Skip to main content

Sissejuhatus

Introdução

oṁ ajñāna-timirāndhasya
jñānāñjana-śalākayā
cakṣur unmīlitaṁ yena
tasmai śrī-gurave namaḥ
oṁ ajñāna-timirāndhasya
jñānāñjana-śalākayā
cakṣur unmīlitaṁ yena
tasmai śrī-gurave namaḥ
śrī-caitanya-mano-’bhīṣṭaṁ
sthāpitaṁ yena bhū-tale
svayaṁ rūpaḥ kadā mahyaṁ
dadāti sva-padāntikam
śrī-caitanya-mano-’bhīṣṭaṁ
sthāpitaṁ yena bhū-tale
svayaṁ rūpaḥ kadā mahyaṁ
dadāti sva-padāntikam

Ma sündisin sügavaimas teadmatuses, kuid minu vaimne õpetaja avas mu silmad teadmiste tõrviku valgusel. Ma kummardan tema ees ja avaldan oma suurimat lugupidamist.

Nasci em completa ignorância, mas meu mestre espiritual abriu meus olhos com o archote do conhecimento. Ofereço-lhe minhas respeitosas reverências.

Täitmaks Jumal Caitanya soovi, algatas Śrīla Rūpa Gosvāmī Prabhupāda misjonitegevuse selles materiaalses maailmas. Millal küll leian ma varjupaiga Tema lootosjalgade juures?

Quando será que Śrīla Rūpa Gosvāmī Prabhupāda, que dentro deste mundo material aceitou como sua missão satisfazer o desejo do Senhor Caitanya, me dará refúgio sob seus pés de lótus?

vande ’haṁ śrī-guroḥ śrī-yuta-pada-
kamalaṁ śrī-gurūn vaiṣṇavāṁś ca
śrī-rūpaṁ sāgrajātaṁ saha-gaṇa-
raghunāthānvitaṁ taṁ sa-jīvam
sādvaitaṁ sāvadhūtaṁ parijana-
sahitaṁ kṛṣṇa-caitanya-devaṁ
śrī-rādhā-kṛṣṇa-pādān saha-gaṇa-
lalitā-śrī-viśākhānvitāṁś ca
vande ’haṁ śrī-guroḥ śrī-yuta-pada-kamalaṁ śrī-gurūn vaiṣṇavāṁś ca
śrī-rūpaṁ sāgrajātaṁ saha-gaṇa-raghunāthānvitaṁ taṁ sa-jīvam
sādvaitaṁ sāvadhūtaṁ parijana-sahitaṁ kṛṣṇa-caitanya-devaṁ
śrī-rādhā-kṛṣṇa-pādān saha-gaṇa-lalitā-śrī-viśākhānvitāṁś ca

Ma kummardan aupaklikult oma vaimse õpetaja ja kõikide vaiṣṇavate lootosjalge ees. Minu aupaklikud kummardused Śrīla Rūpa Gosvāmī ja tema vanema venna Sanātana Gosvāmī, samuti Raghunātha Dāsa ja Raghunātha Bhaṭṭa, Gopāla Bhaṭṭa ja Śrīla Jīva Gosvāmī lootosjalge ees. Minu aupaklikud kummardused Śrī Kṛṣṇa Caitanya ja Jumal Nityānanda ning kõikide nende kaaslaste, nagu Advaita Ācārya, Gadādhara ja Śrīvāsa ees. Minu aupaklikud kummardused Jumal Śrī Kṛṣṇa ja Śrīmatī Rādhārāṇi lootosjalge ees ning kõikide gopīde, eeskätt Śrī Lalitā ja Viśākhā, ees.

Ofereço minhas respeitosas reverências aos pés de lótus de meu mestre espiritual e aos pés de todos os vaiṣṇavas. Ofereço minhas respeitosas reverências aos pés de lótus de Śrīla Rūpa Gosvāmī e de seu irmão mais velho Sanātana Gosvāmī, bem como de Raghunātha Dāsa e Raghunātha Bhaṭṭa, Gopāla Bhaṭṭa e Śrīla Jīva Gosvāmī. Ofereço minhas respeitosas reverências ao Senhor Kṛṣṇa Caitanya e ao Senhor Nityānanda, e também a Advaita Ācārya, Gadādhara, Śrīvāsa e aos demais associados. Ofereço minhas respeitosas reverências a Śrīmatī Rādhārāṇī e Śrī Kṛṣṇa, bem como a Suas companheiras Śrī Lalitā e Viśākhā.

he kṛṣṇa karuṇā-sindho
dīna-bandho jagat-pate
gopeśa gopikā-kānta
rādhā-kānta namo ’stu te
he kṛṣṇa karuṇā-sindho
dīna-bandho jagat-pate
gopeśa gopikā-kānta
rādhā-kānta namo ’stu te

Oo, mu kallis Kṛṣṇa, Sa oled kõigi muresolijate sõber ja kogu loome allikas. Sa oled gopīde valitseja ja Rādhārāṇī armastatu. Ma kummardan Sinu ees sügavas austuses.

Ó meu querido Kṛṣṇa, amigo dos aflitos e fonte da criação. Voce é o senhor das gopīs e o amante de Rādhārāṇī. Ofereço-Lhe minhas respeitosas reverências.

tapta-kāñcana-gaurāṅgi
rādhe vṛndāvaneśvari
vṛṣabhānu-sute devi
praṇamāmi hari-priye
tapta-kāñcana-gaurāṅgi
rādhe vṛndāvaneśvari
vṛṣabhānu-sute devi
praṇamāmi hari-priye

Ma avaldan oma lugupidamist Rādhārāṇīle, kes on Vṛndāvana kuninganna ning kelle nahk on sulakulla värvi. Sa oled kuningas Vṛṣabhānu tütar ning väga kallis Jumal Kṛṣṇale.

Ofereço meus respeitos a Rādhārāṇī, cuja tonalidade corpórea lembra o ouro derretido e que é a rainha de Vṛndāvana. Filha do rei Vṛṣabhānu, voce é muito querida pelo Senhor Kṛṣṇa.

vāñchā-kalpa-tarubhyaś ca
kṛpā-sindhubhya eva ca
patitānāṁ pāvanebhyo
vaiṣṇavebhyo namo namaḥ
vāñchā-kalpa-tarubhyaś ca
kṛpā-sindhubhya eva ca
patitānāṁ pāvanebhyo
vaiṣṇavebhyo namo namaḥ

Minu aupaklikud kummardused kõikide vaiṣṇavatest pühendunute ees, kelle südamed on tulvil kaastunnet kõikide langenud hingede vastu ning kes, sarnaselt soovide puule, on võimelised täitma igaühe soove.

Ofereço minhas respeitosas reverências a todos os devotos vaiṣṇavas do Senhor. Exatamente como árvores dos desejos, eles podem satisfazer os desejos de todos, e estão cheios de compaixão pelas almas caídas.

śrī-kṛṣṇa-caitanya prabhu-nityānanda
śrī-advaita gadādhara śrīvāsādi-gaura-bhakta-vṛnda
śrī-kṛṣṇa-caitanya
rabhu-nityānanda
śrī-advaita gadādhara
rīvāsādi-gaura-bhakta-vṛnda

Minu aupaklikud kummardused Śrī Kṛṣṇa Caitanya, Prabhu Nityānanda, Śrī Advaita, Gadādhara, Śrīvāsa ja teiste pühendumusahelas viibijate ees.

Ofereço minhas reverências a Śrī Kṛṣṇa Caitanya, Prabhu Nityānanda, Śrī Advaita, Gadādhara, Śrīvāsa e a todos os devotos na linha devocional.

hare kṛṣṇa hare kṛṣṇa kṛṣṇa kṛṣṇa hare hare
hare rāma hare rāma rāma rāma hare hare
hare kṛṣṇa hare kṛṣṇa
kṛṣṇa kṛṣṇa hare hare
hare rāma hare rāma
rāma rāma hare hare

„Bhagavad-gītā" on tuntud ka nime „Gītopaniṣad" all. Selles teoses sisaldub kogu vedateaduse tuum ning see on üks olulisemaid „Upaniṣade" vedakirjanduses. Muidugi leidub inglise keeles „Bhagavad-gītāle" mitmeid kommentaare ning võib tekkida kahtlus veel ühe vajalikkuses. Käesoleva väljaande vajalikkust võib selgitada järgnevalt. Hiljuti küsis üks ameeriklanna minu käest, millist „Bhagavad-gītā" tõlget ma talle soovitaksin. Ühendriikides võib müügilt leida väga mitmeid „Bhagavad-gītā" ingliskeelseid tõlkeid, kuid seni pole ma ei Ameerikas ega ka Indias näinud ühtegi autoriteetset väljaannet. Peaaegu kõigis neis on kommentaaride jagaja väljendanud omaenese arvamust, puudutamata „Bhagavad-gītā" vaimu nii nagu see tegelikult on.

O Bhagavad-gītā também é conhecido como Gītopaniṣad. Ele é a essência do conhecimento védico e um dos mais importantes Upaniṣads da literatura védica. É claro que, em inglês, há muitos comentários ao Bhagavad-gītā, e pode-se perguntar qual a necessidade de outro. A presente edição pode ser explicada da seguinte maneira. Recentemente, uma senhora americana pediu-me que lhe recomendasse uma tradução do Bhagavad-gītā em inglês. É evidente que nos Estados Unidos existem muitas edições do Bhagavad-gītā disponíveis em inglês, porém, ao que me consta, não só nos Estados Unidos, mas também na Índia, nenhuma delas pode a rigor ser chamada de autorizada porque em cada uma delas o comentador expressa suas próprias opiniões e não toca no verdadeiro espírito do Bhagavad-gītā.

Teose tegelikust vaimust räägitakse „Bhagavad-gītās" endas. Me võime tuua näite: kui me soovime tarvitada teatud ravimit, siis tuleb meil täpselt järgida sellega kaasa antud juhendit. Me ei tohi tarvitada ravimit iseenese äranägemise või sõbra soovituse kohaselt. Me peame juhendist või arsti ettekirjutusest täpselt kinni pidama. Analoogselt tuleb suhtuda ka „Bhagavad-gītāsse". Meil tuleb juhinduda teose kõneleja näpunäidetest. „Bhagavad-gītā" kõnelejaks on Jumal Śri Kṛṣṇa. Teda mainitakse „Bhagavad-gītā" igal leheküljel kui Jumala Kõrgeimat Isiksust – Bhagavāni. Loomulikult võib sõna bhagavān viidata vahel mõnele mõjuvõimsale isikule või pooljumalale ja kahtlemata tähistab see sõna siin Jumal Śrī Kṛṣṇat kui suurt isiksust. Kuid samal ajal peame me teadma, et Śrī Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus. Seda kinnitavad meile kõik suured ācāryad (vaimsed õpetajad) nagu Śaṅkarācārya, Rāmānujācārya, Madhvācārya, Nimbārka Svāmī, Śrī Caitanya Mahāprabhu ja paljud teised vedateaduse autoriteedid Indias. Jumal Ise kinnitab samuti „Bhagavad-gītās," et Ta on Jumala Kõrgeim Isiksus ning selliselt käsitletakse Teda ka „Brahma-saṁhitās" ja „Purāṇades"; eriti „Śrīmad-Bhāgavatamis," mida tuntakse ka „Bhāgavata Purāṇa" nime all (kṛṣṇas tu bhagavān svayam). Seetõttu tulebki meil suhtuda „Bhagavad-gītāsse" Jumala Isiksuse Enda juhenduste kohaselt.

„Gītā" neljandas peatükis (4.1 – 3) lausub Jumal:

O espírito do Bhagavad-gītā é mencionado no próprio Bhagavad-gītā. Por exemplo, se quisermos tomar determinado remédio, temos de seguir as instruções contidas na bula. Não podemos tomar o remédio de acordo com nosso próprio capricho ou seguindo a instrução de um amigo. Devemos tomá-lo conforme as instruções da bula ou do médico. De modo semelhante, o Bhagavad-gītā deve ser recebido ou aceito conforme as instruções de seu próprio orador. O orador do Bhagavad-gītā é o Senhor Śrī Kṛṣṇa. Em cada página do Bhagavad-gītā, Ele é mencionado como a Suprema Personalidade de Deus, Bhagavān. Evidentemente, a palavra bhagavān às vezes refere-se a alguma pessoa ou semideus poderoso, e certamente aqui bhagavān designa o Senhor Śrī Kṛṣṇa como uma grande personalidade, porém, devemos ao mesmo tempo saber que o Senhor Śrī Kṛṣṇa é a Suprema Personalidade de Deus, como é confirmado por todos os grandes ācāryas (mestres espirituais), tais como Śaṅkarācārya, Rāmānujācārya, Madhvācārya, Nimbārka Svāmī, Śrī Caitanya Mahāprabhu e muitos outros que são autoridades no conhecimento védico da Índia. No Bhagavad-gītā, o próprio Senhor também Se estabelece como a Suprema Personalidade de Deus, e é com esta conotação que O descrevem o Brahma-saṁhitā e todos os Purāṇas, especialmente o Śrīmad-Bhāgavatam, conhecido como o Bhāgavata Purāṇa (kṛṣṇas tu bhagavān svayam). Portanto, devemos aceitar o Bhagavad-gītā como ele é transmitido pela própria Personalidade de Deus.

No Quarto Capítulo do Gītā (4.1-3), o Senhor diz:

imaṁ vivasvate yogaṁ
proktavān aham avyayam
vivasvān manave prāha
manur ikṣvākave ’bravīt
imaṁ vivasvate yogaṁ
proktavān aham avyayam
vivasvān manave prāha
manur ikṣvākave ’bravīt
evaṁ paramparā-prāptam
imaṁ rājarṣayo viduḥ
sa kāleneha mahatā
yogo naṣṭaḥ paran-tapa
evaṁ paramparā-prāptam
imaṁ rājarṣayo viduḥ
sa kāleneha mahatā
yogo naṣṭaḥ paran-tapa
sa evāyaṁ mayā te ’dya
yogaḥ proktaḥ purātanaḥ
bhakto ’si me sakhā ceti
rahasyaṁ hy etad uttamam
sa evāyaṁ mayā te ’dya
yogaḥ proktaḥ purātanaḥ
bhakto ’si me sakhā ceti
rahasyaṁ hy etad uttamam

Nendes värssides teatab Jumal Arjunale, et teadmised nimetatud joogasüsteemist, „Bhagavad-gītāst," anti esmalt Päikesejumalale, kes andis need teadmised omakorda edasi Manule. Manu rääkis sellest Ikṣvākule ning sellise õpilasjärgnevusahela kaudu, kus teadmisi antakse otseselt ühelt isikult teisele, on seda õpetust ajast aega edasi antud. Pika aja jooksul läks see õpetus aga kaotsi ja Jumalal tuli need teadmised uuesti anda, sedapuhku Arjunale Kurukṣetra lahinguväljal.

Aqui, o Senhor informa a Arjuna que este sistema de yoga do Bhagavad-gītā, foi primeiramente falado ao deus do Sol, e o deus do Sol explicou-o a Manu, e Manu explicou-o a Ikṣvāku, e assim este sistema de yoga foi transmitido através da sucessão discipular, um orador após outro. Porém, com o decorrer do tempo, esta cadeia de mestres se perdeu. Como conseqüência, o Senhor veio ensinar esta ciência novamente, desta vez a Arjuna, no Campo de Batalha de Kurukṣetra.

Ta lausub Arjunale, et Ta usaldab selle ülima saladuse talle, sest Arjuna on Tema pühendunu ja Tema sõber. Sellisel moel annab Jumal mõista, et „Bhagavad-gītā" on teos, mis on mõeldud eeskätt Tema pühendunutele. Transtsendentaliste on kolme liiki: jñānī, yogī ja bhakta ehk impersonalistid, mediteerijad ja pühendunud. „Bhagavad-gītās" ütleb Jumal Arjunale selgelt, et eelmise õpilasjärgnevusahela katkemise tõttu saab Arjunast uue paramparā (õpilasjärgnevusahela) esimene lüli. Järelikult oli see Jumala tahe – luua uus paramparā, mis annaks teadmisi edasi täpselt sellisel kujul nagu neid levitas Päikesejumal. Samuti oli Tema soov, et Arjuna paneks Tema õpetuste levikule uue alguse. Ta tahtis, et Arjunast saaks autoriteet „Bhagavad-gītā" mõistmises. Me võime seega tõdeda, et „Bhagavad- gītā" õpetus anti edasi Arjunale nimelt sel põhjusel, et Arjuna oli Jumala pühendunu, Kṛṣṇa otsene õpilane ja Tema lähedane sõber. Seetõttu mõistab „Bhagavad-gītāt" kõige paremini inimene, kel on Arjunaga sarnased omadused. Ta peab olema Jumalaga vahetutes suhetes viibiv pühendunu. Jumala pühendunuks saades omab inimene koheselt vahetuid suhteid Jumalaga. Sel teemal võiks rääkida väga üksikasjalikult, kuid üldjoontes võib öelda, et pühendunu suhtleb Jumala Kõrgeima Isiksusega ühel viisil viiest võimalikust:

Ele diz a Arjuna que está lhe contando este segredo supremo porque Arjuna é Seu devoto e amigo. Isto significa que o Bhagavad-gītā é um tratado destinado especialmente ao devoto do Senhor. Existem três classes de transcendentalistas, o jñānī, o yogī e o bhakta, ou seja, o impersonalista, o meditador e o devoto. Aqui, o Senhor diz claramente a Arjuna que está fazendo dele o primeiro recebedor de um novo paramparā (sucessão discipular) porque a sucessão antiga se havia rompido. Portanto, foi o desejo do Senhor de estabelecer um outro paramparā que seguisse na mesma linha de pensamento que o deus do Sol transmitira no passado, e foi Seu desejo que este ensinamento fosse distribuído por Arjuna. Ele queria que Arjuna se tornasse uma autoridade versada no Bhagavad-gītā. Assim vemos que o Bhagavad-gītā foi ensinado a Arjuna somente porque Arjuna era um devoto do Senhor, um discípulo direto de Kṛṣṇa e Seu amigo íntimo. Por isso, o Bhagavad-gītā é compreendido melhor por alguém com qualidades semelhantes às de Arjuna. Quer dizer, ele deve ser um devoto que cultive uma relação direta com o Senhor. Logo que a pessoa se torna um devoto do Senhor, ela desenvolve um relacionamento direto com o Senhor. Este é um assunto muito complexo, mas em resumo o devoto tem uma relação com a Suprema Personalidade de Deus em uma destas cinco diferentes maneiras:

1. Pühendunu võidakse olla passiivsel moel.

1. Podemos ser um devoto em estado passivo;

2. Pühendunu võidakse olla aktiivsel moel.

2. Podemos ser um devoto em estado ativo;

3. Pühendunu võidakse olla kui sõber.

3. Podemos ser um devoto em amizade;

4. Pühendunu võidakse olla kui vanem, s.o. isa või ema.

4. Podemos ser um devoto como pai e mãe;

5. Pühendunu võidakse olla kui armastav abikaasa.

5. Podemos ser um devoto como amante conjugal.

Arjuna suhtles Jumalaga kui sõber. Loomulikult on selle sõpruse ja materiaalses maailmas leiduva sõpruse vahel tohutu erinevus. See on transtsendentaalne sõprus, mis ei saa osaks igaühele. Igaühel on Jumalaga omalaadsed suhted ning need suhted elustuvad kui me jõuame pühendunud teenimise täiuslikkuseni. Oma praeguses seisundis oleme me unustanud nii Kõigekõrgema Jumala kui ka oma igavesed suhted Temaga. Eranditult kõik miljarditest elusolenditest on igavesti Jumalaga teatud suhetes ning neid suhteid nimetatakse svarūpaks. Pühendunud teenimise läbi saab igaüks oma svarūpa uuesti ellu äratada. See tasand kannab nimetust svarūpa- siddhi – elusolendi algolemusliku positsiooni täiuslikkus. Arjuna oli seega pühendunu ning suhtles Kõrgeima Jumalaga kui sõber.

Arjuna relacionava-se com o Senhor como amigo. É claro que há um abismo de diferença entre esta amizade e a amizade encontrada no mundo material. Esta amizade transcendental não é para qualquer um. É evidente que todos temos uma relação específica com o Senhor, e esta relação é instigada com a execução perfeita do serviço devocional. No nosso atual estado de vida, não apenas esquecemo-nos do Senhor Supremo, mas também esquecemo-nos de nossa relação eterna com Ele. Cada ser vivo, dentre os muitos, muitos bilhões e trilhões de seres vivos, tem uma relação específica com o Senhor eternamente. Isto se chama svarūpa. Pelo processo do serviço devocional, pode-se reviver esta svarūpa, e esta etapa chama-se svarūpa-siddhi — perfeição da nossa posição constitucional. Arjuna era um devoto, e seu relacionamento com o Senhor Supremo era em amizade.

