„Śrīmad-Bhāgavatamis" (6.1.9 – 10) esitas Parīkṣit Mahārāja Śukadeva Gosvāmīle hulga arukaid küsimusi. Üks nendest küsimustest kõlas: „Mis mõte on inimeste patukahetsustel, kui nad ei suuda kontrollida oma meeli?" Näiteks varas võib väga hästi teada, et varastamise eest pannakse teda vangi, ja ta võib olla isegi vahetult näinud, kuidas politsei varga arreteerib, kuid sellegipoolest jätkab ta varastamist. Kogemusi omandatakse kuulmise ja nägemise kaudu. Inimene, kes omab vähest arukust, omandab kogemusi nägemise kaudu, ning see, kellel on arukust rohkem, kogub neid kuulmise abil. Kui arukas inimene kuuleb seaduseraamatutest ja śāstratest ehk pühakirjadest, et varastamine ei ole hea ning et arreteerimise korral peab varas kandma karistust, siis hoidub ta varastamisest. Vähem aruka inimese puhul on selleks, et õpetada teda vargusest hoiduma, vaja teda esmalt arreteerida ning varastamise eest karistada. Täiesti rumal inimene või lurjus võib aga olla nii kuulnud kui näinud ja võib-olla isegi karistada saanud, kuid sellegipoolest jätkab ta varastamist. Isegi kui selline inimene kahetseb oma pattu ning kui valitsus karistab teda, sooritab ta uue varguse niipea kui ta vanglast vabaneb. Kui vanglas rakendatavat karistust peetakse patukahetsuseks, siis mis kasu on sellisest patukahetsusest? Seetõttu esitas Parīkṣit Mahārāja küsimuse:

Ta võrdles patukahetsust elevandi suplemisega. Elevant võib end jões väga kenasti puhtaks pesta, kuid niipea kui ta kaldale astub, heidab ta üle kogu keha tolmu. Mis kasu ta pesemisest sedasi saab? Analoogsel moel kordavad paljud vaimse praktikaga tegelevad inimesed Hare Kṛṣṇa mahā-mantrat, loobumata seejuures mitmete keelatud tegevuste sooritamisest, arvates, et mahā-mantra kordamine heastab nende solvangud. Eksisteerib kümme solvangut, mida inimene võib Jumala püha nime korrates sooritada ning antud solvang kannab nimetust nāmno balād yasya hi pāpa-buddhiḥ – patuste tegevuste sooritamine lootuses Hare Kṛṣṇa mahā-mantra kordamise puhastavale jõule. Mõningad kristlased käivad kirikus oma patte pihtimas, arvates, et pattude pihtimine preestrile ja teatud askeeside sooritamine vabastab neid nädala jooksul sooritatud pattude järelmõjudest. Seetõttu alustavad nad taas patuseid tegevusi niipea kui laupäev on möödas ja saabunud on pühapäev, eeldades, et järgmisel laupäeval antakse neile taas andeks. Mahārāja Parīkṣit, oma aja kõige arukam kuningas, mõistis sedalaadi prāyaścitta ehk patukahetsuse hukka. Śukadeva Gosvāmī, kes oli samavõrd arukas, nagu Mahārāja Parīkṣiti vaimsele õpetajale kohane, vastas kuningale ning kinnitas, et viimase arusaam patukahetsusest on õige. Patust tegu ei ole võimalik heastada jumalakartliku teoga. Tõeline prāyaścitta ehk patukahetsus tähendab meis uinunud Kṛṣṇa teadvuse äratamist.

