même : obéir à des règles. Dans le même esprit, les gouvernements établissent des lois auxquelles doivent se soumettre les citoyens. C’est qu’il n’y a aucune possibilité de progrès dans une civilisation ou un régime dénué de toute loi. Dans le verset cité plus haut, Śrī Kṛṣṇa dit à Arjuna que les principes régulateurs des Védas ont pour but de dominer les trois influences de la nature matérielle : la vertu, la passion et l’ignorance (traiguṇya-viṣayā vedāḥ). Il lui conseille de s’établir au niveau de l’âme spirituelle pour ainsi retrouver sa condition naturelle, au-delà des dualités de la nature matérielle.

Igama elithi Veda lichaza ”incwadi yolwazi.” Ziningi izincwadi zolwazi, zihluka ngokwamazwe, isizwe, isimo, njalo njalo. Ezweni lase India izincwadi eziqukethe ulwazi zibizwa ngokuthi ama-Vedas. Emazweni aseNtshonalanga zibizwa ngokuthi iThestamente elidala neThestamente elisha. Ama-Muslim wona amukela i-Koran. Yini-ke inhloso yazo zonke lezizincwadi zolwazi? Inhloso yazo ukusiqeqesha ukuthi size sikuqonde ukuthi singobani, okungukuthi siyimiphefumulo emsulwa. Umsebenzi wayo ukulawula ukwenza komzimba ngokuwubekela imithetho nemigomo ethize. Lemithetho nemigomo yaziwa kangcono ngokuthi yindlela yokulunga. NeBhayibheli nalo linemithetho eyishumi ebekelwe ukulawula nokubusa izimpilo zethu. Kumele ukuthi umzimba ulawulwe uma sifuna ukufinyelela emaqophelweni aphakeme, futhi ngaphandle kwalemithetho ukufinyelela emaqophelweni asesicongweni, amazinga obumsulwa akusoze kwenzeka. Lemithetho nemigomo ebekiwe kuyenzeka ukuthi ihluke ngokwezwe nezwe, noma ngokwencwadi nencwadi, kodwa lokho akusho lutho, ngoba lezizincwadi zinconywe ngaphansi kwezikhathi nezimo ezihlukahlukene nangokwesimo somqondo walabo Bantu. Kodwa umthetho wokulawulwa umile kuzo zonke. Ngokufanayo, nohulumeni umisela izakhamizi zawo imithetho ezolandelwa ukuze kuphilwe ngendlla ephucuzekile. Ngeke ibe khona inqubekela phambili kuhulumeni nasempucuzekweni uma ingekho imithetho elandelwayo. Evesini elandulela leli u-Kṛṣṇa utshele u-Arjuna ukuthi lemithetho nemigomo kuma-Vedas ibekelwe ukulawula inkambiso yemvelo ehlukene kathathu Inkambiso yokulunga, yelukuluku, kanye neyobumnyama (traigunya-visayā vedāh). Kodwa-ke u-Kṛṣṇa udonsa u-Arjuna ngendlebe ukuthi akazibeke ngokugcwele emoyeni wokuzazi uqobo lwakhe njengomphefumulo, okungokokuqala nangaphezulu kokuthikamezwa yizimo zemvelo ezimbaxa-mbili(ubuhlungu nenjabulo).

Ces dualités, tels le plaisir et la souffrance, la chaleur et le froid, naissent du contact des sens avec leurs objets. Elles sont issues de l’identification au corps. Kṛṣṇa dit dans la Bhagavad-gītā que ceux qui convoitent la jouissance matérielle et le pouvoir sont illusionnés par les chapitres des Védas qui promettent un bonheur céleste seulement en accomplissant des sacrifices et en menant une vie réglée. Aspirer au plaisir est naturel car c’est ce qui caractérise l’âme spirituelle ; mais nous voulons goûter au bonheur matériel et c’est là notre erreur.

Njengoba sekubekiwe ngaphambilini ukuthi lezi-zimo ezimbaxambili- njengokubanda nokushisa, ubumnandi nobuhlungu-kuvela uma izitho zihlangane nalokho ezibekelwe kona. Ngamanye amazwi sikuzwela konke lokhu ngenxa yokuzitshela ukuthi siyilemizimba. U-Kṛṣṇa lapha uxwayisa ngokuthi labo abakhonze ubumnandi nokubusa, imiqondo yabo ithunjwe ngamagama ama-Vedas athembisa ubumnandi bezulu ngokwenza imihlabelo(umnikelo) nokulandela imithetho (eyishumi). Ubumnandi buyilungelo lethu futhi buyimvelo yomphefumulo, kodwa umphefumulo lo uma uzama ukuzijabulisa ngenyama okwenza ukuthi ushaye eceleni, ugeje.

