TEXT 31

Tekst

Texte

kṣipraṁ bhavati dharmātmā
śaśvac-chāntiṁ nigacchati
kaunteya pratijānīhi
na me bhaktaḥ praṇaśyati

Synonyms

kṣipram — peatselt; bhavati — muutub; dharma-ātmā — õiglane; śaśvat- śāntim — kestva rahu; nigacchati — saavutab; kaunteya — oo, Kuntī poeg; pratijānīhi — kuuluta; na — mitte kunagi; me — Minu; bhaktaḥ — pühendunu; praṇaśyati — hävib.

kṣipram: très bientôt; bhavati: devient; dharma-ātmā: vertueux; śaśvat-śāntim: une paix permanente; nigacchati: obtient; kaunteya: ô fils de Kuntī; pratijānīhi: déclare; na: jamais; me: Mon; bhaktaḥ: dévot; praṇaśyati: ne périt.

Translation

Temast saab peagi õiglane pühendunu ning ta saavutab kestva rahu. Oo, Kuntī poeg, kuuluta julgelt, et Minu pühendunu ei hukku kunagi.

Rapidement, il devient vertueux et trouve pour toujours la paix. Tu peux le proclamer avec force, ô fils de Kuntī, jamais Mon dévot ne périra.

Purport

Seda värssi ei tohi valesti mõista. Seitsmendas peatükis ütleb Jumal, et inimene, kes teeb oma tegudega teistele kurja, ei või saada Jumala pühendunuks. See, kes ei ole Jumala pühendunu, ei oma mingeid häid omadusi. Siit võib tekkida aga küsimus, kuidas saab inimene, kes kas juhuslikult või tahtlikult sooritab häbiväärseid tegusid, olla puhas pühendunu? Selline küsimus on õigustatud. Seitsmendas peatükis kinnitatakse, et uskmatud, kes ei hakka kunagi pühendunult Jumalat teenima, ei oma mitte mingeid häid omadusi. Sedasama kinnitatakse ka „Śrīmad-Bhāgavatamis". Jumala pühendunu praktiseerib tavaliselt pühendunud teenimise üheksat erinevat meetodit, puhastades seeläbi oma südant sinna kogunenud materiaalsest saastast. Ta asetab oma südamesse Jumala Kõrgeima Isiksuse, ning puhastub kõikide pattude saastast. Pidev Kõigekõrgemast Jumalast mõtlemine teeb ta loomult puhtaks. „Vedade" kinnituste kohaselt eksisteerib kindel reegel, mille kohaselt kõrgelt positsioonilt langenud inimene peab enese puhastamiseks läbi tegema teatud rituaalsed toimingud. Pühendunu olukord on aga teistsugune, sest ta mäletab alati Jumala Kõrgeimat Isiksust ning seetõttu on puhastusprotsess tema südames pidev. Seepärast tuleb mahā-mantrat – Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare – korrata vahet pidamata. See kaitseb pühendunut kõikide juhuslike langemiste eest ning hoiab teda jätkuvalt vabana igasugusest materiaalsest saastast.

Ne nous méprenons pas sur le sens de ce verset. Le Seigneur, dans le septième chapitre, enseignait que celui qui commet toutes sortes d’actes répréhensibles ne peut devenir Son dévot, et que celui qui n’a pas de dévotion pour Dieu est dénué de qualités. Comment, dès lors, peut-on être un pur dévot si, par accident ou par intention, on agit d’horrible façon ? Les mécréants, ainsi que les décrivait le septième chapitre, ne pratiquent jamais le service du Seigneur et sont, comme le confirme le Śrīmad-Bhāgavatam, entièrement dépourvus de bonnes qualités. Normalement, le dévot qui pratique les neuf activités dévotionnelles purifie son cœur de toute souillure matérielle. Il garde le Seigneur Suprême dans son cœur et se voit naturellement lavé de la souillure de ses péchés. En pensant constamment à Lui, il retrouve sa pureté naturelle. Il n’a donc nul besoin d’accomplir les rites purificatoires prescrits dans les Védas pour ceux qui choient d’une position élevée. En vertu de son souvenir constant de la Personne Suprême, le processus de purification se déroule dans son cœur même. Pour se garder d’une chute accidentelle et ainsi s’affranchir à jamais de la moindre souillure matérielle, il lui suffit de constamment chanter Hare Kṛṣṇa Hare Kṛṣṇa Kṛṣṇa Kṛṣṇa Hare Hare / Hare Rāma Hare Rāma Rāma Rāma Hare Hare.