Skip to main content

Viies värss

Peti verz

Tekst

Besedilo

kṛṣṇeti yasya giri taṁ manasādriyeta
dīkṣāsti cet praṇatibhiś ca bhajantam īśam
śuśrūṣayā bhajana-vijñam ananyam anya-
nindādi-śūnya-hṛdam īpsita-saṅga-labdhyā
kṛṣṇeti yasya giri taṁ manasādriyeta
dīkṣāsti cet praṇatibhiś ca bhajantam īśam
śuśrūṣayā bhajana-vijñam ananyam anya-
nindādi-śūnya-hṛdam īpsita-saṅga-labdhyā

Synonyms

Synonyms

kṛṣṇa — Jumal Kṛṣṇa püha nimi; iti — sedasi; yasya — kelle; giri — sõnades või kõnes; tam — teda; manasā — mõistuses; ādriyeta — peab austama; dīkṣā — pühitsus; asti — on; cet — kui; praṇatibhiḥ — austusavaldustega; ca — samuti; bhajantam — pühendunud teenimisega tegelev; īśam — Jumala Kõrgeima Isiksuse; śuśrūṣayā — praktilise teenimisega; bhajana-vijñam — see, kes on jõudnud pühendunud teenimises kõrgele tasandile; ananyam — kõrvalekaldumatult; anya-nindā-ādi — teiste teotamisest jms; śūnya — täiesti puhas; hṛdaṁ — kelle süda; īpsita — soovitava; saṅga — suhtlemise; labdhyā — saavutamisega.

kṛṣṇa — sveto ime Gospoda Kṛṣṇe; iti — tako; yasya — čigar; giri — v besedah ali govoru; tam — njega; manasā — v mislih; ādriyeta — mora ceniti; dīkṣā — posvetitev; asti — je; cet — če; praṇatibhiḥ — s priklanjanjem; ca — tudi; bhajantam — vdano služi; īśam — Vsevišnji Božanski Osebnosti; śuśrūṣayā — s praktičnim služenjem; bhajana-vijñam — tistemu, ki je napreden v vdanem služenju; ananyam — brez odstopanja; anya-nindā-ādi — obrekovanja in tako naprej; śūnya — popolnoma brez; hṛdam — čigar srce; īpsita — zaželene; saṅga — družbe; labdhyā — z dosego.

Translation

Translation

Jumal Kṛṣṇa püha nime kordavat pühendunut tuleb mõistuses austada, vaimse pühitsuse [dīkṣā] läbi teinud ja jumalust teeniva pühendunu ees tuleb alandlikult kummardada ning pidevas pühendunud teenimises arengu saavutanud puhast pühendunut, kelle südames puudub vähimgi kalduvus teisi kritiseerida, peab ustavalt teenima ja tunnistama isiksuseks, kellega suhelda.

Bhakto, ki poje sveto ime Gospoda Kṛṣṇe, moramo ceniti v mislih, bhakti, ki je duhovno posvečen (je prejel dīkṣo) in časti Božanstvo, se moramo ponižno priklanjati, s čistim bhakto, ki je napreden v neomajnem vdanem služenju Kṛṣṇi in v srcu nima niti kančka nagnjenja h kritiziranju drugih, pa se moramo družiti in mu zvesto služiti.

Purport

Purport

Selleks, et arukalt rakendada eelmises värsis nimetatud kuut vastastikuste armastuslike suhete põhimõtet, peame me hoolikalt valima, kellega suhelda. Śrīla Rūpa Gosvāmī soovitab meile käesolevas värsis rajada oma suhted vaiṣṇavatega vastavalt nende arenguastmele. Ta selgitab siinkohal, kuidas suhelda kolme laadi pühendunutega – kaniṣṭha- adhikārī, madhyama-adhikārī ja uttama-adhikārīga. Kaniṣṭha-adhikārī on algaja pühendunu, kes on saanud hari-nāma pühitsuse vaimselt õpetajalt ning kes üritab korrata Kṛṣṇa püha nime. Sellist pühendunut tuleb austada oma mõistuses kui kaniṣṭha-vaiṣṇavat. Madhyama-adhikārī on saanud vaimse pühitsuse vaimselt õpetajalt, kes on hõivanud ta täielikult Jumala transtsendentaalse armastusliku teenimisega. Madhyama- adhikārīt tuleb pidada pühendunud teenimises keskmisele tasemele jõudnuks. Uttama-adhikārī on aga täiuslik pühendunu, kes on saavutanud pühendunud teenimises äärmiselt kõrge tasandi. Uttama-adhikārī on vaba soovist teisi teotada ning tema süda on laitmatult puhas. Ta on teadvustanud puhta Kṛṣṇa teadvuse olemuse. Śrīla Rūpa Gosvāmī kinnitab, et sellise mahā-bhāgavata ehk täiusliku vaiṣṇava teenimine ja temaga suhtlemine on pühendunule äärmiselt kasulik.

