Skip to main content

Teine värss

Drugi verz

Tekst

Besedilo

atyāhāraḥ prayāsaś ca
prajalpo niyamāgrahaḥ
jana-saṅgaś ca laulyaṁ ca
ṣaḍbhir bhaktir vinaśyati
atyāhāraḥ prayāsaś ca
prajalpo niyamāgrahaḥ
jana-saṅgaś ca laulyaṁ ca
ṣaḍbhir bhaktir vinaśyati

Synonyms

Synonyms

ati-āhāraḥ — liigne söömine või liigse vara kogumine; prayāsaḥ — liigsete jõupingutuste tegemine; ca — ja; prajalpaḥ — tühi jutt; niyama — reeglite suhtes; āgrahaḥ — liigselt suur kiindumus (või agrahaḥ — liigselt suur hoolimatus); jana-saṅgaḥ — suhtlemine ilmalike inimestega; ca — ja; laulyam — kirglik ihaldamine või ahnus; ca — ja; ṣaḍbhiḥ — nende kuue läbi; bhaktiḥ — pühendunud teenimine; vinaśyati — hävib.

ati-āhāraḥ — prenajedanje ali pretirano kopičenje; prayāsaḥ — čezmerno prizadevanje; ca — in; prajalpaḥ — prazne besede; niyama — pravila; āgrahaḥ — – prevelika navezanost na (ali agrahaḥ – pretirano zanemarjanje); jana-saṅgaḥ — druženje s posvetnimi ljudmi; ca — in; laulyam — močno hlepenje oziroma pohlep; ca — in; ṣaḍbhiḥ — s temi šestimi; bhaktiḥ — vdano služenje Kṛṣṇi; vinaśyati — se uniči.

Translation

Translation

Eksisteerib kuus tegevust, millesse takerdumine mõjub hävitavalt pühendunud teenimisele: (1) liigne söömine või liigse vara kogumine; (2) liigsed jõupingutused raskesti saavutatavate ilmalike eesmärkide nimel; (3) asjatu kõnelemine ilmalikel teemadel; (4) pühakirjades antud reeglite järgimine üksnes nende järgimise nimel ja mitte eesmärgiga vaimselt areneda, või pühakirjades antud reeglite eiramine ning sõltumatu ja isiklikest soovidest lähtuv tegutsemine; (5) suhtlemine ilmalike inimestega, kes ei tunne huvi Kṛṣṇa teadvuse vastu; (6) ilmalike saavutuste ihaldamine.

Naše vdano služenje Kṛṣṇi se izjalovi, če se preveč zapletemo na šest opisanih načinov: (1) tako da se prenajedamo ali kopičimo več stvari, kot jih potrebujemo, (2) da se pretirano ženemo za težko dosegljivimi materialnimi dobrinami, (3) da po nepotrebnem govorimo o posvetnih temah, (4) da se pravil iz svetih spisov držimo le zaradi pravil samih, ne pa zaradi duhovne rasti, ali pa da jih ne upoštevamo in ravnamo svojevoljno, (5) da se družimo s posvetnimi ljudmi, ki jih zavest Kṛṣṇe ne zanima, in (6) da hlepimo po posvetnih dosežkih.

Purport

Purport

Inimelu eesmärk on lihtne eluviis ja ülev mõtlemine. Kuna kõik tingimustest sõltuvad elusolendid asuvad Jumala kolmanda energia mõju all, on see materiaalne maailm loodud sel moel, et igaüks on sunnitud töötama. Jumala Kõrgeim Isiksus omab kolme energiat ehk potentsi. Esimest neist nimetatakse antaraṅga-śaktiks ehk sisemiseks energiaks. Teine energia kannab nimetust taṭastha-śakti ehk marginaalne energia ning kolmandaks energiaks on bahiraṅga-śakti ehk väline energia. Elusolendid moodustavad marginaalse energia ning asuvad sisemise ja välise energia vahel. Jumala Kõrgeima Isiksuse igaveste teenritena peavad jīvātmād ehk aatomisuurused elusolendid alluma kas sisemise või välise energia kontrollile. Kui nad asuvad sisemise energia kontrolli all, ilmutavad nad oma loomulikku, algolemuslikku tegevust – pidevat Jumala pühendunud teenimist. Seda kinnitatakse „Bhagavad-gītās" (9.13):

KOMENTAR: Namen človeškega življenja je preprosto življenje in visoko razmišljanje. Materialni svet je ustvarjen tako, da so vsa pogojena živa bitja, ki jim vlada Gospodova tretja energija, primorana delovati. Vsevišnja Božanska Osebnost ima tri osnovne energije oziroma moči. Prva je antaraṅga-śakti – notranja energija, druga taṭastha-śakti – mejna energija in tretja bahiraṅga-śakti – zunanja energija. Živa bitja pripadajo mejni energiji, ki je med notranjo in zunanjo energijo. Jīvātme oziroma neznatna živa bitja so večni služabniki Vsevišnjega Gospoda, zato so vedno pod vplivom notranje ali zunanje energije. Kadar so pod nadzorom prve, so v svoji naravni, izvorni vlogi, kar pomeni, da ves čas vdano služijo Gospodu. Tako pravi Bhagavad-gītā (9.13):

mahātmānas tu māṁ pārtha
daivīṁ prakṛtim āśritāḥ
bhajanty ananya-manaso
jñātvā bhūtādim avyayam
mahātmānas tu māṁ pārtha
daivīṁ prakṛtim āśritāḥ
bhajanty ananya-manaso
jñātvā bhūtādim avyayam

„Oo, Pṛthā poeg, suured hinged, kes ei ole sattunud eksiteele, viibivad jumaliku looduse kaitse all. Nad rakendavad end täielikult pühendunud teenimisse, sest teavad, et Mina olen Jumala Kõrgeim Isiksus, algne ja ammendamatu."