Tasuks tähele panna, mil viisil Arjuna „Bhagavad-gītā" vastu võttis. Kümnendas peatükis (10.12 – 14) kirjeldatakse seda järgmiselt:

Devemos notar como Arjuna aceitou este Bhagavad-gītā. Sua maneira de aceitar é mencionada no Décimo Capítulo (10.12-14):

arjuna uvāca
paraṁ brahma paraṁ dhāma
pavitraṁ paramaṁ bhavān
puruṣaṁ śāśvataṁ divyam
ādi-devam ajaṁ vibhum
arjuna uvāca
paraṁ brahma paraṁ dhāma
pavitraṁ paramaṁ bhavān
puruṣaṁ śāśvataṁ divyam
ādi-devam ajaṁ vibhum
āhus tvām ṛṣayaḥ sarve
devarṣir nāradas tathā
asito devalo vyāsaḥ
svayaṁ caiva bravīṣi me
āhus tvām ṛṣayaḥ sarve
devarṣir nāradas tathā
asito devalo vyāsaḥ
svayaṁ caiva bravīṣi me
sarvam etad ṛtaṁ manye
yan māṁ vadasi keśava
na hi te bhagavan vyaktiṁ
vidur devā na dānavāḥ
sarvam etad ṛtaṁ manye
yan māṁ vadasi keśava
na hi te bhagavan vyaktiṁ
vidur devā na dānavāḥ

Arjuna ütles: „Sina oled Jumala Kõrgeim Isiksus, kõige lõplik elupaik, puhtaim, Absoluutne Tõde. Sa oled igavene, transtsendentaalne, võimsaim, algne isiksus; see, kes pole eales sündinud. Kõik suured targad nagu Nārada, Asita, Devala ja Vyāsa kinnitavad seda tõde Sinu kohta ning nüüd kuulutad Sa seda mulle Ise. Oo, Kṛṣṇa, ma tunnistan kõike, mida Sa mulle räägid, kui tõde. Ei pooljumalad ega deemonid, mu Jumal, suuda mõista Sinu isiksust."

“Arjuna disse: Você é a Suprema Personalidade de Deus, a morada suprema, o mais puro, a Verdade Absoluta. Você é a pessoa original, eterna e transcendental, o não-nascido, o maior. Todos os grandes sábios, tais como Nārada, Asita, Devala e Vyāsa, confirmam esta verdade referente a Você, e Você mesmo acaba de revelá-la para mim. Ó Kṛṣṇa, aceito totalmente como verdade tudo o que Você me disse. Nem os semideuses, nem os demônios, ó Senhor, podem compreender Sua personalidade.”

Olles kuulnud „Bhagavad-gītāt" Jumala Kõrgeimalt Isiksuselt, aktsepteeris Arjuna Kṛṣṇat kui paraṁ brahmat, Kõrgeimat Brahmanit. Iga elusolend on Brahman, kuid kõrgeim elusolend, Jumala Kõrgeim Isiksus, on Kõrgeim Brahman. Paraṁ dhāma tähendab, et Ta on ülim rahupaik, elupaik kõigele; pavitram tähendab, et Ta on puhas, materiaalsest saastast puutumata; puruṣam tähendab, et Ta on kõrgeim nautija; śāśvatam, et Ta on algne; divyam, et Ta on transtsendentaalne; ādi-devam tähendab, et Ta on Jumala Kõrgeim Isiksus; ajam, et Ta pole eales sündinud; ning vibhum tähendab, et Ta on võimsaim.

Após ouvir a Suprema Personalidade de Deus falar o Bhagavad-gītā, Arjuna aceitou Kṛṣṇa como paraṁ brahma, o Brahman Supremo. Todo ser vivo é Brahman, mas o ser vivo supremo, ou a Suprema Personalidade de Deus, é o Brahman Supremo. Paraṁ dhāma quer dizer que Ele é o supremo repouso ou a suprema morada de tudo; pavitram quer dizer que Ele é puro, sem mácula de contaminação material; puruṣam quer dizer que Ele é o desfrutador supremo; śāśvatam, original; divyam, transcendental; ādi-devam, a Suprema Personalidade de Deus; ajam, o não-nascido; e vibhum, o maior.

Nüüd võidakse mõelda, et kuna Kṛṣṇa oli Arjuna sõber, rääkis Arjuna Talle seda kõike meelituseks, kuid kõrvaldamaks kõik sellised kahtlused „Bhagavad-gītā" lugejate mõtetest, kinnitab Arjuna järgnevas värsis oma kiidusõnu, lausudes, et ta ei ole ainus, kes aktsepteerib Kṛṣṇat Jumala Kõrgeima Isiksusena, vaid et seda teevad ka sellised autoriteedid nagu Nārada, Asita, Devala ja Vyāsadeva. Need suured isiksused levitavad vedalikke teadmisi nii nagu neid aktsepteerivad kõik ācāryad. Seepärast ütlebki Arjuna Kṛṣṇale, et ta tunnistab kõike, mida Kṛṣṇa ütleb, lõpliku ja täiuslikuna. Sarvam etad ṛtaṁ manye: „Ma tunnistan kõike, mida Sa räägid, kui tõde." Samuti lausub Arjuna, et Jumala isiksust on väga raske mõista – see pole jõukohane isegi mitte võimsatele pooljumalatele. Seega ei suuda Jumalat mõista isegi inimestest võimsamad olendid. Kuidas võiks siis inimene mõista Jumal Śrī Kṛṣṇat, saamata Tema pühendunuks?

Então, alguém pode dizer que, como Kṛṣṇa era seu amigo, Arjuna dizia-Lhe tudo isso para lisonjeá-lO, porém, com a intenção de dissipar este tipo de dúvida das mentes dos leitores do Bhagavad-gītā, Arjuna substancia tais exaltações no verso seguinte, quando diz que Kṛṣṇa é aceito como a Suprema Personalidade de Deus não só por ele, mas por autoridades como os sábios Nārada, Asita, Devala e Vyāsadeva. Estas grandes personalidades distribuem o conhecimento védico tal como é aceito por todos os ācāryas. Por isso, Arjuna diz a Kṛṣṇa que aceita como inteiramente perfeito tudo o que Ele fala. Sarvam etad ṛtaṁ manye: “Aceito como verdade tudo o que Você diz”. Arjuna também diz que a personalidade do Senhor é muito difícil de entender, e que Ele não pode ser conhecido nem mesmo pelos grandes semideuses. Isto significa que o Senhor não pode ser conhecido nem mesmo por personalidades superiores aos seres humanos. Então, como pode um ser humano compreender o Senhor Śrī Kṛṣṇa sem tornar-se Seu devoto?

Seetõttu tuleb „Bhagavad-gītāt" uurida pühendumuse vaimus. Keegi ei tohiks mõelda, et ta on Kṛṣṇaga võrdväärne või et Kṛṣṇa on tavaline isiksus ega isegi mitte seda, et Kṛṣṇa on väga erakordne isiksus. Śrī Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus. Seega peaks „Bhagavad-gītā" ja Arjuna kinnituste kohaselt inimene, kes püüab mõista „Bhagavad-gītāt", vähemalt teoreetiliselt aktsepteerima Śrī Kṛṣṇat kui Jumala Kõrgeimat Isiksust. Vaid sellises alandlikus vaimus oleme me suutelised „Bhagavad-gītāt" mõistma. Kui „Bhagavad-gītāt" ei loeta alandlikus vaimus, on selle mõistmine ülimalt raske, kuna see teos on üks suur mõistatus.

Portanto, o Bhagavad-gītā deve ser recebido num espírito de devoção. Ninguém deve ficar pensando que é igual a Kṛṣṇa, tampouco deve-se pensar que Kṛṣṇa é uma personalidade comum ou quiçá uma personalidade grandiosa. O Senhor Śrī Kṛṣṇa é a Suprema Personalidade de Deus. Assim, de acordo com as afirmações do Bhagavad-gītā ou as declarações de Arjuna, para alguém que esteja tentando compreender o Bhagavad-gītā, deve-se ao menos em teoria aceitar Śrī Kṛṣṇa como a Suprema Personalidade de Deus, e com este espírito submisso poderemos então compreender o Bhagavad-gītā. Quem não lê o Bhagavad-gītā num espírito submisso terá muita dificuldade em compreender o Bhagavad-gītā, porque ele é um grande mistério.

Mis on siis „Bhagavad-gītā"? „Bhagavad-gītā" eesmärgiks on päästa inimkond materiaalse eksistentsi pimedusest. Kõikidel inimestel on palju erinevaid probleeme, just nagu Arjunalgi, kes pidi Kurukṣetra lahinguväljal võitlema. Arjuna alistus aga Śrī Kṛṣṇale, misjärel talle jutustati „Bhagavad- gītā". Materiaalsest eksistentsist tulenevad mured ei vaevanud mitte ainult Arjunat, vaid need vaevavad meid kõiki. Meie niinimetatud eksistents on õigupoolest eksistentsi kaotamine. Tegelikult ei saa eksistentsi kaotamine meid ähvardada. Me eksisteerime igavesti. Kuid ühel või teisel viisil oleme me sattunud keskkonda, mis on asat. Asat tähendab „see, mida ei ole olemas".

O que exatamente é o Bhagavad-gītā? O Bhagavad-gītā propõe-se a livrar a humanidade da ignorância contida na existência material. Cada um de nós anda às voltas com tantos obstáculos, assim como Arjuna tinha diante de si esta dificuldade de lutar na Batalha de Kurukṣetra. Arjuna rendeu-se a Śrī Kṛṣṇa, e em conseqüência este Bhagavad-gītā foi falado. Não só Arjuna, mas cada um de nós, vive cheio de ansiedades devido à nossa existência material. Nossa própria existência está na atmosfera da não-existência. De fato, não estamos destinados às ameaças da não-existência. Nossa existência é eterna. Mas de um jeito ou de outro fomos postos em asat. Asat refere-se àquilo que não existe.

Paljude kannatavate inimeste hulgast esitavad aga õigupoolest vaid väga vähesed küsimuse oma olemuse kohta – selle kohta, kes nad on; miks on nad sattunud sellesse kannatusterohkesse olukorda jne. Seni, kuni inimene ei hakka otsima oma kannatuste põhjuseid, kuni ta ei teadvusta, et ta ei soovi kannatada, vaid soovib hoopis leida lahenduse kõikidele oma probleemidele, ei saa teda veel päriselt inimeseks pidada. Inimeseks olemine algab siis, kui mõistuses tekivad taolised küsimused. „Brahma-sūtras" viidatakse sellistele küsimustele sõnaga brahma-jijñāsā. Athāto brahma-jijñāsā. Seni, kuni inimene ei esita küsimusi Absoluudi olemuse kohta, tuleb kõiki tema tegusid pidada ebaõnnestunuteks. Seepärast on neil, kes on hakanud otsima oma kannatuste põhjuseid ning esitama küsimusi selle kohta, kust nad tulevad ja kuhu lähevad pärast surma, parimad eeldused „Bhagavad- gītā" mõistmiseks. Siiras õpilane peab tundma ka sügavat lugupidamist Jumala Kõrgeima Isiksuse vastu. Arjuna oli selline õpilane.

Dentre tantos seres humanos que estão sofrendo, poucos são os que realmente perguntam sobre sua posição, sobre quem são, por que estão nesta posição ingrata e assim por diante. Se a pessoa não despertar para esta plataforma na qual ela quer saber o porquê de seu sofrimento, se não se der conta de que não quer sofrer, mas sim encontrar uma solução para todo este sofrimento, ela não deve então ser considerada um ser humano perfeito. A raça humana começa quando este tipo de indagação desperta na mente. No Brahma-sūtra, esta indagação chama-se brahma-jijñāsā. Athāto brahma-jijñāsā. Toda atividade do ser humano deve ser considerada um fracasso a não ser que ele indague sobre a natureza do Absoluto. Portanto, aqueles que perguntam porque estão sofrendo, de onde vieram e para onde irão após a morte são estudantes qualificados para entender o Bhagavad-gītā. O estudante sincero deve também ter profundo respeito pela Suprema Personalidade de Deus. Arjuna era este tipo de estudante.

Jumal Kṛṣṇa laskub Maale selleks, et inimestele, kes on elu tegeliku eesmärgi unustanud, seda jälle meelde tuletada. Kuid isegi siis mõistab ehk vaid üks paljudest ärganud inimolenditest oma tegelikku olemust ning just tema jaoks ongi käesolev „Bhagavad-gītā" jutustatud. Me kõik oleme pimedusega löödud, kuid Jumal on elusolendite, eriti inimeste suhtes ülimalt armulik. Seepärast jutustas Ta „Bhagavad-gītā," tehes Oma sõbrast Arjunast Oma õpilase.

O Senhor Kṛṣṇa advém especificamente para restabelecer o verdadeiro propósito da vida sempre que este propósito é esquecido por nós. Mesmo assim, dentre os muitos e muitos seres humanos que despertam, talvez haja um que realmente procure compreender sua posição, e para ele é falado este Bhagavad-gītā. De fato, todos estamos sendo engolidos pelo tigre da ignorância, mas o Senhor tem muita misericórdia das entidades vivas, especialmente dos seres humanos. Foi por isso que Ele falou o Bhagavad-gītā, fazendo do Seu amigo Arjuna Seu aluno.

Jumal Kṛṣṇa kaaslasena viibis Arjuna teadmatuse tasandist kõrgemal. Vaid selleks, et ta saaks Jumal Kṛṣṇale elu probleeme puudutavaid küsimusi esitada, asetati ta Kurukṣetra lahinguväljal teadmatuse mõju alla. Nii avanes Jumalal võimalus tulevaste inimpõlvede hüvanguks küsimustele vastata ja selgitada elu tegelikku mõtet. Tänu sellele saavad inimesed toimida neile juhendeile vastavalt ja täita inimelu missiooni.

Sendo um companheiro do Senhor Kṛṣṇa, Arjuna estava acima de toda a ignorância, mas no Campo de Batalha de Kurukṣetra, Arjuna foi posto em ignorância só para perguntar ao Senhor Kṛṣṇa sobre os problemas da vida, para que o Senhor pudesse explicá-los para o benefício das futuras gerações de seres humanos e assim traçar o plano de vida. A humanidade assim poderá agir de acordo com estes princípios e aperfeiçoar a missão da vida humana.

„Bhagavad-gītā" hõlmab viit põhitõde. Esiteks selgitatakse teadust Jumalast ja seejärel elusolendite, jīvade, algolemuslikku positsiooni. Eksisteerivad īśvara ehk kontrollija ning jīvad ehk kontrollile alluvad elusolendid. Kui elusolend väidab, et ta asub väljaspool kontrolli, et ta on vaba, siis on ta hullumeelne. Elusolend viibib täielikult kontrolli all, vähemasti tingimustest sõltuvas elus. „Bhagavad-gītā" käsitleb nii īśvarat, kõrgeimat kontrollijat kui ka jīvasid, kontrollile alluvaid elusolendeid. Samuti räägitakse prakṛtist (materiaalsest loodusest), ajast (kogu universumi ehk materiaalse looduse avaldumise kestvusest) ja karmast (tegevustest). Kosmiline avaldumine on täidetud mitmesuguste tegevustega. Kõik elusolendid on hõivatud erinevate tegevustega. „Bhagavad-gītāst" peame me teada saama, kes on Jumal, kes on elusolendid, mis on prakṛti, mis on kosmiline avaldumine, kuidas seda kontrollib aeg ning millised on elusolendite tegevused.

O assunto do Bhagavad-gītā envolve a compreensão de cinco verdades básicas. Em primeiro lugar, explica-se a ciência de Deus e também a posição constitucional das entidades vivas, as jīvas. Existe o īśvara, que significa o controlador, e há as jīvas, as entidades vivas que são controladas. Se uma entidade viva diz que não é controlada mas sim, livre, então ela é doida. O ser vivo é controlado em todos os aspectos, pelo menos em sua vida condicionada. O Bhagavad-gītā então, descreve o īśvara, o controlador supremo, e as jīvas, as entidades vivas controladas. Também discute prakṛti (a natureza material) e o tempo (a duração da existência de todo o Universo, ou da manifestação da natureza material) e karma (atividades). A manifestação cósmica está cheia de diferentes atividades. Todas as entidades vivas estão ocupadas em diversas atividades. Através do Bhagavad-gītā, devemos aprender o que é Deus, o que são as entidades vivas, o que é prakṛti, o que é a manifestação cósmica, como ela é controlada pelo tempo, e quais são as atividades das entidades vivas.

Nendest viiest „Bhagavad-gītās" käsitletavast teemast selgub, et Kõigekõrgem Jumal ehk Kṛṣṇa ehk Brahman ehk Kõrgeim Kontrollija või Paramātmā – ükskõik, millist nime me kasutame – on kõigist võimsaim. Elusolendid on oma omadustelt Kõrgeima Kontrollijaga sarnased. Jumal omab kontrolli kõikide maailma asjade üle. Sellest räägitakse lähemalt „Bhagavad-gītā" viimastes peatükkides. Materiaalne loodus ei ole sõltumatu, see toimib Kõigekõrgema Jumala juhtimise kohaselt. Jumal Kṛṣṇa ütleb: mayādhyakṣeṇa prakṛtiḥ sūyate sa-carācaram – „See materiaalne loodus toimib Minu juhtimise all." Kui me näeme maailmas toimumas imelisi asju, peame me meeles pidama, et iga nähtuse taga on selle kontrollija. Mitte miski ei saa avalduda ilma kontrollijata. Lapsik oleks kontrollija olemasolu mitte eeldada. Näiteks võib laps mõelda, et auto on imeline asi, kuna ta liigub ilma, et hobune või mõni muu loom seda veaks, kuid arukas inimene tunneb auto ülesehitust. Ta teab, et iga masina taga on alati inimene, juht.

Samamoodi on Kõigekõrgem Jumal juht, kelle järelevalve all kõik toimib. Jīvad ehk elusolendid on Jumala jaoks Tema lahutamatud osakesed, nagu seda kinnitatakse „Bhagavad-gītā" viieteistkümnendas peatükis. Killuke kullakamakast on samuti kuld, ka üks veetilk ookeanist on soolane ning samamoodi ka meie, elusolendid, olles kõrgeima kontrollija, īśvara ehk Bhagavāni, Jumal Śrī Kṛṣṇa lahutamatud osakesed, omame väga vähesel määral Kõigekõrgema Jumala omadusi, sest me oleme imeväikesed īśvarad, alluvad īśvarad. Me üritame loodust enesele allutada, näiteks praegu püüame me kosmose ja planeetide üle kontrolli saavutada. Soov kontrolli saavutada on meis põhjusel, et see on omane Kṛṣṇale. Kuid ehkki meil on kalduvus materiaalse looduse üle valitseda, peaksime me meeles pidama, et me ei ole kõrgeimad kontrollijad. Nii räägitakse „Bhagavad- gītās".

Dentre os cinco tópicos básicos, inseridos no Bhagavad-gītā, fica comprovado que a Divindade Suprema, ou Kṛṣṇa, ou Brahman, ou o controlador supremo, ou Paramātmā — você pode usar o nome que lhe aprouver — é de todos o maior. Os seres vivos têm as mesmas qualidades do controlador supremo. Por exemplo, o Senhor tem o controle dos assuntos universais da natureza material, como será explicado nos capítulos posteriores do Bhagavad-gītā. A natureza material não é independente. Ela age sob a direção do Senhor Supremo. Como o Senhor Kṛṣṇa diz, mayādhyakṣeṇa prakṛtiḥ sūyate sa-carācaram: “Esta natureza material funciona sob Minha direção”. Quando vemos fenômenos maravilhosos acontecendo na natureza cósmica, devemos saber que, por trás desta manifestação cósmica, há um controlador. Nada poderia manifestar-se se não houvesse controle. É infantilidade não levar em conta a presença do controlador. Por exemplo, uma criança pode achar que um automóvel seja realmente maravilhoso, capaz de correr sem ser puxado por um cavalo ou um outro animal, mas um adulto são, sabe sobre a engenharia mecânica do automóvel. Ele sempre sabe que por trás da máquina há um homem, um motorista. De modo semelhante, o Senhor Supremo é o motorista sob cuja direção tudo funciona. Como veremos nos capítulos ulteriores, o fato é que as jīvas, ou entidades vivas, foram aceitas pelo Senhor como Suas partes integrantes. Uma partícula de ouro também é ouro, uma gota dágua do oceano também é salgada, e da mesma maneira, nós, as entidades vivas, sendo partes integrantes do controlador supremo, īśvara, ou Bhagavān, Senhor Śrī Kṛṣṇa, temos em quantidade diminuta todas as qualidades do Senhor Supremo porque somos īśvaras diminutos, īśvaras subordinados. Estamos tentando controlar a natureza, e atualmente estamos tentando controlar o espaço, os planetas, e temos esta tendência de controlar, porque ela existe em Kṛṣṇa. Porém, embora tenhamos a tendência de dominar a natureza material, devemos saber que não somos o controlador supremo. Isto é explicado no Bhagavad-gītā.

Mis on materiaalne loodus? „Gītās" kirjeldatakse seda kui madalamat prakṛtit, madalamat loodust. Elusolendit kirjeldatakse kui kõrgemat prakṛtit. Prakṛti on alati kontrollitav, olenemata sellest, kas ta on madalam või kõrgem. Prakṛti on naissoost ning ta on Jumala kontrolli all täpselt samuti nagu abielunaise tegevused on tema mehe kontrolli all. Prakṛti on alati alluv, Jumala poolt kontrollitav. Nii elusolendid kui materiaalne loodus on alluvad, kontrollitavad Kõigekõrgema Jumala poolt. „Gītā" kinnituste kohaselt kuuluvad elusolendid vaatamata sellele, et nad on Kõigekõrgema Jumala lahutamatud osad, prakṛti hulka. Sedasi öeldakse selgelt „Bhagavad-gītā" seitsmendas peatükis. Apareyam itas tv anyāṁ prakṛtiṁ viddhi me parām / jīva-bhūtām – „See materiaalne loodus on Minu madalam prakṛti, kuid sellest kõrgemal asetseb teine prakṛti – jīva-bhūtām, elusolendid."

O que é a natureza material? Este ponto também é explicado no Gītā como prakṛti inferior, natureza inferior. Menciona-se que a entidade viva é prakṛti superior. A prakṛti, inferior ou superior, está sempre sob controle. A prakṛti é feminina, e é controlada pelo Senhor, assim como as atividades da esposa são controladas pelo marido. A prakṛti é sempre subordinada, predominada pelo Senhor, que é o predominador. As entidades vivas e a natureza material são predominadas, e estão controladas pelo Senhor Supremo. Segundo o Gītā, as entidades vivas, embora partes integrantes do Senhor Supremo, devem ser consideradas prakṛti. Isto é claramente mencionado no Sétimo Capítulo do Bhagavad-gītā. Apareyam itas tv anyāṁ prakṛtiṁ viddhi me parām/ jīva-bhūtām: “Esta natureza material é Minha prakṛti inferior, porém, além desta há outra prakṛti — jīva-bhūtām, a entidade viva”.

