Skip to main content

Kolmeteistkümnes Mantra

Mantra Treize

Tekst

Texte

anyad evāhuḥ sambhavād
anyad āhur asambhavāt
iti śuśruma dhīrāṇāṁ
ye nas tad vicacakṣire
anyad evāhuḥ sambhavād
anyad āhur asambhavāt
iti śuśruma dhīrāṇāṁ
ye nas tad vicacakṣire

Synonyms

Synonyms

anyat — erinev; eva — kindlasti; āhuḥ — on öeldud; sambhavāt — kummardades Kõigekõrgemat Jumalat, kõikide põhjuste põhjust; anyat — erinev; āhuḥ — on öeldud; asambhavāt — kummardades midagi, mis ei ole Kõrgem; iti — seega; śuśruma — ma kuulsin seda; dhīrāṇām — häirimatutelt autoriteetidelt; ye — kes; naḥ — meie peale; tat — sisu kohta; vicacakṣire — täielikult seletatud.

anyat : différent ; eva : certes ; āhuḥ : il est dit ; sambhavāt : en adorant le Seigneur Suprême, la cause de toutes les causes ; anyat : différent ; āhuḥ : il est dit ; asambhavāt : en adorant ce qui n’est pas suprême ; iti : ainsi ; śuśruma : je l’ai entendu ; dhīrāṇām : d’autorités imperturbables ; ye : qui ; naḥ : à nous ; tat : à ce sujet ; vicacakṣire : ont parfaitement expliqué.

Translation

Translation

Häirimatud targad, kelle autoriteet ei kuulu kahtluse alla, on väga täpselt seletanud, öeldes, et Kõrgeima Põhjuse poole kummardades pälvime ühe resultaadi, kuid hoopis teise tulemuse saame, kummardades midagi, mis ei ole kõrgeim.

Adorer la cause suprême de toutes les causes, ou adorer ce qui n’est pas suprême, il est dit que ces deux voies apportent des fruits différents. C’est ce qu’expliquèrent avec clarté les sages dont la sérénité n’est jamais troublée.

Purport

Purport

Antud "Śrī Īśopaniṣadi" mantras kinnitatakse häirimatute autoriteetide kuulamise vajalikkust ning selgitatakse taolise õppimise süsteemi. Ilma tõelist ācāryat kuulamata, keda pole materiaalse maailma muutused kunagi häirinud, pole praktiliselt võimalik leida võtit transtsendentaalse tarkuseni jõudmiseks. Heausklik vaimne õpetaja, kes on kuulnud śruti mantraid, ehk Vedalikku tarkust oma häirimatult ācāryalt, ei mõtle kunagi midagi välja ega ei räägi millestki, mida pole mainitud Vedalikus kirjanduses. "Bhagavad- gītās" (9.25) on selgelt öeldud, et pitās, ehk esiisade kummardajad, lähevad esiisade juurde; labased materialistid, kes teevad plaane sellesse maailma jäämiseks, jäävad siia ning Jumalale pühendunud, kes palvetavad vaid Jumal Kṛṣṇa, kõigi põhjuste Kõrgemat Põhjust, lähevad Tema juurde Tema elupaika vaimses taevas.

Samuti on siin "Śrī Īśopaniṣadis" öeldud, et erineva palvetamise tulemused on erinevad. Kui me palume Kõrgemat Jumalat, siis jõuame me kindlasti Kõrgema Jumalani Tema igaveses asupaigas ning juhul, kui me palvetame selliste pooljumalate poole nagu Päike või Kuu, siis jõuame me päris kindlasti nende planeetideni. Ning kui me tahame jääda siia, sellele lagunevale planeedile koos oma plaanikomiteedega ja tühikut täitvate poliitiliste korraldustega, siis me ka siia jääme.

