Skip to main content

Kuues värss

Verso Seis

Tekst

Texto

dṛṣṭaiḥ svabhāva-janitair vapuṣaś ca doṣair
na prākṛtatvam iha bhakta-janasya paśyet
gaṅgāmbhasāṁ na khalu budbuda-phena-paṅkair
brahma-dravatvam apagacchati nīra-dharmaiḥ
dṛṣṭaiḥ svabhāva-janitair vapuṣaś ca doṣair
na prākṛtatvam iha bhakta-janasya paśyet
gaṅgāmbhasāṁ na khalu budbuda-phena-paṅkair
brahma-dravatvam apagacchati nīra-dharmaiḥ

Synonyms

Sinônimos

dṛṣṭaiḥ — tavalise inimese silmade läbi nähtuna; svabhāva-janitaiḥ — tema isiklikust loomusest sündinud; vapuṣaḥ — keha; ca — ja; doṣaiḥ — vigade läbi; na — ei; prākṛtatvam — materiaalset loodust omav; iha — selles maailmas; bhakta janasya — puhta pühendunu; paśyet — peab vaatama; gaṅgā-ambhasām — Gangese vee; na — ei; khalu — kindlasti; budbuda-phena-paṅkaiḥ — mullide, vahu ning mudaga; brahma- dravatvam — transtsendentaalset loodust; apagacchati — saastab; nīra- dharmaiḥ — vee omadustega.

svabhāva-janitaiḥ — nascidos segundo sua própria natureza

Translation

Tradução

Puhas pühendunu, kes viibib oma algses positsioonis ning teadvustab Kṛṣṇat, ei samasta end oma kehaga. Sellist pühendunut ei tohi vaadelda materialistlikust seisukohast ega pöörata tähelepanu tema keha madalale päritolule, ebailusale nahavärvusele või asjaolule, et tema keha on vigane, haige või põdur. Tavalisele inimesele võivad sellised puudused puhta pühendunu kehas silma hakata, kuid vaatamata sellistele näilistele puuetele, ei saa mitte miski muuta puhta pühendunu keha ebapuhtaks. Seda võib võrrelda Gangese veega, mis vihmasesooni ajal on vahel täis mulle, vahtu ja muda, kuid mis on sellegipoolest alati puhas. Need, kes on saavutanud sügava vaimse mõistmise, kastavad end Gangesesse, pööramata tähelepanu vee seisukorrale.

Situado em sua posição consciente de Kṛṣṇa original, o devoto puro não se identifica com o corpo. Não se deve encarar tal devoto a partir de um ponto de vista materialista. Na realidade, não se deve reparar se o corpo do devoto nasceu em família inferior, se tem aspecto feio, se é deformado, doente ou fraco. Segundo a visão comum, essas imperfeições podem parecer importantes no corpo de um devoto puro. Porém, apesar de tais defeitos aparentes, o corpo do devoto puro não pode contaminar-se. É como no caso das águas do Ganges, que às vezes, durante a estação das chuvas, enchem-se de bolhas, espuma e lama. As águas do Ganges não ficam poluídas. Aqueles que são avançados em entendimento espiritual se banharão no Ganges sem considerar a condição da água.

Purport

Comentário

Hingele omase tegevuse ehk teisisõnu öeldes, Jumala transtsendentaalse armastusliku teenimise – śuddha-bhakti – sooritamine saab võimalikuks alles pärast vabanemise saavutamist. „Bhagavad-gītās" (14.26) öeldakse:

Śuddha-bhakti, a atividade inerente à alma - em outras palavras, a ocupação no transcendental serviço amoroso ao Senhor - é realizada em condição liberada. O Bhagavad-gītā (14.26) declara:

māṁ ca yo ’vyabhicāreṇa
bhakti-yogena sevate
sa guṇān samatītyaitān
brahma-bhūyāya kalpate
māṁ ca yo ’vyabhicāreṇa
bhakti-yogena sevate
sa guṇān samatītyaitān
brahma-bhūyāya kalpate

„Inimene, kes rakendab end täielikult pühendunud teenimisse, langemata sellelt teelt üheski olukorras, tõuseb kohe materiaalse looduse guṇadest kõrgemale ning jõuab sedasi Brahmani tasandile."

