Skip to main content

Esimene värss

Text One

Tekst

Text

vāco vegaṁ manasaḥ krodha-vegaṁ
jihvā-vegam udaropastha-vegam
etān vegān yo viṣaheta dhīraḥ
sarvām apīmāṁ pṛthivīṁ sa śiṣyāt
vāco vegaṁ manasaḥ krodha-vegaṁ
jihvā-vegam udaropastha-vegam
etān vegān yo viṣaheta dhīraḥ
sarvām apīmāṁ pṛthivīṁ sa śiṣyāt

Synonyms

Synonyms

vācaḥ — kõne; vegam — soovi; manasaḥ — mõistuse; krodha — viha; vegam — soovi; jihvā — keele; vegam — soovi; udara-upastha — kõhu ja genitaalide; vegam — soovi; etān — neid; vegān — soove; yaḥ — igaüks, kes; viṣaheta — suudab taluda; dhīraḥ — tasakaalukas; sarvām — kogu; api — kindlasti; imām — seda; pṛthivīm — maailma; saḥ — see isiksus; śiṣyāt — suudab juhendada õpilasi.

vācaḥ — of speech; vegam — urge; manasaḥ — of the mind; krodha — of anger; vegam — urge; jihvā — of the tongue; vegam — urge; udara-upastha — of the belly and genitals; vegam — urge; etān — these; vegān — urges; yaḥ — whoever; viṣaheta — can tolerate; dhīraḥ — sober; sarvām — all; api — certainly; imām — this; pṛthivīm — world; saḥ — that personality; śiṣyāt — can make disciples.

Translation

Translation

Tasakaalukas inimene, kes suudab ohjeldada oma kõnet, mõistuse poolt esitatavaid nõudeid ning keele, kõhu ja genitaalide soove ega tegutse vihast ajendatult, omab vajalikke omadusi selleks, et võtta vastu õpilasi kõikjal maailmas.

A sober person who can tolerate the urge to speak, the mind’s demands, the actions of anger and the urges of the tongue, belly and genitals is qualified to make disciples all over the world.

Purport

Purport

„Śrīmad-Bhāgavatamis" (6.1.9 – 10) esitas Parīkṣit Mahārāja Śukadeva Gosvāmīle hulga arukaid küsimusi. Üks nendest küsimustest kõlas: „Mis mõte on inimeste patukahetsustel, kui nad ei suuda kontrollida oma meeli?" Näiteks varas võib väga hästi teada, et varastamise eest pannakse teda vangi, ja ta võib olla isegi vahetult näinud, kuidas politsei varga arreteerib, kuid sellegipoolest jätkab ta varastamist. Kogemusi omandatakse kuulmise ja nägemise kaudu. Inimene, kes omab vähest arukust, omandab kogemusi nägemise kaudu, ning see, kellel on arukust rohkem, kogub neid kuulmise abil. Kui arukas inimene kuuleb seaduseraamatutest ja śāstratest ehk pühakirjadest, et varastamine ei ole hea ning et arreteerimise korral peab varas kandma karistust, siis hoidub ta varastamisest. Vähem aruka inimese puhul on selleks, et õpetada teda vargusest hoiduma, vaja teda esmalt arreteerida ning varastamise eest karistada. Täiesti rumal inimene või lurjus võib aga olla nii kuulnud kui näinud ja võib-olla isegi karistada saanud, kuid sellegipoolest jätkab ta varastamist. Isegi kui selline inimene kahetseb oma pattu ning kui valitsus karistab teda, sooritab ta uue varguse niipea kui ta vanglast vabaneb. Kui vanglas rakendatavat karistust peetakse patukahetsuseks, siis mis kasu on sellisest patukahetsusest? Seetõttu esitas Parīkṣit Mahārāja küsimuse:

In Śrīmad-Bhāgavatam (6.1.9–10) Parīkṣit Mahārāja placed a number of intelligent questions before Śukadeva Gosvāmī. One of these questions was: “Why do people undergo atonement if they cannot control their senses?” For instance, a thief may know perfectly well that he may be arrested for his stealing, and he may actually even see a thief arrested by the police, yet he continues to steal. Experience is gathered by hearing and seeing. One who is less intelligent gathers experience by seeing, and one who is more intelligent gathers experience by hearing. When an intelligent person hears from the lawbooks and śāstras, or scriptures, that stealing is not good and hears that a thief is punished when arrested, he refrains from theft. A less intelligent person may first have to be arrested and punished for stealing to learn to stop stealing. However, a rascal, a foolish man, may have the experience of both hearing and seeing and may even be punished, but still he continues to steal. Even if such a person atones and is punished by the government, he will again commit theft as soon as he comes out of jail. If punishment in jail is considered atonement, what is the benefit of such atonement? Thus Parīkṣit Mahārāja inquired:

dṛṣṭa-śrutābhyāṁ yat pāpaṁ
jānann apy ātmano ’hitam
karoti bhūyo vivaśaḥ
prāyaścittam atho katham


kvacin nivartate ’bhadrāt
kvacic carati tat punaḥ
prāyaścittam atho ’pārthaṁ
manye kuñjara-śaucavat
dṛṣṭa-śrutābhyāṁ yat pāpaṁ
jānann apy ātmano ’hitam
karoti bhūyo vivaśaḥ
prāyaścittam atho katham


kvacin nivartate ’bhadrāt
kvacic carati tat punaḥ
prāyaścittam atho ’pārthaṁ
manye kuñjara-śaucavat