Ce mantra de la Śrī Īśopaniṣad certifie qu’il faut écouter les sages pleins de compétence et de sérénité. Seul un ācārya authentique, imperturbable malgré les fluctuations du monde matériel, peut nous donner la clé permettant d’accéder à la connaissance transcendantale. Le maître spirituel légitime qui a reçu le savoir védique, les śruti-mantras, de son propre ācārya, n’enseigne jamais rien qui ne soit cité dans les Écritures védiques. Selon la Bhagavad-gītā (9.25), ceux qui rendent un culte aux ancêtres (pitṛs) atteignent les planètes des ancêtres, les matérialistes convaincus qui veulent demeurer en ce monde renaissent sur cette terre, tandis que les bhaktas qui adorent uniquement Kṛṣṇa, la cause suprême de toutes les causes, Le rejoindront dans le monde spirituel. La Śrī Īśopaniṣad le confirme en enseignant que les divers cultes entraînent des résultats différents. En adorant le Seigneur Suprême, nous Le rejoindrons assurément en Son royaume éternel ; en rendant un culte aux devas, comme celui du soleil ou de la lune, nous atteindrons leur planète respective. Mais si nous désirons rester sur cette pauvre planète avec nos « commissions de planification » et nos « politiques bouche-trou », cela est tout à fait possible aussi.

Mitte kusagil pole Pühakirjades öeldud, et ükskõik kelle või mille poole ei palvetaks, jõuad sa lõpuks ühe ja sama eesmärgini. Taoliseid rumalaid teooriaid võivad propageerida vaid isehakanud õpetajad, kellel ei ole mingit ühendust paramparā, tõeliste õpilaste järgnevuse süsteemiga. Tõeline vaimne õpetaja ei saa öelda, et kõik mõeldavad palvetamise viisid, s. o. kas palvetamine pooljumalate või Kõrgema poole, viib välja ühele ja samale eesmärgile. Lihtsal inimesel on kerge aru saada, et kui ta on võtnud pileti Bombayni, siis saab ta rongiga sõita just nii kaugele, kuhu pilet on makstud ja mitte kaugemale. Isik, kellel on pilet Calcuttani, võib sinna ka jõuda. Kuid kaasaeged nn. õpetajad väidavad, et ükskõik, kui kaugele on võetud vaimne pilet, ikka jõuad sa välja Kõrgema Sihini. Selline ilmalik ja kompromislik pakkumine meelitab ligi rumalaid isikuid, kes puhuvad üles omatehtud vaimse tunnetuse meetodeid, mida Vedalik õpetus ei toeta. Ilma tõeliselt meelestatud vaimselt õpetajalt, kes kuulub tunnustatud jüngrite liini alla, tarkust omandamata, ei ole võimalik saavutada reaalset tulemust. "Bhagavad-gītā" (4.2) ütleb:

Nulle part les Écritures révélées ne mentionnent que nous atteindrons tous le même but, quel que soit l’objet de notre dévotion. Seuls de pseudo-maîtres n’appartenant à aucune filiation authentique (paramparā) peuvent énoncer une théorie aussi absurde. Un vrai maître spirituel ne dira jamais que les différentes formes d’adoration mènent toutes au même but, que l’on rende un culte aux devas, au Suprême, ou à toute autre chose. Chacun sait qu’un billet d’avion ne vaut que pour une destination précise ; un billet pour Calcutta nous conduit à Calcutta et non pas à Bombay. Pourtant, ces prétendus maîtres spirituels proclament que l’on peut atteindre le but suprême par n’importe quelle voie. Leurs présomptions attirent bien des sots qui s’enorgueillissent de ces méthodes faites d’un amalgame de compromis entre matérialisme et spiritualité ; mais ils ne sont nullement légitimés par les Vedas. À moins d’être reçue des lèvres d’un maître appartenant à une filiation spirituelle reconnue, notre connaissance ne peut être vraie. Le Seigneur dit à ce propos dans la Bhagavad-gītā (4.2) :

evaṁ paramparā-prāptam
imaṁ rājarṣayo viduḥ
sa kāleneha mahatā
yogo naṣṭaḥ parantapa
evaṁ paramparā-prāptam
imaṁ rājarṣayo viduḥ
sa kāleneha mahatā
yogo naṣṭaḥ parantapa

"Seega, o, vaenlaste nuhtleja, yoga põhimõtted olid suurtele kuningatele teada. Aga kuna paramparā süsteem on lõhutud, siis näivad need põhimõtted olevat kadunud."