Materiaalne loodus koosneb kolmest omadusest: voorusest, kirest ja teadmatusest. Neist kõrgemal asetseb igavene aeg. Nende omaduste kombineerumisel ja igavese aja kontrolli all sünnivad tegevused, mida nimetatakse karmaks. Neid tegevusi sooritatakse mäletamatutest aegadest alates ning nende viljad toovad meile kas kannatusi või naudinguid. Oletame näiteks, et ma olen ärimees ning olen arukust tarvitades kõvasti tööd teinud ja suure hulga raha kokku ajanud. Nüüd olen ma oma töö tulemuste nautija. Ent kui ma olen kogu oma raha äri ajades kaotanud, tuleb mul kannatada. Samamoodi me kas naudime oma tegevuste vilju või kannatame nende tagajärjel igas eluvaldkonnas. Seda nimetataksegi karmaks.

A própria natureza material é constituída por três qualidades: o modo da bondade, o modo da paixão e o modo da ignorância. Acima destes modos, há o tempo eterno, e através da combinação destes modos da natureza e sob o controle e jurisdição do tempo eterno, existem as atividades que são chamadas karma. Essas atividades vêm sendo realizadas desde tempos imemoriais, e sofremos ou gozamos dos frutos de nossas atividades. Por exemplo, suponha que eu seja um homem de negócios e tenha usado minha inteligência trabalhando arduamente para conseguir um grande saldo bancário. Então, sou o desfrutador. Mas digamos então que eu tenha perdido todo o dinheiro nos negócios; então, sou o sofredor. Do mesmo modo, em cada esfera da vida gozamos ou sofremos os resultados de nosso trabalho. Isto se chama karma.

Nii īśvara (Kõigekõrgem Jumal), jīva (elusolend), prakṛti (loodus), kāla (igavene aeg) kui karma (tegevused) on „Bhagavad-gītās" käsitletavad teemad. Igavesed nendest viiest on Jumal, elusolendid, materiaalne loodus ja aeg. Prakṛti avaldumine on küll ajutine, kuid reaalne. Mõned filosoofid väidavad, et materiaalse looduse avaldumine on illusioon, kuid „Bhagavad- gītā" filosoofia või vaiṣṇavate filosoofia kohaselt see nii ei ole. Maailma avaldumist ei peeta illusoorseks, see on reaalne, ehkki ajutine. Materiaalse maailma avaldumine on sarnane pilvega, mis rändab üle taeva või vihmahooaja saabumisega, mis paneb vilja hoogsalt kasvama. Niipea kui vihmahooaeg on möödas või pilv taevakaarelt lahkunud, kannatab vahepeal vohama löönud vili taas põua käes. Samamoodi avaldub materiaalne maailm kindla ajavahemiku järel, kestab mõne aja ning kaob taas. Sedasi toimib prakṛti. See tsükkel kordub igavesti ning seetõttu on prakṛti igavene ega saa olla illusoorne. Jumal ütleb selle kohta: „Minu prakṛti." Materiaalne loodus on Kõigekõrgema Jumala eraldiseisev energia ning samamoodi on ka elusolendid Kõigekõrgema Jumala energiad, ehkki mitte eraldiseisvad, vaid Jumalaga igavestes suhetes viibivad. Seega on nii Jumal, elusolendid, materiaalne loodus kui ka aeg igavesed ning omavahel seotud. Viies käsitletav, karma, seevastu ei ole igavene. Sellegipoolest võib karma toime olla väga kaugeleulatuv. Meie kannatused ja naudingud tulenevad tegudest, mida me oleme sooritanud kauges minevikus, kuid me saame nende tegude ehk karma tagajärgi ise muuta. Need muutused aga sõltuvad meie teadmiste täiuslikkusest. Me oleme pidevalt hõivatud mitmesuguste tegevustega. Kahtlemata ei tea me, mida peaksime kõigi nende tegevuste järel- ja kõrvalmõjudest vabanemiseks tegema, kuid ka sellele küsimusele annab vastuse „Bhagavad-gītā".

Īśvara (o Senhor Supremo), jīva (a entidade viva), prakṛti (a natureza), kāla (o tempo eterno) e karma (atividades) são todos explicados no Bhagavad-gītā. Destes cinco, o Senhor, as entidades vivas, a natureza material e o tempo, são eternos. A manifestação de prakṛti pode ser temporária, mas não é falsa. Certos filósofos dizem que a manifestação da natureza é falsa, porém, segundo a filosofia do Bhagavad-gītā ou segundo a filosofia dos vaiṣṇavas, não é bem assim. A manifestação do mundo não é aceita como falsa; é aceita como real, embora temporária. É comparada a uma nuvem que passa no céu, ou à vinda da estação das chuvas, a qual nutre os grãos. Logo que termina a estação das chuvas e logo que a nuvem vai-se embora, todas as plantações que foram nutridas pela chuva definharão. Do mesmo modo, esta manifestação material acontece num certo intervalo, permanece por algum tempo e então desaparece. Esta é a função da prakṛti. Mas este ciclo ocorre eternamente. Portanto, a prakṛti é eterna; ela não é falsa. O Senhor refere-Se a ela como “Minha prakṛti”. Esta natureza material é a energia separada do Senhor Supremo, e de maneira semelhante, as entidades vivas também são energia do Senhor Supremo, embora não sejam separadas, mas eternamente relacionadas com Ele. Então o Senhor, a entidade viva, a natureza material e o tempo estão todos inter-relacionados e são eternos. Entretanto, o outro item, karma, não é eterno. De fato, os efeitos do karma podem ser bem antigos. Desde tempos imemoriais, estamos sofrendo ou desfrutando os resultados de nossas atividades, mas podemos modificar os resultados do nosso karma, ou de nossas atividades, e esta modificação depende da perfeição de nosso conhecimento. Estamos ocupados em várias atividades. Evidentemente, não sabemos que tipo de atividades devemos adotar para aliviarmo-nos das ações e reações de todas essas atividades, mas isto também se explica no Bhagavad-gītā.

Kõigekõrgem Jumal, īśvara, omab kõrgeimat teadvust. Jīvad, elusolendid, olles Kõigekõrgema Jumala lahutamatud osakesed, omavad samuti teadvust. Nii elusolend kui ka materiaalne loodus kuuluvad Kõigekõrgema Jumala energia, prakṛti, hulka, kuid ainult üks neist – jīva – omab teadvust. Teine prakṛti teadvust ei oma. Selles seisnebki nende erinevus. Kuna jīva omab Jumala teadvusega sarnast teadvust, nimetataksegi jīva-prakṛtit kõrgemalseisvaks. Jumala teadvus on siiski kõrgeim teadvus ning keegi ei tohiks väita, et jīva, elusolend, omab samuti kõrgeimat teadvust. Elusolend ei saa ka kõrgeima täiuslikkuse tasandile jõudnuna omada kõrgeimat teadvust ning teooriad, mis väidavad vastupidist, on ekslikud. Elusolend omab teadvust, kuid see ei saa kunagi olla kõrgeim või täiuslik.

A posição do īśvara, o Senhor Supremo, é uma de consciência suprema. As jīvas, ou entidades vivas, sendo partes integrantes do Senhor Supremo, também são conscientes. A entidade viva e a natureza material são explicadas como prakṛti, a energia do Senhor Supremo, porém uma delas, a jīva, é consciente. A outra prakṛti não é consciente. Esta é a diferença. Logo, a jīva-prakṛti é chamada superior porque a jīva tem consciência semelhante à do Senhor. Entretanto, a consciência do Senhor é suprema, e ninguém deve ficar argumentando que a jīva, a entidade viva, também é supremamente consciente. Em fase alguma de sua perfeição pode o ser vivo ser supremamente consciente, e a teoria segundo a qual ele pode atingir este ponto é uma teoria desorientadora. Ele pode ser consciente, mas nunca perfeita ou supremamente consciente.

Erinevusi jīva ja īśvara vahel selgitatakse „Bhagavad-gītā" kolmeteistkümnendas peatükis. Jumal on kṣetra-jña, ehk teadvust omav ning sama kehtib ka elusolendi kohta, kuid elusolend omab teadvust ainult oma isikliku keha piirides, Jumal aga omab teadvust kõikides kehades. Kuna Jumal viibib iga elusolendi südames, on Ta teadlik iga jīva psüühilisest seisundist. Me ei tohiks seda unustada. Samuti selgitatakse, et Paramātmā, Jumala Kõrgeim Isiksus, viibib iga elusolendi südames kui īśvara, kontrollija ning et Ta juhendab elusolendit tema soovide täitmisel. Elusolend on oma soovid unustanud. Esmalt otsustab ta toimida mingil kindlal viisil, seejärel langeb ta aga oma karma järelmõjude köidikuisse. Lahkudes ühest kehast omandab ta teise, nii nagu me vahetame riideid. Sedasi ringi rännates kannatab hing oma varasemate tegude tagajärgede käes. Neid reaktsioone saab aga peatada, kui elusolend viibib vooruse guṇa tasandil, on täie mõistuse juures ning mõistab, millised tegevused on talle kohased. Kui ta seda mõistab, muutuvad kõikide tema poolt minevikus sooritatud tegude tagajärjed. Järelikult ei ole karma igavene. Seepärast me kinnitasimegi, et „Bhagavad- gītās" käsitletavatest teemadest (īśvara, jīva, prakṛti, aeg ja karma) neli on igavesed, karma aga on ajutine.

A distinção entre a jīva e o īśvara será explicada no Décimo Terceiro Capítulo do Bhagavad-gītā. O Senhor é kṣetra-jña, consciente, assim como o ser vivo, mas o ser vivo é consciente de seu corpo particular, ao passo que o Senhor é consciente de todos os corpos. Porque Ele vive no coração de cada ser vivo, o Senhor é consciente das atividades psíquicas de cada uma das jīvas. É bom não nos esquecermos disto. Explica-se também que o Paramātmā, a Suprema Personalidade de Deus, vive nos corações de todos como īśvara, o controlador, e que Ele dá instruções para a entidade viva agir de modo a satisfazer seus anseios. A entidade viva esquece-se dos atos que deve executar. Em primeiro lugar, ela resolve agir de certa maneira, e então enreda-se nas ações e reações de seu próprio karma. Após abandonar um corpo, ela ingressa em outro corpo, assim como vestimos e tiramos roupas. Ao passar por esta migração, a alma sofre as ações e reações de suas atividades passadas. Essas atividades podem mudar quando o ser vivo está no modo da bondade, em seu juízo perfeito, e compreende que espécie de atividades deve adotar. Se tomar esta atitude, então todas as ações e reações de suas atividades passadas poderão ser modificadas. Conseqüentemente, o karma não é eterno. Por isso, afirmamos que, dos cinco itens (īśvara, jīva, prakṛti, tempo e karma), quatro são eternos, mas o karma não é eterno.

Kõrgeima teadvusega īśvara ning elusolendi sarnasus seisneb selles, et nende mõlema teadvus on transtsendentaalne. Teadvus ei teki kokkupuutest mateeriaga. Selline arvamus on ekslik. Teooria, mille kohaselt teadvus areneb teatud materiaalsete elementide kombinatsioonist ja kindlates tingimustes, „Bhagavad-gītās" kinnitust ei leia. Teadvus võib materiaalsetes tingimustes peegelduda mingil moondunud kujul, samuti nagu valgus omandab läbi värvilise klaasi paistes mingi kindla värvi, kuid Jumala teadvust mateeria ei mõjuta. Jumal Kṛṣṇa ütleb: mayādhyakṣeṇa prakṛtiḥ. Laskudes materiaalsesse maailma, jääb Tema teadvus mateeriast puutumata. Kui see oleks teisiti, ei suudaks Ta transtsendentaalsetel teemadel kõneleda nagu Ta seda teeb „Bhagavad-gītās". See, kelle teadvus ei ole puhas materiaalsest saastatusest, ei suuda transtsendentaalse maailma kohta ühtegi sõna öelda. Seega pole Jumal mateeriaga saastunud. Meie teadvus aga on praegusel hetkel mateeriaga saastunud. „Bhagavad-gītās" õpetatakse, et me peame puhastama oma mateeriaga saastunud teadvuse. Puhta teadvuse tasandil on meie teod kooskõlas īśvara tahtega ning see teeb meid õnnelikuks. See ei tähenda, et me peaksime tegevustest loobuma. Pigem peame me oma tegevused puhastama ning siis kannavad need nimetust bhakti. Bhakti vaimus sooritatud tegevused sarnanevad pealtnäha tavaliste tegevustega, kuid need tegevused ei ole saastunud. Ebakompetentsele inimesele võib tunduda, et pühendunu tegutseb justkui tavaline inimene, kuid selline, väheste teadmistega inimene ei mõista, et ei pühendunu ega Jumala toimingud ole mõjutatud ebapuhtast teadvusest ega mateeriast. Nad on materiaalse looduse kolme guṇa suhtes transtsendentaalsed. Meil aga tuleb teada, et praegusel hetkel on meie teadvus veel saastunud.

O supremo consciente īśvara assemelha-Se à entidade viva no seguinte aspecto: tanto a consciência do Senhor quanto a da entidade viva são transcendentais. Não pense que a consciência surge através da associação com a matéria. Esta idéia é errada. A teoria que sugere que a consciência se desenvolve segundo a combinação de certas circunstâncias materiais não é aceita no Bhagavad-gītā. O reflexo da consciência pode parecer deturpado ao ser encoberto por circunstâncias materiais, assim como a luz refletida através de um vidro colorido aparentemente assume certa cor, mas a consciência do Senhor não é afetada materialmente. O Senhor Kṛṣṇa diz: mayādhyakṣeṇa prakṛtiḥ. Quando Ele vem ao universo material, Sua consciência não é afetada materialmente. Se ela sofresse essa influência, Ele não teria condições de falar de assuntos transcendentais como aqueles que Ele transmite no Bhagavad-gītā. Nada pode dizer sobre o mundo transcendental quem não está livre de uma consciência materialmente contaminada. Portanto, o Senhor não está sob a contaminação material. Todavia, no momento atual, nossa consciência está materialmente contaminada. O Bhagavad-gītā ensina que temos de purificar esta consciência materialmente contaminada. Em consciência pura, nossas ações serão ajustadas à vontade do īśvara, e isso nos fará felizes. Não é que tenhamos de parar com todas as atividades. Ao contrário, nossas atividades devem ser purificadas, e atividades purificadas chamam-se bhakti. Atividades em bhakti parecem atividades comuns, mas a diferença é que elas não são contaminadas. Uma pessoa ignorante vai ver o devoto agindo ou trabalhando como um homem comum, mas essa pessoa que tem um pobre fundo de conhecimento não sabe que as atividades do devoto ou as do Senhor não são contaminadas pela consciência ou pela matéria impuras. Elas são transcendentais aos três modos da natureza. Devemos saber, porém, que neste momento nossa consciência está contaminada.

Kui me oleme mateeriaga saastunud, nimetatakse meid tingimustest sõltuvateks. Vale teadvus avaldub ettekujutuses, et „mina olen materiaalse looduse looming". Seda nimetatakse valeks egoks. See, kes mõtleb kehalistes määratlustes, ei suuda oma tegelikku olukorda mõista. „Bhagavad-gītā" jutustati selleks, et vabastada meid kehalisest elukäsitlusest ning Arjuna pani ennast taolisesse olukorda selleks, et saada Jumalalt vastavat informatsiooni. Inimene peab vabanema kehalisest elukäsitlusest – see on transtsendentalistile esmatähtis ülesanne. See, kes tahab jõuda vabanemiseni, peab esmalt teadvustama, et ta ei ole materiaalne keha. Mukti ehk vabanemine tähendab materiaalsest teadvusest vabanemist. Ka „Śrīmad-Bhāgavatamis" antakse vabanemise definitsioon. Muktir hitvānyathā-rūpaṁ svarūpeṇa vyavasthitiḥ: mukti tähendab vabanemist materiaalses maailmas saastunud teadvusest ja jõudmist puhta teadvuse tasandile. Kõik „Bhagavad-gītās" antud juhtnöörid on mõeldud puhta teadvuse äratamiseks. „Gītā" lõpus küsibki Kṛṣṇa Arjunalt, kas viimane on nüüd puhta teadvuse tasandile jõudnud. Puhastunud teadvus tähendab toimimist vastavalt Jumala ettekirjutustele. Selline on puhastunud teadvuse põhiolemus. Jumala lahutamatute osakestena on meil teadvus juba olemas, kuid meil on kalduvus sattuda materiaalse looduse madalamate guṇade mõju alla. Jumal kui Kõrgeim, seevastu, ei ole neist kunagi mõjutatud. Selline on erinevus Kõigekõrgema Jumala ja väikeste individuaalsete hingede vahel.

Quando estamos sob contaminação material, chamamo-nos condicionados. A consciência falsa manifesta-se naquele que se julga um produto da natureza material. Isto é chamado falso ego. Quem está absorto em pensar em conceitos corpóreos não pode compreender sua situação. O Bhagavad-gītā foi falado para que todos possam livrar-se da concepção de vida corpórea, e Arjuna colocou-se nesta posição para que o Senhor pudesse lhe fornecer esta informação. Devemos nos livrar da concepção de vida corpórea; esta é a atividade preliminar para quem deseja ser transcendentalista. A pessoa que quer tornar-se livre, que quer tornar-se liberada, deve primeiramente aprender que ela não é este corpo material. Mukti, ou liberação, significa estar livre da consciência material. Também no Śrīmad-Bhāgavatam é dada a definição de liberação. Muktir hitvānyathā-rūpaṁ svarūpeṇa vyavasthitiḥ: mukti significa liberação do estado de consciência contaminada deste mundo material, e situar-se em consciência pura. Todas as instruções do Bhagavad-gītā servem para despertar esta consciência pura, e por isso encontramos na última etapa de instruções do Gītā, Kṛṣṇa perguntando a Arjuna se ele está agora em consciência purificada. Consciência purificada significa agir de acordo com as instruções do Senhor. Esta é a essência do significado de consciência purificada. A consciência existe porque somos partes integrantes do Senhor, mas temos a tendência de nos deixarmos afetar pelos modos inferiores. Porém o Senhor, sendo o Supremo, nunca é afetado. Esta é a diferença entre o Senhor Supremo e as pequeninas almas individuais.

Milles seisneb teadvus? Teadvus tähendab „mina olen". Ja kes ma olen? Saastunud teadvuse puhul tähendab „mina olen", et „mina olen kõige nähtava valitseja, mina olen nautija". Maailm pöörleb, kuna kõik elusolendid mõtlevad, et nad on materiaalse maailma loojad ja valitsejad. Materiaalne teadvus omab kahte psüühilist alajaotust. Ühel juhul arvab elusolend, et ta on looja, teisel, et nautija. Kuid tegelikult on nii looja kui nautija Kõigekõrgem Jumal. Elusolend, olles Kõigekõrgema Jumala lahutamatu osake, pole ei looja ega nautija, vaid kaasatoimija – loodu ja nauditav. Näiteks toimib üks masinaosa kooskõlas kogu masinaga, üks kehaosa kooskõlas kogu kehaga. Käed, jalad, silmad jne on kõik kehaosad, kuid ükski neist ei suuda tegelikult nautida. Magu aga suudab. Jalad aitavad edasi liikuda, käed varustavad toiduga, hambad närivad; kõik kehaosad rahuldavad magu, sest magu on keskne ja keha toitev organ. Seetõttu ongi kõik tegevused suunatud maole. Puud saab kasvama ergutada juurt kastes ning keha kasvab, kui toidetakse magu. Seetõttu ongi keha tervena hoidmiseks vajalik, et kõik kehaosad üksmeelselt magu toidaksid. Samamoodi on Kõigekõrgem Jumal nautija ja looja ning meie kui alluvate elusolendite ülesanne on Teda üheskoos rahuldada. Selline koostöö on tegelikult abiks meile enestele, samamoodi nagu mao toitmine aitab teisigi kehaosi. Kui sõrmed järsku otsustaksid, et nad söövad toidu kõhule andmise asemel parem ise ära, lõpeks see neile suure pettumusega. Kogu loome ja naudingute keskmeks on Kõigekõrgem Jumal. Elusolendid on kaasatoimijad, kuid koostöö läbi naudivad nemadki. See suhe sarnaneb isanda ja teenri suhtele. Kui isand on täiesti rahuldatud, on ka teener rahuldatud. Samamoodi tuleb ka Kõigekõrgemat Jumalat rahuldada, ehkki soov olla looja ja nautida materiaalset maailma on olemas ka elusolendites ja seda sellepärast, et see soov on olemas Kõigekõrgemas Jumalas, kes on loonud avaldunud kosmilise maailma.