“Aquele que se ocupa em serviço devocional pleno e não falha em circunstância alguma, transcende de imediato os modos qualitativos da natureza material e chega, então, ao nível de Brahman.”

Sõnad avyabhicāriṇī bhakti tähendavad „puhas pühendumus". Inimene, kes tegeleb pühendunud teenimisega, peab olema vaba materiaalsetest motiividest. Meie teadvus peab Kṛṣṇa teadvuse liikumises muutuma. Kui teadvus on suunatud materiaalsetele naudingutele, siis nimetatakse seda materiaalseks teadvuseks, ja kui see on suunatud Kṛṣṇa teenimisele, siis on tegu Kṛṣṇa teadvusega. Alistunud hing teenib Kṛṣṇat ilma materiaalsete huvideta (anyābhilāṣitā-śūnyam). Jñāna- karmādy-anāvṛtam – puhtaks bhakti-joogaks nimetatakse vankumatut pühendunud teenimist, mis on transtsendentaalne kehaliste ja mõistuslike tegevuste nagu jñāna (mõistuse spekulatsioonid) ja karma (viljadele suunatud töö) suhtes. Bhakti-jooga on hinge loomulik tegevus ja kui inimene rakendab end vankumatult puhtasse pühendunud teenimisse, on ta juba saavutanud vabanemise (sa guṇān samatītyaitān). Kṛṣṇa pühendunu ei allu materiaalsetele tingimustele, isegi kui näib, et tema keha on materiaalsetest tingimustest sõltuv. Seetõttu ei tohi puhast pühendunut vaadelda materialistlikust seisukohast. Seni, kuni inimene ei ole ise saanud tõeliseks pühendunuks, ei suuda ta teist pühendunut täielikult mõista. Nagu selgitatud eelmises värsis, eksisteerib kolme laadi pühendunuid – kaniṣṭha-adhikārī, madhyama-adhikārī ning uttama-adhikārī. Kaniṣṭha-adhikārī ei suuda pühendunut ja mittepühendunut teineteisest eristada. Ta tegeleb üksnes jumaluse kummardamisega templis. Madhyama-adhikārī, seevastu, suudab pühendunut ja mittepühendunut eristada ja oskab vahet teha ka pühendunu ja Jumala vahel. Seetõttu suhtub ta Jumala Kõrgeimasse Isiksusse, pühendunusse ja mittepühendunusse erinevalt.

Avyabhicāriṇī bhakti quer dizer ‘devoção imaculada’. Uma pessoa ocupada em serviço devocional deve estar livre de toda a motivação material. Neste movimento da consciência de Kṛṣṇa, deve-se mudar a consciência. A consciência voltada para o desfrute material é consciência material, enquanto a consciência voltada para o serviço a Kṛṣṇa é consciência de Kṛṣṇa. Uma alma rendida serve a Kṛṣṇa sem nenhuma consideração material (anyābhilāṣitā-śūnyam). Jñāna-karmādy-anāvṛtam: o serviço devocional imaculado, que é transcendental às atividades do corpo e da mente, tais como jñāna (especulação mental) e karma (trabalho fruitivo), chama-se bhakti-yoga puro. Bhakti-yoga é a atividade inerente à alma, e quem se ocupa em serviço devocional imaculado e não-contaminado já está liberado (sa guṇān samatītyaitān). O devoto de Kṛṣṇa não está sujeito às condições da matéria, mesmo que as características de seu corpo pareçam estar condicionadas por ela. Por isso, não devemos encarar um devoto puro a partir de um ponto de vista material. Quem não é devoto de verdade não pode ter uma visão perfeita de outro devoto. Como se explica no verso anterior, há três espécies de devotos: o kaniṣṭha-adhikārī, o madhyama-adhikārī e o uttama-adhikārī. O kaniṣṭha-adhikārī não consegue distinguir entre o devoto e o não-devoto. Ele só se preocupa em adorar a Deidade no templo. Entretanto, o madhyama-adhikārī pode distinguir entre o devoto e o não-devoto, como também pode distinguir entre o devoto e o Senhor. Assim, ele trata a Suprema Personalidade de Deus, o devoto e o não-devoto de maneiras diferentes.