« Cette science suprême fut transmise à travers une succession disciplique, et les saints rois la reçurent ainsi. Mais au fil du temps, la filiation s’est rompue, et cette science, dans son intégrité originelle, semble maintenant perdue. »

Sel ajal, kui Jumal Śrī Kṛṣṇa tuli maa peale oli bhakti-yoga põhimõtted, millised on "Bhagavad-gītās" defineeritud, moonutatud ning nii pidi Jumal uuesti sisse seadma õpilaste süsteemi. See sai alguse Arjunast, kes oli Jumala kõige lähedasem sõber ja talle pühendunud. Jumal ütles Arjunale selgelt (Bg. 4.3), et "Gītā" põhimõtted olid talle arusaadavad seetõttu, et ta oli Tema sõber ja pühendunu. Teiste sõnadega, mitte keegi, kes ei ole Jumala sõber ning Talle pühendunud, ei suuda mõista "Gītāt". Ainult see, kes käib Arjunaga ühte teed, suudab mõista "Bhagavad-gītāt".

Parce que les principes du bhakti-yoga définis dans la Bhagavad-gītā furent altérés, le Seigneur rétablit la filiation spirituelle en instruisant Arjuna, Son disciple et Son ami le plus intime. Le Seigneur expliqua clairement à Arjuna (Bhagavad-gītā, 4.3) que seule sa dévotion et l’amitié qu’il Lui portait, lui permettaient de comprendre les principes de la Bhagavad-gītā. « Si Je t’enseigne aujourd’hui cette science, c’est parce que tu es Mon dévot et Mon ami. » Nul ne peut saisir purement le sens de la Gītā à moins d’être, comme Arjuna, l’ami et le dévot du Seigneur. Il indiquait par là également que pour assimiler cet enseignement, il faut suivre les traces d’Arjuna.

Praegusel ajal on palju neid, kes seda ülevat dialoogi tõlgendada püüavad, kuid sel pole midagi tegemist Arjuna või Jumal Kṛṣṇaga. Nad interpreteerivad "Gītā" värsse nii nagu heaks arvavad ja nõuavad "Gītā" asemel igasuguseid rumalusi. Taolised interpreteerijad ei usu ei Śrī Kṛṣṇasse ega Tema igavesse asupaika. Kuid sellisel juhul, mida võivad nad "Bhagavad-gītāst" seletada?

Aujourd’hui, bon nombre d’exégètes et de traducteurs, reléguant à l’arrière-plan Kṛṣṇa et Arjuna, trahissent ce dialogue sublime en l’interprétant à leur façon et énoncent toutes sortes d’inepties au nom de la Gītā. Ils nient et l’existence de Śrī Kṛṣṇa, et celle de Sa demeure éternelle. Comment donc pourraient-ils expliquer la Bhagavad-gītā de façon exacte et sensée ?

"Gītā" (7.20) ütleb selge sõnaga, et ainult need, kes on mõistuse kaotanud, palvetavad pooljumalate poole. Kṛṣṇa soovitab rangelt loobuda kõigist teistest palvetamise moodustest ning alistuda täielikult ainult Temale (Bg. 18.66). Need, kes on puhastunud kõigist patustest tegudest võivad omada sedavõrd tugevat usku Kõrgemasse Jumalasse, mis mitte millegi ees tagasi ei kohku. Teised jäävad oma palvetamisviisidega materiaalse sfääri kohale viivitama ja kalduvad õigest teest kõrvale, arvates ekslikult, et kõik teed viivad ühte ja samasse punkti välja.

Le Seigneur dit clairement dans la Bhagavad-gītā (7.20–23) que seuls les hommes qui ont perdu le sens commun rendent un culte aux devas pour de maigres bénéfices. L’ultime conseil qu’Il donne à Arjuna est de rejeter toute autre forme d’adoration pour s’abandonner complètement à Lui seul. (Bhagavad-gītā, 18.66) Or, la confiance absolue en Kṛṣṇa ne se trouve que chez ceux qui sont affranchis des conséquences de toutes leurs actions pécheresses ; les autres continueront d’entretenir, par des cultes médiocres, leur conscience matérialiste, et s’écarteront ainsi de la voie réelle, en croyant que toutes conduisent au même but.

