Skip to main content

Sissejuhatus

Įvadas

oṁ ajñāna-timirāndhasya
jñānāñjana-śalākayā
cakṣur unmīlitaṁ yena
tasmai śrī-gurave namaḥ
oṁ ajñāna-timirāndhasya
jñānāñjana-śalākayā
cakṣur unmīlitaṁ yena
tasmai śrī-gurave namaḥ
śrī-caitanya-mano-’bhīṣṭaṁ
sthāpitaṁ yena bhū-tale
svayaṁ rūpaḥ kadā mahyaṁ
dadāti sva-padāntikam
śrī-caitanya-mano-’bhīṣṭaṁ
sthāpitaṁ yena bhū-tale
svayaṁ rūpaḥ kadā mahyaṁ
dadāti sva-padāntikam

Ma sündisin sügavaimas teadmatuses, kuid minu vaimne õpetaja avas mu silmad teadmiste tõrviku valgusel. Ma kummardan tema ees ja avaldan oma suurimat lugupidamist.

Aš gimiau tamsiausiu neišmanėliu, bet mano dvasinis mokytojas, pašvietęs žinojimo žiburiu, atvėrė man akis. Su didžiausia pagarba jam lenkiuosi.

Täitmaks Jumal Caitanya soovi, algatas Śrīla Rūpa Gosvāmī Prabhupāda misjonitegevuse selles materiaalses maailmas. Millal küll leian ma varjupaiga Tema lootosjalgade juures?

O, kada gi pagaliau Śṛīla Rūpa Gosvāmis Prabhupāda, šiame pasaulyje ėmęsis misijos patenkinti Viešpaties Caitanyos troškimą, suteiks man prieglobstį prie savo lotosinių pėdų?

vande ’haṁ śrī-guroḥ śrī-yuta-pada-
kamalaṁ śrī-gurūn vaiṣṇavāṁś ca
śrī-rūpaṁ sāgrajātaṁ saha-gaṇa-
raghunāthānvitaṁ taṁ sa-jīvam
sādvaitaṁ sāvadhūtaṁ parijana-
sahitaṁ kṛṣṇa-caitanya-devaṁ
śrī-rādhā-kṛṣṇa-pādān saha-gaṇa-
lalitā-śrī-viśākhānvitāṁś ca
vande ’haṁ śrī-guroḥ śrī-yuta-pada-
kamalaṁ śrī-gurūn vaiṣṇavāṁś ca
śrī-rūpaṁ sāgrajātaṁ saha-gaṇa-
raghunāthānvitaṁ taṁ sa-jīvam
sādvaitaṁ sāvadhūtaṁ parijana-
sahitaṁ kṛṣṇa-caitanya-devaṁ
śrī-rādhā-kṛṣṇa-pādān saha-gaṇa-
lalitā-śrī-viśākhānvitāṁś ca

Ma kummardan aupaklikult oma vaimse õpetaja ja kõikide vaiṣṇavate lootosjalge ees. Minu aupaklikud kummardused Śrīla Rūpa Gosvāmī ja tema vanema venna Sanātana Gosvāmī, samuti Raghunātha Dāsa ja Raghunātha Bhaṭṭa, Gopāla Bhaṭṭa ja Śrīla Jīva Gosvāmī lootosjalge ees. Minu aupaklikud kummardused Śrī Kṛṣṇa Caitanya ja Jumal Nityānanda ning kõikide nende kaaslaste, nagu Advaita Ācārya, Gadādhara ja Śrīvāsa ees. Minu aupaklikud kummardused Jumal Śrī Kṛṣṇa ja Śrīmatī Rādhārāṇi lootosjalge ees ning kõikide gopīde, eeskätt Śrī Lalitā ja Viśākhā, ees.

Aš pagarbiai lenkiuosi savo dvasinio mokytojo ir visų vaiṣṇavų lotosinėms pėdoms. Su didžiausia pagarba lenkiuosi Śrīlos Rūpos Gosvāmio bei vyresniojo jo brolio Sanātanos Gosvāmio, taip pat Raghunāthos Dāsos, Raghunāthos Bhaṭṭos, Gopālos Bhaṭṭos ir Śrīlos Jīvos Gosvāmio lotosinėms pėdoms. Su didžiausia pagarba lenkiuosi Viešpačiui Kṛṣṇai Caitanyai ir Viešpačiui Nityānandai, o taip pat Advaitai Ācāryai, Gadādharai, Śrīvāsai ir kitiems Jų palydovams. Su didžiausia pagarba lenkiuosi Śrīmatī Rādhārāṇī ir Śrī Kṛṣṇai, Jų palydovėms Śrī Lalitai ir Viśākhai.

he kṛṣṇa karuṇā-sindho
dīna-bandho jagat-pate
gopeśa gopikā-kānta
rādhā-kānta namo ’stu te
he kṛṣṇa karuṇā-sindho
dīna-bandho jagat-pate
gopeśa gopikā-kānta
rādhā-kānta namo ’stu te

Oo, mu kallis Kṛṣṇa, Sa oled kõigi muresolijate sõber ja kogu loome allikas. Sa oled gopīde valitseja ja Rādhārāṇī armastatu. Ma kummardan Sinu ees sügavas austuses.

O mano brangusis Kṛṣna, Tu – nelaimingųjų draugas ir kūrinijos šaltinis. Tu – gopių valdovas ir Rādhārāṇī mylimasis. Pagarbiai Tau lenkiuosi.

tapta-kāñcana-gaurāṅgi
rādhe vṛndāvaneśvari
vṛṣabhānu-sute devi
praṇamāmi hari-priye
tapta-kāñcana-gaurāṅgi
rādhe vṛndāvaneśvari
vṛṣabhānu-sute devi
praṇamāmi hari-priye

Ma avaldan oma lugupidamist Rādhārāṇīle, kes on Vṛndāvana kuninganna ning kelle nahk on sulakulla värvi. Sa oled kuningas Vṛṣabhānu tütar ning väga kallis Jumal Kṛṣṇale.

Reiškiu savo didžiausią pagarbą Rādhārāṇī, Vṛndāvanos karalienei, valdovo Vrṣabhānu dukteriai, kurios kūnas yra lydyto aukso spalvos – esi ypač brangi Viešpačiui Kṛṣṇai.

vāñchā-kalpa-tarubhyaś ca
kṛpā-sindhubhya eva ca
patitānāṁ pāvanebhyo
vaiṣṇavebhyo namo namaḥ
vāñchā-kalpa-tarubhyaś ca
kṛpā-sindhubhya eva ca
patitānāṁ pāvanebhyo
vaiṣṇavebhyo namo namaḥ

Minu aupaklikud kummardused kõikide vaiṣṇavatest pühendunute ees, kelle südamed on tulvil kaastunnet kõikide langenud hingede vastu ning kes, sarnaselt soovide puule, on võimelised täitma igaühe soove.

Pagarbiai lenkiuosi visiems vaiṣṇavams, pasiaukojusiems Viešpaties pasekėjams, kurie yra kupini užuojautos puolusioms sieloms ir lyg troškimų medžiai gali išpildyti visų troškimus.

śrī-kṛṣṇa-caitanya prabhu-nityānanda
śrī-advaita gadādhara śrīvāsādi-gaura-bhakta-vṛnda
śrī-kṛṣṇa-caitanya prabhu-nityānanda
śrī-advaita gadādhara śrīvāsādi-gaura-bhakta-vṛnda

Minu aupaklikud kummardused Śrī Kṛṣṇa Caitanya, Prabhu Nityānanda, Śrī Advaita, Gadādhara, Śrīvāsa ja teiste pühendumusahelas viibijate ees.

Pagarbiai lenkiuosi Śrī Kṛṣṇai Caitanyai, Prabhu Nityānandai, Śrī Advaitai, Gadādharai, Śrīvāsai bei kitiems, kurie eina pasiaukojimo keliu.

hare kṛṣṇa hare kṛṣṇa kṛṣṇa kṛṣṇa hare hare
hare rāma hare rāma rāma rāma hare hare
hare kṛṣṇa hare kṛṣṇa kṛṣṇa kṛṣṇa hare hare
hare rāma hare rāma rāma rāma hare hare

„Bhagavad-gītā" on tuntud ka nime „Gītopaniṣad" all. Selles teoses sisaldub kogu vedateaduse tuum ning see on üks olulisemaid „Upaniṣade" vedakirjanduses. Muidugi leidub inglise keeles „Bhagavad-gītāle" mitmeid kommentaare ning võib tekkida kahtlus veel ühe vajalikkuses. Käesoleva väljaande vajalikkust võib selgitada järgnevalt. Hiljuti küsis üks ameeriklanna minu käest, millist „Bhagavad-gītā" tõlget ma talle soovitaksin. Ühendriikides võib müügilt leida väga mitmeid „Bhagavad-gītā" ingliskeelseid tõlkeid, kuid seni pole ma ei Ameerikas ega ka Indias näinud ühtegi autoriteetset väljaannet. Peaaegu kõigis neis on kommentaaride jagaja väljendanud omaenese arvamust, puudutamata „Bhagavad-gītā" vaimu nii nagu see tegelikult on.

„Bhagavad-gītā“ žinoma taip pat ir „Gītopaniṣados“ vardu. Ji – Vedų žinojimo esmė ir viena svarbiausių Upaniṣadų visuose Vedų raštuose. „Bhagavad-gītai“ parašyta daug komentarų anglų kalba, ir skaitytojas gali suabejoti, ar reikalingas dar vienas. Šio leidinio būtinumą paaiškintų toks pavyzdys. Neseniai viena amerikietė paprašė manęs rekomenduoti jai kurį nors „Bhagavad-gītos“ anglišką vertimą. Aišku, Amerikos skaitytojui prieinama daug „Bhagavad-gītos“ angliškų vertimų, tačiau nė vieno tų leidinių, su kuriais man teko susipažinti – ne tiktai Amerikoje, bet ir Indijoje – griežtai tariant, negalima pavadinti autoritetingais, nes beveik visi komentatoriai juose reiškia tik savo požiūrį, neperteikdami „Bhagavad- gītos“ tokios, kokia ji yra, dvasios.

Teose tegelikust vaimust räägitakse „Bhagavad-gītās" endas. Me võime tuua näite: kui me soovime tarvitada teatud ravimit, siis tuleb meil täpselt järgida sellega kaasa antud juhendit. Me ei tohi tarvitada ravimit iseenese äranägemise või sõbra soovituse kohaselt. Me peame juhendist või arsti ettekirjutusest täpselt kinni pidama. Analoogselt tuleb suhtuda ka „Bhagavad-gītāsse". Meil tuleb juhinduda teose kõneleja näpunäidetest. „Bhagavad-gītā" kõnelejaks on Jumal Śri Kṛṣṇa. Teda mainitakse „Bhagavad-gītā" igal leheküljel kui Jumala Kõrgeimat Isiksust – Bhagavāni. Loomulikult võib sõna bhagavān viidata vahel mõnele mõjuvõimsale isikule või pooljumalale ja kahtlemata tähistab see sõna siin Jumal Śrī Kṛṣṇat kui suurt isiksust. Kuid samal ajal peame me teadma, et Śrī Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus. Seda kinnitavad meile kõik suured ācāryad (vaimsed õpetajad) nagu Śaṅkarācārya, Rāmānujācārya, Madhvācārya, Nimbārka Svāmī, Śrī Caitanya Mahāprabhu ja paljud teised vedateaduse autoriteedid Indias. Jumal Ise kinnitab samuti „Bhagavad-gītās," et Ta on Jumala Kõrgeim Isiksus ning selliselt käsitletakse Teda ka „Brahma-saṁhitās" ja „Purāṇades"; eriti „Śrīmad-Bhāgavatamis," mida tuntakse ka „Bhāgavata Purāṇa" nime all (kṛṣṇas tu bhagavān svayam). Seetõttu tulebki meil suhtuda „Bhagavad-gītāsse" Jumala Isiksuse Enda juhenduste kohaselt.

„Gītā" neljandas peatükis (4.1 – 3) lausub Jumal:

„Bhagavad-gītos“ dvasią atskleidžia jos pačios tekstas. Čia tiktų analogija: jei norime vartoti kokius vaistus, turime laikytis nurodymų, išspausdintų etiketėje. Vaistų negalima vartoti savo nuožiūra ar patarus draugui. Jie vartojami pagal etiketės nurodymus ar gydytojo paskyrimą. Analogiškai „Bhagavad-gītą“ reikia suvokti taip, kaip nurodė jos autorius. O „Bhagavad-gītą“ pateikė Viešpats Śrī Kṛṣṇa. Kiekviename „Bhagavad-gītos“ puslapyje Śrī Kṛṣṇa vadinamas Aukščiausiuoju Dievo Asmeniu, Bhagavānu. Žinoma, kartais žodis bhagavān nurodo kokią nors galingą asmenybę ar pusdievį, ir šiuo atveju, be abejo, žodis bhagavān turi tokią reikšmę, tačiau turime žinoti, kad Viešpats Śrī Kṛṣṇa – visų pirma Aukščiausiasis Dievo Asmuo. Tai liudija visi didieji ācaryos (dvasiniai mokytojai): Śaṅkarācārya, Rāmānujācārya, Madhvācārya, Nimbārka Svāmis, Śrī Caitanya Mahāprabhu ir daugelis kitų pripažintų Indijoje Vedų žinovų. „Bhagavad-gītoje“ Viešpats Pats teigia esąs Aukščiausiasis Dievo Asmuo. Apie Jį – kaip apie Aukščiausiąjį Dievo Asmenį – kalba „Brahma-saṁhitā“ bei visos Purāṇos, o daugiausia „Śrīmad-Bhāgavatam“, dar vadinama „Bhāgavata Purāṇa“ (kṛṣṇas tu bhagavān svayam). Todėl „Bhagavad-gītą“ turėtume suvokti taip, kaip nurodo Pats Dievo Asmuo.

Ketvirtame Gītos skyriuje (4.1–3) Viešpats sako:

imaṁ vivasvate yogaṁ
proktavān aham avyayam
vivasvān manave prāha
manur ikṣvākave ’bravīt
imaṁ vivasvate yogaṁ
proktavān aham avyayam
vivasvān manave prāha
manur ikṣvākave ’bravīt
evaṁ paramparā-prāptam
imaṁ rājarṣayo viduḥ
sa kāleneha mahatā
yogo naṣṭaḥ paran-tapa
evaṁ paramparā-prāptam
imaṁ rājarṣayo viduḥ
sa kāleneha mahatā
yogo naṣṭaḥ paran-tapa
sa evāyaṁ mayā te ’dya
yogaḥ proktaḥ purātanaḥ
bhakto ’si me sakhā ceti
rahasyaṁ hy etad uttamam
sa evāyaṁ mayā te ’dya
yogaḥ proktaḥ purātanaḥ
bhakto ’si me sakhā ceti
rahasyaṁ hy etad uttamam

Nendes värssides teatab Jumal Arjunale, et teadmised nimetatud joogasüsteemist, „Bhagavad-gītāst," anti esmalt Päikesejumalale, kes andis need teadmised omakorda edasi Manule. Manu rääkis sellest Ikṣvākule ning sellise õpilasjärgnevusahela kaudu, kus teadmisi antakse otseselt ühelt isikult teisele, on seda õpetust ajast aega edasi antud. Pika aja jooksul läks see õpetus aga kaotsi ja Jumalal tuli need teadmised uuesti anda, sedapuhku Arjunale Kurukṣetra lahinguväljal.

Šiais žodžiais Viešpats paskelbia Arjunai, kad yogos sistema, apibūdinta „Bhagavad-gītoje“, pirmiausia buvo atskleista Saulės dievui, Saulės dievas išaiškino ją Manu, Manu persakė Ikṣvāku, ir šitaip, mokinių seka, perduodamas iš lūpų į lūpas keliavo mokymas apie yogos sistemą. Tačiau ilgainiui jis buvo prarastas. Todėl Viešpats turėjo skelbti jį iš naujo, šį kartą Arjunai Kurukṣetros mūšio lauke.

Ta lausub Arjunale, et Ta usaldab selle ülima saladuse talle, sest Arjuna on Tema pühendunu ja Tema sõber. Sellisel moel annab Jumal mõista, et „Bhagavad-gītā" on teos, mis on mõeldud eeskätt Tema pühendunutele. Transtsendentaliste on kolme liiki: jñānī, yogī ja bhakta ehk impersonalistid, mediteerijad ja pühendunud. „Bhagavad-gītās" ütleb Jumal Arjunale selgelt, et eelmise õpilasjärgnevusahela katkemise tõttu saab Arjunast uue paramparā (õpilasjärgnevusahela) esimene lüli. Järelikult oli see Jumala tahe – luua uus paramparā, mis annaks teadmisi edasi täpselt sellisel kujul nagu neid levitas Päikesejumal. Samuti oli Tema soov, et Arjuna paneks Tema õpetuste levikule uue alguse. Ta tahtis, et Arjunast saaks autoriteet „Bhagavad-gītā" mõistmises. Me võime seega tõdeda, et „Bhagavad- gītā" õpetus anti edasi Arjunale nimelt sel põhjusel, et Arjuna oli Jumala pühendunu, Kṛṣṇa otsene õpilane ja Tema lähedane sõber. Seetõttu mõistab „Bhagavad-gītāt" kõige paremini inimene, kel on Arjunaga sarnased omadused. Ta peab olema Jumalaga vahetutes suhetes viibiv pühendunu. Jumala pühendunuks saades omab inimene koheselt vahetuid suhteid Jumalaga. Sel teemal võiks rääkida väga üksikasjalikult, kuid üldjoontes võib öelda, et pühendunu suhtleb Jumala Kõrgeima Isiksusega ühel viisil viiest võimalikust:

Viešpats kalba Arjunai, kad pačią didžiausią paslaptį patikįs jam, nes pastarasis esąs Jo draugas ir bhaktas. Šį Aukščiausiojo Dievo Asmens poelgį galima taip paaiškinti: „Bhagavad-gītos“ traktatas yra skirtas visų pirma Viešpaties bhaktui. Yra trys transcendentalistų rūšys – jñāniai, yogai ir bhaktai, arba impersonalistai, medituotojai ir pasiaukoję Viešpaties pasekėjai. Viešpats aiškiai sako pasirenkąs Arjuną naujos paramparos (mokinių sekos) pradininku, nes senoji nutrūko. Žodžiu, Viešpats panoro pradėti kitą paramparą, ištikimą minties tradicijai, kurią Saulės dievas perdavė mokinių kartoms. Vėl skleisti Savo mokymą Viešpats patiki Arjunai. Jis nori, kad Arjuna taptų autoritetingu „Bhagavad-gītos“ žinovu. Taigi Kṛṣṇa moko Arjuną „Bhagavad-gītos“ tiesų pirmiausiai todėl, kad Arjuna yra Viešpaties bhaktas, tiesioginis mokinys ir artimas draugas. Vadinasi, „Bhagavad-gītą“ geriausiai suvoks savo savybėmis Arjunai artimas žmogus, bhaktas, palaikantis tiesioginius ryšius su Viešpačiu. Tiesioginiai ryšiai su Aukščiausiuoju užsimezga išsyk, kai tik tampama Jo bhaktu. Paliesta tema labai sudėtinga, tačiau trumpai apibūdinant dalyko esmę galima pasakyti, kad įmanomas penkių tipų ryšys su Aukščiausiuoju Dievo Asmeniu:

1. Pühendunu võidakse olla passiivsel moel.

1. Galima būti pasyviu bhaktu.

2. Pühendunu võidakse olla aktiivsel moel.

2. Galima būti aktyviu bhaktu.

3. Pühendunu võidakse olla kui sõber.

3. Galima būti bhaktu – draugu.

4. Pühendunu võidakse olla kui vanem, s.o. isa või ema.

4. Galima būti bhaktu – tėvu ar motina.

5. Pühendunu võidakse olla kui armastav abikaasa.

5. Galima būti bhaktu – mylinčiu sutuoktiniu.

Arjuna suhtles Jumalaga kui sõber. Loomulikult on selle sõpruse ja materiaalses maailmas leiduva sõpruse vahel tohutu erinevus. See on transtsendentaalne sõprus, mis ei saa osaks igaühele. Igaühel on Jumalaga omalaadsed suhted ning need suhted elustuvad kui me jõuame pühendunud teenimise täiuslikkuseni. Oma praeguses seisundis oleme me unustanud nii Kõigekõrgema Jumala kui ka oma igavesed suhted Temaga. Eranditult kõik miljarditest elusolenditest on igavesti Jumalaga teatud suhetes ning neid suhteid nimetatakse svarūpaks. Pühendunud teenimise läbi saab igaüks oma svarūpa uuesti ellu äratada. See tasand kannab nimetust svarūpa- siddhi – elusolendi algolemusliku positsiooni täiuslikkus. Arjuna oli seega pühendunu ning suhtles Kõrgeima Jumalaga kui sõber.

Arjuną su Kṛṣṇa jungė draugystės saitai. Žinoma, jų draugystę ir materialiam pasauliui būdingą draugystę skiria praraja. Tai transcendentinė draugystė, ir ne kiekvienam ji prieinama. Be abejo, tam tikrus ryšius su Viešpačiu turi kiekvienas, ir jie išryškėja tobulėjant pasiaukojimo tarnystei. Bet dabar esame pamiršę ne tik Aukščiausiąjį Viešpatį, bet ir savo amžiną ryšį su Juo. Kiekvieną iš daugybės milijardų ar net trilijonų gyvųjų būtybių sieja saviti, amžini ryšiai su Viešpačiu, vadinami svarūpa. Pasiaukojimo tarnystės metodu galime atkurti svarūpą, ir tai vadinsis svarūpa-siddhi – mūsų prigimtinio būvio tobulumas. Taigi Arjuna – bhaktas, ir jį siejo su Aukščiausiuoju Viešpačiu draugystė.

Tasuks tähele panna, mil viisil Arjuna „Bhagavad-gītā" vastu võttis. Kümnendas peatükis (10.12 – 14) kirjeldatakse seda järgmiselt:

Verta priminti, kaip nusiteikęs Arjuna išklausė „Bhagavad-gītą“. Apie tai pasakojama dešimtame skyriuje (10.12–14):

arjuna uvāca
arjuna uvāca
paraṁ brahma paraṁ dhāma
pavitraṁ paramaṁ bhavān
puruṣaṁ śāśvataṁ divyam
ādi-devam ajaṁ vibhum
paraṁ brahma paraṁ dhāma
pavitraṁ paramaṁ bhavān
puruṣaṁ śāśvataṁ divyam
ādi-devam ajaṁ vibhum
āhus tvām ṛṣayaḥ sarve
devarṣir nāradas tathā
asito devalo vyāsaḥ
svayaṁ caiva bravīṣi me
āhus tvām ṛṣayaḥ sarve
devarṣir nāradas tathā
asito devalo vyāsaḥ
svayaṁ caiva bravīṣi me
sarvam etad ṛtaṁ manye
yan māṁ vadasi keśava
na hi te bhagavan vyaktiṁ
vidur devā na dānavāḥ
sarvam etad ṛtaṁ manye
yan māṁ vadasi keśava
na hi te bhagavan vyaktiṁ
vidur devā na dānavāḥ

Arjuna ütles: „Sina oled Jumala Kõrgeim Isiksus, kõige lõplik elupaik, puhtaim, Absoluutne Tõde. Sa oled igavene, transtsendentaalne, võimsaim, algne isiksus; see, kes pole eales sündinud. Kõik suured targad nagu Nārada, Asita, Devala ja Vyāsa kinnitavad seda tõde Sinu kohta ning nüüd kuulutad Sa seda mulle Ise. Oo, Kṛṣṇa, ma tunnistan kõike, mida Sa mulle räägid, kui tõde. Ei pooljumalad ega deemonid, mu Jumal, suuda mõista Sinu isiksust."

