Skip to main content

Seitsmeteistkümnes Mantra

Mantra Dix-sept

Tekst

Texte

vāyur anilam amṛtam
athedaṁ bhasmāntaṁ śarīram
oṁ krato smara kṛtaṁ smara
krato smara kṛtaṁ smara
vāyur anilam amṛtam
athedaṁ bhasmāntaṁ śarīram
oṁ krato smara kṛtaṁ smara
krato smara kṛtaṁ smara

Synonyms

Synonyms

vāyuḥ — eluõhk; anilam — kogu õhu mahuti; amṛtam — hävimatu; atha — nüüd; idam — see; bhasmāntam — peale tuhaks põletamist; śariram — keha; oṁ — O Jumal; kratah — ohverduste nautija; smara — palun mäleta; kṛtam — kõike, mida ma olen teinud; smara — palun mäleta; kṛtaḥ — Kõrgeim osasaaja; smara — palun mäleta; kṛtam — kõike, mida ma olen teinud Sinu heaks; smara — palun mäleta.

vāyuḥ : le souffle vital ; anilam : la totalité de l’air ; amṛtam : indestructible ; atha : maintenant ; idam : ce ; bhasmāntam : après avoir été réduit en cendres ; śarīram : le corps ; oṁ : ô Seigneur ; krataḥ : ô bénéficiaire de tous les sacrifices ; smara : s’il Te plaît, souviens-Toi ; kṛtam : tout ce que j’ai fait ; smara : s’il Te plaît, souviens-Toi ; krataḥ : ô bénéficiaire suprême ; smara : s’il Te plaît, souviens-Toi ; kṛtam : tout ce que j’ai fait pour Toi ; smara : s’il Te plaît, souviens-Toi.

Translation

Translation

Las see kõdunev keha põleb tuhaks, las eluõhk seguneb kogu ülejäänud õhuga. O, mu Jumal nüüd palun sind, tuleta meelde kõik mu ohvrid ja kuna Sina oled see, kellele on kõik ohvrid määratud, palun Sind, meenuta, mida ma olen Sinu heaks teinud.

Que ce corps éphémère soit réduit en cendres et que son souffle vital se fonde dans la totalité de l’air. Maintenant, ô Seigneur, souviens-Toi, je T’en prie, de tous mes sacrifices ; n’oublie pas, Toi le bénéficiaire ultime, tout ce que j’ai fait pour Toi.

Purport

Purport

See ajutine materiaalne keha on kindlalt võõras riietus. "Bhagavad-gītās" (2.13, 18.30) on selgelt öeldud, et peale materiaalse keha hävingut elusolend ei hävine ega kaota ka oma identiteeti. Seetõttu pole elusolend kunagi isikusetu ega vormitu, vastupidi — vormitu on too materiaalne kest, mis võtab enesele hävimatu isiksuse kuju. Ükski elusolend ei ole vormitu, millisena kujutavad teda enesele ette väheste teadmistega inimesed. Sellist arvamust kinnitab ka "Śrī Īśopaniṣadi" seitsmeteistkümnes mantra, kus on öeldud, et elusolend eksisteerib ka peale materiaalse keha olematuks muutumist.

Le corps matériel éphémère est certainement pour nous un vêtement étranger. La Bhagavad-gītā(2.20) établit clairement que l’être survit à la destruction du corps matériel et qu’il ne perd jamais son identité propre, ce que confirme ce mantra de la Śrī Īśopaniṣad. L’âme n’est jamais impersonnelle et dépourvue de forme, comme le croient les ignorants ; c’est au contraire le corps matériel qui n’a pas de forme en soi et doit prendre la forme que l’âme immortelle lui impose. Ce mantra démontre que l’être vivant continue d’exister après la destruction du corps.