Selles mantras on väga suure tähtsusega sanskriti sõna sambhavāt, Kõrgema Põhjuse poole palvetamine. Jumal Kṛṣṇa on Jumala Algisiksus ning kõik eksisteeriv tuleneb temast. "Bhagavad-gītās" (10.8) seletab Jumal Iseennast.

Ce mantra comporte un terme très significatif : c’est le mot sambhavāt, qui signifie « adorer la cause suprême ». En effet, Śrī Kṛṣṇa est la Personne originelle, Dieu dont tout émane. Dans la Bhagavad-gītā (10.8), Kṛṣṇa Se définit Lui-même parfaitement :

Ta ütleb, et Ta on kõige looja, Brahmā, Viṣṇu ja Śiva kaasa arvatud. Ning kuna need materiaalse maailma kolm põhijumalat on loodud Jumala poolt, siis on Tema kõige looja, mis eksisteerib materiaalses ja vaimses maailmas. Ka "Atharva Vedas" on öeldud, et see üks, Kes eksisteeris enne Brahmā loomist ning Kes valgustas Brahmāt Vedaliku tarkusega, oli Jumal Sri Kṛṣṇa. Kõrgem Isiksus tahtis luua elavaid olendeid ning nii lõi Nārāyaṇa kõik olendid. Nārāyaṇast sündis Brahmā. Nārāyaṇa lõi kõik Prajāpatid. Nārāyaṇa lõi Indra. Nārāyaṇa lõi kaheksa Vasut. Nārāyaṇa lõi üksteist Rudrat. Nārāyaṇa lõi kaksteist Ādityat. Nārāyaṇa on Jumal Kṛṣṇa täielik avaldus, Nārāyaṇa ja Kṛṣṇa on üks ja sama. On olemas hilisemaid kirjutisi, kus on öeldud, et Kõrgeim Jumal on Devakī ja Vasudeva poeg. Tema lapsepõlve Devakī ja Vasudevaga ning Tema identsust Nārāyaṇaga kinnitab ka Śrīpāda Śaṅkarācārya, ehkki Śaṅkara ei kuulu Vaiṣṇava ehk isikulise kultuse pooldajate hulka. On olemas veel teisigi kirjalikke allikaid. Näiteks on "Atharva Vedas" kirjutatud järgmist: "Alguses oli ainult Nārāyaṇa. Ei olnud Brāhmat ega Śivat, tuld ega vett. Ei olnud olemas tähti, ei olnud Päikest ega Kuud. Ta ei jää üksi. Ta loob nii nagu Ta seda soovib." "Mokṣa-dharmas" on öeldud: "Ma lõin Prajāpatid ja Rudrad. Neil ei ole minust täielikku teadmist, sest ka nemad on kaetud minu illusoorse energiaga. "Varāha Purāṇas" on öeldud: "Nārāyaṇa on Jumala Kõrgem Isik ning Temast sai alguse neljapealine Brahmā ning samuti Rudra, kellest sai hiljem kõiketeadja."

