Skip to main content

Kuues Mantra

Mantra Six

Tekst

Texte

yas tu sarvāṇi bhūtāny
ātmany evānupaśyati
sarva-bhūteṣu cātmānaṁ
tato na vijugupsate
yas tu sarvāṇi bhūtāny
ātmany evānupaśyati
sarva-bhūteṣu cātmānaṁ
tato na vijugupsate

Synonyms

Synonyms

yah — see kes; sarvāṇi — kõik; bhūtāni — elusolendid; ātmani — suhtes Kõigekõrgema Jumalaga; eva — ainult; anupaśyati — vaatleb süstemaatiliselt; sarva-bhūteṣu — igas elusolendis; ca — samuti; ātmānam — Ülihing; tataḥ — siis; na — ei; vijugupsate — midagi vihkama.

yaḥ : celui qui ; tu : mais ; sarvāṇi : tous ; bhūtāni : les êtres vivants ; ātmani : en relation avec le Seigneur Suprême ; eva : seulement ; anupaśyati : observe de façon systématique ; sarva-bhūteṣu : en chaque être vivant ; ca : et ; ātmānam : l’Âme Suprême ; tataḥ : par suite ; na : ne pas ; vijugupsate : hait quiconque.

Translation

Translation

Ainult see, kes näeb kõike ühenduses Kõrgeima Jumalaga olevat ja kes näeb kõike tema lahutamatu osana ja selles kõiges Kõrgeimat Jumalat, ei tunneta iial vihkamist mitte kellegi ja mitte millegi vastu.

Celui qui voit tout en relation avec le Seigneur Suprême, qui voit que tous les êtres font partie intégrante du Seigneur et qui voit le Seigneur en tout, celui-là ne hait rien ni personne.

Purport

Purport

Siin on mahā-bhāgavata seletus. See on suur isiksus, kes näeb kõike ühenduses Kõrgema Jumala Isiksusega. On kolm astet Jumala Kõrgeima Isiksuse kohaloleku tunnetamisel. Neist esimene, kaniṣṭha-adhikārī, on isik, kes on Jumala tunnetamise madalaimal astmel, kes läheb palvetamiseks ühte kohta, nagu näiteks templisse, kirikusse või mosheesse, vastavalt oma usu tüübile ning palvetab seal pühakirja ettekirjutuste kohaselt. Sellised usklikud arvavad, et Jumal asub palvetamise kohas ja ei kusagil mujal. Sellised pühendunud ei saa jõuda äratundmisele, ega mõista ka Kõrgeima Jumala tunnetamise tingimusi. Nad järgivad rutiinselt eeskirju ning tülitsevad omavahel, väites, et üks kindel palvetamise viis on teistest parem. Neid kaniṣṭha-adhikārīsid, kes on pühendumise madalamail astmel, nimetatakse materialistlikeks pühendunuiks ehk neiks, kes parasjagu püüavad ületada materiaalsuse piiri, et jõuda vaimsele tasemele.

Ce mantra décrit le mahā-bhāgavata, la grande âme qui voit tout en relation avec Dieu, la Personne Suprême. Il existe trois niveaux de perception du Seigneur. Les kaniṣṭha-adhikārīs, au niveau le plus bas, se rendent dans le lieu de culte assigné par leur religion (temple, église, mosquée…) afin d’y accomplir les divers rites prescrits par leurs Écritures respectives. Ils croient que le Seigneur n’est présent qu’au lieu du culte et sont incapables de juger du degré de dévotion des autres croyants, ni de discerner qui a réalisé Dieu. Ils suivent des pratiques routinières et se querellent parfois entre eux, estimant tel ou tel culte supérieur à un autre. Ces kaniṣṭha-adhikārīs sont des dévots encore très matérialistes qui essaient seulement de dépasser le matériel pour arriver au plan spirituel.

Kaniṣṭha-adhikārīdest järgmisel astmel on madhyama-adhikārīd. Nemad järgivad ühenduses Kõrgeima Jumalaga järgnevat nelja põhimõtet: 1) Nad näevad kõigepealt Kõrgeimat Jumalat, 2) Nad näevad järgmisena Jumalaile pühendunuid, 3) Nad näevad ka rumalaid, kellel pole mingeid teadmisi Jumalast, 4) Nad näevad ateiste, kes ei usu Jumalasse ning kes vihkavad pühendunuid.

Madhyama-adhikārī pühendunu suhtub ülalmainitud nelja põhimõttesse erinevalt. Ta armastab palavalt Jumalat, pidades Teda armastuse objektiks ning loob sõprust teiste pühendunutega. Ta püüab äratada uinuvat Jumalaarmastust rumalate südameis, kuid ei lähene ateistidele, kes hakkavad neid pilkama juba ainuüksi Jumala nime kuuldes.

