Kuues värss

Text Six

Tekst

Text

dṛṣṭaiḥ svabhāva-janitair vapuṣaś ca doṣair
na prākṛtatvam iha bhakta-janasya paśyet
gaṅgāmbhasāṁ na khalu budbuda-phena-paṅkair
brahma-dravatvam apagacchati nīra-dharmaiḥ

Synonyms

dṛṣṭaiḥ — tavalise inimese silmade läbi nähtuna; svabhāva-janitaiḥ — tema isiklikust loomusest sündinud; vapuṣaḥ — keha; ca — ja; doṣaiḥ — vigade läbi; na — ei; prākṛtatvam — materiaalset loodust omav; iha — selles maailmas; bhakta janasya — puhta pühendunu; paśyet — peab vaatama; gaṅgā-ambhasām — Gangese vee; na — ei; khalu — kindlasti; budbuda-phena-paṅkaiḥ — mullide, vahu ning mudaga; brahma- dravatvam — transtsendentaalset loodust; apagacchati — saastab; nīra- dharmaiḥ — vee omadustega.

dṛṣṭaiḥ — seen by ordinary vision; svabhāva-janitaiḥ — born of one’s own nature; vapuṣaḥ — of the body; ca — and; doṣaiḥ — by the faults; na — not; prākṛtatvam — the state of being material; iha — in this world; bhakta-janasya — of a pure devotee; paśyet — one should see; gaṅgā-ambhasām — of the Ganges waters; na — not; khalu — certainly; budbuda-phena-paṅkaiḥ — by bubbles, foam and mud; brahma-dravatvam — the transcendental nature; apagacchati — is spoiled; nīra-dharmaiḥ — the characteristics of water.

Translation

Puhas pühendunu, kes viibib oma algses positsioonis ning teadvustab Kṛṣṇat, ei samasta end oma kehaga. Sellist pühendunut ei tohi vaadelda materialistlikust seisukohast ega pöörata tähelepanu tema keha madalale päritolule, ebailusale nahavärvusele või asjaolule, et tema keha on vigane, haige või põdur. Tavalisele inimesele võivad sellised puudused puhta pühendunu kehas silma hakata, kuid vaatamata sellistele näilistele puuetele, ei saa mitte miski muuta puhta pühendunu keha ebapuhtaks. Seda võib võrrelda Gangese veega, mis vihmasesooni ajal on vahel täis mulle, vahtu ja muda, kuid mis on sellegipoolest alati puhas. Need, kes on saavutanud sügava vaimse mõistmise, kastavad end Gangesesse, pööramata tähelepanu vee seisukorrale.

Being situated in his original Kṛṣṇa conscious position, a pure devotee does not identify with the body. Such a devotee should not be seen from a materialistic point of view. Indeed, one should overlook a devotee’s having a body born in a low family, a body with a bad complexion, a deformed body, or a diseased or infirm body. According to ordinary vision, such imperfections may seem prominent in the body of a pure devotee, but despite such seeming defects, the body of a pure devotee cannot be polluted. It is exactly like the waters of the Ganges, which sometimes during the rainy season are full of bubbles, foam and mud. The Ganges waters do not become polluted. Those who are advanced in spiritual understanding will bathe in the Ganges without considering the condition of the water.

Purport

Hingele omase tegevuse ehk teisisõnu öeldes, Jumala transtsendentaalse armastusliku teenimise – śuddha-bhakti – sooritamine saab võimalikuks alles pärast vabanemise saavutamist. „Bhagavad-gītās" (14.26) öeldakse:

Śuddha-bhakti, the activity of the soul proper – in other words, engagement in the transcendental loving service of the Lord – is performed in a liberated condition. In Bhagavad-gītā (14.26) it is stated:

māṁ ca yo ’vyabhicāreṇa
bhakti-yogena sevate
sa guṇān samatītyaitān
brahma-bhūyāya kalpate

„Inimene, kes rakendab end täielikult pühendunud teenimisse, langemata sellelt teelt üheski olukorras, tõuseb kohe materiaalse looduse guṇadest kõrgemale ning jõuab sedasi Brahmani tasandile."

“One who engages in full devotional service, who does not fall down in any circumstance, at once transcends the modes of material nature and thus comes to the level of Brahman.”