L’Atharva Veda (Gopāla-tāpanī Upaniṣad, 1.24) enseigne par ailleurs : « Celui qui existait avant Brahmā et qui l’illumina de la connaissance védique n’est autre que Śrī Kṛṣṇa. » De même la Nārāyaṇa Upaniṣad souligne : « La Personne Suprême, Nārāyaṇa, désira créer les êtres. C’est donc de Nārāyaṇa que naquit Brahmā, de Nārāyaṇa aussi que procèdent tous les Prajāpatis, Indra, les huit Vasus, les onze Rudras, et les douze Ādityas. » Nārāyaṇa étant une émanation plénière de Kṛṣṇa, l’un et l’autre ne font qu’un. Ce même texte poursuit : « Le fils de Devakī (Kṛṣṇa) est le Seigneur Suprême. » Bien qu’il n’appartienne pas à l’école personnaliste vaiṣṇava,Śrīpāda Śaṅkarācārya a lui aussi accepté et confirmé que Nārāyaṇa est la cause suprême. Et l’Atharva Veda (Mahā Upaniṣad) stipule entre autres : « Au commencement, seul était Nārāyaṇa ; ni Brahmā, ni Śiva, ni le feu, l’eau, les étoiles, le soleil ou la lune n’existaient. Mais Dieu ne demeura pas seul. Il S’entoura de tous les êtres, créés selon Son désir. » On trouve aussi dans le Mokṣa-dharma ces mots de Kṛṣṇa : « J’ai créé les Prajāpatis et les Rudras ; même eux, cependant, n’ont pas de Moi une connaissance parfaite, car ils sont également sous l’emprise de Mon énergie illusoire. » Et le Varāha Purāṇa ajoute : « Nārāyaṇa est Dieu, la Personne Suprême, et c’est de Lui que vint Brahmā aux quatre têtes ainsi que Rudra, qui plus tard devint omniscient. » La Brahma-saṁhitā (5.1) dit, elle, que le Seigneur Suprême est Śrī Kṛṣṇa, Govinda, la cause originelle de toutes les causes et Celui qui réjouit tous les êtres.

Nii kinnitab kogu Vedalik kirjandus, et Nārāyaṇa ehk Kṛṣṇa on kõigi põhjuste põhjus. "Brahma-saṁhitās" on samuti öeldud, et Kõrgem Jumal on Śrī Kṛṣṇa. Tema on Govinda, kõigi elusolendite Valgustaja ning Tema on kõigi põhjuste põhjus. Tõeliselt õppinud inimene saab seda teada suurte tarkade käest ja Vedade tunnistustest ning otsustab seega palvetada Jumal Kṛṣṇa nagu Kõik-Kõiges poole.

Toutes les Écritures védiques attestent donc que Nārāyaṇa, Kṛṣṇa, est la cause de toutes les causes. Les vrais érudits, les budhas (ceux qui possèdent l’intelligence spirituelle, la buddhi), sont ceux qui, ayant compris ce fait en s’en rapportant aux grands sages et aux Vedas, adorent exclusivement Śrī Kṛṣṇa et reconnaissent en Lui le Tout suprême.

Isikuid, kes keskenduvad ainult Śrī Kṛṣṇa poole palvetamisele, nimetatakse budhadeks, tõeliselt harituiks. Taolise keskendumiseni võib jõuda, kui kuulata armastuse ja usuga häirimatult ācāryalt transtsendentaalset teadet. See, kelles ei ole usku ega armastust, ei saa jõuda sellise lihtsa tõeni nagu Jumal Kṛṣṇas veendumine. Taolisi uskumatuid inimesi on "Bhagavad-gītās" (9.11) kirjeldatud nagu mūḍhasid, rumalad nagu eeslid. On öeldud, et mūḍhad pilkavad Jumaluse isikut, sest neil puuduvad täielikud teadmised, mida on võimalik saada ainult häirimatult ācāryalt. Sellel, keda häirib materiaalse maailma veekeerise taoline liikumine, pole olemas omadusi, mille abil saadakse ācāryaks.

Une telle conviction ne vient qu’à celui qui avec amour et confiance reçoit de l’imperturbable ācārya le message transcendantal. Ceux qui, par contre, n’éprouvent ni confiance ni amour pour le Seigneur, ne pourront jamais comprendre cette simple vérité. La Bhagavad-gītā (9.11) les qualifie de mūḍhas (sots comme l’âne). S’ils bafouent la Personne Suprême, c’est qu’ils n’ont pas reçu la connaissance parfaite d’un ācārya serein. Seul celui qui ne se laisse pas emporter par les tourbillons de l’énergie matérielle peut être qualifié d’ācārya.