Ta võrdles patukahetsust elevandi suplemisega. Elevant võib end jões väga kenasti puhtaks pesta, kuid niipea kui ta kaldale astub, heidab ta üle kogu keha tolmu. Mis kasu ta pesemisest sedasi saab? Analoogsel moel kordavad paljud vaimse praktikaga tegelevad inimesed Hare Kṛṣṇa mahā-mantrat, loobumata seejuures mitmete keelatud tegevuste sooritamisest, arvates, et mahā-mantra kordamine heastab nende solvangud. Eksisteerib kümme solvangut, mida inimene võib Jumala püha nime korrates sooritada ning antud solvang kannab nimetust nāmno balād yasya hi pāpa-buddhiḥ – patuste tegevuste sooritamine lootuses Hare Kṛṣṇa mahā-mantra kordamise puhastavale jõule. Mõningad kristlased käivad kirikus oma patte pihtimas, arvates, et pattude pihtimine preestrile ja teatud askeeside sooritamine vabastab neid nädala jooksul sooritatud pattude järelmõjudest. Seetõttu alustavad nad taas patuseid tegevusi niipea kui laupäev on möödas ja saabunud on pühapäev, eeldades, et järgmisel laupäeval antakse neile taas andeks. Mahārāja Parīkṣit, oma aja kõige arukam kuningas, mõistis sedalaadi prāyaścitta ehk patukahetsuse hukka. Śukadeva Gosvāmī, kes oli samavõrd arukas, nagu Mahārāja Parīkṣiti vaimsele õpetajale kohane, vastas kuningale ning kinnitas, et viimase arusaam patukahetsusest on õige. Patust tegu ei ole võimalik heastada jumalakartliku teoga. Tõeline prāyaścitta ehk patukahetsus tähendab meis uinunud Kṛṣṇa teadvuse äratamist.

He compared atonement to an elephant’s bathing. The elephant may take a very nice bath in the river, but as soon as it comes onto the bank, it throws dirt all over its body. What, then, is the value of its bathing? Similarly, many spiritual practitioners chant the Hare Kṛṣṇa mahā-mantra and at the same time commit many forbidden things, thinking that their chanting will counteract their offenses. Of the ten types of offenses one can commit while chanting the holy name of the Lord, this offense is called nāmno balād yasya hi pāpa-buddhiḥ, committing sinful activities on the strength of chanting the Hare Kṛṣṇa mahā-mantra. Similarly, certain Christians go to church to confess their sins, thinking that confessing their sins before a priest and performing some penance will relieve them from the results of their weekly sins. As soon as Saturday is over and Sunday comes, they again begin their sinful activities, expecting to be forgiven the next Saturday. This kind of prāyaścitta, or atonement, is condemned by Parīkṣit Mahārāja, the most intelligent king of his time. Śukadeva Gosvāmī, equally intelligent, as befitting the spiritual master of Mahārāja Parīkṣit, answered the King and confirmed that his statement concerning atonement was correct. A sinful activity cannot be counteracted by a pious activity. Thus real prāyaścitta, atonement, is the awakening of our dormant Kṛṣṇa consciousness.

Tõeline patukahetsus seisneb tõeliste teadmisteni jõudmises ning selle eesmärgi saavutamiseks eksisteerib üldtunnustatud protsess. On teada, et kui inimene peab kinni hügieenireeglitest, ei jää ta haigeks. Selleks, et taastada oma algsed teadmised, peab inimene läbi tegema koolituse, järgides samuti teatud printsiipe. Nendele printsiipidele tuginevat elu nimetatakse tapasyaks. Inimene saab järkhaaval tõusta tõeliste teadmiste ehk Kṛṣṇa teadvuse tasandile, kui ta sooritab askeese ja järgib tsölibaati (brahmacaryat), kontrollib mõistust ja meeli, annetab oma vara, kõneleb üksnes tõtt, peab kinni puhtusest ning praktiseerib yoga- āsanaid. Kui inimesele langeb aga osaks õnn suhelda puhta pühendunuga, siis võib ta tõusta kergesti kõrgemale kõikidest müstilises joogas antud ettekirjutustest mõistuse kontrollimiseks, tingimusel, et ta järgib lihtsalt Kṛṣṇa teadvuse reguleerivaid printsiipe, hoidudes ebaseaduslikust seksist, liha söömisest, uimastavate ainete tarbimisest ja hasartmängudes osalemisest ning kui ta rakendab end Kõigekõrgema Jumala teenimisse autoriteetse vaimse õpetaja juhendamise all. Sellist lihtsat protsessi soovitab meile Śrīla Rūpa Gosvāmī.

Real atonement involves coming to real knowledge, and for this there is a standard process. When one follows a regulated hygienic process, he does not fall sick. A human being is meant to be trained according to certain principles to revive his original knowledge. Such a methodical life is described as tapasya. One can be gradually elevated to the standard of real knowledge, or Kṛṣṇa consciousness, by practicing austerity and celibacy (brahmacarya), by controlling the mind, by controlling the senses, by giving up one’s possessions in charity, by being avowedly truthful, by keeping clean and by practicing yoga-āsanas. However, if one is fortunate enough to get the association of a pure devotee, he can easily surpass all the practices for controlling the mind by the mystic yoga process simply by following the regulative principles of Kṛṣṇa consciousness – refraining from illicit sex, meat-eating, intoxication and gambling – and by engaging in the service of the Supreme Lord under the direction of the bona fide spiritual master. This easy process is being recommended by Śrīla Rūpa Gosvāmī.