Sõnad avyabhicāriṇī bhakti tähendavad „puhas pühendumus". Inimene, kes tegeleb pühendunud teenimisega, peab olema vaba materiaalsetest motiividest. Meie teadvus peab Kṛṣṇa teadvuse liikumises muutuma. Kui teadvus on suunatud materiaalsetele naudingutele, siis nimetatakse seda materiaalseks teadvuseks, ja kui see on suunatud Kṛṣṇa teenimisele, siis on tegu Kṛṣṇa teadvusega. Alistunud hing teenib Kṛṣṇat ilma materiaalsete huvideta (anyābhilāṣitā-śūnyam). Jñāna- karmādy-anāvṛtam – puhtaks bhakti-joogaks nimetatakse vankumatut pühendunud teenimist, mis on transtsendentaalne kehaliste ja mõistuslike tegevuste nagu jñāna (mõistuse spekulatsioonid) ja karma (viljadele suunatud töö) suhtes. Bhakti-jooga on hinge loomulik tegevus ja kui inimene rakendab end vankumatult puhtasse pühendunud teenimisse, on ta juba saavutanud vabanemise (sa guṇān samatītyaitān). Kṛṣṇa pühendunu ei allu materiaalsetele tingimustele, isegi kui näib, et tema keha on materiaalsetest tingimustest sõltuv. Seetõttu ei tohi puhast pühendunut vaadelda materialistlikust seisukohast. Seni, kuni inimene ei ole ise saanud tõeliseks pühendunuks, ei suuda ta teist pühendunut täielikult mõista. Nagu selgitatud eelmises värsis, eksisteerib kolme laadi pühendunuid – kaniṣṭha-adhikārī, madhyama-adhikārī ning uttama-adhikārī. Kaniṣṭha-adhikārī ei suuda pühendunut ja mittepühendunut teineteisest eristada. Ta tegeleb üksnes jumaluse kummardamisega templis. Madhyama-adhikārī, seevastu, suudab pühendunut ja mittepühendunut eristada ja oskab vahet teha ka pühendunu ja Jumala vahel. Seetõttu suhtub ta Jumala Kõrgeimasse Isiksusse, pühendunusse ja mittepühendunusse erinevalt.

Avyabhicāriṇī bhakti means unalloyed devotion. A person engaged in devotional service must be free from material motives. In this Kṛṣṇa consciousness movement, one’s consciousness must be changed. If consciousness is aimed toward material enjoyment, it is material consciousness, and if it is aimed toward serving Kṛṣṇa, it is Kṛṣṇa consciousness. A surrendered soul serves Kṛṣṇa without material considerations (anyābhilāṣitā-śūnyam). Jñāna-karmādy-anāvṛtam: unalloyed devotional service, which is transcendental to the activities of the body and mind, such as jñāna (mental speculation) and karma (fruitive work), is called pure bhakti-yoga. Bhakti-yoga is the proper activity of the soul, and when one actually engages in unalloyed, uncontaminated devotional service, he is already liberated (sa guṇān samatītyaitān). Kṛṣṇa’s devotee is not subjected to material conditions, even though his bodily features may appear materially conditioned. One should therefore not see a pure devotee from a materialistic point of view. Unless one is actually a devotee, he cannot see another devotee perfectly. As explained in the previous verse, there are three types of devotees – kaniṣṭha-adhikārī, madhyama-adhikārī and uttama-adhikārī. The kaniṣṭha-adhikārī cannot distinguish between a devotee and nondevotee. He is simply concerned with worshiping the Deity in the temple. A madhyama-adhikārī, however, can distinguish between the devotee and nondevotee, as well as between the devotee and the Lord. Thus he treats the Supreme Personality of Godhead, the devotee and the nondevotee in different ways.

Mitte keegi ei tohiks kritiseerida puhta pühendunu kehalisi puudeid. Kui ta omab selliseid puudeid, ei tasu neile tähelepanu pöörata. Arvesse tuleb võtta vaimse õpetaja peamist ülesannet, milleks on pühendunud teenimine – Kõigekõrgema Jumala puhas teenimine. Nagu öeldud „Bhagavad-gītās" (9.30):

No one should criticize the bodily defects of a pure devotee. If there are such defects, they should be overlooked. What should be taken into account is the spiritual master’s main business, which is devotional service, pure service to the Supreme Lord. As stated in Bhagavad-gītā (9.30):

api cet sudurācāro
bhajate mām ananya-bhāk
sādhur eva sa mantavyaḥ
samyag vyavasito hi saḥ

Isegi kui pühendunu näib vahel sooritavat jälestusväärseid tegusid, tuleb teda ikkagi pidada sādhuks ehk pühaks isiksuseks, sest oma tegelikus positsioonis on tema tegevuseks Jumala armastuslik teenimine. Teisisõnu öeldes, teda ei tohi pidada tavaliseks inimeseks.