Enne "Bhagavad-gītāst" kuulmist oli Arjuna veekeerisest häiritud, — reaktsioon, mille tekitas armastus perekonna, ühiskonna ja riigi vastu, — ning tahtis saada selle maailma mehena filantroobiks ja vägivalla vastu võitlejaks. Kuid siis sai temast peale Kõrgemalt Isikult Vedaliku tarkuse kuulamist budha. Ta muutis meelt ning temast sai jumal Kṛṣṇa kummardaja, kes oli ise kujundanud Kurukṣetra Lahingu. Arjuna kummardas Jumalat, võideldes oma sugulaste vastu ja temast sai Jumalale pühendunu. Sellised saavutused on võimalikud ainult siis, kui palvetatakse tõelise ja mitte mingi fabritseeritud Kṛṣṇa poole, kelle on ametisse pühitsenud rumalad inimesed, kellel pole aimugi Kṛṣṇa-teadvusest, mida on kirjeldatud "Bhagavad-gītās" ja "Śrīmad-Bhāgavatamis".

Avant de recevoir l’enseignement de la Bhagavad-gītā, Arjuna souffrait dans le tourbillon matériel de l’attachement à la famille, à la société et au pays ; il voulait devenir un philanthrope, un non-violent. Mais après avoir reçu l’enseignement de la Personne Suprême, il fut éclairé, il devint un budha. Il abandonna son idée et s’en remit à Kṛṣṇa, Lequel avait Lui-même décidé de la bataille de Kurukṣetra. Il L’adora en combattant sa prétendue parenté et devint par cette abnégation un pur bhakta. Mais il ne put atteindre une telle perfection qu’en s’abandonnant au Seigneur véritable, à Kṛṣṇa Lui-même, et non à quelque faux Dieu inventé par des insensés, totalement ignorants des subtilités de la science divine de la Bhagavad-gītā et du Śrīmad-Bhāgavatam.

"Vedānta-sūtra" järgi onsambhūta sünni ja toitvuse allikas ning reservuaar peale anhilatsiooni. "Śrīmad-Bhāgavatamis", mis on "Vedānta-sūtrate" kommentaar sama autori poolt, on öeldud, et kõikide emotsioonide allikas ei ole mitte surnud kivi, vaid abhijña, ehk teadvust omav. Seetõttu ütleb Algjumal Śrī Kṛṣṇa "Bhagavad-gītās", (7.26) et Ta on täielikult teadlik minevikust, olevikust ja tulevikust ning, et mitte keegi, kaasa arvatud taolised pooljumalad nagu Śiva ja Brahmā, ei tunne Teda täielikult. Need, kes on häiritud materiaalse eksistentsi sidemetest ei saa Teda täielikult tunda. Sellised poolharitud vaimsed õpetajad püüavad teha mingit kompromissi ning muudavad inimmassid jumaldamise objektiks. Nad ei tea, et selline inimmasside jumaldamine ei ole võimalik, samuti ei ole inimmass perfektne. See kõik sarnaneb vee valamisega puu lehtedele, selle asemel, et kasta juuri. Jumaldamise loomulik tee oleks vee valamine tolle puu juurtele, millest lehed kasvavad. Kuid tänapäeva krooniliselt häiritud juhid huvituvad rohkem lehtedest, kui juurtest ning seetõttu sureb puu toidu puuduse kätte, hoolimata sellest, et pidevalt lehti kastetakse.

Le Vedānta-sūtra explique que le sambhūta, le Seigneur Suprême, est l’origine de la manifestation cosmique (janmādy asya yataḥ), que c’est Lui qui la maintient et que lors de sa destruction, c’est en Lui que les éléments retournent. Le Śrīmad-Bhāgavatam, commentaire originel du Vedānta-sūtra par le même auteur, précise que cette source d’où tout émane n’est pas inerte, mais bien au contraire, abhijñaḥ, pleinement consciente. Ce que confirme la Bhagavad-gītā (7.26), puisque Kṛṣṇa S’y décrit comme pleinement conscient du passé, du présent et de l’avenir. Il ajoute que nul être, fût-il un deva comme Śiva ou Brahmā, ne Le connaît parfaitement. Que dire donc de ces prétendus « maîtres » à demi instruits, ballotés par le flux et le reflux de l’existence matérielle. Face à leur incapacité à connaître Dieu, ils arrivent à un compromis : c’est de l’humanité entière qu’ils font un objet de culte, sans se rendre compte que ce culte n’a aucun sens puisque l’homme est imparfait. Il est aussi vain de rendre un culte à l’humanité que d’arroser les feuilles d’un arbre plutôt que ses racines. Mais de nos jours, ces pseudo-chefs spirituels, désorientés, portent plus d’intérêt au corps qu’à l’âme, aux feuilles qu’à la racine, et malgré leurs efforts constants pour arroser les feuilles, la racine se dessèche et l’arbre meurt.