KOMENTAR: Ravnati moramo po pameti in si previdno izbrati prave bhakte, s katerimi si bomo izkazovali ljubezen na šest načinov, ki smo jih opisali v prejšnjem verzu. Śrīla Rūpa Gosvāmī nam svetuje, naj se z vaiṣṇavami družimo skladno z njihovim položajem. V tem verzu pojasnjuje, kako naj se vedemo do treh vrst bhaktkaniṣṭha-adhikārījev, madhyama-adhikārījev in uttama-adhikārījev. Kaniṣṭha-adhikārī je začetnik, ki ga je duhovni učitelj posvetil v hari-nāmo in se trudi peti Kṛṣṇovo sveto ime. V mislih ga moramo spoštovati kot kaniṣṭha-vaiṣṇavo. Madhyama-adhikārīja, ki je na srednji stopnji vdanega služenja, je učitelj duhovno posvetil in ga popolnoma zaposlil z ljubečim transcendentalnim služenjem Gospodu. Uttama-adhikārī oziroma najvišji bhakta pa je zelo napreden v vdanem služenju. Nikogar noče blatiti, ima čisto srce in se popolnoma zaveda Kṛṣṇe. Po besedah Śrīla Rūpe Gosvāmīja je najbolje, da se družimo s takim popolnim vaiṣṇavo oziroma mahā-bhāgavato in mu služimo.

Pühendunu ei tohi jääda pidama kaniṣṭha-adhikārī ehk pühendunud teenimise madalaimale tasandile, kus ta on huvitatud üksnes templis asuva jumaluse teenimisest. Sellist pühendunut kirjeldatakse „Śrīmad- Bhāgavatami" üheteistkümnendas laulus (11.2.47):

Ne smemo ostati kaniṣṭha-adhikārīji, ki so na najnižji stopnji vdanega služenja in jih zanima samo tempeljsko čaščenje Božanstev. Take bhakte opisuje enajsti spev Śrīmad-Bhāgavatama (11.2.47):

arcāyām eva haraye
pūjāṁ yaḥ śraddhayehate
na tad-bhakteṣu cānyeṣu
sa bhaktaḥ prākṛtaḥ smṛtaḥ
arcāyām eva haraye
pūjāṁ yaḥ śraddhayehate
na tad-bhakteṣu cānyeṣu
sa bhaktaḥ prākṛtaḥ smṛtaḥ

„Inimest, kes teenib ustavalt templis asuvat jumalust, kuid kes ei tea, kuidas käituda pühendunute ja teiste inimestega, nimetatakse prākṛta- bhaktaks ehk kaniṣṭha-adhikārīks."

»Kdor zelo vdano časti Božanstvo v templju, vendar se ne zna pravilno vesti do bhakt ali drugih ljudi, je prākṛta-bhakta oziroma kaniṣṭha-adhikārī

Seepärast peab pühendunu tõusma kõrgemale kaniṣṭha-adhikārī tasandilt ja saama madhyama-adhikārīks. Madhyama-adhikārīt kirjeldatakse „Śrīmad-Bhāgavatamis" (11.2.46) järgmiselt:

S te stopnje se moramo dvigniti na raven madhyama-adhikārīja. Śrīmad-Bhāgavatam (11.2.46) ga opisuje takole:

īśvare tad-adhīneṣu
bāliśeṣu dviṣatsu ca
prema-maitrī-kṛpopekṣā
yaḥ karoti sa madhyamaḥ
īśvare tad-adhīneṣu
bāliśeṣu dviṣatsu ca
prema-maitrī-kṛpopekṣā
yaḥ karoti sa madhyamaḥ

Madhyama-adhikārī on pühendunu, kes kummardab Jumala Kõrgeimat Isiksust kui kõrgeimat armastuse objekti, sõbrustab Jumala pühendunutega, on armulik teadmatuses asuvate elusolendite vastu ning väldib suhtlemist nendega, kes on loomult kadedad."

»Madhyama-adhikārī je bhakta, ki časti Vsevišnjega Gospoda kot najvišji predmet ljubezni, prijateljuje z Njegovimi bhaktami, je usmiljen do nevednih in se izogiba tistih, ki so po naravi nevoščljivi.«

Selline on õige lähenemine pühendunud teenimise praktikale ning siinkohal annab Śrīla Rūpa Gosvāmī meile nõu, kuidas suhelda erinevate pühendunutega. Me võime praktilise kogemuse põhjal veenduda, et eksisteerib erinevaid kategooriaid vaiṣṇavaid. Enamik prākṛta-sahajiyāid kordavad Hare Kṛṣṇa mahā-mantrat, kuid on samas ometigi kiindunud naistesse, rahasse ja uimastavatesse ainetesse. Ehkki sellised isikud võivad korrata Jumala püha nime, ei ole nad veel piisavalt puhastunud. Selliseid inimesi peab mõttes austama, kuid nendega suhtlemist tuleb vältida. Nende süütude hingede vastu, kes on halva suhtluskonna tõttu valele teele sattunud, tuleb ilmutada armulikkust, kui nad avaldavad soovi saada tõeseid juhendusi puhastelt pühendunutelt. Algajale pühendunule, kes on juba saanud pühitsuse tõeliselt vaimselt õpetajalt ning püüab täie tõsidusega täita tema korraldusi, tuleb aga avaldada lugupidamist.