„Arjuna tarė: Tu – Aukščiausiasis Dievo Asmuo, galutinė buveinė ir skaisčiausiasis, Absoliuti Tiesa. Tu – amžina, transcendentinė ir pirminė asmenybė, negimęs, didžiausiasis. Visi didieji išminčiai – Nārada, Asita, Devala ir Vyāsa patvirtino, jog tai tiesa, o dabar tą patį man byloji Tu Pats. O Kṛṣṇa, viską, ką man bylojai, laikau tiesa. Nei pusdieviai, nei demonai, o Viešpatie, negali perprasti Tavo asmenybės.“

Olles kuulnud „Bhagavad-gītāt" Jumala Kõrgeimalt Isiksuselt, aktsepteeris Arjuna Kṛṣṇat kui paraṁ brahmat, Kõrgeimat Brahmanit. Iga elusolend on Brahman, kuid kõrgeim elusolend, Jumala Kõrgeim Isiksus, on Kõrgeim Brahman. Paraṁ dhāma tähendab, et Ta on ülim rahupaik, elupaik kõigele; pavitram tähendab, et Ta on puhas, materiaalsest saastast puutumata; puruṣam tähendab, et Ta on kõrgeim nautija; śāśvatam, et Ta on algne; divyam, et Ta on transtsendentaalne; ādi-devam tähendab, et Ta on Jumala Kõrgeim Isiksus; ajam, et Ta pole eales sündinud; ning vibhum tähendab, et Ta on võimsaim.

Išklausęs „Bhagavad-gītą“ iš Aukščiausiojo Dievo Asmens, Arjuna pripažino Kṛṣṇą paraṁ brahma, Aukščiausiuoju Brahmanu. Kiekviena gyvoji būtybė yra Brahmanas, tačiau pati aukščiausia gyvoji būtybė, Aukščiausiasis Dievo Asmuo – Aukščiausiasis Brahmanas. Paraṁ dhāma reiškia, kad Jis – aukščiausias prieglobstis, visa ko buveinė; pavitram – kad Jis skaistus, neužsiteršęs materija; puruṣam nurodo, kad Jis yra aukščiausias besimėgaujantis subjektas; śāśvatam – pirminis; divyam – transcendentinis; ādi-devam – Aukščiausiasis Dievo Asmuo; ajam – negimęs; vibhum – didžiausias.

Nüüd võidakse mõelda, et kuna Kṛṣṇa oli Arjuna sõber, rääkis Arjuna Talle seda kõike meelituseks, kuid kõrvaldamaks kõik sellised kahtlused „Bhagavad-gītā" lugejate mõtetest, kinnitab Arjuna järgnevas värsis oma kiidusõnu, lausudes, et ta ei ole ainus, kes aktsepteerib Kṛṣṇat Jumala Kõrgeima Isiksusena, vaid et seda teevad ka sellised autoriteedid nagu Nārada, Asita, Devala ja Vyāsadeva. Need suured isiksused levitavad vedalikke teadmisi nii nagu neid aktsepteerivad kõik ācāryad. Seepärast ütlebki Arjuna Kṛṣṇale, et ta tunnistab kõike, mida Kṛṣṇa ütleb, lõpliku ja täiuslikuna. Sarvam etad ṛtaṁ manye: „Ma tunnistan kõike, mida Sa räägid, kui tõde." Samuti lausub Arjuna, et Jumala isiksust on väga raske mõista – see pole jõukohane isegi mitte võimsatele pooljumalatele. Seega ei suuda Jumalat mõista isegi inimestest võimsamad olendid. Kuidas võiks siis inimene mõista Jumal Śrī Kṛṣṇat, saamata Tema pühendunuks?

Galima būtų pagalvoti, kad Arjuna visa tai sako meilikaudamas Kṛṣṇai, nes Kṛṣṇa yra jo draugas, tačiau Arjuna – kad „Bhagavad-gītos“ skaitytojams tokia mintis net nešautų į galvą – neginčijamais įrodymais pagrindžia savo pagiriamąjį žodį, kitame posme sakydamas, kad Kṛṣṇą Aukščiausiuoju Dievo Asmeniu pripažįsta ne tiktai jis, bet ir tokie autoritetai, kaip Nārada, Asita, Devala ir Vyāsadeva. Visi jie – didžios asmenybės, skleidžiančios Vedų žinojimą tokį, kokį pripažįsta visi ācāryos. Todėl Arjuna sako Kṛṣṇai kiekvieną Jo žodį laikąs absoliučiai tobulu. Sarvam etad ṛtaṁ manye – „Viską, ką man bylojai, laikau tiesa.“ Arjuna teigia ir tai, kad suvokti Dievo Asmenybę yra labai sunku, to negali net ir didieji pusdieviai. Tai reiškia, kad Viešpaties negali suvokti net už žmogų aukštesnės asmenybės. Tad ar gali Viešpatį Śrī Kṛṣṇą suvokti žmogus, kuris nėra Jo bhaktas?

Seetõttu tuleb „Bhagavad-gītāt" uurida pühendumuse vaimus. Keegi ei tohiks mõelda, et ta on Kṛṣṇaga võrdväärne või et Kṛṣṇa on tavaline isiksus ega isegi mitte seda, et Kṛṣṇa on väga erakordne isiksus. Śrī Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus. Seega peaks „Bhagavad-gītā" ja Arjuna kinnituste kohaselt inimene, kes püüab mõista „Bhagavad-gītāt", vähemalt teoreetiliselt aktsepteerima Śrī Kṛṣṇat kui Jumala Kõrgeimat Isiksust. Vaid sellises alandlikus vaimus oleme me suutelised „Bhagavad-gītāt" mõistma. Kui „Bhagavad-gītāt" ei loeta alandlikus vaimus, on selle mõistmine ülimalt raske, kuna see teos on üks suur mõistatus.

Todėl „Bhagavad-gītą“ skaityti reikėtų su pasiaukojimo dvasia. Nereikia manyti, kad esi lygus Kṛṣṇai, nereikia laikyti Kṛṣṇos ir paprastu žmogumi ar net labai didžia asmenybe. Viešpats Śri Kṛṣṇa – Aukščiausiasis Dievo Asmuo. Taigi remdamiesi „Bhagavad-gītos“ teiginiais arba Arjunos – žmogaus, mėginančio suvokti „Bhagavad-gītą“, teiginiais, mes turėtume, bent teoriškai, pripažinti Śrī Kṛṣṇą Aukščiausiuoju Dievo Asmeniu. Su tokia nuolankumo dvasia mes galėsime suvokti „Bhagavad-gītą“. Jeigu skaitysime „Bhagavad-gītą“ be nuolankumo, suvokti ją bus labai sunku, nes ji – didi paslaptis.

Mis on siis „Bhagavad-gītā"? „Bhagavad-gītā" eesmärgiks on päästa inimkond materiaalse eksistentsi pimedusest. Kõikidel inimestel on palju erinevaid probleeme, just nagu Arjunalgi, kes pidi Kurukṣetra lahinguväljal võitlema. Arjuna alistus aga Śrī Kṛṣṇale, misjärel talle jutustati „Bhagavad- gītā". Materiaalsest eksistentsist tulenevad mured ei vaevanud mitte ainult Arjunat, vaid need vaevavad meid kõiki. Meie niinimetatud eksistents on õigupoolest eksistentsi kaotamine. Tegelikult ei saa eksistentsi kaotamine meid ähvardada. Me eksisteerime igavesti. Kuid ühel või teisel viisil oleme me sattunud keskkonda, mis on asat. Asat tähendab „see, mida ei ole olemas".

Kas gi iš tiesų yra „Bhagavad-gītā“? „Bhagavad-gītos“ tikslas – išgelbėti žmoniją nuo neišmanymo, kurio priežastis – materiali būtis. Kiekvienas iš mūsų susiduriame su įvairiausiais sunkumais. Štai ir Arjuna turi dalyvauti Kurukṣetros mūšyje, o tai jam neįmanomai sunku. Arjuna atsidavė Śrī Kṛṣṇai, ir todėl buvo paskelbta „Bhagavad-gītā“. Ne tik Arjuną, bet ir visus mus slegia materialios būties rūpesčiai. Tikrąją mūsų būtį supa nebūtis. Iš esmės mes egzistuojame ne tam, kad kęstume nebūties baimę. Esame amžini, tačiau šiaip ar taip pakliuvome į asat būklę. Asat nurodo tai, ko nėra.

Paljude kannatavate inimeste hulgast esitavad aga õigupoolest vaid väga vähesed küsimuse oma olemuse kohta – selle kohta, kes nad on; miks on nad sattunud sellesse kannatusterohkesse olukorda jne. Seni, kuni inimene ei hakka otsima oma kannatuste põhjuseid, kuni ta ei teadvusta, et ta ei soovi kannatada, vaid soovib hoopis leida lahenduse kõikidele oma probleemidele, ei saa teda veel päriselt inimeseks pidada. Inimeseks olemine algab siis, kui mõistuses tekivad taolised küsimused. „Brahma-sūtras" viidatakse sellistele küsimustele sõnaga brahma-jijñāsā. Athāto brahma-jijñāsā. Seni, kuni inimene ei esita küsimusi Absoluudi olemuse kohta, tuleb kõiki tema tegusid pidada ebaõnnestunuteks. Seepärast on neil, kes on hakanud otsima oma kannatuste põhjuseid ning esitama küsimusi selle kohta, kust nad tulevad ja kuhu lähevad pärast surma, parimad eeldused „Bhagavad- gītā" mõistmiseks. Siiras õpilane peab tundma ka sügavat lugupidamist Jumala Kõrgeima Isiksuse vastu. Arjuna oli selline õpilane.

Iš daugybės kenčiančių žmonių vos keletas išties susimąsto apie savo padėtį, nori suvokti, kas jie yra, kodėl jų būklė tokia nedėkinga ir t.t. Kol žmogus neprabunda tiek, kad imtų klausti apie savo kančių priežastį, kol nesupranta, kad nori ne kentėti, o atsikratyti visų kančių – jo negalima laikyti pilnaverčiu žmogumi. Žmogus tampa žmogumi tada, kai ima kelti tokius klausimus. „Brahma-sūtroje“ šie klausimai vadinami brahma- jijñāsā. Athāto brahma-jijñāsā. Kol žmogus nepradeda domėtis Absoliuto prigimtimi, bet koks jo veiksmas laikytinas niekam tikusiu. Todėl tik tie, kurie klausia, kodėl jie kenčia, iš kur atėjo ir kur eis po mirties, sugebės studijuoti ir suprasti „Bhagavad-gītą“. Be to, nuoširdus mokinys turi labai gerbti Aukščiausiąjį Dievo Asmenį. Kaip tik toks mokinys ir buvo Arjuna.

Jumal Kṛṣṇa laskub Maale selleks, et inimestele, kes on elu tegeliku eesmärgi unustanud, seda jälle meelde tuletada. Kuid isegi siis mõistab ehk vaid üks paljudest ärganud inimolenditest oma tegelikku olemust ning just tema jaoks ongi käesolev „Bhagavad-gītā" jutustatud. Me kõik oleme pimedusega löödud, kuid Jumal on elusolendite, eriti inimeste suhtes ülimalt armulik. Seepärast jutustas Ta „Bhagavad-gītā," tehes Oma sõbrast Arjunast Oma õpilase.

Viešpats Kṛṣṇa nužengia į žemę visų pirma tam, kad primintų tikrąjį gyvenimo tikslą, kai žmogus jį užmiršta. Tačiau netgi tada iš daugelio prabudusiųjų atsirastų gal tik vienas žmogus, kuris visa savo esybe suvoktų, kokia jo padėtis, – štai jam ir pasakojama „Bhagavad-gītā“. Teisybę sakant, visi esame neišmanymo tigrės nasruose, bet Viešpats yra labai maloningas gyvosioms esybėms, ypač žmonėms. Todėl Jis ir išdėsto „Bhagavad-gītą“ pasirinkęs mokiniu Savo draugą Arjuną.

Jumal Kṛṣṇa kaaslasena viibis Arjuna teadmatuse tasandist kõrgemal. Vaid selleks, et ta saaks Jumal Kṛṣṇale elu probleeme puudutavaid küsimusi esitada, asetati ta Kurukṣetra lahinguväljal teadmatuse mõju alla. Nii avanes Jumalal võimalus tulevaste inimpõlvede hüvanguks küsimustele vastata ja selgitada elu tegelikku mõtet. Tänu sellele saavad inimesed toimida neile juhendeile vastavalt ja täita inimelu missiooni.

Arjuna – artimas Viešpačiui Kṛṣnai asmuo, todėl jis aukščiau bet kokio neišmanymo. Tačiau Kurukṣetros mūšio lauke jis buvo pastūmėtas į neišmanymą, kad klausdamas apie būties problemas sudarytų Viešpačiui Kṛṣṇai progą jas išaiškinti visų ateities kartų labui ir nužymėti joms gyvenimo gaires. Tada žmogus galėtų atitinkamai elgtis ir įvykdyti gyvenimo misiją.

„Bhagavad-gītā" hõlmab viit põhitõde. Esiteks selgitatakse teadust Jumalast ja seejärel elusolendite, jīvade, algolemuslikku positsiooni. Eksisteerivad īśvara ehk kontrollija ning jīvad ehk kontrollile alluvad elusolendid. Kui elusolend väidab, et ta asub väljaspool kontrolli, et ta on vaba, siis on ta hullumeelne. Elusolend viibib täielikult kontrolli all, vähemasti tingimustest sõltuvas elus. „Bhagavad-gītā" käsitleb nii īśvarat, kõrgeimat kontrollijat kui ka jīvasid, kontrollile alluvaid elusolendeid. Samuti räägitakse prakṛtist (materiaalsest loodusest), ajast (kogu universumi ehk materiaalse looduse avaldumise kestvusest) ja karmast (tegevustest). Kosmiline avaldumine on täidetud mitmesuguste tegevustega. Kõik elusolendid on hõivatud erinevate tegevustega. „Bhagavad-gītāst" peame me teada saama, kes on Jumal, kes on elusolendid, mis on prakṛti, mis on kosmiline avaldumine, kuidas seda kontrollib aeg ning millised on elusolendite tegevused.

„Bhagavad-gītos“ turinys padeda suvokti penkias fundamentalias tiesas. Visų pirma, joje dėstomas Dievo mokslas, vėliau apibrėžiamas prigimtinis gyvųjų esybių, jīvų, būvis. Iśvara – tai valdovas, o jīvos – Jo kontroliuojamos gyvosios esybės. Jei gyvoji esybė teigia esanti nekontroliuojama, laisva – ji nepilno proto. Gyvoji būtybė visapusiškai kontroliuojama, bent jau savo sąlygotame gyvenime. Taigi „Bhagavad-gītā“ sutelkia dėmesį į īśvarą, aukščiausiąjį valdovą, ir jīvas – Jo kontroliuojamas gyvąsias būtybes. Knygoje taip pat aptariami prakṛti (materiali gamta), laikas (visatos, arba išreikštos materialios gamtos, egzistavimo trukmė) ir karma (veikla). Kosmose verda įvairiausia veikla. Į vienokią ar kitokią veiklą yra įsitraukusi kiekviena gyvoji esybė. Iš „Bhagavad-gītos“ turime sužinoti, kas yra Dievas, gyvosios esybės, prakṛti, materialus kosmosas ir kaip jis pavaldus laikui, bei kokia yra gyvųjų esybių veikla.

Nendest viiest „Bhagavad-gītās" käsitletavast teemast selgub, et Kõigekõrgem Jumal ehk Kṛṣṇa ehk Brahman ehk Kõrgeim Kontrollija või Paramātmā – ükskõik, millist nime me kasutame – on kõigist võimsaim. Elusolendid on oma omadustelt Kõrgeima Kontrollijaga sarnased. Jumal omab kontrolli kõikide maailma asjade üle. Sellest räägitakse lähemalt „Bhagavad-gītā" viimastes peatükkides. Materiaalne loodus ei ole sõltumatu, see toimib Kõigekõrgema Jumala juhtimise kohaselt. Jumal Kṛṣṇa ütleb: mayādhyakṣeṇa prakṛtiḥ sūyate sa-carācaram – „See materiaalne loodus toimib Minu juhtimise all." Kui me näeme maailmas toimumas imelisi asju, peame me meeles pidama, et iga nähtuse taga on selle kontrollija. Mitte miski ei saa avalduda ilma kontrollijata. Lapsik oleks kontrollija olemasolu mitte eeldada. Näiteks võib laps mõelda, et auto on imeline asi, kuna ta liigub ilma, et hobune või mõni muu loom seda veaks, kuid arukas inimene tunneb auto ülesehitust. Ta teab, et iga masina taga on alati inimene, juht.

Samamoodi on Kõigekõrgem Jumal juht, kelle järelevalve all kõik toimib. Jīvad ehk elusolendid on Jumala jaoks Tema lahutamatud osakesed, nagu seda kinnitatakse „Bhagavad-gītā" viieteistkümnendas peatükis. Killuke kullakamakast on samuti kuld, ka üks veetilk ookeanist on soolane ning samamoodi ka meie, elusolendid, olles kõrgeima kontrollija, īśvara ehk Bhagavāni, Jumal Śrī Kṛṣṇa lahutamatud osakesed, omame väga vähesel määral Kõigekõrgema Jumala omadusi, sest me oleme imeväikesed īśvarad, alluvad īśvarad. Me üritame loodust enesele allutada, näiteks praegu püüame me kosmose ja planeetide üle kontrolli saavutada. Soov kontrolli saavutada on meis põhjusel, et see on omane Kṛṣṇale. Kuid ehkki meil on kalduvus materiaalse looduse üle valitseda, peaksime me meeles pidama, et me ei ole kõrgeimad kontrollijad. Nii räägitakse „Bhagavad- gītās".

Šios penkios fundamentalios „Bhagavad-gītos“ tiesos įrodo, kad Aukščiausiasis Dievas – Kṛṣṇa, Brahmanas, aukščiausiasis valdovas, ar Paramātmā (galite vartoti bet kurį jums patinkantį vardą), yra visų didžiausias. Kokybės prasme gyvosios būtybės tapačios su aukščiausiuoju valdovu. Apie tai, kaip Viešpats kontroliuoja visus kosminius materialios gamtos reiškinius, bus aiškinama tolimesniuose „Bhagavad-gītos“ skyriuose. Materiali gamta yra priklausoma, ji veikia pagal Aukščiausiojo Viešpaties valią. Kaip sako Viešpats Kṛṣṇa: māyādhyakṣeṇa prakṛtiḥ sūyate sa-carācaram – „materiali gamta veikia Man vadovaujant.“ Regėdami nuostabą keliančius kosmoso reiškinius, turime žinoti, kad už jų slypi valdovas. Niekas negali atsirasti be kūrėjo ir valdovo. Ignoruoti valdovo egzistavimą tiesiog vaikiška. Pavyzdžiui, vaikui gali atrodyti, kad automobilis – stebuklingas, nes jis rieda netraukiamas arklio ar kito kinkomo gyvulio, bet sveikai protaujantis žmogus supranta automobilio veikimo principą. Jis gerai žino, kad mechanizmą visad valdo žmogus, vairuotojas. Taip ir Aukščiausiasis Viešpats yra kaip vairuotojas – viskas veikia Jam vadovaujant. O jīvas, ar gyvąsias esybes, kaip pastebėsime tolimesniuose „Bhagavad-gītos“ skyriuose, Viešpats pripažįsta neatskiriamomis Savo dalelėmis. Aukso smiltis – irgi auksas, o lašas vandenyno vandens toks pat sūrus kaip ir vandenynas. Taip ir mes – gyvosios esybės, neatskiriamos aukščiausiojo valdovo, īśvaros, arba Bhagavāno, Viešpaties Śrī Kṛṣṇos dalelės, turime visas Aukščiausiojo Viešpaties savybes, tik mažais kiekiais, nes esame mikroskopiniai, pavaldūs īśvaros. Mes bandome kontroliuoti gamtą, antai šiuo metu žmogus mėgina užkariauti kosmosą ir kitas planetas, o polinkį valdyti turime, nes jį turi ir Kṛṣṇa. Nors ir turime polinkį valdyti materialią gamtą, nevalia pamiršti, kad ne mes aukščiausieji valdovai. Tai aiškinama „Bhagavad-gītoje“.

Mis on materiaalne loodus? „Gītās" kirjeldatakse seda kui madalamat prakṛtit, madalamat loodust. Elusolendit kirjeldatakse kui kõrgemat prakṛtit. Prakṛti on alati kontrollitav, olenemata sellest, kas ta on madalam või kõrgem. Prakṛti on naissoost ning ta on Jumala kontrolli all täpselt samuti nagu abielunaise tegevused on tema mehe kontrolli all. Prakṛti on alati alluv, Jumala poolt kontrollitav. Nii elusolendid kui materiaalne loodus on alluvad, kontrollitavad Kõigekõrgema Jumala poolt. „Gītā" kinnituste kohaselt kuuluvad elusolendid vaatamata sellele, et nad on Kõigekõrgema Jumala lahutamatud osad, prakṛti hulka. Sedasi öeldakse selgelt „Bhagavad-gītā" seitsmendas peatükis. Apareyam itas tv anyāṁ prakṛtiṁ viddhi me parām / jīva-bhūtām – „See materiaalne loodus on Minu madalam prakṛti, kuid sellest kõrgemal asetseb teine prakṛti – jīva-bhūtām, elusolendid."

Kas yra materiali gamta? Šis klausimas Gītoje irgi atskleistas. Materiali gamta apibūdinama kaip žemesnioji prakṛti, žemesnioji gamta, o gyvosios esybės kaip aukštesnioji prakṛti. Prakṛti yra visada kontroliuojama – ir aukštesnioji, ir žemesnioji. Prakṛti – moteris, ją Viešpats kontroliuoja taip, kaip žmonos veiksmus kontroliuoja vyras. Prakṛti visada priklausoma, pavaldi Viešpačiui, kuris yra dominuojantis subjektas. Ir gyvąsias esybes, ir materialią gamtą valdo ir kontroliuoja Aukščiausiasis Viešpats. Pasak Gītos, gyvosios esybės, nors yra neatskiriamos Aukščiausiojo Viešpaties dalelės, laikytinos prakṛti. Apie tai aiškiai kalbama septintame „Bhagavad- gītos“ skyriuje. Apareyam itas tv anyāṁ prakṛtiṁ viddhi me parām/ jīva- bhūtam – „Materiali gamta yra Mano žemesnioji prakṛti, bet be jos yra ir kita prakṛtijīva-bhūtām, gyvoji esybė.“

Materiaalne loodus koosneb kolmest omadusest: voorusest, kirest ja teadmatusest. Neist kõrgemal asetseb igavene aeg. Nende omaduste kombineerumisel ja igavese aja kontrolli all sünnivad tegevused, mida nimetatakse karmaks. Neid tegevusi sooritatakse mäletamatutest aegadest alates ning nende viljad toovad meile kas kannatusi või naudinguid. Oletame näiteks, et ma olen ärimees ning olen arukust tarvitades kõvasti tööd teinud ja suure hulga raha kokku ajanud. Nüüd olen ma oma töö tulemuste nautija. Ent kui ma olen kogu oma raha äri ajades kaotanud, tuleb mul kannatada. Samamoodi me kas naudime oma tegevuste vilju või kannatame nende tagajärjel igas eluvaldkonnas. Seda nimetataksegi karmaks.

