Skip to main content

Viieteistkümnes Mantra

Mantra Quinze

Tekst

Texte

hiraṇmayena pātreṇa
satyasyāpihitaṁ mukham
tat tvaṁ pūṣann apāvṛṇu
satya-dharmāya dṛṣṭaye
hiraṇmayena pātreṇa
satyasyāpihitaṁ mukham
tat tvaṁ pūṣann apāvṛṇu
satya-dharmāya dṛṣṭaye

Synonyms

Synonyms

hiraṇmayena — kuldse säraga; pātreṇa — pimestav kate; satyasya — Absoluutse Tõe; apihitam — kaetud; mukham — pale; tat — see kate; tvam — Sinu Isik; pūṣan — O Alalhoidja; apāvṛṇu — eemalda lahkelt; satya — puhas; dharmāya — pühendunule; dṛṣṭaye — näitamiseks.

hiraṇmayena : par une radiance dorée ; pātreṇa : par un voile éblouissant ; satyasya : de la Vérité Suprême ; apihitam : couvert ; mukham : le visage ; tat : ce voile ; tvam : Ta Personne ; pūṣan : ô Toi qui maintiens ; apāvṛṇu : aie la bonté d’ôter ; satya : pur ; dharmāya : au bhakta ; dṛṣṭaye : pour montrer.

Translation

Translation

O, mu Jumal, kõige elava alalhoidja, Sinu pale on kaetud minu eest silmipimestava hiilgusega. Palun Sind, eemalda see kate ja ilmu ise Oma puhta pühendunu ette.

Ô mon Seigneur, maintien de toute vie, Ton éblouissante radiance me cache Ton vrai visage. Enlève, je T’en prie, ce voile de lumière, et révèle-Toi à Ton pur dévot.

Purport

Purport

"Bhagavad-gītās" (14.27) seletab Jumal Tema isiklikke kiiri, mida kutsutakse brahmajyotiks, Tema Isiksuse Kuju pimestavaks hiilguseks, järgmiselt:

Dans la Bhagavad-gītā (14.27), le Seigneur décrit ainsi l’éclatante lumière (brahmajyoti)irradiant de Sa Personne :

brahmaṇo hi pratiṣṭhāham
amṛtasyāvyayasya ca
śāśvatasya ca dharmasya
sukhasyaikāntikasya ca
brahmaṇo hi pratiṣṭhāham
amṛtasyāvyayasya ca
śāśvatasya ca dharmasya
sukhasyaikāntikasya ca

"Mina olen umbisikulise Brahman aluseks, surematu ja kadumatu, igavene, täieliku õnne põhiasukoht."

Brahman, Paramātmān ja Bhagavān on Absoluutse Tõe kolm erinevat aspekti. Brahman on algajale kõige kättesaadavam faas. Pāramātān on Absoluutse Tõe faas edasijõudnutele. Ning Bhagavān on Absoluutse Tõe täielik tunnetus. See leiab kinnitust Bhagavad-gītās, kus jumal väidab, et Tema on Absoluutse tõe lõplik kontseptsioon. Tema on brahmajyoti allikas ning Paramātmāni kõikeläbiv omadus. Ta ütleb, et Ta on brahmajyoti lõplik varula, ehk Absoluutse Tõe lõplik kontseptsioon ning väidab "Bhagavad- gītās" (10.42), et ei ole vaja seletada Tema piiramatut võimu, seda on võimalik lühidalt iseloomustada, öeldes, et ühe osaga, kõikeläbiva Paramātmāniga, hoiab Ta alal kogu materiaalse kosmilist loomingut. Ta hoiab alal ka kõik vaimse maailma avaldused. Seetõttu on "Śrī Īśopaniṣadi" śruti mantras Tema poole pöördutud nagu pūṣani, lõpliku säilitaja poole.

« Je suis la base du Brahman impersonnel, lequel est immortel, impérissable, éternel, et constitue le principe même du bonheur ultime. » Le Brahman, le Paramātmā et Bhagavān sont les trois aspects d’une même Vérité. Le Brahman en constitue l’aspect le plus facilement accessible au spiritualiste néophyte. Lorsqu’il progresse, ce dernier prend conscience du second aspect de la Vérité Absolue, le Paramātmā, puis il en réalise l’aspect ultime, Bhagavān. La Bhagavad-gītā confirme encore cela dans le septième verset du chapitre sept où Kṛṣṇa dit qu’Il est le concept ultime de la Vérité Absolue : mattaḥ parataraṁ nānyat. Kṛṣṇa est donc la source du brahmajyoti ainsi que du Paramātmā omniprésent. Un peu plus loin dans la Bhagavad-gītā (10.42), Il ajoute :