"Śrī Īśopanisad" soovitab meil valada vett juurele, kogu Idanemise Allikale. Inimeste jumaldamine nende keha eest hoolitsemise teel, mis ei saa kunagi olla täiuslik, on palju väiksema tähtsusega, kui hinge teenimine. Hing on juur, millest kasvab välja erinevaid kehasid, vastavalt karma seadusele ehk materiaalsele reaktsioonile. Kui inimolendeid teenitakse vaid arstliku abiga, sotsiaalsete mugavuste ja hariduslike soodustustega, samal ajal aga lõigatakse tapamajas vaeste loomade kõrisid läbi, siis ei lisa see inimkonna teenimisele mitte midagi väärtuslikku.

Aussi l’Īśopaṇisad nous conseille-t-elle d’arroser la racine, source de vie. Servir le corps est moins important que servir l’âme, et ce service à l’humanité ne peut jamais être parfait. L’âme est la racine qui donne vie à toutes sortes de corps selon la loi du karma. Servir les humains de diverses manières dans le domaine de la médecine, de l’aide sociale et de l’éducation tout en égorgeant de malheureux animaux dans les abattoirs n’est d’aucun secours à l’âme, l’être véritable.

Inimolend kannatab sünni ja surma, vanaduse ja haiguste tõttu pidevalt, vahetades vaid keha. Elu inimese kujul on võimalus selle materiaalse eksistentsi viletsusest pääsemiseks. Seda on võimalik teha, taastades uuesti elusolendi sidemed Jumalaga.

Le mal chronique de l’être est qu’il doit, vie après vie et d’un corps à l’autre, naître, souffrir, vieillir et mourir. Or, le fait de posséder une forme humaine offre à l’âme une chance d’échapper à cet esclavage par un moyen fort simple : rétablir sa relation perdue avec le Seigneur Suprême. Le Seigneur vient Lui-même nous enseigner comment s’abandonner à Lui. Le seul véritable service à rendre aux hommes est de leur apprendre à s’abandonner à Dieu (le sambhūta) et à n’adorer que Lui avec amour et dévotion. Tel est le message de ce mantra.

Upaniṣadid juhivad meie tähelepanu kaudselt Algjumal Śrī Kṛṣṇale, "Bhagavad-gītā", mis on kõigi Upaniṣadide kokkuvõte, toob Śrī Kṛṣṇa otseselt esile. Seetõttu peaks inimene "Gītāst" või "Śrīmad-Bhāgavatamist" kuulama Kṛṣṇast nagu Ta on, mis aitaks puhastada ta mõistust kõigist rüvetatud asjadest. "Śrīmad-Bhāgavatam" ütleb: "Jumala tegudest kuulmine juhib Jumala tähelepanu pühendunule. Ning Jumal, kes asub kõigi elusolendite südames, aitab pühendunut, andes talle kätte õige suuna. "Sama kinnitab ka "Bhagavad-gītā" (10.10).

Les Upaniṣads attirent indirectement notre attention sur Śrī Kṛṣṇa, le Seigneur originel, tandis que la Bhagavad-gītā, qui est l’essence de toutes les Upaniṣads, établit clairement Sa suprématie absolue en tant que la Personne Divine. Il faut donc s’en remettre à la Bhagavad-gītā et au Śrīmad-Bhāgavatam pour connaître le Seigneur tel qu’Il est et, par cette connaissance, graduellement purifier notre mental de toute contamination. Le Śrīmad-Bhāgavatam (1.2.17) dit : « Celui qui écoute le récit des actes glorieux du Seigneur attire sur lui Son attention. Le Seigneur, qui réside dans le cœur de chaque être, éclaire alors Son dévot et le guide. » Ce que corrobore la Bhagavad-gītā (10.10) par les mots : dadāmi buddhi-yogaṁ taṁ yena mām upayānti te.