Even if a devotee sometimes seems to engage in abominable activities, he should be considered a sādhu, a saintly person, because his actual identity is that of one engaged in the loving service of the Lord. In other words, he is not to be considered an ordinary human being.

Puhtasse pühendunusse, kes tegeleb Jumala teenimisega, tuleb suhtuda lugupidavalt isegi juhul, kui ta ei ole sündinud brāhmaṇa või gosvāmī perekonnas. Tegelikult ei saa ühtegi perekonda nimetada gosvāmī perekonnaks materiaalsetel alustel, kastilise kuuluvuse või pärimisõiguse järgi. Tiitlit gosvāmī võivad tegelikult kanda üksnes puhtad pühendunud. Seepärast me räägimegi Vṛndāvana kuuest Gosvāmīst, eesotsas Rūpa Gosvāmī ja Sanātana Gosvāmīga. Rūpa Gosvāmī ja Sanātana Gosvāmī olid tegelikult saanud muhameedlasteks ning seetõttu võtnud endile nimed Dabira Khāsa ja Sākara Mallika, kuid Śrī Caitanya Mahāprabhu Ise tegi neist gosvāmīd. Seega ei ole tiitel gosvāmī päritav. Sõna gosvāmī viitab inimesele, kes suudab kontrollida oma meeli, kes on nende valitsejaks. Pühendunu ei allu meelte kontrollile, vaid on ise meelte kontrollijaks. Järelikult tuleb teda nimetada svāmīks või gosvāmīks isegi juhul, kui ta ei ole sündinud gosvāmī perekonnas.

Even though a pure devotee may not be born in a brāhmaṇa or gosvāmī family, if he is engaged in the service of the Lord he should not be neglected. In actuality there cannot be a family of gosvāmīs based on material considerations, caste or heredity. The gosvāmī title is actually the monopoly of the pure devotees; thus we speak of the Six Gosvāmīs, headed by Rūpa Gosvāmī and Sanātana Gosvāmī. Rūpa Gosvāmī and Sanātana Gosvāmī had practically become Mohammedans and had therefore changed their names to Dabir Khāsa and Sākara Mallik, but Śrī Caitanya Mahāprabhu Himself made them gosvāmīs. Therefore the gosvāmī title is not hereditary. The word gosvāmī refers to one who can control his senses, who is master of the senses. A devotee is not controlled by the senses, but is the controller of the senses. Consequently he should be called svāmī or gosvāmī, even though he may not be born in a gosvāmī family.

Sellise määratluse kohaselt on gosvāmīd, kes on Śrī Nityānanda Prabhu ja Śrī Advaita Prabhu järeltulijad, kahtlematult pühendunud, kuid see ei tähenda, et teistest suguvõsadest pärit pühendunud ei vääri samasugust austust. Kõikidesse pühendunutesse tuleb suhtuda võrdselt, omistamata tähtsust sellele, kas nad on pärit varasemate ācāryate või tavalisest perekonnast. Mitte keegi ei tohiks mõelda mõnest pühendunust: „Oh, ta on Euroopa gosvāmī," ja suhtuda temasse üleolevalt. Samuti ei tohiks mitte keegi mõelda: „Tema on nityānanda-vaṁśa- gosvāmī." Kui me hakkasime Kṛṣṇa teadvuse liikumises andma tiitlit gosvāmī Euroopa päritolu vaiṣṇavatele, tekitas see varjatud protesti laine. Vahel teatavad inimesed Euroopa pühendunutele ka otse näkku, et nende sannyāsa või gosvāmī tiitel ei ole tõeline. Kuid antud värsis kinnitab Śrīla Rūpa Gosvāmī, et Euroopast pärit gosvāmī ei erine mitte millegi poolest ācāryate perekonnas sündinud gosvāmīst.

According to this formula, the gosvāmīs who are descendants of Śrī Nityānanda Prabhu and Śrī Advaita Prabhu are certainly devotees, but devotees coming from other families should not be discriminated against; indeed, whether the devotees come from a family of previous ācāryas or from an ordinary family, they should be treated equally. One should not think, “Oh, here is an American gosvāmī,” and discriminate against him. Nor should one think, “Here is a nityānanda-vaṁśa-gosvāmī.” There is an undercurrent of protest against our awarding the title gosvāmī to the American Vaiṣṇavas of the Kṛṣṇa consciousness movement. Sometimes people flatly tell the American devotees that their sannyāsa or title of gosvāmī is not bona fide. However, according to the statements of Śrīla Rūpa Gosvāmī in this verse, an American gosvāmī and a gosvāmī in a family of ācāryas are nondifferent.

