Skip to main content

Esimene värss

TEXTO UNO

Tekst

Texto

vāco vegaṁ manasaḥ krodha-vegaṁ
jihvā-vegam udaropastha-vegam
etān vegān yo viṣaheta dhīraḥ
sarvām apīmāṁ pṛthivīṁ sa śiṣyāt
vāco vegaṁ manasaḥ krodha-vegaṁ
jihvā-vegam udaropastha-vegam
etān vegān yo viṣaheta dhīraḥ
sarvām apīmāṁ pṛthivīṁ sa śiṣyāt

Synonyms

Palabra por palabra

vācaḥ — kõne; vegam — soovi; manasaḥ — mõistuse; krodha — viha; vegam — soovi; jihvā — keele; vegam — soovi; udara-upastha — kõhu ja genitaalide; vegam — soovi; etān — neid; vegān — soove; yaḥ — igaüks, kes; viṣaheta — suudab taluda; dhīraḥ — tasakaalukas; sarvām — kogu; api — kindlasti; imām — seda; pṛthivīm — maailma; saḥ — see isiksus; śiṣyāt — suudab juhendada õpilasi.

vācaḥ — del habla; vegam — impulso; manasaḥ — de la mente; krodha — de la ira; vegam — impulso; jihvā — de la lengua; vegam — impulso; udara-upastha — del estómago y del órgano genital; vegam — impulso; etān — estos; vegān — impulsos; yaḥ — quienquiera que; viṣaheta — pueda tolerar; dhīraḥ — ecuánime; sarvam — todo; api — ciertamente; imam — este; pṛthivīm — mundo; saḥ — esa personalidad; śiṣyāt — puede hacer discípulos.

Translation

Traducción

Tasakaalukas inimene, kes suudab ohjeldada oma kõnet, mõistuse poolt esitatavaid nõudeid ning keele, kõhu ja genitaalide soove ega tegutse vihast ajendatult, omab vajalikke omadusi selleks, et võtta vastu õpilasi kõikjal maailmas.

La persona ecuánime que puede tolerar el impulso de hablar, las exigencias de la mente, la influencia de la ira, y los impulsos de la lengua, el estómago y el órgano genital, está capacitado para hacer discípulos en todo el mundo.

Purport

Significado

„Śrīmad-Bhāgavatamis" (6.1.9 – 10) esitas Parīkṣit Mahārāja Śukadeva Gosvāmīle hulga arukaid küsimusi. Üks nendest küsimustest kõlas: „Mis mõte on inimeste patukahetsustel, kui nad ei suuda kontrollida oma meeli?" Näiteks varas võib väga hästi teada, et varastamise eest pannakse teda vangi, ja ta võib olla isegi vahetult näinud, kuidas politsei varga arreteerib, kuid sellegipoolest jätkab ta varastamist. Kogemusi omandatakse kuulmise ja nägemise kaudu. Inimene, kes omab vähest arukust, omandab kogemusi nägemise kaudu, ning see, kellel on arukust rohkem, kogub neid kuulmise abil. Kui arukas inimene kuuleb seaduseraamatutest ja śāstratest ehk pühakirjadest, et varastamine ei ole hea ning et arreteerimise korral peab varas kandma karistust, siis hoidub ta varastamisest. Vähem aruka inimese puhul on selleks, et õpetada teda vargusest hoiduma, vaja teda esmalt arreteerida ning varastamise eest karistada. Täiesti rumal inimene või lurjus võib aga olla nii kuulnud kui näinud ja võib-olla isegi karistada saanud, kuid sellegipoolest jätkab ta varastamist. Isegi kui selline inimene kahetseb oma pattu ning kui valitsus karistab teda, sooritab ta uue varguse niipea kui ta vanglast vabaneb. Kui vanglas rakendatavat karistust peetakse patukahetsuseks, siis mis kasu on sellisest patukahetsusest? Seetõttu esitas Parīkṣit Mahārāja küsimuse:

En El Śrīmad-Bhāgavatam (6..9-0), Parīkṣit Mahārāja hizo a Śukadeva Gosvāmī una serie de preguntas inteligentes. Una de estas preguntas era: “¿Por qué la gente se somete a la expiación si no puede controlar sus sentidos?”. Por ejemplo, puede que un ladrón conozca perfectamente bien la posibilidad de ser arrestado por robar, y puede que incluso vea a la policía arrestando a otro ladrón, y sin embargo continuará robando. Se adquiere experiencia oyendo y viendo. Alguien que es poco inteligente adquiere experiencia viendo, y aquel que es más inteligente adquiere experiencia oyendo. La persona inteligente se abstiene de robar al oír de los libros de leyes y de los śāstras, o Escrituras, que no es bueno robar, y al escuchar que el ladrón es castigado cuando se le arresta. La persona menos inteligente quizá primero tenga que ser arrestada y castigada por haber robado, para que aprenda a dejar de robar. Sin embargo el pícaro, el hombre necio, quizá tenga la experiencia de haber visto y oído, y puede que hasta haya sido castigado, pero aun así continuará robando. Aunque esa persona expíe y reciba el castigo del gobierno, robará de nuevo tan pronto como salga de la cárcel. Si se considera que el castigo de la cárcel es un tipo de expiación, entonces, ¿de qué sirve esa expiación? Por ello, Parīkṣit Mahārāja preguntó:

dṛṣṭa-śrutābhyāṁ yat pāpaṁ
jānann apy ātmano ’hitam
karoti bhūyo vivaśaḥ
prāyaścittam atho katham


kvacin nivartate ’bhadrāt
kvacic carati tat punaḥ
prāyaścittam atho ’pārthaṁ
manye kuñjara-śaucavat
dṛṣṭa-śrutābhyāṁ yat pāpaṁ
jānann apy ātmano ’hitam
karoti bhūyo vivaśaḥ
prāyaścittam atho katham


kvacin nivartate ’bhadrāt
kvacic carati tat punaḥ
prāyaścittam atho ’pārthaṁ
manye kuñjara-śaucavat