Esiteks peab inimene kontrollima oma kõnevõimet. Igaühel meist on võime kõneleda – niipea kui meile avaneb võimalus, hakkame me rääkima. Kui me ei kõnele Kṛṣṇa teadvust puudutavatel teemadel, kõneleme me kõiksugu rumalusi. Samamoodi nagu kärnkonn kõneleb põllul krooksudes, soovib igaüks, kellel on keel, kõneleda isegi juhul kui tal ei ole midagi arukat öelda. Ometigi on kärnkonna krooksumine vaid kutse mao jaoks: „Palun tule siia ja söö mind ära." Ehkki ta kutsub sedasi enda juurde surma, jätkab konn krooksumist. Materialistide ja impersonalistidest māyāvāda filosoofide kõnelemist võib võrrelda taolise konnade krooksumisega. Nad räägivad alati rumalusi ning kutsuvad sedasi enda juurde surma, mis neid oma haardesse võtab. Kõne kontrollimine ei tähenda aga põhimõttelist vaikimist (mauna välist protsessi), nagu arvavad māyāvāda filosoofid. Selline vaikimine võib teatud aja jooksul näida kasulikuna, kuid lõppkokkuvõttes ei anna see midagi. Kõne kontrollimine, mida soovitab Śrīla Rūpa Gosvāmī, seisneb kṛṣṇa-kathā positiivses protsessis – oma kõne rakendamises Kõigekõrgema Jumala Śrī Kṛṣṇa ülistamisse. Keelt võib kasutada Jumala nime, kuju, omaduste ja mängude ülistamiseks. Neid, kes jutlustavad kṛṣṇa-kathād, ei suuda surm kunagi oma küüniste vahele haarata. Selline on kõnelemissoovi ohjeldamise tähtsus.

First one must control his speaking power. Every one of us has the power of speech; as soon as we get an opportunity we begin to speak. If we do not speak about Kṛṣṇa consciousness, we speak about all sorts of nonsense. A toad in a field speaks by croaking, and similarly everyone who has a tongue wants to speak, even if all he has to say is nonsense. The croaking of the toad, however, simply invites the snake: “Please come here and eat me.” Nevertheless, although it is inviting death, the toad goes on croaking. The talking of materialistic men and impersonalist Māyāvādī philosophers may be compared to the croaking of frogs. They are always speaking nonsense and thus inviting death to catch them. Controlling speech, however, does not mean self-imposed silence (the external process of mauna), as Māyāvādī philosophers think. Silence may appear helpful for some time, but ultimately it proves a failure. The meaning of controlled speech conveyed by Śrīla Rūpa Gosvāmī advocates the positive process of kṛṣṇa-kathā, engaging the speaking process in glorifying the Supreme Lord Śrī Kṛṣṇa. The tongue can thus glorify the name, form, qualities and pastimes of the Lord. The preacher of kṛṣṇa-kathā is always beyond the clutches of death. This is the significance of controlling the urge to speak.

Mõistuse rahutust või tujukust (mano-vega) on võimalik allutada kontrollile, kui inimene suudab keskendada oma mõistuse Kṛṣṇa lootosjalgadele. „Caitanya-caritāmṛtas" (Madhya 22.31) öeldakse:

The restlessness or fickleness of the mind (mano-vega) is controlled when one can fix his mind on the lotus feet of Kṛṣṇa. The Caitanya-caritāmṛta (Madhya 22.31) says:

kṛṣṇa – sūrya-sama; māyā haya andhakāra
yāhāṅ kṛṣṇa, tāhāṅ nāhi māyāra adhikāra
kṛṣṇa – sūrya-sama; māyā haya andhakāra
yāhāṅ kṛṣṇa, tāhāṅ nāhi māyāra adhikāra

Kṛṣṇa on just nagu päike ja māyā on kui pimedus. Seal, kus paistab päike, ei saa eksisteerida pimedust. Samamoodi ei ole võimalik, et māyā mõju ärritaks mõistust, milles viibib Kṛṣṇa. Kõiki materiaalseid mõtteid keelav joogaprotsess ei aita meid. Püüd luua mõistuses vaakum on kunstlik. Seda vaakumit ei ole võimalik säilitada. Kui inimene mõtleb aga pidevalt Kṛṣṇast ja sellest, kuidas Teda võimalikult hästi teenida, siis saavutab ta automaatselt kontrolli mõistuse üle.

Kṛṣṇa is just like the sun, and māyā is just like darkness. If the sun is present, there is no question of darkness. Similarly, if Kṛṣṇa is present in the mind, there is no possibility of the mind’s being agitated by māyā’s influence. The yogic process of negating all material thoughts will not help. To try to create a vacuum in the mind is artificial. The vacuum will not remain. However, if one always thinks of Kṛṣṇa and how to serve Kṛṣṇa best, one’s mind will naturally be controlled.

Analoogsel viisil on võimalik ohjeldada ka viha. Me ei saa viha täielikult maha suruda, ent kui me vihastame nende peale, kes teotavad Jumalat või Jumala pühendunuid, siis me ohjeldame oma viha Kṛṣṇa teadvuses. Jumal Caitanya Mahāprabhu vihastas kahe kaabaka, vendade Jagāi ja Mādhāi peale, kes teotasid Nityānanda Prabhud ja lõid Teda. Jumal Caitanya kirjutas Oma „Śikṣāṣṭakas": tṛṇād api sunīcena taror api sahiṣṇunā. „Inimene peab olema alandlikum kui rohulible ja sallivam kui puu." Seda kuuldes võib tekkida küsimus, miks siis Jumal ilmutas Oma viha. Antud värsi mõte seisneb aga selles, et inimene peab olema valmis taluma kõiki solvanguid iseenda aadressil, ent kui teotatakse Kṛṣṇat või Tema puhast pühendunut, muutub tõeline pühendunu vihaseks ja käitub kui tuli solvajate vastu. Krodhast, vihast, ei ole võimalik vabaneda, kuid seda on võimalik rakendada õigel moel. Just viha tõttu süütas Hanumān Laṅkā saare, ometigi kummardatakse teda kui Jumal Rāmacandra suurimat pühendunut. See tähendab, et ta kasutas oma viha õigel moel. Veel üheks näiteks on Arjuna. Ta ei soovinud võidelda, kuid Kṛṣṇa õhutas temas viha: „Sa pead võitlema!" Ilma vihata ei ole võimalik võidelda, kuid viha allub kontrollile, kui seda kasutada Jumala teenimiseks.