O que é esta consciência? Esta consciência é “Eu sou”. Então, quem sou eu? Em consciência contaminada, “Eu sou” quer dizer “Eu sou o senhor de tudo o que me circunda. Eu sou o desfrutador”. O mundo prossegue porque cada ser vivo julga ser o senhor e criador do mundo material. A consciência material tem duas divisões psíquicas. Uma delas defende a idéia de que eu sou o criador, e a outra que eu sou o desfrutador. Mas na verdade, o Senhor Supremo é tanto o criador quanto o desfrutador, e a entidade viva, sendo parte integrante do Senhor Supremo, não é o criador nem o desfrutador, mas um cooperador. Ela foi criada para ser desfrutada. Por exemplo, a peça de uma máquina coopera com a máquina toda; uma parte do corpo coopera com todo o corpo. As mãos, pernas, olhos e assim por diante são todos partes do corpo, mas na verdade não são os desfrutadores. O desfrutador é o estômago. As pernas se locomovem, as mãos fornecem alimento, os dentes mastigam, e todas as partes do corpo estão ocupadas em satisfazer o estômago porque o estômago é o fator principal de nutrição na organização do corpo. Portanto, tudo é dado ao estômago. Nutre-se uma árvore regando-lhe a raiz, e nutre-se o corpo alimentando o estômago, pois para que o corpo se mantenha em estado saudável, as partes do corpo devem cooperar para alimentar o estômago. De modo semelhante, o Senhor Supremo é o desfrutador e o criador, e nós, como seres vivos subordinados, devemos procurar colaborar em satisfazê-lO. Esta cooperação acabará nos ajudando, assim como o alimento recebido pelo estômago ajudará todas as outras partes do corpo. Será um problema se os dedos da mão pensarem que devem tomar o alimento em vez de dá-lo ao estômago. A figura central da criação e do desfrute é o Senhor Supremo, e as entidades vivas cooperam com Ele. Cooperando, elas desfrutam. A relação é também como a do amo e do servo. Se o amo está plenamente satisfeito, então o servo também fica satisfeito. Da mesma maneira, deve-se procurar satisfazer o Senhor Supremo, embora nas entidades vivas também exista a tendência de tornar-se o criador e a tendência de desfrutar o mundo material, porque estas tendências existem no Senhor Supremo, que criou o mundo cósmico manifesto.

Seetõttu leiamegi me käesolevast „Bhagavad-gītāst", et täiuslik tervik hõlmab kõrgeimat kontrollijat, kontrollitavaid elusolendeid, kosmilist avaldumist, igavest aega ja karmat ehk tegevusi ning kõiki neid teemasid selles teoses ka seletatakse. Kõik need tervikuna moodustavad täiusliku terviku, mida nimetatakse Kõrgeimaks Absoluutseks Tõeks. Täiuslik tervik ning täiuslik Absoluutne Tõde kokku on täiuslik Jumala Isiksus Śrī Kṛṣṇa. Kõik avaldumised tulenevad Tema erinevatest energiatest. Tema on täiuslik tervik.

Verificaremos, portanto, neste Bhagavad-gītā que o todo completo é formado pelo controlador supremo, pelas entidades vivas controladas, pela manifestação cósmica, pelo tempo eterno e pelo karma, ou atividades, todos os quais são explicados neste texto. Tomados em conjunto, todos eles formam o todo completo, e o todo completo é chamado de Suprema Verdade Absoluta. O todo completo e a Verdade Absoluta completa são a Personalidade de Deus completa, Śrī Kṛṣṇa. Todas as manifestações devem-se à Suas diferentes energias. Ele é o todo completo.

Samuti selgitatakse „Gītās", et ka impersonaalne Brahman allub täiuslikule Kõrgeimale Isiksusele (brahmaṇo hi pratiṣṭhāham). Täpsemalt selgitatakse Brahmani olemust „Brahma-sūtras", kus seda võrreldakse päikesekiirtega. Impersonaalne Brahman on Jumala Kõrgeimast Isiksusest lähtuv sära. Impersonaalse Brahmani teadvustamine on absoluutse terviku osaline teadvustamine ning sama kehtib ka Paramātmā kohta. Viieteistkümnendas peatükis näeme me, et Jumala Kõrgeima Isiksuse, Puruṣottama teadvustamine on kõrgem nii impersonaalse Brahmani kui Paramātmā teadvustamisest, mis on vaid osaline. Jumala Kõrgeim Isiksus kannab nime Sac- cid-ānanda-vigraha. „Brahma-saṁhitā" algab järgmiste sõnadega: īśvaraḥ paramaḥ kṛṣṇaḥ sac-cid-ānanda-vigrahaḥ / anādir ādir govindaḥ sarva- kāraṇa-kāraṇam. „Govinda, Kṛṣṇa, on kõikide põhjuste põhjus. Ta on algne põhjus, Ta on igavikulisuse, teadmiste ja õndsuse kehastus." Impersonaalse Brahmani teadvustamine on Tema sat (igavikulisuse) omaduse teadvustamine. Paramātmā teadvustamine on sac-cit (igavikulisuse ja teadmiste) teadvustamine. Kuid Jumala Isiksuse, Kṛṣṇa teadvustamine on kõikide transtsendentaalsete omaduste, nii sat (igavikulisuse), cit (teadmiste) kui ānanda (õndsuse) teadvustamine täiuslikus vigrahas (täiuslikus kehas).

Explica-se também no Gītā que o Brahman impessoal também está subordinado à Pessoa Suprema completa (brahmaṇo hi pratiṣṭhāham). O Brahma-sūtra explica mais explicitamente que o Brahman é como os raios do sol. O Brahman impessoal são os raios brilhantes da Suprema Personalidade de Deus. O Brahman impessoal é uma compreensão incompleta do todo absoluto, como também o é a concepção do Paramātmā. No Décimo Quinto Capítulo, fica claro que a Suprema Personalidade de Deus, Puruṣottama, está acima tanto do Brahman impessoal quanto da compreensão parcial acerca do Paramātmā. A Suprema Personalidade de Deus é chamada sac-cid-ānanda-vigraha. O Brahma-saṁhitā começa da seguinte maneira: īśvaraḥ paramaḥ kṛṣṇaḥ sac-cid-ānanda-vigrahaḥ/ anādir ādir govindaḥ sarva-kāraṇa-kāraṇam. “Govinda, Kṛṣṇa, é a causa de todas as causas. Ele é a causa primordial, e Ele é a própria forma de eternidade, conhecimento e bem-aventurança.” A compreensão acerca do Brahman impessoal é a percepção de Seu aspecto sat (eternidade). A percepção Paramātmā é a compreensão acerca de sat-cit (conhecimento eterno). Mas entender a Personalidade de Deus, Kṛṣṇa, é entender todas as características transcendentais: sat, cit e ānanda (eternidade, conhecimento e bem-aventurança) na vigraha (forma) completa.

Inimesed, kelle teadmised on vähesed, peavad Kõrgeimat Tõde impersonaalseks, kuid tegelikult on Ta transtsendentaalne isiksus, nagu meile kogu vedakirjanduses kinnitatakse. Nityo nityānāṁ cetanaś cetanānām. („Kaṭha Upaniṣad" 2.2.13) Nii nagu meie kõik oleme isiksused ja omame isikupära, on ka Kõrgeim Absoluutne Tõde lõppkokkuvõttes isiksus. Jumala Isiksuse teadvustamine tähendab Tema täiusliku keha kõikide transtsendentaalsete omaduste teadvustamist. Täiuslik tervik ei ole kehatu ega vormitu. Kui Tal puuduks keha või midagi, mis on olemas Tema loomingus, siis ei saaks Ta ju olla täiuslik tervik. Täiuslik tervik peab endasse haarama nii kõik meie kogemisvõime raamesse kui ka sellest väljapoole jääva, vastasel juhul ei saaks see olla täiuslik.

Pessoas menos inteligentes consideram a Verdade Suprema como impessoal, mas Ele é uma pessoa transcendental, e todos os textos védicos confirmam isto. Nityo nityānāṁ cetanaś cetanānām. (Kaṭha Upaniṣad 2.2.13) Assim como todos nós somos seres vivos individuais e temos nossa individualidade, a Suprema Verdade Absoluta é também, em última análise, uma pessoa, e compreender a Personalidade de Deus é compreender todas as características transcendentais que existem em Sua forma completa. O todo completo não é amorfo. Se Ele é amorfo ou se Lhe falta algo, então, Ele não pode ser o todo completo. O todo completo deve ter tudo o que existe dentro e fora de nossa experiência, caso contrário, ele não poderia ser completo.

Täiuslik tervik, Jumala Isiksus, omab lõputult energiaid (parāsya śaktir vividhaiva śrūyate). Seda, kuidas Kṛṣṇa Oma erinevaid energiaid kasutab, kirjeldatakse samuti „Bhagavad-gītās". See harukordne maailm ehk materiaalne maailm, kus me praegu viibime, on iseenesest samuti täiuslik, sest kakskümmend neli elementi, mille ajutine avaldumine see materiaalne universum vastavalt sāṇkhya filosoofiale on, on täiuslikult kohandatud tootma täiuslikke varusid, mis on vajalikud selle maailma eksistentsiks ja alalhoiuks. Siin pole midagi üleliigset ning samuti ei ole siin midagi puudu. Sellel avaldumisel on kestvusaeg, mis on kõrgeima terviku poolt määratud ning kui see aeg lõpeb, hävivad need ajalikud avaldumised terviku täiuslike seaduste kohaselt. Väiksematele täiuslikele osakestele, nimelt elusolenditele, eksisteerivad siin kõik vahendid täiusliku teadvustamiseks. Me kogeme igasuguseid ebatäiuseid, sest meie teadmised täiuslikust on ebatäiuslikud. „Bhagavad-gītā" sisaldab täielikke teadmisi „Vedade" tarkustest.

O todo completo, a Personalidade de Deus, tem potências imensas (parāsya śaktir vividhaiva śrūyate). No Bhagavad-gītā, também se explica como Kṛṣṇa age através de diferentes potências. Este mundo fenomenal ou mundo material em que nos encontramos também já é em si mesmo completo. Isto porque, segundo a filosofia sāṅkhya, os vinte e quatro elementos que compreendem a manifestação temporária do universo material estão inteiramente ajustados para produzir recursos completos que são necessários para a manutenção e subsistência deste Universo. Não há nada impertinente, nem tampouco falta algo. O tempo de permanência desta manifestação é fixado pela energia do todo supremo, e expirado o tempo, estas manifestações temporárias serão aniquiladas, seguindo à risca o perfeito arranjo estabelecido pelo completo. Existem todas as condições favoráveis para que as pequenas unidades completas que são as entidades vivas, possam compreender o completo, e temos experiência de várias partes do incompleto devido ao conhecimento incompleto acerca do completo. Assim, o Bhagavad-gītā contém o conhecimento completo da sabedoria védica.

Kõik „Vedades" antud teadmised on eksimatud. Hindud aktsepteerivadki „Vedasid" täiuslike ja eksimatutena. Näiteks on smṛtis ehk vedakirjanduses ettekirjutus, et puudutades looma väljaheidet, peab inimene end puhastamiseks üleni pesema. Ka lehma sõnnik on looma väljaheide, kuid vedakirjanduse kinnituste kohaselt on lehma sõnnikul puhastav toime. See võib tunduda vastuolulisena, kuid tuleb siiski omaks võtta, kuna tegu on vedaliku ettekirjutusega. Sedasi toimides ei ole võimalik kunagi eksida. Tänapäevaks on teadlased leidnud nimetatud väitele kinnitust ja avastanud, et lehma sõnnikul on tõepoolest antiseptilised omadused. „Vedades" antud teadmised on täiuslikud, väljaspool kahtlust ja veatud. „Bhagavad-gītāsse" on aga koondatud kõikide vedalike tarkuste olulisim osa.

Todo o conhecimento védico é infalível, e os hindus aceitam o conhecimento védico como completo e infalível. Por exemplo, o esterco de vaca é o excremento de um animal, e de acordo com o smṛti, ou preceito védico, se alguém tocar o excremento de um animal deverá tomar um banho para purificar-se. Mas nas escrituras védicas o estrume de vaca é considerado um agente purificador. Alguém talvez considere isto contraditório, mas é aceito por ser preceito védico, e de fato, aceitando isto, não se cometerá erro; posteriormente, a ciência moderna provou que o estrume de vaca contém todas as propriedades anti-sépticas. Logo, o conhecimento védico é completo por estar acima de quaisquer dúvidas e enganos, e o Bhagavad-gītā é a essência de todo o conhecimento védico.

Vedatarkus ei ole uurimustöö tulemus. Meie uurimustöö on ebatäiuslik, kuna meeled, millega me seda uurimust sooritame, on ebatäiuslikud. Me peame paramparā ehk õpilasjärgnevusahela kaudu meieni jõudnud täiuslikud teadmised omaks võtma. Sedasi soovitab „Bhagavad-gītā". Me peame ammutama teadmisi õigest allikast õpilasjärgnevusahela kaudu, mis algab kõrgeima vaimse õpetaja, Jumala Endaga, ning milles Tema sõnumit kannavad edasi vaimsed õpetajad. Arjuna, õpilane, kes sai õpetuse otseselt Jumal Śrī Kṛṣṇalt, aktsepteerib kõike Jumala poolt öeldut ilma ühegi vastuväiteta. Pole lubatud üht „Bhagavad-gītā" osa aktsepteerida ja teist mitte. Sedasi toimida ei tohi. Me peame võtma „Bhagavad-gītā" vastu ilma igasuguste interpretatsioonideta. Me ei tohi omavoliliselt midagi kõrvale heita ega lisada. „Gītāsse" tuleb suhtuda kui täiuslikeimasse „Vedade" tarkusest kõnelevasse teosesse. Vedalikud teadmised on saadud transtsendentaalsetest allikatest ning selle esimesed sõnad ütles Jumal Ise. Sõnu, mida lausus Jumal, nimetatakse apauruṣeyaks, mis tähendab, et need sõnad erinevad sõnadest, mida võib lausuda ilmalik inimene, kes on mõjutatud neljast puudusest: ta sooritab vältimatult vigu, on pidevalt mõjutatud illusioonist, omab kalduvust teisi petta ning on piiratud ebatäiuslike meelte poolt. Omades selliseid puudusi, ei saa inimene anda täiuslikku informatsiooni kõikeläbivatest teadmistest.

O conhecimento védico não depende de pesquisa. Nosso trabalho de pesquisa é imperfeito porque estamos pesquisando objetos com sentidos imperfeitos. Temos de aceitar o conhecimento perfeito que, como se afirma no Bhagavad-gītā, desce através do paramparā (sucessão discipular). Temos que receber o conhecimento da fonte apropriada, a sucessão discipular, começando com o mestre espiritual supremo, o próprio Senhor, e distribuído através de uma sucessão de mestres espirituais. Arjuna, o estudante que recebeu aulas do Senhor Śrī Kṛṣṇa, aceita tudo o que Ele diz, sem contradizê-lO. Não é permitido aceitar uma parte do Bhagavad-gītā e rejeitar outra. Não. Devemos aceitar o Bhagavad-gītā sem interpretações, sem supressões e sem nossa própria participação caprichosa no assunto. O Gītā deve ser acolhido como a mais perfeita apresentação do conhecimento védico. O conhecimento védico é recebido de fontes transcendentais, e as primeiras palavras foram faladas pelo próprio Senhor. As palavras proferidas pelo Senhor chamam-se apauruṣeya, ou seja, elas são diferentes das palavras pronunciadas por uma pessoa mundana que é infectada pelos quatro defeitos. A pessoa mundana (1) certamente comete erros; (2) está invariavelmente iludida; (3) tem a tendência de enganar os outros; e (4) é limitada por sentidos imperfeitos. Com estas quatro imperfeições, não é possível transmitir informação perfeita referente ao conhecimento onipenetrante.

Vedatarkuste edastajateks aga ei ole selliste puudustega elusolendid. Kõigepealt anti need esimesena loodud elusolendi, Brahmā, südamesse. Brahmā andis need omakorda edasi oma poegadele ja õpilastele sellisel kujul nagu ta need Jumalalt sai. Jumal on pūrṇam, läbinisti täiuslik, ning pole võimalik, et Ta alluks materiaalse looduse seadustele. Seepärast tuleb olla piisavalt arukas ja mõista, et Jumal on kogu universumis leiduva ainus omanik ning kõige algne looja, ka Brahmā looja. Brahmā poole pöördutakse nimega Pitāmaha, mis tähendab „vanaisa". Kuna Jumal on Brahmā, vanaisa looja, siis pöördutakse üheteistkümnendas peatükis Tema poole nimega Prapitāmaha. Seega ei tohi keegi end millegi omanikuks kuulutada, vaid peab rahulduma selle osaga, mis Jumal on talle enese alalhoiuks andnud.

O conhecimento védico não é transmitido por essas entidades vivas deficientes. Ele foi revelado no coração de Brahmā, a primeira criatura, e Brahmā, por sua vez, disseminou este conhecimento entre seus filhos e discípulos, como ele o recebeu originalmente do Senhor. O Senhor é pūrṇam, perfeitíssimo, e não há possibilidade alguma de Ele sujeitar-Se às leis da natureza material. Todos, portanto, devem ser bastante inteligentes para saber que o Senhor é o único proprietário de tudo no Universo e que Ele é o criador original, o criador de Brahmā. No Décimo Primeiro Capítulo, o Senhor é tratado de prapitāmaha porque Brahmā é chamado de pitāmaha, o avô, e Ele é o criador do avô. Logo, ninguém deve alegar ser proprietário de algo; cada um deve aceitar somente aquilo que o Senhor estipulou como a cota para a sua manutenção.

On palju võimalusi kasutada Jumala poolt meile eraldatut. Ka seda selgitatakse „Bhagavad-gītās". Esmalt otsustas Arjuna, et ta ei peaks Kurukṣetra lahingus võitlema. See oli tema isiklik otsus. Arjuna ütles Jumalale, et kui ta tapaks oma sugulased, ei suudaks ta enam kuningriiki nautida. See otsus lähtus kehalisest elukäsitlusest, sest Arjuna pidas end oma kehaks ning arvas, et tema kehalised sugulased on tema vennad, vennapojad, naisevennad, vanaisad jne. Seetõttu soovis ta rahuldada oma kehalisi vajadusi. Jumal jutustas Arjunale „Bhagavad-gītā" vaid selleks, et muuta tema seisukohti ning lõppude lõpuks otsustaski Arjuna võidelda Jumala juhtnööride kohaselt, öeldes: kariṣye vacanaṁ tava – „Ma teen nii nagu Sa ütled."

Vários exemplos são dados de como devemos utilizar tudo aquilo que o Senhor designou para nós. No Bhagavad-gītā também se explica isto. No início, Arjuna decidiu que não deveria lutar na Batalha de Kurukṣetra. Ele mesmo tomou esta decisão. Arjuna disse ao Senhor que não lhe era possível desfrutar o reino após matar seus próprios parentes. Esta decisão baseava-se no corpo porque ele pensava que era o corpo e que suas relações ou expansões corpóreas eram seus irmãos, sobrinhos, cunhados, avós e assim por diante. Portanto, ele queria satisfazer suas exigências corpóreas. O Bhagavad-gītā foi falado pelo Senhor só para mudar esta opinião, e no final, Arjuna decide lutar sob as instruções do Senhor quando diz, kariṣye vacanaṁ tava: “Agirei segundo Sua palavra”.

Inimesed ei pea selles maailmas kasside ja koerte kombel tülitsema. Nad peavad olema küllalt arukad mõistmaks inimelu väärtust ning keeldumaks elamast loomade kombel. Inimene peab mõistma, mis on tema elu eesmärk. Juhtnöörid selleks on antud kõigis vedakirjanduse hulka kuuluvates teostes, mille olulisim osa on ära toodud „Bhagavad-gītās". Vedakirjandus on mõeldud inimeste, mitte loomade jaoks. Loomad võivad üksteist tappa ning me ei saa sel puhul kõnelda patust, ent kui inimene tapab looma, rahuldamaks oma kontrollimata isu, siis vastutab ta loodusseaduste rikkumise eest. „Bhagavad-gītās" selgitatakse, et vastavalt looduse kolmele erinevale guṇale on olemas kolme liiki tegevusi: vooruslikud tegevused, kirest ajendatud tegevused ning teadmatusest korda saadetud tegevused. Samamoodi saab ka toidu jagada kolme klassi: vooruslik toit, kire guṇa mõju all olev toit ja teadmatuse guṇale alluv toit. See kõik on selgelt kirja pandud ning kui me järgime täpselt „Bhagavad-gītā" ettekirjutusi, puhastame me kogu oma elu ning oleme lõpptulemusena võimelised jõudma sihtpunktini, mis asub väljaspool seda materiaalset taevast (yad gatvā na nivartante tad dhāma paramaṁ mama).

Neste mundo, os homens não estão destinados a brigar como cães e gatos. Os homens devem ter suficiente inteligência para compreender a importância da vida humana e também para recusarem-se a agir como animais comuns. O ser humano deve conhecer o objetivo de sua vida, e a orientação é dada em todos os textos védicos e sua essência é dada no Bhagavad-gītā. A literatura védica destina-se a seres humanos, e não a animais. Os animais podem matar outros animais vivos, mas fica fora de cogitação que com isto eles estejam cometendo algum pecado. Entretanto, se um homem mata um animal para satisfazer seu paladar descontrolado, ele deve ser responsável por infringir as leis da natureza. Explica-se claramente no Bhagavad-gītā que, conforme os diferentes modos da natureza, há três espécies de atividades: as atividades em bondade, paixão e ignorância. Similarmente, há também três espécies de alimentos: alimentos em bondade, paixão e ignorância. Tudo isso é descrito com toda a clareza, e se utilizarmos convenientemente as instruções do Bhagavad-gītā, então, toda a nossa vida se purificará, e finalmente seremos capazes de alcançar o destino que está além deste céu material (yad gatvā na nivartante tad dhāma paramaṁ mama).

Seda eesmärki nimetatakse sanātana taevaks ehk igaveseks või vaimseks taevaks. Siin materiaalses maailmas võime me näha, et kõik on ajutine. Kõik saab alguse, püsib mõnda aega, loob teatud kõrvalsaadusi või järeltulijaid, siis kärbub ja lõpuks kaob. Selline on materiaalse looduse seadus ning me võime seda kinnitada näidetega kas elusolendi keha, puuvilja või ükskõik, mille muu kohta. Kuid nagu me teame, asub väljaspool seda ajalikku maailma veel teinegi maailm. Sellel maailmal on teistsugune loodus – see on sanātana, igavene. Ka jīvat kirjeldatakse kui sanātanat, igavest ning üheteistkümnendas peatükis kirjeldatakse ka Jumalat kui sanātanat. Me viibime Jumalaga lähedastes suhetes ning kuna me kõik – sanātana-dhāma ehk taevas, sanātana Kõrgeim Isiksus ja sanātana elusolendid – oleme omaduste poolest samased, on kogu „Bhagavad-gītā" ülesandeks meie sanātana-dharma ehk iga elusolendi igavese tegevuse taasäratamine. Me oleme hõivatud erinevate tegevustega, mis on kõik ajutised ja ebapuhtad. Neid tegevusi saab aga puhastada, loobudes neist nende ajutisel kujul ning võttes need omaks sellistena nagu Jumala Kõrgeim Isiksus on neid ette kirjutanud. Selline on puhas elu.