Jumala Isiksus, Śrī Kṛṣṇa, on täidetud transtsendentaalse õndsusega (ānanda-mayo bhyāsāt). Olles 5000 aastat tagasi Indias, Vṛndāvanas, sai ta õndsaks juba alates lapsepõlvest. Paljude deemonite, nagu Agha, Baka, Pūtanā ja Pralamba tapmine oli talle naudinguks. Kodukülas nautis ta elu koos ema, venna ja sõpradega. Sõpradele mängis Ta kord ulaka võivarga rolli ja nemad nautisid Tema varastamise taevalikku õndsust. Jumalat tuntakse võivargana, kuid seda väljendit ei kasutata kunagi taunivas tähenduses. Väljend võivaras tähendab Jumala puhul Temale pühendunute naudingu mõistmist. Kõike, mida Jumal Vṛndāvanas tegi, tegi Ta oma sealsete kaaslaste meeleheaks. Sellised avaldused olid vajalikud transtsendentaalse suuna kuivade mõtlejate ja nn. haṭha-yoga akrobaatide ligimeelitamiseks, kes püüdsid leida Absoluutset Tõde.

Śrī Kṛṣṇa, la Personne Suprême, jouit d’une félicité spirituelle absolue (ānanda-mayo ’bhyāsāt). Lorsqu’Il descendit sur terre il y a 5 000 ans à Vṛndāvana, en Inde, tous Ses divertissements, depuis Sa toute petite enfance, débordaient de félicité transcendantale. Même l’anéantissement de monstres comme Agha, Baka, Pūtanā et Pralamba n’était qu’un amusement pour Lui. Il Se divertissait dans Son village avec Sa mère, Son frère et Ses amis, et lorsqu’Il jouait le rôle d’un espiègle petit chapardeur de beurre, Il les remplissait tous d’une joie céleste. Sa réputation de chapardeur de beurre n’a rien de condamnable puisqu’Il n’agissait ainsi que pour la joie de Ses purs dévots. En fait, lorsque le Seigneur Se trouvait à Vṛndāvana, toutes Ses actions avaient pour objectif le plaisir de Ses compagnons. Il a aussi créé ces divertissements pour attirer l’attention des philosophes desséchés et des « contorsionnistes », pseudo-adeptes du haṭha-yoga, vers l’aspect personnel de la Vérité Absolue.

Jumala lapsepõlvemängude kohta, Tema mängukaaslaste, lehmakarjustest poistega, ütleb Śukadeva Gosvāmī "Śrīmad-Bhāgavatamis" (10.12.11):

Dans le Śrīmad-Bhāgavatam (10.12.11), Śukadeva Gosvāmī commente ainsi les divertissements d’enfance du Seigneur en compagnie des jeunes pâtres de Vṛndāvana :

itthaṁ satāṁ brahma-sukhānubhūtyā
dāsyaṁ gatānāṁ para-daivatena
māyāśritānāṁ nara-dārakeṇa
sākaṁ vijahruḥ kṛta-puṇya-puñjāḥ
itthaṁ satāṁ brahma-sukhānubhūtyā
dāsyaṁ gatānāṁ para-daivatena
māyāśritānāṁ nara-dārakeṇa
sākaṁ vijahruḥ kṛta-puṇya-puñjāḥ

"Jumala Isiksus, Keda tajutakse õndsuse umbisikulise Brahmana, Kelle poole kummardatakse ning Keda ilmalikud peavad harilikuks inimolendiks, mängis lehmakarjustest poistega, kes saavutasid Tema poolehoiu peale paljusid vagasid tegusid."

« Dieu, la Personne Absolue en qui les bhaktas reconnaissent le Seigneur Suprême qu’ils adorent dans un sentiment de service, que les jñānīs perçoivent sous la forme du Brahman impersonnel et béatifique, et que les matérialistes considèrent comme une personne ordinaire, jouait avec les jeunes pâtres de Vṛndāvana ; si ces jeunes pâtres pouvaient jouir de la présence du Seigneur, c’est grâce aux innombrables actes de piété qu’ils avaient accomplis au cours de leurs vies précédentes. »

Nii on Jumal koos oma vaimsete kaaslastega hõivatud transtsendentaalse armastuse tegudega, mis väljenduvad erinevalt: śāntas (rahulikkuses), dāsyas (teenimises), sakhyas (sõpruses), vātsalyas (vanemlikus kiindumises) ja mādhuryas (abielulises armastuses).