»O Pṛthin sin, tisti, ki niso v iluziji, so pod zaščito božanske narave. Take velike duše se popolnoma posvetijo vdanemu služenju, saj vedo, da sem izvorna in neizčrpna Vsevišnja Božanska Osebnost.«

Sõna mahātmā viitab suuremeelsele, mitte omakasupüüdlikule isiksusele. Omakasupüüdlikud inimesed, olles alati hõivatud oma meelte rahuldamisega, laiendavad vahel oma tegevusi eesmärgiga mõne „ismi" nagu natsionalismi, humanitarismi või altruismi abil teistele inimestele head teha. Nad võivad loobuda isiklikust meelelisest naudingust kellegi teise – näiteks oma suguvõsa, kogukonna või rahvusliku või ülemaailmse ühiskonna – meelelise naudingu nimel. Kõik see on tegelikult vaid isiklike meelte rahuldamise laiendamine kogukondlikule ja ühiskondlikule tasandile. Materiaalsest seisukohast võib selline tegevus olla vägagi üllas, kuid vaimses mõttes ei oma see mitte mingit väärtust. Sellise tegevuse aluseks on kas isiklikud või üldised meelelised naudingud. Üksnes juhul, kui inimene rahuldab Kõigekõrgema Jumala meeli, võib teda nimetada mahātmāks ehk suuremeelseks isiksuseks.

Beseda mahātmā označuje ljudi širokega, ne ozkega duha. Ozkosrčni ljudje ves čas zadovoljujejo svoje čute, včasih pa delovanje razširijo prek kakšnega izma, kot so patriotizem, humanizem ali altruizem, da bi naredili kaj dobrega za druge. Zadovoljitvi lastnih čutov se utegnejo odreči zato, da bi zadovoljili čute svojcev ter članov skupnosti in družbe, tako rojakov kot drugih. Vse to je pravzaprav zadovoljevanje čutov, ki se s posameznika širi na skupnost in družbo. Taka dejanja so s posvetnega vidika morda zelo hvalevredna, vendar nimajo nobene duhovne vrednosti. Temeljijo namreč na osebnem ali razširjenem zadovoljevanju čutov. Mahātmā oziroma človek širokega duha lahko rečemo samo tistemu, ki zadovoljuje čute Vsevišnjega Gospoda.

Sõnad daivīṁ prakṛtim ülal tsiteeritud „Bhagavad-gītā" värsis viitavad Jumala Kõrgeima Isiksuse sisemise energia ehk naudinguenergia kontrollile. See naudinguenergia avaldub Śrīmatī Rādhārāṇī või Tema ekspansiooni Lakṣmī ehk õnnejumalannana. Kui individuaalsed hinged, jīvad, asuvad sisemise energia kontrolli all, siis on nende ainsaks tegevuseks Kṛṣṇa ehk Viṣṇu rahuldamine. Selline on mahātmā positsioon. Isiksust, kes ei ole mahātmā, nimetatakse durātmāks ehk omakasupüüdlikuks inimeseks. Sellised ebaterve mõistusega durātmād seatakse Jumala välise energia, mahāmāyā kontrolli alla.

V prej omenjenem verzu iz Bhagavad-gīte se besedi daivīṁ prakṛtim nanašata na vpliv notranje energije oziroma energije zadovoljstva Vsevišnje Božanske Osebnosti. Ta energija se izraža kot Śrīmatī Rādhārāṇī ali Njena emanacija Lakṣmī, boginja sreče. Ko je jīva, duša, pod vplivom notranje energije, hoče samo ugoditi Kṛṣṇi oziroma Viṣṇuju. To je raven mahātme. Kdor ni mahātmā, je durātmā, ozkosrčen človek. Take ljudi ima v oblasti Gospodova zunanja energija, mahā-māyā.

Selles materiaalses maailmas alluvad õigupoolest kõik elusolendid mahāmāyāle, mille ülesandeks on põhjustada neile kolme liiki kannatusi, mis kannavad nimetusi adhidaivika-kleśa (pooljumalate poolt põhjustatud kannatused nagu näiteks põuad, maavärisemised ja tormid), adhibhautika-kleśa (kannatused, mida põhjustavad teised elusolendid nagu näiteks putukad ja vaenlased) ja adhyātmika-kleśa (keha ja mõistuse poolt põhjustatud kannatused nagu näiteks mentaalsed ja füüsilised häired). Daiva-bhūtātma-hetavaḥ: tingimustest sõltuvad hinged, kes välise energia kontrolli all asudes alluvad nimetatud kolme liiki kannatustele, on sunnitud taluma mitmeid erinevaid probleeme.

Ta pravzaprav obvladuje vsa živa bitja v materialnem svetu in poskrbi, da so podvržena trem vrstam nadlog: adhidaivika-kleśi (trpljenju, ki jim ga s sušami, potresi, neurji in podobnim povzročajo polbogovi), adhibhautika-kleśi (trpljenju, ki jim ga prizadevajo druga živa bitja, na primer mrčes ali sovražniki) in adhyātmika-kleśi (trpljenju, ki jim ga v obliki duševnih in telesnih bolečin povzročata telo in um). Daiva-bhūtātma-hetavaḥ, pogojene duše, ki jih pod nadzorom zunanje energije pestijo te tri nadloge, trpijo na različne načine.

Peamine probleem, millega tingimustest sõltuvad hinged silmitsi seisavad, on sünni, vananemise, haiguste ja surma kordumine. Materiaalses maailmas on elusolend sunnitud keha ja hinge kooshoidmiseks tööd tegema, ent kuidas on seda tööd võimalik sooritada nii, et see oleks kooskõlas Kṛṣṇa teadvuse praktikaga?