Nous nous tournons tous vers des objets de plaisir matériel dans l’espoir d’y trouver notre bonheur. Nous accumulons autant de connaissances que possible : untel devient chimiste, un autre physicien, artiste, politicien, etc. Connaître un peu de tout et tout d’une matière, voilà ce qu’on qualifie généralement d’instruction. Mais dès que nous quittons notre corps, tout ce savoir est anéanti. Dans une vie précédente, il se peut que nous ayons été un grand érudit, mais dans cette vie, nous devons retourner à l’école et réapprendre à lire et à écrire. Tout le savoir acquis dans la vie précédente est oublié. Nous sommes en fait en quête d’un savoir éternel, mais ce savoir éternel ne peut être acquis par le corps matériel. Nous cherchons le bonheur par l’intermédiaire de notre corps, mais les plaisirs matériels ne font pas notre véritable bonheur. Tout cela est artificiel. Nous devons comprendre que si nous continuons à poursuivre ces jouissances artificielles, nous ne pourrons pas parvenir à notre condition éternelle de félicité.

Abantu bonke sebaphendukela ezintweni zezwe ukuzijabulisa, sebabuthela ndawonye inqwaba yolwazi ngalokhu. Abanye bafundela ukuba ngo sokhemisi, ngodokotela, ngosopolitiki, ngochwepheshe nokunye okuningi. Wonke umuntu kunokuncane akwaziyo ngeqiniso lento (i.e. ezobuchwepheshe) noma kuphelele akwaziyo ngokuncane. Lokhu-ke kujwayeleke ukuthi kuthathwe njengo ”Lwazi.” kodwa lolu lwazi luyashabalala ngomzuzu wokufa. Kungenzeka ukuthi empilweni yakho edlule ubungumuntu oyisifundiswa kodwa kulempilo kumele uqale phansi ufundiswe kabusha ukubhala nokufunda. Lonke ulwazi obukade uhlome ngalo kuleyampilo edlule usulukhohliwe. Sonke sizithola sisesimweni sokuzama sokuthungatha ulwazi olungeke lushabalale, kodwa lomzimba wenyama awukwazi ukubamba ulwazi nangale kokufa. Sonke sisemkhankasweni wokujabulisa lemizimba, kodwa ukujabula kwalomzimba akuchazi ukujabula kwethu uqobo. Loko kujabula kuwumfanekiso wokujabula kwethu, akusilona uqobo lwenjabulo yethu. Kumele sikuqonde ukuthi uma sizoqhubeka nalomfanekiso wenjabulo angeke sikwazi ukufinyelela ezingeni lapho umphefumulo uhlala khona ngaphansi kwesimo sokuthokoza izikhathi zonke.

Posséder un corps matériel doit être considéré comme une condition pathologique. Or, un malade ne peut jouir normalement de l’existence. Pour celui qu’affecte la jaunisse par exemple, le sucre aura un goût amer, alors qu’un homme en bonne santé appréciera sa vraie saveur. Dans un cas comme dans l’autre, le sucre demeure le même, mais selon notre état de santé, voilà qu’il change de goût. De même, à moins d’être guéri de notre conception corporelle de l’existence, nous ne pouvons apprécier la douce saveur de la vie spirituelle. En vérité elle nous semblera amère. Et en redoublant nos efforts pour jouir de la vie matérielle, nous ne faisons qu’aggraver notre état. Un malade atteint de typhoïde ne doit pas manger de nourriture solide, et si quelqu’un lui en donne pour lui faire plaisir, il aggrave sa maladie et met sa vie en danger. Si donc, nous voulons être véritablement délivrés des souffrances de l’existence matérielle, nous devons réduire les besoins et les plaisirs du corps. En fait, les plaisirs matériels ne sont nullement source de bonheur, car le vrai bonheur n’a pas de fin.