Materiaalses maailmas on materiaalse looduse suurepärane töökoda, milles luuakse kõige erinevamaid elusolendite kehi vastavalt nende meelte rahuldamise kalduvustele. See, kes tahtis proovida väljaheidete maitset, saab keha, mis vastab taolisele kalduvusele, sea keha. Tiigril on selline keha, et ta saab elada teiste loomade verd nautides ja nende liha süües. Inimolend pole määratud sööma ei väljaheiteid ega liha, sest tema hammaste kuju on teistsugune. Ka puudub tal vähemgi tahtmine väljaheidete maitsmiseks, seda ka isegi kõige algelisema eluviisi juures. Inimeste hammaste ehitus on selline, et nad saavad närida puu-ja juurvilju. Neil on kaks silmahammast nii, et nad saavad süüa ka liha.

La nature matérielle façonne merveilleusement les corps selon les désirs de chaque être vivant. Celui qui désire manger des ordures obtiendra un corps approprié, tel celui d’un porc, et celui qui aime se nourrir de sang et de chair deviendra un tigre pourvu de crocs et de griffes. Mais l’être humain, lui, n’a pas été créé pour se nourrir de chair animale et même dans son état le plus primitif, il n’a aucune attirance pour les immondices. Les dents de l’homme sont faites pour croquer et mâcher des fruits et des légumes, bien qu’il ait deux canines, permettant aux hommes primitifs de manger de la viande s’ils le désirent.

Loomade ja inimeste kehad on elusolendeile mitteomased ja vahetuvad vastavalt olendi meelte rahuldamise soovile. Tolles evolutsiooni tsüklis vahetatakse neid kehi üksteise järel: vees elunevast olendist, ajal kui maailm on kaetud veega kuni taime eluni, taimest ussini, ussist linnuni, linnust loomani, ja loomast inimeseni. Elu kõrgeim arenguaste on inimese kujul, kus see omab kogu vaimse tarkuse teadvust. Kõrgeimat vaimset arenguastet on kirjeldatud antud mantras: inimene peab loobuma sellest kehast, mis saab tuhaks ja laskma hingeõhul seguneda õhu igavese reservuaariga. Elusolendi tegusid viib ellu mitmesugune õhu liikumine ning kokkuvõtlikult nimetatakse seda prāṇa-vāyuks. Yogīd õpivad kontrollima keha õhku ning hing on mõeldud tõusma ühest õhuringist teiseni, kuni ta jõuab brahma-randhrani, ehk kõrgeima õhuringini. Siis võib täiuslik yogī kanda end üle sellele planeedile, millisele ta soovib minna. Protsess seisneb ühe keha loobumisest ja teise üleminekus ning selliste kehade vahetamise kõrgeim täiuslikkus on võimalik, kui elusolend on võimeline materiaalsest kehast üldse loobuma, nagu on viidatud antud mantras. Sel juhul võib ta siseneda vaimsesse atmosfääri, kus ta arendab välja täielikult erineva, vaimse keha, mis ei pea kunagi läbi tegema surma ega muundamisi.

Mais qu’ils soient humains ou animaux, ces corps sont étrangers à l’être vivant et changent selon la forme de jouissance qu’ils convoitent. Les êtres transmigrent d’un corps à un autre à travers le cycle d’évolution des espèces, passant des formes aquatiques (lorsque la terre était recouverte par les eaux) aux formes végétales, des végétaux aux reptiles, aux oiseaux, aux mammifères terrestres, pour finalement obtenir la forme humaine. Lorsqu’elle possède la connaissance spirituelle, on considère la forme humaine comme la plus évoluée des espèces vivantes ; ce mantra décrit cette spiritualité à son plus haut stade de développement : il faut savoir quitter le corps matériel, bientôt réduit en cendres, et laisser le souffle vital se fondre dans l’éternelle totalité de l’air. Le corps entre en mouvement sous l’effet de différentes sortes d’airs subtils, réunis sous le nom global de prāṇa-vāyu. Les yogīs apprennent, en maîtrisant ces souffles, à amener l’âme d’un centre vital à un autre, jusqu’au brahma-randhra, le plus élevé d’entre eux. De là, le yogī accompli peut quitter son corps et se rendre sur la planète de son choix. Ce processus consiste à quitter un corps matériel pour en reprendre un autre. Mais, comme l’indique ce mantra, la plus haute perfection est atteinte lorsqu’on abandonne pour toujours son enveloppe charnelle, et qu’on accède au monde spirituel où l’on obtient un corps d’un genre tout à fait différent — un corps purement spirituel, qui n’est sujet ni au changement ni à la mort.