Ta võrdles patukahetsust elevandi suplemisega. Elevant võib end jões väga kenasti puhtaks pesta, kuid niipea kui ta kaldale astub, heidab ta üle kogu keha tolmu. Mis kasu ta pesemisest sedasi saab? Analoogsel moel kordavad paljud vaimse praktikaga tegelevad inimesed Hare Kṛṣṇa mahā-mantrat, loobumata seejuures mitmete keelatud tegevuste sooritamisest, arvates, et mahā-mantra kordamine heastab nende solvangud. Eksisteerib kümme solvangut, mida inimene võib Jumala püha nime korrates sooritada ning antud solvang kannab nimetust nāmno balād yasya hi pāpa-buddhiḥ – patuste tegevuste sooritamine lootuses Hare Kṛṣṇa mahā-mantra kordamise puhastavale jõule. Mõningad kristlased käivad kirikus oma patte pihtimas, arvates, et pattude pihtimine preestrile ja teatud askeeside sooritamine vabastab neid nädala jooksul sooritatud pattude järelmõjudest. Seetõttu alustavad nad taas patuseid tegevusi niipea kui laupäev on möödas ja saabunud on pühapäev, eeldades, et järgmisel laupäeval antakse neile taas andeks. Mahārāja Parīkṣit, oma aja kõige arukam kuningas, mõistis sedalaadi prāyaścitta ehk patukahetsuse hukka. Śukadeva Gosvāmī, kes oli samavõrd arukas, nagu Mahārāja Parīkṣiti vaimsele õpetajale kohane, vastas kuningale ning kinnitas, et viimase arusaam patukahetsusest on õige. Patust tegu ei ole võimalik heastada jumalakartliku teoga. Tõeline prāyaścitta ehk patukahetsus tähendab meis uinunud Kṛṣṇa teadvuse äratamist.

Él comparó la expiación con el baño de un elefante. Puede que el elefante se bañe muy bien en el río, pero tan pronto como sale a la orilla se echa tierra en todo el cuerpo. ¿De qué le sirve entonces su baño? Similarmente, muchos practicantes espirituales cantan el mahā-mantra Hare Kṛṣṇa y al mismo tiempo incurren en muchas actividades prohibidas, pensando que por cantar, contrarrestarán sus ofensas. De los diez tipos de ofensas que se pueden cometer al cantar el santo nombre, esta ofensa es denominada nāmno balād yasya hi pāpa-buddhiḥ: incurrir en actividades pecaminosas fundándose en el canto del mahā-mantra Hare Kṛṣṇa. En forma similar, ciertos cristianos van a la iglesia para confesar sus pecados, pensando que al confesar sus pecados ante el sacerdote y ejecutar alguna penitencia, se liberarán del resultado de sus pecados semanales. Tan pronto como se termina el sábado y llega el domingo, ellos reinician sus actividades pecaminosas esperando ser perdonados el siguiente sábado. Parīkṣit Mahārāja, el rey más inteligente de su época, condena este tipo de prāyaścitta, o expiación. Śukadeva Gosvāmī, siendo igualmente inteligente, tal como corresponde al maestro espiritual de Mahārāja Parīkṣit, le contestó y le confirmó al Rey que su afirmación relativa a la expiación era correcta. No es posible contrarrestar una actividad pecaminosa con una actividad piadosa. Por eso el verdadero prāyaścitta, o expiación, consiste en despertar nuestra conciencia de Kṛṣṇa latente.

Tõeline patukahetsus seisneb tõeliste teadmisteni jõudmises ning selle eesmärgi saavutamiseks eksisteerib üldtunnustatud protsess. On teada, et kui inimene peab kinni hügieenireeglitest, ei jää ta haigeks. Selleks, et taastada oma algsed teadmised, peab inimene läbi tegema koolituse, järgides samuti teatud printsiipe. Nendele printsiipidele tuginevat elu nimetatakse tapasyaks. Inimene saab järkhaaval tõusta tõeliste teadmiste ehk Kṛṣṇa teadvuse tasandile, kui ta sooritab askeese ja järgib tsölibaati (brahmacaryat), kontrollib mõistust ja meeli, annetab oma vara, kõneleb üksnes tõtt, peab kinni puhtusest ning praktiseerib yoga- āsanaid. Kui inimesele langeb aga osaks õnn suhelda puhta pühendunuga, siis võib ta tõusta kergesti kõrgemale kõikidest müstilises joogas antud ettekirjutustest mõistuse kontrollimiseks, tingimusel, et ta järgib lihtsalt Kṛṣṇa teadvuse reguleerivaid printsiipe, hoidudes ebaseaduslikust seksist, liha söömisest, uimastavate ainete tarbimisest ja hasartmängudes osalemisest ning kui ta rakendab end Kõigekõrgema Jumala teenimisse autoriteetse vaimse õpetaja juhendamise all. Sellist lihtsat protsessi soovitab meile Śrīla Rūpa Gosvāmī.

La verdadera expiación implica progresar hasta alcanzar el verdadero conocimiento, y para lograrlo hay un proceso autorizado. Cuando alguien sigue un proceso regulado de higiene no se enferma. El ser humano debe ser entrenado conforme a ciertos principios que revivan su conocimiento original. A esa vida metódica se le denomina tapasya. Uno puede elevarse gradualmente a la altura del verdadero conocimiento, o conciencia de Kṛṣṇa, por practicar la austeridad y el celibato (brahmacarya), por controlar la mente, por controlar los sentidos, por abandonar las posesiones propias, dándolas como caridad, por ser declaradamente veraz, por mantenerse limpio, y por practicar los yoga-āsanas. Sin embargo, si alguien es lo suficientemente afortunado como para asociarse con un devoto puro, podrá sobrepasar fácilmente todas las prácticas de control de la mente, ejecutadas con el proceso místico de yoga, simplemente por seguir los principios regulativos del sendero de conciencia de Kṛṣṇa - absteniéndose de la vida sexual ilícita, de comer carne, de drogarse o embriagarse, y de los juegos de azar- y dedicarse a servir al Señor Supremo bajo la dirección del maestro espiritual genuino. Śrīla Rūpa Gosvāmī recomienda este sencillo proceso.