Mitte keegi ei tohiks kritiseerida puhta pühendunu kehalisi puudeid. Kui ta omab selliseid puudeid, ei tasu neile tähelepanu pöörata. Arvesse tuleb võtta vaimse õpetaja peamist ülesannet, milleks on pühendunud teenimine – Kõigekõrgema Jumala puhas teenimine. Nagu öeldud „Bhagavad-gītās" (9.30):

Ninguém deve criticar os defeitos do corpo de um devoto puro. No caso de existirem tais defeitos, não se deve reparar neles. O que se deve levar em consideração é a ocupação principal do mestre espiritual, isto é, o serviço devocional, o serviço puro ao Senhor Supremo. Como se afirma no Bhagavad-gītā (9.30):

api cet sudurācāro
bhajate mām ananya-bhāk
sādhur eva sa mantavyaḥ
samyag vyavasito hi saḥ
api cet sudurācāro
bhajate mām ananya-bhāk
sādhur eva sa mantavyaḥ
samyag vyavasito hi saḥ

Isegi kui pühendunu näib vahel sooritavat jälestusväärseid tegusid, tuleb teda ikkagi pidada sādhuks ehk pühaks isiksuseks, sest oma tegelikus positsioonis on tema tegevuseks Jumala armastuslik teenimine. Teisisõnu öeldes, teda ei tohi pidada tavaliseks inimeseks.

Mesmo que o devoto pareça às vezes ocupar-se em atividades abomináveis, ele deve ser considerado um sādhu, um santo, porque sua verdadeira identidade é a de alguém ocupado em serviço amoroso ao Senhor. Em outras palavras, ele não deve ser considerado um ser humano comum.

Puhtasse pühendunusse, kes tegeleb Jumala teenimisega, tuleb suhtuda lugupidavalt isegi juhul, kui ta ei ole sündinud brāhmaṇa või gosvāmī perekonnas. Tegelikult ei saa ühtegi perekonda nimetada gosvāmī perekonnaks materiaalsetel alustel, kastilise kuuluvuse või pärimisõiguse järgi. Tiitlit gosvāmī võivad tegelikult kanda üksnes puhtad pühendunud. Seepärast me räägimegi Vṛndāvana kuuest Gosvāmīst, eesotsas Rūpa Gosvāmī ja Sanātana Gosvāmīga. Rūpa Gosvāmī ja Sanātana Gosvāmī olid tegelikult saanud muhameedlasteks ning seetõttu võtnud endile nimed Dabira Khāsa ja Sākara Mallika, kuid Śrī Caitanya Mahāprabhu Ise tegi neist gosvāmīd. Seega ei ole tiitel gosvāmī päritav. Sõna gosvāmī viitab inimesele, kes suudab kontrollida oma meeli, kes on nende valitsejaks. Pühendunu ei allu meelte kontrollile, vaid on ise meelte kontrollijaks. Järelikult tuleb teda nimetada svāmīks või gosvāmīks isegi juhul, kui ta ei ole sündinud gosvāmī perekonnas.

Mesmo que não tenha nascido em família de brāhmaṇas ou de gosvāmīs, se o devoto puro estiver ocupado a serviço do Senhor, não deve ser negligenciado. Na realidade, não pode haver uma família de gosvāmīs baseada em considerações de ordem material, em casta ou hereditariedade. De fato, o título de gosvāmī é monopólio dos devotos puros. A este respeito, podemos mencionar os seis Gosvāmīs, encabeçados por Rūpa Gosvāmī e Sanātana Gosvāmī. Rūpa Gosvāmī e Sanātana Gosvāmī tinham praticamente se tornado muçulmanos e, por isso, mudado seus nomes para Dabira Khāsa e Sākara Mallika. Contudo, o próprio Śrī Caitanya Mahāprabhu os converteu em gosvāmīs. Por conseguinte, o título de gosvāmī não é hereditário. A palavra gosvāmī se refere àquele que consegue controlar os seus sentidos, que é o senhor dos sentidos. O devoto não é controlado pelos sentidos, mas é, isto sim, o controlador deles. Consequentemente, deve-se chamá-lo de svāmī ou gosvāmī, mesmo que ele não tenha nascido em família de gosvāmīs