Keha alalhoidmiseks on kõigil vaja teravilja, riideid, raha ja mitmeid teisi asju, kuid inimene ei tohiks neid koguda rohkem kui on möödapääsmatu tema esmaste vajaduste rahuldamiseks. Kui me järgime seda loomulikku põhimõtet, ei teki meil keha alalhoidmisega mitte mingeid probleeme.

Glavna težava pogojenih duš je ponavljanje rojstva, bolezni, starosti in smrti. V materialnem svetu moramo vsi delati, da bi lahko vzdrževali telo in dušo. Kako pa naj delo opravljamo tako, da bo dobro vplivalo na naše razvijanje zavesti Kṛṣṇe? Vsi potrebujemo hrano, obleko, denar in druge potrebščine za vzdrževanje telesa, ne smemo pa jemati več, kot potrebujemo za zadovoljitev osnovnih potreb. Če se držimo tega naravnega načela, nam ne bo težko vzdrževati telesa.

Loodus on seadnud nii, et evolutsiooniredeli madalamal astmel asuvad elusolendid ei tegele liigse söömise või kogumisega. Seetõttu ei esine loomariigis majanduslikke probleeme ega vahendite puudujääki. Kui avalikku paika asetada kotitäis riisi, lendavad kohale linnud, kes söövad mõne tera ning seejärel lahkuvad. Inimene, seevastu, võtab aga kogu koti endaga kaasa. Ta sööb ära nii palju, kui tema kõhtu vähegi mahub ja säilitab ülejäänu tagavarana. Pühakirjades aga keelatakse inimesel koguda rohkem kui ta vajab (atyāhāra). Kogu tänapäeva maailma kannatuste põhjuseks on just selle põhimõtte eiramine.

Živa bitja, ki so na nižji razvojni stopnji, se po naravni ureditvi ne prenajedajo in ničesar ne kopičijo. Zato v živalskem kraljestvu na splošno ni gmotnih težav ali pomanjkanja. Če na javno mesto postavimo vrečo riža, bodo priletele ptice, pozobale nekaj zrn in odletele, človek pa bo odnesel celo vrečo. Pošteno se bo najedel, preostanek pa shranil. Sveti spisi prepovedujejo tako kopičenje (atyāhāro), zaradi katerega zdaj trpi ves svet.

Liigne vara kogumine ning liigne söömine põhjustavad ka prayāsat ehk ebavajalikke jõupingutusi. Jumal on seadnud nii, et kõik inimesed võiksid elada kogu maailmas väga rahulikult, kui neil oleks pisut maad ja piimaandev lehm. Ei ole mingit vajadust elatise hankimiseks ühest paigast teise sõita, sest teravilju kasvatada ning lehma pidada on võimalik paikselt. Sellise eluviisi juures lahenevad kõik majanduslikud probleemid. Õnneks on inimesele antud kõrgem arukus, et ta saaks arendada Kṛṣṇa teadvust, ehk teisisõnu öeldes, mõista Jumalat, oma suhteid Temaga ja elu lõplikku eesmärki – armastust Jumala vastu. Kahjuks ei hooli aga niinimetatud tsiviliseeritud inimene Jumala teadvustamisest ning kasutab oma arukust lihtsalt selleks, et koguda rohkem vara, kui ta vajab ja süüa vaid keele rahuldamiseks. Jumal on loonud maailma nii, et üle kogu maailma on inimestel võimalik omada piisavalt piima- ja teraviljasaadusi, kuid selle asemel, et rakendada oma kõrgemat arukust Jumala teadvuse arendamisse, kasutavad niinimetatud arukad inimesed oma arukust paljude ebavajalike ja soovimatute asjade loomiseks. Nad avavad tehaseid, tapamaju, bordelle ja viinapoode. Kui inimestele antakse nõu mitte koguda liiga palju varandust, mitte süüa liiga palju või mitte töötada asjatult kunstlike mugavuste nimel, arvavad nad, et neil soovitatakse tagasi pöörduda primitiivse elulaadi juurde. Enamik inimesi ei tunne soovi vastu võtta lihtsat eluviisi ja ülevat mõtlemist. Seetõttu on nad õnnetud.

Gomiljenje stvari in prenajedanje sta tudi vzrok prayāse, nepotrebnega truda. Po Božji ureditvi lahko vsakdo kjer koli na svetu zelo mirno živi, če ima kos zemlje in kravo mlekarico. Za preživetje se mu ni treba seliti iz kraja v kraj, saj lahko doma pridela hrano, krave pa mu dajejo mleko. To lahko reši vse gospodarske težave. Človek je k sreči dobil višji razum za razvijanje zavesti Kṛṣṇe oziroma za razumevanje Boga, svojega odnosa z Njim in končnega življenjskega cilja – ljubezni do Njega. Ljudem, ki naj bi bili civilizirani, pa žal ni mar za spoznavanje Boga. Razum uporabljajo zato, da bi si nagrabili več, kot potrebujejo, in jedo le zato, da bi potešili slo po okušanju hrane. Po Božji ureditvi bi lahko proizvedli dovolj mleka in žita za vse na svetu. Tako imenovani razumni ljudje pa višji razum zlorabljajo za proizvodnjo številnih nepotrebnih in nezaželenih reči, namesto da bi ga uporabili za razvijanje zavesti o Bogu. Tako odpirajo tovarne, klavnice, javne hiše in trgovine z alkoholnimi pijačami. Če ljudem svetujemo, naj si ne kopičijo stvari, naj ne jedo preveč in po nepotrebnem ne delajo za umetno udobje, mislijo, da jih spodbujamo, naj se vrnejo k primitivnemu načinu življenja. Večina noče preprostega življenja in visokega razmišljanja. To je res žalostno.