Esiteks peab inimene kontrollima oma kõnevõimet. Igaühel meist on võime kõneleda – niipea kui meile avaneb võimalus, hakkame me rääkima. Kui me ei kõnele Kṛṣṇa teadvust puudutavatel teemadel, kõneleme me kõiksugu rumalusi. Samamoodi nagu kärnkonn kõneleb põllul krooksudes, soovib igaüks, kellel on keel, kõneleda isegi juhul kui tal ei ole midagi arukat öelda. Ometigi on kärnkonna krooksumine vaid kutse mao jaoks: „Palun tule siia ja söö mind ära." Ehkki ta kutsub sedasi enda juurde surma, jätkab konn krooksumist. Materialistide ja impersonalistidest māyāvāda filosoofide kõnelemist võib võrrelda taolise konnade krooksumisega. Nad räägivad alati rumalusi ning kutsuvad sedasi enda juurde surma, mis neid oma haardesse võtab. Kõne kontrollimine ei tähenda aga põhimõttelist vaikimist (mauna välist protsessi), nagu arvavad māyāvāda filosoofid. Selline vaikimine võib teatud aja jooksul näida kasulikuna, kuid lõppkokkuvõttes ei anna see midagi. Kõne kontrollimine, mida soovitab Śrīla Rūpa Gosvāmī, seisneb kṛṣṇa-kathā positiivses protsessis – oma kõne rakendamises Kõigekõrgema Jumala Śrī Kṛṣṇa ülistamisse. Keelt võib kasutada Jumala nime, kuju, omaduste ja mängude ülistamiseks. Neid, kes jutlustavad kṛṣṇa-kathād, ei suuda surm kunagi oma küüniste vahele haarata. Selline on kõnelemissoovi ohjeldamise tähtsus.

Uno primero debe controlar la facultad del habla. Todos nosotros tenemos la facultad del habla; tan pronto como se nos presenta una oportunidad comenzamos a hablar. Si no hablamos acerca del cultivo de conciencia de Kṛṣṇa, hablaremos todo tipo de disparates. El sapo del campo habla croando, y en forma similar, todo aquel que tiene una lengua quiere hablar, aunque todo lo que tenga que decir sean disparates. Sin embargo, el croar del sapo únicamente invita a la serpiente: “Por favor ven aquí y cómeme”. No obstante, aunque el sapo está invitando a la muerte, continúa croando. Las conversaciones de los hombres materialistas y de los filósofos impersonalistas māyāvādīs pueden ser comparadas con el croar de las ranas. Ellos siempre están hablando disparates, invitando así a que la muerte los atrape. Sin embargo, controlar el habla no significa el silencio autoimpuesto (el proceso externo de mauna), tal como lo creen los filósofos māyāvādīs. Puede que el silencio parezca provechoso durante algún tiempo, pero finalmente resultará ser un fracaso. El significado que Śrīla Rūpa Gosvāmī quiere dar al término de “habla controlada” aboga por el proceso positivo de kṛṣṇa-kathā: el ocupar el habla en glorificar al Señor Supremo, Śrī Kṛṣṇa. La lengua puede glorificar así el nombre, la forma, las cualidades y los pasatiempos del Señor. El predicador del kṛṣṇa-kathā siempre se encuentra fuera de las garras de la muerte. He ahí la importancia de controlar el impulso de hablar.

Mõistuse rahutust või tujukust (mano-vega) on võimalik allutada kontrollile, kui inimene suudab keskendada oma mõistuse Kṛṣṇa lootosjalgadele. „Caitanya-caritāmṛtas" (Madhya 22.31) öeldakse:

Se puede controlar la inquietud o la inconstancia de la mente (mano-vega), cuando uno la fija en los pies de loto de Kṛṣṇa. El Caitanya-caritāmṛta (Madhya 22.3) dice:

kṛṣṇa – sūrya-sama; māyā haya andhakāra
yāhāṅ kṛṣṇa, tāhāṅ nāhi māyāra adhikāra
kṛṣṇa – sūrya-sama; māyā haya andhakāra
yāhāṅ kṛṣṇa, tāhāṅ nāhi māyāra adhikāra

Kṛṣṇa on just nagu päike ja māyā on kui pimedus. Seal, kus paistab päike, ei saa eksisteerida pimedust. Samamoodi ei ole võimalik, et māyā mõju ärritaks mõistust, milles viibib Kṛṣṇa. Kõiki materiaalseid mõtteid keelav joogaprotsess ei aita meid. Püüd luua mõistuses vaakum on kunstlik. Seda vaakumit ei ole võimalik säilitada. Kui inimene mõtleb aga pidevalt Kṛṣṇast ja sellest, kuidas Teda võimalikult hästi teenida, siis saavutab ta automaatselt kontrolli mõistuse üle.

Kṛṣṇa es igual al Sol, y māyā es igual a la oscuridad. Si el Sol está presente no es posible que haya oscuridad. En forma similar, si Kṛṣṇa se encuentra presente en la mente, no hay posibilidad de que la mente se agite debido a la influencia de māyā. De nada servirá el proceso yóguico de negar todos los pensamientos materiales. Es artificial tratar de crear un vacío en la mente. El vacío no permanecerá. Sin embargo, la mente quedará controlada en forma natural si uno siempre piensa en Kṛṣṇa, y en cómo servir mejor a Kṛṣṇa.

Analoogsel viisil on võimalik ohjeldada ka viha. Me ei saa viha täielikult maha suruda, ent kui me vihastame nende peale, kes teotavad Jumalat või Jumala pühendunuid, siis me ohjeldame oma viha Kṛṣṇa teadvuses. Jumal Caitanya Mahāprabhu vihastas kahe kaabaka, vendade Jagāi ja Mādhāi peale, kes teotasid Nityānanda Prabhud ja lõid Teda. Jumal Caitanya kirjutas Oma „Śikṣāṣṭakas": tṛṇād api sunīcena taror api sahiṣṇunā. „Inimene peab olema alandlikum kui rohulible ja sallivam kui puu." Seda kuuldes võib tekkida küsimus, miks siis Jumal ilmutas Oma viha. Antud värsi mõte seisneb aga selles, et inimene peab olema valmis taluma kõiki solvanguid iseenda aadressil, ent kui teotatakse Kṛṣṇat või Tema puhast pühendunut, muutub tõeline pühendunu vihaseks ja käitub kui tuli solvajate vastu. Krodhast, vihast, ei ole võimalik vabaneda, kuid seda on võimalik rakendada õigel moel. Just viha tõttu süütas Hanumān Laṅkā saare, ometigi kummardatakse teda kui Jumal Rāmacandra suurimat pühendunut. See tähendab, et ta kasutas oma viha õigel moel. Veel üheks näiteks on Arjuna. Ta ei soovinud võidelda, kuid Kṛṣṇa õhutas temas viha: „Sa pead võitlema!" Ilma vihata ei ole võimalik võidelda, kuid viha allub kontrollile, kui seda kasutada Jumala teenimiseks.