To je pravo vdano služenje Kṛṣṇi in drugim živim bitjem. Śrīla Rūpa Gosvāmī nam v tem verzu svetuje, kako naj se vedemo do različnih bhakt. Iz izkušenj vemo, da obstajajo taki in drugačni vaiṣṇave. Prākṛta-sahajiye po navadi pojejo mahā-mantro Hare Kṛṣṇa, vendar so navezani na ženske, denar in opojna sredstva. Čeprav pojejo Gospodovo sveto ime, še niso primerno očiščeni. Prav je, da jih spoštujemo, ne smemo pa se družiti z njimi. Naklonjeni moramo biti nedolžnim ljudem, ki jih je zavedla slaba družba, če si resnično želijo pravih napotkov čistih bhakt. Začetnikom, ki jih je že posvetil verodostojni duhovni učitelj in zelo resno izpolnjujejo njegova navodila, pa se moramo spoštljivo priklanjati.

Kṛṣṇa teadvuse liikumine on avatud kõigile, olenemata inimese kastikuuluvusest, usutunnistusest või nahavärvist. Me kutsume kõiki üles ühinema selle liikumisega, istuma meie keskel, sööma prasādamit ja kuulama Kṛṣṇast. Kui me näeme, et inimene on tõepoolest huvitatud Kṛṣṇa teadvusest ja soovib saada pühitsust, siis me võtame ta vastu õpilaseks Jumala püha nime kordamises. Kui algaja pühendunu on juba saanud pühitsuse ja tegeleb pühendunud teenimisega vastavalt vaimse õpetaja korraldustele, tuleb ta otsekohe tunnistada tõeliseks vaiṣṇavaks ning talle tuleb avaldada lugupidamist. Paljude selliste vaiṣṇavate hulgas võib leiduda ehk üks, kes tegeleb väga tõsiselt Jumala teenimisega ning järgib rangelt kõiki reguleerivaid printsiipe, korrates japa helmestel ettenähtud arv ringe mahā-mantrat ja mõeldes pidevalt Kṛṣṇa teadvuse liikumise laiendamise võimalustest. Selline vaiṣṇava tuleb tunnistada uttama-adhikārīks, väga kõrgele tasemele jõudnud pühendunuks, ning temaga suhtlemise poole tuleb alati püüelda.

Gibanje za zavest Kṛṣṇe daje priložnost vsakomur, ne glede na družbeni položaj, prepričanje ali barvo kože. Vse vabimo, da se nam pridružijo, z nami jedo prasādo in poslušajo o Kṛṣṇi. Vsakogar, ki se resno zanima za zavest Kṛṣṇe in želi biti posvečen, sprejmemo za učenca v petju Gospodovega svetega imena. Ko pa je novinec posvečen in po napotkih duhovnega učitelja vdano služi Kṛṣṇi, ga moramo takoj šteti za verodostojnega vaiṣṇavo in se mu priklanjati. Med številnimi takimi vaiṣṇavami le malokdo zelo resno služi Gospodu, se dosledno drži vseh predpisanih načel, izgovarja predpisano število krogov mahā-mantre z japa-mālo in nenehno razmišlja, kako bi razširil gibanje za zavest Kṛṣṇe. Takšen vaiṣṇava velja za uttama-adhikārīja, zelo naprednega bhakto, in njegove družbe si moramo vedno želeti.

"Caitanya-caritāmṛtas" (Antya 4.192) kirjeldatakse meetodit, mille abil pühendunus areneb kiindumus Kṛṣṇasse.

Postopek, s katerim se bhakta naveže na Kṛṣṇo, je opisan v Caitanya-caritāmṛti (Antya 4.192):

dīkṣā-kāle bhakta kare ātma-samarpaṇa
sei-kāle kṛṣṇa tāre kare ātma-sama
dīkṣā-kāle bhakta kare ātma-samarpaṇa
sei-kāle kṛṣṇa tāre kare ātma-sama

„Kui pühendunu alistub pühitsuse saamise hetkest alates täielikult Jumala teenimisele, hakkab Kṛṣṇa temasse suhtuma kui Endaga samaväärsesse."

»Kṛṣṇa sprejme bhakto za Sebi enakega, ko Mu ta začne ob posvetitvi popolnoma predano služiti.«

Śrīla Jīva Gosvāmī selgitab dīkṣā ehk vaimse pühitsuse tähendust oma raamatus „Bhakti-sandarbha" (868):

Śrīla Jīva Gosvāmī je dīkṣo oziroma duhovno posvetitev pojasnil v Bhakti-sandarbhi (283):

divyaṁ jñānaṁ yato dadyāt
kuryāt pāpasya saṅkṣayam
tasmād dīkṣeti sā proktā
deśikais tattva-kovidaiḥ
divyaṁ jñānaṁ yato dadyāt
kuryāt pāpasya saṅkṣayam
tasmād dīkṣeti sā proktā
deśikais tattva-kovidaiḥ

„Tänu dīkṣāle kaob inimeses vähehaaval huvi materiaalsete naudingute vastu ning ta huvitub järk-järgult vaimsest elust."