Too Jumala poolt antud sisemine suund puhastab uskliku südame kõigist räpastest asjadest, mida on tekitanud materiaalsete kirgede ja rumaluse erinevad vormid. Mittepühendunut juhivad kirg ja rumalus. Kire kaudu ei ole võimalik eralduda materiaalsest jaatusest, rumaluse tõttu pole aga võimalik teada, kes tegelikult ollakse ja kes on Jumal. Seega pole kire võimuses oleval inimesel võimalik jõuda eneseteostuseni, ükskõik kui palju siin ka ei mängitaks religioosse inimese osa. Pühendunu on Jumala armu läbi kire ja rumaluse tujudest päästetud ning saavutab headuse, mis on täiusliku brahmāṇi märk. Selliste brahmaṇlike omadusteni on võimalik jõuda kõigil, kes käivad usu teed tõelise vaimse õpetaja juhatuse all. "Śrīmad-Bhāgavatam" (2.4.18) ütleb:

De l’intérieur, le Seigneur donne à Son dévot des instructions destinées à purifier son cœur des influences de l’ignorance et de la passion. Les non-dévots, au contraire, demeurent sous leur empire. Tant que la passion gouverne l’homme, il lui est impossible de se libérer de la convoitise ; sous l’influence de l’ignorance, il n’arrive ni à savoir qui est le Seigneur, ni à connaître sa propre identité. L’homme n’a donc aucune chance d’atteindre à son épanouissement spirituel s’il est constamment dominé par ces guṇas, quelle que soit l’ardeur mise à se faire passer pour un spiritualiste. Le dévot, par contre, se voit arraché des griffes de l’ignorance et de la passion par la grâce de Dieu, et s’élève jusqu’à la vertu, guṇa qui caractérise le brāhmaṇa parfait. N’importe qui peut devenir un brāhmaṇa qualifié s’il pratique le service de dévotion sous la conduite d’un maître authentique. Le Śrīmad-Bhāgavatam (2.4.18) dit à ce sujet :

kirāta-hūṇāndhra-pulinda-pulkaśā
ābhīra-śumbhā yavanāḥ khasādayaḥ
ye ’nye ca pāpā yad-apāśrayāśrayāḥ
śudhyanti tasmai prabhaviṣṇave namaḥ
kirāta-hūṇāndhra-pulinda-pulkaśā
ābhīra-śumbhā yavanāḥ khasādayaḥ
ye ’nye ca pāpā yad-apāśrayāśrayāḥ
śudhyanti tasmai prabhaviṣṇave namaḥ

"Iga madalalsündinu olend võib saada puhastatuks läbi Jumala andunud teenimise, kuna Jumal on kõikvõimas."

Même une personne de la plus basse condition peut être purifiée en suivant les directives d’un pur dévot du Seigneur, car la puissance de Dieu est inconcevable.

Brahmaṇlike omaduste esimeseks märgiks on see, et inimene muutub õnnelikuks ja jumalateenistusel entusiastlikuks. Kogu Jumala teadus rullub tema ees lahti. Ning teades sel viisil Jumala teadusest, vabaneb ta pikkamööda kõigist oma materiaalsetest seotustest ning tema kahtlev mõistus muutub kristallselgeks. Sellel astmel võib saada vabanenud hingeks ning näha Jumalat igal sammul. See on sambhavāti täiuslikkus, mida on kirjeldatud selles mantras.

La caractéristique de celui qui acquiert les qualités brahmaniques est qu’il connaît la joie et l’enthousiasme dans le service de dévotion. La science de Dieu lui est automatiquement révélée et, ainsi éclairé, le bhaktas’affranchit graduellement des liens matériels et devient, par la grâce divine, en mesure d’éclaircir les doutes qui assombrissaient son esprit. Devenu une âme libérée, il peut voir le Seigneur dans chaque circonstance de sa vie. Telle est la perfection du sambhava, l’adoration du Seigneur Suprême décrite dans ce mantra.