Este destino chama-se o céu sanātana, o céu eterno, espiritual. Neste mundo material, vê-se que tudo é temporário. Ele passa a existir, permanece por algum tempo, produz alguns subprodutos, vai minguando até que desaparece. Esta é a lei do mundo material, quer usemos como exemplo este corpo, uma fruta ou qualquer coisa. Mas somos informados de que, além deste mundo temporário, existe outro mundo. Este mundo consiste de uma outra natureza, que é sanātana, eterna. A jīva também é descrita como sanātana, eterna, e o Senhor também é descrito como sanātana no Décimo Primeiro Capítulo. Temos uma relação íntima com o Senhor, e como somos todos qualitativamente unos — o sanātana-dhāma, ou céu, a Suprema Personalidade sanātana e as entidades vivas sanātana —, todo o propósito do Bhagavad-gītā é reviver nossa ocupação sanātana, ou sanātana-dharma, que é a ocupação eterna da entidade viva. Estamos temporariamente ocupados em diversas atividades, mas todas essas atividades podem ser purificadas quando largamos as atividades temporárias e executamos as atividades prescritas pelo Senhor Supremo. Isso passa a ser nossa vida pura.

Nii Kõigekõrgem Jumal kui ka Tema transtsendentaalne elupaik on sanātanad, nii nagu elusolendidki ning elusolendite suhtlemine Kõigekõrgema Jumalaga Tema sanātana elupaigas ongi inimelu täiuslikkus. Jumal on elusolendite vastu väga armulik, sest nad on Tema pojad. Jumal Kṛṣṇa kuulutab „Bhagavad-gītās": sarva-yoniṣu... ahaṁ bīja-pradaḥ pitā. „Mina olen kõikide elusolendite isa." Vastavalt erinevatele karmadele eksisteerib loomulikult suur hulk erinevaid elusolendeid, kuid Jumal kinnitab, et Tema on isaks neile kõigile. Seetõttu laskub Jumal päästma kõiki langenuid, tingimustest sõltuvaid hingi, kutsudes neid tagasi igavesse sanātana taevasse, kus sanātana elusolendid saaks taastada oma igavese sanātana positsiooni igavestes suhetes Jumalaga. Jumal tuleb Ise Oma erinevates inkarnatsioonides või läkitab mõne usaldusväärse teenri Oma pojana, saadab mõne Oma kaaslastest või mõne ācārya, selleks, et vabastada tingimustest sõltuvaid hingi.

Tanto o Senhor Supremo quanto Sua morada transcendental são sanātana, assim como o são as entidades vivas, e a associação combinada do Senhor Supremo e das entidades vivas na morada sanātana é a perfeição da vida humana. O Senhor é muito bondoso com as entidades vivas porque elas são Seus filhos. No Bhagavad-gītā, o Senhor Kṛṣṇa declara que sarva-yoniṣu...ahaṁ bīja-pradaḥ pitā: “Eu sou o pai de todos”. É evidente que, de acordo com seus vários karmas, existem todas as classes de entidades vivas, mas aqui o Senhor afirma ser o pai de todas elas. Por isso, o Senhor vem para reaver todas as almas condicionadas e caídas, e chamá-las de volta ao céu sanātana eterno para que as entidades vivas sanātana possam readquirir suas posições sanātana eternas em eterna associação com o Senhor. Para atrair a Si as almas condicionadas, o Senhor vem pessoalmente em diferentes encarnações, ou envia Seus servos íntimos como filhos ou Seus companheiros ou ācāryas.

Seega ei ole sanātana-dharma sektantlik religioosne suundumus. See on igaveste elusolendite igavene funktsioon suhetes igavese Kõigekõrgema Jumalaga. Sanātana-dharma tähistab, nagu juba eespool öeldud, elusolendi igavest tegevust. Śrīpāda Rāmānujācārya on selgitanud sõna sanātana kui „see, millel pole ei algust ega lõppu". Niisiis, tuleb meil sanātana-dharmast rääkides, toetuda Śrīpāda Rāmānujācārya autoriteedile ning mõista seda kui algusetut ja lõputut.

Portanto, o sanātana-dharma não se refere a nenhum processo religioso sectário. É a função eterna das entidades vivas eternas, conviverem com o Senhor Supremo eterno. Sanātana-dharma refere-se, como se afirmou antes, à ocupação eterna da entidade viva. Śrīpāda Rāmānujācārya explica a palavra sanātana como “aquilo que não tem começo nem fim”; logo, quando falamos de sanātana-dharma, devemos estar certos de que, baseando-nos na autoridade de Śrīpāda Rāmānujācārya, estamos aludindo a algo que não tem nem começo nem fim.

Ingliskeelne sõna religion, „religioon", omab sanātana-dharmast veidi erinevat tähendust. „Religioon" kannab mõtet usust, usk aga võib muutuda. Inimene võib uskuda mõnda teatud protsessi, kuid tema usk võib muutuda ning ta võib võtta omaks mõne teise protsessi. Sanātana-dharma viitab aga tegevusele, mida ei saa muuta. Näiteks ei saa veelt võtta vedelust või tulelt soojust. Samuti ei saa igaveselt elusolendilt võtta tema igavest funktsiooni. Sanātana-dharma kuulub igavesti elusolendi juurde. Seetõttu, rääkides sanātana-dharmast, peame me Śrīpādā Rāmānujācārya autoriteedile toetudes tunnistama, et sellel pole ei algust ega ka lõppu. See, mil pole algust ega lõppu, ei saa olla sektantlik, kuna seda ei saa mingitesse raamidesse suruda. Mõnda ususekti kuuluvad inimesed võivad sanātana- dharmat ekslikult samuti sektantlikuks pidada, ent kui me süveneme sellesse teemasse ja vaatleme seda nüüdisaegse teaduse valgusel, siis näeme, et sanātana-dharma on kõikide maailma inimeste – ei, kõikide universumi elusolendite tegevus.

A palavra religião é um pouco diferente de sanātana-dharma. Religião está relacionada com fé, e a fé pode mudar. Pode-se ter fé num determinado processo, mas pode-se mudar de fé e adotar outro, ao passo que sanātana-dharma refere-se à atividade que não pode mudar. Por exemplo, a água é sempre líquida e o fogo sempre transmite calor. De modo semelhante, não se pode tirar da entidade viva sua função eterna. Sanātana-dharma é eternamente uma parte integral da entidade viva. Quando falamos de sanātana-dharma, portanto, devemos estar certos de que, baseados na autoridade de Śrīpāda Rāmānujācārya, estamos nos referindo a algo que não tem começo nem fim. Aquilo que não tem fim nem começo na certa não é sectário, pois não pode limitar-se a quaisquer fronteiras. Aqueles que pertencem a alguma fé sectária considerarão erroneamente que sanātana-dharma também é sectário, mas se nos aprofundarmos no assunto e o estudarmos à luz da ciência moderna, será possível vermos que sanātana-dharma é a atividade de todas as pessoas do mundo — aliás, de todas as entidades vivas do Universo.

Mitte-sanātana religioonide kohta võime leida ajaloo annaalides kindla algusaja, kuid sanātana-dharma alguse kohta ei leia me mingit märget, sest see käib elusolenditega igavesti kaasas. Ja mis puutub elusolenditesse, siis kinnitavad autoriteetsed śāstrad, et elusolendi jaoks ei eksisteeri sündi ega surma. „Gītās" kinnitatakse, et elusolend pole kunagi sündinud ning samuti ei sure ta kunagi. Ta on igavene ja hävitamatu ning elab oma ajutise keha hävides edasi. Me peaksime üritama mõista religiooni olemust sanskritikeelse sõna sanātana-dharma põhitähendusest lähtudes. Dharma viitab sellele, mis eksisteerib pidevalt koos mingi kindla objektiga. Tulest rääkides eeldame me, et sellega kaasnevad soojus ja valgus. Ilma soojuse ja valguseta kaotaks sõna „tuli" oma mõtte. Samamoodi tuleb meil avastada elusolendi algolemuslik osa, mis on tema lahutamatuks kaaslaseks. See lahutamatu kaaslane on tema igavene omadus ning see igavene omadus on tema igavene religioon.

Uma fé religiosa não-sanātana pode ter algum início nos anais da história humana, mas não há início para a história de sanātana-dharma, porque ele acompanha eternamente as entidades vivas. Quanto às entidades vivas, os śāstras autorizados afirmam que a entidade viva não tem nascimento nem morte. No Gītā, afirma-se que a entidade viva nunca nasce e nunca morre. Ela é eterna e indestrutível, e continua a viver após a destruição de seu corpo material temporário. Com referência ao conceito de sanātana-dharma, devemos tentar entender o conceito de religião, recorrendo ao significado contido na raiz sânscrita desta palavra. Dharma refere-se àquilo que é inerente a determinado objeto. Concluímos que junto com o fogo há calor e luz; sem calor e luz a palavra fogo não faz sentido. Do mesmo modo, devemos descobrir a parte essencial do ser vivo, aquela parte que sempre o acompanha. Aquilo que sempre o acompanha constitui sua qualidade eterna, e essa qualidade eterna é sua religião eterna.

Kui Sanātana Gosvāmī küsis Śrī Caitanya Mahāprabhult, mis on iga elusolendi svarūpa, vastas Jumal, et iga elusolendi svarūpa ehk algolemuslik positsioon on Jumala Kõrgeima Isiksuse teenimine. Kui me Jumal Caitanya vastust analüüsime, siis võime kergelt mõista, et iga elusolend teenib pidevalt teist elusolendit. Üks elusolend teenib erinevatel viisidel teisi elusolendeid ning naudib sedasi elu. Madalamal tasandil viibivad loomad teenivad inimesi, nii nagu teenrid teenivad oma isandat. A teenib isandat B, B teenib isandat C, C teenib isandat D jne. Me võime näha, et sõber teenib sõpra, ema teenib poega, naine meest, mees naist jne. Selles vaimus vaatlemist jätkates võime peagi veenduda, et kõik elusolendid teenivad kedagi. Poliitik esitab rahvale oma manifesti, veenmaks neid oma võimekuses rahvast teenida. Valijad annavad seejärel poliitikule oma kaalukad toetushääled, uskudes, et too teeb ühiskonnale kindlasti suure teene. Poemüüja teenib ostjat ning tööline töösturit. Tööstur teenib oma perekonda ning perekond teenib, vastavalt igavese elusolendi igavesele kalduvusele, riiki. Sellisel moel võime me näha, et kõik elusolendid teenivad teisi elusolendeid ning seega võime me ka täies rahus järeldada, et teenimine on elusolendi lahutamatu kaaslane ning et teenimine on iga elusolendi igavene religioon.

Quando Sanātana Gosvāmī perguntou a Śrī Caitanya Mahāprabhu sobre a svarūpa de todo ser vivo, o Senhor respondeu que a svarūpa, ou posição constitucional, do ser vivo é prestar serviço à Suprema Personalidade de Deus. Se analisamos esta afirmação do Senhor Caitanya, facilmente poderemos ver que todo ser vivo está constantemente ocupado em prestar serviço a outro ser vivo. Um ser vivo serve a outro ser vivo em várias posições. Com este procedimento, a entidade viva desfruta da vida. Os animais inferiores servem aos seres humanos, assim como os servos servem a seu amo. A serve ao amo B, B serve ao amo C, e C serve ao amo D e assim por diante. Nessas circunstâncias, podemos ver que um amigo serve a outro amigo, a mãe serve ao filho, a esposa serve ao marido, o marido serve à esposa e assim por diante. Se continuarmos pesquisando neste espírito, veremos que, na sociedade dos seres vivos, não há exceção à atividade que consiste em servir. O político apresenta ao público seu manifesto para convencê-lo de sua capacidade de prestar serviço. Os eleitores, portanto, dão seus valiosos votos ao político, pensando que ele prestará valioso serviço à sociedade. O vendedor serve ao freguês, e o artesão serve ao capitalista. O capitalista serve à família, e a família serve ao Estado, caracterizando a eterna posição do ser vivo eterno. Dessa maneira, podemos ver que não há sequer um ser vivo que deixe de prestar serviço a outros seres vivos, e portanto podemos concluir com segurança, que o serviço acompanha constantemente o ser vivo e que a prestação de serviço é a religião eterna do ser vivo.

Ometigi väidab inimene end kuuluvat mingile kindlale ajale ja tingimustele viitavasse usku, tunnistades end sedasi olevat kas hindu, muhameedlane, kristlane, budist või mõne teise sekti ideede toetaja. Sellised määratlused ei ole sanātana-dharma. Hindu võib muuta oma usku ja saada muhameedlaseks, muhameedlane võib muuta oma usku ja saada hinduks, samamoodi võib kristlane muuta oma usku ja nii edasi. Kuid ühelgi juhul ei mõjuta usu vahetus elusolendi igavest tegevust – teiste teenimist. Nii hindu, muhameedlane kui ka kristlane on alati kellegi teenrid. Seega ei tähenda mõnda usulahku kuulumine veel oma sanātana-dharma tunnistamist. Sanātana-dharma tähendab teenimist.

Todavia, o homem, sob influência de tempo e circunstância particulares, professa pertencer a determinada espécie de fé e com isso alega ser hindu, muçulmano, cristão, budista ou um membro de alguma outra seita. Tais designações não são sanātana-dharma. O hindu pode mudar de fé e tornar-se muçulmano; o muçulmano pode mudar de fé para tornar-se hindu; um cristão pode mudar de fé e assim por diante. Mas, em nenhuma dessas circunstâncias, a mudança de fé religiosa afeta a ocupação eterna que consiste em prestar serviço aos outros. Em todas as circunstâncias, o hindu, o muçulmano ou o cristão são servos de alguém. Logo, professar uma determinada espécie de fé não é professar o sanātana-dharma. Prestar serviço é sanātana-dharma.

Õigupoolest oleme me Kõigekõrgema Jumalaga seotud teenimise läbi. Kõrgeim Jumal on kõrgeim nautija ning elusolendid on Tema teenijad. Meid on loodud selleks, et Temale naudingut pakkuda ning osaledes igaveses Jumala Kõrgeima Isiksuse naudingus, saame me õnnelikuks. Ühelgi teisel viisil me õnnelikuks ei saa. Pole võimalik sõltumatult õnnelikuks saada, täpselt nii nagu üks kehaosa ei saa olla õnnelik, kui ta ei toimi kooskõlas maoga. Elusolend ei saa olla õnnelik, kui ta ei teeni Kõigekõrgemat Jumalat transtsendentaalses armastuses.

De fato, através do serviço relacionamo-nos com o Senhor Supremo. O Senhor Supremo é o desfrutador supremo, e nós, entidades vivas, somos Seus servos. Somos criados para Lhe dar prazer, e se participamos nesse prazer eterno da Suprema Personalidade de Deus, tornamo-nos felizes. Não há outro processo que nos traga felicidade. Não é possível ser feliz independentemente, assim como nenhuma parte do corpo pode ser feliz sem cooperar com o estômago. Não é possível que a entidade viva seja feliz deixando de prestar transcendental serviço amoroso ao Senhor Supremo.

„Bhagavad-gītās" ei kiideta heaks erinevate pooljumalate kummardamist ega teenimist. Seitsmendas peatükis, kahekümnendas värsis kinnitatakse:

No Bhagavad-gītā, não se aprova a adoração a diferentes semideuses ou a prestação de serviço a eles. Afirma-se no Sétimo Capítulo, vigésimo verso:

kāmais tais tair hṛta-jñānāḥ
prapadyante ’nya-devatāḥ
taṁ taṁ niyamam āsthāya
prakṛtyā niyatāḥ svayā
kāmais tais tair hṛta-jñānāḥ
prapadyante ’nya-devatāḥ
taṁ taṁ niyamam āsthāya
prakṛtyā niyatāḥ svayā

„Need, kelle arukuse on röövinud materiaalsed soovid, alistuvad pooljumalatele ning järgivad nende teenimise reegleid vastavalt oma loodusele." Siin on lihtsalt ja selgelt öeldud, et need, kes on juhitud ihast, kummardavad pooljumalaid, mitte Kõigekõrgemat Jumalat, Kṛṣṇat. Kṛṣṇa pole sektantlik nimi. Kṛṣṇa tähendab „kõrgeim nauding" ning pole kahtlust, et Kõigekõrgem Jumal on kogu naudingu varamu. Kõik me januneme naudingute järele. Ānanda-mayo 'bhyāsāt. („Vedānta-sūtra" 1.1.12) Elusolendid omavad nagu Jumalgi täit teadvust ning seetõttu janunevad nad naudingute järele. Jumal on alati õnnelik ning kui elusolendid suhtlevad Jumalaga, tegutsevad koos Temaga ja viibivad Tema juures, saavad nemadki õnnelikuks.

“Aqueles cuja inteligência foi roubada pelos desejos materiais rendem-se aos semideuses e seguem as determinadas regras e regulações para adoração de acordo com suas próprias naturezas.” Aqui, afirma-se com toda a franqueza que aqueles que se deixam levar pela luxúria adoram os semideuses, e não o Supremo Senhor Kṛṣṇa. Quando mencionamos o nome Kṛṣṇa, não nos referimos a algum nome sectário. Kṛṣṇa significa o prazer mais elevado, e confirma-se que o Senhor Supremo é o reservatório ou armazém de todo o prazer. Estamos todos desejando o prazer. Ānanda-mayo ’bhyāsāt (Vedānta-sūtra 1.1.12). As entidades vivas, assim como o Senhor, são plenas em consciência, e estão buscando a felicidade. O Senhor é perpetuamente feliz, e se as entidades vivas associam-se com o Senhor, cooperam com Ele e tornam-se Seus companheiros, elas então também tornam-se felizes.

Jumal laskub siia surelikku maailma, et näidata Vṛndāvanas Oma mänge, mis on täis naudinguid. Kui Jumal Śrī Kṛṣṇa viibis Vṛndāvanas, olid kõik Tema suhted Tema lehmakarjustest sõprade, Vṛndāvana neidude, lehmade ning teiste Vṛndāvana asustajatega täis õnne. Kogu Vṛndāvana elanikkond ei mõelnud mitte millestki muust peale Kṛṣṇa. Jumal Kṛṣṇa aga palus isegi Oma isa Nanda Mahārājat, et too ei kummardaks pooljumal Indrat, soovides inimestele tõestada, et neil pole vaja teenida ühtegi pooljumalat. Nad peavad teenima üksnes Kõigekõrgemat Jumalat, kuna nende lõplikuks eesmärgiks on jõuda tagasi Jumala elupaika.

O Senhor descende a este mundo mortal para expor os Seus passatempos em Vṛndāvana, os quais são cheios de felicidade. Quando o Senhor Śrī Kṛṣṇa estava em Vṛndāvana, Suas atividades com Seus amigos vaqueirinhos, com Suas amigas donzelas, com os outros habitantes de Vṛndāvana e com as vacas, foram sempre cheias de felicidade. Toda a população de Vṛndāvana só queria saber de Kṛṣṇa. Mas o Senhor Kṛṣṇa chegou mesmo a dissuadir Seu pai Nanda Mahārāja da adoração ao semideus Indra, porque Ele queria estabelecer o fato de que as pessoas não precisam adorar semideus nenhum. Elas só precisam adorar o Senhor Supremo, porque sua meta última é de retornar à Sua morada.

„Bhagavad-gītās" viieteistkümnenda peatüki kuuendas värsis kirjeldatakse meile Jumal Śrī Kṛṣṇa elupaika:

A morada do Senhor Śrī Kṛṣṇa é descrita no Décimo Quinto Capítulo, sexto verso, do Bhagavad-gītā:

na tad bhāsayate sūryo
na śaśāṅko na pāvakaḥ
yad gatvā na nivartante
tad dhāma paramaṁ mama
na tad bhāsayate sūryo
na śaśāṅko na pāvakaḥ
yad gatvā na nivartante
tad dhāma paramaṁ mama

„Minu kõrgeimat elupaika ei valgusta ei Päike ega Kuu, ei tuli ega elekter. Need, kes sinna jõuavad, ei pöördu enam kunagi tagasi siia materiaalsesse maailma."

“Essa Minha morada suprema não é iluminada pelo Sol nem pela Lua, nem pelo fogo nem pela eletricidade. Aqueles que a alcançam jamais retornam a este mundo material.”

