Skip to main content

TEXT 26

TEXT 26

Tekst

Texte

patraṁ puṣpaṁ phalaṁ toyaṁ
yo me bhaktyā prayacchati
tad ahaṁ bhakty-upahṛtam
aśnāmi prayatātmanaḥ
patraṁ puṣpaṁ phalaṁ toyaṁ
yo me bhaktyā prayacchati
tad ahaṁ bhakty-upahṛtam
aśnāmi prayatātmanaḥ

Synonyms

Synonyms

patram — lehte; puṣpam — lille; phalam — puuvilja; toyam — vett; yaḥ — igaüks; me — Mulle; bhaktyā — pühendumusega; prayacchati — pakub; tat — seda; aham — Mina; bhakti-upahṛtam — pühendumusega pakutud; aśnāmi — võtan vastu; prayata-ātmanaḥ — sellelt, kelle teadvus on puhas.

patram: une feuille; puṣpam: une fleur; phalam: un fruit; toyam: de l’eau; yaḥ: quiconque; me: à Moi; bhaktyā: avec dévotion; prayacchati: offre; tat: ceci; aham: Je; bhakti-upahṛtam: offert avec dévotion; aśnāmi: accepte; prayata-ātmanaḥ: de celui qui a une conscience pure.

Translation

Translation

Kui keegi pakub Mulle armastuse ja pühendumusega lehte, lilleõiet, puuvilja või vett, siis võtan Ma selle vastu.

Que l’on M’offre avec amour et dévotion une feuille, une fleur, un fruit ou un peu d’eau, et cette offrande, Je l’accepterai.

Purport

Purport

Arukate inimeste jaoks on äärmiselt oluline viibida Kṛṣṇa teadvuses ning teenida Jumalat transtsendentaalses armastuses, et jõuda püsivasse, õndsust täis elupaika ja elada seal igavesti ja õnnelikult. Meetod sellise imepärase tulemuse saavutamiseks on väga lihtne ning selleni jõudmist võivad üritada isegi vaesemad vaeseimatest, kellel pole mingisuguseid erilisi võimeid. Ainsaks eelduseks on Jumala puhtaks pühendunuks saamine. Ei oma mingit tähtsust, milline on inimese positsioon või millises olukorras ta viibib. See protsess on sedavõrd lihtne, et kui seda järgida siira armastusega, võib Kõigekõrgemale Jumalale pakkuda kasvõi lehte või pisut vett või puuvilja ning Jumal võtab selle rõõmuga vastu. Seega ei saa midagi takistada ükskõik kellel Kṛṣṇa teadvust arendamast, sest see protsess on sedavõrd lihtne ning universaalne. Kes oleks nii rumal, et ei tahaks jõuda Kṛṣṇa teadvuseni, järgides seda lihtsat meetodit, saavutades sedasi kõige täiuslikuma ja igavese elu täis õndsust ja teadmisi? Kṛṣṇa soovib vaid, et Teda armastusega teenitaks ja ei midagi muud. Kṛṣṇa võtab Oma puhtalt pühendunult vastu kasvõi väikese lilleõie. Mittepühendunutelt ei taha Ta ühtegi ohvrit. Kuna Ta on Iseenesest täiuslik, ei vaja Ta kelleltki midagi, kuid ometigi võtab Ta vastu ohverduse Oma pühendunult vastastikuse armastuse ja kiindumuse märgina. Kṛṣṇa teadvuse arendamine on elu ülim täiuslikkus. Selles värsis esineb sõna bhakti kahel korral, rõhutamaks, et bhakti ehk pühendunud teenimine on ainus viis Kṛṣṇale läheneda. Brāhmaṇaks, haritud õpetlaseks, äärmiselt rikkaks või suureks filosoofiks saamine ei pane Kṛṣṇat ohverdust vastu võtma. Ilma seda keskset bhakti põhimõtet järgimata pole võimalik Kṛṣṇat panna midagi vastu võtma. Bhakti ei kanna kunagi mingit tagamõtet. Bhakti protsess on igavene. See on otsene tegevus absoluutse terviku teenimiseks.

Il est essentiel pour l’homme intelligent d’adopter la conscience de Kṛṣṇa et de se dédier au service d’amour transcendantal du Seigneur afin de connaître le bonheur éternel dans le royaume de la félicité. Le processus qui permet d’obtenir ce merveilleux résultat est simple d’application; même le plus indigent peut l’adopter et, de surcroît, il ne requiert aucune qualification matérielle particulière. La seule qualification requise est d’être un pur dévot du Seigneur. Peu importe notre situation ou ce que nous sommes. Cette méthode est si facile qu’il suffit d’offrir une feuille, un fruit ou un peu d’eau avec un amour sincère pour que le Seigneur l’accueille avec joie. Ainsi, nul n’est inapte à adopter la conscience de Kṛṣṇa, car elle est simple et universelle. Qui serait assez sot pour refuser d’être aussi facilement conscient de Kṛṣṇa et d’atteindre la perfection d’une existence éternelle, toute de connaissance et de félicité ?