»Po zaslugi dīkṣe nam želja po materialnem uživanju postopoma splahni in se vse bolj posvečamo duhovnosti.«

Me võime leida sellest hulgaliselt näiteid, eriti Euroopas ja Ameerikas. Paljud meie liikumise õpilased, kes on pärit rikastest ja lugupeetud perekondadest, kaotavad kiiresti igasuguse huvi materiaalsete naudingute vastu ning ilmutavad soovi astuda vaimsesse ellu. Ehkki nad on pärit väga rikastest peredest, nõustuvad paljud neist elama tingimustes, mis ei võimalda suuri mugavusi. Õigupoolest on nad Kṛṣṇa nimel valmis nõustuma igasuguste elamistingimustega – nende ainus soov on elada templis ja suhelda vaiṣṇavatega. Kui inimene muutub sedavõrd ükskõikseks materiaalsete naudingute suhtes, on ta vääriline kandidaat vaimselt õpetajalt pühitsuse saamiseks. „Śrīmad-Bhāgavatamis" (6.1.13) antakse vaimses elus edasi arenemiseks ettekirjutus: tapasā brahmacaryeṇa śamena ca damena ca. Kui inimene tõepoolest soovib saada dīkṣāt, peab ta olema valmis sooritama askeese, järgima tsölibaati ning kontrollima mõistust ja keha. Kui inimene on selleks valmis ja soovib vaimselt valgustuda (divyaṁ jñānam), siis väärib ta pühitsust. Divyaṁ jñānam kohta kasutatakse terminit tad-vijñāna, mis tähendab „teadmised Kõigekõrgemast". Tad-vijñānārthaṁ sa gurum evābhigacchet – kui inimene tunneb huvi Absoluutse Tõe transtsendentaalse teema vastu, tuleb talle anda pühitsus. Selline inimene peab dīkṣā saamiseks pöörduma vaimse õpetaja poole. Ka „Śrīmad-Bhāgavatamist" (11.3.21) leiame korralduse: tasmād guruṁ prapadyeta jijñāsuḥ śreya uttamam. „Kui inimene tunneb tõsist huvi Absoluutse Tõe transtsendentaalse teaduse vastu, peab ta pöörduma vaimse õpetaja poole."

Videli smo veliko takih primerov, še posebej v Evropi in Ameriki. Številni učenci, ki pridejo k nam iz bogatih in uglednih družin, hitro izgubijo željo po materialnem uživanju in postanejo čisto zavzeti za duhovno življenje. Čeprav so iz zelo premožnih družin, marsikdo sprejme ne ravno udobne življenjske razmere. Za Kṛṣṇo so res pripravljeni prenašati kakršne koli okoliščine, samo da lahko živijo v templju in se družijo z vaiṣṇavami. Kdor je tako ravnodušen do materialnega uživanja, je zrel za to, da ga duhovni učitelj posveti. Śrīmad-Bhāgavatam (6.1.13) za duhovni napredek predpisuje: tapasā brahmacaryeṇa śamena ca damena ca. »Kdor resno misli glede dīkṣe, mora biti pripravljen živeti asketsko in v celibatu ter obvladovati telo in um.« Če to sprejme in si želi duhovnega razsvetljenja (divyaṁ jñānam), je primeren za posvetitev. Divyaṁ jñānam pravzaprav pomeni tad-vijñāna oziroma znanje o Vsevišnjem. Tad-vijñānārthaṁ sa gurum evābhigacchet – tisti, ki ga zanimajo duhovne teme o Absolutni Resnici, mora biti posvečen. Za dīkṣo se mora obrniti na duhovnega učitelja. Śrīmad-Bhāgavatam (11.3.21) predpisuje tudi: tasmād guruṁ prapadyeta jijñāsuḥ śreya uttamam. »Kdor se resno zanima za duhovno znanost o Absolutni Resnici, se mora predati duhovnemu učitelju.«

Vaimset õpetajat tohib vastu võtta ainult juhul, kui soovitakse järgida tema juhendusi. Vaimset õpetajat ei tohi vastu võtta lihtsalt moe pärast, et näidata end vaimses elus edasijõudnud inimesena. Inimene, kes tahab vastu võtta vaimset õpetajat, peab olema jijñāsu. See tähendab, et ta peab omama väga tugevat soovi saada tõeliselt vaimselt õpetajalt teadmisi. Küsimused, mida õpilane esitab, peavad käsitlema üksnes transtsendentaalset teadust (jijñāsuḥ śreya uttamam). Sõna uttamam viitab sellele, mis asub väljaspool materiaalseid teadmisi. Tama tähendab „selle materiaalse maailma pimedus" ja ut tähendab „transtsendentaalne". Tavaliselt pakuvad inimestele huvi ilmalikud teemad, ent kui inimeses on selline huvi kadunud ja ta huvitub üksnes transtsendentaalsetest teemadest, on ta valmis pühitsust saama. Kui pühendunu saab tõeliselt vaimselt õpetajalt tõelise pühitsuse ning kui ta rakendab end täie tõsidusega Jumala teenimisse, siis tuleb teda pidada madhyama-adhikārīks.

Ne bi smeli sprejeti vodstva duhovnega učitelja, če ne nameravamo upoštevati njegovih napotkov. Pa tudi zato ne, ker imamo duhovnost za modno muho in bi se radi postavljali pred drugimi. Moramo biti jijñāsu, kar pomeni, da se hočemo zelo vedoželjno učiti od verodostojnega duhovnega učitelja. Vsa naša vprašanja pa se morajo strogo nanašati na duhovno znanost (jijñāsuḥ śreya uttamam). Beseda uttamam označuje tisto, kar je nad materialnim znanjem. Tama pomeni temo materialnega sveta, ut pa transcendentalno. Ljudem so po navadi zelo pri srcu posvetne teme, kogar pa to mine in se zanima samo še za duhovnost, je zares primeren za posvetitev. Tistega, ki ga verodostojni duhovni učitelj potem res posveti in ki resno služi Gospodu, moramo imeti za madhyama-adhikārīja.