Tõeline patukahetsus seisneb tõeliste teadmisteni jõudmises ning selle eesmärgi saavutamiseks eksisteerib üldtunnustatud protsess. On teada, et kui inimene peab kinni hügieenireeglitest, ei jää ta haigeks. Selleks, et taastada oma algsed teadmised, peab inimene läbi tegema koolituse, järgides samuti teatud printsiipe. Nendele printsiipidele tuginevat elu nimetatakse tapasyaks. Inimene saab järkhaaval tõusta tõeliste teadmiste ehk Kṛṣṇa teadvuse tasandile, kui ta sooritab askeese ja järgib tsölibaati (brahmacaryat), kontrollib mõistust ja meeli, annetab oma vara, kõneleb üksnes tõtt, peab kinni puhtusest ning praktiseerib yoga- āsanaid. Kui inimesele langeb aga osaks õnn suhelda puhta pühendunuga, siis võib ta tõusta kergesti kõrgemale kõikidest müstilises joogas antud ettekirjutustest mõistuse kontrollimiseks, tingimusel, et ta järgib lihtsalt Kṛṣṇa teadvuse reguleerivaid printsiipe, hoidudes ebaseaduslikust seksist, liha söömisest, uimastavate ainete tarbimisest ja hasartmängudes osalemisest ning kui ta rakendab end Kõigekõrgema Jumala teenimisse autoriteetse vaimse õpetaja juhendamise all. Sellist lihtsat protsessi soovitab meile Śrīla Rūpa Gosvāmī.

Esiteks peab inimene kontrollima oma kõnevõimet. Igaühel meist on võime kõneleda – niipea kui meile avaneb võimalus, hakkame me rääkima. Kui me ei kõnele Kṛṣṇa teadvust puudutavatel teemadel, kõneleme me kõiksugu rumalusi. Samamoodi nagu kärnkonn kõneleb põllul krooksudes, soovib igaüks, kellel on keel, kõneleda isegi juhul kui tal ei ole midagi arukat öelda. Ometigi on kärnkonna krooksumine vaid kutse mao jaoks: „Palun tule siia ja söö mind ära." Ehkki ta kutsub sedasi enda juurde surma, jätkab konn krooksumist. Materialistide ja impersonalistidest māyāvāda filosoofide kõnelemist võib võrrelda taolise konnade krooksumisega. Nad räägivad alati rumalusi ning kutsuvad sedasi enda juurde surma, mis neid oma haardesse võtab. Kõne kontrollimine ei tähenda aga põhimõttelist vaikimist (mauna välist protsessi), nagu arvavad māyāvāda filosoofid. Selline vaikimine võib teatud aja jooksul näida kasulikuna, kuid lõppkokkuvõttes ei anna see midagi. Kõne kontrollimine, mida soovitab Śrīla Rūpa Gosvāmī, seisneb kṛṣṇa-kathā positiivses protsessis – oma kõne rakendamises Kõigekõrgema Jumala Śrī Kṛṣṇa ülistamisse. Keelt võib kasutada Jumala nime, kuju, omaduste ja mängude ülistamiseks. Neid, kes jutlustavad kṛṣṇa-kathād, ei suuda surm kunagi oma küüniste vahele haarata. Selline on kõnelemissoovi ohjeldamise tähtsus.

Mõistuse rahutust või tujukust (mano-vega) on võimalik allutada kontrollile, kui inimene suudab keskendada oma mõistuse Kṛṣṇa lootosjalgadele. „Caitanya-caritāmṛtas" (Madhya 22.31) öeldakse:

Kṛṣṇa on just nagu päike ja māyā on kui pimedus. Seal, kus paistab päike, ei saa eksisteerida pimedust. Samamoodi ei ole võimalik, et māyā mõju ärritaks mõistust, milles viibib Kṛṣṇa. Kõiki materiaalseid mõtteid keelav joogaprotsess ei aita meid. Püüd luua mõistuses vaakum on kunstlik. Seda vaakumit ei ole võimalik säilitada. Kui inimene mõtleb aga pidevalt Kṛṣṇast ja sellest, kuidas Teda võimalikult hästi teenida, siis saavutab ta automaatselt kontrolli mõistuse üle.