Selles materiaalses maailmas peab inimene vahetama materiaalse looduse sunnil oma keha vastavalt meelte rahuldamise soovile. Selliste soovide väljenduseks on elu väljendus erinevate liikide kujul, alates eosest kuni kõige täiuslikumate materiaalsete kehadeni, nagu Brahmā ja pooljumalad. Neil kõigil on materiaalsed kehad, millel on erinev vorm ja erinev intelligents. Tark isik näeb ühtsust mitte kehade erinevuses, vaid vaimses ühtsuses. Vaimne säde, mis on Kõigekõrgema Jumala osake, on sama nii sea kui pooljumala kehas. Kehad on erinevad vastavalt elusolendite jumalakartlikele või siis pahelistele tegudele. Inimkeha on hästi arenenud ja teadlik iseenese ehitusest ning kõige täiuslikum inimene alistub peale mitmeid arenenud ümbersünde Jumalale, Vedade õpetust järgides. Teadmise kultuur jõuab täiuslikkuseni alles siis, kui ta jõuab punktini, kus ta alistub Kõigekõrgemale Jumalale, keda hüütakse Vāsudevaks. Kuid siis, kui teadvustatakse oma vaimset identsusest ja sellega ei kaasne teadmine, et elusolendid on terviku identsed osad, millest kunagi ei saa tervikut, langeb too olend uuesti alla materiaalsesse atmosfääri, isegi peale seda kui ta on saanud üheks brahmajyotiga.

En ce monde, la nature nous force à transmigrer d’un corps à l’autre selon nos désirs matériels. Chaque être, du microbe au deva, possède un corps fait de matière façonnée de diverses manières en conformité avec ses désirs. L’homme intelligent voit l’unité non pas dans la variété des corps, mais dans leur identité spirituelle. Qu’elle habite le corps d’un porc ou d’un deva, l’âme est toujours la même : elle demeure une partie intégrante de Dieu.

Les divers corps traduisent les actes passés de l’être, coupables ou vertueux. Le corps humain, quant à lui, est très évolué et possède une conscience totalement développée. Selon la Bhagavad-gītā (7.19), la forme achevée de la conscience se manifeste par l’abandon total au Seigneur Suprême, et une telle perfection ne peut s’atteindre qu’après avoir cultivé la connaissance au long d’innombrables existences. Le simple fait de réaliser notre identité spirituelle ne suffit pas ; il faut arriver au point de comprendre que l’âme est une parcelle infime et éternelle de Dieu et qu’elle ne peut jamais devenir le Tout, sans quoi on doit revenir à nouveau dans l’univers matériel, même après s’être fondu dans le brahmajyoti.

Brahmajyoti, mida kiirgab Jumala transtsendentaalne keha, on tulvil sädemeid. Vaimsed sädemed, indiviidid, kes tajuvad oma eksistentsi täielikult, soovivad vahel saada meelte nautijateks ning nii saavad nad koha materiaalses maailmas, muutudes valekäskijateks, kes alluvad tegelikult soovide sunnile. Too ülemvõimu ihaldamine on elusolendi materiaalne haigus ning taolise meelte rahuldamise tungi tõttu rändab ta selles materiaalses maailmas läbi erinevate kehade. Seetõttu ei ole brahmajyotiga üheks saamine veel küps tarkus. Täiuslikkuse kõrgeim aste on Täielik Jumalale alistumine ning vaimse teenimise arendamine.