Kṛṣṇa pühade nimede kordamine on sedavõrd ülendav, et kui inimene kordab Hare Kṛṣṇa mahā-mantrat solvanguteta – vältides hoolikalt kümne solvangu sooritamist – jõuab ta järkhaaval kindlasti tasandile, millel mõistab, et Jumala püha nime ja Jumala Enda vahel ei ole mitte mingit erinevust. Sellisele tasemele jõudnud pühendunu väärib algajate pühendunute sügavaimat lugupidamist. Pühendunu peab kindlalt teadma, et kordamata Jumala püha nime solvanguteta, ei ole Kṛṣṇa teadvuses arenemine võimalik. „Caitanya-caritāmṛtas" (Madhya 22.69) öeldakse:

Petje in mantranje Kṛṣṇovih svetih imen je tako vzvišeno, da s skrbnim izogibanjem desetim žalitvam pri izgovarjanju mahā-mantre Hare Kṛṣṇa postopoma gotovo dosežemo stopnjo razumevanja, da se Gospod in Njegovo sveto ime ne razlikujeta. Bhakte začetniki bi morali zelo ceniti vsakogar, ki je prišel do tega spoznanja. Vedeti moramo, da zagotovo ne bomo napredovali v zavedanju Kṛṣṇe, če bomo Njegovo ime peli žaljivo. Śrī Caitanya-caritāmṛta (Madhya 22.69) pravi:

yāhāra komala śraddhā, se ‘kaniṣṭha’ jana
krame krame teṅho bhakta ha-ibe ‘uttama’
yāhāra komala śraddhā, se ‘kaniṣṭha’ jana
krame krame teṅho bhakta ha-ibe ‘uttama’

„Seda, kelle usk on nõrk ja kergesti murtav, nimetatakse algajaks pühendunuks, kuid järgides Kṛṣṇa teadvuse protsessi, tõuseb ta aja jooksul esmaklassilise pühendunu tasemele." Kõik alustavad oma pühendumuslikku elu algaja positsioonist, ent kui pühendunu kordab korralikult ettekirjutatud arv ringe hari-nāmat, jõuab ta järk-järgult arenedes lõpuks kõrgeimale, uttama-adhikārī tasandile. Selles Kṛṣṇa teadvuse liikumises kohustame me oma õpilasi kordama iga päev kuusteist ringi, sest Lääneriikide inimesed ei suuda palvehelmestel mahā-mantrat korrates pikaajaliselt keskenduda. Seepärast ongi meie ettenähtud normiks miinimum arv ringe. Ometigi tavatses Śrīla Bhaktisiddhānta Sarasvatī Ṭhākura öelda, et igaüht, kes ei korda päevas vähemalt kuuskümmend neli ringi japat (sada tuhat nime), tuleb pidada langenuks (patita). Tema hinnangu kohaselt oleme me kõik praktiliselt langenud, ent kuna me püüame teenida Kõigekõrgemat Jumalat kogu tõsidusega ja kahemõtteliste eesmärkideta, võime me loota Jumal Śrī Caitanya Mahāprabhu armulikkuse peale, sest Jumal Caitanya on tuntud kui patita-pāvana – langenute päästja.

»Kdor ima šibko vero, je začetnik, vendar se bo s postopnim napredovanjem po duhovni poti dvignil na raven prvorazrednega bhakte.« Vsakdo začne vdano služiti Kṛṣṇi na začetni stopnji, če pa pravilno mantra predpisano število krogov harināme, se korak za korakom približuje najvišji ravni uttama-adhikārīja. Gibanje za zavest Kṛṣṇe predpisuje šestnajst krogov mahā-mantre z japa-mālo na dan, saj zahodnjaki med mantranjem ne morejo biti dolgo zbrani. Zato smo predpisali najmanjše število krogov. Sicer pa je Śrīla Bhaktisiddhānta Sarasvatī Ṭhākura večkrat rekel, da tisti, ki vsakodnevno ne mantra vsaj štiriinšestdesetih krogov (sto tisoč imen) z japa-mālo, velja za duhovno padlega (patita). Po njegovem merilu smo to tako rekoč vsi, ker pa poskušamo zelo resno in iskreno služiti Vsevišnjemu Gospodu, lahko pričakujemo milost Gospoda Śrī Caitanye Mahāprabhuja, ki slovi kot patita-pāvana, odrešitelj padlih duš.

Kui Śrīla Satyarāja Khān, Śrī Caitanya Mahāprabhu väljapaistev pühendunu küsis Jumalalt, kuidas vaiṣṇavat ära tunda, andis Jumal Caitanya vastuse:

Śrī Caitanya Mahāprabhu je Svojemu velikemu bhakti Śrīla Satyarāji Khānu na vprašanje, kako lahko prepozna vaiṣṇavo, odgovoril:

prabhu kahe, – “yāṅra mukhe śuni eka-bāra
kṛṣṇa-nāma, sei pūjya, – śreṣṭha sabākāra
prabhu kahe, – “yāṅra mukhe śuni eka-bāra
kṛṣṇa-nāma, sei pūjya, – śreṣṭha sabākāra