Analoogsel viisil on võimalik ohjeldada ka viha. Me ei saa viha täielikult maha suruda, ent kui me vihastame nende peale, kes teotavad Jumalat või Jumala pühendunuid, siis me ohjeldame oma viha Kṛṣṇa teadvuses. Jumal Caitanya Mahāprabhu vihastas kahe kaabaka, vendade Jagāi ja Mādhāi peale, kes teotasid Nityānanda Prabhud ja lõid Teda. Jumal Caitanya kirjutas Oma „Śikṣāṣṭakas": tṛṇād api sunīcena taror api sahiṣṇunā. „Inimene peab olema alandlikum kui rohulible ja sallivam kui puu." Seda kuuldes võib tekkida küsimus, miks siis Jumal ilmutas Oma viha. Antud värsi mõte seisneb aga selles, et inimene peab olema valmis taluma kõiki solvanguid iseenda aadressil, ent kui teotatakse Kṛṣṇat või Tema puhast pühendunut, muutub tõeline pühendunu vihaseks ja käitub kui tuli solvajate vastu. Krodhast, vihast, ei ole võimalik vabaneda, kuid seda on võimalik rakendada õigel moel. Just viha tõttu süütas Hanumān Laṅkā saare, ometigi kummardatakse teda kui Jumal Rāmacandra suurimat pühendunut. See tähendab, et ta kasutas oma viha õigel moel. Veel üheks näiteks on Arjuna. Ta ei soovinud võidelda, kuid Kṛṣṇa õhutas temas viha: „Sa pead võitlema!" Ilma vihata ei ole võimalik võidelda, kuid viha allub kontrollile, kui seda kasutada Jumala teenimiseks.

Mis puutub keele soovidesse, siis me kõik kogeme, et keel tahab süüa maitsvaid toite. Me ei tohiks lubada keelel süüa vastavalt selle valikule, vaid peaksime keelt kontrollima, süües prasādamit. Pühendunu on seisukohal, et ta sööb üksnes juhul, kui Kṛṣṇa annab talle prasādamit. See on viis, kuidas saavutada kontroll keele nõudmiste üle. Prasādamit tuleb süüa ettenähtud aegadel, vältides einestamist restoranides või kohvikutes lihtsalt keele või kõhu kapriiside rahuldamiseks. Kui me peame kinni põhimõttest süüa üksnes prasādamit, suudame me saavutada kontrolli kõhu ja keele nõudmiste üle.

Analoogselt saab kontrollile allutada ka genitaalide nõuded – seksuaalse impulsi – kui me ei kasuta genitaale asjatult. Neid tuleb kasutada üksnes Kṛṣṇat teadvustavate laste sigitamiseks ja mitte mingil muul eesmärgil. Kṛṣṇa teadvuse liikumine pooldab abielu, mis on suunatud Kṛṣṇat teadvustavate laste sigitamisele, mitte genitaalide rahuldamisele. Niipea kui lapsed on pisut suuremaks kasvanud, saadetakse nad meie gurukula koolidesse, kus neid õpetatakse saama täies Kṛṣṇa teadvuses viibivateks pühendunuteks. Sellised Kṛṣṇat teadvustavad lapsed on väga vajalikud ning seepärast on neil, kes suudavad ilmale tuua Kṛṣṇat teadvustavaid järglasi, lubatud oma genitaale kasutada.

Kui inimene on saavutanud täieliku edu Kṛṣṇa teadvuse praktikas meelte ja mõistuse kontrollimiseks ettenähtud meetodite järgimises, omab ta kõiki vajalikke omadusi selleks, et saada autoriteetseks vaimseks õpetajaks.

Śrīla Bhaktisiddhānta Sarasvatī Ṭhākura kirjutab oma „Anuvṛtti" nime kandvas selgituses „Upadeśāmṛtale", et samastades end mateeriaga, tekivad meis kolme laadi soovid – soov kõneleda, mõistuse soovid või nõudmised ja kehalised nõudmised. Kui elusolend langeb nende kolme iha ohvriks, muutub tema elu kasutuks. Seda, kes osutab neile nõudmistele või ihadele vastupanu, nimetatakse tapasvīks ehk inimeseks, kes praktiseerib askeese. Tänu sellisele askeesile (tapasyale) suudab inimene hoiduda materiaalse energia, Jumala Kõrgeima Isiksuse välise energia ohvriks langemisest.