Inimelu mõte seisneb Jumala teadvustamises ning selle eesmärgi saavutamiseks on inimesele antud kõrgem arukus. Need, kes usuvad, et selle kõrgema arukuse mõte seisneb kõrgema arengutaseme saavutamises, peaksid järgima vedalikus kirjanduses antud juhendusi. Saades selliseid juhendusi kõrgematelt autoriteetidelt, võib inimene jõuda täiuslike teadmiste tasandile ja anda oma elule tõelise tähenduse.

Ljudje smo dobili višji razum, ker je naše življenje namenjeno spoznanju Boga. Tisti, ki verjamejo, da imamo takšen razum zato, da bi dosegli nekaj višjega, se morajo držati napotkov vedskih spisov. Z upoštevanjem teh višjih navodil si lahko zares pridobimo popolno znanje in pravilno osmislimo življenje.

Śrī Sūta Gosvāmī kirjeldab „Śrīmad-Bhāgavatamis" (1.2.9) inimesele kohast dharmat järgmisel moel:

Śrī Sūta Gosvāmī v Śrīmad-Bhāgavatamu (1.2.9) opisuje pravo dharmo:

dharmasya hy āpavargyasya
nārtho ’rthāyopakalpate
nārthasya dharmaikāntasya
kāmo lābhāya hi smṛtaḥ
dharmasya hy āpavargyasya
nārtho ’rthāyopakalpate
nārthasya dharmaikāntasya
kāmo lābhāya hi smṛtaḥ

„Kõikide ettekirjutatud kohustuste [dharma] eesmärgiks on kahtlematult lõplik vabanemine ja seega ei tohiks mitte mingil juhul nende täitmise sihiks seada materiaalset kasu. Pealegi ei tohiks isiksus, kes tegeleb kõrgeima ettekirjutatud teenimisega [dharmaga], mitte kunagi kasutada materiaalseid hüvesid meeleliste naudingute suurendamiseks."

»Vse stanovske dolžnosti (dharma) so vsekakor namenjene končni osvoboditvi, zato jih nikoli ne bi smeli opravljati za materialno korist. Kdor pa opravlja najvišjo dolžnost (dharmo), materialnega dobička nikdar ne bi smel izkoristiti za zadovoljevanje čutov.«

Esimene samm tsiviliseeritud inimühiskonna suunas koosneb ettekirjutatud kohustustest, mida tuleb täita vastavalt pühakirjade juhendustele. Inimese kõrgemat arukust tuleb kasutada selleks, et mõista, milles seisneb tema peamine dharma. Inimühiskonnas eksisteerib mitmeid erinevaid religioosseid kontseptsioone – budism, hinduism, kristlus, islam, judaism jne – ,sest inimühiskond, kus puudub religioon, ei ole kõrgem loomaühiskonnast.

Prvi korak človeške civilizacije je izpolnjevanje stanovskih dolžnosti po zapovedih svetih spisov. Ljudje bi morali svoj višji razum izuriti za razumevanje osnovne dharme. V družbi so različna verska pojmovanja, kot so hinduistično, krščansko, judovsko, islamsko, budistično in tako naprej, saj človeška družba brez vere ni nič boljša od živalske.

Nagu eespool öeldud (dharmasya hy āpavargyasya nārtho 'rthāyopakalpate), ei ole religiooni eesmärgiks mitte leiva andmine, vaid inimese juhtimine vabanemisele. Mõningad inimühiskonnad loovad niinimetatud religioosse süsteemi, et saavutada materiaalset arengut, kuid selline eesmärk on kaugel tõelise dharma otstarbest. Religioon peab juhtima inimese Jumala seaduste mõistmise juurde, sest nende seaduste täpne järgimine võimaldab tal vabaneda materiaalseist köidikuist. See on religiooni tegelik eesmärk. Kahjuks võtavad inimesed atyāhāra ehk materiaalse õitsengu liigse ihaldamise tõttu religiooni vastu vaid sellise sihi saavutamiseks. Ometigi, tõeline religioon juhendab inimest, kuidas tunda rahuldust, omades vaid hädavajalikku miinimumi ja arendades samal ajal Kṛṣṇa teadvust. Ehkki me vajame majanduslikku arengut, lubab tõeline religioon seda üksnes materiaalse eksistentsi möödapääsmatute vajaduste rahuldamiseks. Jīvasya tattva jijñāsā: elu tõeline eesmärk on esitada küsimusi Absoluutse Tõe kohta. Kui meie jõupingutused (prayāsa) ei ole suunatud Absoluutse Tõe kohta küsimuste esitamisele, siis me teeme üha suuremaid jõupingutusi üksnes oma kunstlike vajaduste rahuldamiseks. Vaimset teed käiv inimene ei tohi kulutada oma jõuvarusid ilmalike eesmärkide saavutamisele.

Kot smo že omenili (dharmasya hy āpavargyasya nārtho ’rthāyo-pakalpate), je vera pot do osvoboditve in ne do kruha. Družba včasih ustvari sistem tako imenovane vere, s katero hoče doseči materialni napredek, ampak to še zdaleč ni namen resnične dharme. Vera pomeni, da razumemo Božje zakone, in če jih pravilno upoštevamo, se na koncu rešimo ujetosti v materijo. To je pravi smisel vere. Ljudje pa jo žal sprejmejo zaradi atyāhāre oziroma čezmerne želje po materialni blaginji. Prava vera uči, naj ob razvijanju zavesti Kṛṣṇe zadovoljimo le najnujnejše življenjske potrebe. Čeprav potrebujemo gospodarski razvoj, ga resnična vera dovoljuje le za preskrbo z najosnovnejšimi potrebščinami za materialni obstoj. Jīvasya tattva-jijñāsā, smisel življenja je iskanje Absolutne Resnice. Če si ne prizadevamo (prayāsa) za to, se bomo le še bolj trudili zadovoljiti svoje umetne potrebe. Kdor bi rad duhovno napredoval, se ne sme gnati za posvetnimi cilji.