„Kui te kuulete kedagi kasvõi korra lausumas „Kṛṣṇa", tuleb teda otsekohe tunnistada parimaks tavaliste inimeste seas." (Cc. Madhya 15.106) Jumal Caitanya Mahāprabhu jätkas:

»Če slišimo, da kdo vsaj enkrat izgovori besedo Kṛṣṇa, ga moramo imeti za najboljšega med navadnimi ljudmi.« (Caitanya-caritāmṛta, Madhya 15.106) Potem pa je nadaljeval:

“ataeva yāṅra mukhe eka kṛṣṇa-nāma
sei ta ’vaiṣṇava, kariha tāṅhāra sammāna
“ataeva yāṅra mukhe eka kṛṣṇa-nāma
sei ta ’vaiṣṇava, kariha tāṅhāra sammāna

„Inimest, kes ilmutab huvi Kṛṣṇa püha nime kordamise vastu või kellele meeldib korrata Kṛṣṇa nimesid, tuleb pidada vaiṣṇavaks ning austada vähemalt mõistuses." (Cc. Madhya 15.111) Ühele meie sõpradest, kuulsale inglise muusikule, hakkas meeldima Kṛṣṇa pühade nimede kordamine ja isegi oma plaatidel mainib ta Kṛṣṇa püha nime korduvalt. Ta avaldab oma kodus lugupidamist Kṛṣṇa piltidele ja võtab austavalt vastu Kṛṣṇa teadvuse jutlustajaid. Ta on Kṛṣṇa nimest ja Tema tegevustest igas mõttes väga heal arvamusel ning nähes, kuidas see härrasmees järk- järgult Kṛṣṇa teadvuses edasi areneb, avaldame me talle täielikku lugupidamist. Sellisele inimesele tuleb alati lugupidamist avaldada. Järelikult peab vaiṣṇava austama igaühte, kes püüab Kṛṣṇa teadvuses edasi areneda, korrates regulaarselt püha nime. Teisest küljest oleme me olnud tunnistajaiks sellele, kuidas mitmed meie kaasaegsed, kes olid väidetavalt väljapaistvad jutlustajad, on tasahaaval langenud materiaalse elukäsitluse tasandile, kuna nad olid hooletud Jumala püha nime kordamise suhtes.

»Tistega, ki ga zanima petje Kṛṣṇovega svetega imena oziroma ga je zaradi rednega petja vzljubil, moramo priznati za vaiṣṇavo in ga ceniti vsaj v mislih.« (Caitanya-caritāmṛta, Madhya 15.111) Našega prijatelja, znanega angleškega glasbenika, je pritegnilo petje Kṛṣṇovega svetega imena in ga je celo v svojih pesmih večkrat omenil. Ta gospod se priklanja Kṛṣṇovim slikam, ki jih ima doma, in tudi oznanjevalcem zavesti Kṛṣṇe. V vseh pogledih zelo ceni Kṛṣṇovo ime in Njegova dejanja, zato ga brez zadržkov spoštujemo, saj res vidimo, da polagoma napreduje v zavedanju Kṛṣṇe. Vsem takim ljudem bi morali izkazovati spoštovanje. Povzamemo lahko, da morajo vaiṣṇave ceniti vsakogar, ki se z rednim petjem svetega imena trudi vse bolj zavedati Kṛṣṇe. Po drugi strani pa smo videli, kako so nekateri naši sodobniki, ki naj bi bili veliki pridigarji, postopoma zdrsnili v materialno pojmovanje življenja, ker niso peli Gospodovega svetega imena.

Sanātana Gosvāmīle juhendusi andes jagas Jumal Caitanya pühendunud teenimise kolme kategooriasse.

Gospod Caitanya Mahāprabhu je med poučevanjem Sanātane Gosvāmīja vdano služenje Kṛṣṇi razdelil na tri vrste.

śāstra-yukti nāhi jāne dṛḍha, śraddhāvān
‘madhyama-adhikārī’ sei mahā-bhāgyavān
śāstra-yukti nāhi jāne dṛḍha, śraddhāvān
‘madhyama-adhikārī’ sei mahā-bhāgyavān

„Inimest, kes ei ole vääramatu śāstrates antud teadmiste tundmises, kuid kes on arendanud endas välja tugeva usu Hare Kṛṣṇa mahā-mantra kordamisse ning kes samal ajal tegeleb kõigutamatult ettekirjutustega kooskõlas oleva pühendunud teenimisega, tuleb pidada madhyama- adhikārīks. Sellisele isiksusele on osaks langenud äärmiselt suur õnn." (Cc. Madhya 22.67) Madhyama-adhikārī on śraddhāvān, kõigutamatut usku omav inimene, kes omab kõiki eeldusi pühendunud teenimises edasi arenemiseks. Seepärast öeldakse „Caitanya-caritāmṛtas" (Madhya 22.64):

»Kdor ne pozna dobro sklepov śāster, vendar je razvil trdno vero v petje mahā-mantre Hare Kṛṣṇa in po predpisanem postopku odločno vdano služi Kṛṣṇi, velja za madhyama-adhikārīja. To je velik srečnež.« (Caitanya-caritāmṛta, Madhya 22.67) Madhyama-adhikārī je śraddhāvān, človek z neomajno vero, in lahko resnično napreduje v vdanem služenju. V Caitanya-caritāmṛti (Madhya 22.64) piše:

śraddhāvān jana haya bhakti-adhikārī
‘uttama’, ‘madhyama’, ‘kaniṣṭha’ – śraddhā-anusārī
śraddhāvān jana haya bhakti-adhikārī
‘uttama’, ‘madhyama’, ‘kaniṣṭha’ – śraddhā-anusārī

„Inimest tuleb pidada algajaks, edasijõudnud või kõrgeima tasandi saavutanud pühendunuks vastavalt sellele, kuivõrd tugevaks on kasvanud tema śraddhā [usk]." Veel ühes „Caitanya-caritāmṛta" värsis (Madhya 22.62) öeldakse:

»Bhakta sodi na začetno, srednjo ali najvišjo raven vdanega služenja glede na to, koliko ima razvito śraddho (vero).« Caitanya-caritāmṛta (Madhya 22.62) pravi tudi:

‘śraddhā’-śabde – viśvāsa kahe sudṛḍha niścaya
kṛṣṇe bhakti kaile sarva-karma kṛta haya
‘śraddhā’-śabde – viśvāsa kahe sudṛḍha niścaya
kṛṣṇe bhakti kaile sarva-karma kṛta haya

„Tegeledes Kṛṣṇa transtsendentaalse teenimisega, täidab inimene ka kõiki teisejärgulisi kohustusi. Seda tugevat ja sügavat usku, mis soodustab pühendunud teenimise sooritamist, nimetatakse śraddhāks." Kṛṣṇa teadvus algabki śraddhāst, usust Kṛṣṇasse. Usu all peame me silmas tugevat usku. „Bhagavad-gītā" sõnad kujutavad endast autoriteetseid juhendusi usku omavatele inimestele ja kõik Kṛṣṇa poolt „Bhagavad-gītās" kõneldav tuleb vastu võtta otseselt, ilma tõlgitsusteta. Just sedasi võttis „Bhagavad-gītāt" vastu Arjuna. Pärast „Bhagavad-gītā" ärakuulamist, ütles ta Kṛṣṇale: sarvam etad ṛtaṁ manye yan māṁ vadasi keśava. „Oo, Kṛṣṇa, ma tunnistan kõike, mida Sa oled mulle öelnud, kui täielikku tõde." (Bg. 10.14)

»Če na duhovni ravni služimo Kṛṣṇi, samodejno opravljamo tudi vse druge dejavnosti. Taki trdni veri, ki je ugodna za vdano služenje, pravimo śraddhāŚraddhā je začetek zavedanja Kṛṣṇe. Vera pomeni trdno vero. V Bhagavad-gīti so avtoritativna navodila za verne ljudi. Vse Kṛṣṇove besede moramo sprejeti takšne, kakršne so, brez prikrojevanja. Tako je Arjuna sprejel Bhagavad-gīto. Potem ko jo je slišal, je rekel: sarvam etad ṛtaṁ manye yan māṁ vadasi keśava. »O Kṛṣṇa, vse, kar si mi povedal, v celoti sprejemam kot resnico.« (Bg. 10.14)

Selline on tee „Bhagavad-gītā" õigele mõistmisele ja seda nimetatakse śraddhāks. Keelatud on vastu võtta üksnes mõnd „Bhagavad-gītā" osa, tõlgitsedes seda isiklikest huvidest lähtudes, ja heita ülejäänud osad kõrvale. See ei ole śraddhā. Śraddhā tähendab kõikide „Bhagavad-gītā" juhenduste vastuvõtmist. Eriti tähtis on seejuures „Bhagavad-gītā" viimane juhendus: sarva-dharmān parityajya mām ekaṁ śaraṇaṁ vraja. „Hülga kõik religioonid ning alistu Minule." (Bg. 18.66) Kui inimene peab täpselt kinni sellest juhendusest, saab tema tugev usk aluseks tema arengule vaimses elus.

Tako moramo razumeti Bhagavad-gīto, temu pravimo śraddhā. Ne smemo si je svojevoljno razlagati in sprejeti le enega dela, drugega pa zavreči. To ni śraddhā. Śraddhā pomeni, da v celoti sprejmemo napotke Bhagavad-gīte, še posebej zadnjega: sarva-dharmān parityajya mām ekaṁ śaraṇaṁ vraja. »Opusti vse vrste religije in se samo predaj Meni.« (Bg. 18.66) Trdna vera v to navodilo je temelj našega duhovnega napredka.

Kui inimene pühendab end täielikult Hare Kṛṣṇa mahā-mantra kordamisele, teadvustab ta järk-järgult oma vaimset olemust. Sevonmukhe hi jihvādau svayam eva sphuraty adaḥ („Bhakti-rasāmṛta-sindhu" 1.2.234) – Kṛṣṇa avab End üksnes inimesele, kes kordab järjekindlalt Hare Kṛṣṇa mahā-mantrat. Jumala Kõrgeimat Isiksust pole võimalik teadvustada kunstlike meetoditega. Me peame Jumalat järjekindlalt teenima. Jumala teenimine algab keelest (sevonmukhe hi jihvādau), mis tähendab, et me peame alati kordama Jumala pühasid nimesid ja sööma kṛṣṇa-prasādamit. Me ei tohiks korrata või süüa midagi muud. Kui seda protsessi järjekindlalt järgida, avab Jumal End pühendunule.