Comme nous l’avons appris au cours des mantras précédents, le brahmajyoti qui émane du corps spirituel du Seigneur est peuplé d’un nombre infini d’étincelles spirituelles, pleinement conscientes de leur existence individuelle. Lorsqu’il arrive à ces êtres de vouloir jouir de leurs sens indépendamment, ils sont placés dans le monde matériel pour y jouer à leur guise « au Seigneur » en suivant la dictée de leurs sens. Le désir de dominer est le mal dont souffre l’être conditionné, car cette fascination pour les plaisirs de ce monde le contraint de transmigrer d’un corps à l’autre. Se fondre dans le brahmajyoti ne représente donc pas l’aboutissement de la connaissance. On n’arrive au stade ultime de la perfection qu’en s’abandonnant totalement au Seigneur, et en développant le sens du service spirituel.

Selles mantras palub inimolend, et ta peale seda, kui on loobunud oma materiaalsest kehast ja materiaalsest õhust, pääseks vaimsesse kuningriiki. Pühendunu palub, et Jumal mäletaks tema tegusid ja tema ohvreid, nüüd, enne, kui ta keha tuhastub. Selline palve on esitatud surma hetkel, tehtud tegudest ja lõppsihist täiesti teadlik olles. Too, kes alistub täielikult materiaalsetele seadustele, mäletab oma materiaalse eksisteerimise ajal korda saadetud nurjatusi ning saab seetõttu peale surma teise materiaalse keha. "Bhagavad-gītās" (8.6) kinnitatakse seda tõde:

Par ce mantra, l’être demande à entrer dans le royaume de Dieu une fois abandonnés son souffle vital et son corps matériel. Avant que son corps ne soit réduit en cendres, il prie le Seigneur de bien vouloir Se souvenir des actes pieux et des sacrifices qu’il a accomplis durant son existence. Il récite cette prière au moment de mourir, en pleine conscience de ses actes passés ainsi que du but à atteindre. Celui, par contre, qui subit entièrement l’emprise de la nature matérielle, voit défiler à l’instant de la mort les actions coupables de son existence, ce qui l’oblige à reprendre un corps en ce monde. La Bhagavad-gītā (8.6) confirme cette vérité :

yaṁ yaṁ vāpi smaran bhāvaṁ
tyajaty ante kalevaram
taṁ tam evaiti kaunteya
sadā tad-bhāva-bhāvitaḥ
yaṁ yaṁ vāpi smaran bhāvaṁ
tyajaty ante kalevaram
taṁ tam evaiti kaunteya
sadā tad-bhāva-bhāvitaḥ

"Selles on öeldud, et surma hetkel võtab mälu enesega kaasa sureva olendi kalduvused ning järgmine elu saavutatakse selle mõtlemise tasandil."

« Ô fils de Kuntī, l’état de conscience dont on conserve le souvenir à l’instant de quitter le corps détermine la condition d’existence future. » C’est ainsi que le mental emporte avec lui les tendances de l’être jusque dans sa vie suivante.

Erinevalt lihtsatest loomadest, kellel puudub arenenud mälu, võib inimolend oma möödunud elu tegusid mäletada justkui öiseid unenägusid ja seetõttu on mälu koormatud materiaalsetest ihadest ega saa siseneda vaimse kehana kuningriiki. Pühendunud arendavad aga kõigest hoolimata armastustunnet Jumala vastu usuteenistuse abil. Ning isegi kui pühendunu ei mäleta surma hetkel oma jumalateenistust, ei unusta Jumal teda. See palve on mõeldud Jumalale pühendunu poolt toodud ohvrite meenutamiseks, kuid Jumal ei unusta puhastunud pühendunu pühendunud teenimist ka ilma meeldetuletuseta.

Contrairement à l’animal, dont les facultés mentales sont peu étendues, l’homme sur le point de mourir se souvient, comme dans un rêve, de tout ce qu’il a fait durant sa vie ; ces souvenirs gardent son esprit chargé de désirs matériels qui l’empêchent d’entrer dans le royaume spirituel avec un corps spirituel. Le bhakta, cependant, par la pratique du service de dévotion, développe tout au long de sa vie son amour pour Dieu, de sorte que même si au moment de la mort il oublie ses activités spirituelles, le Seigneur, Lui, S’en souviendra. Ce mantra prie la Personne Suprême de Se souvenir des sacrifices de Son dévot mais, même sans ce rappel, le Seigneur n’oubliera pas le service rendu.