En forma similar, también es posible controlar la ira. No podemos detener totalmente la ira, pero habremos controlado nuestra ira a través del proceso de conciencia de Kṛṣṇa si sólo nos enojamos con los que blasfeman en contra del Señor o en contra de los devotos del Señor. El Señor Caitanya Mahāprabhu se enojó con los hermanos herejes Jagāi y Mādhāi, quienes blasfemaron en contra de Nityānanda Prabhu y lo golpearon. En su Śikṣāṣṭaka, El Señor Caitanya escribió, tṛṇād api sunīcena taror api sahiṣṇunā: “Uno de be ser más humilde que el pasto y más tolerante que el árbol”. Tal vez uno se pregunte entonces por qué el Señor manifestó su ira. El punto es que uno debe estar dispuesto a tolerar todos los insultos que reciba, pero cuando se blasfema en contra de Kṛṣṇa o en contra de Su devoto puro, el devoto genuino se enoja y reacciona con los ofensores como si fuese fuego. No es posible detener la ira, o krodha, pero ésta puede ser aplicada correctamente. Fue cuando estaba iracundo que Hanumān incendió Laṅkā, pero él es adorado como el mejor devoto del Señor Rāmacandra. Esto significa que utilizó su ira en la forma correcta. Arjuna nos sirve como otro ejemplo. Él no quería pelear, pero Kṛṣṇa incitó su ira: “¡Debes pelear!”. No es posible pelear sin estar iracundo. Sin embargo, la ira queda controlada cuando es utilizada en el servicio del Señor.

Mis puutub keele soovidesse, siis me kõik kogeme, et keel tahab süüa maitsvaid toite. Me ei tohiks lubada keelel süüa vastavalt selle valikule, vaid peaksime keelt kontrollima, süües prasādamit. Pühendunu on seisukohal, et ta sööb üksnes juhul, kui Kṛṣṇa annab talle prasādamit. See on viis, kuidas saavutada kontroll keele nõudmiste üle. Prasādamit tuleb süüa ettenähtud aegadel, vältides einestamist restoranides või kohvikutes lihtsalt keele või kõhu kapriiside rahuldamiseks. Kui me peame kinni põhimõttest süüa üksnes prasādamit, suudame me saavutada kontrolli kõhu ja keele nõudmiste üle.

En lo relativo a los impulsos de la lengua, todos experimentamos que la lengua quiere comer platos sabrosos. Generalmente no debemos permitir que la lengua coma lo que quiera, sino que debemos controlarla dándole prasāda. La actitud del devoto es la de comer únicamente cuando Kṛṣṇa le dé prasāda. Ésta es la forma de controlar el impulso de la lengua. Uno debe tomar prasāda a horas fijas, y no debe comer en restaurantes ni dulcerías sólo para satisfacer los caprichos de la lengua o del estómago. Si nos aferramos al principio de únicamente comer prasāda, será posible controlar los impulsos del estómago y de la lengua.

Analoogselt saab kontrollile allutada ka genitaalide nõuded – seksuaalse impulsi – kui me ei kasuta genitaale asjatult. Neid tuleb kasutada üksnes Kṛṣṇat teadvustavate laste sigitamiseks ja mitte mingil muul eesmärgil. Kṛṣṇa teadvuse liikumine pooldab abielu, mis on suunatud Kṛṣṇat teadvustavate laste sigitamisele, mitte genitaalide rahuldamisele. Niipea kui lapsed on pisut suuremaks kasvanud, saadetakse nad meie gurukula koolidesse, kus neid õpetatakse saama täies Kṛṣṇa teadvuses viibivateks pühendunuteks. Sellised Kṛṣṇat teadvustavad lapsed on väga vajalikud ning seepärast on neil, kes suudavad ilmale tuua Kṛṣṇat teadvustavaid järglasi, lubatud oma genitaale kasutada.

De manera similar, es posible controlar los impulsos del órgano genital, el impulso sexual, si no se usa innecesariamente. El órgano genital debe usarse para procrear un niño consciente de Kṛṣṇa, de lo contrario no debe usarse. El movimiento de conciencia de Kṛṣṇa fomenta el matrimonio para procrear niños conscientes de Kṛṣṇa, y no para satisfacer el órgano genital. Tan pronto como los niños han crecido un poco, son enviados a nuestras escuelas Gurukula ubicadas en todo el mundo, donde se les educa para que se conviertan en devotos plenamente conscientes de Kṛṣṇa. Son necesarios muchos de esos niños conscientes de Kṛṣṇa, y aquel que es capaz de procrear hijos conscientes de Kṛṣṇa, recibe permiso para utilizar su órgano genital.

Kui inimene on saavutanud täieliku edu Kṛṣṇa teadvuse praktikas meelte ja mõistuse kontrollimiseks ettenähtud meetodite järgimises, omab ta kõiki vajalikke omadusi selleks, et saada autoriteetseks vaimseks õpetajaks.

Cuando alguien es un experto consumado en los métodos para controlarse que ofrece el proceso de conciencia de Kṛṣṇa, puede quedar capacitado para ser un maestro espiritual genuino.

Śrīla Bhaktisiddhānta Sarasvatī Ṭhākura kirjutab oma „Anuvṛtti" nime kandvas selgituses „Upadeśāmṛtale", et samastades end mateeriaga, tekivad meis kolme laadi soovid – soov kõneleda, mõistuse soovid või nõudmised ja kehalised nõudmised. Kui elusolend langeb nende kolme iha ohvriks, muutub tema elu kasutuks. Seda, kes osutab neile nõudmistele või ihadele vastupanu, nimetatakse tapasvīks ehk inimeseks, kes praktiseerib askeese. Tänu sellisele askeesile (tapasyale) suudab inimene hoiduda materiaalse energia, Jumala Kõrgeima Isiksuse välise energia ohvriks langemisest.

En su explicación Anuvṛtti del Upadeśāmṛta, Śrīla Bhaktisiddhānta Sarasvatī Ṭhākura escribe que nuestra identificación con lo material crea tres tipos de impulsos: el impulso de hablar, el impulso o exigencias de la mente, y las exigencias del cuerpo. La vida de la entidad viviente se torna desfavorable cuando cae víctima de estos tres tipos de impulsos. Alguien que practica resistir estas exigencias o impulsos es llamado un tapasvī, o sea uno que practica austeridades. Gracias a esa tapasya se puede dejar de ser una víctima de la energía material, la potencia externa de la Suprema Personalidad de Dios.