Une relation particulière unit au Seigneur, dans un sentiment d’amour transcendantal, chacun de Ses purs dévots ; cette relation peut s’exprimer de cinq manières différentes : śānta (relation neutre ou passive), dāsya (relation unissant serviteur et maître), sakhya (relation d’amitié), vātsalya(relation unissant parents et enfants) et mādhurya (relation d’amour conjugal).

On öeldud, et Jumal ei välju kunagi Vṛndāvana-dhāmast. Nii võib tekkida küsimus, et kuidas Ta tuleb toime Oma erinevate loominguliste probleemidega. Ta täidab kogu materiaalse looduse Tema plenaarosaga, mida tuntakse puruṣa inkarnatsioonina. Jumalal ei ole materiaalse loomise, säilitamise ja hävinguga mitte mingit pistmist, kuid Ta põhjustab selle täidesaatmise Tema plenaarosa, Paramātmāni ehk Ülihinge iseärasuse abil. Igat elusolendit tuntakse nagu ātmāni, hinge. Peamine ātmān, kes neid kõiki kontrollib, on Ülihing.

Il est dit que le Seigneur ne quitte jamais Vṛndāvana ; comment alors veille-t-Il au maintien de la création ? La Bhagavad-gītā (13.14–18) répond en disant que Kṛṣṇa pénètre partout dans l’univers matériel sous Sa forme de Paramātmā. Le Seigneur ne S’occupe pas personnellement de la création, du maintien et de la destruction de la manifestation cosmique ; Il y veille indirectement par l’entremise du Paramātmā, Son émanation plénière. Tous les êtres sont des ātmās (âmes spirituelles) et l’ātmā qui domine tous les autres est le Paramātmā, l’Âme Suprême.

Kogu tunnetuse süsteem on suur teadus. Materialistid võivad teha analüüse ning mediteerida ainult materiaalse loomise kahekümne nelja elemendi üle. Neil on väga vähe informatsiooni puruṣa, Jumala üle. Impersonalistidest transtsendentalistid on vaid hämmastunud, vaadeldes brahmajyoti hiilgust.Kui keegi tahab näha Absoluutset Tõde kogu tema olemuses, peab Ta tungima läbi kahekümne nelja materiaalse elemendi ja pimestava valguse, et jõuda teisele poole."Śrī Īśopaniṣad" vihjab sellele, paludes lükata kõrvale pimestav kate, hiraṇmaya-pātra. Ilma katte kõrvaldamiseta ning ilma Kõrgema Jumal Isiku tajumiseta sellisena nagu Ta on, pole Absoluutse Tõe saavutamine võimalik.

Ce système menant à la réalisation de Dieu est une grande science. Les sāṅkhya-yogīs matérialistes ne peuvent qu’analyser dans leur méditation les vingt-quatre éléments de la nature matérielle, car ils ne savent presque rien du Seigneur, le Puruṣa ; et les spiritualistes impersonnels, eux, sont détournés de la vision de Dieu par Son éclat éblouissant, le brahmajyoti. Or, la Vérité Absolue n’est réalisée dans tous Ses aspects que par celui qui sait voir, non seulement au-delà des vingt-quatre éléments matériels, mais aussi au-delà de la radiance du brahmajyoti. C’est pourquoi, dans l’Īśopaniṣad, on prie le Seigneur d’enlever le voile éblouissant (hiraṇmaya-pātra) qui cache Sa forme personnelle. À moins d’ôter ce voile, il nous est impossible de percevoir le vrai visage de la Personne Divine et de réaliser dans Sa plénitude la Vérité Absolue.

Kõrgema Jumal Isiksuse Paramātmāni avaldus on üks kolmest plenaarsest levimisviisist, milliseid kõiki koos nimetatakse viṣṇu- tattvaks. Viṣṇu-tattvat (ühte kolmest põhijumalast: Brahmāst, Viṣṇust ja Śivast) tuntakse universumis nagu Kṣīrodakaśāyī Viṣṇut. Ta on kõikeläbiv Paramātmān igas üksikus elusolendis. Ja Garbhodakaśāyī Viṣṇu on kõigi kollektiivne Ülihing. Peale nende kahe on olemas veel Kāraṇodakaśāyī Viṣṇu, kes asub Põhjuste Ookeanis. Ta on kõigi universumite Looja. Yoga süsteem õpetab tõelisele tudengile viṣṇu-tattvani jõudmist peale kosmilise loomingu kahekümne neljast materiaalsest elemendist kõrgemale jõudmist. Empiirilise filosoofia kultuur aitab jõuda umbisikulise brahmajyoti tunnetuseni, mis on Jumal Śrī Kṛṣṇa transtsendentaalse keha pimestav sära. See leiab kinnitust nii "Bhagavad-gītās" (14.27) kui ka "Brahma-saṁhitās" (5.40):