Similarly, anger can be controlled. We cannot stop anger altogether, but if we simply become angry with those who blaspheme the Lord or the devotees of the Lord, we control our anger in Kṛṣṇa consciousness. Lord Caitanya Mahāprabhu became angry with the miscreant brothers Jagāi and Mādhāi, who blasphemed and struck Nityānanda Prabhu. In His Śikṣāṣṭaka Lord Caitanya wrote, tṛṇād api sunīcena taror api sahiṣṇunā: “One should be humbler than the grass and more tolerant than the tree.” One may then ask why the Lord exhibited His anger. The point is that one should be ready to tolerate all insults to one’s own self, but when Kṛṣṇa or His pure devotee is blasphemed, a genuine devotee becomes angry and acts like fire against the offenders. Krodha, anger, cannot be stopped, but it can be applied rightly. It was in anger that Hanumān set fire to Laṅkā, but he is worshiped as the greatest devotee of Lord Rāmacandra. This means that he utilized his anger in the right way. Arjuna serves as another example. He was not willing to fight, but Kṛṣṇa incited his anger: “You must fight!” To fight without anger is not possible. Anger is controlled, however, when utilized in the service of the Lord.

Mis puutub keele soovidesse, siis me kõik kogeme, et keel tahab süüa maitsvaid toite. Me ei tohiks lubada keelel süüa vastavalt selle valikule, vaid peaksime keelt kontrollima, süües prasādamit. Pühendunu on seisukohal, et ta sööb üksnes juhul, kui Kṛṣṇa annab talle prasādamit. See on viis, kuidas saavutada kontroll keele nõudmiste üle. Prasādamit tuleb süüa ettenähtud aegadel, vältides einestamist restoranides või kohvikutes lihtsalt keele või kõhu kapriiside rahuldamiseks. Kui me peame kinni põhimõttest süüa üksnes prasādamit, suudame me saavutada kontrolli kõhu ja keele nõudmiste üle.

As for the urges of the tongue, we all experience that the tongue wants to eat palatable dishes. Generally we should not allow the tongue to eat according to its choice, but should control the tongue by supplying prasāda. The devotee’s attitude is that he will eat only when Kṛṣṇa gives him prasāda. That is the way to control the urge of the tongue. One should take prasāda at scheduled times and should not eat in restaurants or sweetmeat shops simply to satisfy the whims of the tongue or belly. If we stick to the principle of taking only prasāda, the urges of the belly and tongue can be controlled.

Analoogselt saab kontrollile allutada ka genitaalide nõuded – seksuaalse impulsi – kui me ei kasuta genitaale asjatult. Neid tuleb kasutada üksnes Kṛṣṇat teadvustavate laste sigitamiseks ja mitte mingil muul eesmärgil. Kṛṣṇa teadvuse liikumine pooldab abielu, mis on suunatud Kṛṣṇat teadvustavate laste sigitamisele, mitte genitaalide rahuldamisele. Niipea kui lapsed on pisut suuremaks kasvanud, saadetakse nad meie gurukula koolidesse, kus neid õpetatakse saama täies Kṛṣṇa teadvuses viibivateks pühendunuteks. Sellised Kṛṣṇat teadvustavad lapsed on väga vajalikud ning seepärast on neil, kes suudavad ilmale tuua Kṛṣṇat teadvustavaid järglasi, lubatud oma genitaale kasutada.

In a similar manner, the urges of the genitals, the sex impulse, can be controlled when not used unnecessarily. The genitals should be used to beget a Kṛṣṇa conscious child, otherwise they should not be used. The Kṛṣṇa consciousness movement encourages marriage not for the satisfaction of the genitals but for the begetting of Kṛṣṇa conscious children. As soon as the children are a little grown up, they are sent to our gurukula school, where they are trained to become fully Kṛṣṇa conscious devotees. Many such Kṛṣṇa conscious children are required, and one who is capable of bringing forth Kṛṣṇa conscious offspring is allowed to utilize his genitals.

Kui inimene on saavutanud täieliku edu Kṛṣṇa teadvuse praktikas meelte ja mõistuse kontrollimiseks ettenähtud meetodite järgimises, omab ta kõiki vajalikke omadusi selleks, et saada autoriteetseks vaimseks õpetajaks.

When one is fully practiced in the methods of Kṛṣṇa conscious control, he can become qualified to be a bona fide spiritual master.

Śrīla Bhaktisiddhānta Sarasvatī Ṭhākura kirjutab oma „Anuvṛtti" nime kandvas selgituses „Upadeśāmṛtale", et samastades end mateeriaga, tekivad meis kolme laadi soovid – soov kõneleda, mõistuse soovid või nõudmised ja kehalised nõudmised. Kui elusolend langeb nende kolme iha ohvriks, muutub tema elu kasutuks. Seda, kes osutab neile nõudmistele või ihadele vastupanu, nimetatakse tapasvīks ehk inimeseks, kes praktiseerib askeese. Tänu sellisele askeesile (tapasyale) suudab inimene hoiduda materiaalse energia, Jumala Kõrgeima Isiksuse välise energia ohvriks langemisest.

In his Anuvṛtti explanation of Upadeśāmṛta, Śrīla Bhaktisiddhānta Sarasvatī Ṭhākura writes that our material identification creates three kinds of urges – the urge to speak, the urge or demands of the mind and the demands of the body. When a living entity falls victim to these three types of urges, his life becomes inauspicious. One who practices resisting these demands or urges is called tapasvī, or one who practices austerities. By such tapasya one can overcome victimization by the material energy, the external potency of the Supreme Personality of Godhead.