Kṛṣṇa ne désire qu’un service d’amour et rien d’autre. Il accepte même une petite fleur de la part de Son pur dévot. Il refuse, par contre, tout ce qui provient de non-dévots. Bien qu’Il soit satisfait en Lui-même et qu’Il n’ait besoin de rien, Il accepte l’offrande de Son dévot dans un échange d’amour et d’affection. Le fait de développer la conscience de Kṛṣṇa est la plus haute perfection de l’existence. Le mot bhakti est mentionné deux fois dans ce verset. Cette répétition sert à montrer que seul le service de dévotion permet d’approcher Kṛṣṇa. Rien, hormis la bhakti, ne peut forcer le Seigneur Suprême à accepter ce qu’on Lui offre. Ni la position brahmanique, ni l’érudition, ni la richesse ou la connaissance philosophique ne peuvent L’y obliger. La bhakti est sans motivation. C’est un processus éternel, un acte direct au service de l’Absolu.

Olles esmalt selgitanud, et Tema on kõige ainus nautija, algallikaline Jumal ning kõikide ohverduste tegelik objekt, paljastab Kṛṣṇa käesolevas värsis, milliseid ohvreid tuleb Talle tuua. Kui keegi soovib rakendada end Kõigekõrgema pühendunud teenimisse, et puhastuda ja jõuda elu eesmärgini – Jumala teenimiseni transtsendentaalses armastuses – peab ta selgeks tegema, mida Jumal temalt soovib. See, kes armastab Kṛṣṇat, annab Talle kõik, mida Kṛṣṇa tahab ning väldib millegi soovimatu või ebavajaliku ohverdamist. Seetõttu liha, kala või muna Kṛṣṇale ohverdada ei tohi. Kui Ta oleks soovinud selliseid ohverdusi, oleks Ta seda ka öelnud. Kuid Kṛṣṇa ütleb selgelt, et Ta soovib, et Talle pakutaks lehte, puuvilja, lilli ja vett, ning sellise ohvri kohta ütleb Ta: „Ma võtan selle vastu." Seetõttu peame me mõistma, et liha, kala ega mune Ta vastu ei võta. Juur-, tera-, puuviljad, piim ja vesi on inimesele sobiv toit. Jumal Kṛṣṇa on Ise inimesele sellise toitumise ette kirjutanud. Kõike muud, mida me sööme, Kṛṣṇale pakkuda ei saa, sest Ta ei võta seda vastu. Teisi toite pakkudes ei saa me seetõttu toimida armastuse ja pühendumuse tasandil.

Après avoir montré qu’Il est le Seigneur originel, le bénéficiaire suprême et le véritable objet de tous les sacrifices, Kṛṣṇa révèle quel type d’oblation Il désire Se voir offrir. Si nous désirons pratiquer le service de dévotion pour nous purifier et atteindre le but de l’existence – le service d’amour absolu du Seigneur – il convient de savoir en premier lieu ce qu’Il attend de nous. Celui qui aime Kṛṣṇa Lui offrira tout ce qu’Il désire, et non, bien sûr, ce qui Lui déplaît ou ce qu’Il n’a pas demandé. Aussi ne doit-on pas Lui offrir de viande, de poisson ou d’œufs. S’Il avait voulu ces choses, Il n’aurait pas manqué de le mentionner. Au contraire, le Seigneur indique clairement dans ce verset les offrandes qu’Il désire qu’on Lui fasse et qu’Il acceptera: une feuille, un fruit, une fleur, de l’eau. Nous pouvons en conclure qu’Il n’accepte ni viande, ni poisson, ni œufs. Légumes, céréales, fruits, lait et eau constituent une nourriture appropriée pour l’être humain et sont recommandés par Kṛṣṇa Lui-même. Aucun autre aliment ne doit donc Lui être offert, puisqu’Il le refusera. D’ailleurs, si l’on ne respecte pas Ses désirs, comment parler d’amour et de dévotion pour Dieu.

Kolmanda peatüki kolmeteistkümnendas värsis selgitab Śrī Kṛṣṇa, et ainult ohvrijäänused on puhastatud ning kui inimene soovib elus areneda ning vabaneda materiaalse maailma küüniste vahelt, siis on vaid see toit söömiseks kõlbulik. Samas värsis ütleb Kṛṣṇa ka seda, et need, kes toitu eelnevalt Talle ei paku, söövad üksnes pattu. Teisisõnu öeldes seob iga nende suutäis neid vaid üha tugevamalt materiaalse maailma võrku. Kuid valmistades lihtsaid ja häid taimseid toite, pakkudes neid esmalt Jumal Kṛṣṇa pildi või altari ees Kõigekõrgemale, kummardades Tema ees ja paludes Tal see tagasihoidlik ohverdus vastu võtta, areneb inimene pidevalt edasi, puhastades sedasi oma keha ning tootes aju peenkudesid, mis juhivad teda selgele mõtlemisele. Olulisim on see, et ohverdus tuleb teha armastusega. Kṛṣṇa ei vaja meie toitu, kuna kõik eksisteeriv kuulub niigi Talle, kuid ometigi võtab Ta vastu ohverduse sellelt, kes soovib Talle oma ohverdusega rõõmu valmistada. Olulisim toidu valmistamise, serveerimise ja ohverdamise juures on teha seda kõike armastusega Kṛṣṇa vastu.