Veel üheks takistuseks vaimse arengu teel on prajalpa ehk asjatu kõnelemine. Kui me kohtume mõne oma sõbraga, hakkame otsekohe asjatult ajama juttu, mis pole tähtsam konnade krooksumisest. Kui meil on vaja rääkida, peame me kõnelema Kṛṣṇa teadvuse liikumisest. Need, kes ei kuulu Kṛṣṇa teadvuse liikumisse, loevad huviga läbi kuhjade viisi ajalehti, ajakirju ja romaane, lahendavad ristsõnu ja tegelevad paljude teiste mõttetute asjadega. Sel moel inimesed vaid raiskavad oma väärtuslikku aega ja energiat. Läänemaailmas tegelevad eakad inimesed, kes on aktiivsest elust tagasi tõmbunud, kaardimängu, kalapüüdmise, teleri vaatamise ja kasutute aruteludega ühiskondlik-poliitilistel teemadel. Kõik need ja teised samalaadsed tähtsusetud tegevused kuuluvad prajalpa kategooriasse. Arukad inimesed, kes tunnevad huvi Kṛṣṇa teadvuse vastu, ei tohiks kunagi osaleda sellistes tegevustes.

Druga ovira na duhovni poti je prajalpa, nepotrebno govorjenje. Ko se srečamo s prijatelji, se takoj zapletemo v nepomembne pogovore, ki so kot žabje regljanje. Če že moramo govoriti, naj bo to o gibanju za zavest Kṛṣṇe. Tisti, ki niso pripadniki našega gibanja, radi prebirajo na kupe časopisov, revij in romanov, rešujejo križanke in počnejo še marsikaj brezsmiselnega. Tako samo tratijo dragoceni čas in energijo. Upokojeni zahodnjaki igrajo karte, lovijo ribe, gledajo televizijo in razpravljajo o nekoristnih družbeno-političnih temah. Vse te in druge ničvredne dejavnosti sodijo v prajalpo. Razumni ljudje, ki bi radi razvili zavest Kṛṣṇe, se nikoli ne bi smeli ukvarjati z njimi.

Väljend jana-saṅga viitab suhtlemisele inimestega, kes ei ole huvitatud Kṛṣṇa teadvusest. Selliste isiksustega suhtlemisest tuleb rangelt hoiduda. Śrīla Narottama dāsa Ṭhākura soovitas meile seetõttu elada üksnes Kṛṣṇa teadvust praktiseerivate pühendunute keskel (bhakta-sane vāsa). Inimene peab alati olema hõivatud Jumala teenimisega Jumala pühendunute keskel. Suhtlemine nendega, kes tegelevad samade asjadega, on inimesele suureks abiks oma alal arenemises. Sel põhjusel loovad materialistlikud inimesed oma ettevõtmiste edendamiseks erinevaid ühinguid ja klubisid. Ärimaailmas eksisteerivad näiteks sellised institutsioonid nagu fondibörs ja kaubanduskoda. Samamoodi oleme meie asutanud Rahvusvahelise Kṛṣṇa Teadvuse Ühingu, et anda inimestele võimalus suhelda nendega, kes ei ole Kṛṣṇat unustanud. Vaimne suhtlemine, mida meie liikumine – ISKCON – pakub, suureneb iga päevaga. Paljud inimesed maailma erinevaist paigust liituvad selle ühinguga, et äratada eneses uinunud Kṛṣṇa teadvus.

Jana-saṅga pomeni druženje z ljudmi, ki jim ni mar za zavest Kṛṣṇe. Takemu druženju bi se morali skrbno izogibati. Zato nam je Śrīla Narottama dāsa Ṭhākura svetoval, naj živimo samo v družbi Kṛṣṇe zavestnih bhakt (bhakta-sane vāsa). Skupaj z njimi bi morali ves čas služiti Gospodu. Če se hočemo izpopolniti na kakšnem področju, je dobro, da se družimo s tistimi, ki so tudi dejavni na njem. Zato materialisti ustanavljajo razna združenja in klube, ki podpirajo njihova prizadevanja. V poslovnem svetu imajo na primer borze in trgovinske zbornice, mi pa smo ustanovili Mednarodno skupnost za zavest Krišne, da bi ljudem omogočili druženje s tistimi, ki niso pozabili Kṛṣṇe. V njej je iz dneva v dan več duhovne družbe. Pridružujejo se nam številni ljudje z različnih koncev sveta, da bi prebudili svojo spečo zavest Kṛṣṇe.

Śrīla Bhaktisiddhanta Sarasvatī Ṭhākura liigitab oma kommentaaris, mis kannab nime „Anuvṛtti", mõistuse tasandil spekuleerijate ning impersonalistidest filosoofide tohutud jõupingutused teadmisi omandada samuti atyāhāra ehk liigse kogumise kategooriasse. Vastavalt „Śrīmad-Bhāgavatami" kinnitustele on filosoofidest spekulantide püüdlused kirjutada suurel hulgal raamatuid täiesti kasutud, sest nende teosed on täis kuiva filosoofiat, milles puudub Kṛṣṇa teadvus. Atyāhāra kategooriasse kuulub ka karmīde tegevus, kes kirjutavad köidete kaupa raamatuid majanduslikust arengust. Atyāhārast juhinduvad kõik, kellel puudub soov arendada Kṛṣṇa teadvust ja kelle ainsaks huviks on koguda üha rohkem ja rohkem materiaalset omandit, olgu siis teaduslike teadmiste või raha kujul.