See värss kirjeldab meile vaimset taevast. Loomulikult oleme me oma arusaamades taevast kinni materialistlikes kontseptsioonides. Me seostame taevast Päikese, Kuu, tähtede ja muu sellisega, kuid siin kinnitab Jumal, et igaveses taevas pole vajadust ei Päikese, Kuu, elektri ega ka tule järele, sest vaimset taevast valgustab brahmajyoti, Kõigekõrgemast Jumalast lähtuv sära. Me teeme suuri jõupingutusi teistele planeetidele jõudmiseks, kuid Kõigekõrgema Jumala elupaiga teadvustamine pole sugugi raske. Seda elupaika nimetatakse Golokaks. Seda kirjeldatakse väga ilusalt „Brahma- saṁhitās" (5.37): goloka eva nivasaty akhilātma-bhūtaḥ. Jumal viibib igavesti Oma elupaigas Golokal, kuid ometigi saab Tema poole pöörduda ka selles maailmas. Selle kinnitamiseks laskubki Jumal siia maailma, ilmutades End Oma tõelisel kujul, milleks on sac-cid-ānanda-vigraha. Kui Ta ilmub Oma tõelisel kujul, pole meil enam vaja kujutleda, milline Ta võiks olla. Et meid asjatuist kujutlusist vabastada, ilmutab Ta End Śyāmasundarana, sellisena nagu Ta on. Kahjuks heidavad aga väheste teadmistega inimesed Tema üle vaid nalja, kuna Jumal tuleb siia ja mängib meiega nagu üks meie hulgast. Vaatamata sellele, et Jumal ilmub meie keskele inimesena, ei tohiks me arvata, et Ta on üks meie hulgast. Jumal on kõikvõimas ning seetõttu võib Ta ilmutada End meile Oma tõelisel kujul ning mängida koos meiega mänge, mis ei erine mängudest, mida mängitakse Tema igaveses elupaigas.

Este verso dá uma descrição deste céu eterno. É claro que temos uma concepção material do céu e ao pensarmos nele levamos em conta o Sol, a Lua, as estrelas e assim por diante, mas neste verso o Senhor declara que no céu eterno não há necessidade de Sol, Lua, eletricidade ou fogo de espécie alguma porque o céu espiritual já é iluminado pelo brahmajyoti, os raios emanados do Senhor Supremo. Estamos com muita dificuldade tentando alcançar outros planetas, mas não é difícil compreender a morada do Senhor Supremo. Essa morada chama-se Goloka. No Brahma-saṁhitā (5.37), ela é belamente descrita: goloka eva nivasaty akhilātma-bhūtaḥ. O Senhor reside eternamente em Sua morada, Goloka, todavia, Ele é acessível a este mundo, e com este propósito o Senhor manifesta Sua verdadeira forma, sac-cid-ānanda-vigraha. Quando Ele manifesta esta forma, não precisamos ficar imaginando com quem Ele Se parece. Para desencorajar tal especulação imaginativa, Ele vem e manifesta-Se como Ele é, como Śyāmasundara. Infelizmente, os menos inteligentes zombam dEle porque Ele aparece como um de nós e brinca conosco como um ser humano. Mas não é por causa disso que vamos considerar o Senhor como um de nós. É por Sua onipotência que Ele Se apresenta diante de nós em Sua forma verdadeira e manifesta Seus passatempos, que são réplicas dos passatempos executados em Sua morada.

Vaimse taeva säravates kiirtes hõljub suur hulk planeete. Brahmajyoti saab alguse kõrgeimast elupaigast, Kṛṣṇalokast ning ānanda-maya, cin- maya planeedid, mis pole materiaalsed, hõljuvad nendes kiirtes. Jumal lausub: na tad bhāsayate sūryo na śaśāṅko na pāvakaḥ / yad gatvā na nivartante tad dhāma paramaṁ mama. See, kes jõuab vaimse taevani, ei pea enam materiaalsesse maailma tagasi pöörduma. Materiaalses taevas võime aga tõusta kasvõi kõrgeimale planeedile, Brahmalokale, rääkimata siis Kuust, jäädes ikkagi sõltuvusse samadest tingimustest, millest me sõltume sellel planeedil, s.t. sünnist, surmast, haigustest ja vananemisest. Materiaalses maailmas pole neist materiaalse eksistentsi neljast põhimõttest vaba ükski planeet.

Nos raios refulgentes do céu espiritual flutuam inúmeros planetas. O brahmajyoti emana da morada suprema, Kṛṣṇaloka, e os planetas ānanda-maya, cin-maya, que não são materiais, flutuam nesses raios. O Senhor diz: na tad bhāsayate sūryo na śaśāṅko na pāvakaḥ/ yad gatvā na nivartante tad dhāma paramaṁ mama. Aquele que se aproxima deste céu espiritual não precisa descer novamente ao céu material. No céu material, mesmo que nos aproximemos do planeta mais elevado (Brahmaloka), e imagine chegar à Lua, encontraremos as mesmas condições de vida, a saber, nascimento, morte, doença e velhice. Nenhum planeta no universo material está livre destes quatro princípios da existência material.

Elusolendid rändavad ühelt planeedilt teisele, kuid see ei tähenda, et me võiks mehaaniliste vahendite abil suvalisele planeedile jõuda. Teistele planeetidele jõudmiseks on olemas teatud protsess. Ka sellest räägitakse „Bhagavad-gītās": yānti deva-vratā devān pitṝn yānti pitṛ-vratāḥ. Planeetidevaheliseks reisimiseks pole vaja mitte mingeid mehaanilisi vahendeid. „Gītā" juhendab: yānti deva-vratā devān. Kuu, Päike ja kõrgemad planeedid kannavad nime Svargaloka. Planeedid jagatakse kolme erinevasse gruppi: kõrgemad, keskmised ja madalamad planetaarsüsteemid. Maa kuulub keskmisse planetaarsüsteemi. „Bhagavad-gītā" teatab meile, kuidas on võimalik tõusta kõrgematele planetaarsüsteemidele (Devalokale) väga lihtsa valemi abil: yānti deva-vratā devān. Tarvis on vaid soovitava planeedi pooljumalat kummardada ning sel viisil minna kas Kuule, Päikesele või ükskõik, millisele kõrgema planetaarsüsteemi planeedile.

As entidades vivas estão viajando de um planeta a outro, porém, isto não significa que podemos ir a qualquer planeta que quisermos através de meros arranjos mecânicos. Se desejamos ir a outros planetas, há um processo para irmos lá. Menciona-se também isto: yānti deva-vratā devān pitṝn yānti pitṛ-vratāḥ. Não é necessário nenhum arranjo mecânico se quisermos fazer uma viagem interplanetária. O Gītā instrui: yānti deva-vratā devān. A Lua, o Sol e os planetas superiores são chamados Svargaloka. Há três categorias diferentes de planetas: sistemas planetários superior, intermediário e inferior. A Terra pertence ao sistema planetário intermediário. Com uma fórmula muito simples, yānti deva-vratā devān, o Bhagavad-gītā informa-nos como viajar para os sistemas planetários superiores (Devaloka). Tudo o que se precisa é adorar ao semideus específico daquele planeta específico, e aí então ir à Lua, ao Sol ou a qualquer um dos sistemas planetários superiores.

Ometigi ei soovitata „Bhagavad-gītās" meile rändamist ühelegi materiaalse maailma planeedile, isegi mitte materiaalse maailma kõrgeimale planeedile Brahmalokale. Kui me lõpuks sinna ka jõuaksime, olles mõne mehaanilise leiutise abil nelikümmend tuhat aastat rännanud (ja kes suudaks nii kaua elada?!), ootaksid meid ikkagi ees materiaalsed ebamugavused: sünd, surm, haigused ja vananemine. Kuid see, kes soovib jõuda kõige kõrgemale planeedile, Kṛṣṇalokale, või ükskõik, millisele vaimse taeva planeedile, ei pea nende probleemide pärast enam muretsema. Kõrgeim planeet vaimses taevas on Goloka Vṛndāvana, mis on algse Jumala Isiksuse, Śrī Kṛṣṇa algne asupaik. Kõigest sellest räägitakse „Bhagavad- gītās". Lisaks antakse meile juhised, kuidas lahkuda materiaalsest maailmast ja alustada tõelist õndsust tulvil elu vaimses taevas.

Todavia, o Bhagavad-gītā não nos aconselha a ir a nenhum dos planetas deste mundo material, porque mesmo que, através de alguma espécie de dispositivo mecânico, fôssemos a Brahmaloka, o planeta mais elevado, talvez viajando quarenta mil anos (e quem viveria tanto?), ainda assim, encontraríamos as inconveniências materiais sob a forma de nascimento, morte, doença e velhice. Mas quem quiser aproximar-se do planeta supremo, Kṛṣṇaloka, ou de qualquer um dos outros planetas existentes dentro do céu espiritual, não encontrará estas inconveniências materiais. Entre todos os planetas do céu espiritual, há um planeta supremo, chamado Goloka Vṛndāvana, que é o planeta original, situado na própria morada da Personalidade de Deus original, Śrī Kṛṣṇa. Toda esta informação é fornecida no Bhagavad-gītā, através de cuja instrução recebemos a informação de como deixarmos o mundo material e começarmos no céu espiritual uma vida verdadeiramente bem-aventurada.

„Bhagavad-gītā" viieteistkümnendas peatükis antakse meile pilt materiaalse maailma tegelikust olemusest. Seal öeldakse:

O Décimo Quinto Capítulo do Bhagavad-gītā dá um verdadeiro retrato do mundo material. Lá está dito:

ūrdhva-mūlam adhaḥ-śākham
aśvatthaṁ prāhur avyayam
chandāṁsi yasya parṇāni
yas taṁ veda sa veda-vit
ūrdhva-mūlam adhaḥ-śākham
aśvatthaṁ prāhur avyayam
chandāṁsi yasya parṇāni
yas taṁ veda sa veda-vit

Siin kirjeldatakse materiaalset maailma kui puud, mis kasvab juured üles- ja oksad allapoole. Me oleme arvatavasti kõik näinud puud, mille juured on ülespoole – jõekaldal või muu veekogu ääres seistes ja veepinnalt peegeldusi vaadates näeme me puid „tagurpidi". Oksad on alla- ja juured ülespoole. Samamoodi on materiaalne maailm vaid peegeldus vaimsest maailmast. Materiaalne maailm on vaid tegelikkuse vari. Vari ise ei ole reaalsus, kuid selle olemasolust mõistame, et tõelisus on olemas. Kõrbes ei ole vett, kuid miraaz̆ meenutab meile vee olemasolu. Materiaalses maailmas pole vett ega õnne, kuid tõelise õnne tõeliselt janukustutav vesi voolab vaimses maailmas.

Aqui, o mundo material é descrito como uma árvore cujas raízes ficam para cima e cujos ramos ficam para baixo. Temos experiência de uma árvore cujas raízes ficam para cima: se alguém colocar-se à margem de um rio ou de qualquer reservatório de água, poderá ver que as árvores refletidas na água estão de cabeça para baixo. Os ramos localizam-se embaixo e as raízes ficam na parte de cima. Do mesmo modo, este mundo material é um reflexo do mundo espiritual. O mundo material não passa de uma sombra da realidade. Na sombra, não há realidade nem substancialidade, mas por meio da sombra, podemos compreender que existem substância e realidade. No deserto não há água, mas a miragem sugere a existência da água. No mundo material não há água, não há felicidade, mas a água real da verdadeira felicidade está lá no mundo espiritual.

Jumal annab meile „Bhagavad-gītās" vaimsesse taevasse jõudmiseks järgmise juhise (15.5):

O Senhor sugere que alcancemos o mundo espiritual da seguinte maneira (Bg. 15.5):

nirmāna-mohā jita-saṅga-doṣā
adhyātma-nityā vinivṛtta-kāmāḥ
dvandvair vimuktāḥ sukha-duḥkha-saṁjñair
gacchanty amūḍhāḥ padam avyayaṁ tat
nirmāna-mohā jita-saṅga-doṣā
adhyātma-nityā vinivṛtta-kāmāḥ
dvandvair vimuktāḥ sukha-duḥkha-saṁjñair
gacchanty amūḍhāḥ padam avyayaṁ tat

See padam avyayam ehk igavene kuningriik on saavutatav inimese poolt, kes on nirmāna-moha. Mida see tähendab? Me kõik ihaldame tiitleid. Mõni tahab olla „sir", mõni „isand", mõni tahab saada presidendiks, rikkuriks, kuningaks või veel kellekski. Need on kehalised määratlused. Seni, kuni me oleme kiindunud neisse määratlustesse, oleme me sunnitud omama ka keha, kuna määratlused kuuluvad keha juurde. Kuid me ei ole kehad. Selle mõistmine on esimene samm vaimse eneseteadvustamise teel. Me viibime materiaalse looduse kolme guṇa mõju all, kuid Jumala pühendunud teenimise läbi peame me nende mõju alt vabanema. Kui me ei ole kiindunud Jumala pühendunud teenimisse, ei saa me ka vabaneda materiaalse looduse guṇade mõju alt. Tiitlid ja kiindumused tulenevad ihast ja kirgedest, soovist materiaalse looduse üle valitseda. Kuni me ei loobu soovist materiaalse looduse üle valitseda, ei ole meil vähimatki lootust jõuda tagasi Kõigekõrgema kuningriiki, sanātana-dhāmasse. Selle igavese kuningriigini, mis eales ei hävi, on suutelised jõudma vaid need, keda ei aja segadusse materiaalse maailma võltsnaudingute meelitused; need, kes teenivad alati Kõigekõrgemat Jumalat. Sellisele inimesele pole ülimasse elupaika jõudmine sugugi raske.

Esse padam avyayam, ou reino eterno, pode ser alcançado por aquele que é nirmāna-mohā. Que significa isto? Estamos em busca de designações. Alguém quer se tornar “senhor”, outro quer ser “chefe”, outrem quer ser presidente ou rico ou rei ou alguma outra coisa. Enquanto estivermos apegados a estas designações, estaremos apegados ao corpo, porque as designações aplicam-se ao corpo. Mas não somos esses corpos, e entender isto é a primeira etapa da realização espiritual. Estamos associados aos três modos da natureza material, mas devemos nos desapegar através do serviço devocional ao Senhor. Se não estamos apegados ao serviço devocional ao Senhor, então, não podemos desapegar-nos dos modos da natureza material. Designações e apegos devem-se à nossa luxúria e desejo, e à nossa vontade de dominar a natureza material. Enquanto não abandonarmos esta propensão de dominar a natureza material, não haverá possibilidade de voltarmos ao reino do Supremo, o sanātana-dhāma. Esse reino eterno, que nunca é destruído, pode ser alcançado por aquele que não se deixar confundir pelas atrações dos prazeres materiais falsos, estando situado no serviço ao Senhor Supremo. Nessa posição, a pessoa pode facilmente aproximar-se da morada suprema.

Ühes teises „Gītā" värsis (8.21) öeldakse:

Em outra passagem do Gītā (8.21), declara-se:

avyakto ’kṣara ity uktas
tam āhuḥ paramāṁ gatim
yaṁ prāpya na nivartante
tad dhāma paramaṁ mama
avyakto ’kṣara ity uktas
tam āhuḥ paramāṁ gatim
yaṁ prāpya na nivartante
tad dhāma paramaṁ mama

Avyakta tähendab „avaldumatu". Isegi selles materiaalses maailmas pole kõik meile nähtav. Meie meeled on sedavõrd ebatäiuslikud, et me ei suuda näha isegi mitte kõiki materiaalse universumi tähti. Vedakirjandusest võime me aga leida palju infot kõikide planeetide kohta ning me võime seda uskuda või mitte. Vedakirjanduses, eriti „Śrīmad-Bhāgavatamis," kirjeldatakse kõiki olulisi planeete. Vaimset maailma, mis asub väljaspool siinset materiaalset taevast, kirjeldatakse kui avyaktat, avaldumatut. Igaüks peaks ihaldama jõuda sinna ülimasse kuningriiki, sest see, kes sinna jõuab, ei pea enam kunagi materiaalsesse maailma tagasi pöörduma.

Avyakta significa imanifesto. O mundo material em sua totalidade não se manifesta diante de nós. Nossos sentidos são tão imperfeitos que nem mesmo podemos ver todas as estrelas dentro deste universo material. Na literatura védica, podemos obter muitas informações sobre todos os planetas, nas quais podemos acreditar ou não. Todos os planetas importantes são descritos nos textos védicos, especialmente no Śrīmad-Bhāgavatam, e o mundo espiritual, que fica além deste céu material, é descrito como avyakta, imanifesto. Todos devem desejar e ambicionar esse reino supremo, pois, quando alcançamos esse reino, não precisamos regressar a este mundo material.

Järgnevalt võib tekkida küsimus: kuidas Kõrgeima Jumala elupaika jõuda? Sellest räägitakse kaheksandas peatükis, kus öeldakse:

Alguém talvez pergunte então o que é que se deve fazer para alcançar essa morada do Senhor Supremo. A informação referente a isto pode ser encontrada no Oitavo Capítulo, onde se diz:

anta-kāle ca mām eva
smaran muktvā kalevaram
yaḥ prayāti sa mad-bhāvaṁ
yāti nāsty atra saṁśayaḥ
anta-kāle ca mām eva
smaran muktvā kalevaram
yaḥ prayāti sa mad-bhāvaṁ
yāti nāsty atra saṁśayaḥ

„Ja igaüks, kes elu lõpul oma kehast lahkudes mäletab üksnes Mind, saavutab kohe Minu looduse. Selles pole vähimatki kahtlust." (Bg. 8.5) See, kes mõtleb surmahetkel Kṛṣṇast, läheb Kṛṣṇa juurde. Inimene peaks Kṛṣṇat alati meeles pidama. Kui ta kehast lahkudes mõtleb Kṛṣṇa kehast, jõuab ta kahtluseta vaimsesse kuningriiki. Mad-bhāvam tähistab Kõrgeima Olendi ülimat loodust. Kõigekõrgem Olend on sac-cid-ānanda-vigraha – Tema keha on igavene, täis teadmisi ja õndsust. Meie praegune keha ei ole sac- cid-ānanda. See on asat, mitte sat. See pole igavene, vaid häviv. See pole cit, täis teadmisi, vaid täis teadmatust. Me ei tea midagi vaimsest kuningriigist, me ei tea isegi kõike materiaalsest maailmast. Siin on veel palju sellist, mida me ei tea. See keha on ka nirānanda, täis hädasid, mitte õndsust. Kõik hädad, mida me selles materiaalses maailmas kohtame, tulenevad meie kehast, kuid see, kes kehast lahkudes mõtleb Jumala Kõrgeimast Isiksusest, Śrī Kṛṣṇast, omandab koheselt sac-cid-ānanda keha.

“Todo aquele que em seus instantes finais abandona o corpo lembrando-se de Mim alcança imediatamente a Minha natureza; e não há dúvidas quanto a isto.” (Bg. 8.5) Aquele que na hora da morte pensa em Kṛṣṇa vai ter com Kṛṣṇa. A pessoa deve procurar lembrar-se da forma de Kṛṣṇa; se ao abandonar o corpo ela pensa nesta forma, com certeza alcançará o reino espiritual. Mad-bhāvam refere-se à natureza suprema do Ser Supremo. O Ser Supremo é sac-cid-ānanda-vigraha — isto é, Sua forma é eterna, plena de conhecimento e bem-aventurança. Nosso corpo atual não é sac-cid-ānanda. É asat, ou não sat. Não é eterno; é perecível. Não é cit, pleno de conhecimento, mas é cheio de ignorância. Não conhecemos o reino espiritual, nem mesmo conhecemos perfeitamente este mundo material, onde há tantas coisas de que não temos conhecimento. O corpo é também nirānanda; ao invés de ser pleno de bem-aventurança, ele é cheio de misérias. Todas as misérias que experimentamos no mundo material surgem do corpo, mas aquele que ao deixar este corpo pensa no Senhor Kṛṣṇa, a Suprema Personalidade de Deus, obtém imediatamente um corpo sac-cid-ānanda.

Vanast kehast lahkumine ja uue saamine materiaalses maailmas ei toimu juhuslikult. Inimene ei sure enne, kui on otsustatud, millise keha omandab ta järgmises elus. Seda otsustavad kõrgemad autoriteedid, mitte elusolend ise. Vastavalt oma tegudele selles elus me kas tõuseme või langeme. Praegune elu on ettevalmistus järgmiseks eluks. Seega saame me juba praegu muuta end Jumala kuningriiki tõusmise vääriliseks. Nii toimides omandame me oma praegusest kehast lahkudes kahtluseta samasuguse vaimse keha nagu on Jumalal.

O processo para se abandonar o corpo e conseguir um outro no mundo material também é organizado. Um homem morre quando foi decidido que forma de corpo terá na próxima vida. Autoridades superiores, e não a própria entidade viva, tomam esta decisão. Conforme as atividades que realizamos nesta vida, subimos ou afundamos. Esta vida é uma preparação para a próxima vida. Se, portanto, pudermos nos preparar nesta vida para promovermo-nos ao reino de Deus, então na certa, após deixarmos este corpo material, obteremos um corpo espiritual semelhante ao do Senhor.

Nagu eespool selgitatud, eksisteerib kolme erinevat laadi transtsendentaliste – brahma-vādīd, paramātmā-vādīd ja pühendunud – ning, nagu öeldud, on brahmajyotis (vaimses taevas) lugematu hulk vaimseid planeete. Neid planeete on palju rohkem kui materiaalse maailma planeete. Materiaalset maailma on hinnatud kui ligikaudu neljandikku kogu loomest (ekāṁśena sthito jagat). Üksnes loome materiaalses osas on miljardeid universumeid triljonite planeetide, päikeste ja kuudega, ent ikkagi on materiaalne loome vaid väike osa kogu loomest. Suurem osa loomest asub vaimses taevas. See, kes soovib ühineda Kõrgeima Brahmaniga, kantakse koheselt Kõigekõrgema Jumala brahmajyotisse vaimses taevas. Pühendunu, kes soovib aga nautida suhtlemist Jumalaga, tõuseb ühele lugematutest Vaikuṇṭha planeetidest. Seal saab ta suhelda neljakäelise Nārāyaṇa või Kõrgeima Jumala teiste täielike ekspansioonidega, kes kannavad nimesid Pradyumna, Aniruddha, Govinda jne. Seega keskendavad transtsendentalistid oma mõtted surmahetkel kas brahmajyotile, Paramātmāle või Jumala Kõrgeimale Isiksusele Śrī Kṛṣṇale. Kõik nad jõuavad vaimsesse taevasse, kuid ainult pühendunu, ehk inimene, kes omab Kõigekõrgema Jumalaga isiklikke suhteid, jõuab Vaikuṇṭha planeetidele või Goloka Vṛndāvanale. Jumal lisab, et „selles pole vähimatki kahtlust" ning seda tuleb sügavalt uskuda. Me ei tohi seda, mis ei ole vastavuses meie arusaamadega, kõrvale lükata, meie suhtumine peab olema samasugune nagu Arjunal: „Ma usun kõike, mida Sa oled öelnud." Kui Jumal ütleb, et see, kes mõtleb surmahetkel Temast kui Brahmanist, Paramātmāst või Jumala Isiksusest, jõuab kindlasti vaimsesse taevasse, siis pole selles vähimatki kahtlust. Ei tule kõne allagi selles kahelda.