Materialią gamtą sudaro trys savybės: dorybės guṇa, aistros guṇa ir neišmanymo guṇa. Viršum tų guṇų – amžinasis laikas, o šių gamtos guṇų jungimasis, kontroliuojant ir prižiūrint amžinajam laikui, sukuria veiklą, kuri vadinasi karma. Mes veikiame nuo neatmenamų laikų ir ragaujame tos veiklos vaisius – džiaugiamės arba kenčiame. Tarkime, pavyzdžiui, kad aš – komersantas ir per didelius vargus sumaniu darbu susikroviau nemenką kapitalą. Tokiu atveju galiu mėgautis savo veiklos vaisiais. Bet štai, verslas sužlunga, ir aš netenku visų pinigų – tada man tenka kentėti. Taip ir gyvenime, kiekvienoje jo srityje, mes mėgaujamės savo veiklos rezultatais arba dėl jų kenčiame. Tai vadinasi karma.

Nii īśvara (Kõigekõrgem Jumal), jīva (elusolend), prakṛti (loodus), kāla (igavene aeg) kui karma (tegevused) on „Bhagavad-gītās" käsitletavad teemad. Igavesed nendest viiest on Jumal, elusolendid, materiaalne loodus ja aeg. Prakṛti avaldumine on küll ajutine, kuid reaalne. Mõned filosoofid väidavad, et materiaalse looduse avaldumine on illusioon, kuid „Bhagavad- gītā" filosoofia või vaiṣṇavate filosoofia kohaselt see nii ei ole. Maailma avaldumist ei peeta illusoorseks, see on reaalne, ehkki ajutine. Materiaalse maailma avaldumine on sarnane pilvega, mis rändab üle taeva või vihmahooaja saabumisega, mis paneb vilja hoogsalt kasvama. Niipea kui vihmahooaeg on möödas või pilv taevakaarelt lahkunud, kannatab vahepeal vohama löönud vili taas põua käes. Samamoodi avaldub materiaalne maailm kindla ajavahemiku järel, kestab mõne aja ning kaob taas. Sedasi toimib prakṛti. See tsükkel kordub igavesti ning seetõttu on prakṛti igavene ega saa olla illusoorne. Jumal ütleb selle kohta: „Minu prakṛti." Materiaalne loodus on Kõigekõrgema Jumala eraldiseisev energia ning samamoodi on ka elusolendid Kõigekõrgema Jumala energiad, ehkki mitte eraldiseisvad, vaid Jumalaga igavestes suhetes viibivad. Seega on nii Jumal, elusolendid, materiaalne loodus kui ka aeg igavesed ning omavahel seotud. Viies käsitletav, karma, seevastu ei ole igavene. Sellegipoolest võib karma toime olla väga kaugeleulatuv. Meie kannatused ja naudingud tulenevad tegudest, mida me oleme sooritanud kauges minevikus, kuid me saame nende tegude ehk karma tagajärgi ise muuta. Need muutused aga sõltuvad meie teadmiste täiuslikkusest. Me oleme pidevalt hõivatud mitmesuguste tegevustega. Kahtlemata ei tea me, mida peaksime kõigi nende tegevuste järel- ja kõrvalmõjudest vabanemiseks tegema, kuid ka sellele küsimusele annab vastuse „Bhagavad-gītā".

Īśvarą (Aukščiausiąjį Viešpatį), jīvą (gyvąją esybę), prakṛti (gamtą), kālą (amžiną laiką) bei karmą (veiklą) – visą tai aiškina „Bhagavad-gītā“. Iš šių penkių tiesų amžinos yra: Viešpats, gyvosios esybės, materiali gamta bei laikas. Prakṛti – nors ir laikina, bet reali. Kai kurie filosofai teigia, kad materialios gamtos apraiška nereali, tačiau „Bhagavad-gītos“, ar vaiṣṇavų filosofijos supratimu taip nėra. Gavęs išraišką pasaulis nėra nerealus, jis – realus, bet laikinas. Jį galima palyginti su debesiu, plaukiančiu dangumi, ar liūčių sezonu, kuris subrandina javus. Pasibaigus liūčių sezonui ir išsisklaidžius debesims, lietaus subrandintos varpos tuoj sudžiūva. Taip pat ir materialus pasaulis: tam tikru metu jis atsiranda, kurį laiką egzistuoja ir po to išnyksta. Taip veikia prakṛti, ir šis ciklas vyksta amžinai. Vadinasi, prakṛti – amžina, negalima teigti, kad ji nereali. Viešpats vadina ją „Manoji prakṛti“. Materiali gamta – atsieta Aukščiausiojo Viešpaties energija, kaip ir gyvosios esybės, kurios irgi yra Viešpaties energija, tik ne atsieta, o amžinai susijusi su Viešpačiu. Taigi Viešpats, gyvoji esybė, materiali gamta ir laikas yra tarpusavyje susiję ir amžini. Tačiau kita tiesa – karma – nėra amžina. Karmos pasekmių ištakos gali siekti nepaprastai tolimą praeitį. Mes patiriame kančią ar džiaugsmą dėl veiklos, kurios pasekmės atlydi mus iš amžių glūdumos, bet mūsų karmos, t.y. veiklos, rezultatus galime pakeisti – tai priklauso nuo mūsų žinojimo lygio. Esame įsitraukę į pačią įvairiausią veiklą ir, be abejo, nežinome, kokios veiklos turėtume imtis, kad išsivaduotume iš jos atoveikio. Tačiau „Bhagavad-gītoje“ ir tai paaiškinta.

Kõigekõrgem Jumal, īśvara, omab kõrgeimat teadvust. Jīvad, elusolendid, olles Kõigekõrgema Jumala lahutamatud osakesed, omavad samuti teadvust. Nii elusolend kui ka materiaalne loodus kuuluvad Kõigekõrgema Jumala energia, prakṛti, hulka, kuid ainult üks neist – jīva – omab teadvust. Teine prakṛti teadvust ei oma. Selles seisnebki nende erinevus. Kuna jīva omab Jumala teadvusega sarnast teadvust, nimetataksegi jīva-prakṛtit kõrgemalseisvaks. Jumala teadvus on siiski kõrgeim teadvus ning keegi ei tohiks väita, et jīva, elusolend, omab samuti kõrgeimat teadvust. Elusolend ei saa ka kõrgeima täiuslikkuse tasandile jõudnuna omada kõrgeimat teadvust ning teooriad, mis väidavad vastupidist, on ekslikud. Elusolend omab teadvust, kuid see ei saa kunagi olla kõrgeim või täiuslik.

Īśvara, Aukščiausiasis Viešpats, pagal Savo padėtį – aukščiausioji sąmonė. Jīvos, t.y. gyvosios esybės, neatskiriamos Aukščiausiojo Viešpaties dalelės, irgi turi sąmonę. Ir gyvoji esybė, ir materiali gamta skiriamos prie prakṛti, Aukščiausiojo Viešpaties energijos, bet iš jų tik jīvai yra būdinga sąmonė. Kita prakṛti – nesąmoninga. Tuo jos ir skiriasi. Todėl jīva-prakṛti vadinama aukštesniąja energija, nes jīvos sąmonė analogiška Viešpaties sąmonei. Tačiau Viešpaties sąmonė – aukščiausia ir nevalia kalbėti apie tai, kad jīva, gyvoji esybė, turi aukščiausią sąmonę. Kad ir kokia tobula būtų gyvoji būtybė, ji negali turėti aukščiausios sąmonės. Todėl teorija, teigianti, jog tai įmanoma – klaidinga. Taip, gyvoji būtybė turi sąmonę, tačiau toji sąmonė nėra nei tobula, nei aukščiausia.

Erinevusi jīva ja īśvara vahel selgitatakse „Bhagavad-gītā" kolmeteistkümnendas peatükis. Jumal on kṣetra-jña, ehk teadvust omav ning sama kehtib ka elusolendi kohta, kuid elusolend omab teadvust ainult oma isikliku keha piirides, Jumal aga omab teadvust kõikides kehades. Kuna Jumal viibib iga elusolendi südames, on Ta teadlik iga jīva psüühilisest seisundist. Me ei tohiks seda unustada. Samuti selgitatakse, et Paramātmā, Jumala Kõrgeim Isiksus, viibib iga elusolendi südames kui īśvara, kontrollija ning et Ta juhendab elusolendit tema soovide täitmisel. Elusolend on oma soovid unustanud. Esmalt otsustab ta toimida mingil kindlal viisil, seejärel langeb ta aga oma karma järelmõjude köidikuisse. Lahkudes ühest kehast omandab ta teise, nii nagu me vahetame riideid. Sedasi ringi rännates kannatab hing oma varasemate tegude tagajärgede käes. Neid reaktsioone saab aga peatada, kui elusolend viibib vooruse guṇa tasandil, on täie mõistuse juures ning mõistab, millised tegevused on talle kohased. Kui ta seda mõistab, muutuvad kõikide tema poolt minevikus sooritatud tegude tagajärjed. Järelikult ei ole karma igavene. Seepärast me kinnitasimegi, et „Bhagavad- gītās" käsitletavatest teemadest (īśvara, jīva, prakṛti, aeg ja karma) neli on igavesed, karma aga on ajutine.

Jīvos ir īśvaros skirtingumas, apie kurį kalbame, bus aptartas tryliktame „Bhagavad-gītos“ skyriuje. Viešpats yra kṣetra-jña, t.y. Jis kaip ir gyvoji būtybė yra sąmoningas, tačiau gyvosios esybės sąmonė išplitusi tik savame kūne, o Viešpaties sąmonė apima visus kūnus. Viešpats gyvena visų gyvųjų būtybių širdyse, todėl Jis žino kiekvienos konkrečios jīvos mintis ir jausmus. Mums nevalia to pamiršti. Be to, knygoje aiškinama, kad Paramātmā, Aukščiausiasis Dievo Asmuo, glūdi kiekvieno širdyje kaip iśvara – valdovas, ir nurodo, kaip gyvajai esybei veikti pagal jos pačios troškimus. Gyvoji esybė pamiršta, ką turi veikti. Iš pradžių ji nutaria atlikti tam tikrą veiksmą, o vėliau susipainioja savo susikurtos karmos atoveikiuose. Palikusi vieną kūną, ji persikelia į kitą lygiai taip, kaip mes užsivelkame ir nusimetame drabužius. Keliaudama iš vieno kūno į kitą, siela kenčia ankstesnės savo veiklos atoveikius. Pakeisti veiklos pobūdį gyvoji būtybė gali tiktai pasiekusi dorybės guṇą, būdama sveiko proto, suvokdama, kokios veiklos privalo imtis. Jeigu jai tai pavyksta, tuomet gali pasikeisti visi jos ankstesnės veiklos atoveikiai. Vadinasi, karma neamžina. Todėl mes ir teigiame, jog iš penkių tiesų (īśvara, jīva, prakṛti, laikas ir karma) amžinos yra keturios pirmosios, o karma – laikina.

Kõrgeima teadvusega īśvara ning elusolendi sarnasus seisneb selles, et nende mõlema teadvus on transtsendentaalne. Teadvus ei teki kokkupuutest mateeriaga. Selline arvamus on ekslik. Teooria, mille kohaselt teadvus areneb teatud materiaalsete elementide kombinatsioonist ja kindlates tingimustes, „Bhagavad-gītās" kinnitust ei leia. Teadvus võib materiaalsetes tingimustes peegelduda mingil moondunud kujul, samuti nagu valgus omandab läbi värvilise klaasi paistes mingi kindla värvi, kuid Jumala teadvust mateeria ei mõjuta. Jumal Kṛṣṇa ütleb: mayādhyakṣeṇa prakṛtiḥ. Laskudes materiaalsesse maailma, jääb Tema teadvus mateeriast puutumata. Kui see oleks teisiti, ei suudaks Ta transtsendentaalsetel teemadel kõneleda nagu Ta seda teeb „Bhagavad-gītās". See, kelle teadvus ei ole puhas materiaalsest saastatusest, ei suuda transtsendentaalse maailma kohta ühtegi sõna öelda. Seega pole Jumal mateeriaga saastunud. Meie teadvus aga on praegusel hetkel mateeriaga saastunud. „Bhagavad-gītās" õpetatakse, et me peame puhastama oma mateeriaga saastunud teadvuse. Puhta teadvuse tasandil on meie teod kooskõlas īśvara tahtega ning see teeb meid õnnelikuks. See ei tähenda, et me peaksime tegevustest loobuma. Pigem peame me oma tegevused puhastama ning siis kannavad need nimetust bhakti. Bhakti vaimus sooritatud tegevused sarnanevad pealtnäha tavaliste tegevustega, kuid need tegevused ei ole saastunud. Ebakompetentsele inimesele võib tunduda, et pühendunu tegutseb justkui tavaline inimene, kuid selline, väheste teadmistega inimene ei mõista, et ei pühendunu ega Jumala toimingud ole mõjutatud ebapuhtast teadvusest ega mateeriast. Nad on materiaalse looduse kolme guṇa suhtes transtsendentaalsed. Meil aga tuleb teada, et praegusel hetkel on meie teadvus veel saastunud.

Īśvara, turintis aukščiausią sąmonę, gyvai esybei tapatus tuo, kad ir Viešpaties, ir gyvosios esybės sąmonė – transcendentinė. Būtų klaidinga manyti, kad sąmonė atsirado materijos jungimosi procese. Tai – klaidinga idėja. „Bhagavad-gītā“ atmeta teoriją, jog sąmonė išsivystė iš tam tikromis sąlygomis besijungiančių materijos pradmenų. Kaip spalvotas stiklas nudažo kokia nors spalva pro jį krintančią šviesą, taip materialių sąlygų apdangalas iškreipia sąmonę; tačiau Viešpaties sąmonei materija nedaro jokios įtakos. Viešpats Kṛṣṇa sako: mayādhyakṣeṇa prakṛtiḥ. Viešpačiui nužengus į materialią visatą, materija Jo sąmonei nedaro jokios įtakos. Jeigu materija veiktų Viešpatį, Jis negalėtų kalbėti apie tuos transcendentinius dalykus, kuriuos apreiškė „Bhagavad-gītoje“. Su materijos užteršta sąmone apie transcendentinį pasaulį negalėsi ničnieko pasakyti. Taigi Viešpats neužsiteršia materija. O mūsų sąmonė šiuo momentu yra užteršta. „Bhagavad-gītā“ moko, kad turime valyti materijos suterštą sąmonę. Kai sąmonė taps tyra, mūsų poelgiai derinsis su īśvaros valia, ir tai padarys mus laimingus. Netiesa, kad mes turime visiškai atsisakyti veiklos, veikiau turime ją gryninti. Gryna veikla vadinama bhakti. Iš pirmo žvilgsnio bhakti veikla panaši į bet kurią kitą, tačiau iš tikrųjų ji – švari. Nenusimanančiam žmogui bhakto veiksmai ir darbai gali būti panašūs į įprastą veiklą, tačiau toks menką žinių kraitį turintis žmogus tiesiog nežino, kad Viešpaties ir Jo bhaktų poelgių nesutepa negryna sąmonė, t.y. materija. Jie transcendentalūs trims materialios gamtos guṇoms. Tačiau mes turime žinoti, jog dabar mūsų sąmonė yra užteršta.

Kui me oleme mateeriaga saastunud, nimetatakse meid tingimustest sõltuvateks. Vale teadvus avaldub ettekujutuses, et „mina olen materiaalse looduse looming". Seda nimetatakse valeks egoks. See, kes mõtleb kehalistes määratlustes, ei suuda oma tegelikku olukorda mõista. „Bhagavad-gītā" jutustati selleks, et vabastada meid kehalisest elukäsitlusest ning Arjuna pani ennast taolisesse olukorda selleks, et saada Jumalalt vastavat informatsiooni. Inimene peab vabanema kehalisest elukäsitlusest – see on transtsendentalistile esmatähtis ülesanne. See, kes tahab jõuda vabanemiseni, peab esmalt teadvustama, et ta ei ole materiaalne keha. Mukti ehk vabanemine tähendab materiaalsest teadvusest vabanemist. Ka „Śrīmad-Bhāgavatamis" antakse vabanemise definitsioon. Muktir hitvānyathā-rūpaṁ svarūpeṇa vyavasthitiḥ: mukti tähendab vabanemist materiaalses maailmas saastunud teadvusest ja jõudmist puhta teadvuse tasandile. Kõik „Bhagavad-gītās" antud juhtnöörid on mõeldud puhta teadvuse äratamiseks. „Gītā" lõpus küsibki Kṛṣṇa Arjunalt, kas viimane on nüüd puhta teadvuse tasandile jõudnud. Puhastunud teadvus tähendab toimimist vastavalt Jumala ettekirjutustele. Selline on puhastunud teadvuse põhiolemus. Jumala lahutamatute osakestena on meil teadvus juba olemas, kuid meil on kalduvus sattuda materiaalse looduse madalamate guṇade mõju alla. Jumal kui Kõrgeim, seevastu, ei ole neist kunagi mõjutatud. Selline on erinevus Kõigekõrgema Jumala ja väikeste individuaalsete hingede vahel.

Kai mus yra užteršusi materija, vadinamės „sąlygotomis sielomis“. Mūsų sąmonę iškreipia įspūdis, kad „aš – materialios gamtos padarinys“. Tai vadinama „klaidinga savimone“. Tas, kuris mąsto kūniškomis kategorijomis, nesuvokia savo padėties. „Bhagavad-gītā“ buvo išsakyta siekiant padėti žmogui atsikratyti kūniškos būties sampratos. Arjuna imasi neišmanėlio vaidmens norėdamas, kad Viešpats suteiktų šį žinojimą. Reikia atsikratyti kūniškos būties sampratos, transcendentalistui – tai pirmiausias uždavinys. Kas nori būti laisvas, nori išsivaduoti, tas visų pirma privalo patirti, jog jis nėra materialus kūnas. Išsivaduoti, pasiekti mukti – tai nepriklausyti nuo materialios sąmonės. „Śrīmad-Bhāgavatam“ pateikiamas išsivadavimo apibrėžimas. Muktir hitvānyathā-rūpaṁ svarūpeṇa vyavasthitiḥ: pasiekti mukti – tai „išsikovoti nepriklausomybę nuo materialaus pasaulio suterštos sąmonės ir grįžti į gryną sąmoningumą“. Visi „Bhagavad-gītos“ pamokymai yra skirti tam, kad pažadinti tyrą sąmonę. Todėl ir baigiamoje Gītos pamokymų dalyje mes girdime, kaip Krṣṇa klausia Arjunos, ar jis jau atgavo tyrą sąmonę. Turėti išgrynintą sąmonę – reiškia veikti pagal Viešpaties nurodymus. Tokia yra „išgrynintos sąmonės“ sąvokos esmė. Mes turime sąmonę, nes esame neatskiriamos Aukščiausiojo Viešpaties dalelės, tačiau mums visada gresia pavojus pakliūti žemesniųjų gamtos guṇų įtakon. Viešpačiui toks pavojus negresia, nes Jis – Aukščiausiasis. Tuo Aukščiausiasis Viešpats ir skiriasi nuo mažų individualių sielų.

Milles seisneb teadvus? Teadvus tähendab „mina olen". Ja kes ma olen? Saastunud teadvuse puhul tähendab „mina olen", et „mina olen kõige nähtava valitseja, mina olen nautija". Maailm pöörleb, kuna kõik elusolendid mõtlevad, et nad on materiaalse maailma loojad ja valitsejad. Materiaalne teadvus omab kahte psüühilist alajaotust. Ühel juhul arvab elusolend, et ta on looja, teisel, et nautija. Kuid tegelikult on nii looja kui nautija Kõigekõrgem Jumal. Elusolend, olles Kõigekõrgema Jumala lahutamatu osake, pole ei looja ega nautija, vaid kaasatoimija – loodu ja nauditav. Näiteks toimib üks masinaosa kooskõlas kogu masinaga, üks kehaosa kooskõlas kogu kehaga. Käed, jalad, silmad jne on kõik kehaosad, kuid ükski neist ei suuda tegelikult nautida. Magu aga suudab. Jalad aitavad edasi liikuda, käed varustavad toiduga, hambad närivad; kõik kehaosad rahuldavad magu, sest magu on keskne ja keha toitev organ. Seetõttu ongi kõik tegevused suunatud maole. Puud saab kasvama ergutada juurt kastes ning keha kasvab, kui toidetakse magu. Seetõttu ongi keha tervena hoidmiseks vajalik, et kõik kehaosad üksmeelselt magu toidaksid. Samamoodi on Kõigekõrgem Jumal nautija ja looja ning meie kui alluvate elusolendite ülesanne on Teda üheskoos rahuldada. Selline koostöö on tegelikult abiks meile enestele, samamoodi nagu mao toitmine aitab teisigi kehaosi. Kui sõrmed järsku otsustaksid, et nad söövad toidu kõhule andmise asemel parem ise ära, lõpeks see neile suure pettumusega. Kogu loome ja naudingute keskmeks on Kõigekõrgem Jumal. Elusolendid on kaasatoimijad, kuid koostöö läbi naudivad nemadki. See suhe sarnaneb isanda ja teenri suhtele. Kui isand on täiesti rahuldatud, on ka teener rahuldatud. Samamoodi tuleb ka Kõigekõrgemat Jumalat rahuldada, ehkki soov olla looja ja nautida materiaalset maailma on olemas ka elusolendites ja seda sellepärast, et see soov on olemas Kõigekõrgemas Jumalas, kes on loonud avaldunud kosmilise maailma.