Ja "Gītās" (9.30-34) ütleb Kṛṣṇa Ise: "Seda, kes on hõivatud pühendunud teenimisega tuleb pühaks pidada hoolimata kõige vastikumatest tegudest, sest ta on õiges seisundis. Õige pea muutub ta õiglaseks ning saavutab kestva rahu. Oo, Kuntī poeg, Ma luban, et Minule pühendunu ei hukku iial. Oo, Pṛthā poeg, kõik, kes tulevad minu kaitse alla, olgu see siis naisterahvas, kaupmees või madalas perekonnas sündinud, kõik jõuavad Kõrgeima Sihtpunktini. Kuivõrd palju kõrgemad on sel juhul brāhmanid, õiglased pühendunud ja pühakutest kuningad. Selles armetus maailmas on nad määratud teenima pühendunult Jumalat. Asu Minu teenistusse ning alistu mulle. Kui sa oled Minusse täielikult süvenenud, tuled sa kindlasti Minu juurde."

Dans la Bhagavad-gītā (9.30–34), Kṛṣṇa montre la profonde intimité de Sa relation avec Ses dévots : « Commettrait-il les pires actes, il faut considérer comme un saint homme celui qui est engagé dans le service de dévotion, car il est situé sur la voie juste. Il se rectifie rapidement et trouve la paix éternelle. Tu peux le proclamer avec force, ô fils de Kuntī, jamais Mon dévot ne périra. Quiconque prend refuge en Moi, fût-il de basse naissance, peut atteindre la destination suprême. Que dire alors des vertueux brāhmaṇas, des bhaktas et des saints rois. Maintenant que tu te trouves en ce monde éphémère et misérable, consacre-toi avec amour à Mon service. Emplis toujours de Moi ton mental, deviens Mon dévot, offre-Moi ton hommage et voue-Moi ton adoration. Si tu t’absorbes ainsi entièrement en Moi, assurément, tu viendras à Moi. »

"Bhagavad-gītās" (9.30-34) kirjeldab Jumal oma lähedasi suhteid pühendunutega. Śrīla Bhaktivinoda Ṭhākura seletab "Gītā" värsse järgmiselt: "Peab vastu võtma pühendunu, kes on õigel pühakute teel, isegi kui tollel tundub olevat lõtv iseloom. Peab aru saama sõnade lõtv iseloom tegelikust tähendusest. Tingimustest sõltuval vaimul tuleb tegutseda kahes funktsioonis, ühelt poolt peab ta hoolitsema oma keha säiitamise eest, teiselt poolt aga jõudma eneseteostuseni. Ühiskondlik staatus, vaimne areng, puhtus, lihtsus, toitumine ja võitlus eksistentsi eest — seda kõike peab ta tegema keha alalhoiu huvides. Eneseteostuslikku osasse kuuluvad teod Jumalale pühendununa, mida ta samuti korda saadab. Need kaks erinevat funktsiooni kulgevad paralleelselt, sest tingimustest sõltuv hing ei saa loobuda keha alalhoiust. Keha alalhoiuks tehtavate tegude osakaal väheneb vastavalt usulise tegevuse tõusule. Ning senikaua, kuni pühendumuse teenistus ei jõua õige eesmärgini, võib juhtuda, et isik satub juhuslikku maailmatusse. Kuid tuleb märkida, et taoline maailmatus ei saa kaua kesta, sest tänu Jumala armulikusele lõpetatakse selline ebatäiuslikkus väga ruttu. Seetõttu on pühendumise tee ainuõige tee. Õigel teel olles ei takista isegi juhuslik ilmalik ilming isikut tegemast edusamme eneseteostuse alal."