Kui me räägime soovist kõneleda, peame me siinkohal silmas mõttetut juttu, mida kõnelevad impersonalistidest māyāvādī filosoofid või inimesed, kes sooritavad karmalisi tegevusi (mida tähistatakse terminiga karma-kaṇḍa) või materialistid, kes tahavad lihtsalt nautida elu ilma igasuguste piiranguteta. Kõik selleteemalised kõned ja kirjutised on kõnelemissoovi praktilised avaldumised. Paljud inimesed räägivad rumalusi ja kirjutavad köidete kaupa kasutuid raamatuid. Kõik see on kõnelemissoovi tagajärg. Osutamaks vastupanu sellisele kalduvusele, peame me muutma oma kõne teemaks Śrī Kṛṣṇa. Seda selgitatakse „Śrīmad-Bhāgavatamis" (1.5.10 – 11):

When we refer to the urge to speak, we refer to useless talking, such as that of the impersonal Māyāvādī philosophers, or of persons engaged in fruitive activities (technically called karma-kāṇḍa), or of materialistic people who simply want to enjoy life without restriction. All such talks or literatures are practical exhibitions of the urge to speak. Many people are talking nonsensically and writing volumes of useless books, and all this is the result of the urge to speak. To counteract this tendency, we have to divert our talking to the subject of Kṛṣṇa. This is explained in Śrīmad-Bhāgavatam (1.5.10–11):

na yad vacaś citra-padaṁ harer yaśo
jagat-pavitraṁ pragṛṇīta karhicit
tad vāyasaṁ tīrtham uśanti mānasā
na yatra haṁsā niramanty uśik-kṣayāḥ
na yad vacaś citra-padaṁ harer yaśo
jagat-pavitraṁ pragṛṇīta karhicit
tad vāyasaṁ tīrtham uśanti mānasā
na yatra haṁsā niramanty uśik-kṣayāḥ

„Üksnes Jumal suudab pühitseda kogu universumi atmosfääri, ning sõnad, mis ei kirjelda Tema hiilgust, sarnanevad pühakute arvates vareste palverännaku paigale. Täiuslikud isiksused ei leia sellisest paigast mitte mingeid naudinguid, sest nende elukohaks on transtsendentaalne maailm."

“Those words which do not describe the glories of the Lord, who alone can sanctify the atmosphere of the whole universe, are considered by saintly persons to be like unto a place of pilgrimage for crows. Since the all-perfect persons are inhabitants of the transcendental abode, they do not derive any pleasure there.”

tad-vāg-visargo janatāgha-viplavo
yasmin prati-ślokam abaddhavaty api
nāmāny anantasya yaśo ’ṅkitāni yat
śṛṇvanti gāyanti gṛṇanti sādhavaḥ
tad-vāg-visargo janatāgha-viplavo
yasmin prati-ślokam abaddhavaty api
nāmāny anantasya yaśo ’ṅkitāni yat
śṛṇvanti gāyanti gṛṇanti sādhavaḥ

„Samal ajal on selline kirjandus, mis on täis piiritu ja kõigekõrgema Jumala nime, kuulsuse, kuju ja mängude transtsendentaalse hiilguse kirjeldusi, teistlaadi looming. See on täis transtsendentaalseid sõnu, mille eesmärgiks on tekitada revolutsioon selle maailma eksiteele sattunud tsivilisatsioonis, kus elatakse jumalakartmatut elu. Isegi juhul, kui sellised transtsendentaalsed teosed ei oma täiuslikku vormilist teostust, kuulavad, laulavad ja tunnustavad neid puhastunud isiksused, kes on läbinisti ausad."

“On the other hand, that literature which is full of descriptions of the transcendental glories of the name, fame, forms, pastimes, etc., of the unlimited Supreme Lord is a different creation, full of transcendental words directed toward bringing about a revolution in the impious lives of this world’s misdirected civilization. Such transcendental literatures, even though imperfectly composed, are heard, sung and accepted by purified men who are thoroughly honest.”

Sellest võib järeldada, et üksnes juhul, kui me kõneleme Jumala Kõrgeima Isiksuse pühendunud teenimisest, suudame me hoiduda mõttetust jutust. Me peame alati püüdma kasutada kõnevõimet üksnes eesmärgiga saavutada Kṛṣṇa teadvus.

The conclusion is that only when we talk about devotional service to the Supreme Personality of Godhead can we refrain from useless nonsensical talk. We should always endeavor to use our speaking power solely for the purpose of realizing Kṛṣṇa consciousness.

Mis puudutab püsimatule mõistusele omast rahutust, siis see jaguneb kaheks. Esimene jaotus kannab nimetust avirodha-prīti ehk piiramatu kiindumus ning teine jaotus on virodha-yukta-krodha ehk viha, mis tekib pettumusest. Māyāvādīde filosoofia tunnistamine, karma-vādīde usk oma tegevuse viljadesse ja usk materiaalsetele soovidele tuginevatesse plaanidesse moodustavad avirodha-prīti jaotuse. Jñānīd, karmīd ja materialistlikud planeerijad köidavad tavaliselt tingimustest sõltuvate hingede tähelepanu, ent kui materialistid ei suuda oma plaane täide viia ning nende projektid kohtavad ebaedu, muutuvad nad vihaseks. Materiaalsete soovide täitumata jäämine tekitab viha.