Kṛṣṇa expliquait au verset treize du troisième chapitre, que seuls les reliefs d’aliments offerts au préalable en sacrifice sont purs, et propres à nourrir ceux qui cherchent à progresser et à s’arracher de l’engluement matériel. Ceux qui n’offrent pas leur nourriture en sacrifice, ajoutait-Il dans ce même verset, ne mangent que du péché. En d’autres mots, chaque bouchée qu’ils avalent les enfonce plus profondément dans les intrications de la nature matérielle. Par contre, préparer des plats végétariens simples et savoureux, les offrir devant l’image ou la mūrti de Kṛṣṇa, en se prosternant et en Le priant d’accepter notre humble offrande, voilà qui nous permet de progresser d’un pas sûr dans la vie, de purifier notre corps, de produire des tissus cérébraux plus fins, et donc de clarifier nos pensées. Ce qui importe le plus, c’est que l’offrande soit faite avec un sentiment d’amour. Kṛṣṇa n’a nul besoin de nourriture puisqu’Il possède déjà tout, mais Il accepte l’offrande de celui qui désire Lui plaire ainsi. L’élément essentiel, tant dans la préparation que dans la présentation ou l’offrande de tels mets, est l’amour pour Kṛṣṇa.

Impersonalistidest filosoofid, kes püüavad väita, et Absoluutne Tõde on ilma meelteta, ei suuda seda „Bhagavad-gītā" värssi mõista. Nende jaoks on see kõik vaid kas metafoor või tõendus „Bhagavad-gītā" jutustaja, Kṛṣṇa, ilmalikust loomusest. Kuid tegelikult on ka Kṛṣṇal, Kõigekõrgemal Jumalal, meeled, ning kinnitatakse, et Tema meeled võivad oma funktsioone omavahel vahetada, ehk teisisõnu öeldes võib iga Tema meeleorgan täita ükskõik millise teise meeleorgani funktsiooni. Seda tähendab Kṛṣṇa absoluutsus. Kui Ta ei omaks meeli, oleks väga raske väita, et Ta omab täielikult kõiki jumalikke omadusi. Seitsmendas peatükis selgitab Kṛṣṇa, et Tema viljastab materiaalse maailma elusolenditega ning Ta teeb seda lihtsalt materiaalse maailma peale vaadates. Ning kui Kṛṣṇa kuuleb pühendunu armastusest lausutud ohverduspalvet, on see samamoodi täiesti võrdne sellega, kui Ta tõepoolest maitseks ja sööks pakutavat toitu. Seda seika tuleb eriti rõhutada: kui Jumala positsioon on absoluutne, siis on see, kui Ta kuuleb ohverduspalvet, täiesti samaväärne sellega kui Ta maitseks ja sööks toitu. Ainult pühendunu, kes aktsepteerib Kṛṣṇat sellisena nagu Kṛṣṇa Ise End kirjeldab, ilma igasuguste omapoolsete tõlgendusteta, suudab mõista, et Kõrgeim Absoluutne Tõde võib toitu süüa ning seda nautida.

Le philosophe impersonnaliste, parce qu’il désire maintenir que l’Absolu est dépourvu de sens, ne peut comprendre ce verset de la Bhagavad-gītā. Pour lui, il s’agit soit d’une métaphore, soit d’une preuve de la matérialité de Kṛṣṇa. Mais en vérité, Kṛṣṇa, la Personne Suprême, possède des sens spirituels. Il est même dit que chacun de Ses sens peut remplir les fonctions de tous les autres. C’est ce qu’implique l’adjectif « absolu » attribué à Kṛṣṇa. S’Il n’avait pas de sens, comment pourrait-on dire de Lui qu’Il possède toutes les perfections ? Dans le septième chapitre, Kṛṣṇa expliquait comment Il féconde la nature matérielle en l’ensemençant d’entités vivantes de Son seul regard. Et ici, nous pouvons comprendre que rien qu’en entendant les mots d’amour de Son dévot en train de lui présenter une offrande, Il mange véritablement, goûte les aliments qu’on place devant Lui. Ce point important est à souligner: parce que Kṛṣṇa est absolu, Son sens de l’ouïe peut remplir les fonctions de Son sens du goût; pour Lui, entendre, manger, goûter, sont équivalents. Seul le dévot qui, sans vaine interprétation, accepte Kṛṣṇa tel qu’Il Se décrit Lui-même, peut comprendre que la Vérité Absolue puisse prendre de la nourriture et S’en délecter.