Kas yra toji sąmonė? Sąmonė – tai suvokimas, kad „aš esu“. O kas tasai „aš“? Turint užterštą sąmonę, „aš esu“ reiškia „aš – valdovas to, ką regiu aplink“ ir „aš – besimėgaujantis subjektas“. Gyvenimo ratas sukasi, nes kiekviena gyvoji būtybė galvoja esanti materialaus pasaulio valdovė bei kūrėja. Materiali sąmonė turi dvi psichines savybes: viena – žmogus mano „aš kūrėjas“, kita – „aš besimėgaujantis subjektas“. Bet iš tiesų ir kūrėjas, ir besimėgaujantis subjektas yra Aukščiausiasis Viešpats, o gyvoji esybė, kaip neatskiriama Aukščiausiojo Viešpaties dalelė, nėra nei kūrėja, nei besimėgaujantis subjektas, ji tik talkina Viešpačiui. Ji – sukurta, ir ji – džiaugsmo objektas. Pavyzdžiui, mechanizmo dalis dalyvauja bendrame mechanizmo darbe, o kūno organas – bendroje organizmo veikloje. Rankos, kojos, akys ir t.t. – kūno dalys, jos negali pačios pasisotinti. Skrandis – gali. Kojos neša kūną, rankos ima maistą, dantys jį kramto. Visos kūno dalys darniai rūpinasi skrandžiu, nes skrandis – svarbiausias organas, maitinantis visą kūno struktūrą. Todėl viskas atiduodama skrandžiui. Medis gauna maisto, kai mes laistome jo šaknis, kūnas pasisotina, kai pripildomas skrandis; kad kūnas būtų sveikas, visos jo dalys, kartu veikdamos, turi tiekti maistą skrandžiui. Taip ir mūsų, pavaldžių gyvųjų būtybių, paskirtis – sutartinai teikti džiaugsmą Aukščiausiajam Viešpačiui, besimėgaujančiam subjektui ir kūrėjui. Toks bendradarbiavimas visiems mums naudingas, kaip naudingas visoms kūno dalims į skrandį patekęs maistas. Jei pirštai sumanytų pasmaguriauti patys, užuot atidavę maistą skrandžiui, jiems ničnieko neišeitų. Centrinė kūrinijos figūra ir besimėgaujantis subjektas – Aukščiausiasis Viešpats, o gyvosios esybės tėra Jo talkininkės. Tarpininkaudamos jos patiria pasitenkinimą. Ryšys tarp Aukščiausiojo Viešpaties ir gyvosios būtybės yra toks, koks jis būna tarp šeimininko ir tarno. Jei visiškai patenkintas šeimininkas, patenkintas ir tarnas. Analogiškai, nors gyvosioms esybėms ir būdingas sugebėjimas kurti bei mėgautis materialiu pasauliu, kurį jos perėmė iš Aukščiausiojo Viešpaties, suteikusio išraišką kosminiam pasauliui, tenkinamas turi būti Aukščiausiasis Viešpats.

Seetõttu leiamegi me käesolevast „Bhagavad-gītāst", et täiuslik tervik hõlmab kõrgeimat kontrollijat, kontrollitavaid elusolendeid, kosmilist avaldumist, igavest aega ja karmat ehk tegevusi ning kõiki neid teemasid selles teoses ka seletatakse. Kõik need tervikuna moodustavad täiusliku terviku, mida nimetatakse Kõrgeimaks Absoluutseks Tõeks. Täiuslik tervik ning täiuslik Absoluutne Tõde kokku on täiuslik Jumala Isiksus Śrī Kṛṣṇa. Kõik avaldumised tulenevad Tema erinevatest energiatest. Tema on täiuslik tervik.

Taigi iš „Bhagavad-gītos“ sužinosime, kad išbaigtą visumą sudaro aukščiausiasis valdovas, pavaldžios gyvosios esybės, materialus kosmosas, amžinas laikas bei karma, arba veikla. Tekstas aiškina visas šias tiesas, kurios kartu paėmus sudaro išbaigtą visumą, ir toji išbaigta visuma vadinasi Aukščiausioji Absoliuti Tiesa. Išbaigta visuma ir išbaigta Absoliuti Tiesa – tai išbaigtas Dievo Asmuo, Śrī Kṛṣṇa. Visas apraiškas sukuria skirtingos Jo energijos. Jis Pats yra išbaigta visuma.

Samuti selgitatakse „Gītās", et ka impersonaalne Brahman allub täiuslikule Kõrgeimale Isiksusele (brahmaṇo hi pratiṣṭhāham). Täpsemalt selgitatakse Brahmani olemust „Brahma-sūtras", kus seda võrreldakse päikesekiirtega. Impersonaalne Brahman on Jumala Kõrgeimast Isiksusest lähtuv sära. Impersonaalse Brahmani teadvustamine on absoluutse terviku osaline teadvustamine ning sama kehtib ka Paramātmā kohta. Viieteistkümnendas peatükis näeme me, et Jumala Kõrgeima Isiksuse, Puruṣottama teadvustamine on kõrgem nii impersonaalse Brahmani kui Paramātmā teadvustamisest, mis on vaid osaline. Jumala Kõrgeim Isiksus kannab nime Sac- cid-ānanda-vigraha. „Brahma-saṁhitā" algab järgmiste sõnadega: īśvaraḥ paramaḥ kṛṣṇaḥ sac-cid-ānanda-vigrahaḥ / anādir ādir govindaḥ sarva- kāraṇa-kāraṇam. „Govinda, Kṛṣṇa, on kõikide põhjuste põhjus. Ta on algne põhjus, Ta on igavikulisuse, teadmiste ja õndsuse kehastus." Impersonaalse Brahmani teadvustamine on Tema sat (igavikulisuse) omaduse teadvustamine. Paramātmā teadvustamine on sac-cit (igavikulisuse ja teadmiste) teadvustamine. Kuid Jumala Isiksuse, Kṛṣṇa teadvustamine on kõikide transtsendentaalsete omaduste, nii sat (igavikulisuse), cit (teadmiste) kui ānanda (õndsuse) teadvustamine täiuslikus vigrahas (täiuslikus kehas).

Gītoje toliau kalbama, jog beasmenis Brahmanas taip pat yra pavaldus išbaigtam Aukščiausiajam Asmeniui (brahmaṇo hi pratiṣṭhāham). Brahmanas, kaip plačiau aiškina „Brahma-sūtra“, yra tarsi saulės spinduliai. Beasmenis Brahmanas – tai Aukščiausiojo Dievo Asmens švytintys spinduliai. Beasmenio Brahmano, kaip ir Paramātmos, pažinimas neatveria pilno absoliučios visumos vaizdo. Iš penkiolikto skyriaus sužinosime, kad Aukščiausiojo Dievo Asmens, Puruṣottamos, pažinimas pranoksta tiek beasmenio Brahmano, tiek Paramātmos pažinimą, kuris irgi yra nepilnas. Aukščiausiasis Dievo Asmuo yra vadinamas sad-cid-ānanda-vigraha. „Brahma-saṁhitā“ prasideda tokiais žodžiais: īśvaraḥ paramaḥ kṛṣṇaḥ sac-cid-ānanda-vigrahaḥ/ anādir ādir govindaḥ sarva-kāraṇa-kāraṇam. „Govinda, Kṛṣṇa, yra visų priežasčių priežastis. Jis – pirminė priežastis, įkūnijanti amžiną būtį, žinojimą bei palaimą.“ Beasmenio Brahmano pažinimas atskleidžia Viešpaties sat (amžinybės) aspektą. O Paramātmos pažinimas – tai sat-cit (amžino žinojimo) aspekto pažinimas. Tiktai pažinus Dievo Asmenį, Kṛṣṇą, pažįstami visi transcendentiniai aspektai: sat, cit ir ānanda (amžinybė, žinojimas ir palaima), įkūnijami išbaigto vigrahos (pavidalo).

Inimesed, kelle teadmised on vähesed, peavad Kõrgeimat Tõde impersonaalseks, kuid tegelikult on Ta transtsendentaalne isiksus, nagu meile kogu vedakirjanduses kinnitatakse. Nityo nityānāṁ cetanaś cetanānām. („Kaṭha Upaniṣad" 2.2.13) Nii nagu meie kõik oleme isiksused ja omame isikupära, on ka Kõrgeim Absoluutne Tõde lõppkokkuvõttes isiksus. Jumala Isiksuse teadvustamine tähendab Tema täiusliku keha kõikide transtsendentaalsete omaduste teadvustamist. Täiuslik tervik ei ole kehatu ega vormitu. Kui Tal puuduks keha või midagi, mis on olemas Tema loomingus, siis ei saaks Ta ju olla täiuslik tervik. Täiuslik tervik peab endasse haarama nii kõik meie kogemisvõime raamesse kui ka sellest väljapoole jääva, vastasel juhul ei saaks see olla täiuslik.

Menkos nuovokos žmonėms Aukščiausioji Tiesa atrodo beasmenė. Tačiau visi Vedų raštai liudija, kad Aukščiausioji Tiesa – transcendentinė asmenybė. Nityo nityānāṁ cetanaś cetanānāṁ („Kaṭha Upaniṣada“ 2.2.13). Kaip mes, gyvosios būtybės, esame individualios asmenybės, taip ir Aukščiausioji Absoliuti Tiesa galiausiai yra asmenybė, o Dievo Asmens pažinimas atskleidžia visus Jo išbaigto pavidalo transcendentinius aspektus. Išbaigta visuma nėra beformė. Jei Dievo Asmuo – beformis arba už ką nors menkesnis, tai Jis negali būti išbaigta visuma. Išbaigta visuma privalo apimti visa, kas prieinama mūsų patyrimui, ir tai, kas nepatiriama. Antraip ji nebus išbaigta.

Täiuslik tervik, Jumala Isiksus, omab lõputult energiaid (parāsya śaktir vividhaiva śrūyate). Seda, kuidas Kṛṣṇa Oma erinevaid energiaid kasutab, kirjeldatakse samuti „Bhagavad-gītās". See harukordne maailm ehk materiaalne maailm, kus me praegu viibime, on iseenesest samuti täiuslik, sest kakskümmend neli elementi, mille ajutine avaldumine see materiaalne universum vastavalt sāṇkhya filosoofiale on, on täiuslikult kohandatud tootma täiuslikke varusid, mis on vajalikud selle maailma eksistentsiks ja alalhoiuks. Siin pole midagi üleliigset ning samuti ei ole siin midagi puudu. Sellel avaldumisel on kestvusaeg, mis on kõrgeima terviku poolt määratud ning kui see aeg lõpeb, hävivad need ajalikud avaldumised terviku täiuslike seaduste kohaselt. Väiksematele täiuslikele osakestele, nimelt elusolenditele, eksisteerivad siin kõik vahendid täiusliku teadvustamiseks. Me kogeme igasuguseid ebatäiuseid, sest meie teadmised täiuslikust on ebatäiuslikud. „Bhagavad-gītā" sisaldab täielikke teadmisi „Vedade" tarkustest.

Išbaigtos visumos, Dievo Asmens, galios neribotos (parāsya śaktir vividhaiva śrūyate). „Bhagavad-gītoje“ taip pat aiškinama, kaip Kṛṣṇa veikia panaudodamas Savo skirtingas galias. Reiškinių, arba materialus pasaulis, kuriame gyvename, irgi pats sau išbaigtas, nes dvidešimt keturi pradmenys (jų laikino pasireiškimo rezultatas, sāṅkhyos filosofijos supratimu, ir yra mūsų materiali visata) tobulai pritaikyti tiekti visus būtinus resursus, reikalingus visatai palaikyti ir egzistuoti. Visatoje nėra nei pertekliaus, nei trūkumo. Ši apraiška turi aukščiausios visumos energijos nustatytą egzistavimo trukmę, ir kai baigsis jai skirtas laikas, ji bus sunaikinta pagal tobulą išbaigtos visumos tvarką. Mažiems išbaigtiems vienetams, t.y. gyvosioms esybėms, sudarytos puikiausios sąlygos pažinti visumą, o visi netobulumai matomi dėl nepilno visumos pažinimo. Taigi į „Bhagavad-gītą“ sudėta visa Vedų išmintis.

Kõik „Vedades" antud teadmised on eksimatud. Hindud aktsepteerivadki „Vedasid" täiuslike ja eksimatutena. Näiteks on smṛtis ehk vedakirjanduses ettekirjutus, et puudutades looma väljaheidet, peab inimene end puhastamiseks üleni pesema. Ka lehma sõnnik on looma väljaheide, kuid vedakirjanduse kinnituste kohaselt on lehma sõnnikul puhastav toime. See võib tunduda vastuolulisena, kuid tuleb siiski omaks võtta, kuna tegu on vedaliku ettekirjutusega. Sedasi toimides ei ole võimalik kunagi eksida. Tänapäevaks on teadlased leidnud nimetatud väitele kinnitust ja avastanud, et lehma sõnnikul on tõepoolest antiseptilised omadused. „Vedades" antud teadmised on täiuslikud, väljaspool kahtlust ja veatud. „Bhagavad-gītāsse" on aga koondatud kõikide vedalike tarkuste olulisim osa.

Visas Vedų žinojimas yra tobulas ir be klaidų, tai pripažįsta kiekvienas induistas. Pavyzdžiui, karvės mėšlas – gyvulio išmatos; pagal smṛti, Vedų nurodymą, prisilietus prie gyvulio išmatų reikia išsimaudyti, kad apsivalytum. Tačiau karvės mėšlą Vedų raštai laiko valančia priemone. Šiuo atveju galima įžvelgti prieštaravimą, tačiau šį nurodymą turime pripažinti, nes taip sako Vedos, ir mes neapsiriksime. Šiuolaikinis mokslas iš tiesų įrodė, kad karvės mėšlas pasižymi antiseptinėmis savybėmis. Taigi Vedų žinojimas tobulas, nes yra aukščiau bet kokių abejonių ir klaidų, o „Bhagavad- gītā“ – tai viso Vedų žinojimo esmė.

Vedatarkus ei ole uurimustöö tulemus. Meie uurimustöö on ebatäiuslik, kuna meeled, millega me seda uurimust sooritame, on ebatäiuslikud. Me peame paramparā ehk õpilasjärgnevusahela kaudu meieni jõudnud täiuslikud teadmised omaks võtma. Sedasi soovitab „Bhagavad-gītā". Me peame ammutama teadmisi õigest allikast õpilasjärgnevusahela kaudu, mis algab kõrgeima vaimse õpetaja, Jumala Endaga, ning milles Tema sõnumit kannavad edasi vaimsed õpetajad. Arjuna, õpilane, kes sai õpetuse otseselt Jumal Śrī Kṛṣṇalt, aktsepteerib kõike Jumala poolt öeldut ilma ühegi vastuväiteta. Pole lubatud üht „Bhagavad-gītā" osa aktsepteerida ja teist mitte. Sedasi toimida ei tohi. Me peame võtma „Bhagavad-gītā" vastu ilma igasuguste interpretatsioonideta. Me ei tohi omavoliliselt midagi kõrvale heita ega lisada. „Gītāsse" tuleb suhtuda kui täiuslikeimasse „Vedade" tarkusest kõnelevasse teosesse. Vedalikud teadmised on saadud transtsendentaalsetest allikatest ning selle esimesed sõnad ütles Jumal Ise. Sõnu, mida lausus Jumal, nimetatakse apauruṣeyaks, mis tähendab, et need sõnad erinevad sõnadest, mida võib lausuda ilmalik inimene, kes on mõjutatud neljast puudusest: ta sooritab vältimatult vigu, on pidevalt mõjutatud illusioonist, omab kalduvust teisi petta ning on piiratud ebatäiuslike meelte poolt. Omades selliseid puudusi, ei saa inimene anda täiuslikku informatsiooni kõikeläbivatest teadmistest.

Vedų žinojimas įgyjamas ne tyrinėjimo būdu. Mūsų tiriamasis darbas netobulas, nes atliekamas netobulomis juslėmis. Mes turime perimti tobulą žinojimą, kuris, „Bhagavad-gītos“ tvirtinimu, perduodamas mums per paramparą (mokinių seką). Jį įgyti reikia iš patikimo šaltinio – asmenybės, kuri priklauso paramparai, prasidedančiai aukščiausiu dvasiniu mokytoju, Pačiu Viešpačiu, iš kurio žinojimas keliauja dvasinių mokytojų seka. Arjuna, Viešpaties Śrī Kṛṣṇos mokinys, sutinka su visais savo mokytojo žodžiais nesiginčydamas. Negalima dalį „Bhagavad-gītos“ teiginių pripažinti, o dalį atmesti. „Bhagavad-gītą“ reikia priimti jos neinterpretuojant, nebraukant ir be savavališkų pataisymų. Gītą reikia laikyti tobuliausiai Vedų žinojimą perteikiančiu veikalu. Vedų žinojimas yra gautas iš transcendentinių šaltinių, pirmąjį jų žodį ištarė Pats Viešpats. Viešpaties žodžiai – apauruṣeya, t.y. jie skiriasi nuo materialaus pasaulio gyventojo, turinčio keturias ydas, žodžių. Pirma jo yda – jis būtinai klysta. Antra – iliuzija neišvengiamai jam daro įtaką, trečia – jis linkęs apgaudinėti kitus, ketvirta – jis ribojamas netobulų juslių. Neatsikračius šių keturių netobulumų, neįmanoma perduoti tobulos informacijos, kurią suteikia visa apimantis žinojimas.

Vedatarkuste edastajateks aga ei ole selliste puudustega elusolendid. Kõigepealt anti need esimesena loodud elusolendi, Brahmā, südamesse. Brahmā andis need omakorda edasi oma poegadele ja õpilastele sellisel kujul nagu ta need Jumalalt sai. Jumal on pūrṇam, läbinisti täiuslik, ning pole võimalik, et Ta alluks materiaalse looduse seadustele. Seepärast tuleb olla piisavalt arukas ja mõista, et Jumal on kogu universumis leiduva ainus omanik ning kõige algne looja, ka Brahmā looja. Brahmā poole pöördutakse nimega Pitāmaha, mis tähendab „vanaisa". Kuna Jumal on Brahmā, vanaisa looja, siis pöördutakse üheteistkümnendas peatükis Tema poole nimega Prapitāmaha. Seega ei tohi keegi end millegi omanikuks kuulutada, vaid peab rahulduma selle osaga, mis Jumal on talle enese alalhoiuks andnud.

Vedų žinojimą perteikė ne tokios netobulos gyvosios esybės. Tas žinojimas buvo perkeltas į pirmosios sukurtos gyvosios būtybės, Brahmos, širdį, o Brahmā savo ruožtu jį paskleidė sūnums bei mokiniams tokį, kokį gavo iš Viešpaties. Viešpats yra pūrṇam – absoliučiai tobulas, ir Jam materialios gamtos dėsniai negali daryti jokios įtakos. Todėl žmogui turėtų pakakti išminties suprasti, kad Viešpats – vienintelis viso to, kas yra visatoje, savininkas, pirminis kūrėjas, sukūręs ir Brahmą. Vienuoliktame skyriuje į Viešpatį kreipiamasi žodžiu prapitāmaha, nes žodžiu pitāmaha – prosenis, kreipiamasi į Jo sukurtąjį Brahmą. Taigi mums nepriklauso niekas, galime imti tiktai tuos daiktus, kuriuos Viešpats skiria mums kaip mūsų pragyvenimui skirtą dalį.

On palju võimalusi kasutada Jumala poolt meile eraldatut. Ka seda selgitatakse „Bhagavad-gītās". Esmalt otsustas Arjuna, et ta ei peaks Kurukṣetra lahingus võitlema. See oli tema isiklik otsus. Arjuna ütles Jumalale, et kui ta tapaks oma sugulased, ei suudaks ta enam kuningriiki nautida. See otsus lähtus kehalisest elukäsitlusest, sest Arjuna pidas end oma kehaks ning arvas, et tema kehalised sugulased on tema vennad, vennapojad, naisevennad, vanaisad jne. Seetõttu soovis ta rahuldada oma kehalisi vajadusi. Jumal jutustas Arjunale „Bhagavad-gītā" vaid selleks, et muuta tema seisukohti ning lõppude lõpuks otsustaski Arjuna võidelda Jumala juhtnööride kohaselt, öeldes: kariṣye vacanaṁ tava – „Ma teen nii nagu Sa ütled."

Yra daug pavyzdžių, kaip mes turėtume naudotis tuo, ką mums skiria Viešpats. Apie tai taip pat pasakojama „Bhagavad-gītoje“. Iš pradžių Arjuna nutarė, kad Kurukṣetros mūšyje jam kautis nedera. Toks buvo jo savarankiškas sprendimas. Arjuna pareiškė Viešpačiui negalėsiąs džiaugtis karalyste, įgyta giminaičių kraujo kaina. Toks sprendimas buvo padiktuotas kūno, nes kūną jis laikė pačiu savimi, o tuos, kurie susiję su kūnu – savo broliais, sūnėnais, pusbroliais, seneliais ir t.t. Vadinasi, jis norėjo patenkinti savo kūniškus poreikius. Viešpats paskelbė „Bhagavad-gītą“, norėdamas pakeisti tokį Arjunos požiūrį. Galų gale Arjuna ryžosi kovoti vadovaujamas Viešpaties; jis tarė: kariṣye vacanaṁ tava – „Nuo šiol veiksiu paklusdamas Tavo žodžiui.“

Inimesed ei pea selles maailmas kasside ja koerte kombel tülitsema. Nad peavad olema küllalt arukad mõistmaks inimelu väärtust ning keeldumaks elamast loomade kombel. Inimene peab mõistma, mis on tema elu eesmärk. Juhtnöörid selleks on antud kõigis vedakirjanduse hulka kuuluvates teostes, mille olulisim osa on ära toodud „Bhagavad-gītās". Vedakirjandus on mõeldud inimeste, mitte loomade jaoks. Loomad võivad üksteist tappa ning me ei saa sel puhul kõnelda patust, ent kui inimene tapab looma, rahuldamaks oma kontrollimata isu, siis vastutab ta loodusseaduste rikkumise eest. „Bhagavad-gītās" selgitatakse, et vastavalt looduse kolmele erinevale guṇale on olemas kolme liiki tegevusi: vooruslikud tegevused, kirest ajendatud tegevused ning teadmatusest korda saadetud tegevused. Samamoodi saab ka toidu jagada kolme klassi: vooruslik toit, kire guṇa mõju all olev toit ja teadmatuse guṇale alluv toit. See kõik on selgelt kirja pandud ning kui me järgime täpselt „Bhagavad-gītā" ettekirjutusi, puhastame me kogu oma elu ning oleme lõpptulemusena võimelised jõudma sihtpunktini, mis asub väljaspool seda materiaalset taevast (yad gatvā na nivartante tad dhāma paramaṁ mama).

Žmonės materialiame pasaulyje turėtų gyventi ne tam, kad rietųsi kaip katės ir šunys. Žmonėms turi pakakti išminties, kad jie suprastų žmogaus gyvenimo svarbą ir nesielgtų kaip paprasti gyvūnai. Žmogus privalo suvokti savo gyvenimo tikslą, o kaip tai padaryti, byloja visi Vedų raštai, kurių esmė išdėstyta „Bhagavad-gītoje“. Vedų raštai skirti žmonėms, o ne gyvūnams. Žudydami vienas kitą, gyvūnai neužsitraukia nuodėmės, bet jei žmogus, pataikaudamas savo nekontroliuojamiems pomėgiams, nužudo gyvūną, jis privalo atsakyti už gamtos dėsnių laužymą. „Bhagavad-gītoje“ išsamiai paaiškinta, kad veikla yra trijų rūšių ir atitinka tris gamtos guṇas: dorybę, aistrą ir neišmanymą. Maistas irgi yra trijų rūšių: dorybės, aistros ir neišmanymo guṇų. Apie tai plačiai rašoma „Bhagavad-gītoje“, ir jeigu mes tinkamai pasinaudosime jos patarimais, tai visas mūsų gyvenimas taps švaresnis ir galop įstengsime pasiekti buveinę, slypinčią anapus materialaus dangaus (yad gatvā na nivartate tad dhāma paramaṁ mama).