Como já foi explicado, há diversas categorias de transcendentalistas — o brahma-vādī, o paramātma-vādī e o devoto —, e, como foi mencionado, no brahmajyoti (céu espiritual), há inúmeros planetas espirituais. A quantidade desses planetas é muitíssimo maior que o somatório de todos os planetas deste mundo material. Este mundo material equivale a aproximadamente apenas um quarto da criação (ekāṁśena sthito jagat). Neste segmento material, há milhões e bilhões de universos com trilhões de planetas e sóis, estrelas e luas. Mas toda esta criação material é um mero fragmento da criação total. A maior parte da criação está no céu espiritual. Quem deseja fundir-se na existência do Brahman Supremo é transferido imediatamente para o brahmajyoti do Senhor Supremo e assim alcança o céu espiritual. O devoto, querendo gozar da associação do Senhor, ingressa nos planetas Vaikuṇṭha, que são inumeráveis, e lá o Senhor Supremo, por meio de Suas expansões plenárias como o Nārāyaṇa de quatro braços e com diferentes nomes, tais como Pradyumna, Aniruddha e Govinda, associa-Se com ele. Portanto, no fim da vida os transcendentalistas pensam no brahmajyoti, no Paramātmā ou na Suprema Personalidade de Deus Śrī Kṛṣṇa. Em qualquer dos casos, eles entram no céu espiritual, mas só o devoto, ou aquele que está em contato pessoal com o Senhor Supremo, entra nos planetas Vaikuṇṭha ou no planeta Goloka Vṛndāvana. O Senhor ainda acrescenta que quanto a isto “não há dúvida”. Deve-se acreditar nisto firmemente. Não devemos rejeitar aquilo que não está de acordo com a nossa imaginação; devemos ter a mesma atitude tomada por Arjuna: “Acredito em tudo o que Você disse”. Portanto, quando o Senhor diz que quem, na hora da morte, pensar nEle como Brahman ou Paramātmā ou a Suprema Personalidade de Deus certamente entrará no céu espiritual, não há dúvida quanto a isto. Fica fora de cogitação não acreditar nisso.

„Bhagavad-gītā" (8.6) selgitab samuti põhiprintsiipi, mis võimaldab surmahetkel Jumalast mõeldes vaimsesse kuningriiki jõuda. Seal öeldakse:

O Bhagavad-gītā (8.6) também explica o princípio geral que torna possível alguém entrar no reino espiritual pelo simples fato de, na hora da morte, pensar no Supremo:

yaṁ yaṁ vāpi smaran bhāvaṁ
tyajaty ante kalevaram
taṁ tam evaiti kaunteya
sadā tad-bhāva-bhāvitaḥ
yaṁ yaṁ vāpi smaran bhāvaṁ
tyajaty ante kalevaram
taṁ tam evaiti kaunteya
sadā tad-bhāva-bhāvitaḥ

„Ükskõik, millist eksistentsi seisundit inimene kehast lahkudes mäletab, selle seisundini ta kahtlemata ka jõuab." Esiteks peame me mõistma, et materiaalne loodus on Kõigekõrgema Jumala ühe energia avaldumine. „Viṣṇu Purāṇas" (6.7.61) kirjeldatakse kõiki Kõigekõrgema Jumala energiaid:

“Qualquer que seja o estado de existência de que alguém se lembre ao deixar o corpo atual, na sua próxima vida ele alcançará esse mesmo estado impreterivelmente.” Logo, devemos primeiro entender que a natureza material é a manifestação de uma das energias do Senhor Supremo. No Viṣṇu Purāṇa (6.7.61), mencionam-se as energias totais do Senhor Supremo:

viṣṇu-śaktiḥ parā proktā
kṣetra-jñākhyā tathā parā
avidyā-karma-saṁjñānyā
tṛtīyā śaktir iṣyate
viṣṇu-śaktiḥ parā proktā
kṣetra-jñākhyā tathā parā
avidyā-karma-saṁjñānyā
tṛtīyā śaktir iṣyate

Kõigekõrgem Jumal omab loendamatul hulgal mitmesuguseid energiaid, mis ei mahu meie arusaamade raamesse. Ometigi on aga suured targad ja vabanenud hinged neid energiaid uurinud ja jaotanud need kolme ossa. Kõik Jumala energiad on viṣṇu-śaktid, s.t. Jumal Viṣṇu erinevate potentsiaalide avaldumised. Esimest energiat nimetatakse parā, mis tähendab transtsendentaalne. Elusolendid kuuluvad samuti selle kõrgema energia hulka, nagu eespool juba selgitatud. Teised energiad ehk materiaalsed energiad avalduvad teadmatuse guṇas. Surmahetkel võime me tõusta vaimse maailma energiasse, või jääda materiaalse maailma madalama energia mõju alla. Seepärast lausutaksegi „Bhagavad-gītās" (8.6):

O Senhor Supremo tem diversas e inúmeras energias que estão além de nossa concepção; no entanto, grandes sábios eruditos ou almas liberadas estudaram essas energias e dissecaram-nas em três partes. Todas as energias são viṣṇu-śakti, quer dizer, elas são diferentes potências do Senhor Viṣṇu. A primeira energia é parā, transcendental. As entidades vivas também pertencem à energia superior, como já foi explicado. As outras energias, ou energias materiais, estão no modo da ignorância. Na hora da morte, podemos permanecer na energia inferior deste mundo material, ou podemos nos transferir para a energia do mundo espiritual. Assim, o Bhagavad-gītā (8.6) diz:

yaṁ yaṁ vāpi smaran bhāvaṁ
tyajaty ante kalevaram
taṁ tam evaiti kaunteya
sadā tad-bhāva-bhāvitaḥ
yaṁ yaṁ vāpi smaran bhāvaṁ
tyajaty ante kalevaram
taṁ tam evaiti kaunteya
sadā tad-bhāva-bhāvitaḥ

„Ükskõik, millist eksistentsi seisundit inimene kehast lahkudes mäletab, selle seisundini ta kahtlemata ka jõuab."

“Qualquer que seja o estado de existência de que alguém se lembre ao deixar o corpo atual, na sua próxima vida ele alcançará esse mesmo estado impreterivelmente.”

Oma elus oleme me harjunud mõtlema kas materiaalsest või vaimsest energiast. Kuidas saaksime aga kanda oma mõtted materiaalselt energialt vaimsele? Meie ümber on väga palju kirjandust, näiteks ajalehed, ajakirjad ja romaanid, mis täidavad meie mõtteid materiaalse energiaga. Me peame kasutama oma mõistust, mis on praegu hõivatud ilmaliku kirjandusega, vedakirjanduse lugemiseks. Suured targad on sel eesmärgil kirjutanud palju vedalikke teoseid, nagu näiteks „Purāṇad". Need pole väljamõeldised, vaid ajaloolised ürikud. „Caitanya-caritāmṛtas" (Madhya 20.122) on järgnev värss:

Durante a vida estamos acostumados a pensar na energia material ou na energia espiritual. Assim sendo, como podemos transferir nossos pensamentos da energia material para a energia espiritual? Existem várias publicações que enchem nossos pensamentos de energia material — jornais, revistas, romances, etc. O nosso pensamento, que agora está absorto em tais publicações, deve transferir-se aos textos védicos. Os grandes sábios, com esse propósito, escreveram vários textos védicos, tais como os Purāṇas. Os Purāṇas não são obras da imaginação; eles são registros históricos. No Caitanya-caritāmṛta (Madhya 20.122), há o seguinte verso:

māyā-mugdha jīvera nāhi svataḥ kṛṣṇa-jñāna
jīvere kṛpāya kailā kṛṣṇa veda-purāṇa
māyā-mugdha jīvera nāhi svataḥ kṛṣṇa-jñāna
jīvere kṛpāya kailā kṛṣṇa veda-purāṇa

Unustavad elusolendid ehk tingimustest sõltuvad hinged on unustanud oma suhted Kõigekõrgema Jumalaga, ning on süvenenud mõtteisse materiaalsetest tegevustest. Et aidata neil oma mõttejõud vaimsele taevale kanda, on Kṛṣṇa-dvaipāyana Vyāsa kirjutanud suure hulga vedalikke teoseid. Esmalt jagas ta „Veda" neljaks, seejärel selgitas ta neid „Purāṇades" ja vähem võimekatele inimestele kirjutas ta „Mahābhārata". Ning „Mahābhāratast" leiame me „Bhagavad-gītā". Lisaks sellele on vedakirjanduse olulisim osa kokku võetud „Vedānta-sūtras" ning järgnevate põlvede jaoks kirjutas ta sellele ka algupärased kommentaarid, mida tuntakse „Śrīmad- Bhāgavatami" nime all. Me peame oma mõistust pidevalt nende teoste lugemisse hõivama. Nii nagu materialistid loevad ajalehti, ajakirju ja muid materialistlikke kirjutisi, nii peame meie lugema teoseid, mille andis meile Vyāsadeva; sel viisil suudame me surmahetkel mäletada Kõigekõrgemat Jumalat. See on ainus tee, mida soovitab Jumal ning mille puhul Ta garanteerib meile edu: „Selles pole vähimatki kahtlust."

As amnésicas entidades vivas ou almas condicionadas esqueceram-se de sua relação com o Senhor Supremo, e estão absortas a pensar em atividades materiais. Para transferir esta capacidade de pensar ao céu espiritual, Kṛṣṇa-dvaipāyana Vyāsa nos deixou uma vasta quantidade de textos védicos. Primeiro, ele dividiu os Vedas em quatro, depois explicou-os nos Purāṇas, e para as pessoas menos capacitadas escreveu o Mahābhārata. No Mahābhārata encontra-se o Bhagavad-gītā. Assim, toda a literatura védica está resumida no Vedānta-sūtra, e para orientação futura ele nos deu um comentário natural sobre o Vedānta-sūtra chamado Śrīmad-Bhāgavatam. Devemos sempre ocupar nossas mentes lendo estes textos védicos. Assim como os materialistas ocupam suas mentes lendo jornais, revistas e tantas outras publicações materialistas, nós devemos transferir nossa leitura para os textos que nos foram legados por Vyāsadeva; e dessa maneira, na hora da morte poderemos lembrar-nos do Senhor Supremo. Este é o único método sugerido pelo Senhor, e Ele garante o resultado: “Não há dúvida”.

tasmāt sarveṣu kāleṣu
mām anusmara yudhya ca
mayy arpita-mano-buddhir
mām evaiṣyasy asaṁśayaḥ
tasmāt sarveṣu kāleṣu
mām anusmara yudhya ca
mayy arpita-mano-buddhir
mām evaiṣyasy asaṁśayaḥ

„Seepärast, oo, Arjuna, pead sa alati mõtlema Minust kui Kṛṣṇast ning täitma samal ajal sinule määratud võitlemise kohust. Kui sa oled pühendanud oma tegevused Mulle ja kinnitanud oma mõistuse ning arukuse Minule, jõuad sa kindlasti Minuni." (Bg. 8.7)

“Portanto, Arjuna, você deve sempre pensar em Mim na forma de Kṛṣṇa e ao mesmo tempo continuar com seu dever prescrito que é lutar. Com suas atividades dedicadas a Mim e com sua mente e inteligência fixas em Mim, você Me alcançará sem dúvida alguma.” (Bg. 8.7)

Kṛṣṇa ei soovita Arjunal oma kohustustest lahti öelda ning lihtsalt Teda meenutada. Ei, Jumal ei soovita kunagi midagi ebapraktilist. Selles materiaalses maailmas tuleb oma keha alalhoidmiseks nii või teisiti tööd teha. Inimühiskond jaotub, vastavalt tegevustele, nelja ühiskondliku seisuse järgsesse kategooriasse – nimelt brāhmaṇateks, kṣatriyateks, vaiśyadeks ning śūdrateks. Brāhmanad ehk intelligendid töötavad ühel viisil, kṣatriyad ehk valitsejad teisel viisil ning kaupmehed ja töölised täidavad kõik oma ametikohustusi. Inimühiskonnas peab igaüks enese alalhoiuks paratamatult töötama, olenemata sellest, kas ta on tööline, kaupmees, valitseja või talupidaja, või kuulub ühiskonna kõrgemaisse klassi ning on kirjaoskaja, teadlane või kasvõi teoloog. Seetõttu lausubki Jumal Arjunale, et tal ei tule oma ametikohustustest lahti öelda, kuid neid täites tuleb tal alati Kṛṣṇat meeles pidada (mām anusmara). Kui inimene ei mõtle Kṛṣṇast ajal, mil ta oma eksistentsi eest võitleb, ei suuda ta Kṛṣṇat ka surmahetkel meenutada. Seda kinnitab ka Jumal Caitanya. Ta lausub: kīrtanīyaḥ sadā hariḥ – Jumala nimesid tuleb korrata pidevalt. Jumala nimed ja Jumal Ise ei erine teineteisest mitte millegi poolest. Seega on Jumal Kṛṣṇa juhendus Arjunale: „Pea Mind meeles," ja Jumal Caitanya korraldus: „Korrake alati Jumal Kṛṣṇa nimesid," sisuliselt üks ja seesama. Nende vahel pole erinevust, sest Kṛṣṇa ja Tema nimi ei erine teineteisest. Absoluutsel tasandil pole nime ja nime omaniku vahel mingisugust erinevust. Seetõttu peame me Jumalat meeles pidama kakskümmend neli tundi ööpäevas, korrates Tema nimesid ja korraldades oma elu nii, et me Teda hetkeksi ei unustaks.

Ele não aconselha Arjuna a simplesmente lembrar-se dEle e a abandonar sua ocupação. Não, o Senhor jamais sugere algo inviável. Neste mundo material, para manter o corpo, deve-se trabalhar. De acordo com o tipo de trabalho, a sociedade humana é dividida em quatro ordens sociais — brāhmaṇa, kṣatriya, vaiśya e śūdra. A classe brāhmaṇa, ou classe intelectual, trabalha de determinada maneira; a classe kṣatriya, ou administrativa, trabalha de outra maneira; e a classe mercantil e os trabalhadores estão todos cuidando de seus deveres específicos. Na sociedade humana, quer alguém seja trabalhador, comerciante, administrador ou fazendeiro, quer pertença à classe mais elevada e seja um literato, cientista ou teólogo, ele tem de subsistir através de seu trabalho. O Senhor, portanto, diz a Arjuna que ele não precisa afastar-se de sua ocupação, mas enquanto está envolvido em sua ocupação, deve lembrar-se de Kṛṣṇa (mām anusmara). Se enquanto luta pela existência ele não adquire a prática de lembrar-se de Kṛṣṇa, então na hora da morte não lhe será possível lembrar-se de Kṛṣṇa. O Senhor Caitanya também dá esse mesmo conselho. Ele diz que kīrtanīyaḥ sadā hariḥ: todos devem sempre procurar cantar os nomes do Senhor. Os nomes do Senhor e o Senhor não são diferentes. Logo, a instrução que o Senhor Kṛṣṇa dá a Arjuna para “lembrar-se de Mim” e o preceito do Senhor Caitanya segundo o qual “devemos sempre cantar os nomes do Senhor Kṛṣṇa” são a mesma mensagem. Não há diferença, porque Kṛṣṇa e o nome de Kṛṣṇa não são diferentes. Na plataforma absoluta, não há diferença entre referência e referente. Portanto, temos de adquirir a prática de lembrar-nos sempre do Senhor, vinte e quatro horas por dia, cantando seus nomes e moldando as atividades de nossa vida de modo a podermos sempre lembrar-nos dEle.

Kuidas on see võimalik? Ācāryad annavad meile järgmise näite. Kui abielus naine on kiindunud võõrasse mehesse või kui abielus mees tunneb kiindumust teise naise vastu, siis peetakse seda kiindumust väga tugevaks. Sellise kiindumusega inimene mõtleb pidevalt oma armastatust. Abielus naine, kes mõtleb oma armukesest, unistab pidevalt temaga kohtumisest, seda ka oma koduseid ülesandeid täites. Tegelikult teeb ta oma koduseid toimetusi hoolikamaltki kui tavaliselt, selleks, et ta mees midagi ei aimaks. Samamoodi tuleb meil alati meeles pidada oma ülimat armastajat, Śrī Kṛṣṇat ning täita oma materiaalseid kohustusi väga hoolikalt. Selleks on vaja tugevat armastust. Kui me omame tugevat armastust Kõigekõrgema Jumala vastu, siis oleme me võimelised täitma oma kohust, samal ajal Teda meeles pidades. Kuid see armastus tuleb meil endas välja arendada. Arjuna näiteks mõtles kogu aeg Kṛṣṇast, sest ta oli Kṛṣṇa igavene kaaslane, kuid samal ajal oli ta ka sõdalane. Kṛṣṇa ei soovitanud Arjunal võitlemisest loobuda ja metsa mediteerima minna. Kui Jumal Kṛṣṇa kirjeldas Arjunale joogasüsteemi, lausus Arjuna, et selline süsteem pole tema jaoks praktikas rakendatav.

Como isto é possível? Os ācāryas dão o seguinte exemplo. Se uma mulher casada é apegada a outro homem, ou se um homem tem apego a uma mulher que não é sua esposa, então o apego deve ser considerado muito forte. Quem tem esse apego vive pensando na pessoa amada. A esposa que pensa em seu amante, vive pensando em encontrar-se com ele, mesmo enquanto realiza suas tarefas domésticas. De fato, ela até mesmo executa o trabalho doméstico com muito mais esmero para que seu marido não suspeite de seu apego. Do mesmo modo, devemos sempre lembrar-nos do amante supremo, Śrī Kṛṣṇa, e ao mesmo tempo cumprir muito bem com nossos deveres materiais. Neste caso, é preciso um forte sentimento de amor. Se temos um forte sentimento de amor pelo Senhor Supremo, então podemos desempenhar nosso dever e ao mesmo tempo lembrar-nos dEle. Mas temos de desenvolver este sentimento de amor. Arjuna, por exemplo, vivia pensando em Kṛṣṇa; ele era o companheiro constante de Kṛṣṇa, e ao mesmo tempo, um guerreiro. Kṛṣṇa não o aconselhou a desistir da luta e ir meditar na floresta. Quando o Senhor Kṛṣṇa descreve para Arjuna o sistema de yoga, Arjuna diz que não lhe é possível praticar esse sistema.

arjuna uvāca
yo ’yaṁ yogas tvayā proktaḥ
sāmyena madhusūdana
etasyāhaṁ na paśyāmi
cañcalatvāt sthitiṁ sthirām
arjuna uvāca
yo ’yaṁ yogas tvayā proktaḥ
sāmyena madhusūdana
etasyāhaṁ na paśyāmi
cañcalatvāt sthitiṁ sthirām

„Arjuna ütles: „Oo, Madhusūdana, joogasüsteem, mida Sa kirjeldasid, pole minu jaoks rakendatav ega talutav, sest mu mõistus on rahutu ja muutlik." (Bg. 6.33)

“Arjuna disse: Ó Madhusūdana, o sistema de yoga que Você resumiu parece-me impraticável e inviável, pois a mente é inquieta e instável.” (Bg. 6.33)

Kuid Jumal vastas:

Mas o Senhor diz:

yoginām api sarveṣāṁ
mad-gatenāntar-ātmanā
śraddhāvān bhajate yo māṁ
sa me yukta-tamo mataḥ
yoginām api sarveṣāṁ
mad-gatenāntar-ātmanā
śraddhāvān bhajate yo māṁ
sa me yukta-tamo mataḥ

„Ning kõikidest joogidest on kõrgeimal astmel asetsev ning Minuga jooga läbi kõige lähedasemalt ühenduses see, kes on alati Minusse süvenenud, mõtleb Minust eneses ning teenib Mind transtsendentaalselt ja armastusega. Selline on Minu seisukoht." (Bg. 6.47) Järelikult on see, kes mõtleb alati Kõigekõrgemast Jumalast, samaaegselt nii kõrgeim joogi, suurim jñānī kui ka parim pühendunu. Seejärel lausub Jumal Arjunale, et kṣatriyana ei saa ta loobuda võitlemast, ent kui Arjuna võitleb Kṛṣṇat meeles pidades, siis suudab ta Kṛṣṇat ka oma surmahetkel meenutada. Inimene peab täielikult alistuma Jumala teenimisele transtsendentaalses armastuses.

“De todos os yogīs, aquele que tem muita fé e sempre se refugia em Mim, pensa em Mim dentro de si mesmo e Me presta serviço transcendental amoroso é o mais intimamente unido a Mim em yoga e é o mais elevado de todos. Esta é a Minha opinião.” (Bg. 6.47) Assim, aquele que sempre pensa no Senhor Supremo é ao mesmo tempo o maior yogī, o jñānī supremo e o maior devoto. Continuando, o Senhor diz a Arjuna que, como kṣatriya ele não pode deixar de lutar, mas se enquanto luta Arjuna lembra-se de Kṛṣṇa, então na hora da morte ele será capaz de lembrar-se de Kṛṣṇa. Mas a pessoa deve ser inteiramente rendida ao serviço transcendental amoroso ao Senhor.