Teisest küljest ei tohiks pühendunu, kes on saanud tiitli gosvāmī, kuid kes pole sündinud brāhmaṇast või Nityānanda või Advaita Prabhu suguvõsasse kuuluvast gosvāmīst kohatult uhkeks minna, mõeldes, et temast on saanud gosvāmī. Ta peab alati meeles pidama, et niipea, kui temas tekib materiaalne uhkus, järgneb otsekohe langemine. Kṛṣṇa teadvuse liikumine on transtsendentaalne teadus ning selles pole kohta kadedusele. See liikumine on mõeldud paramahaṁsadele, kes on täielikult vabad igasugusest kadedusest (paramaṁ nirmatsarāṇām). Pühendunu ei tohi muutuda kadedaks olenemata sellest, kas ta on pärit gosvāmīde suguvõsast või on pälvinud gosvāmī tiitli. Niipea kui pühendunus tekib kadedus, langeb ta paramahaṁsa tasandilt.

On the other hand, a devotee who has attained the title of gosvāmī but is not born of a brāhmaṇa father or of a gosvāmī in the family of Nityānanda or Advaita Prabhu should not be artificially puffed up by thinking that he has become a gosvāmī. He should always remember that as soon as he becomes materially puffed up, he immediately falls down. This Kṛṣṇa consciousness movement is a transcendental science, and there is no room for jealousy. This movement is meant for the paramahaṁsas who are completely free from all jealousy (paramaṁ nirmatsarāṇām). One should not be jealous, whether he is born in a family of gosvāmīs or has the title of gosvāmī awarded to him. As soon as anyone becomes envious, he falls from the platform of paramahaṁsa.

Me peame mõistma, et kui me pöörame tähelepanu vaiṣṇava kehalistele puudustele, sooritame me solvangu selle vaiṣṇava lootosjalgade suhtes. Vaiṣṇava lootosjalgade solvang on äärmiselt tõsine solvang. Śrī Caitanya Mahāprabhu nimetas seda solvangut hātī-mātāks ehk hullunud elevandiks. Hullunud elevandi tegevused võivad mõjuda laastavalt, eriti kui ta peaks tungima hästi korrastatud iluaeda. Seetõttu peame me alati olema väga ettevaatlikud, et mitte solvata ühtegi vaiṣṇavat. Iga pühendunu peab olema valmis kuulda võtma vanemate vaiṣṇavate juhendusi ning vanemad vaiṣṇavad peavad olema valmis aitama nooremaid vaiṣṇavaid igas mõttes. Pühendunu positsioon teiste pühendunute suhtes sõltub tema vaimsest arengust Kṛṣṇa teadvuses. On lubamatu vaadelda puhta vaiṣṇava tegevusi materialistlikust seisukohast. Eriti kahjulik on puhta pühendunu vaatlemine materialistlikust seisukohast algaja pühendunu jaoks. Puhta pühendunu üle otsustades ei tohiks lähtuda tema välimusest, vaid tuleks püüda näha tema sisemisi omadusi ja mõista, kuidas ta tegeleb Jumala transtsendentaalse armastusliku teenimisega. Sel moel on võimalik vältida materialistlikku lähenemist puhtale pühendunule ning saada järk-järgult ise puhastunud pühendunuks.

If we consider the bodily defects of a Vaiṣṇava, we should understand that we are committing an offense at the lotus feet of the Vaiṣṇava. An offense at the lotus feet of a Vaiṣṇava is very serious. Indeed, Śrī Caitanya Mahāprabhu has described this offense as hātī-mātā, the mad elephant offense. A mad elephant can create a disaster, especially when it enters into a nicely trimmed garden. One should therefore be very careful not to commit any offense against a Vaiṣṇava. Every devotee should be ready to take instructions from a superior Vaiṣṇava, and a superior Vaiṣṇava must be ready to help an inferior Vaiṣṇava in all respects. One is superior or inferior according to his spiritual development in Kṛṣṇa consciousness. One is forbidden to observe the activities of a pure Vaiṣṇava from a material point of view. For the neophyte especially, considering a pure devotee from a material point of view is very injurious. One should therefore avoid observing a pure devotee externally, but should try to see the internal features and understand how he is engaged in the transcendental loving service of the Lord. In this way one can avoid seeing the pure devotee from a material point of view, and thus one can gradually become a purified devotee himself.