Viennent ensuite les madhyama-adhikārīs, dont le niveau de réalisation se situe au second stade. Ils font la distinction entre quatre catégories d’êtres : 1) Dieu, le Seigneur Suprême, 2) les dévots du Seigneur, 3) les innocents, ceux qui n’ont aucune connaissance de Dieu, et 4) les athées sans foi et pleins de haine pour les dévots. Envers chacun d’eux les madhyama-adhikārīs adoptent une attitude différente. Ils adorent le Seigneur, considérant qu’Il est le seul objet de leur amour, et se lient d’amitié avec Ses serviteurs ; ils tentent d’éveiller l’amour de Dieu qui dort dans le cœur des innocents, mais ne s’approchent pas des athées, de ceux qui vont jusqu’à se moquer du nom du Seigneur.

Madhyama-adhikārīst kõrgemal astmel on uttama-adhikārī, too, kes näeb kõike olevana ühenduses Jumalaga. Ta ei tee erilist vahet ateisti ja teoisti vahel, vaid näeb kõike ühenduses Jumalaga. Ta teab, et paljuõppinud brāhmaṇi ning tänaval hulkuva koera vahel pole erilist vahet, sest mõlemad on jumalast, ehkki oma tegude tulemustena erinevas kehastustes. Brāhmaṇ, Jumala osake, ei ole Jumala poolt antud vähest vabadust valesti kasutanud, kuid koer on seda teinud ning seega saanud karistada looduse seaduse poolt, saades koera kuju. Mõtlemata koera ja brāhmaṇi tegudest, püüab uttama-adhikārī olla hea mõlema vastu. Sellist õppinud Jumalale pühendunut ei vii eksiteele nende materiaalsed kujud.

Au-dessus du madhyama-adhikārī se trouve l’uttama-adhikārī, qui lui voit tout en relation avec le Seigneur Suprême. Il ne fait aucune distinction entre le croyant et l’athée, les voyant tous deux comme partie intégrante de Dieu. Il sait qu’en essence aucune différence n’existe entre un brāhmaṇa érudit et un chien des rues, car bien qu’enfermés dans des corps différents en raison de leur karma respectif, ils sont chacun une infime partie du Seigneur. Parce qu’il sut faire bon usage de l’infime indépendance que le Seigneur lui avait accordée, le premier acquit un corps de brāhmaṇa alors que le second, pour avoir mal utilisé cette indépendance, se trouva puni par les lois de la nature et emprisonné dans le corps d’un chien. Sans tenir compte des mérites respectifs du brāhmaṇa et de l’animal, l’uttama-adhikārī essaie de faire du bien aux deux. Un dévot d’une telle sagesse ne se laisse pas tromper par l’apparence extérieure du corps mais, au contraire, est attiré par l’étincelle spirituelle qui l’anime. 

Need, kes usuvad kõige ühtsusesse ja loovad sõprust nagu uttama-adhikārī, kuid kelle käitumine puudutab vaid keha, on vaid võltsid filantroobid. Üleüldise vendluse põhimõtet tuleb õppida uttama-adhikārīlt ja mitte rumalailt inimestelt, kellel pole õiget ettekujutlust ei Üksikhingest ega Ülihingest, Kõrgeima Jumala levimisest ega tema olemisest kõikjal.

Ceux qui imitent l’uttama-adhikārī en faisant montre de sentiments de fraternité et de solidarité, mais ne prennent en considération que le corps matériel, sont de faux philanthropes. La vraie notion de fraternité universelle doit être acquise auprès d’un authentique uttama-adhikārī, non d’utopistes qui ignorent tout de l’âme distincte et de l’Âme Suprême, l’omniprésente émanation de Dieu.

Antud mantras on selgelt öeldud, et inimene peab vaatlema või nägema. See tähendab, et peab järgima ācāryat, täiuslikkuseni jõudnud õpetajat. Täpne vaste sellele on anupaśyati. Paśyati tähendab jälgimist. Vaatlema ei pea mitte ainult silmadega. Silmad ei näe oma materiaalsete puuduste tõttu midagi korralikult. Ei ole võimalik näha, võtmata kuulda kõrgeimat allikat. Kõrgeim allikas on Vedalik tarkus, millest on rääkinud Jumal Ise. See tõde on meieni jõudnud jüngrite kaudu; Jumalalt Brahmāle, Brahmālt Nāradale, Nāradalt Vyāsale ja Vyāsalt paljudele tema õpilastele. Varem polnud tarvidust Vedade sõnumit kirja panna, sest inimesed olid intelligentsemad ja nende mälu oli parem, nad võisid õpetust järgida, olles kuulnud vaid ühe korra vaimse õpetaja sõnu.