Le Paramātmā, l’Âme Suprême sise au cœur de chaque être, est l’une des trois émanations plénières de la Personne Suprême, les viṣṇu-tattvas réunis sous le nom de puruṣa-avatāras. On l’appelle aussi Kṣīrodakaśāyī Viṣṇu, et Il est le Viṣṇu de la triade Brahmā, Viṣṇu, Śiva. Garbhodakaśāyī Viṣṇu, l’Âme cosmique suprême, est la deuxième émanation plénière ; au-delà de ces deux viṣṇu-tattvas Se trouve Kāraṇodakaśāyī Viṣṇu, le créateur de tous les univers. Le yoga apprend à ceux qui étudient sérieusement la science spirituelle à percevoir ces viṣṇu-tattvas après s’être élevés au-delà des vingt-quatre éléments de la nature matérielle, tandis que l’étude de la philosophie empirique les aide à réaliser le brahmajyoti impersonnel. La Bhagavad-gītā (14.27) atteste que le brahmajyoti est la radiance émanant du corps transcendantal de Kṛṣṇa et la Brahma-saṁhitā (5.40) le confirme ainsi :

yasya prabhā prabhavato jagad-aṇḍa-koṭi-
koṭiṣv aśeṣa-vasudhādi vibhūti-bhinnam
tad brahma niṣkalam anantam aśeṣa-bhūtaṁ
govindam ādi-puruṣaṁ tam ahaṁ bhajāmi
yasya prabhā prabhavato jagad-aṇḍa-koṭi-
koṭiṣv aśeṣa-vasudhādi vibhūti-bhinnam
tad brahma niṣkalam anantam aśeṣa-bhūtaṁ
govindam ādi-puruṣaṁ tam ahaṁ bhajāmi

"Miljonites ja miljonites universumites on lõputu arv planeete, mis kõik erinevad üksteisest oma kosmilise ehituse poolest ning nad kõik asetsevad brahmajyoti nurkades. Brahmajyoti on Kõrgema Jumal Isiksuse, kelle poole me palvetame, isiklik kiir." See "Brahma-saṁhitā" mantra on Absoluutse Tõe tunnetuse fakti kirjeldus ning "Śrī Īśopaniṣadi" śruti-mantra kinnitab seda, rääkides tunnetuse protsessist. See on lihtne palve Jumalale, et Ta eemaldaks brahmajyoti, nii, et oleks võimalik näha Jumala tõelist palet.

« Il existe, de par les millions d’univers, d’innombrables planètes, et chacune d’elles est différente des autres en raison de sa constitution cosmique ; mais toutes se trouvent seulement dans un coin du brahmajyoti. Ce brahmajyoti n’est que la radiance émanant du corps de la Personne Suprême, Govinda, à qui je voue mon adoration. » Plusieurs mantras de la Muṇḍaka Upaniṣad (2.2.10–12) donnent encore d’autres détails sur le brahmajyoti :

brahmaivedam amṛtaṁ purastād brahma
paścād brahma dakṣiṇataś cottareṇa
adhaś cordhvaṁ ca prasṛtaṁ brahmai-
vedaṁ viśvam idaṁ variṣṭham
brahmaivedam amṛtaṁ purastād brahma
paścād brahma dakṣiṇataś cottareṇa
adhaś cordhvaṁ ca prasṛtaṁ brahmai-
vedaṁ viśvam idaṁ variṣṭham

Täielik tarkus tähendab Brahman juure teadmist. Brahma juur on Jumal Śrī Kṛṣṇa ning sellistest pühakirjadest nagu "Śrīmad- Bhāgavatam", on Kṛṣṇa teadus põhjalikult välja töötatud. "Śrīmad-Bhāgavatamis" kirjeldab autor, Śrīla Vyāsadeva, Kõrgemat Tõde, rääkides seda nagu Brahman, Paramātmāni või Bhagavāni. Kuid ta ei ütle kunagi, et Kõrgemat Tõde oleks kusagil kirjeldatud nagu jīvat, harilikku elusolendit. Seetõttu ei ole elusolend Kõikvõimas Tõde. Teisiti kaotaks ju elusolendi palve Jumalale oma mõtte, et too lükkaks kõrvale pimestava katte, et oleks võimalik näha Tema tõelist palet.

Ce mantra de la Śrī Īśopaniṣad est donc une humble prière adressée au Seigneur pour qu’Il écarte le voile du brahmajyoti et nous permette de voir Son vrai visage.