Śrīla Bhaktisiddhānta Sarasvatī Ṭhākura v komentarju Anuvṛtti piše, da pretirano hlastanje za znanjem, značilno za spekulativne filozofe oziroma razglabljače, pomeni atyāhāro (čezmerno kopičenje). Śrīmad-Bhāgavatam pravi, da je trud takih filozofov, ki pišejo na kupe knjig o suhoparni filozofiji, v kateri ni zavesti Kṛṣṇe, čisto zaman. V atyāhāro spada tudi delo karmījev, ki pišejo številne knjige o materialnem napredku. V tej skupini so še tisti, ki jim ni mar za zavest Kṛṣṇe in bi radi imeli vedno več posvetnih dobrin, pa naj bo v obliki znanstvenih dognanj ali gmotnih koristi.

Karmīd töötavad tulevaste põlvkondade jaoks üha suurema ja suurema rahasumma kogumise nimel üksnes seetõttu, et ei tea, milline positsioon neid tulevikus ees ootab. Omamata vähimatki ettekujutust, millisesse olukorda nad satuvad järgmises elus, on nende ainsaks huviks oma poegade ja pojapoegade jaoks üha suurema rahasumma kogumine. Selle kohta on teada mitmeid näitlikke lugusid. Kord kogus üks väljapaistev karmī oma poegadele ja pojapoegadele tohutu varanduse, kuid seejärel sündis ta vastavalt oma karmale ühe saapaparandaja majas, mis asus lähestikku majaga, mille ta oli eelmises elus oma lastele püstitanud. Juhtus nii, et kui see saapaparandaja astus sisse oma kunagisse majja, peksid tema endised pojad ja pojapojad teda saabastega. Juhul, kui karmīdes ja jñānīdes ei teki huvi Kṛṣṇa teadvuse vastu, jätkavad nad lihtsalt oma elu raiskamist viljatute tegevuste peale.

Karmīji ne poznajo svoje prihodnosti, zato delajo, da bi nagrabili čim več denarja za prihodnje rodove. Tako so neumni, da samo gomilijo premoženje za sinove in vnuke, in se sploh ne zavedajo, kaj jih čaka v naslednjem življenju. To potrjujejo številne zgodbe. Nekoč je neki vpliven karmī nakopičil ogromno bogastvo za sinove in vnuke. Pozneje pa se je v skladu s karmo rodil v čevljarski družini in živel blizu hiše, ki jo je v preteklem življenju sam zgradil za svoje otroke. Usoda je hotela, da so ga ob prihodu v prejšnji dom nekdanji sinovi in vnuki naklestili s čevlji. Če se karmīji in jñānīji ne bodo posvetili razvijanju zavesti Kṛṣṇe, bodo z jalovim početjem še naprej zapravljali življenje.

Kui inimene võtab vastu pühakirjade mõningad reeglid vahetu kasu nimel – tegevusviis, mida toetavad utilitaristid – nimetatakse tema tegevust niyama-āgrahaks, ning kui ta eirab śāstrate antud reegleid, mille otstarbeks on vaimse arengu saavutamine, nimetatakse tema tegevust niyama-agrahaks. Sõna āgraha tähendab „innukus vastu võtta" ja agraha tähendab „kõrvale hoidumine". Lisades kummagi nendest sõnadest sõnale niyama („reeglid"), moodustub sõna niyamāgraha. Seega on sõna niyamāgraha kahemõtteline ja selle tähendus sõltub kontekstist. Neile, kes on huvitatud Kṛṣṇa teadvusest, ei soovitata järgida pühakirjades antud reegleid majandusliku arengu nimel. Nad peavad väga hoolikalt järgima neid reegleid eesmärgiga areneda Kṛṣṇa teadvuses ja rangelt kinni pidama reguleerivatest printsiipidest, astumata ebaseaduslikku seksuaalellu, tarvitamata toiduks liha ning hoidudes hasartmängudes osalemisest ja uimastavate ainete tarbimisest.

Niyama-āgraha pomeni upoštevanje le nekaterih pravil svetih spisov zaradi takojšnje koristi, za kar se zavzemajo utilitaristi. Neupoštevanje pravil śāster, ki so namenjena duhovnemu razvoju, pa je niyama-agraha. Beseda āgraha pomeni vneto upoštevanje, agraha pa neupoštevanje. Če tema besedama dodamo besedo niyama (pravila), dobimo besedo niyamāgraha. Tako ima niyamāgraha glede na določeno združitev besed dva pomena. Tisti, ki jih zanima zavest Kṛṣṇe, se pravil ne bi smeli držati v želji po izboljšanju gmotnega stanja, temveč bi jih morali zelo zvesto upoštevati le zato, da bi se še bolj zavedali Kṛṣṇe. Strogo bi se morali držati predpisanih načel, tako da opustijo zunajzakonske spolne odnose, uživanje mesa, igre na srečo in omamljanje z opojnimi sredstvi.

Kṛṣṇa teadvusest huvitatud inimesed peavad vältima suhtlemist māyāvādīdega, kes vaid teotavad vaiṣṇavaid ehk pühendunuid. Bhukti- kāmīd, kes on huvitatud materiaalsest õnnest; mukti-kāmīd, kes ihaldavad ühtesulamist kujutu Absoluudiga (Brahmaniga) ja siddhi-kāmīd, kes ihaldavad täiuslikkuse saavutamist müstilises joogas kuuluvad kõik atyāhārīde hulka. Selliste inimestega suhtlemine on äärmiselt ebasoovitatav.

Izogibati bi se morali tudi družbe māyāvādījev, saj ti le žalijo vaiṣṇave (bhakte). Bhukti-kāmīje, ki si želijo materialne sreče, mukti-kāmīje, ki bi se radi osvobodili in se zlili z brezobličnim Absolutom (Brahmanom), in siddhi-kāmīje, ki hočejo doseči popolnost v mistični jogi, uvrščamo med atyāhārīje. S takimi ljudmi se nikakor ni dobro družiti.