Kui me räägime soovist kõneleda, peame me siinkohal silmas mõttetut juttu, mida kõnelevad impersonalistidest māyāvādī filosoofid või inimesed, kes sooritavad karmalisi tegevusi (mida tähistatakse terminiga karma-kaṇḍa) või materialistid, kes tahavad lihtsalt nautida elu ilma igasuguste piiranguteta. Kõik selleteemalised kõned ja kirjutised on kõnelemissoovi praktilised avaldumised. Paljud inimesed räägivad rumalusi ja kirjutavad köidete kaupa kasutuid raamatuid. Kõik see on kõnelemissoovi tagajärg. Osutamaks vastupanu sellisele kalduvusele, peame me muutma oma kõne teemaks Śrī Kṛṣṇa. Seda selgitatakse „Śrīmad-Bhāgavatamis" (1.5.10 – 11):

„Üksnes Jumal suudab pühitseda kogu universumi atmosfääri, ning sõnad, mis ei kirjelda Tema hiilgust, sarnanevad pühakute arvates vareste palverännaku paigale. Täiuslikud isiksused ei leia sellisest paigast mitte mingeid naudinguid, sest nende elukohaks on transtsendentaalne maailm."

„Samal ajal on selline kirjandus, mis on täis piiritu ja kõigekõrgema Jumala nime, kuulsuse, kuju ja mängude transtsendentaalse hiilguse kirjeldusi, teistlaadi looming. See on täis transtsendentaalseid sõnu, mille eesmärgiks on tekitada revolutsioon selle maailma eksiteele sattunud tsivilisatsioonis, kus elatakse jumalakartmatut elu. Isegi juhul, kui sellised transtsendentaalsed teosed ei oma täiuslikku vormilist teostust, kuulavad, laulavad ja tunnustavad neid puhastunud isiksused, kes on läbinisti ausad."

Sellest võib järeldada, et üksnes juhul, kui me kõneleme Jumala Kõrgeima Isiksuse pühendunud teenimisest, suudame me hoiduda mõttetust jutust. Me peame alati püüdma kasutada kõnevõimet üksnes eesmärgiga saavutada Kṛṣṇa teadvus.

Mis puudutab püsimatule mõistusele omast rahutust, siis see jaguneb kaheks. Esimene jaotus kannab nimetust avirodha-prīti ehk piiramatu kiindumus ning teine jaotus on virodha-yukta-krodha ehk viha, mis tekib pettumusest. Māyāvādīde filosoofia tunnistamine, karma-vādīde usk oma tegevuse viljadesse ja usk materiaalsetele soovidele tuginevatesse plaanidesse moodustavad avirodha-prīti jaotuse. Jñānīd, karmīd ja materialistlikud planeerijad köidavad tavaliselt tingimustest sõltuvate hingede tähelepanu, ent kui materialistid ei suuda oma plaane täide viia ning nende projektid kohtavad ebaedu, muutuvad nad vihaseks. Materiaalsete soovide täitumata jäämine tekitab viha.

Samamoodi võib keha nõudmised jagada kolme kategooriasse – nõudmised, mida esitavad keel, magu ja genitaalid. Pole raske märgata, et need kolm organit asuvad kehas füüsiliselt ühel joonel. Kehalised nõudmised saavad alguse keelest. Kui inimene suudab ohjeldada keele nõudmisi, piirates selle tegevust prasādami söömisega, saavutab ta automaatselt kontrolli ka mao ja genitaalide nõudmiste üle. Śrīla Bhaktivinoda Ṭhākura on antud teemal kirjutanud järgmist:

„Oo, Jumal! See materiaalne keha on tükk teadmatust ning meeled on teerajad, mis viivad surma. Ühel või teisel põhjusel oleme me langenud sellesse materiaalsete meeleliste naudingute ookeani ning kõikidest meeltest kõige täitmatum ja kontrollimatum on keel. Selles maailmas on keele alistamine väga raske. Kuid Sina, kallis Kṛṣṇa, oled sedavõrd lahke meie vastu, et oled andnud meile selle suurepärase prasādami, et aidata meil oma keelt kontrollida. Nüüd söögem prasādamit kuni täieliku rahulduseni ja ülistagem Nende Kõrgeaususi Śrī Rādhāt ja Śrī Kṛṣṇat ning palugem armastusega Jumal Caitanya ja Prabhu Nityānanda abi."

Eksisteerib kuus rasat (maitset) ning kui inimene laseb end mõnel neist rasadest mõjutada, langeb ta keele nõudmiste kontrolli alla. Mõnedele inimestele meeldib süüa liha, kala, krabisid, mune ja teisi toite, mis on tekkinud seemnest ja verest ning mida süüakse surnud kehade kujul. Teised on seevastu kiindunud juurviljade, ronitaimede, spinati või piimatoodete söömisse, kuid seda kõike siiski vaid oma keele nõudmiste rahuldamiseks. Kṛṣṇa teadvust praktiseeriv inimene peab loobuma söömisest oma meelelise rahulduse nimel, sealhulgas liialt suure koguse selliste maitseainete nagu ts̆illi ja tamarind kasutamisest. Beetlilehtede ning -pähklite ning nendest valmistatavas närimissegus kasutatavate maitseainete, haritakī, tubaka, LSD, marihuaana, oopiumi, alkoholi, kohvi ja tee tarbimine tähendab keelatud kalduvuste rahuldamist. Kui me suudame teha oma harjumuseks süüa üksnes Kṛṣṇale pakutud toitu, siis on meil võimalik pääseda māyā ohvriks langemisest. Jumal Kṛṣṇa Ise on andnud meile ettekirjutuse, milliseid toite sobib Temale pakkuda – nendeks on juurviljad, teraviljad, puuviljad, piimasaadused ja vesi. Kui inimene sööb aga prasādamit üksnes selle hõrgutava maitse pärast ja sööb seetõttu liiga palju, langeb ta samuti keele nõudmiste ohvriks. Śrī Caitanya Mahāprabhu õpetas meile, et väga maitsvaid toite tuleb vältida isegi juhul, kui tegu on prasādamiga. Kui me pakume jumalusele maitsvaid toite kavatsusega neid hõrgutavaid roogi seejärel ise süüa, siis on meie tegevus suunatud keele nõudmiste rahuldamisele. Ning ka siis, kui me võtame vastu rikka inimese küllakutse põhjusel, et ta pakub meile maitsvaid toite, püüame me tegelikult rahuldada vaid keele nõudmisi. „Caitanya-caritāmṛtas" (Antya 6.227) öeldakse:

„Inimene, kes tormab ringi, püüdes rahuldada oma keelt ning kes on alati kiindunud mao ja genitaalide soovide rahuldamisse, ei suuda jõuda Kṛṣṇani."

Nagu eespool öeldud, keel, kõht ja genitaalid asuvad kõik ühel joonel ja kuuluvad samasse kategooriasse. Jumal Caitanya rääkis: bhāla nā khaibe āra bhāla nā paribe. „Ärge kunagi kandke luksuslikke rõivaid ja ärge sööge hõrgutavaid roogi." (Cc. Antya 6.236)

Sellise analüüsi põhjal võib järeldada, et haige magu on üheks tunnuseks sellest, et inimene ei oma kontrolli kõhu soovide üle. Kui me soovime süüa rohkem kui vaja, tekitame me oma elus automaatselt suurel hulgal ebamugavusi. Kui me aga peame kinni paastudest sellistel päevadel nagu ekādaśī ja janmāṣṭami, suudame me kõhu nõudeid ohjeldada.