Ukuphila enyameni kumele sikuthathe njengokuphila ngaphansi kwesimo sokugula. Umuntu ogulayo akakwazi ukuzijabulisa kahle. Isibonelo nje ukuthi kumuntu ophethwe yi-jondisi uswidi uzwakala ubaba kodwa kumuntu ongenayo le jondisi ubushukela baloswidi buzwakala kahle. Kubo bobabili labantu uswidi awushintshile kodwa ngokwezimo abangaphansi kwazo, zenza ukuthi uzwakale ngokuhlukana. Uma singalashwa isifo sokuzibona siyilemizimba, asisoze sabunambitha ubumnandi bokuphila ngaphezu kwenyama (impilo kamoya). Lobumnandi bempilo kamoya buyohlala njalo ubushukela bakhona bu-baba (bitter). Ngakho-ke uma siqhubeka nokuzijabulisa ngokwenyama lokho kusiqhubezela phambili isifo sethu. Isiguli esiphethwe untelika (typhoid) asikwazi ukudla ukudla okuqinile, uma sinikwa ukudla okunjalo, siqhubeke sikudle sibeka impilo yaso engcupheni. Uma ngempela sifuna ukukhululeka ezinhluphekweni zokuphila kulomhlaba, simelwe ukunqamula izimfuno zalomzimba zokujabula.

Nous trouvons dans le Mahābhārata un verset qui dit que les yogīs qui s’efforcent de s’élever au niveau spirituel connaissent la vraie félicité (ramante), une félicité sans fin (anante). Cela s’explique par le fait que leur bonheur se trouve lié à la source suprême de toute félicité Śrī Kṛṣṇa. Bhagavān Śrī Kṛṣṇa représente en effet la vraie source de toute joie, et la Bhagavad-gītā le confirme :

Eqinisweni ukujabula komzimba akusiyo nhlobo injabulo. Injabulo yoqobo yileyo engapheli. Kunevesi kwi-Mahābhārata — ramante-yogīno ‘nante— okuchaza ukuthi ama-yogī,labo abasemkhankasweni wokufukula umoya wabo bawubeke ngaphezulu kwenyama (yogīno), ibona abasentokozweni(ramante) futhi injabulo yabo (i-anante) ayinamkhawulo. Lokhu kwenzeka ngoba ukujabula kwabo kuxhumene nomthokozisi omkhulu (uRāma) oyiNkosi u-Kṛṣṇa. INkosi u-Kṛṣṇa eyaziwa ngo Bhagavān, iyona engumthokozi wempela (weqiniso). Lokhu i-Bhagavad-gītā iyakufakazisa:

bhoktāraṁ yajña-tapasāṁ
sarva-loka-maheśvaram
suhṛdaṁ sarva-bhūtānāṁ
jñātvā māṁ śāntim ṛcchati
bhoktāraṁ yajña-tapasāṁ
sarva-loka-maheśvaram
suhṛdaṁ sarva-bhūtānāṁ
jñātvā māṁ śāntim ṛcchati

« Parce qu’il Me sait le bénéficiaire ultime de tous les sacrifices et de toutes les austérités, le souverain suprême de toutes les planètes et de tous les devas, l’ami et bienfaiteur de tous les êtres, l’être pleinement conscient de Ma personne échappe aux souffrances matérielles et connaît dès lors la paix. » (Bhagavad-gītā 5.29)

“Ngokwazi Mina njengoMnini weminikelo nemisebenzi yokuzidela, iNkosi phezu kwemihlaba nothixo bayo, unkulunkulu ongumsizi nomfiselibuhle kuzo zonke izidalwa, izazi ziyakhululwa ezinsizini zokuhlupheka kwezwe.” (Gītā 5.29)

Nous pouvons connaître le plaisir si nous comprenons que nous sommes par nature destinés au plaisir de Dieu. Le bénéficiaire véritable de toutes joies est le Seigneur Suprême et nous sommes destinés à faire Son plaisir.

Igama elithi “bhoga” lisho ukubusa (ukuthokozela). Okwethu ukuthokoza kuqhamuka uma siqonda ukuthi singaba ”thokozelwa.” Umthokozi eqinisweni nguMdali thina sithokozelwa Nguye.

Un exemple pourrait être donné avec la relation qui existe entre mari et femme : le mari incarnant le principe jouissant (puruṣa) et la femme celle dont il a jouissance (prakṛti). Le puruṣa est le sujet et la prakṛti est l’objet. Quand il y a un bonheur réel, on ne saurait dire que le mari est plus heureux que sa femme, ou que le bonheur de la femme est inférieur à celui de son époux. La joie est partagée à la fois par le mari et la femme. De la même façon notre joie ne peut devenir parfaite que lorsque nous contribuons à la félicité de Dieu. Bien que Kṛṣṇa soit le bénéficiaire et nous les objets de Son plaisir, ce plaisir est également partagé de part et d’autre.