Sellise määratluse kohaselt on gosvāmīd, kes on Śrī Nityānanda Prabhu ja Śrī Advaita Prabhu järeltulijad, kahtlematult pühendunud, kuid see ei tähenda, et teistest suguvõsadest pärit pühendunud ei vääri samasugust austust. Kõikidesse pühendunutesse tuleb suhtuda võrdselt, omistamata tähtsust sellele, kas nad on pärit varasemate ācāryate või tavalisest perekonnast. Mitte keegi ei tohiks mõelda mõnest pühendunust: „Oh, ta on Euroopa gosvāmī," ja suhtuda temasse üleolevalt. Samuti ei tohiks mitte keegi mõelda: „Tema on nityānanda-vaṁśa- gosvāmī." Kui me hakkasime Kṛṣṇa teadvuse liikumises andma tiitlit gosvāmī Euroopa päritolu vaiṣṇavatele, tekitas see varjatud protesti laine. Vahel teatavad inimesed Euroopa pühendunutele ka otse näkku, et nende sannyāsa või gosvāmī tiitel ei ole tõeline. Kuid antud värsis kinnitab Śrīla Rūpa Gosvāmī, et Euroopast pärit gosvāmī ei erine mitte millegi poolest ācāryate perekonnas sündinud gosvāmīst.

Segundo esta fórmula, os gosvāmīs que são descendentes de Śrī Nityānanda Prabhu e Śrī Advaita Prabhu são certamente devotos, só que não se deve fazer discriminação contra os devotos provenientes de outras famílias. Na verdade, deve-se tratar igualmente tanto os devotos provenientes de uma família constituída de ācāryas quanto os provenientes de uma família comum. Não se deve pensar: “Ah! Eis aqui um gosvāmī americano”, e fazer discriminação contra ele. Tampouco se deve pensar: “Eis aqui um nityānanda-vaṁśa-gosvāmī”. Há uma corrente de protestos contra o fato de nós termos conferido o título de gosvāmī aos vaiṣṇavas ocidentais do movimento da consciência de Kṛṣṇa. Ocasionalmente, chegam a dizer diretamente aos devotos ocidentais que o seu sannyāsa, ou título de gosvāmī, não é genuíno. No entanto, segundo as declarações de Śrīla Rūpa Gosvāmī neste verso, não há diferença entre um gosvāmī ocidental e um gosvāmī de uma família de ācāryas.

Teisest küljest ei tohiks pühendunu, kes on saanud tiitli gosvāmī, kuid kes pole sündinud brāhmaṇast või Nityānanda või Advaita Prabhu suguvõsasse kuuluvast gosvāmīst kohatult uhkeks minna, mõeldes, et temast on saanud gosvāmī. Ta peab alati meeles pidama, et niipea, kui temas tekib materiaalne uhkus, järgneb otsekohe langemine. Kṛṣṇa teadvuse liikumine on transtsendentaalne teadus ning selles pole kohta kadedusele. See liikumine on mõeldud paramahaṁsadele, kes on täielikult vabad igasugusest kadedusest (paramaṁ nirmatsarāṇām). Pühendunu ei tohi muutuda kadedaks olenemata sellest, kas ta on pärit gosvāmīde suguvõsast või on pälvinud gosvāmī tiitli. Niipea kui pühendunus tekib kadedus, langeb ta paramahaṁsa tasandilt.

Por outro lado, um devoto que tenha obtido o título de gosvāmī, mas não tenha um pai brāhmaṇa, tampouco um pai gosvāmī da família de Nityānanda ou Advaita Prabhu não deve se encher de orgulho artificialmente, pensando que se tornou um gosvāmī Ele deve sempre se lembrar que, se ficar orgulhoso materialmente, cairá de imediato. Este movimento da consciência de Kṛṣṇa é uma ciência transcendental, não havendo motivo para inveja. Este movimento foi feito para os paramahaṁsas, que estão inteiramente livres de toda inveja (paramaṁ nirmatsarāṇām). Não devemos ser invejosos, quer tenhamos nascido em família de gosvāmīs, quer tenhamos recebido o título. Qualquer pessoa que se torne invejosa cai da plataforma de paramahaṁsa.