Mis puudutab genitaalide ihasid, siis jagunevad ka need kahte kategooriasse – kohaseks ja sündsusetuks ehk seaduslikuks ja ebaseaduslikuks seksuaaleluks. Kui mees jõuab sugulise küpsuseni, võib ta vastavalt śāstrates antud reeglitele abielluda ning kasutada oma genitaale korralike laste sigitamiseks. See on seaduslik ja religioosne. Vastasel juhul võib juhtuda, et ta laseb genitaalide rahuldamiseks käiku mitmed kunstlikud vahendid, loobudes seejuures kõikidest piirangutest. Kui inimene astub aga ebaseaduslikku seksuaalellu, mille hulka śāstrates loetakse nii vahetu seksuaalvahekord kui ka sellest mõtlemine, selle planeerimine, sellest rääkimine või genitaalide rahuldamine kunstlike vahenditega, satub ta māyā küüniste vahele. Need juhendused puudutavad mitte ainult perekondlikke inimesi, vaid ka tyāgīsid ehk loobumusliku elukorralduse kohaselt elavaid isiksusi. Śrī Jagadānanda Paṇḍita kirjutab oma raamatu „Prema-vivarta" seitsmendas peatükis:

„Mu kallis vend, olles vastu võtnud loobumusliku elukorralduse, ei tohiks sa kuulata jutte tavalistel maistel teemadel, ja teistega kohtudes ei tohiks sa ka ise sellistel teemadel kõneleda. Ära mõtle naistest isegi unes. Sa oled vastu võtnud loobumusliku elukorralduse tõotusega, mis keelab sulle naistega suhtlemise. Kui sa soovid suhelda Śrī Caitanya Mahāprabhuga, pead sa alati meeles pidama, mis juhtus Choṭa Haridāsaga, kelle Jumal hülgas. Ära soo hõrgutavaid roogi ega kanna peeneid rõivaid. Ole alati alandlik ja teeni Nende Kõrgeaususi Śrī Rādhāt ja Śrī Kṛṣṇat oma südame sügavustes."

Kokkuvõtteks võib öelda, et inimest, kes suudab kontrollida nii kõnet, mõistust, viha, keelt, kõhtu kui ka genitaale, tuleb nimetada svāmīks või gosvāmīks. Sõna svāmī tähendab „valitseja" ja gosvāmī tähendab „go ehk meelte valitseja". Kui inimene võtab vastu loobumusliku elukorralduse, omandab ta automaatselt tiitli svāmī. See aga ei tähenda, et temast saab oma suguvõsa, kogukonna või ühiskonna valitseja – ta peab olema oma meelte valitseja. Seni, kuni inimene ei ole oma meelte valitseja, tuleb teda nimetada mitte gosvāmīks, vaid go-dāsaks – meelte teenriks. Järgides Vṛndāvana kuue Gosvāmī eeskuju peavad kõik svāmīd ja gosvāmīd rakendama end armastusega ja täielikult Jumala transtsendentaalsesse teenimisse. Go-dāsad teevad vastupidist – nemad teenivad oma meeli ja materiaalset maailma. Selles seisneb kogu nende tegevus. Prahlāda Mahārāja kirjeldas go-dāsasid sõnaga adānta-go, mis viitab isikule, kelle meeled ei ole allutatud kontrollile. Adānta-go jaoks ei ole võimalik Kṛṣṇa teenriks saamine. Prahlāda Mahārāja räägib „Śrīmad-Bhāgavatamis" (7.5.30):

„Nende jaoks, kes on otsustanud jätkata oma eksistentsi selles materiaalses maailmas meeleliste naudingute nimel, ei ole Kṛṣṇa teadvuseni jõudmine võimalik ei isiklike jõupingutuste, teiste inimeste juhenduste ega ühiste arutelude abil. Ohjeldamatud meeled tirivad neid teadmatuse pimedaimatesse regioonidesse ning nõnda sooritavad nad hullumeelsetena tegevusi, mille kohta öeldakse „läbi näritu uuesti närimine."