Soov avardada oma mõistust müstilises joogas täiuslikkuse saavutamise läbi, soov sulada Brahmani eksistentsi ja soov saavutada materiaalne õitseng, mis lubaks rahuldada kõiki meile pähe tulevaid ideid, on ahnuse (laulya) erinevad avaldumised. Kõik katsed saavutada sellist materiaalset edu või niinimetatud vaimset arengut on takistuseks Kṛṣṇa teadvuses arenemise teel.

Želje po večanju umskih zmogljivosti z izpopolnitvijo v mistični jogi, po zlitju z Brahmanom ali negotovem gmotnem obilju veljajo za pohlep (laulyo). Vsi poskusi takega materialnega okoriščanja ali tako imenovanega duhovnega napredka so ovira na poti zavesti Kṛṣṇe.

Sõjad, mis tänapäeval kapitalistide ja kommunistide vahel toimuvad, on põhjustatud nende soovimatusest tunnistada Śrīla Rūpa Gosvāmī nõuannet atyāhārast hoidumise kohta. Tänapäeva kapitalistid koguvad rohkem varandust kui vajavad, samas kui kommunistid, kes kadestavad nende õitsengut, püüavad kõiki rikkusi ja omandit riigistada. Kahjuks ei tea aga kommunistid, kuidas rikkuse probleemi lahendada ja vara laiali jagada. Seetõttu juhul, kui kapitalistide varandus langeb kommunistide kätesse, jäävad probleemid ikkagi lahenduseta. Vastupidiselt nendele kahele filosoofiale väidetakse Kṛṣṇa teadvuse ideoloogias, et kogu rikkus kuulub Kṛṣṇale ning seepärast pole nii kaua, kuni seda ei anta Kṛṣṇa käsutusse, võimalik inimkonna majanduslikke probleeme lahendada. Rikkuse andmine kommunistide või kapitalistide kätesse ei lahenda mitte midagi. Kui viiekümne kroonine rahasedel vedeleb tänaval, võib keegi selle üles korjata ja endale taskusse panna. Selline inimene ei ole aus. Teine inimene võib seda rahatähte nähes otsustada see sinnapaika jätta, mõeldes, et ta ei tohi puutuda seda, mis kuulub kellelegi teisele. Ehkki ta ei varasta raha isiklike huvide rahuldamiseks, ei ole ta siiski teadlik ka selle õigest kasutusest. Kolmas inimene, kes seda viiekümne kroonist rahatähte näeb, võib selle üles korjata, otsida üles inimese, kes selle kaotas ning raha tagasi viia. Selline inimene ei varasta raha isiklikuks kulutamiseks ega jäta seda ka hooletult tänavale vedelema. Korjates raha üles ja viies selle tagasi inimesele, kes oli selle kaotanud, on ta ühtaegu nii aus kui ka tark.

Zdajšnji boj med kapitalisti in komunisti se je vnel zato, ker niso upoštevali nasveta Śrīla Rūpe Gosvāmīja o atyāhāri. Sodobni kapitalisti kopičijo več bogastva, kot ga potrebujejo, komunisti pa jim zavidajo blaginjo, zato hočejo podržaviti celotno premoženje. Ker pa komunisti žal ne znajo dobro porazdeliti bogastva, se nič ne spremeni, ko iz rok kapitalistov preide v njihove roke. Nazor o zavesti Kṛṣṇe v nasprotju s tema doktrinama uči, da vse dobrine pripadajo Kṛṣṇi. In dokler ne bodo vse pod Njegovo upravo, človeštvo ne bo moglo rešiti gospodarskih težav. Nič se ne bo uredilo, če bo bogastvo v rokah komunistov ali kapitalistov. Če na cesti leži stodolarski bankovec, ga lahko kdo pobere in spravi v žep. Tak človek ni pošten. Kdo drug ga pusti na tleh, saj si misli, da tuje lastnine ne sme vzeti. Denarja sicer ne ukrade, vendar tudi ne ve, kaj bi moral storiti z njim. Tretji pa morda najdeni stodolarski bankovec pobere, poišče lastnika in mu ga vrne. Tako denarja ne vzame zase, niti ga ne pusti ležati na cesti. Ker ga pobere in vrne lastniku, je pošten in moder obenem.

Raha ülekandmine kapitalistidelt kommunistidele ei lahenda tänapäeva poliitilisi probleeme, sest kogemus kinnitab, et kui raha satub kommunistide kätte, kasutavad nad seda enese meeleliseks rahuldamiseks. Maailma rikkused kuuluvad tegelikult Kṛṣṇale ning igal elusolendil, nii inimesel kui ka loomal, on sünnikohane õigus kasutada Jumala omandit enese ülalpidamiseks. Kui keegi võtab rohkem, kui ta enda ülalpidamiseks vajab – olgu ta kapitalist või kommunist – siis on ta varas ning peab kandma karistust vastavalt loodusseadustele.

Težav sodobne politike ne bodo rešili s samim prenosom bogastva iz rok kapitalistov v roke komunistov, saj se je izkazalo, da slednji pridobljeni denar uporabijo za zadovoljevanje čutov. Vse bogastvo na svetu v resnici pripada Kṛṣṇi in vsa živa bitja, ljudje in živali, imajo dedno pravico uporabiti Božjo lastnino za preživetje. Kdor si prisvoji več kot toliko, pa naj bo kapitalist ali komunist, je tat in ga po zakonih narave čaka kazen.