Śrīla Bhaktivinoda Ṭhākura explique ainsi ces versets : « Il faut garder à l’esprit qu’un dévot de Kṛṣṇa est sur la voie juste des grands saints, même s’il semble de caractère dissolu (su-durācāra). Mais pour cela il faut bien comprendre le sens du mot su-durācāra. L’âme conditionnée doit agir parallèlement sur deux plans différents : d’une part, pour subvenir aux besoins du corps, de l’autre, pour chercher la réalisation de son identité spirituelle. Sur le plan matériel, l’homme doit obtenir un certain statut social, recevoir une bonne éducation, veiller à l’hygiène et à la nutrition de son corps, pratiquer l’austérité et assurer sa survie. Sur le plan spirituel, il doit perfectionner son service et sa dévotion au Seigneur. Ces deux types d’activités doivent coexister car tant qu’elle est conditionnée, l’âme doit maintenir son corps. Cependant, plus les activités dévotionnelles augmentent, plus le nombre des activités consacrées aux questions matérielles décroît. Tant que les activités spirituelles ne trouvent pas leur juste proportion, l’être risque de se livrer occasionnellement à des activités profanes, mais jamais pour très longtemps. Le Seigneur, dans Sa miséricorde, ne tarde pas à mettre un terme à ces écarts. Le service de dévotion est donc la plus parfaite des méthodes de réalisation spirituelle, car une chute occasionnelle n’empêche pas le progrès du bhakta. »

Impersonalistliku suuna esindajad eitavad neid pühendunud teenimise eeliseid, sest nad on haaratud Jumala brahmajyotist. Nad ei ole võimelised brahmajyotit läbima nagu paneb ette eelmine mantra, ega usu nad ka Jumaluse Isiksusse. Nende tegevus piirdub põhiliselt semantikaga, mõtlemise poolt loodud sõnadega zqongleerimisega. Selliselt jätkavad nad viljatut tööd, mida kinnitab ka "Bhagavad-gītā" kaheteistkümnes peatükk.

Les impersonnalistes ne peuvent jouir des facilités du service de dévotion, car seul les attire l’aspect impersonnel du Seigneur, le brahmajyoti. Comme l’ont indiqué les mantras précédents, ils ne peuvent percer le brahmajyoti puisqu’ils ne croient pas en l’existence de la Personne Suprême. Leur principal souci est de jouer avec les mots et d’ergoter sans fin. Aussi, comme le confirme le douzième chapitre de la Bhagavad-gītā (12.5), tous leurs efforts sont voués à l’échec. On peut au contraire, par un contact constant avec la Vérité Absolue dans Sa forme personnelle, jouir aisément des bienfaits dont parle ce mantra.

Kõiki selles "Śrī Īśopaniṣadi" mantras mainitud soodustusi võib pälvida kerge vaevaga, kui olla pidevas kokkupuutes Absoluutse Tõe Isikulise suunaga. Jumala pühendunud teenimine seisneb pühendunu jaoks põhiliselt üheksast transtsendentaalsest tegevusest: 1. Jumalasse puutuva kuulamine; 2. Jumala kiitmine; 3. Jumala meelespidamine; 4. Jumala lootosjalgade teenimine; 5. Jumala kummardamine; 6. Jumala poole palvetamine; 7. Jumala teenimine; 8. sõbralik ühendus Jumalaga; 9. Jumalale kõige loovutamine. Need üheksa põhimõtet koos või ükshaaval võetuna aitavad pühendunul olla pidevas kokkupuutes Jumalaga ning seetõttu on pühendunul elu lõpus kerge Jumalat meeles pidada. Ainult ühe antud põhimõtte omaksvõtmine aitas kõrgeima täiuslikkuseni jõuda järgmistel kuulsatel Jumalale pühendunutel. 1. Ainult kuulamise läbi jõudis soovitud tulemuseni Mahārāja Parīkṣit, "Śrīmad-Bhāgavatami" kangelane. 2. "Śrīmad-Bhāgavatami" kõneleja, Śukadeva Gosvāmī jõudis täiuslikkuseni Jumalat kiites. 3. Akrūra jõudis soovitud tulemuseni palvetades. 4. Prahlāda Mahārāja saavutas soovitud tulemuse meelespidamisega. 5. Pṛthu Mahārāja saavutas täiuslikkuse kummardamisega. 6. Õnnejumalanna Lakṣmī saavutas täiuslikkuse Jumala lootusjalgade teenimisega. 7. Hanumān saavutas soovitud tulemuse Jumalale kasu tuues. 8. Arjuna saavutas tulemuse sõpruse kaudu. 9. Mahārāja Bali saavutas tulemuse loovutades kõik, mis tal oli.