Seda eesmärki nimetatakse sanātana taevaks ehk igaveseks või vaimseks taevaks. Siin materiaalses maailmas võime me näha, et kõik on ajutine. Kõik saab alguse, püsib mõnda aega, loob teatud kõrvalsaadusi või järeltulijaid, siis kärbub ja lõpuks kaob. Selline on materiaalse looduse seadus ning me võime seda kinnitada näidetega kas elusolendi keha, puuvilja või ükskõik, mille muu kohta. Kuid nagu me teame, asub väljaspool seda ajalikku maailma veel teinegi maailm. Sellel maailmal on teistsugune loodus – see on sanātana, igavene. Ka jīvat kirjeldatakse kui sanātanat, igavest ning üheteistkümnendas peatükis kirjeldatakse ka Jumalat kui sanātanat. Me viibime Jumalaga lähedastes suhetes ning kuna me kõik – sanātana-dhāma ehk taevas, sanātana Kõrgeim Isiksus ja sanātana elusolendid – oleme omaduste poolest samased, on kogu „Bhagavad-gītā" ülesandeks meie sanātana-dharma ehk iga elusolendi igavese tegevuse taasäratamine. Me oleme hõivatud erinevate tegevustega, mis on kõik ajutised ja ebapuhtad. Neid tegevusi saab aga puhastada, loobudes neist nende ajutisel kujul ning võttes need omaks sellistena nagu Jumala Kõrgeim Isiksus on neid ette kirjutanud. Selline on puhas elu.

Ta buveinė – amžinas, t.y. sanātana, dvasinis dangus. Mes matome, kad viskas materialiame pasaulyje laikina: atsiranda, kurį laiką egzistuoja, sukuria tam tikrus šalutinius produktus, vysta ir galiausiai išnyksta. Toks jau materialaus pasaulio dėsnis, ar imtume pavyzdžiu kūną, ar vaisių, ar dar ką nors. Tačiau turime žinių ir apie kitą pasaulį, esantį anapus šio, laikinojo. Tą pasaulį sudaro visiškai kitokia gamta, jis yra sanātana, amžinas. Vienuoliktame „Bhagavad-gītos“ skyriuje ir jīva, ir Viešpats taip pat apibūdinami kaip amžini, sanātana. Mes glaudžiai susiję su Viešpačiu, o kadangi sanātana-dhāma, t.y. dangus, sanātana Aukščiausiasis Dievo Asmuo bei sanātana gyvosios esybės kokybiškai nesiskiria, tai pagrindinis „Bhagavad- gītos“ tikslas yra atgaivinti mūsų sanātana veiklą, sanātana-dharmą – gyvosios esybės amžiną užsiėmimą. Laikinai mes atliekame tam tikrą veiklą, kurią galime išgryninti, jeigu atsisakę laikinos veiklos pradėsime veikti pagal Aukščiausio Viešpaties nurodymus. Tokia tyro gyvenimo esmė.

Nii Kõigekõrgem Jumal kui ka Tema transtsendentaalne elupaik on sanātanad, nii nagu elusolendidki ning elusolendite suhtlemine Kõigekõrgema Jumalaga Tema sanātana elupaigas ongi inimelu täiuslikkus. Jumal on elusolendite vastu väga armulik, sest nad on Tema pojad. Jumal Kṛṣṇa kuulutab „Bhagavad-gītās": sarva-yoniṣu... ahaṁ bīja-pradaḥ pitā. „Mina olen kõikide elusolendite isa." Vastavalt erinevatele karmadele eksisteerib loomulikult suur hulk erinevaid elusolendeid, kuid Jumal kinnitab, et Tema on isaks neile kõigile. Seetõttu laskub Jumal päästma kõiki langenuid, tingimustest sõltuvaid hingi, kutsudes neid tagasi igavesse sanātana taevasse, kus sanātana elusolendid saaks taastada oma igavese sanātana positsiooni igavestes suhetes Jumalaga. Jumal tuleb Ise Oma erinevates inkarnatsioonides või läkitab mõne usaldusväärse teenri Oma pojana, saadab mõne Oma kaaslastest või mõne ācārya, selleks, et vabastada tingimustest sõltuvaid hingi.

Ir Aukščiausiasis Viešpats, ir Jo transcendentinė buveinė, ir visos gyvosios esybės yra sanātana, o gyvųjų esybių susijungimas su Viešpačiu Jo sanātana buveinėje – žmogaus būties tobulumas. Viešpats labai maloningas gyvosioms esybėms, nes jos – Jo vaikai. Viešpats Kṛṣṇa garsiai paskelbia „Bhagavad-gītoje“: sarva-yoniṣu . . . ahaṁ bīja-pradaḥ pitā – „Aš esu visų tėvas“. Žinoma, egzistuoja įvairių tipų gyvosios esybės, įvairi jų karma, bet cituotame posme Viešpats tvirtina esąs visų jų tėvas. Todėl Viešpats nužengia į žemę, kad padėtų puolusioms sąlygotoms sieloms pasitaisyti ir pakviestų jas atgal į amžiną sanātana dangų, kad sanātana gyvosios esybės atgautų savo amžiną, sanātana padėtį ir amžinai bendrautų su Viešpačiu. Siekdamas išgelbėti sąlygotas sielas Viešpats nužengia įvairiomis Savo inkarnacijomis arba atsiunčia Savo artimus tarnus kaip Savo sūnus, palydovus, ācāryas.

Seega ei ole sanātana-dharma sektantlik religioosne suundumus. See on igaveste elusolendite igavene funktsioon suhetes igavese Kõigekõrgema Jumalaga. Sanātana-dharma tähistab, nagu juba eespool öeldud, elusolendi igavest tegevust. Śrīpāda Rāmānujācārya on selgitanud sõna sanātana kui „see, millel pole ei algust ega lõppu". Niisiis, tuleb meil sanātana-dharmast rääkides, toetuda Śrīpāda Rāmānujācārya autoriteedile ning mõista seda kui algusetut ja lõputut.

Todėl sanātana-dharma nėra kažkoks sektantiškas religinis judėjimas. Tai amžinų gyvųjų esybių amžinos pareigos amžino Aukščiausiojo Viešpaties atžvilgiu. Sanātana-dharma, kaip jau minėjome anksčiau, nurodo amžiną gyvosios esybės veiklą. Śrīpāda Rāmānujācārya žodį sanātana aiškina taip: „tai, kas neturi nei pradžios, nei pabaigos“. Tad kai mes kalbame apie sanātana-dharmą, pasikliaudami Śrīpādos Rāmānujācāryos autoritetu patikėkime, kad ji neturi nei pradžios, nei pabaigos.

Ingliskeelne sõna religion, „religioon", omab sanātana-dharmast veidi erinevat tähendust. „Religioon" kannab mõtet usust, usk aga võib muutuda. Inimene võib uskuda mõnda teatud protsessi, kuid tema usk võib muutuda ning ta võib võtta omaks mõne teise protsessi. Sanātana-dharma viitab aga tegevusele, mida ei saa muuta. Näiteks ei saa veelt võtta vedelust või tulelt soojust. Samuti ei saa igaveselt elusolendilt võtta tema igavest funktsiooni. Sanātana-dharma kuulub igavesti elusolendi juurde. Seetõttu, rääkides sanātana-dharmast, peame me Śrīpādā Rāmānujācārya autoriteedile toetudes tunnistama, et sellel pole ei algust ega ka lõppu. See, mil pole algust ega lõppu, ei saa olla sektantlik, kuna seda ei saa mingitesse raamidesse suruda. Mõnda ususekti kuuluvad inimesed võivad sanātana- dharmat ekslikult samuti sektantlikuks pidada, ent kui me süveneme sellesse teemasse ja vaatleme seda nüüdisaegse teaduse valgusel, siis näeme, et sanātana-dharma on kõikide maailma inimeste – ei, kõikide universumi elusolendite tegevus.

Žodis religija turi kiek kitokią reikšmę, negu sanātana-dharma. Religija išreiškia tikėjimo idėją, o tikėjimas gali kisti. Galime įtikėti vieną kurį procesą, vėliau patikėti kažkuo kitu, tačiau sanātana-dharma nurodo veiklą, kurios neįmanoma pakeisti. Kaip negalima, pavyzdžiui, atsieti šilumą nuo ugnies, o skystumą nuo vandens, lygiai taip amžina gyvoji esybė yra neatsiejama nuo savo amžinų pareigų. Sanātana-dharma – amžina gyvosios esybės savasties dalis. Taigi kalbėdami apie sanātana-dharmą, turime pasikliauti Śrīpados Rāmānujācāryos autoritetu ir neabejoti, kad ji neturi nei pradžios, nei pabaigos. Tai, kas neprasideda ir nesibaigia, negali būti ribota, nes begalybės neįmanoma įsprausti į jokius rėmus. Kokio nors sektantiško tikėjimo išpažinėjas gali palaikyti sanātana-dharmą irgi ribota, tačiau įsigilinę į dalyko esmę ir pažvelgę į šią problemą šiuolaikinio mokslo požiūriu pamatysime, jog sanātana-dharma – tai viso pasaulio žmonių, teisingiau, visų gyvųjų visatos esybių reikalas.

Mitte-sanātana religioonide kohta võime leida ajaloo annaalides kindla algusaja, kuid sanātana-dharma alguse kohta ei leia me mingit märget, sest see käib elusolenditega igavesti kaasas. Ja mis puutub elusolenditesse, siis kinnitavad autoriteetsed śāstrad, et elusolendi jaoks ei eksisteeri sündi ega surma. „Gītās" kinnitatakse, et elusolend pole kunagi sündinud ning samuti ei sure ta kunagi. Ta on igavene ja hävitamatu ning elab oma ajutise keha hävides edasi. Me peaksime üritama mõista religiooni olemust sanskritikeelse sõna sanātana-dharma põhitähendusest lähtudes. Dharma viitab sellele, mis eksisteerib pidevalt koos mingi kindla objektiga. Tulest rääkides eeldame me, et sellega kaasnevad soojus ja valgus. Ilma soojuse ja valguseta kaotaks sõna „tuli" oma mõtte. Samamoodi tuleb meil avastada elusolendi algolemuslik osa, mis on tema lahutamatuks kaaslaseks. See lahutamatu kaaslane on tema igavene omadus ning see igavene omadus on tema igavene religioon.

Religinio tikėjimo, neturinčio ryšio su sanātana, ištakas galima atsekti žmonijos istorijos metraščiuose, tačiau sanātana-dharmos istorija neturi pradžios, nes ji – amžina gyvųjų esybių dalis. O kalbėdamos apie gyvąsias esybes, autoritetingos śastros tvirtina, kad gyvosios esybės nei gimsta, nei miršta. Gītoje teigiama, kad gyvoji esybė niekada negimsta ir niekada nemiršta, yra amžina ir nesunaikinama, o kai suyra jos laikinas materialus kūnas, ji pati gyvena toliau. Palietę sanātana-dharmos koncepciją, pamėginkime išsiaiškinti religijos sąvoką šio sanskrito žodžio šaknies pagrindu. Dharma yra tai, kas neatsiejama nuo tam tikro objekto. Šviesa ir šiluma – neatsiejamos nuo ugnies. Be šviesos ir šilumos žodis „ugnis“ netenka prasmės. Analogiškai turėtume aiškintis, kas esmingiausia gyvojoje būtybėje, kokia savybė yra neatskiriama jos dalis. Toji neatskiriama dalis, amžina savybė – tai jos amžinoji religija.

Kui Sanātana Gosvāmī küsis Śrī Caitanya Mahāprabhult, mis on iga elusolendi svarūpa, vastas Jumal, et iga elusolendi svarūpa ehk algolemuslik positsioon on Jumala Kõrgeima Isiksuse teenimine. Kui me Jumal Caitanya vastust analüüsime, siis võime kergelt mõista, et iga elusolend teenib pidevalt teist elusolendit. Üks elusolend teenib erinevatel viisidel teisi elusolendeid ning naudib sedasi elu. Madalamal tasandil viibivad loomad teenivad inimesi, nii nagu teenrid teenivad oma isandat. A teenib isandat B, B teenib isandat C, C teenib isandat D jne. Me võime näha, et sõber teenib sõpra, ema teenib poega, naine meest, mees naist jne. Selles vaimus vaatlemist jätkates võime peagi veenduda, et kõik elusolendid teenivad kedagi. Poliitik esitab rahvale oma manifesti, veenmaks neid oma võimekuses rahvast teenida. Valijad annavad seejärel poliitikule oma kaalukad toetushääled, uskudes, et too teeb ühiskonnale kindlasti suure teene. Poemüüja teenib ostjat ning tööline töösturit. Tööstur teenib oma perekonda ning perekond teenib, vastavalt igavese elusolendi igavesele kalduvusele, riiki. Sellisel moel võime me näha, et kõik elusolendid teenivad teisi elusolendeid ning seega võime me ka täies rahus järeldada, et teenimine on elusolendi lahutamatu kaaslane ning et teenimine on iga elusolendi igavene religioon.

Kai Sanātana Gosvāmis paklausė Śrī Caitanyos Mahāprabhu apie kiekvienos gyvosios būtybės svarūpą, Viešpats atsakė, kad gyvosios būtybės svarūpa, t.y. prigimtinis būvis – tarnauti Aukščiausiajam Dievo Asmeniui. Paanalizavę šį Viešpaties Caitanyos teiginį, tuojau pat pastebėsime, jog visos gyvosios būtybės nuolatos viena kitai tarnauja. Gyvoji būtybė tarnauja įvairiais būdais ir taip semiasi gyvenimo džiaugsmo. Pavyzdžiui, menkiau išsivystę gyvūnai tarnauja žmonėms kaip tarnas savo šeimininkui. A tarnauja šeimininkui B, B tarnauja šeimininkui C, C – šeimininkui D ir t.t. Analogiškai, draugas tarnauja draugui, motina – sūnui, žmona – vyrui, vyras – žmonai ir pan. Jei ir toliau analizuosime ta kryptimi, paaiškės, kad gyvųjų būtybių visuomenėje visi be išimties tarnauja. Politinis veikėjas, skelbdamas savo manifestą visuomenei, siekia įtikinti ją savo sugebėjimu tarnauti. Manydami, kad politikas deramai pasitarnaus visuomenei, rinkėjai atiduoda jam savo balsus. Paklusdamas amžinam amžinos gyvosios būtybės poreikiui tarnauti, parduotuvės savininkas tarnauja pirkėjui, amatininkas – kapitalistui, kapitalistas – šeimai, o šeima – valstybei. Taigi, matome, kad nė viena gyvoji būtybė neišvengia tarnavimo kitai gyvajai būtybei, tad galima drąsiai daryti išvadą, kad tarnystė neatskiriamai susijusi su gyvąja būtybe, yra jos amžinoji religija.

Ometigi väidab inimene end kuuluvat mingile kindlale ajale ja tingimustele viitavasse usku, tunnistades end sedasi olevat kas hindu, muhameedlane, kristlane, budist või mõne teise sekti ideede toetaja. Sellised määratlused ei ole sanātana-dharma. Hindu võib muuta oma usku ja saada muhameedlaseks, muhameedlane võib muuta oma usku ja saada hinduks, samamoodi võib kristlane muuta oma usku ja nii edasi. Kuid ühelgi juhul ei mõjuta usu vahetus elusolendi igavest tegevust – teiste teenimist. Nii hindu, muhameedlane kui ka kristlane on alati kellegi teenrid. Seega ei tähenda mõnda usulahku kuulumine veel oma sanātana-dharma tunnistamist. Sanātana-dharma tähendab teenimist.

Nepaisant to, žmonės, priklausomai nuo laiko ir aplinkybių, teigia priklausą kokiam nors tikėjimui ir skelbiasi esą induistai, musulmonai, krikščionys, budistai ar dar kokios kitos sektos atstovai, nors šie įvardijimai su sanātana-dharma neturi nieko bendro. Induistas gali pakeisti savo tikėjimą ir tapti musulmonu, musulmonas – atsiversti į induizmą, krikščionis taip pat gali pakeisti savo tikėjimą ir pan. Tačiau tikėjimo pakeitimas neatšaukia gyvosios būtybės amžinos paskirties tarnauti kitiems. Ir induistas, ir musulmonas, ir krikščionis bet kokiomis aplinkybėmis yra kažkieno tarnas. Todėl išpažinti tam tikrą tikėjimą – dar nereiškia išpažinti ir savo sanātana- dharmą. Sanātana-dharma yra tarnystė.

Õigupoolest oleme me Kõigekõrgema Jumalaga seotud teenimise läbi. Kõrgeim Jumal on kõrgeim nautija ning elusolendid on Tema teenijad. Meid on loodud selleks, et Temale naudingut pakkuda ning osaledes igaveses Jumala Kõrgeima Isiksuse naudingus, saame me õnnelikuks. Ühelgi teisel viisil me õnnelikuks ei saa. Pole võimalik sõltumatult õnnelikuks saada, täpselt nii nagu üks kehaosa ei saa olla õnnelik, kui ta ei toimi kooskõlas maoga. Elusolend ei saa olla õnnelik, kui ta ei teeni Kõigekõrgemat Jumalat transtsendentaalses armastuses.

Iš tikrųjų su Aukščiausiuoju Viešpačiu mus sieja tarnystė. Aukščiausiasis Viešpats – aukščiausias besimėgaujantis subjektas, o mes, gyvosios esybės, esame Jo tarnai. Mes sukurti Jo džiaugsmui ir patys tampame laimingi, jeigu prisijungiame prie Aukščiausiojo Dievo Asmens amžino džiaugsmo akto. Kitaip laimės nepatirsime. Negalime būti laimingi atsiskyrę nuo Viešpaties, lygiai kaip ir bet kuri kūno dalis, atskirta nuo skrandžio, negali justi pasitenkinimo. Gyvoji būtybė negali būti laiminga, jei ji netarnauja Aukščiausiajam Viešpačiui su transcendentine meile.

„Bhagavad-gītās" ei kiideta heaks erinevate pooljumalate kummardamist ega teenimist. Seitsmendas peatükis, kahekümnendas värsis kinnitatakse:

„Bhagavad-gītoje“ nepritariama įvairiausių pusdievių garbinimui bei tarnavimui jiems. Septinto skyriaus dvidešimtame posme teigiama:

kāmais tais tair hṛta-jñānāḥ
prapadyante ’nya-devatāḥ
taṁ taṁ niyamam āsthāya
prakṛtyā niyatāḥ svayā
kāmais tais tair hṛta-jñānāḥ
prapadyante ’nya-devatāḥ
taṁ taṁ niyamam āsthāya
prakṛtyā niyatāḥ svayā

„Need, kelle arukuse on röövinud materiaalsed soovid, alistuvad pooljumalatele ning järgivad nende teenimise reegleid vastavalt oma loodusele." Siin on lihtsalt ja selgelt öeldud, et need, kes on juhitud ihast, kummardavad pooljumalaid, mitte Kõigekõrgemat Jumalat, Kṛṣṇat. Kṛṣṇa pole sektantlik nimi. Kṛṣṇa tähendab „kõrgeim nauding" ning pole kahtlust, et Kõigekõrgem Jumal on kogu naudingu varamu. Kõik me januneme naudingute järele. Ānanda-mayo 'bhyāsāt. („Vedānta-sūtra" 1.1.12) Elusolendid omavad nagu Jumalgi täit teadvust ning seetõttu janunevad nad naudingute järele. Jumal on alati õnnelik ning kui elusolendid suhtlevad Jumalaga, tegutsevad koos Temaga ja viibivad Tema juures, saavad nemadki õnnelikuks.

„Tie, kurių intelektą pasiglemžė materialūs troškimai, atsiduoda pusdieviams ir laikosi tam tikrų, jų prigimtį atitinkančių garbinimo taisyklių.“ Cituotame posme paprastai ir aiškiai pasakyta, jog tie, kuriuos valdo geismas, garbina pusdievius, o ne Aukščiausiąjį Viešpatį Kṛṣṇą. Vardą Kṛṣṇa mes vartojame ne kažkokia sektantiška prasme: kṛṣṇa – tai „aukščiausioji palaima“. Aukščiausiasis Viešpats, pasak śastrų, yra visos palaimos šaltinis ir lobynas. Visi trokštame malonumų. Ānanda-mayo ‘bhyāsāt („Vedānta-sūtra“ 1.1.12). Kaip ir Viešpats, gyvosios esybės turi pilnavertę sąmonę, todėl siekia laimės. Viešpats amžinai laimingas, ir jei gyvosios esybės bendrauja su Viešpačiu, Jam talkininkauja ir su Juo draugauja, tuomet ir jos patiria laimę.

Jumal laskub siia surelikku maailma, et näidata Vṛndāvanas Oma mänge, mis on täis naudinguid. Kui Jumal Śrī Kṛṣṇa viibis Vṛndāvanas, olid kõik Tema suhted Tema lehmakarjustest sõprade, Vṛndāvana neidude, lehmade ning teiste Vṛndāvana asustajatega täis õnne. Kogu Vṛndāvana elanikkond ei mõelnud mitte millestki muust peale Kṛṣṇa. Jumal Kṛṣṇa aga palus isegi Oma isa Nanda Mahārājat, et too ei kummardaks pooljumal Indrat, soovides inimestele tõestada, et neil pole vaja teenida ühtegi pooljumalat. Nad peavad teenima üksnes Kõigekõrgemat Jumalat, kuna nende lõplikuks eesmärgiks on jõuda tagasi Jumala elupaika.

Į šį mirtingąjį pasaulį Viešpats nužengia, kad parodytų Savo kupinas džiaugsmo pramogas Vṛndāvanoje. Kai Viešpats Śrī Kṛṣṇa buvo Vṛndāvanoje, džiugesiu spinduliavo visa Jo veikla: draugystė su piemenukais, meilė piemenaitėms, Vṛṇdāvanos gyventojams ir karvėms. Visų iki vieno Vṛndāvanos gyventojų mintis valdė tik Kṛṣṇa. Kṛṣṇa net Savo tėvą Nandą Mahārāją atkalbėjo garbinti pusdievį Indrą, nes norėjo parodyti žmonėms, kad nėra jokio reikalo garbinti pusdievius. Žmonės turi garbinti tik Aukščiausiąjį Viešpatį, nes galutinis jų tikslas – sugrįžti į Jo buveinę.

„Bhagavad-gītās" viieteistkümnenda peatüki kuuendas värsis kirjeldatakse meile Jumal Śrī Kṛṣṇa elupaika:

Viešpaties Śrī Kṛṣṇos buveinė aprašyta „Bhagavad-gītos“ penkiolikto skyriaus šeštame posme:

na tad bhāsayate sūryo
na śaśāṅko na pāvakaḥ
yad gatvā na nivartante
tad dhāma paramaṁ mama
na tad bhāsayate sūryo
na śaśāṅko na pāvakaḥ
yad gatvā na nivartante
tad dhāma paramaṁ mama

„Minu kõrgeimat elupaika ei valgusta ei Päike ega Kuu, ei tuli ega elekter. Need, kes sinna jõuavad, ei pöördu enam kunagi tagasi siia materiaalsesse maailma."