As for the agitations of the flickering mind, they are divided into two divisions. The first is called avirodha-prīti, or unrestricted attachment, and the other is called virodha-yukta-krodha, anger arising from frustration. Adherence to the philosophy of the Māyāvādīs, belief in the fruitive results of the karma-vādīs, and belief in plans based on materialistic desires are called avirodha-prīti. Jñānīs, karmīs and materialistic plan-makers generally attract the attention of conditioned souls, but when the materialists cannot fulfill their plans and when their devices are frustrated, they become angry. Frustration of material desires produces anger.

Samamoodi võib keha nõudmised jagada kolme kategooriasse – nõudmised, mida esitavad keel, magu ja genitaalid. Pole raske märgata, et need kolm organit asuvad kehas füüsiliselt ühel joonel. Kehalised nõudmised saavad alguse keelest. Kui inimene suudab ohjeldada keele nõudmisi, piirates selle tegevust prasādami söömisega, saavutab ta automaatselt kontrolli ka mao ja genitaalide nõudmiste üle. Śrīla Bhaktivinoda Ṭhākura on antud teemal kirjutanud järgmist:

Similarly, the demands of the body can be divided into three categories – the demands of the tongue, the belly and the genitals. One may observe that these three senses are physically situated in a straight line, as far as the body is concerned, and that the bodily demands begin with the tongue. If one can restrain the demands of the tongue by limiting its activities to the eating of prasāda, the urges of the belly and the genitals can automatically be controlled. In this connection Śrīla Bhaktivinoda Ṭhākura says:

śarīra avidyā jāla,     jaḍendriya tāhe kāla,
jīve phele viṣaya-sāgare
tā’ra madhye jihvā ati,     lobhamāyā sudurmati,
tā’ke jetā kaṭhina saṁsāre
śarīra avidyā jāla,     jaḍendriya tāhe kāla,
jīve phele viṣaya-sāgare
tā’ra madhye jihvā ati,     lobhamāyā sudurmati,
tā’ke jetā kaṭhina saṁsāre
kṛṣṇa baḍa dayāmaya,     karibāre jihvā jaya,
sva-prasāda-anna dila bhāi
sei annāmṛta khāo,     rādhā-kṛṣṇa-guṇa gāo,
preme ḍāka caitanya-nitāi
kṛṣṇa baḍa dayāmaya,     karibāre jihvā jaya,
sva-prasāda-anna dila bhāi
sei annāmṛta khāo,     rādhā-kṛṣṇa-guṇa gāo,
preme ḍāka caitanya-nitāi

„Oo, Jumal! See materiaalne keha on tükk teadmatust ning meeled on teerajad, mis viivad surma. Ühel või teisel põhjusel oleme me langenud sellesse materiaalsete meeleliste naudingute ookeani ning kõikidest meeltest kõige täitmatum ja kontrollimatum on keel. Selles maailmas on keele alistamine väga raske. Kuid Sina, kallis Kṛṣṇa, oled sedavõrd lahke meie vastu, et oled andnud meile selle suurepärase prasādami, et aidata meil oma keelt kontrollida. Nüüd söögem prasādamit kuni täieliku rahulduseni ja ülistagem Nende Kõrgeaususi Śrī Rādhāt ja Śrī Kṛṣṇat ning palugem armastusega Jumal Caitanya ja Prabhu Nityānanda abi."

“O Lord! This material body is a lump of ignorance, and the senses are a network of paths leading to death. Somehow or other we have fallen into the ocean of material sense enjoyment, and of all the senses the tongue is the most voracious and uncontrollable. It is very difficult to conquer the tongue in this world, but You, dear Kṛṣṇa, are very kind to us. You have sent this nice prasāda to help us conquer the tongue; therefore let us take this prasāda to our full satisfaction and glorify Your Lordships Śrī Śrī Rādhā and Kṛṣṇa and in love call for the help of Lord Caitanya and Prabhu Nityānanda.”

Eksisteerib kuus rasat (maitset) ning kui inimene laseb end mõnel neist rasadest mõjutada, langeb ta keele nõudmiste kontrolli alla. Mõnedele inimestele meeldib süüa liha, kala, krabisid, mune ja teisi toite, mis on tekkinud seemnest ja verest ning mida süüakse surnud kehade kujul. Teised on seevastu kiindunud juurviljade, ronitaimede, spinati või piimatoodete söömisse, kuid seda kõike siiski vaid oma keele nõudmiste rahuldamiseks. Kṛṣṇa teadvust praktiseeriv inimene peab loobuma söömisest oma meelelise rahulduse nimel, sealhulgas liialt suure koguse selliste maitseainete nagu ts̆illi ja tamarind kasutamisest. Beetlilehtede ning -pähklite ning nendest valmistatavas närimissegus kasutatavate maitseainete, haritakī, tubaka, LSD, marihuaana, oopiumi, alkoholi, kohvi ja tee tarbimine tähendab keelatud kalduvuste rahuldamist. Kui me suudame teha oma harjumuseks süüa üksnes Kṛṣṇale pakutud toitu, siis on meil võimalik pääseda māyā ohvriks langemisest. Jumal Kṛṣṇa Ise on andnud meile ettekirjutuse, milliseid toite sobib Temale pakkuda – nendeks on juurviljad, teraviljad, puuviljad, piimasaadused ja vesi. Kui inimene sööb aga prasādamit üksnes selle hõrgutava maitse pärast ja sööb seetõttu liiga palju, langeb ta samuti keele nõudmiste ohvriks. Śrī Caitanya Mahāprabhu õpetas meile, et väga maitsvaid toite tuleb vältida isegi juhul, kui tegu on prasādamiga. Kui me pakume jumalusele maitsvaid toite kavatsusega neid hõrgutavaid roogi seejärel ise süüa, siis on meie tegevus suunatud keele nõudmiste rahuldamisele. Ning ka siis, kui me võtame vastu rikka inimese küllakutse põhjusel, et ta pakub meile maitsvaid toite, püüame me tegelikult rahuldada vaid keele nõudmisi. „Caitanya-caritāmṛtas" (Antya 6.227) öeldakse:

There are six kinds of rasas (tastes), and if one is agitated by any one of them, he becomes controlled by the urges of the tongue. Some persons are attracted to the eating of meat, fish, crabs, eggs and other things produced by semen and blood and eaten in the form of dead bodies. Others are attracted by eating vegetables, creepers, spinach or milk products, but all for the satisfaction of the tongue’s demands. Such eating for sense gratification – including the use of extra quantities of spices like chili and tamarind – is to be given up by Kṛṣṇa conscious persons. The use of pan, haritakī, betel nuts, various spices used in pan-making, tobacco, LSD, marijuana, opium, liquor, coffee and tea is indulged in to fulfill illicit demands. If we can practice accepting only remnants of food offered to Kṛṣṇa, it is possible to get free from māyā’s victimization. Vegetables, grains, fruits, milk products and water are proper foods to offer to the Lord, as Lord Kṛṣṇa Himself prescribes. However, if one accepts prasāda only because of its palatable taste and thus eats too much, he also falls prey to trying to satisfy the demands of the tongue. Śrī Caitanya Mahāprabhu taught us to avoid very palatable dishes even while eating prasāda. If we offer palatable dishes to the Deity with the intention of eating such nice food, we are involved in trying to satisfy the demands of the tongue. If we accept the invitation of a rich man with the idea of receiving palatable food, we are also trying to satisfy the demands of the tongue. In Caitanya-caritāmṛta (Antya 6.227) it is stated:

jihvāra lālase yei iti-uti dhāya
śiśnodara-parāyaṇa kṛṣṇa nāhi pāya
jihvāra lālase yei iti-uti dhāya
śiśnodara-parāyaṇa kṛṣṇa nāhi pāya

„Inimene, kes tormab ringi, püüdes rahuldada oma keelt ning kes on alati kiindunud mao ja genitaalide soovide rahuldamisse, ei suuda jõuda Kṛṣṇani."

“That person who runs here and there seeking to gratify his palate and who is always attached to the desires of his stomach and genitals is unable to attain Kṛṣṇa.”

Nagu eespool öeldud, keel, kõht ja genitaalid asuvad kõik ühel joonel ja kuuluvad samasse kategooriasse. Jumal Caitanya rääkis: bhāla nā khaibe āra bhāla nā paribe. „Ärge kunagi kandke luksuslikke rõivaid ja ärge sööge hõrgutavaid roogi." (Cc. Antya 6.236)

As stated before, the tongue, belly and genitals are all situated in a straight line, and they fall in the same category. Lord Caitanya has said, bhāla nā khāibe āra bhāla nā paribe: “Do not dress luxuriously and do not eat delicious foodstuffs.” (Cc., Antya 6.236)

Sellise analüüsi põhjal võib järeldada, et haige magu on üheks tunnuseks sellest, et inimene ei oma kontrolli kõhu soovide üle. Kui me soovime süüa rohkem kui vaja, tekitame me oma elus automaatselt suurel hulgal ebamugavusi. Kui me aga peame kinni paastudest sellistel päevadel nagu ekādaśī ja janmāṣṭami, suudame me kõhu nõudeid ohjeldada.

Those who suffer from diseases of the stomach must be unable to control the urges of the belly, at least according to this analysis. When we desire to eat more than necessary we automatically create many inconveniences in life. However, if we observe fasting days like Ekādaśī and Janmāṣṭamī, we can restrain the demands of the belly.

Mis puudutab genitaalide ihasid, siis jagunevad ka need kahte kategooriasse – kohaseks ja sündsusetuks ehk seaduslikuks ja ebaseaduslikuks seksuaaleluks. Kui mees jõuab sugulise küpsuseni, võib ta vastavalt śāstrates antud reeglitele abielluda ning kasutada oma genitaale korralike laste sigitamiseks. See on seaduslik ja religioosne. Vastasel juhul võib juhtuda, et ta laseb genitaalide rahuldamiseks käiku mitmed kunstlikud vahendid, loobudes seejuures kõikidest piirangutest. Kui inimene astub aga ebaseaduslikku seksuaalellu, mille hulka śāstrates loetakse nii vahetu seksuaalvahekord kui ka sellest mõtlemine, selle planeerimine, sellest rääkimine või genitaalide rahuldamine kunstlike vahenditega, satub ta māyā küüniste vahele. Need juhendused puudutavad mitte ainult perekondlikke inimesi, vaid ka tyāgīsid ehk loobumusliku elukorralduse kohaselt elavaid isiksusi. Śrī Jagadānanda Paṇḍita kirjutab oma raamatu „Prema-vivarta" seitsmendas peatükis:

As far as the urges of the genitals are concerned, there are two – proper and improper, or legal and illicit sex. When a man is properly mature, he can marry according to the rules and regulations of the śāstras and use his genitals for begetting nice children. That is legal and religious. Otherwise, he may adopt many artificial means to satisfy the demands of the genitals, and he may not use any restraint. When one indulges in illicit sex life, as defined by the śāstras, either by thinking, planning, talking about or actually having sexual intercourse, or by satisfying the genitals by artificial means, he is caught in the clutches of māyā. These instructions apply not only to householders but also to tyāgīs, or those who are in the renounced order of life. In his book Prema-vivarta, chapter seven, Śrī Jagadānanda Paṇḍita says:

vairāgī bhāi grāmya-kathā nā śunibe kāne
grāmya-vārtā nā kahibe yabe milibe āne


svapane o nā kara bhāi strī-sambhāṣaṇa
gṛhe strī chāḍiyā bhāi āsiyācha vana


yadi cāha praṇaya rākhite gaurāṅgera sane
choṭa haridāsera kathā thāke yena mane


bhāla nā khāibe āra bhāla nā paribe
hṛdayete rādhā-kṛṣṇa sarvadā sevibe
vairāgī bhāi grāmya-kathā nā śunibe kāne
grāmya-vārtā nā kahibe yabe milibe āne


svapane o nā kara bhāi strī-sambhāṣaṇa
gṛhe strī chāḍiyā bhāi āsiyācha vana


yadi cāha praṇaya rākhite gaurāṅgera sane
choṭa haridāsera kathā thāke yena mane


bhāla nā khāibe āra bhāla nā paribe
hṛdayete rādhā-kṛṣṇa sarvadā sevibe

„Mu kallis vend, olles vastu võtnud loobumusliku elukorralduse, ei tohiks sa kuulata jutte tavalistel maistel teemadel, ja teistega kohtudes ei tohiks sa ka ise sellistel teemadel kõneleda. Ära mõtle naistest isegi unes. Sa oled vastu võtnud loobumusliku elukorralduse tõotusega, mis keelab sulle naistega suhtlemise. Kui sa soovid suhelda Śrī Caitanya Mahāprabhuga, pead sa alati meeles pidama, mis juhtus Choṭa Haridāsaga, kelle Jumal hülgas. Ära soo hõrgutavaid roogi ega kanna peeneid rõivaid. Ole alati alandlik ja teeni Nende Kõrgeaususi Śrī Rādhāt ja Śrī Kṛṣṇat oma südame sügavustes."

“My dear brother, you are in the renounced order of life and should not listen to talk about ordinary worldly things, nor should you talk about worldly things when you meet with others. Do not think of women even in dreams. You have accepted the renounced order of life with a vow that forbids you to associate with women. If you wish to associate with Caitanya Mahāprabhu, you must always remember the incident of Choṭa Haridāsa and how he was rejected by the Lord. Do not eat luxurious dishes or dress in fine garments, but always remain humble and serve Their Lordships Śrī Śrī Rādhā-Kṛṣṇa in your heart of hearts.”

Kokkuvõtteks võib öelda, et inimest, kes suudab kontrollida nii kõnet, mõistust, viha, keelt, kõhtu kui ka genitaale, tuleb nimetada svāmīks või gosvāmīks. Sõna svāmī tähendab „valitseja" ja gosvāmī tähendab „go ehk meelte valitseja". Kui inimene võtab vastu loobumusliku elukorralduse, omandab ta automaatselt tiitli svāmī. See aga ei tähenda, et temast saab oma suguvõsa, kogukonna või ühiskonna valitseja – ta peab olema oma meelte valitseja. Seni, kuni inimene ei ole oma meelte valitseja, tuleb teda nimetada mitte gosvāmīks, vaid go-dāsaks – meelte teenriks. Järgides Vṛndāvana kuue Gosvāmī eeskuju peavad kõik svāmīd ja gosvāmīd rakendama end armastusega ja täielikult Jumala transtsendentaalsesse teenimisse. Go-dāsad teevad vastupidist – nemad teenivad oma meeli ja materiaalset maailma. Selles seisneb kogu nende tegevus. Prahlāda Mahārāja kirjeldas go-dāsasid sõnaga adānta-go, mis viitab isikule, kelle meeled ei ole allutatud kontrollile. Adānta-go jaoks ei ole võimalik Kṛṣṇa teenriks saamine. Prahlāda Mahārāja räägib „Śrīmad-Bhāgavatamis" (7.5.30):

The conclusion is that one who can control these six items – speech, mind, anger, tongue, belly and genitals – is to be called a svāmī or gosvāmī. Svāmī means master, and gosvāmī means master of the go, or senses. When one accepts the renounced order of life, he automatically assumes the title of svāmī. This does not mean that he is the master of his family, community or society; he must be master of his senses. Unless one is master of his senses, he should not be called gosvāmī but go-dāsa, servant of the senses. Following in the footsteps of the Six Gosvāmīs of Vṛndāvana, all svāmīs and gosvāmīs should fully engage in the transcendental loving service of the Lord. As opposed to this, the go-dāsas engage in the service of the senses or in the service of the material world. They have no other engagement. Prahlāda Mahārāja has further described the go-dāsa as adānta-go, which refers to one whose senses are not controlled. An adānta-go cannot become a servant of Kṛṣṇa. In Śrīmad-Bhāgavatam (7.5.30), Prahlāda Mahārāja has said:

matir na kṛṣṇe parataḥ svato vā
mitho ’bhipadyeta gṛha-vratānām
adānta-gobhir viśatāṁ tamisraṁ
punaḥ punaś carvita-carvaṇānām
matir na kṛṣṇe parataḥ svato vā
mitho ’bhipadyeta gṛha-vratānām
adānta-gobhir viśatāṁ tamisraṁ
punaḥ punaś carvita-carvaṇānām

„Nende jaoks, kes on otsustanud jätkata oma eksistentsi selles materiaalses maailmas meeleliste naudingute nimel, ei ole Kṛṣṇa teadvuseni jõudmine võimalik ei isiklike jõupingutuste, teiste inimeste juhenduste ega ühiste arutelude abil. Ohjeldamatud meeled tirivad neid teadmatuse pimedaimatesse regioonidesse ning nõnda sooritavad nad hullumeelsetena tegevusi, mille kohta öeldakse „läbi näritu uuesti närimine."

“For those who have decided to continue their existence in this material world for the gratification of their senses, there is no chance of becoming Kṛṣṇa conscious, not by personal endeavor, by instruction from others or by joint conferences. They are dragged by the unbridled senses into the darkest region of ignorance, and thus they madly engage in what is called ‘chewing the chewed.’”