Me peame mõistma, et kui me pöörame tähelepanu vaiṣṇava kehalistele puudustele, sooritame me solvangu selle vaiṣṇava lootosjalgade suhtes. Vaiṣṇava lootosjalgade solvang on äärmiselt tõsine solvang. Śrī Caitanya Mahāprabhu nimetas seda solvangut hātī-mātāks ehk hullunud elevandiks. Hullunud elevandi tegevused võivad mõjuda laastavalt, eriti kui ta peaks tungima hästi korrastatud iluaeda. Seetõttu peame me alati olema väga ettevaatlikud, et mitte solvata ühtegi vaiṣṇavat. Iga pühendunu peab olema valmis kuulda võtma vanemate vaiṣṇavate juhendusi ning vanemad vaiṣṇavad peavad olema valmis aitama nooremaid vaiṣṇavaid igas mõttes. Pühendunu positsioon teiste pühendunute suhtes sõltub tema vaimsest arengust Kṛṣṇa teadvuses. On lubamatu vaadelda puhta vaiṣṇava tegevusi materialistlikust seisukohast. Eriti kahjulik on puhta pühendunu vaatlemine materialistlikust seisukohast algaja pühendunu jaoks. Puhta pühendunu üle otsustades ei tohiks lähtuda tema välimusest, vaid tuleks püüda näha tema sisemisi omadusi ja mõista, kuidas ta tegeleb Jumala transtsendentaalse armastusliku teenimisega. Sel moel on võimalik vältida materialistlikku lähenemist puhtale pühendunule ning saada järk-järgult ise puhastunud pühendunuks.

Se levarmos em consideração os defeitos do corpo de um vaiṣṇava, devemos compreender que estamos cometendo uma ofensa aos seus pés de lótus. E isso é algo muito sério. Inclusive, Śrī Caitanya Mahāprabhu descreve esta ofensa como hātī-mātā - a ofensa do elefante louco. Um elefante louco pode provocar um desastre, especialmente ao entrar em um jardim bem cuidado. Por isso, devemos ter muito cuidado para não cometer nenhuma ofensa a um vaiṣṇava. Todo devoto deve estar pronto a ouvir instruções de um vaiṣṇava superior, ao passo que este deve, sob todos os aspectos, estar disposto a auxiliar um vaiṣṇava inferior. Um devoto é inferior ou superior de acordo com o seu desenvolvimento espiritual em consciência de Kṛṣṇa. É proibido observar as atividades de um vaiṣṇava puro a partir de um ponto de vista material. Especialmente no caso do neófito, é muito prejudicial que ele considere o devoto puro a partir de um ponto de vista material. Portanto, deve-se evitar observar o devoto puro externamente, senão que se deve tentar ver as características internas e compreender como esse devoto está ocupado no transcendental serviço amoroso ao Senhor. Dessa maneira, pode-se evitar observar o devoto puro a partir de um ponto de vista material, sendo assim possível tornar-se, aos poucos, um devoto purificado.

Need, kes arvavad, et Kṛṣṇa teadvus on piiratud teatud kindla inimeste või pühendunute ringiga, või teatud territooriumiga, omavad tavaliselt kalduvust pöörata tähelepanu pühendunu välimusele. Sellised algaja tasemel asuvad pühendunud, kes ei suuda väärtustada ülevat teenimist, mida sooritavad edasijõudnud vaiṣṇavad, püüavad alandada mahā-bhāgavataid iseenda tasandile. Kṛṣṇa teadvuse ülemaailmse jutlustamise käigus puutume me kokku sellise probleemiga, sest kahjuks ümbritsevad meid algaja tasandil asuvad vaimsed vennad, kes ei tunnusta Kṛṣṇa teadvuse ülemaailmse levitamise nimel sooritatavaid erakordseid tegevusi. Nad püüavad lihtsalt asetada meid omaenda tasandile ja kritiseerivad meid kõiges. Me kahetseme sügavalt nende naiivseid tegusid ja vähest teadmiste pagasit. Isiksust, keda on volitatud levitama Kṛṣṇa teadvust ning kes tegeleb Jumala lähedase teenimisega, ei tohi pidada tavaliseks inimeseks, sest pühakirjades kinnitatakse, et Kṛṣṇa teadvuse liikumise levitamine üle kogu maailma on võimalik üksnes sellise isiksuse jaoks, keda Kṛṣṇa Ise on volitanud seda ülesannet täitma.