Need, kes arvavad, et Kṛṣṇa teadvus on piiratud teatud kindla inimeste või pühendunute ringiga, või teatud territooriumiga, omavad tavaliselt kalduvust pöörata tähelepanu pühendunu välimusele. Sellised algaja tasemel asuvad pühendunud, kes ei suuda väärtustada ülevat teenimist, mida sooritavad edasijõudnud vaiṣṇavad, püüavad alandada mahā-bhāgavataid iseenda tasandile. Kṛṣṇa teadvuse ülemaailmse jutlustamise käigus puutume me kokku sellise probleemiga, sest kahjuks ümbritsevad meid algaja tasandil asuvad vaimsed vennad, kes ei tunnusta Kṛṣṇa teadvuse ülemaailmse levitamise nimel sooritatavaid erakordseid tegevusi. Nad püüavad lihtsalt asetada meid omaenda tasandile ja kritiseerivad meid kõiges. Me kahetseme sügavalt nende naiivseid tegusid ja vähest teadmiste pagasit. Isiksust, keda on volitatud levitama Kṛṣṇa teadvust ning kes tegeleb Jumala lähedase teenimisega, ei tohi pidada tavaliseks inimeseks, sest pühakirjades kinnitatakse, et Kṛṣṇa teadvuse liikumise levitamine üle kogu maailma on võimalik üksnes sellise isiksuse jaoks, keda Kṛṣṇa Ise on volitanud seda ülesannet täitma.

Those who think that Kṛṣṇa consciousness is limited to a certain section of people, a certain section of devotees or a certain tract of land are generally prone to see the external features of the devotee. Such neophytes, unable to appreciate the exalted service of the advanced devotee, try to bring the mahā-bhāgavata to their platform. We experience such difficulty in propagating this Kṛṣṇa consciousness all over the world. Unfortunately we are surrounded by neophyte godbrothers who do not appreciate the extraordinary activities of spreading Kṛṣṇa consciousness all over the world. They simply try to bring us to their platform, and they try to criticize us in every respect. We very much regret their naive activities and poor fund of knowledge. An empowered person who is actually engaged in the confidential service of the Lord should not be treated as an ordinary human being, for it is stated that unless one is empowered by Kṛṣṇa, one cannot spread the Kṛṣṇa consciousness movement all over the world.

Kui keegi kritiseerib puhast pühendunut, sooritab ta sedasi solvangu (vaiṣṇava-aparādha), mis on suureks takistuseks ja ohuks kõigile, kes soovivad Kṛṣṇa teadvuses edasi areneda. Solvates vaiṣṇava lootosjalgu, ei saa inimene oma tegevusest mitte mingit vaimset kasu. Seepärast peame me väga hoolikalt vältima kadedust Jumala poolt volitatud vaiṣṇava ehk śuddha-vaiṣṇava suhtes. Samuti on solvanguks arvata, et meil on õigus sellist Jumala poolt volitatud vaiṣṇavat karistada, püüda anda talle nõu või teda parandada. Algajat vaiṣṇavat ja edasijõudnud vaiṣṇavat on võimalik teineteisest eristada nende tegevuse põhjal. Edasijõudnud vaiṣṇava omab alati vaimse õpetaja rolli, samas kui algajat pühendunut peetakse alati tema õpilaseks. Õpilane ei tohi kunagi olla oma vaimse õpetaja nõuandjaks ja samuti ei ole vaimne õpetaja kohustatud järgima nende pühendunute juhendusi, kes ei ole tema õpilased. Selline on Śrīla Rūpa Gosvāmī poolt kuuendas värsis antud nõuande peamine mõte.

When one thus criticizes a pure devotee, he commits an offense (vaiṣṇava-aparādha) that is very obstructive and dangerous for those who desire to advance in Kṛṣṇa consciousness. A person cannot derive any spiritual benefit when he offends the lotus feet of a Vaiṣṇava. Everyone should therefore be very careful not to be jealous of an empowered Vaiṣṇava, or a śuddha-vaiṣṇava. It is also an offense to consider an empowered Vaiṣṇava an object of disciplinary action. It is offensive to try to give him advice or to correct him. One can distinguish between a neophyte Vaiṣṇava and an advanced Vaiṣṇava by their activities. The advanced Vaiṣṇava is always situated as the spiritual master, and the neophyte is always considered his disciple. The spiritual master must not be subjected to the advice of a disciple, nor should a spiritual master be obliged to take instructions from those who are not his disciples. This is the sum and substance of Śrīla Rūpa Gosvāmī’s advice in the sixth verse.