„Mano aukščiausiosios buveinės neapšviečia nei saulė, nei mėnuo. Nereikia jai nei ugnies, nei elektros šviesos. Kas ją pasiekia, tas jau niekada nebesugrįžta į šį materialųjį pasaulį.“

See värss kirjeldab meile vaimset taevast. Loomulikult oleme me oma arusaamades taevast kinni materialistlikes kontseptsioonides. Me seostame taevast Päikese, Kuu, tähtede ja muu sellisega, kuid siin kinnitab Jumal, et igaveses taevas pole vajadust ei Päikese, Kuu, elektri ega ka tule järele, sest vaimset taevast valgustab brahmajyoti, Kõigekõrgemast Jumalast lähtuv sära. Me teeme suuri jõupingutusi teistele planeetidele jõudmiseks, kuid Kõigekõrgema Jumala elupaiga teadvustamine pole sugugi raske. Seda elupaika nimetatakse Golokaks. Seda kirjeldatakse väga ilusalt „Brahma- saṁhitās" (5.37): goloka eva nivasaty akhilātma-bhūtaḥ. Jumal viibib igavesti Oma elupaigas Golokal, kuid ometigi saab Tema poole pöörduda ka selles maailmas. Selle kinnitamiseks laskubki Jumal siia maailma, ilmutades End Oma tõelisel kujul, milleks on sac-cid-ānanda-vigraha. Kui Ta ilmub Oma tõelisel kujul, pole meil enam vaja kujutleda, milline Ta võiks olla. Et meid asjatuist kujutlusist vabastada, ilmutab Ta End Śyāmasundarana, sellisena nagu Ta on. Kahjuks heidavad aga väheste teadmistega inimesed Tema üle vaid nalja, kuna Jumal tuleb siia ja mängib meiega nagu üks meie hulgast. Vaatamata sellele, et Jumal ilmub meie keskele inimesena, ei tohiks me arvata, et Ta on üks meie hulgast. Jumal on kõikvõimas ning seetõttu võib Ta ilmutada End meile Oma tõelisel kujul ning mängida koos meiega mänge, mis ei erine mängudest, mida mängitakse Tema igaveses elupaigas.

Šis posmas aprašo amžinąjį dangų. Žinoma, dangų mes suvokiame materialiai ir neįsivaizduojame jo be saulės, mėnulio, žvaigždžių ir t.t., bet šiuo posmu Viešpats teigia, jog amžiname danguje nereikalinga nei saulė, nei mėnulis, nei elektra, nei ugnis ar koks kitas šviesos šaltinis, nes dvasinį dangų apšviečia brahmajyoti – iš Aukščiausiojo Viešpaties sklindantys spinduliai. Su didžiausiu vargu mėginame pasiekti kitas planetas, tačiau suvokti Aukščiausiojo Viešpaties buveinę yra visiškai nesunku. Ji vadinasi Goloka, ir yra gražiai aprašyta „Brahma-saṁhitoje“ (5.37): goloka eva nivasaty akhilātma-bhūtaḥ. Viešpats amžinai gyvena Savo buveinėje Golokoje, tačiau priartėti prie Jo galime jau šiame pasaulyje, juk būtent tam Viešpats ir apsireiškia mums Savo tikruoju sac-cid-ānanda-vigrahos pavidalu. Jam apsireiškus šiuo pavidalu, mums jau nebereikia spėlioti, kaip Jis atrodo. Viešpats nužengia į žemę kaip Śyāmasundara – pasirodo toks, koks yra iš tikrųjų, kad padarytų galą visokiems prasimanymams apie Jį. Deja, menkos nuovokos žmonės išjuokia Jį, nes Jis ateina tarsi būtų vienas iš mūsų ir elgiasi kaip žmogus. Tačiau tai ne pagrindas laikyti Viešpatį vienu iš mūsų. Tik Savo visagalybės dėka Viešpats pasirodo mums Savo tikruoju pavidalu ir apreiškia Savo pramogas, kurios tiksliai atkartoja Jo buveinėje vykstančias pramogas.

Vaimse taeva säravates kiirtes hõljub suur hulk planeete. Brahmajyoti saab alguse kõrgeimast elupaigast, Kṛṣṇalokast ning ānanda-maya, cin- maya planeedid, mis pole materiaalsed, hõljuvad nendes kiirtes. Jumal lausub: na tad bhāsayate sūryo na śaśāṅko na pāvakaḥ / yad gatvā na nivartante tad dhāma paramaṁ mama. See, kes jõuab vaimse taevani, ei pea enam materiaalsesse maailma tagasi pöörduma. Materiaalses taevas võime aga tõusta kasvõi kõrgeimale planeedile, Brahmalokale, rääkimata siis Kuust, jäädes ikkagi sõltuvusse samadest tingimustest, millest me sõltume sellel planeedil, s.t. sünnist, surmast, haigustest ja vananemisest. Materiaalses maailmas pole neist materiaalse eksistentsi neljast põhimõttest vaba ükski planeet.

Akinančiame dvasinio dangaus spindesyje plaukioja nesuskaičiuojama daugybė planetų. Brahmajyoti šviesa sklinda iš aukščiausios buveinės – Kṛṣṇalokos, o toje šviesoje plauko nematerialios ānanda-maya, cin-maya planetos. Viešpats nurodo: na tad bhāsayate sūryo na śaśāṅko na pāvakaḥ/ yad gatvā na nivartante tad dhāma paramaṁ mama. Pasiekusiam dvasinį dangų nebereikia grįžti atgal į materialų pasaulį. Materialiame danguje, net jeigu mes nukeliautume į aukščiausią planetą (Brahmaloką), o ką jau kalbėti apie Mėnulį, atrasime tas pačias gyvenimo sąlygas: gimimą, mirtį, ligas bei senatvę. Nėra tokios planetos materialiame pasaulyje, kurioje negaliotų šie keturi materialios būties dėsniai.

Elusolendid rändavad ühelt planeedilt teisele, kuid see ei tähenda, et me võiks mehaaniliste vahendite abil suvalisele planeedile jõuda. Teistele planeetidele jõudmiseks on olemas teatud protsess. Ka sellest räägitakse „Bhagavad-gītās": yānti deva-vratā devān pitṝn yānti pitṛ-vratāḥ. Planeetidevaheliseks reisimiseks pole vaja mitte mingeid mehaanilisi vahendeid. „Gītā" juhendab: yānti deva-vratā devān. Kuu, Päike ja kõrgemad planeedid kannavad nime Svargaloka. Planeedid jagatakse kolme erinevasse gruppi: kõrgemad, keskmised ja madalamad planetaarsüsteemid. Maa kuulub keskmisse planetaarsüsteemi. „Bhagavad-gītā" teatab meile, kuidas on võimalik tõusta kõrgematele planetaarsüsteemidele (Devalokale) väga lihtsa valemi abil: yānti deva-vratā devān. Tarvis on vaid soovitava planeedi pooljumalat kummardada ning sel viisil minna kas Kuule, Päikesele või ükskõik, millisele kõrgema planetaarsüsteemi planeedile.

Gyvosios esybės keliauja iš vienos planetos į kitą, bet tai nereiškia, kad mes galime nuvykti į bet kokią mums patikusią planetą mechaninėmis priemonėmis. Jeigu mes norime patekti į kitas planetas, tam yra specialus metodas. Apie tai irgi kalbama: yānti deva-vratā devān pitṝn yānti pitṛ- vratāḥ. Tarpplanetinei kelionei įgyvendinti nereikia jokių mechaninių priemonių. Gītā moko: yānti devā-vratā devān. Mėnulis, Saulė bei aukštesniosios planetos vadinamos „Svargaloka“. Planetos yra trijų skirtingų lygių: aukštesnės, vidurinės ir žemesnės. Žemė priklauso vidurinių planetų sistemai. „Bhagavad-gītā“ mums nurodo, kad patekti į aukštesnių planetų sistemas (Devalokas) galima pasinaudojus labai paprasta formule: yānti deva- vratā devān. Pakanka garbinti norimoje planetoje viešpataujantį pusdievį, ir kelias į Mėnulį, Saulę ar bet kurią aukštesniąją planetų sistemą – atviras.

Ometigi ei soovitata „Bhagavad-gītās" meile rändamist ühelegi materiaalse maailma planeedile, isegi mitte materiaalse maailma kõrgeimale planeedile Brahmalokale. Kui me lõpuks sinna ka jõuaksime, olles mõne mehaanilise leiutise abil nelikümmend tuhat aastat rännanud (ja kes suudaks nii kaua elada?!), ootaksid meid ikkagi ees materiaalsed ebamugavused: sünd, surm, haigused ja vananemine. Kuid see, kes soovib jõuda kõige kõrgemale planeedile, Kṛṣṇalokale, või ükskõik, millisele vaimse taeva planeedile, ei pea nende probleemide pärast enam muretsema. Kõrgeim planeet vaimses taevas on Goloka Vṛndāvana, mis on algse Jumala Isiksuse, Śrī Kṛṣṇa algne asupaik. Kõigest sellest räägitakse „Bhagavad- gītās". Lisaks antakse meile juhised, kuidas lahkuda materiaalsest maailmast ja alustada tõelist õndsust tulvil elu vaimses taevas.

Vis dėlto „Bhagavad-gītā“ nepataria keliauti į jokią materialaus pasaulio planetą, kadangi pasinaudoję kokiu nors mechaniniu įtaisu, kelionėje užtrukę keturiasdešimt tūkstančių metų (kas gi nugyvens tokį amžių?) ir patekę į aukščiausią iš jų – Brahmaloką, susidursime su tomis pačiomis materialaus pasaulio bėdomis: gimimu, mirtimi, ligomis bei senatve. Bet tas, kuris siekia patekti į aukštesniąją planetą Kṛṣṇaloką ar bet kurią kitą dvasinio dangaus planetą, nepatirs tokių materialių sunkumų. Viena iš dvasinio dangaus planetų yra aukščiausia, ji vadinasi Goloka Vṛndāvana. Tai – pirminė planeta pirminio Aukščiausiojo Dievo Asmens Śrī Kṛṣṇos buveinėje. Apie tai pasakojama „Bhagavad-gītoje“, iš jos sužinome, kaip ištrūkti iš materialaus pasaulio ir pradėti tikrai palaimingą gyvenimą dvasiniame danguje.

„Bhagavad-gītā" viieteistkümnendas peatükis antakse meile pilt materiaalse maailma tegelikust olemusest. Seal öeldakse:

Penkioliktame „Bhagavad-gītos“ skyriuje piešiamas realus materialaus pasaulio vaizdas. Ten pasakyta:

ūrdhva-mūlam adhaḥ-śākham
aśvatthaṁ prāhur avyayam
chandāṁsi yasya parṇāni
yas taṁ veda sa veda-vit
ūrdhva-mūlam adhaḥ-śākham
aśvatthaṁ prāhur avyayam
chandāṁsi yasya parṇāni
yas taṁ veda sa veda-vit

Siin kirjeldatakse materiaalset maailma kui puud, mis kasvab juured üles- ja oksad allapoole. Me oleme arvatavasti kõik näinud puud, mille juured on ülespoole – jõekaldal või muu veekogu ääres seistes ja veepinnalt peegeldusi vaadates näeme me puid „tagurpidi". Oksad on alla- ja juured ülespoole. Samamoodi on materiaalne maailm vaid peegeldus vaimsest maailmast. Materiaalne maailm on vaid tegelikkuse vari. Vari ise ei ole reaalsus, kuid selle olemasolust mõistame, et tõelisus on olemas. Kõrbes ei ole vett, kuid miraaz̆ meenutab meile vee olemasolu. Materiaalses maailmas pole vett ega õnne, kuid tõelise õnne tõeliselt janukustutav vesi voolab vaimses maailmas.

Šiame posme materialus pasaulis palyginamas su medžiu, kurio šaknys viršuje, o šakos apačioje. Visi esame matę medį, kurio šaknys yra viršuje: atsistoję ant upės kranto ar prie bet kokio vandens telkinio, pamatysime jame aukštyn kojomis atsispindinčius medžius. Jų šakos leidžiasi žemyn, o šaknys kyla į viršų. Lygiai taip ir materialus pasaulis yra dvasinio pasaulio atspindys. Materialus pasaulis tėra realybės šešėlis. Šešėlyje nėra realybės ar substanciškumo, bet iš jo galime spėti apie realybės ir substancijos egzistavimą. Dykumoje nėra vandens, tačiau miražas suponuoja vandens egzistavimą. Materialiame pasaulyje nėra vandens, nėra laimės – realūs tikrosios laimės šaltiniai trykšta ten, dvasiniame pasaulyje.

Jumal annab meile „Bhagavad-gītās" vaimsesse taevasse jõudmiseks järgmise juhise (15.5):

Viešpats siūlo mums siekti dvasinio pasaulio tokiu būdu (BG 15.5):

nirmāna-mohā jita-saṅga-doṣā
adhyātma-nityā vinivṛtta-kāmāḥ
dvandvair vimuktāḥ sukha-duḥkha-saṁjñair
gacchanty amūḍhāḥ padam avyayaṁ tat
nirmāna-mohā jita-saṅga-doṣā
adhyātma-nityā vinivṛtta-kāmāḥ
dvandvair vimuktāḥ sukha-duḥkha-saṁjñair
gacchanty amūḍhāḥ padam avyayaṁ tat

See padam avyayam ehk igavene kuningriik on saavutatav inimese poolt, kes on nirmāna-moha. Mida see tähendab? Me kõik ihaldame tiitleid. Mõni tahab olla „sir", mõni „isand", mõni tahab saada presidendiks, rikkuriks, kuningaks või veel kellekski. Need on kehalised määratlused. Seni, kuni me oleme kiindunud neisse määratlustesse, oleme me sunnitud omama ka keha, kuna määratlused kuuluvad keha juurde. Kuid me ei ole kehad. Selle mõistmine on esimene samm vaimse eneseteadvustamise teel. Me viibime materiaalse looduse kolme guṇa mõju all, kuid Jumala pühendunud teenimise läbi peame me nende mõju alt vabanema. Kui me ei ole kiindunud Jumala pühendunud teenimisse, ei saa me ka vabaneda materiaalse looduse guṇade mõju alt. Tiitlid ja kiindumused tulenevad ihast ja kirgedest, soovist materiaalse looduse üle valitseda. Kuni me ei loobu soovist materiaalse looduse üle valitseda, ei ole meil vähimatki lootust jõuda tagasi Kõigekõrgema kuningriiki, sanātana-dhāmasse. Selle igavese kuningriigini, mis eales ei hävi, on suutelised jõudma vaid need, keda ei aja segadusse materiaalse maailma võltsnaudingute meelitused; need, kes teenivad alati Kõigekõrgemat Jumalat. Sellisele inimesele pole ülimasse elupaika jõudmine sugugi raske.

padam avyayam, „amžinąją karalystę“, gali pasiekti tik tas, kuris yra nirmāna-moha. Ką tai reiškia? Visi esame įvardijimų vergai. Vienas nori tapti „seru“, kitas „lordu“, trečias prezidentu, turtuoliu, karaliumi ar dar kuo nors. Kol juntame potraukį įvardijimams, tol būsime priklausomi nuo kūno, nes jie – susiję su kūnu. Bet mes nesame kūnai, toks suvokimas – pirmasis dvasinio pažinimo žingsnis. Mes susiję su trimis materialios gamtos guṇomis, tačiau per pasiaukojimo tarnystę Viešpačiui privalome ištrūkti iš jų įtakos. Jei nesame pasinėrę į pasiaukojimo tarnystę Viešpačiui, nepajėgsime atsispirti materialios gamtos guṇų poveikiui. Įvardijimus bei prisirišimus mums primeta geismai ir norai, polinkis viešpatauti materialioje gamtoje. Kol neatsisakysime polinkio valdyti materialią gamtą, tol neturėsime galimybių grįžti į Aukščiausiojo karalystę – sanātana-dhāmą. Prie šios amžinos, nesunaikinamos karalystės gali priartėti tik tas, kuris atsispiria apgaulingų materialių malonumų žavesiui ir tarnauja Aukščiausiajam Viešpačiui. Tokiam žmogui nesunku priartėti prie aukščiausios buveinės.

Ühes teises „Gītā" värsis (8.21) öeldakse:

Viename Gītos posmų (8.21) sakoma:

avyakto ’kṣara ity uktas
tam āhuḥ paramāṁ gatim
yaṁ prāpya na nivartante
tad dhāma paramaṁ mama
avyakto ’kṣara ity uktas
tam āhuḥ paramāṁ gatim
yaṁ prāpya na nivartante
tad dhāma paramaṁ mama

Avyakta tähendab „avaldumatu". Isegi selles materiaalses maailmas pole kõik meile nähtav. Meie meeled on sedavõrd ebatäiuslikud, et me ei suuda näha isegi mitte kõiki materiaalse universumi tähti. Vedakirjandusest võime me aga leida palju infot kõikide planeetide kohta ning me võime seda uskuda või mitte. Vedakirjanduses, eriti „Śrīmad-Bhāgavatamis," kirjeldatakse kõiki olulisi planeete. Vaimset maailma, mis asub väljaspool siinset materiaalset taevast, kirjeldatakse kui avyaktat, avaldumatut. Igaüks peaks ihaldama jõuda sinna ülimasse kuningriiki, sest see, kes sinna jõuab, ei pea enam kunagi materiaalsesse maailma tagasi pöörduma.

Avyakta – tai neišreikštumas. Net ir materialų pasaulį mes matome ne visą. Mūsų juslės yra tokios netobulos, kad regime tiktai dalį materialios visatos žvaigždynų. Iš Vedų raštų skaitytojas gali pasisemti nemaža žinių apie kitas planetas, o tikėti jomis ar ne, yra mūsų pačių reikalas. Vedų raštai, ypač „Śrīmad-Bhāgavatam“, aprašo svarbiausias planetas. Dvasinis pasaulis, esantis anapus materialaus dangaus, apibūdintas kaip avyakta – neišreikštas. Turime karštai siekti šios aukščiausiosios karalystės, nes iš ten nereikės grįžti į šį materialų pasaulį.

Järgnevalt võib tekkida küsimus: kuidas Kõrgeima Jumala elupaika jõuda? Sellest räägitakse kaheksandas peatükis, kus öeldakse:

Gali kilti klausimas kaip patekti į šią Aukščiausiojo Viešpaties buveinę? Į šį klausimą atsakoma aštuntame skyriuje. Ten pasakyta:

anta-kāle ca mām eva
smaran muktvā kalevaram
yaḥ prayāti sa mad-bhāvaṁ
yāti nāsty atra saṁśayaḥ
anta-kāle ca mām eva
smaran muktvā kalevaram
yaḥ prayāti sa mad-bhāvaṁ
yāti nāsty atra saṁśayaḥ

„Ja igaüks, kes elu lõpul oma kehast lahkudes mäletab üksnes Mind, saavutab kohe Minu looduse. Selles pole vähimatki kahtlust." (Bg. 8.5) See, kes mõtleb surmahetkel Kṛṣṇast, läheb Kṛṣṇa juurde. Inimene peaks Kṛṣṇat alati meeles pidama. Kui ta kehast lahkudes mõtleb Kṛṣṇa kehast, jõuab ta kahtluseta vaimsesse kuningriiki. Mad-bhāvam tähistab Kõrgeima Olendi ülimat loodust. Kõigekõrgem Olend on sac-cid-ānanda-vigraha – Tema keha on igavene, täis teadmisi ja õndsust. Meie praegune keha ei ole sac- cid-ānanda. See on asat, mitte sat. See pole igavene, vaid häviv. See pole cit, täis teadmisi, vaid täis teadmatust. Me ei tea midagi vaimsest kuningriigist, me ei tea isegi kõike materiaalsest maailmast. Siin on veel palju sellist, mida me ei tea. See keha on ka nirānanda, täis hädasid, mitte õndsust. Kõik hädad, mida me selles materiaalses maailmas kohtame, tulenevad meie kehast, kuid see, kes kehast lahkudes mõtleb Jumala Kõrgeimast Isiksusest, Śrī Kṛṣṇast, omandab koheselt sac-cid-ānanda keha.

„Kas gyvenimo pabaigoje, atsiskirdamas nuo kūno, atsimena Mane, tas iškart pasiekia Mano būtį, tuo tikrai nereikia abejoti.“ (BG 8.5) Kas mirties akimirką galvoja apie Kṛṣṇą, tas eina pas Kṛṣną. Reikia visuomet prisiminti Kṛṣṇos pavidalą; kas Jį atmena mirties akimirką, tas tikrai pasiekia dvasinę karalystę. Mad-bhāvam nurodo aukščiausiąją Aukščiausiosios Būtybės būtį. Aukščiausioji Būtybė yra sac-cid-ānanda-vigraha – Jos pavidalas amžinas, kupinas žinojimo ir palaimos. Dabartinis mūsų kūnas nėra sac-cid-ānanda. Jis – asat, o ne sat, t.y. jis – laikinas, o ne amžinas. Jis kupinas ne cit – žinojimo, o neišmanymo. Apie dvasinę karalystę nežinome nieko, išsamių žinių neturime net apie šį materialų pasaulį, kur tiek daug mums nežinoma. Kūnas taip pat yra nirānanda – užuot teikęs džiaugsmą, jis sukelia kančią. Visas kančias, kurias patiriame materialiame pasaulyje, sukelia kūnas, tačiau tas, kuris palieka kūną galvodamas apie Viešpatį Kṛṣṇą – Aukščiausiąjį Dievo Asmenį, išsyk gauna sac-cid-ānanda kūną.

Vanast kehast lahkumine ja uue saamine materiaalses maailmas ei toimu juhuslikult. Inimene ei sure enne, kui on otsustatud, millise keha omandab ta järgmises elus. Seda otsustavad kõrgemad autoriteedid, mitte elusolend ise. Vastavalt oma tegudele selles elus me kas tõuseme või langeme. Praegune elu on ettevalmistus järgmiseks eluks. Seega saame me juba praegu muuta end Jumala kuningriiki tõusmise vääriliseks. Nii toimides omandame me oma praegusest kehast lahkudes kahtluseta samasuguse vaimse keha nagu on Jumalal.

Materialiame pasaulyje iš vieno kūno į kitą pereinama pagal tam tikrus dėsnius. Žmogus miršta tada, kai būna nuspręsta, kokios formos kūną jis turės kitą gyvenimą. Tačiau šį sprendimą daro ne gyvoji esybė, o aukštesniosios jėgos. Nuo to, kaip gyvename šį gyvenimą, priklauso, ar mes pakilsime, ar patirsime nuopuolį. Dabartinis gyvenimas – tai pasirengimas būsimajam. Jei deramai pasiruošime grįžti į Dievo karalystę šiame gyvenime, nėra abejonių – atsiskyrę nuo savo materialaus kūno, įgysime dvasinį, tokį kaip Viešpaties kūną.