Maailma rikkusi tuleks kasutada kõikide elusolendite heaoluks, sest selline on Emakese Maa plaan. Kõigil on õigus elada, kasutades Jumala rikkust. Kui inimestele saab selgeks kunst, kuidas teaduslikult kasutada Jumala omandit, ei tungi nad enam teiste õiguste kallale. Siis on võimalik luua ideaalne ühiskond. Sellise vaimse ühiskonna peamine printsiip on kirja pandud „Śrī Īśopaniṣadi" esimeses mantras:

Po načrtu matere narave je bogastvo sveta namenjeno koristi vseh živih bitij. Vsakdo ima pravico živeti tako, da uporablja Gospodovo lastnino. Ko se jo bodo ljudje naučili znanstveno uporabljati, ne bodo več kratili pravic drug drugemu, temveč bodo lahko ustvarili idealno družbo. Temeljno načelo take duhovne družbe opisuje prva mantra Śrī Īśopaniṣad:

īśāvāsyam idaṁ sarvaṁ
yat kiñca jagatyāṁ jagat
tena tyaktena bhuñjīthā
mā gṛdhaḥ kasya svid dhanam
īśāvāsyam idaṁ sarvaṁ
yat kiñca jagatyāṁ jagat
tena tyaktena bhuñjīthā
mā gṛdhaḥ kasya svid dhanam

„Kõik elav ja elutu selles universumis kuulub Jumalale ja on Tema poolt juhitav. Seepärast peab igaüks võtma ainult seda hädavajalikku, mis on temale eraldatud nagu tema osa ja hoiduma ülejäänust, hästi teades, kellele kõik kuulub."

»Vse živo in neživo v vesolju je v Gospodovi lasti in pod Njegovim nadzorom. Zato bi si smeli vzeti le tisto, kar potrebujemo in nam je odmerjeno, drugih stvari pa ne, saj moramo dobro vedeti, komu pripadajo.«

Kṛṣṇa teadvuses viibivad pühendunud teavad väga hästi, et see materiaalne maailm on loodud vastavalt Jumala täiuslikule plaanile, mille kohaselt on kõigil elusolendeil võimalik rahuldada oma elulised vajadused ilma, et nad peaksid tungima kellegi teise elu või õiguste kallale. Sellise täiusliku plaani kohaselt on kõigile antud võimalus saada oma osa materiaalseid rikkusi vastavalt oma tegelikule vajadusele. Sel moel saavad kõik elada rahus, järgides põhimõtet „Lihtne eluviis ja ülev mõtlemine". Kahjuks kasutavad aga materialistid, kes ei oma usku Jumala plaani ega ka vähimat soovi vaimselt areneda, neile Jumala poolt antud arukust üksnes materiaalse omandi suurendamiseks. Oma materiaalse positsiooni parandamiseks leiutavad nad mitmeid sotsiaalseid süsteeme nagu kapitalism ja materialistlik kommunism. Nad ei ole huvitatud Jumala seadustest või kõrgemast eesmärgist. Ihaldades alati täita oma lõputuid soove meeli rahuldada, paistavad nad silma oskusega ekspluateerida oma kaaslasi – teisi elusolendeid.

Kṛṣṇe zavestni bhakte dobro vedo, da je Gospod v materialnem svetu ustvaril popolnoma vse za zadovoljitev življenjskih potreb vseh živih bitij, tako da nikomur ni treba posegati v življenje drugih ali jim kratiti pravic. Ta popolna ureditev vsakomur ponuja toliko dobrin, kolikor jih zares potrebuje. Tako lahko vsi mirno živimo po načelu: preprosto življenje in visoko razmišljanje. Žal pa materialisti, ki ne verjamejo v Božji načrt in si ne želijo višjega, duhovnega razvoja, zlorabljajo razum, ki jim ga je dal Gospod, za kopičenje premoženja. Izmišljajo si razne sisteme, kot sta kapitalizem in materialistični komunizem, da bi si izboljšali gmotni položaj. Ne zanimajo jih niti Božji zakoni niti višji cilj. Ves čas si vneto prizadevajo za izpolnitev neštetih želja po zadovoljevanju čutov in znajo ob tem spretno izkoriščati druga živa bitja.

Kui inimühiskond vabaneb nendest elementaarsetest puudustest, mida Śrīla Rūpa Gosvāmī käesolevas värsis loetleb (atyāhāra jne), jõuab lõpule igasugune vaenulikkus inimeste ning loomade, kapitalistide ning kommunistide ja kõikide teiste vahel. Lisaks sellele lahenevad kõik majanduslikust ja poliitilisest väärkorraldusest ja ebastabiilsusest tulenevad probleemid. Sellise puhta teadvuse äratamiseks on vaja omandada korralik vaimne haridus ja järgida praktikat, mida Kṛṣṇa teadvuse liikumine teaduslikult meile pakub.

Ko se bo človeška družba otresla teh osnovnih slabosti (atyāhāre in drugih), ki jih je naštel Śrīla Rūpa Gosvāmī, bo izginilo vse sovraštvo med ljudmi in živalmi, kapitalisti in komunisti, in tako naprej. Rešili pa bomo tudi zavožen in negotov gospodarski in politični položaj. Tako čisto zavest lahko obudimo z ustreznim duhovnim izobraževanjem in življenjem, ki ju znanstveno predstavlja gibanje za zavest Kṛṣṇe.

See Kṛṣṇa teadvuse liikumine pakub võimaluse rajada vaimne ühiskond, tänu millele on võimalik saavutada ülemaailmne rahu. Iga arukas inimene peab puhastama oma teadvuse ning vabanema ülalmainitud kuuest takistusest pühendunud teenimise teel, pöördudes varjupaiga leidmiseks täie siirusega Kṛṣṇa teadvuse liikumise poole.

To gibanje ljudem ponuja duhovno skupnost, ki lahko svetu prinese mir. Vsak pameten človek bi se moral z vsem srcem zateči pod njegovo okrilje ter tako očistiti svojo zavest in premagati šest zgoraj omenjenih ovir v vdanem služenju Gospodu.