Le service de dévotion consiste essentiellement en neuf activités transcendantales : 1) écouter ce qui a trait au Seigneur ; 2) glorifier le Seigneur ; 3) se souvenir du Seigneur ; 4) servir les pieds pareils-au-lotus du Seigneur ; 5) adorer le Seigneur ; 6) offrir des prières au Seigneur ; 7) servir le Seigneur ; 8) se lier d’amitié avec le Seigneur ; 9) tout abandonner au Seigneur.

Individuellement ou dans leur ensemble, ces activités aident le bhakta à demeurer toujours en contact avec Dieu de sorte qu’au moment de la mort, il lui soit facile de se souvenir du Seigneur. De très grands dévots ont atteint la plus haute perfection par une seule de ces activités, par exemple : 1) Mahārāja Parīkṣit, le héros du Bhāgavatam, en écoutant louer le Seigneur ; 2) Śukadeva Gosvāmī, le narrateur du Śrīmad-Bhāgavatam, en glorifiant le Seigneur ; 3) Prahlāda Mahārāja, en se souvenant toujours du Seigneur ; 4) Lakṣmī, la déesse de la fortune, en servant les pieds de lotus du Seigneur ; 5) Pṛthu Mahārāja, en adorant le Seigneur ; 6) Akrūra, en priant le Seigneur ; 7) Hanumān, en offrant un service personnel au Seigneur ; 8) Arjuna, en se liant d’amitié avec le Seigneur ; 9) Bali Mahārāja, en abandonnant tout au Seigneur.

Antud mantra selgituse ja praktiliselt kõigi Vedalike hümnide selgitused võib leida kokkuvõetuna "Vedānta-sūtras" ning samuti on neid hästi seletatud "Śrīmad-Bhāgavatamis". "Śrīmad-Bhāgavatam" on Vedaliku puu küpsenud vili. Antud mantra selgitus on "Śrīmad-Bhāgavatamis" olemas Mahārāja Parīkṣiti ja Śukadeva Gosvāmī kohtumise alguses esitatud küsimuste ja vastuste näol. Kuulamine ja Jumala teadusest laulmine on pühendumise teenistuses olija elu peamine põhimõte ning nii kuulas Mahārāja Parīkṣit kogu "Bhāgavatami" ning Śukadeva Gosvāmī laulis seda. Mahārāja Parikṣit küsitles Śukadevat, sest Śukadeva oli suurem vaimne õpetaja, kui ükskõik milline tolleaegne kuulus yogī või transtsendentalist.

Le message de ce mantra, comme de presque tous les mantras des hymnes védiques, est résumé dans le Vedānta-sūtra et développé dans le Śrīmad-Bhāgavatam. Le Śrīmad-Bhāgavatam est le fruit mûr de l’arbre de la sagesse védique, et Śukadeva Gosvāmī y expose le sens de ce mantra en réponse aux premières questions de Mahārāja Parīkṣit. Recevoir et transmettre la connaissance divine, tel est le principe fondamental du service de dévotion, parfaitement illustré par Mahārāja Parīkṣit et Śukadeva Gosvāmī. Si Mahārāja Parīkṣit s’est adressé à Śukadeva Gosvāmī, c’est que celui-ci était le plus grand maître spirituel de tous les yogīs et spiritualistes de son temps.