Kui me räägime soovist kõneleda, peame me siinkohal silmas mõttetut juttu, mida kõnelevad impersonalistidest māyāvādī filosoofid või inimesed, kes sooritavad karmalisi tegevusi (mida tähistatakse terminiga karma-kaṇḍa) või materialistid, kes tahavad lihtsalt nautida elu ilma igasuguste piiranguteta. Kõik selleteemalised kõned ja kirjutised on kõnelemissoovi praktilised avaldumised. Paljud inimesed räägivad rumalusi ja kirjutavad köidete kaupa kasutuid raamatuid. Kõik see on kõnelemissoovi tagajärg. Osutamaks vastupanu sellisele kalduvusele, peame me muutma oma kõne teemaks Śrī Kṛṣṇa. Seda selgitatakse „Śrīmad-Bhāgavatamis" (1.5.10 – 11):

Cuando mencionamos el impulso de hablar nos referimos a las pláticas inútiles, tales como las de filósofos impersonales māyāvādī, o las de personas ocupadas en actividades fruitivas (técnicamente llamadas karma-kāṇḍa), o las de personas materialistas que sólo quieren disfrutar de la vida sin ninguna restricción. Todas esas pláticas o publicaciones son exhibiciones prácticas del impulso de hablar. Mucha gente está hablando tonterías y escribiendo volúmenes de libros inútiles, y todo esto es el resultado del impulso de hablar. Para contrarrestar esta tendencia debemos encauzar nuestras pláticas hacia el tema de Kṛṣṇa. Esto se explica en El Śrīmad-Bhāgavatam (1.5.10-11):

na yad vacaś citra-padaṁ harer yaśo
jagat-pavitraṁ pragṛṇīta karhicit
tad vāyasaṁ tīrtham uśanti mānasā
na yatra haṁsā niramanty uśik-kṣayāḥ
na yad vacaś citra-padaṁ harer yaśo
jagat-pavitraṁ pragṛṇīta karhicit
tad vāyasaṁ tīrtham uśanti mānasā
na yatra haṁsā niramanty uśik-kṣayāḥ

„Üksnes Jumal suudab pühitseda kogu universumi atmosfääri, ning sõnad, mis ei kirjelda Tema hiilgust, sarnanevad pühakute arvates vareste palverännaku paigale. Täiuslikud isiksused ei leia sellisest paigast mitte mingeid naudinguid, sest nende elukohaks on transtsendentaalne maailm."

“Las personas santas consideran como un lugar de peregrinación para los cuervos, a aquellas palabras que no describen las glorias del Señor, quien es el único que puede santificar la atmósfera de todo el universo. Las personas completamente perfectas no sienten ningún placer allí, pues son habitantes de la morada trascendental”.

tad-vāg-visargo janatāgha-viplavo
yasmin prati-ślokam abaddhavaty api
nāmāny anantasya yaśo ’ṅkitāni yat
śṛṇvanti gāyanti gṛṇanti sādhavaḥ
tad-vāg-visargo janatāgha-viplavo
yasmin prati-ślokam abaddhavaty api
nāmāny anantasya yaśo ’ṅkitāni yat
śṛṇvanti gāyanti gṛṇanti sādhavaḥ

„Samal ajal on selline kirjandus, mis on täis piiritu ja kõigekõrgema Jumala nime, kuulsuse, kuju ja mängude transtsendentaalse hiilguse kirjeldusi, teistlaadi looming. See on täis transtsendentaalseid sõnu, mille eesmärgiks on tekitada revolutsioon selle maailma eksiteele sattunud tsivilisatsioonis, kus elatakse jumalakartmatut elu. Isegi juhul, kui sellised transtsendentaalsed teosed ei oma täiuslikku vormilist teostust, kuulavad, laulavad ja tunnustavad neid puhastunud isiksused, kes on läbinisti ausad."

“Por otro lado, la literatura que está colmada de descripciones sobre las glorias trascendentales del nombre, la fama, las formas, los pasatiempos, etc., del ilimitado Señor Supremo, constituye una creación diferente, llena de palabras trascendentales encaminadas a ocasionar una revolución en la vida impía de la errada civilización de este mundo. Tales obras literarias trascendentales, aunque estén compuestas de manera imperfecta, son oídas, cantadas y aceptadas por los hombres purificados que son completamente honestos”.

Sellest võib järeldada, et üksnes juhul, kui me kõneleme Jumala Kõrgeima Isiksuse pühendunud teenimisest, suudame me hoiduda mõttetust jutust. Me peame alati püüdma kasutada kõnevõimet üksnes eesmärgiga saavutada Kṛṣṇa teadvus.

La conclusión es que sólo podemos abstenernos de las pláticas inútiles y disparatadas cuando hablamos acerca del servicio devocional a la Suprema Personalidad de Dios. Siempre debemos esforzarnos por utilizar nuestra facultad del habla con el propósito exclusivo de iluminarnos con conciencia de Kṛṣṇa.

Mis puudutab püsimatule mõistusele omast rahutust, siis see jaguneb kaheks. Esimene jaotus kannab nimetust avirodha-prīti ehk piiramatu kiindumus ning teine jaotus on virodha-yukta-krodha ehk viha, mis tekib pettumusest. Māyāvādīde filosoofia tunnistamine, karma-vādīde usk oma tegevuse viljadesse ja usk materiaalsetele soovidele tuginevatesse plaanidesse moodustavad avirodha-prīti jaotuse. Jñānīd, karmīd ja materialistlikud planeerijad köidavad tavaliselt tingimustest sõltuvate hingede tähelepanu, ent kui materialistid ei suuda oma plaane täide viia ning nende projektid kohtavad ebaedu, muutuvad nad vihaseks. Materiaalsete soovide täitumata jäämine tekitab viha.

En lo concerniente a las agitaciones de la mente fluctuante, éstas son divididas en dos categorías. La primera se llama avirodha-prīti, o sea un apego sin restricción, y la otra se llama viroda-yukta-krodha, la ira que surge de la frustración. Se llama aviroda-prīti a la adherencia a la filosofía de los māyāvādīs, a la creencia en los resultados fruitivos de los karma-vādīs, y a la creencia en los planes que se basan en deseos materialistas. Los jñānīs, los karmīs, y los planificadores materialistas generalmente atraen la atención de las almas condicionadas, pero los materialistas se enojan cuando no pueden realizar sus planes, y cuando sus ardides quedan frustrados. La frustración de los deseos materiales produce la ira.