Isibonelo salobuhlobo butholakala khona lapha emhlabeni phakathi kwendoda nomfazi, indoda ingumthokozi noma ipuruṣa, ebese umfazi eba ngumthokozelwa (prakṛti). Igama elithi pri lisetshenziselwa ukuchaza ”ubulili besifazane.” IPuruṣa noma isidalwa sona singu ”menzi” ebese kuthi i-prakṛti noma indalo yona kuthiwa ngu ”menziwa.” Ubumnandi buvela ngokuhlanganyela kwabo bobabili umfazi nendoda. Uma sekumnandi akube kusahlukaniseka ukuthi ubani obuzwela kakhulu kunomunye ubumnandi phakathi kwendoda nomfazi. Yize indoda ingumphathi, umfazi ephethwe, kodwa ebumnandini umehluko uyanyamalala. Uma sesikubuka ngeso elibanzi lokhu, kuyavela ukuthi asikho isidalwa esisebumnandini.

Dieu S’est multiplié en d’innombrables émanations dont nous faisons partie. Dieu est unique et sans second, mais Il voulut Se multiplier afin d’accroître Son plaisir. Dieu S’est fait multiple pour Son plaisir et nous nous trouvons être les objets de ce plaisir. Là résident notre nature originelle et le but même pour lequel nous avons été créés.

Il est impossible de trouver indépendamment le bonheur sur le plan physique. La jouissance matérielle au niveau du corps se trouve d’ailleurs réprouvée tout au long de la Bhagavad-gītā :

UMdali wazandisa waba mningi, thina-ke siyingxenye yaleso sandiso. UMdali yilowo ongasekelwe yilutho, kodwa ngentando Yakhe wazandisa wamningi ikhona ezozithokozisa. Sike sikubone ukuthi kuncane noma akukho ukuzithokozisa uma uhlezi wedwa endlini ukhuluma wedwa. Kepha uma nibahlanu endlini ubumnandi buyanda. Uma sihlaziya udaba luka-Kṛṣṇa phakathi eqenjini nobumnandi obuzwakala lapho bukhulu. Ukuhluka kwezinto kuletha ubumnandi. UMdali wazandisa ngokudala umuntu nendalo ikhona ezozithokozisa. Ngakho-ke indawo yethu thina enguku ”thokozelwa” nguMdali, iyona ndalo sisekelo yethu leyo nenhloso yokudalwa kwethu. UMthokozi kanye nomthokozelwa bobabili banomuzwa/nenzwa, kodwa inzwa yomthokozelwa ingaphansi kwenzwa woMthokozi. Yize-ke u-Kṛṣṇa enguMthokozi thina singabathokozelwa kodwa sineqhaza elilinganayo ebumnandini. Ubumnandi bethu buphelela uma sibamba iqhaza ebumnandini boMdali. Ngeke sibuzwe ubumnandi uma singazihlanganisi noboMdali, sibuzama enyameni. I-Bhagavad-gītā yonke iyakuchitha ukuzama ukuzijabulisa ngokwenyama.

mātrā-sparśās tu kaunteya
śītoṣṇa-sukha-duḥkha-dāḥ
āgamāpāyino ’nityās
tāṁs titikṣasva bhārata
mātrā-sparśās tu kaunteya
śītoṣṇa-sukha-duḥkha-dāḥ
āgamāpāyino ’nityās
tāṁs titikṣasva bhārata

« Éphémères, joies et peines, comme étés et hivers, vont et viennent, ô fils de Kuntī. Elles procèdent de la perception des sens, ô descendant de Bharata. Il faut apprendre à les tolérer, sans en être affecté. » (Bhagavad-gītā 2.14)

“Awu ndodana ka Kunti, ukuzwel isikhashana ukufudumala nokugodola, ukujabula nokukhathazeka, nokushabalala kwako konke loku ngokuhamba kwesikhathi, kufana nokufika nokudlula kobusika nehlobo okuyizinkathi zonyaka, Ewu, mzukulu ka-Bhārata, umuntu kumele azifundise ukuzibekezelela lezi-zinto ngaphandle koku phazamiseka.” (Gītā 2.14)

Le corps matériel grossier provient de l’interaction des influences de la nature matérielle et il est voué à la destruction :