Tisti, ki se popolnoma posvetijo petju mahā-mantre Hare Kṛṣṇa, postopoma spoznajo svojo duhovno naravo. Če te mantre ne pojemo z vero, se nam Kṛṣṇa ne razodene: sevonmukhe hi jihvādau svayam eva sphuraty adaḥ. Vsevišnje Božanske Osebnosti ne moremo spoznati umetno. Gospodu moramo služiti z vero, in sicer najprej z jezikom (sevonmukhe hi jihvādau). To pomeni, da moramo ves čas peti le sveto ime in nič drugega ter jesti samo kṛṣṇa-prasādo in ničesar drugega. Vsevišnji Gospod se razodene tistim bhaktam, ki se tega zvesto držijo.

Kui inimene teadvustab, et ta on Kṛṣṇa igavene teener, kaotab ta huvi kõige muu vastu peale Kṛṣṇa teenimise. Mõeldes alati Kṛṣṇast ja otsides võimalusi Kṛṣṇa nime levitamiseks, mõistab ta, et tema ainsaks ülesandeks on levitada Kṛṣṇa teadvuse liikumist üle kogu maailma. Sellist inimest tuleb pidada uttama-adhikārīks ning võimalus temaga suhelda tuleb otsekohe vastu võtta vastavalt kuuele protsessile (dadāti pratigṛhṇāti jne). Selline edasijõudnud uttama-adhikārī vaiṣṇavast pühendunu on tõepoolest isiksus, keda tunnistada oma vaimse õpetajana. Tema käsutusse peab inimene andma kõik, mis tal on, sest pühakirjades kinnitatakse, et kõik, mida me omame, tuleb anda vaimsele õpetajale. Eriti oluline on see brahmacārī jaoks, kes peab käima teistelt inimestelt almuseid korjamas, et need seejärel oma vaimsele õpetajale tuua. Samas ei tohiks mitte keegi, kes ei ole veel oma vaimset olemust teadvustanud, edasijõudnud pühendunu ehk mahā-bhāgavata käitumist jäljendada, sest taolise jäljendamise tagajärjeks on lõppkokkuvõttes langemine.

Kdor spozna, da je Kṛṣṇov večni služabnik, izgubi zanimanje za vse, razen za služenje Njemu. Nenehno misli na Kṛṣṇo in išče načine za razširjanje Njegovega svetega imena, saj se zaveda, da je njegova edina naloga širiti gibanje za zavest Kṛṣṇe po vsem svetu. Takega človeka moramo priznati za uttama-adhikārīja in se takoj začeti družiti z njim na šest omenjenih načinov (dadāti pratigṛhṇāti in tako naprej). Naprednega vaiṣṇavo, uttama-adhikārīja, moramo res sprejeti za duhovnega učitelja. Na voljo bi mu morali dati vse, kar imamo, tako je namreč pravilo. Še posebej brahmacārī bi moral prositi miloščino in jo potem izročiti duhovnemu učitelju. Ne bi pa smeli posnemati vedenja naprednega bhakte oziroma mahā-bhāgavate, če nismo samospoznani, saj bomo tako sčasoma duhovno nazadovali.

Antud värsis annab Rūpa Gosvāmī pühendunutele soovituse omada piisavalt arukust eristamaks üksteisest kaniṣṭha-adhikārīt, madhyama- adhikārīt ja uttama-adhikārīt. Pühendunu peab samuti olema teadlik iseenda positsioonist ja mitte püüdma jäljendada pühendunut, kes asub temast kõrgemal tasandil. Śrīla Bhaktivinoda Ṭhākura andis praktilise juhenduse, kuidas uttama-adhikārī vaiṣṇavat ära tunda, öeldes, et selline pühendunu paistab silma võime poolest teha paljudest langenud hingedest vaiṣṇavad. See, kes ei ole saavutanud uttama-adhikārī tasandit, ei tohiks astuda vaimse õpetaja positsiooni. Ka algaja või keskmisel arenguastmel asuv vaiṣṇava võib vastu võtta õpilasi, kuid viimased peavad asuma temaga samal tasandil ja seejuures ei ole õpilastel võimalik tema puuduliku juhendamise abil elu lõpliku eesmärgi poole väga kiiresti liikuda. Seepärast peab õpilane hoolikalt valima oma vaimseks õpetajaks just uttama-adhikārī tasandil asuva pühendunu.

Śrīla Rūpa Gosvāmī v tem verzu svetuje bhakti, naj bo dovolj moder, da bo lahko ločil med kaniṣṭha-adhikārījem, madhyama-adhikārījem in uttama-adhikārījem. Zavedati se mora tudi svojega položaja in ne sme posnemati bhakt na višji ravni. Śrīla Bhaktivinoda Ṭhākura je nakazal, da vaiṣṇavo uttama-adhikārīja lahko prepoznamo po tem, da je zmožen veliko padlih duš spreobrniti v vaiṣṇave. Kdor ni dosegel ravni uttama-adhikārīja, ne bi smel postati duhovni učitelj. Vaiṣṇava, ki je na začetni ali srednji stopnji, ima tudi lahko učence, vendar morajo biti na isti ravni kot on.

Vedeti pa moramo, da pod njegovim pomanjkljivim vodstvom ne morejo prav uspešno napredovati proti končnemu življenjskemu cilju. Zato morajo biti učenci previdni in si za duhovnega učitelja izbrati uttama-adhikārīja.