Nagu eespool selgitatud, eksisteerib kolme erinevat laadi transtsendentaliste – brahma-vādīd, paramātmā-vādīd ja pühendunud – ning, nagu öeldud, on brahmajyotis (vaimses taevas) lugematu hulk vaimseid planeete. Neid planeete on palju rohkem kui materiaalse maailma planeete. Materiaalset maailma on hinnatud kui ligikaudu neljandikku kogu loomest (ekāṁśena sthito jagat). Üksnes loome materiaalses osas on miljardeid universumeid triljonite planeetide, päikeste ja kuudega, ent ikkagi on materiaalne loome vaid väike osa kogu loomest. Suurem osa loomest asub vaimses taevas. See, kes soovib ühineda Kõrgeima Brahmaniga, kantakse koheselt Kõigekõrgema Jumala brahmajyotisse vaimses taevas. Pühendunu, kes soovib aga nautida suhtlemist Jumalaga, tõuseb ühele lugematutest Vaikuṇṭha planeetidest. Seal saab ta suhelda neljakäelise Nārāyaṇa või Kõrgeima Jumala teiste täielike ekspansioonidega, kes kannavad nimesid Pradyumna, Aniruddha, Govinda jne. Seega keskendavad transtsendentalistid oma mõtted surmahetkel kas brahmajyotile, Paramātmāle või Jumala Kõrgeimale Isiksusele Śrī Kṛṣṇale. Kõik nad jõuavad vaimsesse taevasse, kuid ainult pühendunu, ehk inimene, kes omab Kõigekõrgema Jumalaga isiklikke suhteid, jõuab Vaikuṇṭha planeetidele või Goloka Vṛndāvanale. Jumal lisab, et „selles pole vähimatki kahtlust" ning seda tuleb sügavalt uskuda. Me ei tohi seda, mis ei ole vastavuses meie arusaamadega, kõrvale lükata, meie suhtumine peab olema samasugune nagu Arjunal: „Ma usun kõike, mida Sa oled öelnud." Kui Jumal ütleb, et see, kes mõtleb surmahetkel Temast kui Brahmanist, Paramātmāst või Jumala Isiksusest, jõuab kindlasti vaimsesse taevasse, siis pole selles vähimatki kahtlust. Ei tule kõne allagi selles kahelda.

Anksčiau jau buvo aiškinta, kad yra skirtingų rūšių transcendentalistai: brahma-vādžiai, paramātma-vādžiai ir bhaktai; ir, kaip minėta, brahmajyoti, t.y. dvasiniame danguje, yra nesuskaičiuojama daugybė dvasinių planetų. Jų skaičius nepalyginamai didesnis už bendrą materialaus pasaulio planetų skaičių. Sakoma, kad materialus pasaulis sudaro tik ketvirtadalį visos kūrinijos (ekāṁśena sthito jagat). Tame materialiame ketvirtadalyje išsitenka milijonai ir milijardai visatų su trilijonais planetų ir saulių, žvaigždžių ir mėnulių. Bet materialus pasaulis – tik dalis visos kūrinijos. Didžioji kūrinijos dalis yra dvasiniame danguje. Kas trokšta įsilieti į Aukščiausiojo Brahmano būtį, tas tą pačią akimirką pereina į Aukščiausiojo Viešpaties brahmajyoti ir taip pasiekia dvasinį dangų. Bhaktas, norintis bendrauti su Viešpačiu, įžengia į Vaikuṇṭhos planetas, kurių yra nesuskaičiuojama daugybė, ir Aukščiausiasis Viešpats per Savo pilnutinius skleidinius – keturrankį Nārāyaṇą, žinomą Pradyumnos, Aniruddhos, Govindos ir kitais vardais, suteikia jam galimybę su Juo bendrauti. Todėl prieš mirtį transcendentalistai mąsto apie brahmajyoti, Paramātmą arba Aukščiausiąjį Dievo Asmenį, Śrī Kṛṣṇą. Visi jie įžengia į dvasinį dangų, tačiau tiktai bhaktas patenka į Vaikuṇṭhos planetas arba į Goloka Vṛndāvanos planetą, nes jis turi asmenišką kontaktą su Aukščiausiuoju Viešpačiu. Viešpats priduria: „Tuo nereikia abejoti.“ Privalome tvirtai tikėti Jo žodžiais. Negalima atmesti to, ko neaprėpia mūsų vaizduotė, nusiteikime kaip Arjuna: „Tikiu visu tuo, ką man pasakei.“ Žodžiu, kai Viešpats sako, jog tas, kuris mirties valandą mąsto apie Jį kaip Brahmaną, Paramātmą ar Dievo Asmenį, būtinai įžengia į dvasinį dangų, – nereikia tuo abejoti, nes nėra jokio pagrindo netikėti Jo žodžiais.

„Bhagavad-gītā" (8.6) selgitab samuti põhiprintsiipi, mis võimaldab surmahetkel Jumalast mõeldes vaimsesse kuningriiki jõuda. Seal öeldakse:

„Bhagavad-gītoje“ (8.6) aiškinamas bendras principas, kaip įžengti į dvasinę karalystę – mirties akimirką mąstyti apie Aukščiausiąjį:

yaṁ yaṁ vāpi smaran bhāvaṁ
tyajaty ante kalevaram
taṁ tam evaiti kaunteya
sadā tad-bhāva-bhāvitaḥ
yaṁ yaṁ vāpi smaran bhāvaṁ
tyajaty ante kalevaram
taṁ tam evaiti kaunteya
sadā tad-bhāva-bhāvitaḥ

„Ükskõik, millist eksistentsi seisundit inimene kehast lahkudes mäletab, selle seisundini ta kahtlemata ka jõuab." Esiteks peame me mõistma, et materiaalne loodus on Kõigekõrgema Jumala ühe energia avaldumine. „Viṣṇu Purāṇas" (6.7.61) kirjeldatakse kõiki Kõigekõrgema Jumala energiaid:

„Kokį būvį žmogus prisimena palikdamas dabartinį kūną, tokiame ir atsiduria kitą gyvenimą.“ Pirmiausiai mes turime suprasti, kad materiali gamta – tai vienos iš Aukščiausiojo Viešpaties energijų apraiška. „Viṣṇu Purāṇa“ (6.7.61) taip apibrėžia Aukščiausiojo Viešpaties energijų rūšis:

viṣṇu-śaktiḥ parā proktā
kṣetra-jñākhyā tathā parā
avidyā-karma-saṁjñānyā
tṛtīyā śaktir iṣyate
viṣṇu-śaktiḥ parā proktā
kṣetra-jñākhyā tathā parā
avidyā-karma-saṁjñānyā
tṛtīyā śaktir iṣyate

Kõigekõrgem Jumal omab loendamatul hulgal mitmesuguseid energiaid, mis ei mahu meie arusaamade raamesse. Ometigi on aga suured targad ja vabanenud hinged neid energiaid uurinud ja jaotanud need kolme ossa. Kõik Jumala energiad on viṣṇu-śaktid, s.t. Jumal Viṣṇu erinevate potentsiaalide avaldumised. Esimest energiat nimetatakse parā, mis tähendab transtsendentaalne. Elusolendid kuuluvad samuti selle kõrgema energia hulka, nagu eespool juba selgitatud. Teised energiad ehk materiaalsed energiad avalduvad teadmatuse guṇas. Surmahetkel võime me tõusta vaimse maailma energiasse, või jääda materiaalse maailma madalama energia mõju alla. Seepärast lausutaksegi „Bhagavad-gītās" (8.6):

Aukščiausiasis Viešpats valdo nesuskaičiuojamą daugybę energijų, kurių mes nesuvokiame, ir vis dėlto didieji išminčiai, išsivadavusios sielos, tyrinėjo ir suskirstė jas į tris tipus. Visų tipų energijos priklauso viṣṇu-śakti kategorijai, kitaip sakant, jos yra įvairios Viešpaties Viṣṇu galios. Pirmoji energija parā, transcendentinė. Kaip jau buvo aiškinta, gyvosios esybės irgi priklauso aukštesniajai energijai. Kitas, t.y materialias energijas, valdo neišmanymo guṇa. Mirties akimirką galime pasirinkti, ar liksime žemesnės energijos viešpatijoje, materialiame pasaulyje, ar eisime į dvasinio pasaulio energijos viešpatiją. Todėl „Bhagavad-gītā“ (8.6) sako:

yaṁ yaṁ vāpi smaran bhāvaṁ
tyajaty ante kalevaram
taṁ tam evaiti kaunteya
sadā tad-bhāva-bhāvitaḥ
yaṁ yaṁ vāpi smaran bhāvaṁ
tyajaty ante kalevaram
taṁ tam evaiti kaunteya
sadā tad-bhāva-bhāvitaḥ

„Ükskõik, millist eksistentsi seisundit inimene kehast lahkudes mäletab, selle seisundini ta kahtlemata ka jõuab."

„Kokį būvį žmogus prisimena palikdamas dabartinį kūną, tokiame ir atsiduria kitą gyvenimą.“

Oma elus oleme me harjunud mõtlema kas materiaalsest või vaimsest energiast. Kuidas saaksime aga kanda oma mõtted materiaalselt energialt vaimsele? Meie ümber on väga palju kirjandust, näiteks ajalehed, ajakirjad ja romaanid, mis täidavad meie mõtteid materiaalse energiaga. Me peame kasutama oma mõistust, mis on praegu hõivatud ilmaliku kirjandusega, vedakirjanduse lugemiseks. Suured targad on sel eesmärgil kirjutanud palju vedalikke teoseid, nagu näiteks „Purāṇad". Need pole väljamõeldised, vaid ajaloolised ürikud. „Caitanya-caritāmṛtas" (Madhya 20.122) on järgnev värss:

Mes įpratę galvoti arba apie materialią, arba apie dvasinę energiją. O kaip atitraukti mintis nuo materialios energijos ir nukreipti į dvasinę energiją? Literatūra, kuri mūsų sąmonę užpildo materialia energija – laikraščiai, žurnalai, romanai etc. – labai plati. Mūsų mintis, kurios pastaruoju metu yra užvaldytos tokios literatūros, reikia nukreipti į Vedas. Tam reikalui didieji išminčiai ir paliko plačios apimties Vedų raštus – pavyzdžiui, Purāṇas. Purāṇos nėra fantazijos vaisius, tai istorijos metraščiai. „Caitanya-caritāmṛtoje“ (Madhya 20.122) yra toksai posmas:

māyā-mugdha jīvera nāhi svataḥ kṛṣṇa-jñāna
jīvere kṛpāya kailā kṛṣṇa veda-purāṇa
māyā-mugdha jīvera nāhi svataḥ kṛṣṇa-jñāna
jīvere kṛpāya kailā kṛṣṇa veda-purāṇa

Unustavad elusolendid ehk tingimustest sõltuvad hinged on unustanud oma suhted Kõigekõrgema Jumalaga, ning on süvenenud mõtteisse materiaalsetest tegevustest. Et aidata neil oma mõttejõud vaimsele taevale kanda, on Kṛṣṇa-dvaipāyana Vyāsa kirjutanud suure hulga vedalikke teoseid. Esmalt jagas ta „Veda" neljaks, seejärel selgitas ta neid „Purāṇades" ja vähem võimekatele inimestele kirjutas ta „Mahābhārata". Ning „Mahābhāratast" leiame me „Bhagavad-gītā". Lisaks sellele on vedakirjanduse olulisim osa kokku võetud „Vedānta-sūtras" ning järgnevate põlvede jaoks kirjutas ta sellele ka algupärased kommentaarid, mida tuntakse „Śrīmad- Bhāgavatami" nime all. Me peame oma mõistust pidevalt nende teoste lugemisse hõivama. Nii nagu materialistid loevad ajalehti, ajakirju ja muid materialistlikke kirjutisi, nii peame meie lugema teoseid, mille andis meile Vyāsadeva; sel viisil suudame me surmahetkel mäletada Kõigekõrgemat Jumalat. See on ainus tee, mida soovitab Jumal ning mille puhul Ta garanteerib meile edu: „Selles pole vähimatki kahtlust."

Užmaršios gyvosios esybės, ar sąlygotos sielos, pamiršo savo ryšį su Aukščiausiuoju Viešpačiu, jų mintys sukasi tik apie materialią veiklą. Siekdamas nukreipti jų minties energiją dvasinio dangaus link, Kṛṣṇa-dvaipāyana Vyāsa paliko plačios apimties Vedų raštus. Pirmiausia jis padalino Vedas į keturias dalis, po to paaiškino jas Purāṇose, o ne tokiems pagauliems žmonėms parašė „Mahābhāratą“, į kurios tekstą įtraukta „Bhagavad- gītā“. Tuomet visus Vedų raštus autorius apibendrino „Vedānta-sūtroje“ ir ateities kartoms „Vedānta-sūtros“ prasmę plačiau nušvietė jos komentare „Śrīmad-Bhāgavatam“. Mes visi turime užimti savo protą Vedų raštų skaitymu. Kaip materialistai neatsitraukia nuo laikraščių, žurnalų ir visokios materialistinės literatūros, taip ir mes turime neatsitraukdami skaityti tą literatūrą, kurią mums paliko Vyāsadeva. Tada mirties valandą įstengsime atsiminti Aukščiausiąjį Viešpatį. Tai vienintelis kelias, kurį siūlo Viešpats, o rezultatą Jis garantuoja: „Neabejok.“

tasmāt sarveṣu kāleṣu
mām anusmara yudhya ca
mayy arpita-mano-buddhir
mām evaiṣyasy asaṁśayaḥ
tasmāt sarveṣu kāleṣu
mām anusmara yudhya ca
mayy arpita-mano-buddhir
mām evaiṣyasy asaṁśayaḥ

„Seepärast, oo, Arjuna, pead sa alati mõtlema Minust kui Kṛṣṇast ning täitma samal ajal sinule määratud võitlemise kohust. Kui sa oled pühendanud oma tegevused Mulle ja kinnitanud oma mõistuse ning arukuse Minule, jõuad sa kindlasti Minuni." (Bg. 8.7)

„Todėl, Arjuna nuolat atmink Mane, Kṛṣṇą, ir toliau kovok – vykdyk savo nurodytą pareigą. Man paaukojęs savo veiklą, į Mane nukreipęs protą bei intelektą, tikrai ateisi pas Mane.“ (BG 8.7)

Kṛṣṇa ei soovita Arjunal oma kohustustest lahti öelda ning lihtsalt Teda meenutada. Ei, Jumal ei soovita kunagi midagi ebapraktilist. Selles materiaalses maailmas tuleb oma keha alalhoidmiseks nii või teisiti tööd teha. Inimühiskond jaotub, vastavalt tegevustele, nelja ühiskondliku seisuse järgsesse kategooriasse – nimelt brāhmaṇateks, kṣatriyateks, vaiśyadeks ning śūdrateks. Brāhmanad ehk intelligendid töötavad ühel viisil, kṣatriyad ehk valitsejad teisel viisil ning kaupmehed ja töölised täidavad kõik oma ametikohustusi. Inimühiskonnas peab igaüks enese alalhoiuks paratamatult töötama, olenemata sellest, kas ta on tööline, kaupmees, valitseja või talupidaja, või kuulub ühiskonna kõrgemaisse klassi ning on kirjaoskaja, teadlane või kasvõi teoloog. Seetõttu lausubki Jumal Arjunale, et tal ei tule oma ametikohustustest lahti öelda, kuid neid täites tuleb tal alati Kṛṣṇat meeles pidada (mām anusmara). Kui inimene ei mõtle Kṛṣṇast ajal, mil ta oma eksistentsi eest võitleb, ei suuda ta Kṛṣṇat ka surmahetkel meenutada. Seda kinnitab ka Jumal Caitanya. Ta lausub: kīrtanīyaḥ sadā hariḥ – Jumala nimesid tuleb korrata pidevalt. Jumala nimed ja Jumal Ise ei erine teineteisest mitte millegi poolest. Seega on Jumal Kṛṣṇa juhendus Arjunale: „Pea Mind meeles," ja Jumal Caitanya korraldus: „Korrake alati Jumal Kṛṣṇa nimesid," sisuliselt üks ja seesama. Nende vahel pole erinevust, sest Kṛṣṇa ja Tema nimi ei erine teineteisest. Absoluutsel tasandil pole nime ja nime omaniku vahel mingisugust erinevust. Seetõttu peame me Jumalat meeles pidama kakskümmend neli tundi ööpäevas, korrates Tema nimesid ja korraldades oma elu nii, et me Teda hetkeksi ei unustaks.

Viešpats nepataria Arjunai mesti savo pareigos ir vien tiktai mąstyti apie Jį. Jokiu būdu. Jis niekada nepasiūlys to, kas neįvykdoma. Materialiame pasaulyje, kad pamaitintume kūną, reikia dirbti. Pagal veiklą, žmonių visuomenė skyla į keturis luomus: brahmanus, kṣatriyus, vaiśyus, śūdras. Brahmanų klasės atstovai, t.y. inteligentija, atlieka vienokį darbą, kṣatriyai, arba administratorių klasė – kitokį, prekijų bei darbininkų klasės linkusios atlikti savo specifines pareigas. Žmonių visuomenėje – ar tu esi darbininkas, prekijas, administratorius, žemdirbys, ar aukščiausios klasės atstovas – literatas, mokslininkas ar teologas – kad pragyventum, privalai dirbti. Todėl Viešpats pataria Arjunai ne atsisakyti pareigų, bet jas vykdant atsiminti Kṛṣṇą (mām anusmara). Jei jis nesipratins atminti Kṛṣṇą kovodamas už būvį, nesugebės Jo atminti ir mirties valandą. Tą pataria daryti ir Viešpats Caitanya. Jis sako: kīrtanīyaḥ sadā hariḥ – reikia stengtis be perstojo kartoti Viešpaties vardus. Viešpaties vardai ir Jo asmenybė yra viena ir tas pat. Tad Viešpaties Kṛṣṇos nurodymas Arjunai „atmink Mane“ ir Viešpaties Caitanyos paliepimas „visad kartok Viešpaties Kṛṣṇos vardus“ niekuo nesiskiria. Jie nesiskiria, nes Kṛṣṇa ir Kṛṣṇos vardas yra viena ir tas pat. Absoliučioje plotmėje nėra skirtumo tarp sąvokos ir ja nusakomo objekto. Todėl kartodami Viešpaties vardus turime išmokti atminti Jį visada, dvidešimt keturias valandas per parą, ir taip organizuoti savo gyvenimą, kad niekada jo nepamirštume.

Kuidas on see võimalik? Ācāryad annavad meile järgmise näite. Kui abielus naine on kiindunud võõrasse mehesse või kui abielus mees tunneb kiindumust teise naise vastu, siis peetakse seda kiindumust väga tugevaks. Sellise kiindumusega inimene mõtleb pidevalt oma armastatust. Abielus naine, kes mõtleb oma armukesest, unistab pidevalt temaga kohtumisest, seda ka oma koduseid ülesandeid täites. Tegelikult teeb ta oma koduseid toimetusi hoolikamaltki kui tavaliselt, selleks, et ta mees midagi ei aimaks. Samamoodi tuleb meil alati meeles pidada oma ülimat armastajat, Śrī Kṛṣṇat ning täita oma materiaalseid kohustusi väga hoolikalt. Selleks on vaja tugevat armastust. Kui me omame tugevat armastust Kõigekõrgema Jumala vastu, siis oleme me võimelised täitma oma kohust, samal ajal Teda meeles pidades. Kuid see armastus tuleb meil endas välja arendada. Arjuna näiteks mõtles kogu aeg Kṛṣṇast, sest ta oli Kṛṣṇa igavene kaaslane, kuid samal ajal oli ta ka sõdalane. Kṛṣṇa ei soovitanud Arjunal võitlemisest loobuda ja metsa mediteerima minna. Kui Jumal Kṛṣṇa kirjeldas Arjunale joogasüsteemi, lausus Arjuna, et selline süsteem pole tema jaoks praktikas rakendatav.

Kaip tai įgyvendinti? Ācāryos pateikia tokį pavyzdį. Jeigu ištekėjusi moteris susižavi kitu vyru, arba vedęs vyras pajunta potraukį kitai moteriai – vadinasi jų jausmas labai stiprus. Tokį stiprų potraukį turintis žmogus nuolat galvoja apie mylimąjį. Moteris, besiilginti savo meilužio, net ruošdamasi namuose svajoja apie judviejų susitikimą. Iš tikrųjų visus darbus ji nudirba geriau nei paprastai, kad tik vyras ko neįtartų. Panašiai ir mes nuolat turime atminti aukščiausią mylimąjį, Śrī Kṛṣṇą, ir tuo pat metu puikiai atlikti savo materialias pareigas. Tam būtinas stiprus meilės jausmas. Jei turime stiprų meilės jausmą Aukščiausiajam Viešpačiui, galime atlikti savo pareigą ir kartu atminti Jį. Bet tokį meilės jausmą turime ugdyti. Pavyzdžiui, Arjuna nepaliaujamai galvojo apie Kṛṣṇą: jis buvo nuolatinis Kṛṣṇos palydovas ir kartu – karys. Kṛṣṇa nepataria Savo mokiniui atsisakyti kovos ir, pasitraukus į mišką, atsidėti meditacijai. Kai Viešpats Kṛṣṇa apibūdina Arjunai yogos sistemą, šis prisipažįsta nepajėgsiąs jos praktikuoti.

arjuna uvāca
arjuna uvāca
yo ’yaṁ yogas tvayā proktaḥ
sāmyena madhusūdana
etasyāhaṁ na paśyāmi
cañcalatvāt sthitiṁ sthirām
yo ’yaṁ yogas tvayā proktaḥ
sāmyena madhusūdana
etasyāhaṁ na paśyāmi
cañcalatvāt sthitiṁ sthirām

„Arjuna ütles: „Oo, Madhusūdana, joogasüsteem, mida Sa kirjeldasid, pole minu jaoks rakendatav ega talutav, sest mu mõistus on rahutu ja muutlik." (Bg. 6.33)

„Arjuna tarė: O Madhusūdana, yogos sistema, kurią Tu apibūdinai, atrodo man neįgyvendinama ir neparanki, nes protas labai nepastovus ir nenustygsta vietoje.“ (BG 6.33).

Kuid Jumal vastas:

Bet Viešpats sako:

yoginām api sarveṣāṁ
mad-gatenāntar-ātmanā
śraddhāvān bhajate yo māṁ
sa me yukta-tamo mataḥ
yoginām api sarveṣāṁ
mad-gatenāntar-ātmanā
śraddhāvān bhajate yo māṁ
sa me yukta-tamo mataḥ

„Ning kõikidest joogidest on kõrgeimal astmel asetsev ning Minuga jooga läbi kõige lähedasemalt ühenduses see, kes on alati Minusse süvenenud, mõtleb Minust eneses ning teenib Mind transtsendentaalselt ja armastusega. Selline on Minu seisukoht." (Bg. 6.47) Järelikult on see, kes mõtleb alati Kõigekõrgemast Jumalast, samaaegselt nii kõrgeim joogi, suurim jñānī kui ka parim pühendunu. Seejärel lausub Jumal Arjunale, et kṣatriyana ei saa ta loobuda võitlemast, ent kui Arjuna võitleb Kṛṣṇat meeles pidades, siis suudab ta Kṛṣṇat ka oma surmahetkel meenutada. Inimene peab täielikult alistuma Jumala teenimisele transtsendentaalses armastuses.

„Iš visų yogų tas, kuris su didžiu tikėjimu visad gyvena Manyje, galvoja apie Mane ir tarnauja Man su transcendentine meile, yra artimiausiai susijęs su Manimi yogos ryšiais ir visų aukščiausias. Tokia Mano nuomonė.“ (BG 6.47) Taigi tas, kuris visad mąsto apie Aukščiausiąjį Viešpatį, tuo pačiu metu yra didžiausias yogas, nepranokstamas jñānis ir neprilygstamas bhaktas. Toliau Viešpats sako Arjunai, jog kaip kṣatriyas, Arjuna negali atsisakyti kovos, o jeigu jis kausis atmindamas Kṛṣṇą – atsimins Jį ir mirties valandą. Kad taip įvyktų, reikia visiškai atsiduoti Viešpačiui, tarnaujant Jam su transcendentine meile.