Isigaxa esiyilomzimba singumphumela wokuhlangana nokwenzelana kwenkambiso/imithetho yemvelo yomhlaba ehlukene kathathu: ukulunga, ukulangazelela, kanye nobumnyama. Kuyaziwa vele ukuthi isigaxa esingumzimba siphokophelele ekubhubheni.

antavanta ime dehā
nityasyoktāḥ śarīriṇaḥ
anāśino ’prameyasya
tasmād yudhyasva bhārata
antavanta ime dehā
nityasyoktāḥ śarīriṇaḥ
anāśino ’prameyasya
tasmād yudhyasva bhārata

« Le corps matériel de l’âme indestructible, éternelle et sans mesure, est voué à une fin certaine. Fort de ce savoir, combats, ô descendant de Bharata. » (Bhagavad-gītā 2.18)

“Kuba ngumzimba kuphela onqotshwa ukufa, umoya wakhe lowo-muntu awunakubulawa, awunakulinganiswa, futhi uyisidalwa esiphila phakade, ngakho-ke, ibambe lempi mzukulu ka Bhārata.” (Gītā 2. 18)

Śrī Kṛṣṇa nous encourage à transcender la conception corporelle de l’existence pour nous élever au niveau de notre véritable nature spirituelle :

U-Kṛṣṇa lapha uyasikhuthaza ukuthi sithonyeke kulempilo yomzimba sibuyele empilweni yethu ka moya.

guṇān etān atītya trīn
dehī deha-samudbhavān
janma-mṛtyu jarā-duḥkhair
vimukto ’mṛtam aśnute
guṇān etān atītya trīn
dehī deha-samudbhavān
janma-mṛtyu jarā-duḥkhair
vimukto ’mṛtam aśnute

« Quand l’être incarné parvient à transcender l’influence que les trois guṇas exercent sur son corps, il s’affranchit de la naissance, de la mort, de la vieillesse, et des souffrances qu’elles génèrent. Il savoure, en cette vie même, le nectar spirituel. » (Bhagavad-gītā 14.20)

“Lapho lowomutnu ongaphakathi komzimba esekwazi ukuphila ngaphezu kwenkambiso yemvelo yomhlaba ehlukene kathathu [ukulunga, ilukuluku, kanye nobumnyama], lapho ukufa, ukuzalwa kanye nokuguga kanye nezinkathazo ezihambisana nakho phinde kumthinte, lapho usenganambitha ubumnandi beZulu njengamanje.” (esaphila kulomhlaba). (Gītā 14.20)

Pour nous établir au niveau purement spirituel, celui du brahma-bhūta, au-delà des trois guṇas, nous devons adopter la méthode de la conscience de Kṛṣṇa. Or, le bien précieux que nous a légué Caitanya Mahāprabhu, à savoir le chant des noms de Kṛṣṇa – Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare / Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare – facilite ce processus. C’est ce que l’on appelle la voie du bhakti-yoga, ou mantra-yoga, celle que suivent les plus grands transcendantalistes. La manière dont les spiritualistes réalisent leur identité par-delà la naissance et la mort, au-delà du corps matériel, et s’élèvent de l’univers matériel jusqu’au monde spirituel, fera l’objet des chapitres suivants.

Kumele samukele lendlela yokumazi nokumuzwa u-Kṛṣṇa uma sizimisele ngokuma siqine esitebhisini se-brahma-bhūta ngaphezu kwenkambiso yemvelo yomhlaba ehlukene kathathu. Isipho seNkosi u-Caitanya Mahāprabhu somthandazo woku huba amagama ka-Kṛṣṇa othi:

Hare Kṛṣṇa Hare Kṛṣṇa Kṛṣṇa Kṛṣṇa Hare Hare
Hare Rāma Hare Rāma Rāma Rāma Hare Hare

wenza kube lula ukuhamba lendlela. Lendlela ibizwa nge-bhakti-yoga noma i-mantra-yoga, futhi isetshenziswa abahlwayi beZulu abaseqophelweni eliphezulu. Ukuthi labahlwayi bendlela yeZulu bafinyelela kanjani ezingeni lapho uqobo lwabo lwembuleka khona balubone, olu-nganeno nangemuva kwethuna (olungaphezulu nangaphambili komzimba), baphinde bakwazi nokuzidlulisa besuka kulomhlaba badlulele eZulwini. Lolu-ke udaba oluzodingidwa yizihloko ezikulencwadi.