Tegelikult ei tööta me oma kehaga, vaid oma mõistuse ja arukuse abil. Kui viimased on pidevalt hõivatud mõtetega Kõigekõrgemast Jumalast, siis on loomulikult ka meie meeled hõivatud Kõigekõrgema Jumala teenimisega. Ehkki tegevused jäävad vähemasti pealtnäha samadeks, on teadvuses toimunud muutus. „Bhagavad-gītās" õpetatakse, kuidas rakendada oma mõistus ja arukus mõtetesse Jumalast. Selline mõistuse hõivamine Jumala teenimisse võimaldab meil Jumala kuningriiki jõuda. Kui mõistus on hõivatud Kṛṣṇa teenimisse, siis teevad seda automaatselt ka meeled. Selles seisnebki „Bhagavad-gītā" saladus: kunst olla täielikult süvenenud mõtetesse Śrī Kṛṣṇast.

Na realidade, não trabalhamos com nosso corpo, mas com nossa mente e inteligência. Logo, se a inteligência e a mente estão sempre ocupadas em pensar no Senhor Supremo, então os sentidos também vão ocupar-se em Seu serviço. Pelo menos superficialmente, as atividades dos sentidos permanecem as mesmas, mas a consciência muda. O Bhagavad-gītā nos ensina o processo pelo qual a mente e a inteligência ficam absortas em pensar no Senhor. Tal absorção nos capacitará a transferir-nos ao reino do Senhor. Se a mente está ocupada no serviço a Kṛṣṇa, então, os sentidos estarão automaticamente ocupados no Seu serviço. Esta é a arte, e é também o segredo do Bhagavad-gītā: absorção total do pensamento em Śrī Kṛṣṇa.

Kaasaja inimene on teinud suuri jõupingutusi Kuule jõudmiseks, kuid enda vaimse arengu nimel ei ole ta vaeva näinud. Kui inimesel on jäänud veel viiskümmend aastat elada, peaks ta vähemalt selle lühikese aja jooksul pidevalt praktiseerima Jumala Kõrgeimast Isiksusest mõtlemist. „Śrīmad- Bhāgavatami" (7.5.23) kohaselt seisneb see praktika pühendumise protsessis:

O homem moderno lutou mui arduamente para alcançar a Lua, mas não envidou muitos esforços para elevar-se espiritualmente. Se uma pessoa tem cinqüenta anos de vida pela frente, deve aproveitar esse pequeno intervalo de tempo para cultivar esta prática de lembrar-se da Suprema Personalidade de Deus. Esta prática é o processo devocional:

śravaṇaṁ kīrtanaṁ viṣṇoḥ
smaraṇaṁ pāda-sevanam
arcanaṁ vandanaṁ dāsyaṁ
sakhyam ātma-nivedanam
śravaṇaṁ kīrtanaṁ viṣṇoḥ
smaraṇaṁ pāda-sevanam
arcanaṁ vandanaṁ dāsyaṁ
sakhyam ātma-nivedanam

(Śrīmad-Bhāgavatam 7.5.23)

(Śrīmad-Bhāgavatam 7.5.23)

Need üheksa protsessi, millest lihtsaim on śravaṇam, „Bhagavad-gītā" kuulamine eneseteadvustamiseni jõudnud isiksuselt, aitavad inimesel kanda oma mõtted Kõigekõrgemale Olendile. See aitab inimesel mäletada Kõigekõrgemat Jumalat ja võimaldab tal oma praegusest kehast lahkudes omandada vaimse keha, mis sobib Kõigekõrgema Jumalaga suhtlemiseks.

Estes nove processos, dos quais o mais fácil é śravaṇam, ouvir a pessoa realizada transmitir o Bhagavad-gītā, induzirão alguém a pensar no Ser Supremo. Isto o levará a lembrar-se do Senhor Supremo e, ao abandonar o corpo, estará em condições de obter um corpo espiritual apropriado com o qual possa associar-se com o Senhor Supremo.

Jumal kinnitab:

Continuando, o Senhor diz:

abhyāsa-yoga-yuktena
cetasā nānya-gāminā
paramaṁ puruṣaṁ divyaṁ
yāti pārthānucintayan
abhyāsa-yoga-yuktena
cetasā nānya-gāminā
paramaṁ puruṣaṁ divyaṁ
yāti pārthānucintayan

„Oo, Pārtha, see, kes mediteerib Minule kui Jumala Kõrgeimale Isiksusele, kelle mõistus on pidevalt hõivatud Minu mäletamisega ega kaldu sellelt teelt kõrvale, jõuab kindlasti Minuni." (Bg. 8.8)

“Aquele que, meditando em Mim como a Suprema Personalidade de Deus, ocupa sempre sua mente a lembrar-se de Mim e não se desvia do caminho, ó Arjuna, com certeza Me alcança.” (Bg. 8.8)

See pole väga raske protsess. Siiski tuleb seda õppida kogemustega inimeselt. Tad vijñānārthaṁ sa gurum evābhigacchet: tuleb minna inimese juurde, kes seda meetodit juba praktiseerib. Mõistus eksleb pidevalt ühelt teemalt teisele ning tuleb õppida seda pidevalt Kõigekõrgema Jumala, Śrī Kṛṣṇa kujule või Tema nime helile keskendama. Mõistus on oma olemuselt püsimatu, ekseldes siia-sinna, kuid seda saab rahustada Kṛṣṇa nime helivibratsiooni abil. Seepärast tuleb meditatsiooni objektiks valida paramaṁ puruṣam, Jumala Kõrgeim Isiksus vaimse taeva kuningriigis ja jõuda sel viisil Temani. „Bhagavad-gītās" on kirjas lõpliku eneseteadvustamise ning lõpliku eesmärgi saavutamise viisid ja vahendid ning nende teadmiste uksed on avatud igaühele. Kellegi ees ei panda ust kinni. Kõik inimesed, olenemata ühiskonnaklassist, võivad jõuda Śri Kṛṣṇani Temast mõeldes, sest Temast mõelda ja kuulata on igaühel võimalik.

Este processo não é muito difícil. Entretanto, deve-se aprendê-lo com uma pessoa experiente. Tad-vijñānārthaṁ sa gurum evābhigacchet: devemos aproximar-nos de alguém que já tenha prática. A mente está sempre voando para cá e para lá, mas deve-se praticar a concentração da mente na forma do Senhor Supremo, Śrī Kṛṣṇa, ou no som de Seu nome. Por natureza, a mente é inquieta, indo de cá para lá, mas ela pode fixar-se na vibração sonora Kṛṣṇa. Portanto, todos devem meditar no paramaṁ puruṣam, a Suprema Personalidade de Deus que está no reino espiritual, o céu espiritual, e assim alcançá-lO. Os meios e os métodos para alguém atingir compreensão última, a conquista última, são delineados no Bhagavad-gītā, e as portas deste conhecimento estão abertas a todos. Ninguém está excluído. Todas as classes de pessoas podem aproximar-se do Senhor Kṛṣṇa pensando nEle, pois ouvir e pensar sobre Ele é possível a todos.

Jumal jätkab (Bg. 9.32 – 33):

O Senhor continua dizendo (Bg. 9.32-33):

māṁ hi pārtha vyapāśritya
ye ’pi syuḥ pāpa-yonayaḥ
striyo vaiśyās tathā śūdrās
te ’pi yānti parāṁ gatim
māṁ hi pārtha vyapāśritya
ye ’pi syuḥ pāpa-yonayaḥ
striyo vaiśyās tathā śūdrās
te ’pi yānti parāṁ gatim
kiṁ punar brāhmaṇāḥ puṇyā
bhaktā rājarṣayas tathā
anityam asukhaṁ lokam
imaṁ prāpya bhajasva mām
kiṁ punar brāhmaṇāḥ puṇyā
bhaktā rājarṣayas tathā
anityam asukhaṁ lokam
imaṁ prāpya bhajasva mām

Nendes värssides ütleb Jumal, et ka kaupmees, langenud naine, lihttööline ja kasvõi madalaimasse klassi kuuluv inimene võivad jõuda Kõrgeimani. Pole oluline omada hästi arenenud arukust. Oluline on võtta omaks bhakti- jooga printsiibid ja teha Kõigekõrgemast Jumalast oma elu summum bonum, kõrgeim siht, lõplik eesmärk. Igaüks, kes seda teeb, võib jõuda vaimsesse maailma Jumala juurde. Kui inimene võtab vastu „Bhagavad- gītās" avaldatud põhimõtted, suudab ta muuta oma elu täiuslikuks ja leiab kõikidele elu probleemidele lõpliku lahenduse. Selline ongi kogu „Bhagavad-gītā" sõnum.

Logo, o Senhor diz que mesmo um comerciante, uma mulher degradada ou um trabalhador ou até mesmo seres humanos no estado de vida mais baixo, podem alcançar o Supremo. Não é preciso inteligência altamente desenvolvida. O fato é que qualquer um que acate o princípio de bhakti-yoga e aceite o Senhor Supremo como o summum bonum da vida, como o objetivo máximo, a meta última, pode aproximar-se do Senhor no céu espiritual. Se a pessoa adota os princípios enunciados no Bhagavad-gītā, ela pode tornar sua vida perfeita e resolver definitivamente todos os problemas da vida. Esta é a essência de todo o Bhagavad-gītā.

Kokkuvõtteks võib öelda, et „Bhagavad-gītā" on transtsendentaalne kirjandus, mida tuleb väga tähelepanelikult lugeda. Gītā-śāstram idaṁ puṇyaṁ yaḥ paṭhet prayataḥ pumān: see, kes järgib täpselt „Bhagavad-gītā" juhendusi, vabaneb kõikidest elu hädadest ja muredest. Bhaya-śokādi-varjitaḥ. Inimene vabaneb kõikidest hirmudest selles elus ning tema järgmisest elust saab vaimne. („Gītā-māhātmya" 1)

Em conclusão, o Bhagavad-gītā é um livro transcendental que se deve ler com muita atenção. Gītā-śāstram idaṁ puṇyaṁ yaḥ paṭhet prayataḥ pumān: quem segue corretamente as instruções do Bhagavad-gītā pode se livrar de todas as misérias e ansiedades existentes na vida. Bhaya-śokādi-varjitaḥ. Ele se libertará de todos os temores nesta vida, e sua vida seguinte será espiritual. (Gītā-māhātmya 1)

Kasu on veel suuremgi:

Há também uma outra vantagem:

gītādhyāyana-śīlasya
prāṇāyāma-parasya ca
naiva santi hi pāpāni
pūrva-janma-kṛtāni ca
gītādhyāyana-śīlasya
prāṇāyāma-parasya ca
naiva santi hi pāpāni
pūrva-janma-kṛtāni ca

„Kui inimene loeb „Bhagavad-gītāt" väga suure siirusega ja süvenenult, siis vabaneb ta Jumala armu läbi oma varasemate väärtegude järelmõjudest." („Gītā-māhātmya" 2) Jumal ütleb „Bhagavad-gītā" lõpus (18.66) väga otseselt ja selgelt:

“Se alguém lê o Bhagavad-gītā mui sinceramente e com toda a seriedade, então, pela graça do Senhor, as reações de seus malefícios passados não agirão sobre ele.”(Gītā-māhātmya 2) O Senhor proclama na última parte do Bhagavad-gītā (18.66):

sarva-dharmān parityajya
mām ekaṁ śaraṇaṁ vraja
ahaṁ tvāṁ sarva-pāpebhyo
mokṣayiṣyāmi mā śucaḥ
sarva-dharmān parityajya
mām ekaṁ śaraṇaṁ vraja
ahaṁ tvāṁ sarva-pāpebhyo
mokṣayiṣyāmi mā śucaḥ

„Hülga kõik religioonid ning lihtsalt alistu Minule. Mina vabastan sind kõikidest patuste tegude järelmõjudest. Ära karda midagi." Niisiis võtab Jumal Temale alistunu eest kogu vastutuse Enda peale ning kaitseb teda tema pattude järelmõjude eest.

“Abandone todas as variedades de religião e simplesmente renda-se a Mim. Eu o libertarei de todas as reações pecaminosas. Não tema.” Assim, o Senhor assume toda a responsabilidade por aquele que se rende a Ele, e Ele exime esta pessoa de todas as reações dos pecados.

mala-nirmocanaṁ puṁsāṁ
jala-snānaṁ dine dine
sakṛd gītāmṛta-snānaṁ
saṁsāra-mala-nāśanam
mala-nirmocanaṁ puṁsāṁ
jala-snānaṁ dine dine
sakṛd gītāmṛta-snānaṁ
saṁsāra-mala-nāśanam

„Inimene võib end iga päev veega pestes puhastada, ent kui ta kordki peseb end „Bhagavad-gītās" nagu püha Gangese vees, puhastub ta kogu materiaalse elu saastast." („Gītā-māhātmya" 3)

“Alguém pode ficar limpo tomando um banho diário, mas se ao menos uma vez ele toma um banho nas águas do sagrado Ganges do Bhagavad-gītā, para ele a sujeira da vida material extingue-se por completo.” (Gītā-māhātmya 3)

gītā su-gītā kartavyā
kim anyaiḥ śāstra-vistaraiḥ
yā svayaṁ padmanābhasya
mukha-padmād viniḥsṛtā
gītā su-gītā kartavyā
kim anyaiḥ śāstra-vistaraiḥ
yā svayaṁ padmanābhasya
mukha-padmād viniḥsṛtā

Kuna „Bhagavad-gītā" jutustajaks on Jumala Kõrgeim Isiksus Ise, pole ülejäänud vedakirjanduse lugemine oluline. Piisab, kui kuulata ja lugeda tähelepanelikult ja regulaarselt „Bhagavad-gītāt". Käesoleval ajastul on inimesed sedavõrd hõivatud kõikvõimalike ilmalike tegevustega, et nad pole võimelised kõiki vedalikke teoseid lugema. Ent see polegi vajalik. Piisab ka üksnes „Bhagavad-gītā" lugemisest, sest siin sisaldub kogu vedakirjanduse tuum ning mis peaasi, selle jutustajaks on Jumala Kõrgeim Isiksus Ise. („Gītā-māhātmya" 4)

Como o Bhagavad-gītā é falado pela Suprema Personalidade de Deus, não é preciso ler nenhum outro texto védico. Precisa-se apenas ouvir e ler atenta e regularmente o Bhagavad-gītā. Nesta era atual, as pessoas vivem tão absortas em atividades mundanas que não lhes é possível ler todos os textos védicos. Mas não é mesmo necessário. Este único livro, o Bhagavad-gītā, bastará, porque ele é a essência de todos os textos védicos e especialmente porque é falado pela Suprema Personalidade de Deus. (Gītā-māhātmya 4)

Meile öeldakse:

Como está dito:

bhāratāmṛta-sarvasvaṁ
viṣṇu-vaktrād viniḥsṛtam
gītā-gaṅgodakaṁ pītvā
punar janma na vidyate
bhāratāmṛta-sarvasvaṁ
viṣṇu-vaktrād viniḥsṛtam
gītā-gaṅgodakaṁ pītvā
punar janma na vidyate

„Kui see, kes joob Gangese vett, saab lunastuse, mida rääkida siis veel sellest, kes joob „Bhagavad-gītā" nektarit? „Bhagavad-gītā" on „Mahābhārata" olulisim osa, nektar, ning see on jutustatud Jumal Kṛṣṇa Enda, algse Viṣṇu poolt." („Gītā-māhātmya" 5)

„Bhagavad-gītā" tuleb Jumala Kõrgeima Isiksuse Enda suust ning samuti on öeldud, et Ganges saab alguse Jumala lootosjalgade juurest. Kõigekõrgema Jumala suu ja jalgade vahel pole muidugi erinevust, ent kui me loeme „Bhagavad-gītāt" eelarvamusteta, siis näeme, et see on siiski veel olulisem kui Gangese vesi.

“Se aquele que bebe a água do Ganges obtém a salvação, então, o que dizer daquele que bebe o néctar do Bhagavad-gītā? O Bhagavad-gītā é o néctar mais refinado do Mahābhārata, e é falado pelo próprio Senhor Kṛṣṇa, o Viṣṇu original.” (Gītā-māhātmya 5) O Bhagavad-gītā provém da boca da Suprema Personalidade de Deus, e afirma-se que o Ganges emana dos pés de lótus do Senhor. É óbvio que não há diferença entre a boca e os pés do Senhor Supremo, porém, através de um estudo imparcial, podemos ver que o Bhagavad-gītā é até mesmo mais importante que a água do Ganges.

sarvopaniṣado gāvo
dogdhā gopāla-nandanaḥ
pārtho vatsaḥ su-dhīr bhoktā
dugdhaṁ gītāmṛtaṁ mahat
sarvopaniṣado gāvo
dogdhā gopāla-nandanaḥ
pārtho vatsaḥ su-dhīr bhoktā
dugdhaṁ gītāmṛtaṁ mahat

„See „Gītopaniṣad" ehk „Bhagavad-gītā", mis sisaldab kõikide „Upaniṣadide" tuuma, on justkui lehm ning Jumal Kṛṣṇa, kuulus Oma lehmakarjuse ameti poolest, on just parajasti seda lehma lüpsmas. Arjunat võrreldakse vasikaga ning õpetatud teadlastele ja puhastele pühendunutele pakutakse juua seda „Bhagavad-gītā" nektarilist piima." („Gītā- māhātmya" 6)

“Este Gītopaniṣad, o Bhagavad-gītā, a essência de todos os Upaniṣads, é tal qual uma vaca, e o Senhor Kṛṣṇa, que é famoso como vaqueirinho, está ordenhando essa vaca. Arjuna é como um bezerro, e aos estudiosos eruditos e devotos puros se recomenda beber o leite nectáreo do Bhagavad-gītā.” (Gītā-māhātmya 6)

ekaṁ śāstraṁ devakī-putra-gītam
eko devo devakī-putra eva
eko mantras tasya nāmāni yāni
karmāpy ekaṁ tasya devasya sevā
ekaṁ śāstraṁ devakī-putra-gītam
eko devo devakī-putra eva
eko mantras tasya nāmāni yāni
karmāpy ekaṁ tasya devasya sevā

(Gītā-māhātmya 7)

(Gītā-māhātmya 7)

Käesoleval ajal tahavad inimesed omada üht kindlat pühakirja, üht kindlat Jumalat, üht kindlat religiooni ning üht kindlat tööd. Seepärast, ekaṁ śāstraṁ devakī-putra-gītam: olgu siis ainult üks kindel pühakiri, üks ühine pühakiri kogu maailma jaoks – „Bhagavad-gītā". Eko devo devakī-putra eva: olgu üks kindel Jumal kogu maailma jaoks – Śrī Kṛṣṇa. Eko mantras tasya nāmāni: ja üks kindel hümn, mantra, palve – Jumala nimede kordamine: Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare / Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Karmāpy ekaṁ tasya devasya sevā: ja olgu ainult üks kindel töö – Jumala Kõrgeima Isiksuse teenimine.

Hoje em dia, as pessoas estão muito desejosas em ter uma escritura, um Deus, uma religião e uma ocupação. Portanto, ekaṁ śāstraṁ devakī-putra-gītam: que haja uma única escritura, uma escritura comum a todos no mundo — o Bhagavad-gītā. Eko devo devakī-putra eva: que haja um só Deus para o mundo inteiro — Śrī Kṛṣṇa. Eko mantras tasya nāmāni: e um hino, um mantra, uma oração — o canto do Seu nome: Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Karmāpy ekaṁ tasya devasya sevā: e que haja apenas uma atividade — o serviço à Suprema Personalidade de Deus.

ÕPILASJÄRGNEVUSAHEL

A SUCESSÃO DISCIPULAR

Evaṁ paramparā-prāptam imaṁ rājarṣayo viduḥ. „Bhagavad-gītā nii nagu see on" on edasi antud järgmise õpilasjärgnevusahela kaudu:

Evaṁ paramparā-prāptam imaṁ rājarṣayo viduḥ (Bhagavad-gītā 4.2). Este Bhagavad-gītā Como Ele É é recebido através desta sucessão discipular:

1. Kṛṣṇa
2. Brahmā
3. Nārada
4. Vyāsa
5. Madhva
6. Padmanābha
7. Nṛhari
8. Mādhava
9. Akṣobhya
10. Jaya Tīrtha
11. Jñānasindhu
12. Dayānidhi
13. Vidyānidhi
14. Rājendra
15. Jayadharma
16. Puruṣottama
17. Brahmaṇya Tīrtha
18. Vyāsa Tīrtha
19. Lakṣmīpati
20. Mādhavendra Purī
21. Īśvara Purī, (Nityānanda, Advaita)
22. Lord Caitanya
23. Rūpa, (Svarūpa, Sanātana)
24. Raghunātha, Jīva
25. Kṛṣṇadāsa
26. Narottama
27. Viśvanātha
28. (Baladeva), Jagannātha
29. Bhaktivinoda
30. Gaurakiśora
31. Bhaktisiddhānta Sarasvatī
32. A. C. Bhaktivedanta Swami Prabhupāda

1. Kṛṣṇa
2. Brahmā
3. Nārada
4. Vyāsa
5. Madhva
6. Padmanābha
7. Nṛhari
8. Mādhava
9. Akṣobhya
10. Jaya Tīrtha
11. Jñānasindhu
12. Dayānidhi
13. Vidyānidhi
14. Rājendra
15. Jayadharma
16. Puruṣottama
17. Brahmaṇya Tīrtha
18. Vyāsa Tīrtha
19. Lakṣmīpati
20. Mādhavendra Purī
21. Īśvara Purī, (Nityānanda, Advaita)
22. Lord Caitanya
23. Rūpa, (Svarūpa, Sanātana)
24. Raghunātha, Jīva
25. Kṛṣṇadāsa
26. Narottama
27. Viśvanātha
28. (Baladeva), Jagannātha
29. Bhaktivinoda
30. Gaurakiśora
31. Bhaktisiddhānta Sarasvatī
32. A. C. Bhaktivedanta Swami Prabhupāda