Tegelikult ei tööta me oma kehaga, vaid oma mõistuse ja arukuse abil. Kui viimased on pidevalt hõivatud mõtetega Kõigekõrgemast Jumalast, siis on loomulikult ka meie meeled hõivatud Kõigekõrgema Jumala teenimisega. Ehkki tegevused jäävad vähemasti pealtnäha samadeks, on teadvuses toimunud muutus. „Bhagavad-gītās" õpetatakse, kuidas rakendada oma mõistus ja arukus mõtetesse Jumalast. Selline mõistuse hõivamine Jumala teenimisse võimaldab meil Jumala kuningriiki jõuda. Kui mõistus on hõivatud Kṛṣṇa teenimisse, siis teevad seda automaatselt ka meeled. Selles seisnebki „Bhagavad-gītā" saladus: kunst olla täielikult süvenenud mõtetesse Śrī Kṛṣṇast.

Iš tikrųjų mes veikiame ne kūnu, o protu bei intelektu. Jeigu protas ir intelektas bus nuolat užimti mintimis apie Aukščiausiąjį Viešpatį, savaime Jam tarnaus ir juslės. Pati juslių veikla nepasikeis, bent jau išoriškai, bet pasikeis sąmonė. „Bhagavad-gītā“ moko, kaip protą ir intelektą priversti nuolat mąstyti apie Viešpatį. Pasinėrimas mintimis į Viešpatį atveria kelią į Jo karalystę. Jei Kṛṣṇai tarnauja protas, juslės norom nenorom Jam irgi tarnaus. Tai tikras menas, ir tame slypi „Bhagavad-gītos“ paslaptis – visiškas pasinėrimas į Śrī Kṛṣṇą mintimis.

Kaasaja inimene on teinud suuri jõupingutusi Kuule jõudmiseks, kuid enda vaimse arengu nimel ei ole ta vaeva näinud. Kui inimesel on jäänud veel viiskümmend aastat elada, peaks ta vähemalt selle lühikese aja jooksul pidevalt praktiseerima Jumala Kõrgeimast Isiksusest mõtlemist. „Śrīmad- Bhāgavatami" (7.5.23) kohaselt seisneb see praktika pühendumise protsessis:

Šių dienų žmogus padėjo daug pastangų, kad pasiektų Mėnulį, bet visiškai nesistengia tobulėti dvasiškai. Jei prieš akis dar liko penkiasdešimt gyvenimo metų, paskirkime šį trumpą laiko tarpą praktikai, kurios esmę sudaro Aukščiausiojo Dievo Asmens atminimas. Ta praktika yra pasiaukojimo procesas:

śravaṇaṁ kīrtanaṁ viṣṇoḥ
smaraṇaṁ pāda-sevanam
arcanaṁ vandanaṁ dāsyaṁ
sakhyam ātma-nivedanam
śravaṇaṁ kīrtanaṁ viṣṇoḥ
smaraṇaṁ pāda-sevanam
arcanaṁ vandanaṁ dāsyaṁ
sakhyam ātma-nivedanam

(Śrīmad-Bhāgavatam 7.5.23)

(„Śrīmad-Bhāgavatam“ 7.5.23)

Need üheksa protsessi, millest lihtsaim on śravaṇam, „Bhagavad-gītā" kuulamine eneseteadvustamiseni jõudnud isiksuselt, aitavad inimesel kanda oma mõtted Kõigekõrgemale Olendile. See aitab inimesel mäletada Kõigekõrgemat Jumalat ja võimaldab tal oma praegusest kehast lahkudes omandada vaimse keha, mis sobib Kõigekõrgema Jumalaga suhtlemiseks.

Minėti devyni pasiaukojimo tarnystės būdai, kurių lengviausias – śravaṇam, t.y. išgirsti „Bhāgavad-gītos“ mokymą iš dvasiškai susivokusios asmenybės lūpų, paskatina žmogų susimąstyti apie Aukščiausiąją Būtybę. Susimąstymas perauga į nuolatinį Aukščiausio Viešpaties atminimą ir, palikus dabartinį kūną, padeda įgyti dvasinį kūną, tinkamą bendrauti su Aukščiausiuoju Viešpačiu.

Jumal kinnitab:

Toliau Viešpats kalba:

abhyāsa-yoga-yuktena
cetasā nānya-gāminā
paramaṁ puruṣaṁ divyaṁ
yāti pārthānucintayan
abhyāsa-yoga-yuktena
cetasā nānya-gāminā
paramaṁ puruṣaṁ divyaṁ
yāti pārthānucintayan

„Oo, Pārtha, see, kes mediteerib Minule kui Jumala Kõrgeimale Isiksusele, kelle mõistus on pidevalt hõivatud Minu mäletamisega ega kaldu sellelt teelt kõrvale, jõuab kindlasti Minuni." (Bg. 8.8)

„Kas medituoja Mane, Aukščiausiąjį Dievo Asmenį, nenukrypdamas mintimis į nieką kitą, nuolatos atmena Mane, tas, o Arjuna, neabejotinai ateis pas Mane.“ (BG 8.8)

See pole väga raske protsess. Siiski tuleb seda õppida kogemustega inimeselt. Tad vijñānārthaṁ sa gurum evābhigacchet: tuleb minna inimese juurde, kes seda meetodit juba praktiseerib. Mõistus eksleb pidevalt ühelt teemalt teisele ning tuleb õppida seda pidevalt Kõigekõrgema Jumala, Śrī Kṛṣṇa kujule või Tema nime helile keskendama. Mõistus on oma olemuselt püsimatu, ekseldes siia-sinna, kuid seda saab rahustada Kṛṣṇa nime helivibratsiooni abil. Seepärast tuleb meditatsiooni objektiks valida paramaṁ puruṣam, Jumala Kõrgeim Isiksus vaimse taeva kuningriigis ja jõuda sel viisil Temani. „Bhagavad-gītās" on kirjas lõpliku eneseteadvustamise ning lõpliku eesmärgi saavutamise viisid ja vahendid ning nende teadmiste uksed on avatud igaühele. Kellegi ees ei panda ust kinni. Kõik inimesed, olenemata ühiskonnaklassist, võivad jõuda Śri Kṛṣṇani Temast mõeldes, sest Temast mõelda ja kuulata on igaühel võimalik.

Tai nėra itin sudėtingas metodas, tačiau mokytis jo reikia iš patyrusio asmens. Tad vijñānārthaṁ sa gurum evābhigacchet: reikia kreiptis į asmenį, kuris jau turi praktinės patirties. Mintys nuolat blaškosi nuo vieno objekto prie kito, todėl reikia stengtis kaskart susikoncentruoti į Aukščiausiojo Viešpaties Śrī Kṛṣṇos pavidalą arba į Jo vardo garsą. Nors proto prigimtis nerami, jis blaškosi šen ir ten, nusiraminimą jis gali atrasti Kṛṣṇos vardo garse. Todėl reikia medituoti paramaṁ puruṣam – Aukščiausiąjį Dievo Asmenį dvasinėje karalystėje, dvasiniame danguje, ir tokiu būdu Jį pasiekti. Priemonės ir keliai galutinei pažinimo pakopai, galutiniam tikslui pasiekti yra nurodyti „Bhagavad-gītoje“, o durys į šį žinojimą atviros visiems. Niekam neužginta įeiti. Visų klasių žmonės gali prisiartinti prie Viešpaties Kṛṣṇos, galvodami apie Jį, nes kiekvienas gali klausytis ir galvoti apie Kṛṣṇą.

Jumal jätkab (Bg. 9.32 – 33):

Toliau Viešpats sako (BG 9.32–33):

māṁ hi pārtha vyapāśritya
ye ’pi syuḥ pāpa-yonayaḥ
striyo vaiśyās tathā śūdrās
te ’pi yānti parāṁ gatim
māṁ hi pārtha vyapāśritya
ye ’pi syuḥ pāpa-yonayaḥ
striyo vaiśyās tathā śūdrās
te ’pi yānti parāṁ gatim
kiṁ punar brāhmaṇāḥ puṇyā
bhaktā rājarṣayas tathā
anityam asukhaṁ lokam
imaṁ prāpya bhajasva mām
kiṁ punar brāhmaṇāḥ puṇyā
bhaktā rājarṣayas tathā
anityam asukhaṁ lokam
imaṁ prāpya bhajasva mām

Nendes värssides ütleb Jumal, et ka kaupmees, langenud naine, lihttööline ja kasvõi madalaimasse klassi kuuluv inimene võivad jõuda Kõrgeimani. Pole oluline omada hästi arenenud arukust. Oluline on võtta omaks bhakti- jooga printsiibid ja teha Kõigekõrgemast Jumalast oma elu summum bonum, kõrgeim siht, lõplik eesmärk. Igaüks, kes seda teeb, võib jõuda vaimsesse maailma Jumala juurde. Kui inimene võtab vastu „Bhagavad- gītās" avaldatud põhimõtted, suudab ta muuta oma elu täiuslikuks ja leiab kõikidele elu probleemidele lõpliku lahenduse. Selline ongi kogu „Bhagavad-gītā" sõnum.

Taigi Viešpats sako, kad net prekijas, puolusi moteris, darbininkas ar net žemiausios padermės žmonės gali pasiekti Aukščiausiąjį. Tam nereikalingas itin išvystytas intelektas: kiekvienam, kuris praktikuoja bhakti-yogą ir Aukščiausiąjį Viešpatį laiko gyvenimo summum bonum, aukščiausiu objektu bei galutiniu tikslu, kelias pas Viešpatį į dvasinį dangų yra atviras. Sekdamas „Bhagavad-gītos“ tiesomis žmogus gali savo gyvenimą padaryti tobulą bei kartą ir visiems laikams išspręsti visas gyvenimo problemas. Tokia „Bhagavad-gītos“ esmė.

Kokkuvõtteks võib öelda, et „Bhagavad-gītā" on transtsendentaalne kirjandus, mida tuleb väga tähelepanelikult lugeda. Gītā-śāstram idaṁ puṇyaṁ yaḥ paṭhet prayataḥ pumān: see, kes järgib täpselt „Bhagavad-gītā" juhendusi, vabaneb kõikidest elu hädadest ja muredest. Bhaya-śokādi-varjitaḥ. Inimene vabaneb kõikidest hirmudest selles elus ning tema järgmisest elust saab vaimne. („Gītā-māhātmya" 1)

Baigiant reikia pasakyti, kad „Bhagavad-gītā“ – transcendentinis kūrinys, kurį reikia skaityti labai atidžiai. Gīṭa-śāstram idaṁ puṇyaṁ yaḥ paṭhet prayataḥ pumān – jeigu tinkamai laikomasi „Bhagavad-gītos“ nurodymų, galima atsikratyti visų gyvenimo negandų ir rūpesčių. Bhaya-śokādi- varjitaḥ. Žmogus atsikratys visų baimių dabartiniame gyvenime, o kitas jo gyvenimas bus dvasinis („Gītā-māhātmya“ 1).

Kasu on veel suuremgi:

Gītā turi ir kitų privalumų:

gītādhyāyana-śīlasya
prāṇāyāma-parasya ca
naiva santi hi pāpāni
pūrva-janma-kṛtāni ca
gītādhyāyana-śīlasya
prāṇāyāma-parasya ca
naiva santi hi pāpāni
pūrva-janma-kṛtāni ca

„Kui inimene loeb „Bhagavad-gītāt" väga suure siirusega ja süvenenult, siis vabaneb ta Jumala armu läbi oma varasemate väärtegude järelmõjudest." („Gītā-māhātmya" 2) Jumal ütleb „Bhagavad-gītā" lõpus (18.66) väga otseselt ja selgelt:

„Jeigu žmogus skaito Bhagavad-gītą labai nuoširdžiai ir rimtai, Viešpaties malone jis nesusilauks atoveikio už savo praeities piktadarybes.“ („Gītā- māhātmya“ 2). Baigiamojoje „Bhagavad-gītos“ dalyje (18.66) Viešpats Śrī Kṛṣṇa garsiai pareiškia:

sarva-dharmān parityajya
mām ekaṁ śaraṇaṁ vraja
ahaṁ tvāṁ sarva-pāpebhyo
mokṣayiṣyāmi mā śucaḥ
sarva-dharmān parityajya
mām ekaṁ śaraṇaṁ vraja
ahaṁ tvāṁ sarva-pāpebhyo
mokṣayiṣyāmi mā śucaḥ

„Hülga kõik religioonid ning lihtsalt alistu Minule. Mina vabastan sind kõikidest patuste tegude järelmõjudest. Ära karda midagi." Niisiis võtab Jumal Temale alistunu eest kogu vastutuse Enda peale ning kaitseb teda tema pattude järelmõjude eest.

„Atmesk visų atmainų religijas ir tiesiog atsiduok Man. Aš išgelbėsiu tave nuo atoveikio už visas nuodėmes. Nesibaimink.“ Tad Viešpats prisiima visą atsakomybę už tą, kuris atsiduoda Jam, ir išperka atoveikį už visas to asmens nuodėmes.

mala-nirmocanaṁ puṁsāṁ
jala-snānaṁ dine dine
sakṛd gītāmṛta-snānaṁ
saṁsāra-mala-nāśanam
mala-nirmocanaṁ puṁsāṁ
jala-snānaṁ dine dine
sakṛd gītāmṛta-snānaṁ
saṁsāra-mala-nāśanam

„Inimene võib end iga päev veega pestes puhastada, ent kui ta kordki peseb end „Bhagavad-gītās" nagu püha Gangese vees, puhastub ta kogu materiaalse elu saastast." („Gītā-māhātmya" 3)

„Galima rūpintis švara kasdien nusiprausiant vandeniu, tačiau žmogus, bent sykį nusimaudęs šventuose kaip Ganga Bhagavad-gītos vandenyse, visiškai nusiplauna materialaus gyvenimo nešvarybes.“ („Gītā- māhātmya“ 3)

gītā su-gītā kartavyā
kim anyaiḥ śāstra-vistaraiḥ
yā svayaṁ padmanābhasya
mukha-padmād viniḥsṛtā
gītā su-gītā kartavyā
kim anyaiḥ śāstra-vistaraiḥ
yā svayaṁ padmanābhasya
mukha-padmād viniḥsṛtā

Kuna „Bhagavad-gītā" jutustajaks on Jumala Kõrgeim Isiksus Ise, pole ülejäänud vedakirjanduse lugemine oluline. Piisab, kui kuulata ja lugeda tähelepanelikult ja regulaarselt „Bhagavad-gītāt". Käesoleval ajastul on inimesed sedavõrd hõivatud kõikvõimalike ilmalike tegevustega, et nad pole võimelised kõiki vedalikke teoseid lugema. Ent see polegi vajalik. Piisab ka üksnes „Bhagavad-gītā" lugemisest, sest siin sisaldub kogu vedakirjanduse tuum ning mis peaasi, selle jutustajaks on Jumala Kõrgeim Isiksus Ise. („Gītā-māhātmya" 4)

Kadangi „Bhagavad-gītą“ paskelbė Aukščiausiasis Asmuo, nėra jokio būtinumo skaityti kokius nors kitus Vedų raštus. Reikia tik įdėmiai ir reguliariai klausytis „Bhagavad-gītos“ ir ją skaityti. Mūsų laikais žmonės yra taip įsitraukę į žemišką veiklą, kad visų Vedų raštų perskaityti tiesiog nepajėgtų. Bet tai ir nebūtina. Pakanka vienos „Bhagavad-gītos“, nes ši knyga – visų Vedų raštų esmė, o svarbiausia, ją paskelbė Aukščiausiasis Dievo Asmuo („Gītā-māhātmya“ 4).

Meile öeldakse:

Pasakyta:

bhāratāmṛta-sarvasvaṁ
viṣṇu-vaktrād viniḥsṛtam
gītā-gaṅgodakaṁ pītvā
punar janma na vidyate
bhāratāmṛta-sarvasvaṁ
viṣṇu-vaktrād viniḥsṛtam
gītā-gaṅgodakaṁ pītvā
punar janma na vidyate

„Kui see, kes joob Gangese vett, saab lunastuse, mida rääkida siis veel sellest, kes joob „Bhagavad-gītā" nektarit? „Bhagavad-gītā" on „Mahābhārata" olulisim osa, nektar, ning see on jutustatud Jumal Kṛṣṇa Enda, algse Viṣṇu poolt." („Gītā-māhātmya" 5)

„Bhagavad-gītā" tuleb Jumala Kõrgeima Isiksuse Enda suust ning samuti on öeldud, et Ganges saab alguse Jumala lootosjalgade juurest. Kõigekõrgema Jumala suu ja jalgade vahel pole muidugi erinevust, ent kui me loeme „Bhagavad-gītāt" eelarvamusteta, siis näeme, et see on siiski veel olulisem kui Gangese vesi.

„Kas atsigeria Gangos vandens, tas gauna išsigelbėjimą, tad ką kalbėti apie tą, kuris ragauja Bhagavad-gītos nektarą? Bhagavad-gītā – tai saldžiausias Mahābhāratos nektaras, ją paskelbė Patsai Viešpats Kṛṣṇa, pirminis Viṣṇu.“ („Gītā-māhātmya“ 5)

„Bhagavad-gītā“ pradžią gauna iš Aukščiausiojo Dievo Asmens lūpų, o Ganga, kaip žinoma, išteka iš Jo lotosinių pėdų. Žinoma, nėra skirtumo tarp Aukščiausiojo Viešpaties lūpų ir Jo pėdų, tačiau pažvelgę iš šalies suprasime, kad „Bhagavad-gītā“ svarbesnė ir už Gangos vandenį.

sarvopaniṣado gāvo
dogdhā gopāla-nandanaḥ
pārtho vatsaḥ su-dhīr bhoktā
dugdhaṁ gītāmṛtaṁ mahat
sarvopaniṣado gāvo
dogdhā gopāla-nandanaḥ
pārtho vatsaḥ su-dhīr bhoktā
dugdhaṁ gītāmṛtaṁ mahat

„See „Gītopaniṣad" ehk „Bhagavad-gītā", mis sisaldab kõikide „Upaniṣadide" tuuma, on justkui lehm ning Jumal Kṛṣṇa, kuulus Oma lehmakarjuse ameti poolest, on just parajasti seda lehma lüpsmas. Arjunat võrreldakse vasikaga ning õpetatud teadlastele ja puhastele pühendunutele pakutakse juua seda „Bhagavad-gītā" nektarilist piima." („Gītā- māhātmya" 6)

„Gītopaniṣada, Bhagavad-gītā – tai visų Upaniṣadų esmė, ji yra nelyginant karvė, o Viešpats Kṛṣṇa – tai melžiantis ją piemenėlis. Arjuna – lyg veršelis, o nektariškas Bhagavad-gītos pienas – gėrimas, skirtas didiems išminčiams ir tyriems bhaktams gerti.“ („Gītā-māhātmya“ 6)

ekaṁ śāstraṁ devakī-putra-gītam
eko devo devakī-putra eva
eko mantras tasya nāmāni yāni
karmāpy ekaṁ tasya devasya sevā
ekaṁ śāstraṁ devakī-putra-gītam
eko devo devakī-putra eva
eko mantras tasya nāmāni yāni
karmāpy ekaṁ tasya devasya sevā

(Gītā-māhātmya 7)

(„Gītā-māhātmya“ 7)

Käesoleval ajal tahavad inimesed omada üht kindlat pühakirja, üht kindlat Jumalat, üht kindlat religiooni ning üht kindlat tööd. Seepärast, ekaṁ śāstraṁ devakī-putra-gītam: olgu siis ainult üks kindel pühakiri, üks ühine pühakiri kogu maailma jaoks – „Bhagavad-gītā". Eko devo devakī-putra eva: olgu üks kindel Jumal kogu maailma jaoks – Śrī Kṛṣṇa. Eko mantras tasya nāmāni: ja üks kindel hümn, mantra, palve – Jumala nimede kordamine: Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare / Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Karmāpy ekaṁ tasya devasya sevā: ja olgu ainult üks kindel töö – Jumala Kõrgeima Isiksuse teenimine.

Mūsų dienomis žmonės trokšta turėti vieną šventraštį, vieną Dievą, vieną religiją ir vieną bendrą reikalą. Todėl ekaṁ śāstraṁ devakī-putra-gītam: tebūnie vienas vienintelis šventraštis, kuris būtų bendras visam pasauliui – „Bhagavad-gītā“. Eko devo devakī-putra eva: tebūnie vienas Dievas visam pasauliui – Śrī Kṛṣṇa. Eko mantras tasya nāmāni: ir tebūnie vienas himnas, viena mantra, viena malda – Jo vardo kartojimas: Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Karmāpy ekaṁ tasya devasya sevā: tebūnie vienas bendras visų reikalas – tarnauti Aukščiausiajam Dievo Asmeniui.

ÕPILASJÄRGNEVUSAHEL

Mokinių seka

Evaṁ paramparā-prāptam imaṁ rājarṣayo viduḥ. „Bhagavad-gītā nii nagu see on" on edasi antud järgmise õpilasjärgnevusahela kaudu:

Evaṁ paramparā-prāptam imaṁ rājarṣayo viduḥ „Šis aukščiausias mokslas buvo perduodamas mokinių seka, ir taip jį patirdavo šventieji karaliai . . .” („Bhagavad-gītā” 4.2). „Bhagavad-gītā, kokia ji yra“ perteikta tokia mokinių seka:

1. Kṛṣṇa
2. Brahmā
3. Nārada
4. Vyāsa
5. Madhva
6. Padmanābha
7. Nṛhari
8. Mādhava
9. Akṣobhya
10. Jaya Tīrtha
11. Jñānasindhu
12. Dayānidhi
13. Vidyānidhi
14. Rājendra
15. Jayadharma
16. Puruṣottama
17. Brahmaṇya Tīrtha
18. Vyāsa Tīrtha
19. Lakṣmīpati
20. Mādhavendra Purī
21. Īśvara Purī, (Nityānanda, Advaita)
22. Lord Caitanya
23. Rūpa, (Svarūpa, Sanātana)
24. Raghunātha, Jīva
25. Kṛṣṇadāsa
26. Narottama
27. Viśvanātha
28. (Baladeva), Jagannātha
29. Bhaktivinoda
30. Gaurakiśora
31. Bhaktisiddhānta Sarasvatī
32. A. C. Bhaktivedanta Swami Prabhupāda

1. Kṛṣṇa
2. Brahmā
3. Nārada
4. Vyāsa
5. Madhva
6. Padmanābha
7. Nṛhari
8. Mādhava
9. Akṣobhya
10. Jaya Tīrtha
11. Jñānasindhu
12. Dayānidhi
13. Vidyānidhi
14. Rājendra
15. Jayadharma
16. Puruṣottama
17. Brahmaṇya Tīrtha
18. Vyāsa Tīrtha
19. Lakṣmīpati
20. Mādhavendra Purī
21. Īśvara Purī, (Nityānanda, Advaita)
22. Lord Caitanya
23. Rūpa, (Svarūpa, Sanātana)
24. Raghunātha, Jīva
25. Kṛṣṇadāsa
26. Narottama
27. Viśvanātha
28. (Baladeva), Jagannātha
29. Bhaktivinoda
30. Gaurakiśora
31. Bhaktisiddhānta Sarasvatī
32. A. C. Bhaktivedanta Swami Prabhupāda