De um modo geral, aqueles que pensam que a consciência de Kṛṣṇa se limita a uma classe de pessoas, a um determinado grupo de devotos ou a uma extensão de terra específica são propensos a observar as características externas do devoto. Neófitos dessa espécie, incapazes de apreciar o serviço elevado do devoto avançado, tentam rebaixar o mahā-bhāgavata à sua plataforma. Temos experimentado esta dificuldade à medida que propagamos a consciência de Kṛṣṇa em todo o mundo. Infelizmente, estamos rodeados por irmãos espirituais neófitos, que não apreciam as extraordinárias atividades da propagação da consciência de Kṛṣṇa em todo o mundo. Eles simplesmente tentam nos levar à plataforma deles, buscando nos criticar de todos os modos. Sentimos muito pesar por suas atividades ingênuas e por seu pobre fundo de conhecimento. Uma pessoa dotada de poder, realmente ocupada no confidencial serviço ao Senhor, não deve ser tratada como um ser humano comum, pois, segundo se afirma, quem não é dotado de poder por Kṛṣṇa não pode difundir o movimento da consciência de Kṛṣṇa em todo o mundo.

Kui keegi kritiseerib puhast pühendunut, sooritab ta sedasi solvangu (vaiṣṇava-aparādha), mis on suureks takistuseks ja ohuks kõigile, kes soovivad Kṛṣṇa teadvuses edasi areneda. Solvates vaiṣṇava lootosjalgu, ei saa inimene oma tegevusest mitte mingit vaimset kasu. Seepärast peame me väga hoolikalt vältima kadedust Jumala poolt volitatud vaiṣṇava ehk śuddha-vaiṣṇava suhtes. Samuti on solvanguks arvata, et meil on õigus sellist Jumala poolt volitatud vaiṣṇavat karistada, püüda anda talle nõu või teda parandada. Algajat vaiṣṇavat ja edasijõudnud vaiṣṇavat on võimalik teineteisest eristada nende tegevuse põhjal. Edasijõudnud vaiṣṇava omab alati vaimse õpetaja rolli, samas kui algajat pühendunut peetakse alati tema õpilaseks. Õpilane ei tohi kunagi olla oma vaimse õpetaja nõuandjaks ja samuti ei ole vaimne õpetaja kohustatud järgima nende pühendunute juhendusi, kes ei ole tema õpilased. Selline on Śrīla Rūpa Gosvāmī poolt kuuendas värsis antud nõuande peamine mõte.

Quem critica deste modo um devoto puro, comete uma ofensa (vaiṣṇava-aparādha), que é muito obstrutiva e perigosa para aqueles que desejam avançar em consciência de Kṛṣṇa. Uma pessoa que ofende os pés de lótus de um vaiṣṇava não pode obter nenhum benefício espiritual. Portanto, todos devem ter muito cuidado para não invejar um vaiṣṇava dotado de poder, ou um śuddha-vaiṣṇava. Também é ofensivo considerar que um vaiṣṇava emponderado esteja sujeito a ações disciplinares. É ofensivo tentar dar-lhe conselhos ou corrigí-lo. Podemos distinguir um vaiṣṇava neófito de um avançado por suas atividades. Aquele avançado está sempre na posição de mestre espiritual, ao passo que o neófito é sempre considerado seu discípulo. O mestre espiritual não deve se submeter aos conselhos de um discípulo, nem se sentir na obrigação de ser instruído por aqueles que não são seus discípulos. Esta é a essência do conselho dado por Śrīla Rūpa Gosvāmī no sexto verso.