La connaissance parfaite consiste à connaître la source du Brahman, Śrī Kṛṣṇa. Elle est contenue dans des Écritures comme le Śrīmad-Bhāgavatam, qui élabore en détail la science de la réalisation de Dieu. Śrīla Vyāsadeva, son auteur, y établit que la Vérité Absolue peut être perçue sous la forme du Brahman, du Paramātmā ou de Bhagavān selon le degré de réalisation de chacun ; mais jamais il ne décrit la Vérité Suprême comme étant le jīva, le simple être vivant. Celui-ci ne doit jamais être considéré comme la Vérité Suprême et toute-puissante ; s’il l’était, quel besoin aurait-il de prier le Seigneur pour qu’Il ôte Son voile éblouissant et montre Son vrai visage.

Sellest järeldub, et Kõrgema Tõe võimsa avalduse puudumisel tunnetatakse umbisikulist Brahmat. Samuti, kui tunnetatakse Jumala materiaalset jõudu, kusjuures teatakse vähe või üldse mitte midagi vaimsest jõust, on tegu Paramātmāni tunnetamisega. Seega on nii Brahman kui ka Paramātmāni Absoluutse Tõe tunnetused vaid osalised tunnetused. Kuid, kui tunnetatakse Jumal Isiksust, Śrī Kṛṣṇat, peale hiraṇmaya-pātra eemaldamist; nagu palutakse selles mantras, kogu Tema jõus, siis jõutakse vāsudevaḥ sarvam itini. Jumal Kṛṣṇa, keda tuntakse Vāsudevana, on kõik: Brahman, Paramātmān ja Bhagavān. Ta on Bhagavān, juur, ning Brahman ja Paramātmān on Tema oksad.

En conclusion, on réalise le Brahman impersonnel lorsqu’on ignore les diverses énergies de la Vérité Absolue, et on réalise le Paramātmā lorsque l’on prend conscience de Ses énergies matérielles tout en ne connaissant pas ou très peu Ses énergies spirituelles. Ces formes de réalisation de la Vérité Absolue sont donc toutes deux incomplètes. Mais lorsqu’on est pleinement réalisé, après que le Seigneur a enlevé l’hiraṇmaya-pātra, le voile éblouissant, on comprend que Kṛṣṇa, Vāsudeva, est tout (vāsudevaḥ sarvam iti). Il est à la fois le Brahman, le Paramātmā et Bhagavān. Kṛṣṇa, ou Bhagavān, est la racine, et le Brahman et le Paramātmā sont Ses branches.

"Bhagavad-gītās" on kolmel tasemel olevate transtsendentalistide võrdlev analüüs. Jñānīd palvetavad umbisikulise Brahma poole, yogid jumaldavad Paramātmāni väljendust ning bhaktid on pühendunud Jumal Śrī Kṛṣṇale. "Bhagavad-gītās" (6.46-47) on öeldud, et see, kes on jñānī, on kõrgeim Vedaliku teadmise õppijast. Yogid on aga jñānīdest üle. Yogid on samuti tunduvalt üle viljaka töö tegijatest. Ning kõikide yogide hulgast on kõige tipus see, kes teenib kogu oma jõuga pidevalt Jumalat. Kokkuvõtteks võib öelda, et filosoof on parem tegutsejast ja yogi on kaugelt filosoofist üle. Ning kõigist yogidest-müstikutest on see, kes järgib bhakti- yogat, kes on pidevalt hõivatud Jumala teenimisega, kõrgeim kõigist. "Śrī Īśopaniṣad" suunab meid sellisele elu täiustamisele.

À ces trois degrés de réalisation correspondent trois catégories de spiritualistes : les jñānīs (ceux qui révèrent le Brahman impersonnel), les yogīs (ceux qui révèrent le Paramātmā) et les bhaktas (les dévots du Seigneur, Śrī Kṛṣṇa). La Bhagavad-gītā (6.46–47) fait une analyse comparative de ces trois catégories et précise que celui qui cultive la connaissance védique, le jñānī, est supérieur à l’homme ordinaire qui n’agit qu’en vue de jouir du fruit de ses actes ; mais le yogī surpasse le jñānī et, de tous les yogīs, celui qui sert constamment le Seigneur de tout son être (le bhakta) est le plus grand. En résumé, le philosophe est plus évolué que celui qui peine pour quelque bienfait matériel, le yogī est supérieur au philosophe et le bhakti-yogī, celui qui sert constamment le Seigneur, est le plus élevé de tous. Et c’est vers cette perfection que nous guide la Śrī Īśopaniṣad.