Samamoodi võib keha nõudmised jagada kolme kategooriasse – nõudmised, mida esitavad keel, magu ja genitaalid. Pole raske märgata, et need kolm organit asuvad kehas füüsiliselt ühel joonel. Kehalised nõudmised saavad alguse keelest. Kui inimene suudab ohjeldada keele nõudmisi, piirates selle tegevust prasādami söömisega, saavutab ta automaatselt kontrolli ka mao ja genitaalide nõudmiste üle. Śrīla Bhaktivinoda Ṭhākura on antud teemal kirjutanud järgmist:

En forma similar, las exigencias del cuerpo pueden ser divididas en tres categorías: las exigencias de la lengua, del estómago y del órgano genital. Se puede observar que estos tres sentidos están situados físicamente en una línea recta en el cuerpo, y que las exigencias corporales comienzan con la lengua. Si uno puede restringir las exigencias de la lengua, limitando las actividades de ésta al proceso de comer prasada, entonces podrán controlarse automáticamente los impulsos del estómago y del órgano genital. En relación con esto Śrīla Bhaktivinoda Ṭhākura dice:

śarīra avidyā jāla,     jaḍendriya tāhe kāla,
jīve phele viṣaya-sāgare
tā’ra madhye jihvā ati,     lobhamāyā sudurmati,
tā’ke jetā kaṭhina saṁsāre
śarīra avidyā jāla,     jaḍendriya tāhe kāla,
jīve phele viṣaya-sāgare
tā’ra madhye jihvā ati,     lobhamāyā sudurmati,
tā’ke jetā kaṭhina saṁsāre
kṛṣṇa baḍa dayāmaya,     karibāre jihvā jaya,
sva-prasāda-anna dila bhāi
sei annāmṛta khāo,     rādhā-kṛṣṇa-guṇa gāo,
preme ḍāka caitanya-nitāi
kṛṣṇa baḍa dayāmaya,     karibāre jihvā jaya,
sva-prasāda-anna dila bhāi
sei annāmṛta khāo,     rādhā-kṛṣṇa-guṇa gāo,
preme ḍāka caitanya-nitāi

„Oo, Jumal! See materiaalne keha on tükk teadmatust ning meeled on teerajad, mis viivad surma. Ühel või teisel põhjusel oleme me langenud sellesse materiaalsete meeleliste naudingute ookeani ning kõikidest meeltest kõige täitmatum ja kontrollimatum on keel. Selles maailmas on keele alistamine väga raske. Kuid Sina, kallis Kṛṣṇa, oled sedavõrd lahke meie vastu, et oled andnud meile selle suurepärase prasādami, et aidata meil oma keelt kontrollida. Nüüd söögem prasādamit kuni täieliku rahulduseni ja ülistagem Nende Kõrgeaususi Śrī Rādhāt ja Śrī Kṛṣṇat ning palugem armastusega Jumal Caitanya ja Prabhu Nityānanda abi."

“¡Oh, Señor! Este cuerpo material es una masa de ignorancia, y los sentidos son una red de caminos que conducen a la muerte. De una u otra manera hemos caído en el océano del goce material de los sentidos, y la lengua es el más voraz e incontrolable de todos los sentidos. En este mundo es muy difícil conquistar la lengua. Pero tú, querido Kṛṣṇa, eres muy bondadoso con nosotros. Tú has enviado este excelente prasāda para ayudarnos a conquistar la lengua. Tomemos pues este prasāda a nuestra entera satisfacción y glorifiquemos a Vuestra Señorías Śrī Śrī Rādhā y Kṛṣṇa, y amorosamente invoquemos la ayuda del Señor Caitanya y de Prabhu Nityānanda”.

Eksisteerib kuus rasat (maitset) ning kui inimene laseb end mõnel neist rasadest mõjutada, langeb ta keele nõudmiste kontrolli alla. Mõnedele inimestele meeldib süüa liha, kala, krabisid, mune ja teisi toite, mis on tekkinud seemnest ja verest ning mida süüakse surnud kehade kujul. Teised on seevastu kiindunud juurviljade, ronitaimede, spinati või piimatoodete söömisse, kuid seda kõike siiski vaid oma keele nõudmiste rahuldamiseks. Kṛṣṇa teadvust praktiseeriv inimene peab loobuma söömisest oma meelelise rahulduse nimel, sealhulgas liialt suure koguse selliste maitseainete nagu ts̆illi ja tamarind kasutamisest. Beetlilehtede ning -pähklite ning nendest valmistatavas närimissegus kasutatavate maitseainete, haritakī, tubaka, LSD, marihuaana, oopiumi, alkoholi, kohvi ja tee tarbimine tähendab keelatud kalduvuste rahuldamist. Kui me suudame teha oma harjumuseks süüa üksnes Kṛṣṇale pakutud toitu, siis on meil võimalik pääseda māyā ohvriks langemisest. Jumal Kṛṣṇa Ise on andnud meile ettekirjutuse, milliseid toite sobib Temale pakkuda – nendeks on juurviljad, teraviljad, puuviljad, piimasaadused ja vesi. Kui inimene sööb aga prasādamit üksnes selle hõrgutava maitse pärast ja sööb seetõttu liiga palju, langeb ta samuti keele nõudmiste ohvriks. Śrī Caitanya Mahāprabhu õpetas meile, et väga maitsvaid toite tuleb vältida isegi juhul, kui tegu on prasādamiga. Kui me pakume jumalusele maitsvaid toite kavatsusega neid hõrgutavaid roogi seejärel ise süüa, siis on meie tegevus suunatud keele nõudmiste rahuldamisele. Ning ka siis, kui me võtame vastu rikka inimese küllakutse põhjusel, et ta pakub meile maitsvaid toite, püüame me tegelikult rahuldada vaid keele nõudmisi. „Caitanya-caritāmṛtas" (Antya 6.227) öeldakse:

Hay seis tipos de rasas (sabores), y si uno se siente agitado por cualquiera de ellos, queda controlado por los impulsos de la lengua. Algunas personas sienten atracción por comer carne, pescado, cangrejos, huevos, y otras cosas producidas a partir del semen y la sangre, y que se comen en la forma de cuerpos muertos. Otras sienten atracción por comer verduras, legumbres, espinaca o productos lácteos, pero hacen todo esto para satisfacer las exigencias de la lengua. Las personas conscientes de Kṛṣṇa deben dejar de comer cosas para complacer los sentidos - incluyendo el uso excesivo de especias tales como el chile y el tamarindo. Para satisfacer exigencias ilícitas se recurre al uso del pan, haritaki, areca, diversas especias usadas para hacer el pan, el tabaco, el LSD, la marihuana, el opio, el licor, el café y el té. Si podemos acostumbrarnos a tomar únicamente los remanentes del alimento ofrecido a Kṛṣṇa, podremos dejar de ser víctimas de māyā. Las verduras, los granos, las frutas, los productos lácteos y el agua, son alimentos adecuados para ofrecer al Señor, tal como el Señor Kṛṣṇa Mismo lo prescribe. Sin embargo, si alguien toma prasāda sólo porque es sabroso, y en consecuencia come demasiado, también cae víctima de tratar de satisfacer las exigencias de la lengua. Śrī Caitanya Mahāprabhu nos enseñó a evitar los platos muy sabrosos, incluso al estar comiendo prasāda. Si ofrecemos platos sabrosos a la Deidad con la intención de comernos ese alimento tan excelente, quedaremos comprometidos en tratar de satisfacer las exigencias de la lengua. Si aceptamos la invitación de un hombre rico con la idea de recibir alimentos sabrosos, estaremos también tratando de satisfacer las exigencias de la lengua. En el Caitanya-caritāmṛta (Antya 6.227) se afirma:

jihvāra lālase yei iti-uti dhāya
śiśnodara-parāyaṇa kṛṣṇa nāhi pāya
jihvāra lālase yei iti-uti dhāya
śiśnodara-parāyaṇa kṛṣṇa nāhi pāya

„Inimene, kes tormab ringi, püüdes rahuldada oma keelt ning kes on alati kiindunud mao ja genitaalide soovide rahuldamisse, ei suuda jõuda Kṛṣṇani."

“La persona que corre de aquí para allá buscando complacer el paladar, y que siempre está apegada a los deseos del estómago y del órgano genital, es incapaz de alcanzar a Kṛṣṇa”.

Nagu eespool öeldud, keel, kõht ja genitaalid asuvad kõik ühel joonel ja kuuluvad samasse kategooriasse. Jumal Caitanya rääkis: bhāla nā khaibe āra bhāla nā paribe. „Ärge kunagi kandke luksuslikke rõivaid ja ärge sööge hõrgutavaid roogi." (Cc. Antya 6.236)

Como se dijo antes, la lengua, el estómago y el órgano genital están todos situados en una línea recta, y todos caen dentro de la misma categoría. El Señor Caitanya ha dicho, bhāla nā khāibe āra bhāla nā paribe: “No te vistas lujosamente ni comas alimentos deliciosos”. (CcAntya 6.236)

Sellise analüüsi põhjal võib järeldada, et haige magu on üheks tunnuseks sellest, et inimene ei oma kontrolli kõhu soovide üle. Kui me soovime süüa rohkem kui vaja, tekitame me oma elus automaatselt suurel hulgal ebamugavusi. Kui me aga peame kinni paastudest sellistel päevadel nagu ekādaśī ja janmāṣṭami, suudame me kõhu nõudeid ohjeldada.

Por lo menos de acuerdo con este análisis, aquellos que padecen de enfermedades estomacales deben ser incapaces de controlar los impulsos del estómago. Cuando deseamos comer más de lo necesario, creamos automáticamente muchos inconvenientes en la vida. Sin embargo, si observamos los días de ayuno tales como el Ekādaśī y el Janmāṣṭamī, podremos refrenar las exigencias del estómago.

Mis puudutab genitaalide ihasid, siis jagunevad ka need kahte kategooriasse – kohaseks ja sündsusetuks ehk seaduslikuks ja ebaseaduslikuks seksuaaleluks. Kui mees jõuab sugulise küpsuseni, võib ta vastavalt śāstrates antud reeglitele abielluda ning kasutada oma genitaale korralike laste sigitamiseks. See on seaduslik ja religioosne. Vastasel juhul võib juhtuda, et ta laseb genitaalide rahuldamiseks käiku mitmed kunstlikud vahendid, loobudes seejuures kõikidest piirangutest. Kui inimene astub aga ebaseaduslikku seksuaalellu, mille hulka śāstrates loetakse nii vahetu seksuaalvahekord kui ka sellest mõtlemine, selle planeerimine, sellest rääkimine või genitaalide rahuldamine kunstlike vahenditega, satub ta māyā küüniste vahele. Need juhendused puudutavad mitte ainult perekondlikke inimesi, vaid ka tyāgīsid ehk loobumusliku elukorralduse kohaselt elavaid isiksusi. Śrī Jagadānanda Paṇḍita kirjutab oma raamatu „Prema-vivarta" seitsmendas peatükis:

En lo relativo a los impulsos del órgano genital, hay de dos clases: el correcto y el incorrecto, o sea la vida sexual legal y la ilícita. Cuando el hombre ha madurado completamente, puede casarse conforme a las reglas y regulaciones de los śāstras, y usar el órgano genital para procrear niños hermosos. Esto es legal y religioso. De lo contrario, puede que adopte muchos medios artificiales para satisfacer las exigencias del órgano genital, y quizá lo haga sin restricción alguna. Uno queda capturado en las garras de māyā cuando se entrega a la vida sexual ilícita, tal como la definen los śāstras, ya sea pensando, planeando, hablando acerca de ello, o de hecho teniendo una relación sexual, o satisfaciendo el órgano genital por medios artificiales. Estas instrucciones no son sólo para los casados sino también para los tyāgīs, o sea aquellos que están en la orden de vida renunciante. En su libro Prema-vivarta, Capítulo Siete, Śrī Jagadānanda Paṇḍita dice:

vairāgī bhāi grāmya-kathā nā śunibe kāne
grāmya-vārtā nā kahibe yabe milibe āne


svapane o nā kara bhāi strī-sambhāṣaṇa
gṛhe strī chāḍiyā bhāi āsiyācha vana


yadi cāha praṇaya rākhite gaurāṅgera sane
choṭa haridāsera kathā thāke yena mane


bhāla nā khāibe āra bhāla nā paribe
hṛdayete rādhā-kṛṣṇa sarvadā sevibe
vairāgī bhāi grāmya-kathā nā śunibe kāne
grāmya-vārtā nā kahibe yabe milibe āne


svapane o nā kara bhāi strī-sambhāṣaṇa
gṛhe strī chāḍiyā bhāi āsiyācha vana


yadi cāha praṇaya rākhite gaurāṅgera sane
choṭa haridāsera kathā thāke yena mane


bhāla nā khāibe āra bhāla nā paribe
hṛdayete rādhā-kṛṣṇa sarvadā sevibe

„Mu kallis vend, olles vastu võtnud loobumusliku elukorralduse, ei tohiks sa kuulata jutte tavalistel maistel teemadel, ja teistega kohtudes ei tohiks sa ka ise sellistel teemadel kõneleda. Ära mõtle naistest isegi unes. Sa oled vastu võtnud loobumusliku elukorralduse tõotusega, mis keelab sulle naistega suhtlemise. Kui sa soovid suhelda Śrī Caitanya Mahāprabhuga, pead sa alati meeles pidama, mis juhtus Choṭa Haridāsaga, kelle Jumal hülgas. Ära soo hõrgutavaid roogi ega kanna peeneid rõivaid. Ole alati alandlik ja teeni Nende Kõrgeaususi Śrī Rādhāt ja Śrī Kṛṣṇat oma südame sügavustes."

“Mi querido hermano, te encuentras en la orden de vida renunciante y no debes escuchar las pláticas acerca de cosas mundanas y ordinarias, ni debes hablar de cosas mundanas cuando te encuentres con otros. No pienses en mujeres, ni siquiera en sueños. Has adoptado la orden de vida renunciante con un voto que te prohibe asociarte con mujeres. Si deseas asociarte con Caitanya Mahāprabhu, siempre debes recordar el incidente de Choṭa Haridāsa, y cómo él fue rechazado por el Señor. No comas platos suntuosos ni te vistas con prendas finas, sino que permanece siempre humilde y sirve a Sus Señorías Śrī Śrī Rādhā-Kṛṣṇa en lo más recóndito de tu corazón”.

Kokkuvõtteks võib öelda, et inimest, kes suudab kontrollida nii kõnet, mõistust, viha, keelt, kõhtu kui ka genitaale, tuleb nimetada svāmīks või gosvāmīks. Sõna svāmī tähendab „valitseja" ja gosvāmī tähendab „go ehk meelte valitseja". Kui inimene võtab vastu loobumusliku elukorralduse, omandab ta automaatselt tiitli svāmī. See aga ei tähenda, et temast saab oma suguvõsa, kogukonna või ühiskonna valitseja – ta peab olema oma meelte valitseja. Seni, kuni inimene ei ole oma meelte valitseja, tuleb teda nimetada mitte gosvāmīks, vaid go-dāsaks – meelte teenriks. Järgides Vṛndāvana kuue Gosvāmī eeskuju peavad kõik svāmīd ja gosvāmīd rakendama end armastusega ja täielikult Jumala transtsendentaalsesse teenimisse. Go-dāsad teevad vastupidist – nemad teenivad oma meeli ja materiaalset maailma. Selles seisneb kogu nende tegevus. Prahlāda Mahārāja kirjeldas go-dāsasid sõnaga adānta-go, mis viitab isikule, kelle meeled ei ole allutatud kontrollile. Adānta-go jaoks ei ole võimalik Kṛṣṇa teenriks saamine. Prahlāda Mahārāja räägib „Śrīmad-Bhāgavatamis" (7.5.30):

La conclusión es que debe llamarse svāmī o gosvāmī a alguien que puede controlar estos seis elementos: el habla, la mente, la ira, la lengua, el estómago y el órgano genital. Svāmī significa amo, y gosvāmī significa el amo de los go, o sea los sentidos. Cuando alguien adopta la orden de vida renunciante, asume automáticamente el título de svāmī. Esto no significa que es el amo de su familia, su comunidad o su sociedad; él debe ser el amo de sus sentidos. A menos que uno sea el amo de sus sentidos no debe ser llamado un gosvāmī, sino un go-dāsa, el sirviente de los sentidos. Siguiendo los pasos de los seis Gosvāmīs de Vṛndāvana, todos los svāmīs gosvāmīs deben dedicarse completamente al servicio amoroso trascendental del Señor. Contrario a esto, los go-dāsa se ocupan en servir a los sentidos o en servir al mundo material. Ellos no tienen otra actividad. Prahlāda Mahārāja ha descrito además a los go-dāsa como adānta-go, término que se refiere a aquel cuyos sentidos no están controlados. El adānta-go no puede volverse sirviente de Kṛṣṇa. En El Śrīmad-Bhāgavatam (7.5.30), Prahlāda Mahārāja ha dicho:

matir na kṛṣṇe parataḥ svato vā
mitho ’bhipadyeta gṛha-vratānām
adānta-gobhir viśatāṁ tamisraṁ
punaḥ punaś carvita-carvaṇānām
matir na kṛṣṇe parataḥ svato vā
mitho ’bhipadyeta gṛha-vratānām
adānta-gobhir viśatāṁ tamisraṁ
punaḥ punaś carvita-carvaṇānām

„Nende jaoks, kes on otsustanud jätkata oma eksistentsi selles materiaalses maailmas meeleliste naudingute nimel, ei ole Kṛṣṇa teadvuseni jõudmine võimalik ei isiklike jõupingutuste, teiste inimeste juhenduste ega ühiste arutelude abil. Ohjeldamatud meeled tirivad neid teadmatuse pimedaimatesse regioonidesse ning nõnda sooritavad nad hullumeelsetena tegevusi, mille kohta öeldakse „läbi näritu uuesti närimine."

“Aquellos que han decidido continuar su existencia en este mundo material para complacer sus sentidos, no tienen ninguna posibilidad de volverse conscientes de Kṛṣṇa, ni por el esfuerzo personal, ni por instrucciones recibidas de otros, ni por una combinación de las dos cosas. Ellos son arrastrados por los sentidos desenfrenados hasta la región más oscura de la ignorancia, y así se dedican alocadamente a hacer lo que se llama 'masticar lo masticado”.