Ce mantra indique clairement qu’il faut « observer », regarder de façon systématique. Le mot anupaśyati (anu,« suivre » et paśyati, « observer ») signifie en effet qu’il ne faut pas voir les choses telles que l’œil nu nous les montre, mais suivre les ācāryas d’une authentique lignée et voir par leur intermédiaire. L’œil imparfait ne permet pas de voir les choses telles qu’elles sont ; on ne peut percevoir la vérité que si on la reçoit d’une source supérieure, et la plus haute source de vérité est le savoir védique, émis par le Seigneur Lui-même. Cette vérité fut transmise par une succession de maître à disciple qui, depuis le Seigneur Lui-même, se poursuivit avec Brahmā, Nārada, Vyāsadeva et bien d’autres, jusqu’à nos jours. Aux temps védiques, il n’était pas nécessaire de mettre le message des Vedas sous forme écrite, car l’homme, plus intelligent et doué d’une mémoire plus développée qu’aujourd’hui, pouvait assimiler et suivre les instructions données en ne les ayant entendues qu’une seule fois des lèvres d’un maître spirituel authentique.

Praegusel ajal on palju pühakirjade kommentaare, kuid enamus neist ei ole kooskõlas Śrīla Vyāsadevaga, kes algselt õpetas Vedaliku tarkust. Lõplik, kõige täiuslikum ja hiilgavam Śrīla Vyāsadeva töö on "Śrīmad-Bhāgavatam", mis on "Vedānta-sūtra" õige kommentaar. Samuti on olemas "Bhagavad-gītā", kus on Vyāsadeva poolt kirja pandud Jumala enese sõnad. Need on tähtsaimad pühakirjad ning kõik ülejäänud kommentaarid, mis ei kinnita "Gītā" või "Śrīmad-Bhāgavatami" põhimõtteid, ei ole usaldusväärsed. Upaniṣadid, "Vedānta", Veda, "Bhagavad-gītā" ja "Śrīmad- Bhāgavatami" vahel on täielik kooskõla. Seetõttu ei tohiks keegi teha järeldusi Vedade kohta ilma Vyāsadeva liini liikmete õpetuseta või vähemalt nende nõuandeta, kes usuvad Jumala Isiksusse ning Tema erinevatesse energiatesse.

À l’heure actuelle, il existe de nombreux commentaires sur les Écritures révélées, mais la plupart d’entre eux ne suivent pas la lignée disciplique issue de Śrīla Vyāsadeva qui, le premier, compila la sagesse védique. Son œuvre finale, la plus parfaite et la plus sublime, est le Śrīmad-Bhāgavatam, le commentaire naturel du Vedānta-sūtra. Ce fut lui, aussi, qui transcrivit la Bhagavad-gītā, faite des paroles mêmes du Seigneur. Ce sont là les Écritures les plus importantes, et tout autre commentaire en contradiction avec les principes de la Bhagavad-gītāet du Śrīmad-Bhāgavatam est dépourvu d’autorité. Les enseignements des Upaniṣads, du Vedānta-sūtra, des Vedas, de la Bhagavad-gītā et du Śrīmad-Bhāgavatam sont tous en parfaite harmonie. Par conséquent, à moins d’avoir été initié au savoir par un maître de la lignée de Vyāsadeva, croyant en la Personnalité de Dieu et en Ses diverses énergies telles que les décrivent l’Īśopaniṣad, personne n’est apte à commenter les Vedas.

Ainult vabanenud seisundisse jõudnu võib "Gītā" (6.9) järgi saada uttama-adhikārīka ning on võimeline nägema kõigis olendeis oma vendi. Sellest ei saa aru saada poliitikud, kellel on alati materiaalsed eesmärgid. Vabanenud seisundi jäljendamine on välise keha teenimine näiteks kuulsuse või millegi muu taolise saavutamiseks, kuid see ei teeni vaimset hinge. Sellised jäljendajad ei tea midagi vaimsest maailmast. Uttama-adhikārī näeb igas olendis hinge ning teenib teda nagu hinge, millega kaasneb automaatselt kõik väline.

Selon la Bhagavad-gītā (18.54), seul l’homme ayant déjà atteint la libération spirituelle (brahma-bhūta) peut devenir un uttama-adhikārī et voir tous les êtres vivants comme ses propres frères. Les politiciens cupides d’aujourd’hui ne peuvent avoir cette vision. Même s’ils servent autrui au niveau du corps pour en tirer gloire ou autre avantage matériel, ceux qui ne font qu’imiter l’uttama-adhikārī ne rendent aucun service à l’âme spirituelle et n’ont aucune connaissance du monde spirituel. L’uttama-adhikārī, pour sa part, voit l’âme dans le corps de chaque être ; et quand il sert son prochain, c’est à elle qu’il s’adresse, comblant du même coup les besoins matériels et spirituels de ses frères.