Mahārāja Parīkṣiti küsimus oli: "Milline on iga inimese kohustus, eriti surma hetkel?" Śukadeva Gosvāmī vastas:

À la question du Roi Parīkṣit sur le devoir de l’homme, particulièrement au moment de la mort, Śukadeva Gosvāmī répondit :

tasmād bhārata sarvātmā
bhagavān īśvaro hariḥ
śrotavyaḥ kīrtitavyaś ca
smartavyaś cecchatābhayam
tasmād bhārata sarvātmā
bhagavān īśvaro hariḥ
śrotavyaḥ kīrtitavyaś ca
smartavyaś cecchatābhayam

"Iga inimene, kes soovib kõigist muredest vabaneda, peaks alati kuulama ja kiitma Jumalat, Kes on kõige Kõrgeim Juhtija, kõigi raskuste Kustutaja ja kõigi elusolendite Ülihing." (Bhāg. 2.1.5)

« Celui qui souhaite s’affranchir de toute anxiété doit entendre ce qui a trait à Dieu, Le louer et se souvenir de Lui, l’Âme Suprême, le maître souverain et le libérateur de tous les maux. » (Śrīmad-Bhāgavatam, 2.1.5)

Niinimetatud inimühiskond on öösel hõivatud magamisega või seksuaalsete vajaduste rahuldamisega. Päeval püüavad mehed teenida nii palju raha, kui vähegi võimalik või tegelevad kokkuostude tegemisega perekonna säilitamise huvides. Inimestel on väga vähe aega Jumalast rääkimiseks või Tema kohta teadmiste kogumiseks. Nad on Jumala eksisteerimise küsimuse mitmes mõttes kõrvale heitnud, seda eriti väites, et Ta olevat ebaisikuline, s. t. ilma meeleliste tunnetuseta. Kuid Vedalikus kirjanduses, olgu see siis Upaniṣadid, "Vedānta-sūtra", "Bhagavad-gītā" või "Śrīmad- Bhāgavatam" — kõigis neis pühakirjades on öeldud, et Jumal on aistmisvõimeline Olend ja Ta on üle kõigist teistest elusolenditest. Ning Tema kuulsusrikkad teod on identsed Tema Enesega. Seetõttu ei tohiks rahulduda ainult maailma poliitikutest ja ühiskonna nn. suurtest meestest rääkimisega, vaid oma elu tuleks korraldada nii, et ei mööduks isegi sekundit, ilma et see ei oleks seotud Jumalaga ühenduses oleva tegevusega. "Śrī Īśopaniṣad" suunab meid just sellise elu poole.

Dans notre société dite « humaine », l’homme passe ses journées à gagner sa vie ou à s’occuper de ses affaires domestiques, et ne pense, la nuit venue, qu’à dormir ou à jouir de plaisirs sexuels. Il lui reste donc bien peu de temps pour s’enquérir et parler de la Personne Suprême. Il rejette sous toutes sortes de prétextes l’existence de Dieu, en premier lieu en Le déclarant impersonnel, c’est-à-dire privé des sens de la perception. Pourtant, les Écritures védiques — que ce soient les Upaniṣads, le Vedānta-sūtra, la Bhagavad-gītā ou le Śrīmad-Bhāgavatam— proclament que Dieu est un être conscient, doué de sens et suprême entre tous les êtres. Ses actes glorieux et Lui-même ne font qu’un, aussi, plutôt que de constamment parler ou entendre parler des politiciens matérialistes et des prétendus grands hommes, modelons notre vie de façon à utiliser chaque instant à des actes spirituels. C’est dans cette direction que la Śrī Īśopaniṣad nous oriente.

Mida võib inimene mäletada hetkel, kui ta sureb ja keha on paigast nihkunud ning kuidas saab ta paluda Kõikvõimast Jumalat, et Too meenutaks tema ohvreid? Ohverdamine tähendab meeleliste huvide ohverdamist. Inimene peab õppima oma meeli kasutama Jumala teenimiseks eluajal, nii et ta võiks tulemust kasutada surma hetkel.

À moins d’avoir pratiqué le bhakti-yoga, comment pouvons-nous espérer nous souvenir du Seigneur au moment de la mort, quand toutes les fonctions du corps seront perturbées ? Comment pourrons-nous L’implorer de Se rappeler tous nos sacrifices ? Dénier à nos sens les plaisirs qu’ils convoitent, c’est là ce qu’il faut entendre par sacrifice. On doit s’initier à cet art tout au long de la vie, en employant nos sens au service du Seigneur. C’est au moment de la mort que l’on pourra tirer tout le profit d’une telle pratique.